[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aimlema ‹aimelda 49›
hrv
1. aimusi läbi elama. *Inimene kõhkleb, aimleb ja piinleb. R. Sirge. *.. tema rahutu hing ihales ning aimles esimese armastuse õnnes ja tusas. J. Kärner.
2. aimata püüdma; aimata laskma. *Aegsasti aimleb ja mõistatab see nooruk suuri elusaladusi .. H. Siimisker. *Molbertile kinnitatud kartongil aimlevad söega tõmmatud .. kontuurid tulevase kompositsiooni võimalikke lahendusi. E. Tennov.

endeline ‹-se 5› ‹adj›
tulevikule viitav, tulevikku ette aimata laskev, ennustav. „Kalevipoja” endelised lõppvärsid. Täitusid luuletaja endelised sõnad. *See väga tiheda stiiliga novell on endeline Vilde vormi edaspidise arenemise suhtes. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hea|endeline, pahaendeline.

ennustama ‹37›

1. tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama. Uuele lavastusele ennustati suurt menu, autorile hiilgavat tulevikku. Kas läks nii, nagu ennustasid? Võitjaks ennustati mullust meistrit. *„Küllap saan, oota aga natuke, elu on meil alles ees,” ennustas Irma veendunult. A. H. Tammsaare. || prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama. Ilmajaam ennustab äikest. || mingi tundemärgi v. nähtuse põhjal tulevikku ette kuulutama. Kaartide, käe, tähtede järgi ennustama. Kohvipaksu pealt ennustama. Laskis mustlasel endale ennustada. Šamaan ennustas saatust, tulevikku.
2. millelegi viitama, midagi aimata laskma, eeldama. Selge päikeseloojang ennustab ilusat ilma. Külmad põhjatuuled ennustavad vähest saaki. Korts tema laubal ei ennustanud head. Juba ta esimesed akvarellid ennustasid tulevast kunstnikku. Miski ei ennustanud katastroofi lähenemist. Laevahukku ennustav kotermann. *Põllud lõhnasid selle iseloomustava ning terava lõhnaga, mis ennustab peaaegu eksimatult lähenevaid lumesadusid .. A. Jakobson.

kuulutama ‹37›

1. midagi avalikult, ametlikult teatavaks tegema (suuliselt v. kirjalikult). Sõda kuulutama. Kohtuotsust kuulutama. Uue seaduse kehtimahakkamisest kuulutati rahvale kirikukantslist. Pärast mitmetunnilist istungit kuulutati vaheaeg. Kuulutas ajalehes, et tal on maja müüa. Edumeelsed kuulutasid avalikult, et toetavad uut korda. || kedagi v. midagi avalikult kellekski v. millekski, teat. seisundis olevaks tunnistama. Kuningaks, keisriks, presidendiks, pealikuks kuulutama. Endine asumaa kuulutati iseseisvaks. Katoliku kirik kuulutas Jeanne d'Arci pühakuks. Looduskaitsealaks kuulutatud piirkond. Mees kuulutati tagaotsitavaks. Kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks. Koosolek kuulutati avatuks. Diskussioon kuulutati lõpetatuks. Kõrgkoolis kuulutati mitu kohta vakantseks. Määrus, seadus kuulutati kehtetuks. Võlad kuulutati kustutatuks. *Sümbolistid kuulutasid oma õpetajaks Paul Verlaine'i.. N. Andresen. *Riik oli kuulutatud sõjaseisukorda. Väeosades kästi moodustada väljakohtud.. K. Rumor. || maha kuulutama. *Hilda kuulutati täna esimest korda kirikus ... Madjakuga. O. Luts.
2. rääkima, seletama, ütlema, teada andma. Ruttas teistele head uudist, oma rõõmu, muret, kartusi kuulutama. Kaupmehed kuulutasid laadaplatsil valju häälega oma kaupa. Mis sellest ikka võõrastele, kogu maailmale kuulutada! Ta kuulutas suure suuga kõigile, mis ta teel nägi. „Palun kõiki lauda istuda!” kuulutas perenaine pidulikult. „Seda ei või mingil juhul lubada!” kuulutasin resoluutselt. Marika kuulutas, et tema ei tule homme kaasa. *Valvsa ja terase haraka kädistamine, kes kõike näeb ja kõigest kuulutab, päästab mõnegi looma elu. O. Tooming. || piltl millestki märku v. tunnistust andma. Kellahelin kuulutab vahetunni lõppu, tunni algust. Raekoja kell kuulutas südaöötundi. Vabrikuvile kuulutas tööpäeva algust. Lõokesed ja kuldnokad kuulutavad kevade saabumist. *Varsti kuulutab vägev norskamine, et väsimus tast on võitu saanud. E. Vilde. *Söö kui hästi, aga nägu seda ei kuuluta. P. Krusten.
3. jutlustama, levitama, propageerima. Jumalasõna, evangeeliumi, ristiusku kuulutama. Kuulutati võrdsust ja vendlust. *Ma kuulutasin üht aadet. G. Suits.
4. ennustama, ette kuulutama. Oraakel kuulutas kreeklastele võitu. Kaardimoor kuulutas kaartidelt tulevikku. Käevaataja oli talle kuulutanud pikka iga, rikast meest. Jutlustaja kuulutas viimsepäeva tulekut. Ta kuulutas oma vastastele kadu. Kaardid ei kuulutanud talle midagi head. *Nagu saunaeit suvel kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. A. H. Tammsaare. || saabuva, tulevikus toimuva kohta tunnistust andma, midagi aimata laskma. Meeste vihased näod kuulutasid kurja, ei kuulutanud midagi head. Kõik taevamärgid kuulutasid ilmamuutust. Pikad varjud kuulutasid õhtu lähenemist. *Tuul rebib pilvi, kisub kübaraid peast, kuulutab sula. J. Semper.

