[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aldehüüd ‹-i 21› ‹s›
keem primaarse alkoholi oksüdeerimisel või dehüdrogeenimisel saadav orgaaniline ühend
▷ Liitsõnad: formaldehüüd.

alkoholomeetria ‹1› ‹s›
alkoholisisalduse määramine alkoholi ja vee segus

alkohol|sõltuvus
kehaline ja vaimne sõltuvus alkoholist, üha suurenev vajadus alkoholi järele

alkohoolik ‹-u 2› ‹s›
alkoholi liigselt pruukiv isik, joomatõbine; joodik. Krooniline alkohoolik. Alkohoolikute ravi.

alkohoolne ‹-se 2› ‹adj›

1. alkoholi (1. täh.) sisaldav. Alkohoolsed joogid.
2. alkoholist (1. täh.) põhjustatud. Alkohoolne joove.

antabus ‹-e 5› ‹s›
farm alkoholismi raviks tarvitatav alkoholi oksüdeerumist takistav ravim

dipsomaania ‹1› ‹s›
med hooti esinev ning mitu päeva kestev rohke alkoholi tarvitamine, joomasööst

drinkima ‹dringin 42›
kõnek alkoholi jooma. Läks õhtul sõpradega baari drinkima.

ester ‹-tri, -trit 2› ‹s›
keem alkoholi ja happe reageerimisel tekkiv orgaaniline ühend

gramm ‹-i 21› ‹s›
CGS-süsteemi massiühik, 0,001 kg (tähis g). 300 grammi võid. Kala kaalus 700 grammi. Suurt koormat ei saa grammi täpsusega kaaluda. || ‹elliptiliselt› kõnek (alkoholi hulga kohta). *Käisin „Akvaariumis”, tegin väikesed grammid .. V. Rähn. *.. ei võtnud söögiraasugi suu sisse, enne kui oli pistnud hinge alla oma sada grammi. O. Luts. | grammigi mitte sugugi, üldsegi. Temas pole grammigi kadedust. *Sõnnikulademed lautade ümber, põllule pole siiamaani grammigi veetud. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: kilo|gramm, milligramm.

joom ‹-a 22› ‹s›

1. joomine (eriti alkoholi pruukimise tähenduses), üks joomiskord; joomapidu. Nüüd läheb joomaks. Ants on jooma peal, tuleb jooma pealt. Sai jooma järje sisse. Ta silmad olid pikast joomast punased. Küllap teil on söömad söödud ja joomad joodud. Ära härja söömas sõin, / vaadi õlut joomas jõin. *Sügisel on suured söömad, / suured söömad, laiad joomad... H. Angervaks.
2. jook. Tulge meile, meil on söömad, joomad laual. *Nemad [= vasikad] ju sihukesed põrgulised: jääb kord sööm ja joom halvemaks – täid seljas, kõht lahti.. E. Särgava.

jooma ‹juua, jõin 40›

1. mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama (kruusist, tassist; loomad näit. künast, jõest). Vett, piima, limonaadi, õlut jooma. Daam jõi šokolaadi, laulja tooreid mune. Mees jõi hea janu vett. Jõin kannust kalja, klaasist morssi. Jõi otse ämbri servast. Jooksin veel tassi kohvi. Jõi klaasi põhjani, tilgatumaks, tilgatumalt tühjaks. Istusime teed jooma. Jõin ahnelt, suurte sõõmudega, oma janu täis. Rüübib, lürbib teed juua. Nad sõid kooke ja jõid kruusist mõdu peale. Joo minuga kaasa. Teekäija palus talust juua. Süüa ja juua anti külas korralikult. Kari on veel joomata. Anna hobustele juua! || piltl endasse imema, endasse vastu võtma. Kuiv maa joob ahnelt karastavat vett. Ahne pilguga jõin looduse ilu.
2. (ohtralt) alkohoolseid jooke tarvitama. Kukub, hakkab jooma. Aina joob ja lakub. Jõi end purju, vinti, täis kui tina. Jõi end poolsurnuks, puupaljaks, seaks. On ennast täiesti põhja joonud. See mees joob kõrtsi kuivaks, on juua täis. Selle peale joome! || millegi tähistamiseks v. teat. kommete juurde kuuluvalt alkoholi tarvitama. Juuakse sünnipäevalapse terviseks, noorpaari õnneks. Tervisenaps juuakse põhjani. Mehed jõid sinasõprust, lepitust. Kauba kinnituseks joodi liiku. *..enne seda sel laupäeval joodi kosjad. O. Truu.

jooma|sööst
mitmepäevane v. -nädalane alkoholi tarvitamine. Algas, vallandus järjekordne joomasööst. Kontrollimatu, pöörane joomasööst.

jooma|tõbi
med alkoholi pikaajalisel liigtarvitamisel tekkiv haiglane alkoholivajadus

ära jooma

1. teat. vedelikuhulka juues tervenisti ära tarvitama. Jõime ära kumbki kaks klaasi piima. Viin oli ammu ära joodud.
2. maha jooma. Joob kogu palga ära. Jõi kogu varanduse ära.
3. alkoholi kuritarvitama, sellest kahjustatud olema. Ärajoodud hääl, nägu, silmad. *Kena küll, joob enese nii ära, et jääb maha kui viimane lakkekrants! R. Roht.

joomine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn jooma); alkoholi liigpruukimine. Jättis joomise maha. Võitlus joomisega, joomise vastu.
2. jook, joodav. *..suutäis süüa, joomist ja sidet peab kaasas olema. R. Sirge.

joove ‹joobe 18› ‹s›
med joobnud olek, alkoholi vm. närvisüsteemisse toimiva aine tekitatud mürgitus. On kerges, keskmises, tugevas, raskes joobes. Patoloogiline joove. Joovet tekitavad ained.
▷ Liitsõnad: alkoholijoove.

kaanima ‹42›

1. kõvasti jooma (hrl. alkoholi pruukimise kohta). Viina, õlut (sisse) kaanima. Kaanis janu kustutamiseks kraanist külma vett. Mis sa sest kohvist peaksid nii palju kaanima! Meestel pudel juba tühjaks kaanitud. Kaanis end palgapäevadel maani täis. Oled end päris ogaraks kaaninud! *Tembeldati joodikuks. Muidugi, kõri oli tal priima, kaanis kui kaamel .. P. Kuusberg. || (loomade, taimede kohta). Kui palju on sääsed me verd kaaninud! *Taim ajab juured mulla sisse ja kaanib enese elumahla täis. I. Pau.
2. hrv kaanina (külge) imema. *Kõrvalruumis kaanis ta end ahnelt veekarahvini külge .. A. Sinkel.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

karske ‹1› ‹adj›

1. alkoholi mittetarvitav (vahel ka mittesuitsetav). Karske seltskond. Ta on karske noormees – ei võta piiskagi viina. *Olgu ta kas või väike viinamees, kust neid päris karskeid tänapäeval ikka võtta .. V. Lattik.
2. kõlbeliselt puhas, (eriti suguliselt) vooruslik. Karske tüdruk, piiga. See oli platooniline, karske armastus. Karske suudlus. Karsked eluviisid, mõtted.
3. karge, värske, karastav. Karske hommik, vesi. Mere karske jahedus. Uksest tungis tuppa pahvak karsket talveõhku. *.. las tulla maiustised, las tulla karske puuvili, et oleks õige jõulutundmus. A. H. Tammsaare.

karskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alkoholi mittetarvitamine (vahel ka mittesuitsetamine). Karskuse propageerimine. Pooldab pidudel ja kokkutulekutel täielikku karskust. Ta ei joonud mitu nädalat, pidas karskust.
▷ Liitsõnad: täiskarskus.
2. kõlbeline puhtus, (eriti suguline) vooruslikkus. Suguline karskus. Ranged vanemad kasvatasid oma tütart täielikus karskuses.

karskus|liikumine
alkoholi tarvitamise (ka suitsetamise) vastane ühiskondlik liikumine. Karskusliikumise hoogustumine.

klaasi|tõstmine
joomine, purjutamine, alkoholi pruukimine. *.. ainsaks meelelahutuseks meestel kaardimäng ja klaasitõstmine, naistel kohvilaud ja klatš. E. Nirk.

klahv2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek lonks, suutäis alkoholi. Klahv viina, külmarohtu. Visati paar klahvi söögi alla. Võeti, tehti, pandi kõvad, tublid klahvid. Esimene klahv sünnipäevalapse terviseks!

klõhv ‹-i 21› ‹s›
kõnek klahv (alkoholi). *.. mis oleks, kui läheks kord Perkmanni papa juure... ja viskaks seal paar klõhvi südame alla...? A. Jakobson.

kuivalt ‹adv›

1. ilma et märjaks oleks saanud v. teinud, kuivana. Heinad jõuti kuivalt küüni vedada. Keeras juuksed kuivalt rullidele. Kuivalt 'ilma mördita' laotud müür. || kõrvale rüüpamata. Mugisin oma lõunaleiva kuivalt ära. Kuivalt söömine rikub magu. || kõnek alkoholi pruukimata. *Nojah, tee ääres oli ju Koti kõrts, kas sellest mööduti kuivalt! I. Kreek.
2. millegi olulise v. tavapärase puududes. a. pisarateta. *Ja ta puhkes korraga kramplikult nutma, kuivalt, hüsteeriliselt, ühegi pisarata. A. Jakobson. b. kaotajale poolele punktideta, ilma mingi positiivse tulemuseta. Võrkpallis alistas Läti Valgevene kuivalt 3 : 0. Kaotasime naaberkooli meeskonnale kuivalt. c. ilma tegeliku olukorrata (hrl. harjutamise, ettevalmistamise vm. puhul). Kuivalt treenima, drillima. Tantsusamme harjutati, võeti algul kuivalt, pärast koos saatemuusikaga.
3. (igavust äratavalt) ametlikult, asjalikult; külmalt ja ükskõikselt. Kuivalt konstateeriv aruanne, ettekanne, loeng. Aine esitus on õpikus kuivalt asjalik. Kõneleb kuivalt ja monotoonselt. Vastas lühidalt ja kuivalt. „Aeg on läbi,” teatas koosoleku juhataja kuivalt.
4. (hääle, heli kohta:) järsult ja teravalt ning ühtlasi kõlatult. Kuivalt sahisev pilliroog. Uks kääksatas kuivalt. Kuivalt plaksusid revolvrilasud. *Ja kui ta rääkis, siis kahises hääl kuivalt ja pingutatult.. J. Tuulik.
5. väga, viimse võimaluseni. Tuba oli mehi kuivalt täis. Mõrrad olid kuivalt kalu täis. *Raja talu avar rehealune on [külaliste] hobuseid kuivalt täis, ots ulatub õuegi. O. Luts.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kärakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
I. ‹s›
1. (vali) pauk, (tugev) plahvatus, kõmakas. Käib kõrvulukustav, maailmatu, vali kärakas. Metsast kostab kolm kõva kärakat. *..vene tankid said mitu kärakat pihta. H. Susi.
▷ Liitsõnad: ilm|kärakas, maailmakärakas.
2. viin v. mingi muu kangem alkohol; tubli naps, klahv alkoholi. Kärakas valget viina, rummi, konjakit. See oli krõbe kärakas. Oleme küllalt koos kärakat pannud, visanud 'viina võtnud'. Selle peale võeti üks kärakas, tehti, joodi kõvad kärakad. Väike kärakas ei teeks paha. Külmaga kulus kärakas päris ära. Mehed olid käraka peale maiad. Söögi alla pakuti kärakat. *Peremees, valage ruttu kaks kärakat, aga kaks õige suurt. O. Luts.
3. löök, hoop, võmm. *..virutab poisile hea käraka vastu vahtimist. R. Roht.
4. (suur) kamakas, käntsakas. *..päts leiba või sekike kartuleid või tubli kärakas pekki kaasas.. O. Jõgi (tlk).
II. ‹adj› hrv käratsev, kärarikas, lärmakas; õiendaja. *Tromba, kui vaadanud klaasipõhja, on pisut kärakas. Aga südamest ta on kuldne poiss. H. Raudsepp.

