[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|kütke
piltl. *Kuid abielukütkest kenam / näis olla enda peremees .. B. Alver (tlk).

aeru|tull
tull. *.. ja roostetanud aerutullid / kui kandlekeeled naksuvad. B. Alver.

ahas ‹ahta 19› ‹adj›
kitsas. a. (piklike esemete, moodustiste, alade vms. kohta). Jõgi algab ahta ojakesena. Ahtad põllusiilud. Kiriku kõrged ahtad aknad. Metsatee läks järjest ahtamaks. Ahtad kulmud, huuled. Pilutab silmad ahtaks praoks. *Väikesest neljaruudulisest aknast langes käänakulisele trepile ahas valgusviir .. M. Nurme. b. (ruumilt, mahutavuselt jne.). Kuub kipub õlgadest ahtaks jääma. Ülevalt ahtamaks muutuv katusekamber. *Kas mind rõhub ahas toakoobas, / rasvaving ja haisev murulauk .. B. Alver. c. piltl (millegi piiratu kohta). Ahta silmaringiga inimesed. *Kui palju vastuolusid mahub tagasihoidliku tegelaskonna ahtaisse eluraamidesse! V. Alttoa. d. piltl (majanduslikult, aineliselt). Ajad olid ahtad. *Kui nüüd mereannid lähevad keelukaotsi, on elu piiratud siin hoopis ahtaks ja kitsaks nii sulasele kui isandale. A. Mälk.

ahelduma ‹37›

1. ahelaks (2. täh.) seostuma v. reastuma. *Viirastuste möll ja melu, / kaduviku kaksik-elu – / kõik nüüd ühte aheldub. B. Alver.
2. aheldatud saama, ahelaisse sattuma

ahju|truup

1. ahjulõõr. Tuul ulgus ahjutruupides.
2. ahju soemüür. *.. ja soojaks köetud ahjutruupi / ju ihaldavad haiged pihad .. B. Alver.

ahkesti ‹adv›
hrv uhkesti, toredasti. *Kuid ahkesti ju tõuseb üles / öörüpest hele koidulõõm .. B. Alver (tlk).

aineti ‹adv›

1. van ainiti. *Vaatan aineti valgeile numbreile vaguniseinal. 1436... B. Alver. *Liikusime kogu päeva kui unenäos, vahetades ainult aineti mõne kurva lause. R. Janno.
2. hrv ainete kaupa

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

alarm ‹-i 21› ‹s›
(üldine) märguanne hädaohu puhul v. kiire kutse relvade ja lahinguvarustuse juurde. Väeosas anti alarm. *Südalinnas põleb midagi, kellad taovad alarmi ja ulub lõikav sireen. B. Alver.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

aplamisi ‹adv›
aplalt, ahnitsedes. *Aplamisi / teost ahmibki ju lugev silm / ning – avatud on uus maailm. B. Alver (tlk).

armatsema ‹37›
(vastastikku) kallistusi ja õrnusavaldusi jagama v. seksuaalvahekorras olema; flirtima. Ta oli armatsenud teise naise mehega. Metsa all võis sattuda mõnele armatsevale paarikesele. Küllap ta armatses kogu öö oma kallikesega. *Ei, ta ei armunud nüüd enam, / vaid armatses apaatsena. B. Alver (tlk).

armsasti ‹adv›
armsalt. Ta hoolitses meie eest armsasti. *Lõõritame-laulame, / ahvatame armsasti / külapoisi kuulama .. B. Alver (tlk).

armu|piin
*Kui armupiinas igatseda / ei osanud veel poisike .. B. Alver (tlk).

artsik ‹-u 2› ‹s›
murd
1. võsastik. *Tükike põldu ja jälle artsikut, võsa ja jälle võsa .. A. Kitzberg.
2. varjualune, eriti hagudest seintega hoiuruum maja otsas. *Mustjalg, mu ema / tegi aseme / mulle hagude artsikus / lahtiste laudadega lavatsil. B. Alver.