kõnelema ‹-lda 38 või -leda 37›
rääkima
1. suulist kõnet tarvitama; sel teel mõtteid, arvamusi jne. väljendama. Vaikselt, kõvasti, valjusti, bassihäälel kõnelema. Hästi, ladusalt, aeglaselt kõnelema. Eesti, saksa, vene keelt kõnelema. Kõneleb Võru murret. Poisid kõnelevad inetult, ropusti. Laps õpib kõnelema. Loomad ei oska kõnelda. Ta kõneleb läbi nina. Joosepil on harjumuseks üksi, omaette kõnelda. Kõnele tõtt, õigust! Kellestki head, halba kõnelema. Vanaema kõneles lastele muistseid lugusid. Mees kõneles poistest kiitvalt. Kõike ei maksa uskuda, mis kõneldakse. Ära kõnele sellest mitte kellelegi! Olen sulle temast kõnelnud. Selle kohta kõneleb rahvasuu järgmist. Ära kõnele kätega! (öeldakse, kui keegi käsitsi külge kipub). | piltl. Hakkasid kõnelema automaadid, relvad. Sinu kasuks kõnelevad järgmised asjaolud. Pilgud, naeratused kõnelevad. Mehe südametunnistus hakkas vist kõnelema. Lapse pärani silmadest kõneles ehmatus, imestus. Tema teod kõnelesid ise enda eest. *Jälle hakkas temas kõnelema Lenkide veri ja Lenkide uhkus.. A. Jakobson. || kirjalikult millestki jutustama, midagi teatama, midagi käsitlema. Ajaleheartiklis kõneldakse sügiskünnist. Luuletus kõneleb kevadest. Seltsi põhikirjas kõneldakse liikmete õigustest ja kohustustest. Kroonika kõneleb eestlastest mitmes kohas. Romaanis „Kui Raudpea tuli” kõneleb E. Kippel Põhjasõja sündmustest. Arhiivimaterjalid kõnelevad, et..
2. vestlema, juttu ajama. Meil on vaja nelja silma all kõnelda. Ta püüdis kuulata, mida poistesalgas kõneldi. Asjad tuleb omavahel selgeks kõnelda. Jutt ei tahtnud vedu võtta, kõneldi niisama ühest-teisest. Homse koosoleku üle peab direktoriga kõnelema. Kellega sa seal kõneled?
3. kõnet pidama, kõnega esinema. President kõneles rahvale lossi rõdult. Kirikuõpetaja kõneleb kogudusele kantslist. Ta oli halb kõnemees, kuid kõneles ometi. *Koosolek algas. Esimesena kõneles üliõpilasest noormees. J. Vorms.
4. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Need arvud kõnelevad majanduse tõusust. Õhurõhu järsk langus kõneleb madalrõhkkonna lähenemisest. Võistlustel saavutatud tulemused kõnelesid sportlaste heast vormist. Kõik kõneleb kevade lähenemisest. Kõik temas kõneleb tervisest ja elurõõmust. Korteri sisustus kõneleb pererahva jõukusest, isikupärasest maitsest. Faktid, arheoloogilised andmed kõnelevad, et.. *Ka kleit, mantel ja kübar kõnelevad, et ta mõtleb ainult riietusele. P. Kuusberg.