laks ‹-u 21› ‹s›

1. heledalt kõlav löök. Laksu andma, saama. Lapsele anti peoga laks kannikaile, (vastu) tagumikku. Mees sai naise käest laksu vastu kõrvu. Andis ohjaharuga hobusele laksu laudja pihta. Kostsid kakluse laksud ja matsud. Lõi sääse laksuga laiaks. Laseb, teeb sõrmedega laksu, nipsu. Lõi keelega kiitvalt laksu. Kala lööb veepinnal sabaga laksu. Lipp lööb tuules laksu 'laksub'. Kuula, kuidas ööbik lööb laksu 'laksutab'. Peaaegu oleks autoga laksu pannud 'avarii teinud'.
2. hrv laksumine; laksutamine. *Kuulen sinu [= järve] lainte laksu, / salavete kohinat .. O. Grossschmidt. *Kui küünid sa mõtte ja hingega põldude manu, / kui leiad, et isegi ööbiku laksu on neis .. P. Haavaoks.
3. murd hulk, tükk. *Aga maad on ikka hea laks. Vana aru järgi umbes viisteist versta. M. Raud. *Laks aega kulus, tundi pool. V. Ridala.
4. kõnek annus, doos (hrl. alkoholi v. narkootikumi kohta); hrl. alkoholi v. narkootikumi tarbimise tagajärjel tekkiv uimastav-joovastav tunne v. seisund, kaif. Alustuseks võeti laks viina. Arvati, et sportlane oli enne võistlusi tugeva steroidide laksu pannud. Noored olid ilmselgelt laksu all.
5. piltl lops, prohmakas, pauk (2. täh.) Kõigi õnnetuste otsa veel selline laks! Tema jaoks oli see paras laks, aga kas ta sellest ka õppust võtab! Mina olen oma laksu kätte saanud ja enam ma seda viga ei tee. Sellest laksust taastumine, toibumine võttis aega.

laus|joodik
kõnek palju ja sageli alkoholi tarvitav inimene. Lausjoodikust enam töömeest ei ole.

liig|joomine
(hrl. alkoholi liiga rohke tarvitamise kohta). Tugev janu põhjustab liigjoomise. *Siis peame [baaridaamid] lõbustama mehi, ergutama neid liigjoomisele, uinutama eneseunustusele. M. Metsanurk.

alla loputama
peale rüübates neelama. Loputas tableti veega alla. *Hädavaevu jõudsime hommikuse silgu-leiva kohviks kutsutud sigurikeeduveega alla loputada .. H. Sergo. || (alkoholi joomise kohta). *Mehed istusid kõrtsides, loputasid viinaga oma tuska alla .. J. Kärner.

mini|baar
väike (külm)kapp alkoholi ja karastusjookide hoidmiseks. Igas hotellitoas on telefon, televiisor ja minibaar.

niisutama ‹37›

1. niiske(ma)ks tegema; kastma, märjaks tegema. Niisutab keelega huuli, näppu suus. Pisarad niisutavad palgeid. Hommikune kaste niisutab rohtu, vihm maapinda. Enne triikimist tuleb pesu niisutada. Tibutav vihm niisutab pikapeale rõivad läbi. Niisutasin vatitupsu odekolonniga. Niisuta lappi veidi vees. Selle asja pärast mina oma silma ei niisuta 'ei nuta'. Juku kippus veel viieaastasenagi voodit niisutama. | piltl. Sõdurite verega niisutatud lahinguväli. *.. ära krõbistada mõni vähk rannahotelli rõdul ja veidi kurku niisutada vähikümmeliga .. A. Alle. || põll mulda taimekasvuks vajaliku veega varustama. Mulda tuleb niisutada ja taimi piserdada. Niisutatavad maad.
2. piltl (millegi puhul, millegi tähistamiseks) alkoholi pruukima. Eksam läks hästi, seda tuleks õhtul ühikas niisutada. Uut korterit, töökohta tuli niisutada. Mindi restorani esimest palka niisutama.

pea|parandus
piltl pohmeluse leevendamiseks pruugitav alkohol; alkoholi pruukimine sel otstarbel. Peaparandust võtma, tegema. Kas sul peaparandust on? Kust saaks peaparandust! Vala, anna talle natuke peaparandust. Rüüpas paar pitsi peaparanduseks. Viimased kroonid läksid peaparanduse peale. *Ei läinud päeva mööda, mil ta uue peaparandusega ennast uuesti purju ei joonud. L. Perandi.

pead parandama
pohmeluse leevenduseks uuesti alkoholi tarvitama. *Poiss oli pead parandades enda nähtavasti uuesti täis joonud. A. Kaal.

pea|täis ‹s›
kõnek
1. purjusolekut tekitav alkoholi hulk. Raske, tubli, korralik, hea peatäis. Palgapäeval nad võtsid kõva peatäie. Kõhutäis süüa ja peatäis juua. Jäi koju peatäit välja magama. Küll ta peatäie jaoks ikka raha leiab! *.. meie Sülluste oli eile õhtul kusagilt peatäie viina saanud. H. Sergo.
2. põhjalik nutmine, kõva nutuhoog. Riina nuttis kurvastusest hea peatäie. Ema sai laste pärast mitu peatäit, mõned peatäied nutta. Nutsin peatäie, siis läks süda kergemaks. Ulus, tönnis peatäie.
▷ Liitsõnad: nutupeatäis.
3. korralik uinak, väljamagamine. Nüüd kuluks üks korralik peatäis magada. Ma ei tule kuhugi, parem magan kodus hea peatäie.
4. (millegi ajutegevusega seotu suure hulga kohta). Peatäis kahtlusi, mõtteid, tarkust.
5. (ägeda nahutamise, tubli peapesu kohta). Sai kodus peatäie sõimata.

pehme|keelne
piltl ebaselge rääkimisega, pehme keelega (näit. alkoholi toimel). Joobnu pehmekeelne jutt. Mees on juba üsna pehmekeelne.

pejoratiiv ‹-i 21› ‹s›
keel laitu v. halvustust sisaldav keelend, näit. lakkuma pro alkoholi tarvitama, tuletusliide -ard (sõjard, juhmard, õgard)

pigistama ‹37›

1. kinni haarates v. vajutades, pitsitades tugevat survet avaldama, suruma, muljuma, litsuma. Pigistab mu käsivart, mind käsivarrest. Vastane pigistas kahe käega mehe kõri, meest kõrist. Pigistas nii, et sõrmenukid olid valged. Pigistas hüvastijätuks, teretusel, tänades minu kätt. Ema pigistab lapse vastu rinda. Poiss pigistas tüdruku enese vastu. Nad pigistasid ja kallistasid teineteist. Pigistas mind nii, et mul jäi hing kinni. Pigista mu kaelasooni. Pigistas kivi tugevamini pihku. Pigistas marjad läbi sõela. Pigistab juuksed kuivaks, käsnast vee välja. Tühjaks pigistatud sidrun. Pigistab tuubist pastat. Hakkas endal vistrikke pigistama. Midagi katki, lõhki, puruks pigistama. Kägarasse, nutsakusse pigistatud paber. Pigistasin käe(d) rusikasse. Pigistas suu kitsaks triibuks, silmad hindavalt pilukile. Pigistab lõuapärad vastamisi. Mees pigistas monokli silma. Pigistas näo käte vahele, raamatu kaenla alla. Mehe sõrmed pigistasid kramplikult lauaserva. Pirnid olid tee peal pigistada saanud. Lapsed said inimmurrus tublisti pigistada. *.. sageli pigistasid [naised] pea vastu pead ja siis käis kõrvast kõrva väle sosin.. A. Gailit. | piltl. Tal ei olnud enam jõudu vastu puigelda: pettumus oli ta tühjaks pigistanud. Värsket annet ei saa tardunud kaanonite raamidesse pigistada. *Hallitanud kongimüürid pigistasid, muljusid hinge. P. Kuusberg. || piltl ahistama, vaevama, piinama (hingeliste elamuste v. orgaaniliste aistingute kohta). Südant pigistas valu, hirm, äng, õudne mõte. Ängistus pigistas kõri. Pigistav valu, tunne südames. Tunneb pigistavat nälga. Külm pigistab varbaid. Kramp pigistab sääremarja. *Ei ta jäänud osavõtmatuks, kui mure kedagi pigistas.. L. Promet. | ‹impers.› Pigistab südames, kõris, meelekohtades. Oli nii hale, et rinnus hakkas pigistama. Südant pigistas iseäralikult.
2. (jalanõude, riietusesemete vms. kohta:) liiga tihedalt keha ümbritsema, liiga kitsas v. väike olema. Saabas, särgikaelus, vöö, müts pigistab. Vasak king pigistab ninast. Pintsak pigistab õlgadest. Uued säärikud pigistasid natuke. Mugavad rõivad ei pigista kusagilt. Kui pigistab, siis lasen sidet lõdvemale.
3. hrl. millegi saamiseks v. saavutamiseks survet avaldama; kellegi elu raskeks tegema. Niikaua pigistasid, kuni tuli lahkumisavaldus kirjutada. Talumehi pigistati maksudega. Liiakasuvõtjad, võlausaldajad hakkasid üha hullemini pigistama. Vanaperemeest pinniti ja pigistati metsas redutavate poegade pärast. Kuidas ka mehi ei pigistatud, ülestunnistust nad kätte ei saanud. Kõige rohkem pigistati eraettevõtjaid, väikeettevõtteid. *Nõuan Maxilt rohkem raha. Ta on koi, täielik koi, aga tean, kuidas teda pigistada. M. Metsanurk. || piltl vaevama, kannatusi valmistama. Nälg hakkas mehi pigistama. Tööpuudus pigistas kehvemaid. Elu pigistab neid igast kandist.
4. millegi arvel kokku hoidma v. kelleltki (hrl. vastava isiku kokkuhoiu arvel) hankima. Pigistame kõhu kõrvalt ja ostame televiisori. Ema pigistas, kust sai, et tütar võiks muretult õppida. Pisukesest toidurahast pidi pigistama veel ka riiete jaoks. Viissada krooni on mul koos, teist niisama palju saab kodunt, kodustelt pigistada. *.. põllutööministeerium ei jätvat kasutamata juhust, kus rikkalt pursuilt vabariigi kassa kasuks natuke pigistada saab. R. Roht. | piltl. Ehk pigistad minu jaoks mõne minuti?
5. pingutusega midagi tegema. a. surutult, erilise rõhuga v. otsekui vastu tahtmist lausuma. „Olgu!” pigistas ta läbi hammaste. „Isa on surnud,” pigistas poiss kähinal kurgupõhjast. Vanamees pigistab hammaste vahelt paar vandesõna. Pigistas tagasihoidliku vabanduse üle huulte. *„On see õige, mis sa räägid?” pigistas Toomas. J. Mändmets. b. pingutades, kuidagimoodi, raskustega esile tooma. Naeru pigistama '(sunnitult) naerma'. Pigistas virila naeratuse huulile. Pigistas silmist isegi paar pisarat. Pigistas finišisirgel endast, masinast, hobusest viimase. Ta on vähese jutuga, iga sõna lausa pigista tal suust. Niisuguses situatsioonis ei pigista ma ühtki häälitsust oma kurgust.
6. kõnek jooma, rüüpama (alkoholi pruukimise kohta) v. sööma. Ulatas kaaslasele klaasi viinaga: „Pigista, Juhan!” Süüa veel on, pigista, poiss! *Viin on küll kõva, soome piiritus. Vee võtab silma, kui suutäie pigistad. A. Mägi.