asendama ‹37›

1. ühe asemel teist kasutama hakkama, asemele panema, millegi (v. kellegi) vastu välja vahetama. Vanad masinad, seadmed asendati uutega. Naelad peab asendama kruvidega. Käsikirja redigeerides tuleb mõnigi väljend sobivamaga asendada. Surmanuhtlus asendati eluaegse sunnitööga. Asendatavaid aminohappeid suudab organism ise sünteesida. *Ja selline mees tahetakse asendada Rein Tootseniga. O. Tooming.
2. millegi v. kellegi asemel, kohal olema, aset täitma; millegi v. kellegi asemele, kohale, ülesannetesse jne. asuma. Plastmass asendab metalli. Masin ei asenda siiski inimest. Nägemist asendab neil haistmine. Isa läks pensionile, teda asendab nüüd poeg. Ma asendasin teda nõupidamisel. *.. ja tegi peaga väikese liigutuse, mis pidi asendama kummardust. V. Saar. *Alul ta nägu reetis taltsutamatut rõõmuliigutust, siis asendas seda kahtlus .. B. Alver. || ajutiselt kellegi asetäitjaks olema. Kes puhkusel olevat esimeest, direktorit asendab? Asendasin kuu aega osakonnajuhatajat.
3. van asetama. *Ettevaatlikult ja hellalt asendasime haavatu selle [= kanderaami] peale. J. Mändmets.

askel ‹-kli, -klit 2› ‹s›
hrv askeldus. *.. päevad täis askleid ja õiendusi .. B. Alver.

atsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tarmukas, hakkaja; reibas, elav, kärmas. Atsakas tüdruk, naisterahvas. Üks vend oli aeglase toimega, teine elav ja atsakas. Läheneb kärmel, atsakal sammul. *.. ta ruuna samm / nüüd esimese lumeteega / on harilikust atsakam. B. Alver (tlk).

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

disharmooniline ‹-se 5› ‹adj›
disharmooniaga iseloomustuv. Disharmoonilised proportsioonid. *Inge .. istub klaviatuurile, nii et kõlab järsk, disharmooniline mürts. B. Alver.

ees|tuba

1. väljast v. esikust tulles esimene tuba korteris v. majas. Kõrtsis oli suur eestuba ja väike saksakamber. || van ooteruum. Kohtu, arsti, ministri eestuba.
2. van esik. Viis külalise üleriided eestuppa varna. *Jooksen värisedes eestuppa, haaran mantli ümber .. B. Alver.

eimiski ‹1› ‹s›
olematus, tühjus; miski olematu, mitte-eksisteeriv v. tühine. *.. kõik teed suubuvad eimiskisse. B. Alver. *Siiski näib kaljuseina ja eimiski vaheline astang küllalt kandev. N. Baturin.

elbakalt ‹adv›
(< elbakas). *Ei passiks Mallel küll võrgusulasega sedasi külg külje kõrval istuda ja nõnda elbakalt naerda. B. Alver.

elevil ‹adv›

1. (rõõmsalt) ärevil v. erutatud. Elevil olek. Elevil inimhulk. Õnnelikult, pidupäevaselt elevil. On elevil nagu laps sünnipäeva oodates. Meeled olid uudistest elevil. Järjejutt hoiab lugejaid elevil. Linnudki on kevadest elevil.
2. millestki liikumas, kantud v. tõstetud. Juuksed lehvivad tuule elevil. Tuba on tuule elevil. *.. kus õõtsub õhu elevil / maas kastehein ja kesalill .. B. Alver (tlk).

enesest|mõistetav partits
endastmõistetav. *Enesestmõistetav näib äkki elu, lihtne ja saladusita. B. Alver.

enese|tunne

1. inimese tervisest ja meeleolust sõltuv üldine kehaline ja vaimne seisund antud momendil. Hea, mõnus, reibas, suurepärane enesetunne. Enesetunne on halb, vilets, kehv, sant. Kuidas enesetunne on? Haige enesetunne on muutunud paremaks, paranenud.
2. van iseteadvus, eneseväärikustunne. Hella enesetundega inimene. Õnnestumised tõstavad enesetunnet. Rahvusliku enesetunde tõus. *Paistis, nagu oleks tema enesetunne saanud haavata .. E. Särgava. *Pole sinus siis põrmugi enam enesetunnet ega uhkust? B. Alver.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

frant ‹frandi 21› ‹s›
keigar, moenarr. Klanitud, mukitud, moodne frant. *.. noorena on frant ja keks, / kuid saades kolmekümneseks / kõik vanad vembud jätab maha .. B. Alver (tlk).