mõista|andmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
aimata laskmine, kaudne märguanne, vihje. Kaudne, varjatud mõistaandmine. Artiklis pole seda otsesõnu väidetud, kuid selles on mitmeid mõistaandmisi.

mõistma ‹mõistan 46›

1. aru saama, taipama; milleski selgusele jõudma v. selgusel olema. Õigesti, valesti, vääriti mõistma. Seda võib mitmeti, ka hoopis teisiti mõista. Nad mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Ma ei mõistnud tookord sinu plaani, sinu mõtteid. Alles hiljem mõistsin oma eksitust, vanemate elutarkust. Sa ei mõista mind. Teise häda mõistab vaid see, kes ise on sellises hädas olnud. Mitte ei mõista, kuidas see võimalik on. Nüüd alles mõistsime, mis on juhtunud. Ma ei mõista, kuhu nad nii kauaks jäävad. Ta oli küllalt tark mõistma, mis tagajärjed ta teol võivad olla. Ma ei mõista uuemat muusikat. Kas sa mõistad, mis ma sellega öelda tahan? Seda pole raske mõista. Ma pole kolm päeva süüa saanud, mõistate! Mis seal mõista, see on lapselegi selge. Kas ta siis tõesti ei mõista, et teda ei sallita? Mõistis naise olekust, et see on solvunud. Mõistsin ta vaikimist nõusolekuna. Andsin märku vaikida, kuid sõber ei teinud mõistma 'tegi, nagu ei saaks aru'. Andis näoilmega mõista, et teda see jutt ei huvita. Talle anti mõista 'lasti aimata, vihjati', et ta on kambas ülearune. || (mõiste sisu piiritledes, midagi defineerides). Mida mõistab pedagoogika kasvatuse all? Silindri all mõistame geomeetrilist keha. Selgita, mida sina mõistad aususe all. Loodusena laiemas tähenduses mõistetakse universumit tervikuna.
2. mõistatama, ära arvama. Mõista, mis see on: üks hiir ja kaks saba? Lapsed, mõistke, mis mul peos on! Jälle andsid sa mulle mõistatuse mõista. Mõista, mõista, mu õeke: / „Mis sealt tõuseb soost sinine?” / Mina mõistan, miks ei mõista: / „Kuu tõuseb soost sinine.”.
3. kõnek oskama. Kas ta rootsi keelt mõistab (rääkida)? Laps mõistab juba lugeda. Kas ta ujuda, jalgrattaga sõita mõistab? Mõistab niita, korvi punuda, kangast kududa. Kas sa seda pillilugu veel mõistad? Keegi ei mõistnud seda tööd korralikult. Mõistab ükskordühte peast. Ei mõistnud nii äkki midagi vastata. Kas ta mõistab siit üksi koju minna? No mis sa mõistad öelda niisuguse jutu peale! Mõistab meelitada ja mesimagus olla. Kes oleks mõistnud midagi seesugust arvata! Tema ei mõista kellegagi hästi läbi saada. Mis te lapsed tülitsete, kas (te) ei mõista ilusasti mängida! Mida üks ei mõista teha, seda mõistab teine. Mõistsid alustada, mõista lõpetada. *.. ikka julgesti sisse – siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada! E. Vilde.
4. kellegi, millegi kohta otsust langetama, hinnangut andma, oma suhtumist määratlema; (kohtu)otsusega määrama. Ei maksa teist inimest nii kergesti hukka, süüdi mõista. Need seisukohad, agressioon, noorte vääritu käitumine mõisteti karmilt hukka. Kas võime meie teiste üle kohut mõista? Ta kutsus mind nende tüliasjas õigust mõistma. Nende üle mõisteti kohut maakohtus. Mis talle kohtus mõisteti? Mis kohus süüdlastele mõistis? Kohtualune mõisteti süüdi, õigeks. Talle mõisteti 100 krooni trahvi, kolm aastat tingimisi. Mõisteti karistust kandma, vangi, sunnitööle, asumisele, surma, mahalaskmisele. Kohus lahutas abielu ja mõistis lapsed emale. Võitjate üle ei mõisteta kohut 'võidu saavutamise teid ei seata kahtluse alla, tähtis on võit ise'. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. || määrama. Assimileerumisele ning väljasuremisele mõistetud väikerahvad. *Pantide väljalunastamisel mõisteti, et pidin Laurat suudlema. L. Perandi. || kõnek hüvitust, tasu andma. Kas pidid haiglas arstile midagi mõistma ka? *.. ütles, et ma ei pea tema tööst siin talus mitte midagi, et ma ei mõista talle midagi .. E. Mihkelson.