piiritus2 ‹-e 5› ‹s›

1. etanool, etüülalkohol. Puhastatud piiritus sisaldab 95,5% etanooli ja 4,5% vett. Tehniline, kuiv piiritus. Lahjendatud piiritus. Denatureeritud piiritus on lisanditega joomiskõlbmatuks muudetud. Piiritust jooma, müüma. Pudel, toop piiritust. Võtsin arstirohuks suutäie piiritust. Arst puhastas käsi piirituses niisutatud vatitükiga. Piiritust toodetakse kartulist, teraviljast, marjadest, puidust.
▷ Liitsõnad: etüül|piiritus, fenool|piiritus, metüül|piiritus, polüvinüül|piiritus, puu|piiritus, põletus|piiritus, sulfit|piiritus, toor|piiritus, viinapiiritus; salapiiritus.
2. ‹liitsõna järelosana› mingi muu alkoholi sisaldav aine v. lahus
▷ Liitsõnad: kampri|piiritus, nuusk|piiritus, salitsüül|piiritus, seebi|piiritus, sipelga|piiritus, äädikapiiritus.

piisk ‹piisa 23› ‹s›

1. väike ümmargune v. pirnjas vedeliku osake, tilk. Piisk vett, piima, õli. Vihmapilv lähenes, tolmusele teele langesid esimesed piisad. Jämedad piisad piitsutavad aknaruutu. Sadu on varsti üle: mõni peen piisk veel tuleb. Puudelt ja põõsastelt tilkus suuri piisku. Terve juulikuu ei sadanud piiskagi. Tuulega pritsis lainetelt piisku. Veeaur võib õhus tiheneda piiskadeks või jääkristallideks. Higi nõrgus piiskadena mööda ninaselga alla. Vanapaganale tuli nimetissõrmest anda kolm piiska verd. *Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo.. B. Alver. | piltl. Sellest sai viimane piisk mu kannatuste karikasse. *Aeg nagu veninuks nüüd, .. pudenenud piiskadeks.. R. Põder.
▷ Liitsõnad: higi|piisk, kaste|piisk, sülje|piisk, udu|piisk, vee|piisk, vere|piisk, vihmapiisk.
2. natuke, veidike (hrl. joodava vedeliku kohta). Suu kuivab, küll tahaks saada piisa keelekastet. Võtsime piisa konjakit, veini. Õlut ei ole enam piiskagi järel. Ta pole elu sees piiskagi viina suhu võtnud. Ausõna, ma pole piiskagi 'alkoholi' joonud. Kas te mulle ka mõne piisa jätsite? *„Oled juba pisikesed piisad sisse võtnud,” leidis Jaan Räbanik.. I. Sikemäe. *Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. J. Parijõgi.

pinnima1 ‹42›

1. pinniga (I täh.) taguma. a. rauda õhemaks (ja teravaks). Mees pinnib vikatit, vikati teravaks. Pinnis vasaraga sirbitera, labidatera. Saekettaid pinniti õhemaks. b. midagi sitkemaks, pehmemaks v. tihedamaks. Nahka pinnima. *Sülgab ja hakkab sellise hooga pinnima üht nahatükki, otsekui ühtlasi seega tahaks plingitada kogu maailma inimkonda. O. Luts.
2. pealekäimise, surveavaldamisega midagi teada saada püüdma, millegi kohta tungivalt küsitlema. a. (teadete, andmete vm. väljapressimise kohta). Ülekuulamisel pinniti vargaid väga üksikasjalikult. Mitu metsavenda tabati ja külaelanikke pinniti mitu nädalat. Miilitsas pinniti meest mitmel korral, kuid tulemusteta. Oletatavaid süüdlasi pinniti kõvasti. Sind võidakse isa pärast pinnima tulla. Last ei tohi asjatute pärimiste ja küsimustega pinnida. Ei ma hakanud võõralt pinnima, kes ta on ja kuhu läheb. Niikaua pinnis, kuni kõik teada sai. Seltskond pinnis temalt üksikasju näitlejate eraelust. Ülemus pinnis minult andmeid töökaaslaste meelsuse kohta. Ema pinnis poissi, kellega see ringi hulgub. „Kas uudiseid on?” pinnisin vennalt, venda. Pretensioonikas ja pinniv hääletoon. *Isa pinnis mult süüteo avalikuks.. H. Raudsepp. *Prikson pinnis, ähvardas, meelitas – aga kuidas siis teisiti. See on ju tema amet.. O. Tooming. b. (teadmisi kontrolliva üksikasjalise, ka kiusliku küsitlemise kohta). Õpetaja ei tahagi poissi pikemalt pinnida, ta on tema teadmistega rahul. Ajalooõppejõud armastab aastaarve pinnida. Pinnis mult mingit tühist fakti. Eriti pinniti meid matemaatikas. Mõnikord pinniti seminaril ka keerdküsimustega. *Eksam metoodikas. Anton Kasemets pinnis, mis suutis. G. Ernesaks. c. (raha vm. asja mangumise v. väljakauplemise kohta). Sellid pinnisid meistrilt tulevase töö arvel ette raha. *Ükskord vanem õde pinnis kleidiriiet, aga isa ütles, et raha tuleb hoida küüniväravate jaoks. A. Kaal. *Juliusele suruti õlleklaas pihku ja hakati aga uusi laule pinnima. A. Liives.
3. survet avaldama, pitsitama, pigistama, ahistama. Talumehi pinniti vilja pärast. Peremees pinnib teenijaid ja sulaseid tööga kõvasti. Pinnis üürnikku, kuni see ära kolis. *Lähen täna jälle esimeest pinnima, kaua ta mu projekti lauasahtlis soojendab. O. Tooming.
4. kõnek pikka aega (ja palju) jooma (hrl. alkoholi), trimpama, kaanima, timmima. Pinnib viina, puskarit. Mehed pinnisid õlut juba hommikust saati. Pinnisid Mihkliga, kuni pudel oli tühi. Poiss on ennast nii täis pinninud, et seisab vaevu jalul. Pinnib himuga haput kalja. Küll nad võivad seda teevett pinnida, kas või poole ööni välja. Janused teelised pinnisid ahnelt külma kaevuvett. *Vesi kaevus on sogane, joo nagu roostet kõrist alla, loomadki hästi ei taha, hädaga pinnivad. A. Mägi.
5. hrv pinni, pinguli tõmbama. *Pinnis keeli [kandlel] pingumale.. F. R. Kreutzwald. *Siis hakkas ta nahku laudadele pinnima, nugised, nirgid, naaritsad labadele, suuremad nahad aluslaudadele. A. Kalmus.

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

ära pistma

1. ära, kõrvale panema. Pistsin need pildid nähtavalt, silma alt ära.
2. kõnek ära jooksma, pagema, ära minema. Noored pistsid tulisi jalu maalt ära linna. *Kroonukord läbi, maailma väravad lahti. Ma pistan ka ära merele! A. Mälk.
3. kõnek ära jooma (hrl. alkoholi). Pistis ühe hooga pool pudelit, paar õlut ära. *.. laskis käeseljaga mitu korda nina alt läbi, pistis viinasuutäie ära ja sülitas. E. Särgava.
4. kõnek teravalt välja ütlema, nähvama, ära torkama. Pistis otseteed ära, mis ta asjast mõtles.

proositama ‹37›
hrv alkoholi pruukima; („proosit” öeldes) terviseks jooma. *Ta on muidu hea mehike, aga kui kord hakkab proositama, siis pole aru ega otsa.. O. Luts. *Pidudel on temal ikka limonaadipudel kuskil kausi varjus, sealt kallab ja proositab koos teistega. N. Pino. *.. jõi, ilma et oleks mind tänanud või mu poole proositanud.. E. Valdna (tlk).

pudelisse vaatama ~ vahtima, pudeli põhja vaatama
(ohtralt) alkoholi pruukima, jooma, purjutama. Pole enam aega ega tahtmistki pudelisse vaadata. Ta on küll sügavasti pudelisse vaadanud. Ei temast ole töömeest – armastab rohkem pudelisse vahtida. Töökoha pidamiseks armastab Ott liiga pudeli põhja vaadata.

pulma|joodud pl
van pulmapuhune alkoholi joomine, pulmapidu. *.. lööjal polnud mõdu mõjul täit rammu ega osavust käsivarres. Ja nõnda see oli hea, sest pulmajoodud jäid verega kastmata. A. Kalmus.

pummeldama ‹37›
ohtralt alkoholi pruukima, pidutsedes purjutama. Madrused pummeldavad sadamakõrtsis. Tudengid on ülearu pummeldama hakanud. Valvur kukkus kõvasti pummeldama. Noormees oli sõpradega hommikuni pummeldamas. Pummeldas nädal aega jutti. *Uhked daamid ja härrad .. pummeldasid salongis. Paukusid šampanjapudelite korgid, voolas vein ja kitsi poldud ka konjakiga.. A. Uustulnd.

punš ‹-i 21› ‹s›
rummi, piiritust vm. kanget alkoholi, kuuma teed, suhkrut ja lisandeid sisaldav segujook. Segab, valmistab, joob punši. Küll on kange, magus, kõva punš. Liiga kibe punš. Meid kostitati kuuma punšiga. Klaasides aurab punš.

purjutama1 ‹37›
alkoholi tarvitama, jooma (2. täh.) Mees purjutab kõvasti, käib tihti purjutamas. Ta kipub vahel purjutama, armastab purjutada, ei purjuta kunagi. Hakkas pärast tööd purjutama, purjutas kolm päeva jutti. Purjutab igavusest, kurvastuse pärast. Kalju läks purjutama, purjutab sõprade seltsis. Ta purjutab kogu oma raha maha. Lobises purjutades kõik hinge pealt välja. Purjutanud autojuht.