hajutama ‹37›

1. hajuma panema, hajuma sundima, laiali ajama. Tuul hajutab suitsu, pilvi. Päike on juba hajutanud udu kaldaäärseilt luhtadelt. Laternate valgus hajutas pimeduse. Politsei hajutas meeleavaldajad. Meie lennuvägi hajutas vastase tankid ja jalaväe. Müra hajutab õpilaste tähelepanu(võimet). Nõgus lääts, atmosfäär hajutab valguskiiri. Elektrivalgust hajutav kuppel. || eemale peletama, eemale tõrjuma. Laimu, kahtlustusi, kõhklusi hajutama. Kartust, kurbust, umbusku hajutama. Teiste vemp, rõõmus meel hajutas mu tusatuju. *Peab hajutama müüdi suure muusika igavusest ja mõistetamatusest. R. Rimmel.
2. laiali paigutama. Suurtükid olid hajutatud küllalt pikale lõigule. Keskkonnakatastroofi korral hajutati osa päästetöötajaid maale, osa mere äärde. Hajutatud hoonestus. *Majanduslike protsesside puhul on juhtimisobjektid küllaltki hajutatud .. U. Mereste.
3. levitama, laiali laotama (hrl. lõhna kohta). *Männikud hajutasid kilomeetrite taha puituvate kasvude vaiguhõngu. L. Vaher. *Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas / naftaliini pilvi hajutades keebist .. B. Alver.

hakatama ‹37›

1. algust tegema, alustama. *Ämm ep hakatas kõik jonnid ja riiud .. B. Alver.
2. süütama, läitma. Tuld hakatama. Hakatab piipu. Hakatas puud ahjus põlema. Üks halg hakatab teist. *Paar ettevõtlikumat peksid pingid pilbasteks ja hakatasid lõkke .. A. Sinkel.

hangetuma ‹37›
hange tuiskama. *Ta paneb kortsund kirja tasku, / pilk hangetunud saaniteel.. B. Alver.

harguma ‹37›
hargnema. a. Tee, rada hargub kaheks, kolmeks, mitmes suunas. Põdra hargunud sarved. Hargunud oks, puutüvi. b. Vaatajaskond oli laiali hargunud: osa istus mäenõlval, osa jõekaldal. *Pikk välgujuga kuristikku hargus.. B. Alver. c. See kude, riie hargub kergesti. Kui harutad, siis ikka hargub. Käis on õmblusest lahti hargunud. d. Ühest küsimusest hargub teine. Lõpuks hakkab neist ebamääraseist helidest harguma mingi viis.

[kedagi] hauda ajama ~ viima
(kellegi) surma põhjustama. Haigus, mure viis ta enneaegselt hauda. *„Hinge võtavad meil välja, ema; tahavad enneaegu hauda ajada!” B. Alver (tlk).

helgatama ‹37›

1. korraks helkima. *Ripsmeis helgatas värisevaid tilku. R. Janno. *Poisi silmist helgatab veel kord unelev vaade kauge ranna poole. R. Sirge.
2. äkki heledasti kõlama, kajama. *Nüüd nagu mahajäetud majas / ei helgata seal üksik hõik. B. Alver (tlk).