oma ninast kaugemale (mitte) nägema
ette näha, sündmuste käiku, keerukamaid seoseid jne. (mitte) aimata suutma. Kui sa oma ninast kaugemale näeksid, mõistaksid, et meie toimimisviis on ainuvõimalik.

oma ninaotsast kaugemale (mitte) nägema
ette näha, sündmuste käiku, keerukamaid seoseid jne. (mitte) aimata suutma. Tuleb homsele, tulevikule mõelda, peab oma ninaotsast kaugemale nägema. *Kuidas te küll oma ninaotsast kaugemale ei näe! Soo lainetab ukse all, aga teie nutate ühe roosinupu pärast! V. Saar.

palju|ütlev partits
palju aimata v. taibata lubav, paljutähendav. Paljuütlev pilk, žest. Näidendil on paljuütlev pealkiri. *Kui paljuütlevad võivad olla naise silmad, kui nad ainult seda tahavad! R. Vellend. *Allkiri „Vana lilleaednik” oli küllalt paljuütlev.. K. Ristikivi.

rääkima ‹räägin 42›
kõnelema
1. kõneelundite abil sõnu ja lauseid moodustama, neid kuuldavale tooma. Valjusti, vaikselt, sosinal rääkima. Aeglaselt, selgesti rääkima. Laps alles õpib rääkima. Oskab rääkida ainult üksikuid sõnu. Räägib imelikult läbi nina, võõrapärase aktsendiga, r-i põristades. Räägi täie häälega. Tahtsin rääkida, aga naer tükkis peale. Kahekesi olles tavatsesid nad rohkem vaikida kui rääkida. Ei saa suurest ehmatusest, suure ehmatuse tõttu rääkida. Pole harjunud mikrofoni rääkima. Kogu aeg muudkui räägib ja räägib. Orja peeti rääkivaks tööriistaks. || (lindude, loomade kohta:) inimkõnet meenutavat häält kuuldavale tooma. Õpetas papagoi rääkima. Ahvid ei mõista rääkida.
2. kõnelemise teel mõtteid, tundeid, arvamusi jne. teatud viisil väljendama. Lahkelt, sõbralikult, naljatlevalt rääkima. Avameelselt, ausalt rääkima. Poisid rääkisid inetult, rumalasti. Mees räägib pikalt-laialt, ääri-veeri, ümber nurga 'keerutades, vihjamisi'. Ülemus räägib temaga kuidagi mokaotsast. Milleks mõistu rääkida, ütle otse. Räägib värssides. Mõttetusi, vaimukusi rääkima. Ei tahtnud tõtt rääkida. Kui õigust rääkida, siis ma ei tea sellest suurt midagi. Kes räägib? (küsimus tundmatule helistajale). Siin räägib Vello Vaher (enda esitlemine telefonis). Mis sa räägid, mis te räägite! (uskumatust väljendav hüüatus). Kipub suu asemel kätega rääkima 'kallale tikkuma'. Laps räägib siis, kui kana kuseb. | piltl. Relvad, kahurid hakkasid rääkima. Silmad, pilgud räägivad. Jäljed räägivad vahel väga palju. Faktid rääkisid ise enda eest. Mõned asjaolud räägivad selle vastu 'satub iseendaga vastuollu'. || mingit keelt v. murret oskama v. valdama. Inglise, läti keelt rääkima. Rääkis mingit võõrast keelt. Mees räägib hästi mitut võõrkeelt. Ta ei räägi midagi peale emakeele. Eesti keelt räägitakse üsna väikesel maa-alal. Naine räägib kohalikus murdes, kohalikku murret.
3. midagi käsitlema v. teatama, millestki jutustama. Reisimuljeid, kalamehejutte rääkima. Räägivad äriasju, äriasjadest. Isa räägib sageli oma noorusest, elukäigust, seiklustest. Räägitakse ühest ja teisest, maast ja ilmast. Rääkis seda, mis ta tähele pannud. Ära räägi seda, sellest kellelegi. Ma sulle räägin, aga ära edasi räägi. Räägi, mis küla peal uudist, mida külas kuulsid. Liisa teadis rääkida, et.. Raadio rääkis, et.. Sinust räägiti raadios. Läks juhtunust emale rääkima. Poiss rääkis õpetajale (kätte), mis teised olid teinud. Kes sellist hullu juttu räägib? Nüüd sa rääkisid ennast pigisse! Kaval mees, räägib veel ennast puhtaks. Ei julge rääkida, mis hingel pakitseb. Temast räägitakse hästi, halvasti, nii head kui kurja. Ei maksa tühja 'alusetut, ebatõtt' rääkida. Mis sa patrad, räägi ikka mehejuttu ka! Esinejad on kõik kandidaadi poolt rääkinud. Sama hea, nagu räägiks seinale, kurtidele kõrvadele. Räägi, mis sul rääkida, rääkimist. Vanaema teab palju muinasjutte rääkida. Arst laskis haigel ennast tühjaks rääkida. Töö on raske, mis seal rääkida. Maja oli uhke küll, mis seda rääkida. Isagi ei tõsta seda kivi, mis siis veel pojast rääkida 'poeg veel vähem'. Tänavusest õunasaagist pole, ei maksa rääkidagi. Kas said haiget? – Ära parem räägi! Millest süda täis, sellest suu räägib. Tea palju, aga räägi vähe. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. || mingis asjas (ümber) veenma. Püüab Antsu nõusse rääkida. Peab juhataja jutule minema, ehk annab veel rääkida. Tal õnnestus partner pehmeks, surnuks rääkida. Kaaslased käisid nii kaua peale, kuni rääkisidki Pauli uimaseks. Poiss rääkis onu kaasa tulema. Kõik räägivad talle, et ärgu jätku kooli pooleli. *Emal tuli anuda Muhu preestrit Bobkovskyt, et see sõidaks Tallinnasse ja räägiks poja vangist lahti. O. Kruus. || (rahvasuu kohta, sageli impersonaalselt). Nõnda räägib pärimus, legend, rahvasuu. Rahvas räägib, et tulevat külm suvi. Kurjad keeled räägivad, et ta on lapsega tüdruk. Siberi pakane räägitakse meie omast talutavam olevat. Temast räägitakse naljakaid asju. Selle tembuga pani ta kogu küla endast rääkima. Parem suu sisse rääkida kui selja taha. *Vaenlase hävitamine kuulutati kangelasteoks, millest tulevad põlved pidid imetledes rääkima.. M. Metsanurk. *Kui Juhani kosimine räägitavaks tõusis, kuulis Jüri isa suust, mis vastumeelt temale poja kosimine olnud.. F. R. Kreutzwald. || (kirjalikult). Autor rääkis oma näidendis põletavatest probleemidest. Luuletus räägib armastusest. Ajalehed teavad imeasju rääkida. Press, ajakirjandus rääkis sõjaohust. Vadjalastest räägitakse kroonikas mitmel pool. Uues seaduses ei räägitavat abiteost midagi. Praegusaja teadus räägib sellest hoopis uut moodi.
4. juttu ajama, vestlema, midagi läbi arutama. Salajuttu rääkima. Verneriga juba rääkisime eile telefoniga, telefoni teel. Tahan sinuga pisut omavahel, nelja silma all rääkida. Mul ei õnnestunud temaga sõnakestki rääkida. Praegu pole enam aega, homme räägime edasi. Nad rääkisid avameelselt nagu mees mehega. Huvitav, mida naised kohvikus tundide viisi räägivad. Maali on uhke tüdruk, ega ta igaühega ei räägi. Asi pole veel lõplikult selgeks räägitud. Räägime nüüd selle jutu sirgeks, klaariks. Õpetajal on tarvis vanematega poisi pärast rääkida. Millest, mille üle te räägite? Alles siis, kui suu soojaks räägitud, võib asja juurde asuda. *Toas, seal on Mikanori ema ja isa, ei saa suust suhu [= ilma tunnistajateta] rääkida... O. Jõgi (tlk). || kõnek kokku leppima. Nõnda sai ka tehtud, nagu oli räägitud. Hinna suhtes, öömaja asjus on mul temaga juba räägitud. *Sammul noogutas, et siis on hästi, kalpsas kämblaga Antsu õlale, et oleme rääkinud, ja läks edasi. E. Maasik.
5. kõnet pidama, kõnega esinema. Koosolekul, aktusel rääkima. Miitingul rääkis mitu inimest. Kõneleja rääkis peast, paberilt. Läks kõnepulti ja hakkas rääkima. Pastor räägib kantslist. Advokaat rääkis pikalt süüaluse kaitseks. Käis enne valimisi maal rahvale rääkimas.
6. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Punetavad silmad rääkisid nutust. Statistika räägib majanduse tõusujoonest. Muinaslinnused räägivad siinse ala kunagisest tihedast asustusest. Kalmistul räägib kõik kaduvusest. Kõik rääkis sellest, et.. Kogemused räägivad selle teesi vastu, kahjuks. Nende suur sarnasus rääkis veresuguluse poolt, kasuks. *Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. A. H. Tammsaare.