riski|käitumine
inimese elu ja tervist ohustav käitumisviis (hõlmab suitsetamist, alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, juhuslikke kaitsmata seksuaalvahekordi jms.). Riskikäitumisega noored. Uuriti noorte meeste, teismeliste riskikäitumist. Riskikäitumist vähendavad strateegiad. Perekonna ja kooli osa lapse riskikäitumise ennetamisel.

rõõmu|rohi
kõnek (alkoholi vm. mõnuaine kohta). *Viskas küll kärakat, seda rõõmurohtu, kuid järjest süngemaks jäi. E. Maasik.

rõõmu|vesi
kõnek
1. (alkoholi kohta). *Pilk hiljem oli neil uus pudel ja kolm neli rannapoissi maitsesid võrkmaade vahel rõõmuvett. A. Mälk.
2. rõõmupisarad. *Kui talle tütar sündis, jooksid vanakese silmad rõõmuvett.. Juh. Liiv.

sees
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna inessiivilõpuga›
1. millegi (v. kellegi) sisemuses, pealispinnast sügavamal; millestki ümbritsetuna, mingi piirava ala keskel. Tassi, karbi, ämbri sees. Maja sees oli jahedam kui väljas. Püramiidi sees on vaarao hauakamber. Puu juured on sügaval maa sees. Soonte sees voolab veri. Istub raske kasuka sees. Sumpas lume, lobjaka sees. Pesi linikut leige vee sees. Põrsas püherdab pori sees. Lapsed mängisid liiva sees. Lilled on paberi sees. Udu sees ei näe kuigi kaugele. Rasva sees küpsetatud pirukad. Seina sees oli auk. Ta silmad olid sügaval pealuu sees. Karu elab paksu metsa sees. Lind laulis põõsa sees. Heinamaa sees voolab väike oja. Enne elasime linna piiril, nüüd aga päris linna sees. Tõbi minu sees läks järjest kangemaks. *.. tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees. A. H. Tammsaare. *Ja õieti ei tahtnudki ta olla käratseva hulga sees. M. Saat.
2. kasut. viitamaks mingis olukorras viibimisele, mingis seisundis olemisele. Oma palehigi sees pead sa leiba teenima. Roomas armu paludes põrmu sees põrandal. Töötasime mootorite müra sees. Siin kisa ja kära sees ei saa naabri jutust küll aru. Ma tahaksin rahu sees 'rahulikult' tööd teha. Jutu sees tuli välja huvitavaid asju. Suure rutu sees unustas ta pooled asjad maha. Sa oled rohkem selle asja sees 'tunned seda asja paremini'. Olime siis veel jõu sees mehed. Meie kauba sees seda tingimust ei olnud. Talukoht oli võlgade sees. Koolmeistrit peeti igal pool au sees. Töö, sport on meil au sees.
3. ‹mõnel juhul asendatav ka põhisõna adessiivilõpuga› (mingi ajaühiku) vältel, kestel, jooksul. Maja peab veel selle aasta(numbri) sees valmima. Mats on oma seitsmekümne eluaasta sees, oma pika elu sees mõndagi näinud. Suve sees pääsesin ainult mõned korrad randa. Maikuu sees teen eksami ära. Tulge laupäeval, nädala sees pole mul aega. Ärkab öö sees mitu korda. Lähemate päevade sees algab kartulivõtt. See pidi juhtuma viimase veerandtunni sees. Vanade päevade, vana ea sees ei pea sa puudust tundma. Selle aja sees, kui ta kaupa uuris, oli rahakott kadunud. Ta ei tee elu sees(ki) 'eales, mitte iialgi' kellelegi kurja. *Et ostuhind nii lühikese aja sees maksta tuli, tegi ostmise väga raskeks. A. Kitzberg.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites inimese, tema siseelu kohta). Mehel on amet kindlalt käe sees. Ükskordüks peaks tal pealuu sees olema. Eks te proovi minu naha sees olla. Kõik ta sees kobrutas pahameelest. Lapse sees ei ole kavalust. *Juba kõneles miski ta sees, et ta oli poissi liiga julmalt kohelnud. P. Viiding (tlk).
5. hrv seas. *Ja sellepärast rõõmustab noor Sikusarv oma sümpaatiat lauluga sellest koolkonnast, mis päris laialt meie noorsoo sees on maad võtnud. J. Smuul.
II. ‹adv›
1. sisemuses, seespool, pealispinnast sügavamal v. millestki ümbritsetuna; koostises, hulgas. Tassis oli piim sees. Kast avatakse, kuid sees pole midagi. Laps lõikas nuku kõhu lõhki, et vaadata, mis seal sees on. Viskas palli umbropsu korvi suunas ja – sees! Paadis oli kaks meest sees. Lasteraamatus peaks palju pilte sees olema. Artiklis on kõik viimse kui üksikasjani sees. Lumi oli sügav, sumpasime põlvini sees. Porisel külavaheteel istub üks auto sees 'on porri kinni jäänud'. Supil, supis pole soola sees. Igas ravimis on pisut mürki sees. *Tüdruk ütles, et kaks kolme olla olnud [lõputunnistusel] sees, füüsikas ja algebras. M. Unt. || ka väliselt, pealispinnal nähtavana. Sokis, sokil on auk sees. Vaas ei pea vett, vist on pragu sees. Autol on külje peal mõlk sees. Pükstel olid teravad viigid sees. Tema juustel püsivad lained hästi sees. || siseruumi(de)s, majas vm. kitsamalt piiritletud alal; ant. väljas. Vihmase ilmaga toimub kontsert sees. Koputasin, kuid sees jäi kõik vaikseks. Mine ometi õue, mis sa kogu aeg sees istud! Nii ilusa ilmaga ei tihka toas sees istuda. Juhataja kabinetis on praegu keegi sees. Läks peatuses perroonile, sest sees 'vagunis' oli väga umbne. Olin kopsupõletikuga hulk aega sees 'haiglas'. Linna sattudes käi ka tädi pool sees 'külas'. Suurfarmis peeti loomi aasta läbi sees 'laudas'. Igas majas on elekter, telefon, soe vesi sees. Müüja ütles, et punast sametit praegu sees 'poes' ei ole. Kui me jaama jõudsime, oli rong juba sees. Kui laev on sees 'sadamas', käib kibekiire lossimine. || kasut. viitamaks kellegi võimu all olekule, valitsemisele. Sakslased, punased olevat maal sees. Linnas on vaenlane sees, sealt peab eemale hoidma. *Rinne oli küla puutumata üle läinud, uus võim oli sees.. K. Saaber.
2. kinnitab, fikseerib mingi olukorra, seisundi olemasolu. a. kasut. viitamaks inimese enesetundele v. siseelus toimuvale. Süda peksab, puperdab sees rõõmust. Süda valutab, väriseb tema pärast sees. Hirm võttis südame sees külmaks. Jooksin kogu jõust, kuni sees hakkas pistma. Vanamees kurtis sees kõrvetisi, valusid. Tundis, et sees kõik keerab 'süda on paha'. Haigel ei püsinud ükski toit sees. Võtab pitsi ja tunneb sees kohe mõnusat soojust. Veel mitu nädalat istus mul nõrkus sees. Nende sõnade peale mehel kihvatas sees. Väliselt on ta rahulik, aga sees keeb ja kobrutab viha. Tal oli Maimu vastu väike vimm sees. Toomal on lapsest saati ettevõtlik vaim sees. Poleks arvanud, et tal veel vanad vigurid sees on. Tädil paistab veel küllalt särtsu sees olevat. Kohe näha, et sul teised tuurid, teistsugune olemine sees. Mul on kohe niisugune tunne sees, et midagi on juhtumas. Arst tegi kindlaks, et haigel on hing, eluvaim veel sees. Süüa anti vangidele ainult niipalju, et neil hing sees seisis. *.. mõni kissitas silmi, teine köhis paukudes, inimestes oli veel talv sees ega tahtnud sealt kuidagi taganeda. M. Traat. b. kasut. üldisemalt viitamaks millegi toimumisele v. esinemisele. Tal olid tüdrukuga juba ammu sotid, plaanid, head suhted sees. Hobusel on hea hoog sees. Õppimisel oli kõva hoog sees. Oskab tegutseda nii, et igal asjal on jooks sees. Nüüd pole tal küll muud kui minek sees. Kaubal peab ikka kasu sees olema. Selles loos on vist oma mõte, iva, tuum, tõetera sees. Traktoril oli käik sees 'sisse lülitatud'. Suvel on treeningutel pikem vahe sees. Varsti on meil pühad sees. Kirik on sees 'jumalateenistus käib'. *Merekoolis olid Kasel kõvad järjed sees, aga nüüd ainult lakub.. A. Hint.
3. (piltlikes väljendites). On ninapidi raamatus sees. Autol oli sada sees 'sõitis sajase kiirusega'. Vana autologu, mootoril vaevalt hing sees. Ella on Atsist lootusetult sees 'armunud'. Oligi poiss oma valega sees mis sees 'valelt tabatud, valega vahele jäänud'. Sulasel on terve suve palk sees 'välja võtmata, kätte saamata'. Mehel olid kõvad aurud sees 'oli alkoholi pruukinud'. Taadi jutul on konksud sees. *Aga muidu ma olen Tallinna kirjanduslikus elus kõrvuni sees. M. Raud.

südame|kinnitus
kõnek turgutus, tugevdus kehale v. hingele (hrl. vähese toidu v. alkoholi kujul). Võttis südamekinnituseks mõne pala. Söögi alla kulus klaasike südamekinnitust ära. Otsis südamekinnitust piiblist.

tiba ‹11› ‹s›

1. piisk, tilk (hrl. vihmapiisa kohta). Taevas läks pilve ja esimesed tibad juba tulid. Suured tibad langesid trepile. Paar tiba veel ja vihm ongi üle. Vahepeal tilgutab mõne tiba, siis jätab järele. Viimastel päevadel pole tibagi sadanud. *Räästad tilkusid. Ema oli juba Villemiga trepil rääkides tundnud näol tibasid. V. Gross.
▷ Liitsõnad: vihmatiba.
2. ‹ka adverbilaadselt› väike kogus; natuke, väheke, tsipake. a. (joodavat, hrl. alkoholi). Kui saaks nüüd tiba õlut! Mehed võtsid tiba viina. Juba nädal aega ei ole tibagi (viina) keelele saanud. Sellest tibast nüüd küll purju ei jää. Mis see tiba mehele teeb! *Läbi häda oli ta saanud pojale kuidagi tiba lahjat piimaliru ja endale pisku leivapala. M. Nurme. *„Kui õige jooks tiba kadunukese mälestuseks,” proovis ta nagu kergemat tooni võtta .. H.-K. Hellat. b. (abstraktsemas seoses). Sellest on tiba kahjugi. Jäin tiba hiljaks. Tee tiba rohkem tööd, siis on tulemus ka parem! Pole tibagi 'mitte sugugi' aega. Kas sa vahel valetad ka? – Tiba ikka. *Tiba nagu ebaeetiline inimeste suhtes, kes hindavad täpsust ja puhast keelt. T. Tohver.
3. murd tila. *„Aga kann, suur õieline kõvera tibaga kann...” algas ta. M. Nurme.
4. (kangaviga:) mitme lõimelõnga samaaegne katkemine. Lõime tiba.