hell ‹-a 22› ‹adj›

1. täis armastust, õrnust, hellitav, õrn; sooje tundeid tekitav. Hell ema. Hella hingega, südamega inimene. Kellegi vastu hell olema. Põetaja hell hääl. Hell naeratus näol. Elleni ilme, pilk muutus hellaks. Ta lohutas last hellade sõnadega. Mind ümbritseb kõige hellem hoolitsus. Hell meenutus, mälestus, nukrus, tunne. *Nii hella liigutusega kompab vahest ema oma palavikuhaige lapse pead. L. Kibuvits. *..aga tuttavad nimed ja paigad on südamele hellad. L. Vaher. | (loodusnähtuste kohta). Päikese hell paiste. Lõunatuul oli mahe ja hell.
▷ Liitsõnad: tundehell.
2. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundlik; puudutamisel valus, valulik. Päikesest hell nahk. Hapudest marjadest hellad hambad. Jalad on käimisest, tantsimisest päris hellad. Peopesad on tööst hellad. Küürutamine võttis selja hellaks. Ere valgus teeb silmad hellaks. *Sammun läbi tuttavate tänavate, kõrvad hellad veetavate raudlattide kolinast.. B. Alver. || loomult õrn, valukartlik v. vähe vastupidav. Külmetuse, tuuletõmbuse, valu suhtes hell. Ühe inimese närvisüsteem on hellem kui teise oma.
▷ Liitsõnad: külma|hell, valuhell.
3. psüühilise ärrituse suhtes tundlik; kergesti solvuv. Hell õiglustunne. Kriitika suhtes oli ta haiglaselt hell. Pilke, naeru suhtes hell. Etteheited ja solvangud olid poisi üsna hellaks teinud. Kuulujuttude suhtes oli ta kõige hellem. Hell asi, koht, paik, küsimus 'kedagi valusalt puudutav, delikaatset, ettevaatlikku lähenemist nõudev asi, küsimus'. *Torge jõudis kibedamalt pärale, kui Killustik aimata võis, sest Jull oli nendes küsimustes imelikult hell. E. Rannet.

hergelt ‹adv›
hrv (< herge). *Neil hääled helisevad hergelt, / õrn tunne sulab sõnadeks. B. Alver (tlk).

hiid ‹hiiu 21› ‹s›

1. müt üleloomulike omaduste ja võimetega inimesekujuline olend
2. hiiglane. Mees oli suur, lausa hiid. *.. sa kääbus vapruses, hiid nurjatuses! G. Meri (tlk). *Metsa hiiud maha saeti. B. Alver. || ‹liitsõna esiosana› (hrl. oskussõnades:) väljendab ebatavalist suurust, hiiglaslikkust olulise omadusena; näit. hiidhai, -küülik, -meteoriit, -mürkel, -sõnajalg
▷ Liitsõnad: tööstushiid; luule|hiid, mõttehiid.
3. astr hiidtäht. Punased, kollased, valged hiiud. Enamik palja silmaga nähtavaid tähti on hiiud.

hirmukil ‹adv›
hirmul, hirmunud. *Kuis on mu süda hirmukil! B. Alver (tlk). *Pärja pidas hinge, hirmukil silmades küsimus.. L. Promet.

tagasi hoidma
kedagi tõkestama, takistama, pidurdama, ohjeldama. Ta hoidis koera rihmast tagasi. Tahtsin vastu vaielda, ent miski hoidis mind tagasi. Ta ei suutnud end tagasi hoida tõtt rääkimast. *Kui ometi mingi vägi teda tagasi hoiaks... suisa õnnetusse see meeletu ju jookseb! B. Alver. || (tundmuste ja nende avaldusvormide vms. kohta). Naeru, naeratust, nuttu tagasi hoidma. Suure vaevaga hoidsin pisaraid tagasi. Ta ei suutnud muiet, rõõmu, sisemist erutust, vaimustust tagasi hoida. Tagasihoitud viha, ärevus. Kostis tagasihoitud nuukseid.