tunnistaja ‹1› ‹s›

1. isik, kes ise on mingi sündmuse, nähtuse juures, näeb toimuvat pealt. Sattus tahtmatult vestluse, sõnavahetuse tunnistajaks. Tunnistajaid oli selle õnnetuse juures palju. Olin ta õnne, meeleheite tunnistajaks. Olime harukordse sündmuse, vaatepildi tunnistajaks. Päevast päeva oli ta sunnitud tunnistajaks olema haige silmanähtavale kuhtumisele. Jumal ise on tunnistajaks, et see oli just nõnda. Kahtlustate teda varguses, aga teil pole ju tunnistajaid. | piltl. Iga puu ja põõsas siin on meie armastuse tunnistaja. || (mingi ajajärgu, epohhi kaasaegsena). Ta teadis, et on ühe ajastu lõpu tunnistaja. *Milline õnn on olla nii pikka aega meie muusikaelu arenemise tunnistajaks! G. Ernesaks.
2. jur isik, kes teab kriminaal-, tsiviil- v. haldusasjasse puutuvaid fakte ja on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi. Ta kutsuti kohtusse, uurija juurde tunnistajana. Esines kohtus tunnistajana. Kohus asus tunnistajaid üle kuulama. Üksteise järel astusid tunnistajad ette. Tunnistaja muutis oma varasemaid ütlusi.
▷ Liitsõnad: pea|tunnistaja, valetunnistaja.
3. mingi toimingu juurde kutsutud erapooletu isik; isik, kes midagi tõendab. Testament avati tunnistajate juuresolekul. *Laulatusest võtsid peale noorpaari osa ainult mõned tunnistajad kummaltki poolt. I. Lätt. *Kuid vaja oli kaht tunnistajat, kes tõendaksid, et [püssi] ostja on tõesti jahimees .. H. Sergo.
4. miski, mille põhjal võib midagi aimata v. järeldada, millestki tunnistust andev seik, asjaolu vms. *Aedades punavad õunad ja kollased vahtralehed külatänava poris olid saabuva sügise esimesteks tunnistajateks. A. Uustulnd.
5. mingi usu pooldaja v. järgija. Jehoova tunnistajad 'teat. protestantliku usulahu liikmed, jehovistid'.