tilgake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike tilk. Kolloidlahusest eraldunud tilgake. See vähene oli nagu tilgake merre.
2. väike kogus, natuke (vedelikku, hrl. alkoholi). Pudelipõhja on jäänud tilgake haljast. Kalla mulle ka tilgake veini. Mis see tilgake mehele teeb! Praegu kuluks ära tilgake keelekarastust. Valas kuumale pannile tilgakese vett. Haigele anti tilgake piima. | piltl. Tüdruku soontes olla tilgake hispaania verd. Häälde segunes tilgake kadedust, kahjurõõmu.

tilga|püüdja
spetsiaalne tilaga kork alkoholi valamiseks pudelist

tilk ‹tilga 23› ‹s›

1. väike kerajas v. pirnjas vedeliku osake, piisk. Tilk õli, siirupit. Kolm tilka verd. Võttis rahustuseks 20 tilka palderjani. Lisas lahusesse pipetiga paar tilka hapet. Rohul säravad hommikuse kaste tilgad. Iga rohukõrre otsas oli tilk. Veeaur tihenes tilkadeks. Külmaga tuleb mul alati tilk nina otsa. Liimimisel sattus üks tilk riietele. Tumedatest pilvedest langesid esimesed suured tilgad. Okstelt kukub jämedaid tilku kaela. Tilk tõrva meepotis (mingi häiriva asjaolu kohta). *.. näitasin ette, kuidas õli tilga täpsusega valatakse. H. Kiik. *Aga praegu valaks Eege küll meeleldi paar soolast tilka [= pisarat]. L. Kibuvits. | piltl. Mehe kannatus oli viimse tilgani otsas.
▷ Liitsõnad: higi|tilk, kaste|tilk, mee|tilk, rasva|tilk, supi|tilk, tõrva|tilk, vaigu|tilk, vee|tilk, vere|tilk, vihma|tilk, õlitilk.
2. väike kogus (hrl. vedelikku). Haige jõi tilga piima. On sul veel tilk kohvi? Majas polnud tilkagi vett. Soojendasin endale tilga suppi. Pudelipõhjas on veel tilk viina. Nii kui tilga (alkoholi) saab, hakkab hooplema ja praalima. Mees ei võta tilkagi 'ei tarvita alkoholi'. Oma tilk on enam kui võõra hulk. *Carl Thomasel oli alati varuks kas õlut või tilk tulist .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: supi|tilk, piima|tilk, viinatilk; elutilk.
3. ‹pl.› ravimvedelik, mida manustamisel mõõdetakse tilgaviisi. Tilku sisse võtma. Valuvaigistavad tilgad. Silma tuleb panna põletikuvastaseid tilku. Kõhuvalu vastu kirjutati mingeid tilku. Tõi apteegist tilku ja tablette.
▷ Liitsõnad: aniisi|tilk, hamba|tilk, kõrva|tilk, köha|tilk, nina|tilk, nohu|tilk, palderjani|tilk, piparmündi|tilk, rinna|tilk, sega|tilk, silma|tilk, südametilgad.

tinktuur ‹-i 21› ‹s›
farm alkoholi sisaldav (peam. taimsest materjalist) vedel ravim. Valuvaigistav, rahustav tinktuur. Tilgutas tinktuuri suhkrutükile.
▷ Liitsõnad: joodi|tinktuur, karumustika|tinktuur, koirohu|tinktuur, küüslaugu|tinktuur, mõru|tinktuur, oopiumi|tinktuur, palderjani|tinktuur, piibelehe|tinktuur, piparmündi|tinktuur, saialilletinktuur.

tips ‹-u 21› ‹s›
kõnek väike kogus joodavat (hrl. alkoholi). Kokkusaamise puhul võeti pisikesed tipsud. Teeme selle peale ühe väikese tipsu! Mehed käinud kõrtsis tipsu võtmas, tegemas. Õhtul pakub peremees talgulistele tipsu viina. Juhan on joomise maha jätnud, ei võta enam mitte üks tips. Kallas kassilegi tipsu piima.

topka ‹6› ‹s›
kõnek (viina)pits. Laual on topkad ja viinapudel. Sõbrad istusid kõrtsis, topkad ees. *.. kallas karahvinist kandilised topkad täis. A. Beekman. || seda täitev kogus alkoholi. Tellis, küsis topka viina. Joodi paar topkat lahkumiseks. Mehed võtsid, viskasid, tegid mõned topkad. Kalla, vala mulle veel üks topka! *Reimani nõudel muudeti Adra kõrts teemajaks. Mitte üks topka enam! O. Tooming.

tops ‹-i 21› ‹s›

1. väiksem jooginõu vee, karastavate jookide vm. tarvis. Plekist tops. Valas topsi kohvi täis. Täitis topsi veega. Tõi topsiga vett. Topsi sees on lilled. Lapsed korjasid topsidesse marju. Viskas 'jõi' oma topsi põhjani. *Valas seda [= likööri] välipudeli topsi ja laskis ringi käia. H. Susi. || topsitäis. Tops mahla, kuuma teed. Meestele anti igaühele tops viina. Mees käinud aeg-ajalt baariletis topsi viskamas, tõstmas 'napsitamas'. Ehk võtame mõne topsi 'pitsi'. Tuju tõuseb topsi najal (alkoholi pruukimise kohta).
▷ Liitsõnad: joogi|tops, viinatops; papp|tops, plekk|tops, tinatops.
2. toos, karp millegi hoidmiseks, säilitamiseks. Kasetohust karbid ja topsid. Riiulil on plekist topsid jahu ja suhkru jaoks. Topsis olid veel mõned tikud. Topsid mullaproovidega. Kirjutuslaual on tops pastakate ja teritatud pliiatsitega. || topsitäis. Tops tikke. Tops sulatatud juustu.
▷ Liitsõnad: juustu|tops, jäätise|tops, mingi|tops, muna|tops, pipra|tops, seebi|tops, sinepi|tops, soola|tops, sülje|tops, tiku|tops, tuha|tops, ussi|tops, värvitops.

topsi|sõber
kõnek
1. alkoholi armastav isik, napsitaja, napsivõtja. Suur topsisõber ja purjuspäi kakleja. Mehel on allakäinud topsisõbra välimus. Ta on küll topsisõber, kuid oskab piiri pidada.
2. topsikaaslane. Tõi oma topsisõbrad kaasa. Endised topsisõbrad ahvatlesid mehe uuesti jooma.

topsi põhja vaatama
(ohtralt) alkoholi pruukima, jooma. Viimasel ajal kippus Harri sageli topsi põhja vaatama.

trahvi|löök
kõnek
1. koosviibimisele hilinemise trahviks ära juua tulev annus alkoholi. *Huko ise hoolitses tulijate eest, kallates morsiklaasid ääretasa viina täis. „Trahvilöögid!” õhutas ta saabunuid võtma. R. Sirge.
2. karistuslöök (jalgpallis)

tropp2 ‹tropi 21› ‹s›
kõnek naps viina vm. kangemat alkoholi. Mehed tegid, võtsid kokkusaamise puhul paar troppi, mõne tropi. Valas endale pudelist paraja tropi. Nad tegid, viskasid, võtsid restoranis kõvad tropid. Külmarohuks tehti väikesed tropid. Läks viinavõtmiseks: esimeste troppide järel tulid järgmised. Kustal olid juba tropid hinge all.

tuli|jook
kõnek (viina, alkoholi kohta). *.. tõotasid kõige raskemate tõotustega, et parem põlegu nende keel ära, kui maitsevad veel ainsagi sõõmu seda tulijooki. E. Männik.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