hoiduma ‹37›

1. mingis olukorras, seisundis v. asendis olles v. sellesse minnes seda olukorda, seisundit v. asendit säilitama (v. säilitada püüdma), end hoidma. Hoiduge eemale, kaugemale! Loomad hoidusid lähestikku. Naised hoidusid omaette rühma. Mehe õlad hoiduvad pisut ettepoole. Juuksed hoidusid kohevile, püsti. Purgi kaas hoidus kummi. Lapsed hoidusid kartlikult nurka. Ta hoidus vastutulijate eest põõsaste taha. *Kuigi.. oleks seal [= tagakambris] emalgi ruumi olnud, hoidus ta tuppa, isa lähedusse.. M. Metsanurk. || liikumisel endale võetud suunda säilitama; (abstraktsemalt:) kellegi poolele asetuma. Hoiduge kogu aeg paremale, paremat kätt! Osa sugulasi hoidus tülis mehe, osa naise poole.
2. millegi v. kellegi ebameeldiva, ebasoovitava v. ohtliku eest kõrvale põikama, end selle eest hoidma, seda enese suhtes vältima. Ebameeldivustest, raskustest, pahandustest, kiusatusest hoiduma. Hoiduge ülearustest kulutustest! Miks sa minust (eemale) hoidud? Ta ei valinud teed ega hoidunud porilompidest. Nad hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Hoidun mõtlemast ja kujutlemast, mis mind võiks ees oodata. Kõik vaikisid, hoiduti isegi sosistamast. Ta hoidus neiuga kohtumast. Hoidu sõiduteed ületades auto eest! Ema hoidus palava päikese eest.
3. säilima, alles püsima, alles seisma. Seened hoiduvad soolatult hästi. Ta oli keskealine, ent hästi hoidunud daam. Käsikirjast on alal hoidunud ainult kümmekond lehekülge. *Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks / kõik, mis esimeses usus omati. B. Alver.

hong ‹-a 22› ‹s›
murd suur vana mänd. *Hallid habetanud hongad / kaovad kõrge pääga sompu, / pilvetompu. B. Alver.

hoolikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(sihiteadlikult) hoolas, püüdlik; täpne ja korralik. Hoolikas eksamiks valmistumine. Sa pead hoolikam olema. Mitmekordse hoolika vaheltharimisega hävitati kartulipõllult umbrohi. *..ta liigutused olid hoolikad, otsekui puudutaks ta kallist, haiget looma. B. Alver.

huisk ‹huisu 21› ‹s›
hrl luulek huiskamine. *Akna taga maru ähib, / kõrguses käib kiun ja huisk, / majad vilistades mähib / lumekeerisesse tuisk. B. Alver.

huiskama ‹huisata 48›
hrl luulek huikama, hüüdma, hõiskama. *Võin joosta, hullatleda, naerda ja huisata, et Turvaste kajab.. B. Alver. *Ah, kuulen, kuidas huisatakse / nii heledasti lepistikus. H. Visnapuu.

huumama ‹huumata 48›

1. hõõguma, õhkama (hrl. sooja). Söed huumavad. Huumav lõkketuli. Huumav juulikuine päev. *Aur käib üles, kolle huumab. B. Alver. *..ja tõuvilja kärbised huumasid / salvestatud suvesooja. K. Merilaas.
2. (hõõguvalt) valutama. Ta selg ja käed huumasid väsimusest. Huumav valu. *Külg huumas nagu vikatist lõigatult. O. Jõgi (tlk).

hõik ‹hõigu 21› ‹s›
hrl luulek hüüd, hõige. *Nüüd nagu mahajäetud majas / ei helgata seal ükski hõik. B. Alver (tlk). *Kõlab reipalt ja kaua veduri hõik. V. Verev.

hämmastus ‹-e 5› ‹s›
suur imestus, üllatus. Siiras, tõsine hämmastus. Nägime, kuulsime oma suureks hämmastuseks, et.. Hämmastusest ei saanud ta sõnagi suust. Jälgib hämmastusega, mis õues toimub. Minu hämmastuseks võimles ta igal hommikul. *Siis tekib ta näole varjamata hämmastus ning ta ei pööra minult tardunud, heitunud silmi. B. Alver.

härdalt ‹adv›
(< härras). Härdalt paluma, nutma. *Kuis, armuaeg, su tulekul / mu hing on härdalt leinaline! B. Alver (tlk).

igavik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›

1. alguse ja lõputa aeg. Mis on aasta igavikuga võrreldes! *Oi, kuis me kardame otsatust ja igavikku, sest et see meie mõistusest üle käib! F. Tuglas. || piltl (surma, kaduviku, hauataguse maailma kohta). *Nii paiskab saatus igavikku / generatsioone järjestikku / kui külvisaaki sügisel. B. Alver (tlk).
2. ‹hrl. koos täiendiga terve› lõpmata pikana tunduv aeg. Sellest on möödas terve igavik. Me pole sind terve igaviku näinud. Kestab igaviku, enne kui te pärale jõuate. *See on pikk aeg, minu jaoks on see terve igavik. O. Tooming.

