[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

altar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. kirikl lauda meenutav hrl. kaunistatud pealmikuga alus, mille ääres toimetatakse usutalitusi; ka selle lähem (tihti võrega piiratud) ümbrus. Põlvitab altari ees. Leerilapsed astuvad altari ette. Õpetaja astub altarisse, on altaris. Altaril on süüdatud küünlad.
▷ Liitsõnad: kapp|altar, kodu|altar, pea|altar, tiibaltar.
2. relig looduslik v. rajatud ohverdamiskoht. Altarilt tõusis ohvrisuits. | piltl. Need, kes ohverdasid oma elu isamaa altarile.
▷ Liitsõnad: ohvrialtar.

altari ette astuma ~ minema
oma laulatusele minema; (kellegagi) abielluma

[kedagi] altari ette viima
(kedagi) laulatada viima, (kedagi) naiseks võtma