tõstma ‹tõstan 46›

1. ülespoole, kõrgemale liigutama v. panema. a. (esemete, vahel ka elusolendi kohta). Suurt kivi ei jõutud maast tõsta. Tõstab koti õlale, selga, turjale. Vili, hein tõsteti kärbistele. Tõstab kaevust ämbriga vett. Tõstab laudas sõnnikut. Mees tõstis hanguvarre katki (hanguvarre katkimineku kohta millegi tõstmisel). Vaata, et sa naba paigast ei tõsta! (hoiatusena endale liiga tegemise eest millegi raske tõstmisel). Kirst tõsteti veoauto peale. Sünnipäevalaps tõsteti õhku. Tõstis tõrviku kõrgele pea kohale. Panen ette tõsta klaas külaliste terviseks (toostina). Tema armastab liigagi tihti klaasi tõsta (alkoholi liigtarvitamise kohta). Hommikul kell neli tõstsime 'hiivasime' ankru. Kraana tõstab raskeid konteinereid. | (kasutamiseks, tegutsemiseks valmis). Dirigent tõstab taktikepi. Tõstis telefonitoru hargilt. Sõdur tõstis püssi palge. Tõstis revolvri ja vajutas päästikule. Enesekaitseks relva tõstma. Kes mõõga tõstnud on, see langeb mõõga läbi. | (treenimiseks; tõstespordis). Tõstab pommi ja käib jooksmas. Ei suutnud kangi sirgetele kätele tõsta. || ühelt kohalt teisele (samale kõrgusele v. madalamale) panema. Tõsta pann tulele, pliidile. Tõsta pott tulelt. Tõstab suppi taldrikusse. Noorik tõstab taldrikud lauale. Laps tõstis kühvliga liiva ühest hunnikust teise. Haige tõsteti kanderaamilt voodisse. || püstiasendisse upitama. Tõstis mullika jalgadele. Tõsta redel püsti. | piltl. Lohakile jäänud talu suudeti taas jalule tõsta. b. (kehaosade kohta). Kes vastust teab, tõstku käsi (püsti). Ohvitser tervitas kätt kõrva äärde tõstes. Mees tõstis vihaselt rusika. Tõsta kõndides jalgu kõrgemale. Olen nii väsinud, et vaevalt jõuan jalga jala ette tõsta 'käia'. Tõstab jala põlvele, põlve üle teise. Tõstab aeg-ajalt raamatu kohalt pead. Sulges silmad ja tõstis näo vastu päikest. Lehmad tõstsid sabad selga ja panid punuma. Koer käib lillepeenral jalga tõstmas 'pissil'. | piltl. Ära oma nina nii kõrgele ka tõsta! Punnis vastu mis punnis, aga lõpuks pidi ikkagi käpad püsti tõstma 'alla andma, vastupanust loobuma'. c. (pilgu kohta:) ülespoole suunama. Tõstis pilgu ajalehelt, raamatult. Laps ei julgenud pilku tõsta. Tõstis silmad ja vaatas teist imestunult. Tõstis silmad lakke, lae poole. Ei tõstnud silmi põrandalt. Istub trepil, juurdlev pilk taevasse tõstetud. Nägin seda ilma pilku tõstmatagi. d. tõusma panema, üles keerutama, õhku paiskama. Rappuv vanker tõstab õhku suuri tolmupilvi. Kappavad hobused tõstsid määratut tolmu.
2. (taseme, nivoo, pinna, astme vms. kohta:) (kunstlikult) kõrgemale viima. Järvede veetaset on tammide ehitamisega tõstetud. Veetaset tõsteti 30 cm võrra. Setted tasandavad jõepõhja ning ühtlasi tõstavad seda. Vööjoon on kas õigel kohal või veidi tõstetud. Kohv tõstab vererõhku. Vee temperatuuri tõsteti ühe kraadi võrra. Reljeefi tasandumine tõstaks õhu temperatuuri. *Et tee oleks võimalikult vähe üles-alla looklev, tulnud teda kord süvistada, kord tõsta. H. Matve. | (abstraktsemalt). Haridustaset tõstma.
3. suurendama, lisama, juurde panema. Palka tõstma. Üüri, renti, õppemaksu tõstma. Otsustati tõsta tolle. Tõsteti stipendiume, pensione. Turunaised tõstsid piimahinna kahekordseks. Õhk, päike ja vesi tõstavad närvisüsteemi toonust. Sündmus tõstis üldist pinget. Jooksja tõstab 'kiirendab' tempot.
4. kõrgemale v. auväärsemale positsioonile viima v. seadma; ülendama. a. (kellegi kohta). Tubli töötaja tõsteti meistriks. Tänulik rahvas oli ta oma valitsejaks tõstnud. Kuninganna tõstis biitlid aadliseisusesse. Vanarahvas tõstis karu kõrgemale kõikidest teistest loomadest. Sündmuse pidulikkus otsekui tõstis meid kõrgemale igapäevasest elust. *.. alandas, keda tahtis, ja tõstis / suureks, keda tahtis. J. Sütiste. *Teadsin, et [abielu] registreerimine päästaks mind vallasema nimest, tõstaks mu ausate inimeste sekka .. V. Saar. b. (millegi kohta). Vanad traditsioonid tõsteti taas ausse, au sisse. Autor on aukohale tõstnud inimmõistuse loova jõu. Kulub aastaid, et talu taas õitsvale, jõukale järjele tõsta.
5. parandama; ülevamaks muutma, ülendama. Õnnestumine tõstab enesetunnet. Märjuke tõstis kõigil tuju. Külluslik eine tõstis meeleolu.
6. (hääle kohta:) kõvendama, tugevdama, kõrgendama (hrl. ägestudes). Ülemus, kes alluvate peale häält ei tõsta. Kui selgest jutust aru ei saa, tuleb häält tõsta ja mõni kõva sõna öelda. Ta on vaikne mees, tõstab harva häält. Kõneles pahandust teinud lapsega rahulikult, häält tõstmata. Teie ärge minu peale häält tõstke! Häält tõsta ega joosta majas ei tohtinud. Rääkis kord sosistades, kord häält tõstes. Pidin häält tõstma, et kuuldav olla.
7. midagi alustama, midagi tegema hakkama. Talupojad tõstsid mässu. Laps kukkus ja tõstis kisa. Vargaid nähes tõstsid naised lärmi. Mehed tõstsid lauluhäält. Mis sa tühjast kära tõstad. Esimestena tõstsid hädakisa loomakaitsjad. Ajakirjandus tõstis kisa. || ‹ka impers.› (ilmamuutuste kohta). Väljas tõstab tuult. Hakkas jälle lund sadama ja tuisku tõstma. Tuuled tõstavad tuisku. *Öö tõstis vesikaaretuule. J. Rannap. *Inglise kanalis tõstis üheksapallise tormi .. K. Raja. || algatama, tõstatama, esitama. *.. ta oli kutsutud keisri juurde vastust andma paljude süüdistuste pärast, mis ta vastu oli tõstetud. K. Ristikivi. *Talurahvakooli küsimuse tõstis keskvalitsus päevakorda juba XVIII saj. teisel poolel. A. Vinkel.
8. (astendamise kohta). Arvu ruutu, kuupi tõstma.

va ‹indekl. adj›
kõnek (rõhutus asendis, kuid on tunderõhulise hinnanguga:) vana, igavene. a. (üleolevalt, põlglikult v. halvustavalt isiku, eseme vm. kohta). Kes see muu oli kui va Tontu Toomas! Rein ise oli mõistlik mees, aga see va Madli! Oled ikka va arg mehike, va hädavares. Mis sa ka oled, va näljarott! Tule rutem, va uimerdis! Kade ja kitsi oled, va nöörija! Mis ta peaks õiendama selle va joodikuga! Va lõhverdis, va kerglane! Viiu oli va jonnakas plika. Kustas oli va nigel kiitsakas mees. See va koeravolask lesis trepil ukse ees. Va vareseraisad kanade toidu kallal! Va parmud ja kärbserojud ei anna loomadele rahu. Elamiseks on tal va pime ja rõske tuba. Põllud metsa veeres on va liivasossid. Mis viht see ka on, va sorakas! See va uks käib jälle nii raskesti. See va lahja õllevirre nüüd midagi mehele mõjub. Inimestes on seda va õelust nii palju! b. (tunnustavalt, lugupidavalt kellegi v. millegi kohta). Va kadunuke oli ütlemata hea inimene. Va koolivend, va vennas, aita mind jälle! Ta ju va nupukas mees. Naabritaat on va mõnus vanamees. Va viks naisterahvas. See Volli on ikka va hambamees küll! Kiitis mind va heaks poisiks. Va kohusetruu Reks aitas poisil karja hoida. Peab ikka seda va nuppu ka olema, siis jõuab elus edasi. *Ta oli küll kõva kuulmisega, aga seda va ihurammu oli tal küllalt. E. Õun. c. esineb tihti kinnitavalt koos raha ja alkoholi märkivate sõnadega. Tal seda va nodi laialt käes. Muudkui ehitab, va rahapuru näib tal jätkuvat. Kas sul seda va kibedat on? Lonks va kärakat kuluks nüüd ära! Mõned mehed olid poolvintis, ju olid seda va märjukest mekkinud. *.. või oli kõiges [= uppumises] süüdi va porujomm, see vähipüügi kaasnähtus. I. Sikemäe. *Arve sehkendab üksi rahadega, .. ta sülgab pöidlale ja lappab edasi neid va krabisevaid. H. Kiik.

vaha ‹11› ‹s›
rasvataoline kollakasvalge v. valkjaskollane kergesti pehmuv ning vormitav aine, mida kasutatakse tehnikas, farmaatsias jm. Vahast valmistatakse küünlaid, määrdeid, kosmeetikatooteid. Vahaga läikima hõõrutud põrand. Mesilased eritavad vaha, teevad vahast kärgi. Kahvatu nagu vaha. Sulab nagu vaha 'kergesti'. Ta on minu käes pehme kui vaha 'täidab minu tahtmist'. || keem kõrgema (küllastunud) rasvhappe v. kõrgema ühe- (v. kahe)aluselise alkoholi ester. Taimsed, loomsed vahad.
▷ Liitsõnad: karnauba|vaha, küünla|vaha, läike|vaha, mee|vaha, mesilas|vaha, pitseri|vaha, pook|vaha, poonimis|vaha, taimevaha; maa|vaha, montaan|vaha, mäe|vaha, nõrgvaha; sulavaha.

välja valama
midagi millestki valama, välja kallama. Valab piima pudelist välja. Vala must vesi kausist välja! | piltl. Kellegi peale, kellelegi oma viha, pahameelt välja valama. Valas emale kõik südame pealt välja, kogu oma südamevalu välja. *.. päike valab välja oma jumalikku valgust, õhud ilutsevad .. Juh. Liiv. || kõnek alkoholi joomiseks klaasidesse valama. *.. tegin konjaki lahti ja valasin välja ja kohe tegime esimesed pitsid .. M. Unt.

viin ‹-a 23› ‹s›
peam. teraviljast v. kartulist saadav kange alkohoolne jook, veega lahjendatud piiritus; üldse kange alkohol. Valge, haljas viin. Pudel, pits viina. Kortel, toop viina. Klõmakas, kärakas, suutäis viina. Maitsestatud, punane viin. Naistele toodi magusat viina. Viina ajama, põletama. Kartulid aeti viinaks. Segab, lahjendab piirituse viinaks. Valas viina klaasidesse. Kõrtsis oli mõnus juttu vestes viina rüübata. Mehed jõid viina. Toidu alla, külmarohuks võeti viina. Eile sai kõvasti viina võetud. Mängiti kaarte ja visati viina. Joodik haises viina järele. See mees ei võta viina suu sissegi 'ei joo üldse (viina)'. Viina peale maias 'napsitada armastav, viinamaias'. Tal on nina, suu viltu viina poole 'ta armastab napsitada'. Uputas oma mure viinasse, viina sisse 'jõi mure peletamiseks (viina)'. Viin peletas mured eemale. Ta pea, süda ei kannata viina. Naised ja viin, need ta põhja viisidki. Poeg läks tal viina nahka, sattus viina küüsi. Viin hakkab, tõuseb pähe. Viin võttis aru peast. Vähese viina viga (vastusena kurtmisele vaevuste üle pärast alkoholi pruukimist). Kaubitseb salaja viinaga. Ostis kaks (pudelit) viina. Meestel olid viinad 'viinapudelid' kaasas. Lähme teeme väiksed viinad! 'napsid'. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. *.. sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kartuli|viin, marja|viin, palmi|viin, ploomi|viin, riisi|viin, õunaviin; kadaka|viin, kadakamarja|viin, köömne|viin, pihlaka|viin, pipraviin; armulaua|viin, kiriku|viin, kompressi|viin, kosja|viin, kroonu|viin, naiste|viin, pulma|viin, riigi|viin, sala|viin, takso|viin, terviseviin; kleep|viin, kodu|viin, laua|viin, liht|viin, peenviin.

viina|lett
(viina jm. alkoholi müügiks). Külamehed tõuklesid viinaleti ääres.