ihe ‹ihke 18› ‹s›
ihkamine; soov, iha. *Kuis pakatab südames ootusi ja ihkeid.. B. Alver. *Tulid mitmesugused mõtted ilusast ja kättesaamata ajast, tulid ihked päikesepaiste ja naeru ja õnne järele.. R. Roht. *Vaike on tugev oma usus ja tugev oma emaks-saama ihkes.. K. Merilaas.

ihkama ‹ihata 48›
väga tahtma, ihaldama. Kuulsust, vabadust, võimu ihkama. Haige ihkab rahu. Ihkan kättemaksu. Ihkas surra. Ihkab uusi elamusi, teise inimese lähedust. Naine ihkab last. Ihkas kõiges ise selgusele jõuda. Rahvad ihkavad elada rahus ja sõpruses. Hing ihkab tagasi maale. Mis sa, hing, veel ihkad? Laual oli kõike, mida süda ihkab ja suu himustab. Tõenäoliselt ihkab ta ise esimeheks saada. Ihkab näha võõraid maid. Revanši ihkav vastane. *Sirutun voodis ja tunnen, kuidas käed aerusid ihkavad, jalad joosta ning hüpata tahavad.. B. Alver. *Oo, Taavet on just see mees, keda Dagi viimasel ajal ihanud. R. Roht.

imb ‹imme 22› ‹s›
luulek neitsi, neiu. *Ise, immed ilusad, / lippame kõik laiali.. B. Alver (tlk).

indlus2 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van indlemine, innustumine vt indlema [2] *Ikka siis, kui nooruk, tulvil kuuma indlust, / maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust.. B. Alver.

introduktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. muus helindi v. selle osa sissejuhatus. *..Aksel mängib lühikese introduktsiooni ja viiul algab oma laulu. B. Alver.
2. biol mingi looma- v. taimeliigi sisseviimine alale, kus seda varem polnud. Eksootiliste puude introduktsioon. Ondatra introduktsioon Euroopasse.
3. kirikl vaimuliku ametisseseadmine

irevil ‹adv›
poollahti, paokil; paljastatud. Karu ründas teda irevil hammastega. Uks, haav on irevil. *Takernahkne koer närib urisedes leivakannikat, irevil kihvad nurga poole pööratud.. B. Alver. *Ta katkiste hammastega suu oli habemetüüka sees valust irevil. J. Kross.

irrutama ‹37›
eraldama, lahutama, eemaldama. Tervikust irrutatud üksikfaktid. *..kui ta ometi suudaks irrutada enesest seda saatanat, kes üha sosistleb kõrva ässitusi ja õelaid nõuandeid! B. Alver.

ise|loom [-u]

1. inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad põhilised, püsivamad psüühilised omadused, karakter. Iseloomu mehisus. Elav, kinnine, hea, halb, äkiline, raske iseloom. Iseloomu kasvatama. Iseloomud ei sobi. Iseloomult vaikne, tossike. Rahvuslik iseloom 'ühele v. teisele rahvusele omane psüühiline eripära'. || looma käitumislaad. *Igal koeral on oma iseloom. Murra oli jonnakas. J. Kaidla.
2. tugev tahe, visadus, püsivus. Sel mehel, tütarlapsel on iseloomu. Iseloomuga inimene, naine, mees. *Sahkerdagu vanad, meie – noored – ilmutame iseloomu. H. Raudsepp.
3. isiksus (2. täh.), natuur. *See [= naine] oli julm, haiglaselt despootlik iseloom. B. Alver. *Ning sellises võitluses on edu ainult Loki-taolistel visalt edasirühkivatel iseloomudel. O. Kool.
4. millegi eripärased jooned, millegi (põhi)olemus v. laad. Palk sõltub töö iseloomust. Oma iseloomult juhuslik nähtus. Majandusliku iseloomuga streigid. Kasvatusliku iseloomuga sunnivahend. Artikli ründav iseloom. Tootmise ühiskondlik iseloom.
▷ Liitsõnad: kaitse|iseloom, klassi|iseloom, põhi|iseloom, üldiseloom.

