[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ais ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. puu (hrl. on neid paar), mille külge v. millede vahele veoloom rakendatakse ning millest ta veokit, sõidukit, põllutööriista veab; ka vastav puu käru vms. käsitsi lükkamiseks v. vedamiseks. Vankri, ree, saani, adra aisad. Vankril läks teine ais katki. Hobune on terve päeva aiste vahel olnud. See noor hobune pole veel aiste vahele saanud. Hobune sikutas, mees ise aitas aisast tõmmata. Kärule tuleb panna uued aisad.
▷ Liitsõnad: lohistusaisad.
2. veoki aisa meenutav osa mõnel esemel. Kiige aisad. Voki aisade vahel veereb vokiratas.

ais ‹ais'i 21› ‹s›
muus la-diees

üle aisa lööma
käitumisnormidest üle astuma, kergemeelselt v. lubamatult käituma (hrl. abielumehe v. -naise kohta). *Aga kord linna sattudes, nii natuke üle aisa lüüa – see pole ka patt .. M. Mõtslane.