viskama ‹visata 48›

1. hrl. käeliigutusega läbi õhu liikuma ja kuhugi langema panema, kä(t)ega hoogu andes kuhugi lennutama, heitma; loopima. Oda viskama. Viskas palli õhku, üles, vastu seina. Mina viskan palli ja sina püüad. Poiss viskas kassi kiviga. Keegi viskas lumepalli aknasse. Lapsed hakkasid käbidega märki viskama. Oled noole märgist mööda visanud. Viskas palli puhtalt korvi. Mängija viskas värava, korvi (punkti toova viske kohta). Sünnipäevalaps visati viis korda lae alla. Kanadele visati teri. Seemet mulda viskama. Kelle kord on täringut visata? Viskame liisku, kumb läheb. Kulli ja kirja viskama 'liisku heitma nii, et valik v. otsus tehakse ettelepitult selle järgi, kas õhku visatud mündil jääb maha kukkudes peale vapi- v. kirjakülg'. Lutsu viskama 'lapikut kivikest nii vette viskama, et see veepinda puudutades (korduvalt) õhku tagasi põrkab'. Leili viskama 'leili saamiseks vett kuumale kerisele viskama'. Jahukotid visati vankrile. Viskasin talle selle raha vastu vahtimist. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Viskas asjad käest ja pani jooksu. Viskas koti nurka, lauale. Plangu taha on igasugust prahti visatud. Laev viskas Hamburgis mitmeks nädalaks ankru. Vett viskama 'urineerima (mehe kohta)'. Aken visati puruks. Ta visati kividega surnuks. Poisid viskasid 'mängisid' kurni. Mees istus paadipäras ja viskas lanti. Poiss armastab õnge visata 'õngitseda, õngega kala püüda'. *Mõtlesin, et kui umbes visata, kas siis saab sellele kasvuhoonele tagaaias pihta. P. Sauter. | piltl. Viska see mõte peast! || (labida, hangu vm. tööriistaga töötades) vrd viskama (9.a. täh.) Võta labidas ja viska mullahunnik laiali. Viskas hange tuisanud tee lahti. Augud tuleb kinni visata. Vanasti puhastati vilja kas sarjates või viskliga visates. *Nagu poleks midagi juhtunud, viskasid nad selle [heina]koorma koos rehealuse pööningule. H. Angervaks. || paiskama. Plahvatus viskas mehe kus seda ja teist. Kääriv õlu viskas vaadid puruks. Õlleankur viskas punni eest. Poiss tormas uksest välja kui vedrust visatud, nagu vedruga visatud. Vanamees kui visati liikvele. Viskas ukse teise nina ees klõmdi kinni. Äkitselt visati uks ristseliti lahti. Hobune viskas ratsaniku seljast. Tuul on jäätükid randa hunnikusse visanud. Jalad otsekui visati alt, järsku olin selili maas. || ‹impers.› tugevasti sadama. Küll viskab vihma! Vastu õhtut hakkas üha rohkem lund viskama.
2. kiiresti v. hooletult panema; mõnes seoses ka: tõmbama, võtma. Viskas püksid jalga, hommikumantli selga ja jooksis ust avama. Oota natuke, viskan midagi selga. Viskas pleedi õlgadele, et sooja saada. Viskas kuue seljast, kingad jalast. Jahimees viskas püssi selga. *Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku .. A. H. Tammsaare. *Sepp ei viitnudki palju aega, viskas ruttu oma kraamikompsukese kokku .. J. Jaik. || kõnek andma. Palka saan hästi ja vanamees viskab veel lisagi. Viskas jootrahaks kümneka. Äri õitseb ja viskab puhast. *.. kui praegu viskaks vennale paar tuhat pihku, ega sellest auku jääks. H. Kiik. *See nüüdne mood: tehakse vänts [= laps] valmis ja visatakse ema kätte [= emale kasvatada]. V. Saar.
3. mingi kehaosaga järsku, hoogsat liigutust tegema. Viskas uhkelt pea selga, kuklasse. „Misjaoks?” viskas tüdruk trotslikult peaga. Istus ja viskas jala üle põlve, ühe jala üle teise. Viskas tervituseks sõrme mütsi juurde. Laps magas, jalad teki peale visatud. Lehm viskas sabaga. Viskas ninaga küll ühe, küll teise toidu peale (toiduga pirtsutamise kohta). Ta võib iga päev jalad, koivad, kondid sirgu visata 'surra'. *Nipernaadi kuulas, viskas nina püsti ning raputas pead. A. Gailit. || vaadet korraks kiiresti kuhugi suunama. Viskas pilgu kellale, kaardile. Külaline viskas põgusa pilgu teistesse tubadesse. Põgenik viskas kiire pilgu selja taha. Poiss viskas võõrale üleoleva, väljakutsuva pilgu. Tüdruk ei vastanud midagi, viskas vaid põlgliku pilgu küsija poole. Naine hakkas silmi lakke visates hädaldama. *.. kuuldus mürinat, ta viskas silma sinna ja nägi tallmeistrit sõitvat kahehobusetõllaga. P. Krusten.
4. mingisse asendisse laskuma, heitma (ka koos enesekohase asesõnaga). Tahaks natukeseks ajaks pikali visata. Jonniv laps viskas end tänavale pikali. Mees viskas end seliti voodisse. Viskas end voodis küll küliti, küll seliti. Otsis kohta, kuhu magama visata. Keret viltu viskama 'pikali viskama, magama heitma'. Muist peret oli ammugi siruli visanud. Töö on tehtud – muudkui viska külili. Viskas end rohule kummuli ja puhkes nutma.
5. hüplikult liikuma, jõnksu sisse tegema; (heliplaadi kohta:) nõela v. laserikiirt mõnelt plaadirajalt risti üle libistama, nii et plaat mängib hüplikult. Võll on hakanud viskama.
6. kuhugi toimetama v. paigutama; kuhugi minema sundima. Mees visati vangitorni. Viskasin külalised ukse taha. Paljud töölised visati vabriku värava taha. || kõnek kiiresti kuhugi viima (hrl. sõidutama). Mootorpaat viskab su mõne minutiga üle järve. Ehk sõidad linnast läbi ja viskad mind sadamasse?
7. kiirgama, levitama, heitma. Kuu viskas veele kahvatu vastuhelgi. Põlevad halud viskasid põrandale heledaid laike. Seintel liikusid küünlaleegist visatud varjud. Korsten viskab paksu suitsu. Lõke lahvatas üles ja viskas särinal sädemeid. | ‹impers.› Ninna viskas praelõhna. Küdevast ahjust viskab tuppa palavust. Suust viskas viinalehka. Merelt viskas jahedat tuult.
8. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt, hooletult v. järsult lausuma; (soravalt) rääkima. Viskas teiste jutu sekka paar lõbusat lauset, mõne repliigi. Vahel viskas perenainegi sõna sekka. „Lähen välja,” viskas tüdruk üle õla, mokaotsast. „Otsi lolli!” viskas poiss vastuseks. Nalja viskama 'midagi naljakat ütlema, naljatama'. Muudkui viskab teravmeelsusi. Mees viskas saksa keelt nii et lust kuulata. *.. ta viskas laia Valuvere murrakut ürgsemalt kui kõige vanemadki mehed siinkandis. E. Tennov. || (juttu) millelegi juhtima, keerama. Ema viskas jutu tütre meheleminekule.
9. tegevuse hoogsust, kiirust rõhutades asendab teisi verbe; rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse hoogsust. a. (kaevamise kohta). Mehed käisid iga päev kraavi viskamas. Muudkui viskas kraavi kaevata. *.. mul seal surnuaed lähedal – viskan ajaviiteks endale haua valmis. R. Sirge. b. (käimise vms. kohta). Viskas suurte sammudega, suuril sammel kodu poole. Autot pole, hakkame aga jala viskama. Mis see seitse kilomeetrit poistel visata on. See ka mõni maa, ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava vahemaa kohta). c. (kasvamise kohta). Poiss muudkui viskab kasvu, kasvamist, kasvada. Tüdruk on aasta jooksul pikkust, pikkusesse visanud. Poisike on äkitselt suureks visanud. Peale vihma hakkasid taimed viskama. Vili on järsku viskama hakanud. d. (kirjutamise, joonistamise vm. käelise tegevuse kohta). Viskas kiiruga mõne rea paberile. Kiri oli lühike, ilmselt rutuga visatud. Liig kergekäeliselt visatud luuletus. Viskas oma allkirja ainsa tõmbega paberile. Viskas avaldusele nime, käe alla 'kirjutas avaldusele alla'. Kunstnik viskas portree tunniga valmis. Tüdruk viskas 'õmbles' kleidi päevaga valmis. e. (alkoholi joomise kohta:) võtma. Naabrimees armastab viina visata. Mängiti kaarte ja visati kärakat. Viskasime mõned napsid. Viskame selle peale ühe õlle. Tule viska pits konjakit. Viskas tuju parandamiseks pitsikese. Viskas klaasi põhjani, klaasil põhja püsti. Viskame sinu terviseks! Võta viska lahkumise liikudeks. Peremees lükkas topka külalise ette: „Viska!”. f. tegema (üldises tähenduses, hrl. püsiühendites). Hundiratast, tiritamme, saltot viskama. Uisutajad viskavad toredaid poognaid. Jänes viskas põgenedes paar haaki. Vimkat, vigurit viskama. Mine tea, mis vembu veel viskab. Nii külm on, viska tuli pliidi alla. Suvel sai kõvasti tööd visatud.
10. (ütlustes ja piltlikes väljendites). Kõik esinejad olid sellised, et võta üks ja viska teist 'ühesugused kehvad kõik'. Töö visati kus seda ja teist 'jäeti sinnapaika' ning mindi tantsima. Selle mõtte võid küll metsa visata 'sinnapaika jätta'. Viskas luuletamise varna 'loobus luuletamisest'. Kops viskab üle maksa, kui sellist juttu kuuled. Vastuvaidlemine viskas ainult õli tulle 'tegi olukorda veelgi pingelisemaks'. Püssi põõsasse viskama 'alla andma; millegi tegemisest loobuma'. *Hakkas siis samast klassist pihta .. Kaks aastat tuupimist oli visatud vastu taevast. E. Männik.

võtja ‹1›

1. ‹s› (< tgn võtma); ‹liitsõna järelosana› see, kes midagi v. kedagi võtab. Kartulipõllul oli võtjaid kokku kümmekond. Jaamas ei leitudki pakkide hoiule võtjat. Küsija suu peale ei lööda, aga võtja käe peale lüüakse. *Puss, võtke puss ära! Ent võtjaid ei leidunud. R. Sirge. *Ja nad ehitavad oma meestega ja varadega meile linnuse, millele ei tule [ära]võtjat. A. Mälk. || (alkoholi tarbija kohta). Väike, suur, kõva võtja. *Kusta ise nüüd enam suurt ei joo, aga Mäeveere taat on kange võtja, see pistab „kuradi” kohe kinni .. R. Roht. || (kosilase kohta). Ants käib küll Olliga kudrutamas, aga tõsist võtjat ei näi temast saavat.
▷ Liitsõnad: eest|võtja, ette|võtja, kartuli|võtja, kinni|võtja, liiakasu|võtja, liigkasu|võtja, loo|võtja, maha|võtja, mati|võtja, naise|võtja, napsi|võtja, osa|võtja, päikese|võtja, sõna|võtja, töö|võtja, valu|võtja, vastu|võtja, viina|võtja, üle|võtja, ülesvõtja.
2. ‹adj› kõnek selline, mis või kes midagi võtab. Võtja 'vinge' tuul. Poiss on võtja peaga 'poisil pea võtab' ja terane. *Sa pole võtja poiss, sulle ei tohiks [viin] mõjuda. T. Kallas. *Ja eks igaüks meist ole jumalast loodud, üks kõhn, teine rammus, üks kelba söögiga, teine võtjam [= isukam]. M. Metsanurk.