ise|meelikus ‹-e 5› ‹s›
isemeelsus. *..pole see siis isemeelikus, külmal märtsiööl väljas joosta, paljajalu, seljas vaid taevas teab mis? B. Alver.

ivake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹hrl. eitusega› väike iva; (toidu)raasuke. Lind nokkis lumele puistatud ivakesi. Ivake leiba. Pole ivakestki hamba alla panna. Haige ei võtnud enam ivakestki suhu. Tal polnud lastele enam ivakestki ette panna. *Ah, poetab ta eales mu rüppe ivakesegi tollest äratundmisest. B. Alver.
▷ Liitsõnad: nisu|ivake(ne), sinepi|ivake(ne), tanguivake.
2. ‹ka adverbilähedaselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) midagi vähe, natuke, veidike. Ivake julgust, lootust, kasu. Läksime ivake maad, ivakese maad jala. Sinu jutus ei ole ivakestki tõtt. Ivakese vaikimise järel jätkas ta jutustamist. Oota veel ivake aega. Ta tuli tagasi ivakese aja pärast. Heida ivakeseks (ajaks) pikali! Silmad vajusid ivakeseks (ajaks) kinni. Ajame ivake juttu. Perenaine palus end ivake aidata. Tuleks ivake hinge tõmmata. Õde pole minust ivakestki parem. Ivake varem, hiljem. Püüa õppida ivake paremini! Neiu juuksed olid tuulest ivake sassis. Kingad on mulle ivake(se) suured. Mees muutus ivake(se) kainemaks.

jaatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
jaatamine. *Vaevalt taipas ühmatada jaatusi jutuka saatja küsimusile.. M. Raud. *Jäägu teistele alandlik jaatus: / tahta võimatut on meie saatus.. B. Alver.
▷ Liitsõnad: elujaatus.

jala|astumine ‹-se 5› ‹s›
jalaaste. *Äkki kuulsin jalaastumisi kahisevail lehil. B. Alver.

jalutlema ‹37›
hrv (edasi-tagasi, ringi) jalutama. *..liivasel jalgrajal Toomas jalutlemas, raamat käes.. B. Alver.

jampsima ‹42›

1. segast juttu rääkima. a. sonima. Haige hakkas palavikus jampsima. *Ta on maganud kaua ja rahulikult, jampsinud painavais nägemusis .., suutmata taibata tõeluse ja viirastuste piire. B. Alver. b. ebaloogiliselt rääkima, totrusi rääkima; midagi segast kokku rääkima. Ära jampsi, nii see küll pole! *Ei, tookord ma niisama ... jampsisin. Vaatasin, kas keegi on nii loll, et hakkab õnge. A. Kaal.
2. kõnek jändama, sekeldama; lollusi tegema. Ilus tüdruk, jampsisin teisega natuke. Ära jampsi, pang läheb ümber.

jeerum ‹interj›
väljendab imestust, hädaldust, kahetsust, kohkumist. *Oi sa jeerum! See on ju vana Pliuhkam ise! O. Luts. *Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja! B. Alver. *Öösel, kui ta tagasi tuli, oh sa jeerum, no siis ma alles sain! A. Jakobson.