tõotama ‹37›

1. pühalikult lubadust andma; kindlalt lubama. Tõotas surijale, et kannab hoolt ta naise ja lapse eest. Tõotan ja vannun, et olen valmis andma oma elu isamaa eest. Tõotan pühalikult, et .. Olen seda vandega tõotanud. Sõrme kirveteral hoides tõotati olla sõbrad igavesti. Armastajad tõotasid teineteisele igavest truudust. Tõota mulle, et räägid alati tõtt! Mees tõotas sõbra surma eest kätte maksta. „Kirjutan teile kindlasti,” tõotas poeg. Tõotatud maa '(Piiblis:) Kaananimaa, mille Jumal lubas Aabrahami järeltulijatele'; piltl unistuste, ihalduste paik.
2. põhjust andma midagi aimata v. oodata, lootust andma, ennustama (2. täh.) Elu tõotab minna huvitavaks. Tõotab tulla põnev reis, äge vaidlus. Kohtumine ei tõotanud (midagi) head. Ega see mulle head tõota. Tänavune aasta, rukis tõotab head saaki. Pilk baromeetrile ei tõotanud midagi rõõmustavat. Päev tõotas tulla ilus, palav. Taevas tõotas päikesepaistelist päeva. Ilm tõotab siiski veel ilusaks minna. Õhtune tuulevaikus ja selge taevas tõotavad head ilma. Ööseks tõotab vihma, sadu, tormi. *Vaesel ajal jälgisid inimesed erutusega, mis põld tõotas. V. Saar. *Raamat ise tõotas seiklusi ja kuritegusid. V. Luik.

vestma1 ‹vestan 46›
jutustama, rääkima. Muinasjuttu vestma. Meremees vestis poistele kaugeist maist ja rahvaist. Poole ööni istuti lõkke ümber ja vesteti juttu. Hakkas vestma lugusid ammumöödunud aegadest. Vestsime anekdoote ja lõõpisime niisama. Trimpasime veini, vestsime maast ja ilmast. Vanaisa vestab, kuidas ta poisikesena mõisas söepõletamist nägi. Mõistujutt vestab pimedast mehest, kes natukeseks ajaks nägijaks sai. || piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma. Arheoloogilised leiud vestavad meie kaugete esivanemate igapäevasest elust.

vihjama ‹vihjata 48›
kaudselt mainima v. märku andma, mõista andma, aimata laskma; viitama. Minister vihjas võimalikule tagasiastumisele. Sellest ei räägita kunagi otse, ainult vihjatakse. Pole kuulnud, et keegi oleks sellele sõnagagi vihjanud. Naine polnud vihjanudki, et tahaks last. Kirjutises on vihjatud konkreetsetele isikutele. Kuulajad mõistsid, millele kõneleja vihjas. Kas sa vihjad minu minevikule? Lahkusin, vihjates ajapuudusele. Tõmmu jume vihjas lõunapoolsemale päritolule. *.. vahel tarvitseb ainult vihjata ja vaataja mälu ning fantaasia hakkavad õiges suunas tööle. L. Tormis.

viipama ‹viibata 48›

1. (hüvastijätuks vm.) kätt (ka midagi käes hoitavat) tõstma ja liigutama; käeliigutusega kutsuma, märku andma vm. Viipas jumalagajätuks, tervituseks. Laevalael seisjad viipasid saatjaile. Seisab perroonil ja viipab lahkujaile. Pöördus tänavaotsal veel ringi ja viipas käega, mütsiga. Teised viipasid vastu. Võõras viipas kutsuvalt. Poiss viipas sõbrale, et too talle järgneks. Viipas ettekandjale, et veini juurde tellida. Viipas kelneri ja küsis arvet. Ema viipas lapse enda juurde. Meid viibati lähemale. *Viipasin kätt ja lehvitasin emale taskurätikut .. H. Sergo. *Viipasin takso, sest olin väga väsinud. T. Vint. || (käega, käeliigutusega) osutama. Viipas tugitoolile ja palus külalisel istet võtta. Küsis perenaisele viibates: „Kas tunned ära?” Viipas käega ebamääraselt mere suunas.
2. van aimata laskma, vihjama, viitama. *.. kui mina midagi selletaolist katsuksin öelda, kui ma kuidagi sinnapoolegi viipaksin, siis haavaksin teid hirmsasti .. A. H. Tammsaare.
3. info. kasutajalt andmeid nõudma, näit. viipa väljastades

vähe|ütlev
‹adj›. vähe aimata v. taibata lubav; vähese sisuga, sisuvaene; tähtsusetu. Väheütlev näoilme, pilk. Andis mulle täiesti väheütleva vastuse. Ansambel oli muusikaliselt keskpärane, lausa väheütlev. Eelujumiste tulemused jäid väheütlevaks. Korrektse, kuid väheütleva 'ilmetu' välimusega noormees.