väike(ne) ‹väikese e. väikse, väikest, väikesesse e. väiksesse e. väikesse, väikeste, väikesi e. väikseid e. väikeseid, väikestesse e. väikseisse e. väikesisse e. väikeseisse 5 või 4› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, kogult, mahult alla keskmise:) lühike (ja kitsas), madal; peenike. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Väike tikutops, mapp, märkmik, linik. Väike laud, peegel, tahvel. Väike suvila, ärklituba, süvend. Õige väikeste akendega kelder. Meie vald on maakonnas väikseim. Eesti polegi kõige väiksem riik Euroopas. Väike peenramaa, aialapp, puudesalu. Saar keset merd oli väikene kui täpe. Väike metsajärv, tiik. Suur jõgi toitub väikestest allikatest. Väikeste vesikondadega kraavid. Rand oli täis suuremaid ja väiksemaid kive. Mida kõrgemale tõusis lennuk, seda väiksemaks jäid puud ja majad. Ostis väikese tuututäie kompvekke. Väike kohvitass, hõbekett, käekell, hammasratas. Väikesed küünekäärid. Väike sõiduauto, aiatraktor. Tõi väikese käsivankri täie mulda. Nende rahvarõivastega tuleb kanda väikest kikktanu. Kiir andis Tootsile väikse kärbatanud õuna. Põuaga jäid kapsapead väikeseks. Sõime magusaid väikseid saiu. Ristküliku väiksem külg. Mingi looma väikeste jälgede rida lumel. Nii väikese silmaga nõelu vanaema ei kasuta. Andis juubilarile väikese kingipaki. Vastuvõtul pakuti väikesi ja tikuvõileibu. Toiduportsjonid jäid üha väiksemaks. Maasikaid sai ainult väikese kruusitäie. Maitseb likööri väikeste lonksude kaupa. Mis see väike viin 'vähene kogus viina' suurele mehele ikka teeb! Lähme teeme väiksed õlled. Maanteelt pööras väike jalgrada metsa vahele. Laps tipib väikeste sammudega. Kesalilled on nagu väikesed päikesed. Olgu x mingi lõpmatult väike suurus. Tal on väike ja kribuline käekiri. Hoiatus oli nii väikeses kirjas, et palja silmaga ei loegi. See lühend algab väikese tähega 'väiketähega'. Kella väike osuti 'tunniosuti'. Väike must kleit on klassikaline peokleit. Pintsak on sulle (liiga) väikene. Võttis kaalus juurde, nii et riided jäid kõik väikeseks. Ära mine nii väikese 'kerge' riidega õue! See kala saab elada ka väikeses vees. Väike auk laseb laeva põhja. *Suure talu tütar läks nii väiksesse paika. Joonal ehk seitse hektarit oli maad, meil üle saja. H. Kiik. || ‹substantiivselt› kõnek naps, lonks viina vm. kanget alkoholi. *„Ühe väikese võib ikka võtta, ega see meest maha löö,” seletas üks [mees] ja pakkus Hellamaale õlleklaasitäit viina. E. Kindluste. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Väike orav, nirk, hiir. Tahab endale väikest sülekoera. Väiksemad kalad visatakse vette tagasi. Pöialpoiss on meie väikseim värvuline. Sagis ringi sipelgaid ja muid väikesi mutukaid. Väike igerik mehike. Bušmanid on väikest kasvu. Väikese kondiga 'nõrga kehaehitusega' kiitsakas naine. Võttis tüdruku väikese käe oma kätte. Tal olid suured silmad ja väike suu. Armas väike nöbinina, väike ümmargune lõug. Kasvatas endale väikesed vuntsid. Jänese väike sabatups. Puges ennast väikseks kägardades aiaaugust läbi. c. rõhutab väiksust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Väike hobukastan, läätspuu, igihali. Väike kortsleht, mungalill, vesikupp. Väike mürkel, torik. Väike ogahai, tobias. Väike varvas, vaagen. Väike vereringe. Väikesed häbememokad. Väike trumm on orkestris enim kasutatav löökpill. Väike sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid. Väike oktaav muus esimesest oktaavist madalam oktaav.
▷ Liitsõnad: ime|väike(ne), kaduv|väike(ne), putuk|väike(ne), üliväike.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmisest madalam; mittepiisav. a. vähestest koosnev v. väheseid hõlmav; kasin, napp. Väikesed arvud, protsendid. Väike õhuniiskus, kullasisaldus. Väike sündivus, suremus, iive. Väikesed saagid, tiraažid. Väike rahvas, suguharu, perekond. Väike linn, küla. Suure väljalangevuse tõttu jäi kooli tänavune lend väikeseks. Pargi keskossa on istutatud väike rühm hõbekuuski. Klassis kujunes välja mitu väiksemat sõpruskonda. Väikese orkestri koosseisu kuulus seitse pillimeest. Talus peetakse üsna väikest karja. Ostjad nurisevad väikese kaubavaliku pärast. Ainult väike osa ekspordist läheb naaberriikidesse. Termoelemendi kasutegur osutus tühiselt väikeseks. Ülo oli neist kõige väiksema jutuga. Väike slämm bridžis 'slämm ühe tihi äraandmisega'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Väike laen, võlg. Väikesed palgad, sissetulekud, pensionid. Korteriüür oli väga väike. See on ju lausa väike varandus! Ei oska väikese rahaga läbi ajada. Tuhat krooni pole sugugi väike raha. Jälgis, et kulutused oleksid väikesed.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt lühike, lühiajaline; vähe aega kestev. Väike peatus. Minu staaž on pensioni saamiseks liiga väike. Tegi väikese jalutuskäigu. Etendus jätkus väikese vaheaja, pausi järel. Nüüd kuluks ära väike puhkus. Olen väikese unega. Väikse ajaga tegime ära hulga tööd. b. alaealine; (üsna) noor v. noorem (sageli vihjega ka kasvule). Õpetab väikestele inimestele tänaval liiklemist. Kodus on ainult väike pere 'lapsed'. Tal on kaks väikest venda. Väike Mikk on kaheksa-aastane. Väiksem poiss käib alles lasteaias. Ta on õdedest väikseim. Lapsed olid selles tööks alles liiga väikesed. Kui mu isa oli alles väikene mees, elas ta vanavanemate juures. Juba väiksena tahtis ta arstiks saada. Kord väikesest peast 'väiksena' sattusin ussiga vastamisi. Väikesest peale, saadik on Mari väga suure isuga. Hobusel on väike varss. || ‹substantiivselt› laps, alaealine; ant. täiskasvanu, täisealine. Väikeste mängud. Jaanitulele tulid nii suured kui väikesed. Ema annab väikesele rinda. Väikesed käivad koolis hommikupoolses vahetuses. Väikesed olgu vait, kui suured räägivad. Mis sa narrid väiksemaid!
4. määralt, tugevuselt, mõjult tavapärasest, keskmisest vähesem, madala intensiivsusega, nõrk. Väike lainetus, tuul, lumesadu. Esineb juba väikest öökülma. Suhteliselt väikese heledusega täht. Kõrgemal on õhurõhk väiksem. Maavärin tõi kaasa ainult väikseid purustusi. Väikese elektrijuhtivusega materjal. Turbal on väike kütteväärtus. Keerab ahju kuumuse väiksemaks. Väike 'nõrk' elektripirn. Seelikul on väike klošš. Andis väikese laksu, nipsu. Tal on väike, kuid kauni tämbriga hääl. Ärkab väiksemagi krabina peale. Laskis väikest vilet. Et poleks kuulda mitte väiksematki piuksu! Pikapeale hakkan tundma ka väikest valu. Väiksemgi pingutus väsitas mägironijat. Tal on pidevalt väike palavik. Väike häda kõnek kusehäda. Ei tundnud väiksematki kahetsust, hirmu. Hinges kripeldas väike süütunne. Ujus väikese vaevaga üle jõe. Mul pole väiksematki tahtmist sinna minna. Teine vaatus jättis väiksema mulje kui esimene. See on ainult väike patt. Meil oli väikesi lahkarvamusi. Kahest halvast vali väiksem. Plaani tuleb väikseid muutusi teha. Selleks on väga väike võimalus. Sama kehtib suuremal või väiksemal määral kõigi kohta. Kõpitseb väikest viisi 'veidi, tasapisi' aias. Pidas ennast väiksel viisil 'mõnevõrra' kirjanikuks. *.. hommikul hakkasin väikese valgega [= poolhämaras] vagu ajama ja nii kuni keskpäevani .. K. Aben (tlk).
5. vähese tähtsuse v. tähendusega, tühine, väärtusetu. Sõdades kannatavad alati kõige enam just väikesed 'lihtsad, tavalised' inimesed. Väiksel inimesel ei maksa suure saksaga kohut käia. Kõrge ülemuse asemel tuli keegi väiksem (asja)mees. Asja kordaajamiseks on ta liiga väike ametnik. Väike, kolmanda järgu kunstnik. Näitlejale anti mängida vaid väikesi osi. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Lapsed teevad väiksemaid koristustöid. Tegin käsikirja ainult mõned väikesed parandused. Mul on sulle üks väike palve. Ära tülitse nii väikese asja pärast! Nohu pole sugugi väike asi 'tühiasi'. Kella parandamine on tema käes väike asi 'käkitegu'. Mis haav see ka on, lihtsalt väike kriimustus. Ah, see oli paljalt väike arusaamatus, eksitus, äpardus. Klaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ei andesta väiksematki valet. Endine elu näis väike ja mannetu. *Tõepoolest, pole kuigi raske / saada väikeseks Danteks, Catulliks .. B. Alver. || tagasihoidlik, vähenõudlik, liialdusteta. Väike sööja, väikese söömaga laps. Väike võtja, suitsumees. Väike kõnemees, laulumees. Väike pidu, koosviibimine. Pulmad peeti väikesed. Väikese huumoriga jutustatud lugu.

õlitama ‹37›

1. õliga kokku tegema, õliga määrima (näit. hõõrdumise vähendamiseks). Uksehingi, lukku, mootorit, tööpinki õlitama. Relvad olgu korralikult sisse õlitatud. Uks on värskelt õlitatud. Madrustel olid õlitatud jakid seljas. Õlitatud juuksed, keha. Meeskond töötas nagu hästi õlitatud masin.
2. piltl. a. (hrl. alkoholi abil ergutamise kohta). Õlita ennast, oma mootorit pisut! Õlitas oma lauluhäält. b. õlitatud teeseldult lahke, pugejalik, lipitsev; (silmade, pilgu kohta ka:) hrl. alkoholist läikiv. Räägib õlitatud häälega. Õlitatud nägu, naeratus, pilk. Vahib õlitatud silmi vastasistujat.

sisse õnnistama

1. kasutuselevõtu puhul õnnistama (2. täh.), sisse pühitsema. Õnnistati sisse uus kirik, klooster. Sügisel võib pühakoja juba pidulikult sisse õnnistada. Mälestussammast, lippu, laeva sisse õnnistama.
2. kasutuselevõttu tähistama (peoga, alkoholi pruukimisega). Uus maja, korter õnnistati sisse kärarikka peoga. Kutsusime õhtuks külalised, et aiakaminat sisse õnnistada.

ärajääma|näht
‹hrl. pl.› pärast alkoholi vm. mõnuaine (ka mõne ravimi) toime lakkamist tekkiv tervisehäire (peavalu, iiveldus, lihasvärinad jms.; hrl. sõltlastel). Suitsetamisest loobujatele anti nõu, kuidas leevendada ärajäämanähtusid.