juhtima ‹juhin 42›

1. millegi v. kellegi liikumisele v. kulgemisele suunda andma. Autot, traktorit, laeva, lennukit juhtima. Mees juhtis hobuse hoovi, auto õuelt garaaži. Vesi juhiti järvest kanaleid kaudu põldudele. Aknasse juhiti ere valgusjuga. Kiir juhiti läbi klaasprisma. Mees juhtis parve kaldasse. Juhtis kallaletungija hoobi kõrvale. Juhib hobust ratsmeist, suu kõrvalt kinni hoides, ohjadega. Juhib teleskoobi udukogule, püstoli vaenlasele, pilgu sõnavõtjale. Teekäija juhtis sammud linna poole, mägedesse. Käsi juhib sulge. Tee juhitakse linnast mööda. Maaparandajad juhtisid kraavi jõkke. Torud juhivad sooja õhu tuppa. Kaldrenn juhib kartulid kastidesse. Kitsas käik juhtis matkajad avarasse koopasse. *Müdinast juhitud, läks neitsi tulijaile vastu.. F. R. Kreutzwald. *Tantsitakse. Robi juhib endast pikemat poisipeaga, musta tukaga naist. L. Promet. || saates, ise kaasas olles teed näitama. Võõras juhiti esikust tuppa, saali, kabinetti. Portjee juhtis meid kitsast trepist üles. Juhi vanake üle tänava! *Siis võttis tüdruku käe ja juhtis ta toast välja. A. Mälk.
2. kellegi v. millegi tegevust, toimimist suunama, teatavas suunas mõjutama. Vestlust lauas juhtis ema. Juhtisin jutu uuele teemale. Mina juhin oma elu ise. Sa pole võimeline oma tegusid juhtima. Sind ei juhi mõistus, vaid instinkt. Teda juhtis kasuahnus, iha. Püüdsin oma mõtteid mujale juhtida. Arvustus juhtis tähelepanu teose puudustele. Püüdkem asjade käiku juhtida. Põranda ja lagede valmistamist juhtis meister. Arvuti juhib seadet iseseisvalt. *Vahel näib, kui juhiks mind ainult kaastunne.. B. Alver. || asutuse, ettevõtte, organisatsiooni vm. kollektiivi tööd v. tegevust korraldama ja suunama. Riiki, ministeeriumi juhtima. Tehast, ettevõtet, majandit juhtima. Instituuti juhib direktor, ülikooli rektor. Seltsi tegevust juhib viieliikmeline juhatus. Ekspeditsiooni, matkagruppi, lahinguoperatsioone juhtima. Mängu juhivad kaks väljakukohtunikku. Etendust juhib inspitsient. Juhtiv töötaja. Juhtivad tegelased, jõud.
3. füüs läbi laskma, edasi kandma (elektrit, soojust, heli). Metallid juhivad hästi elektrit ja soojust. Kuiv puu, klaas juhib halvasti soojust.
4. võistluse paremusjärjestuses esimene (v. esikohtadel) olema. Meie koondis juhib praegu klassikalises maadluses kahe punktiga. Pärast esimesi alasid asusid meie kergejõustiklased juhtima 12 : 7. Poiss juhtis jooksu esimesed 200 meetrit.

jumetus ‹-e 5› ‹s›
(< as jumetu). *..kohkusin oma näo rohekast jumetusest. B. Alver.

juukse|kruss
kõnek juuksekihar. *..pääst kaovad kergemeelsed ihad, / romantika ja juuksekrussid.. B. Alver.

jõmm|kärakas
kõnek
1. jõmm (1. täh.) *No oli see alles jõmmkärakas – sae või laudauks laiemaks, et mees piitade vahelt läbi pääseks. O. Tooming.
2. väga kõva pauk, ilmkärakas. *Varsti käib hiiglama jõmmkärakas ja meist kõigist jääb järele ainult natuke kondituhka. B. Alver.

jäneslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
jänesele omane. *Temas elas jäneslik hirm, rahutukstegev õnnetuse aimus.. B. Alver (tlk).

järeldama ‹37›
ka loog järeldust tegema. Millest sa järeldad, et ma haige olen? Mida saame meile teada olevate andmete põhjal järeldada? *..ta õlgade vabisemisest võis järeldada, et ta nuttis. B. Alver.

järel|ilm
järelmaailm. *..ning tema süütut nime neavad / nii kaaslased kui järel-ilm. B. Alver (tlk).

jää|kate
Paks, tugev, õhuke, nõrk jääkate. Veekogud on jääkatte all. Järv on juba jääkattest vaba(nenud). *Jääkattes jõgi laias luhas / parketina on peegelpuhas. B. Alver (tlk).

kaarutama ‹37›

1. kuivavat heina ümber pöörama. Heina, loogu kaarutama. Kolm masinat niidab, kaaruti kaarutab.
2. kaarekujuliseks, kaardu painutama. *.. ka künnil panevad peale nägusalt kaarutatud ja värvitud looga. M. Raud. *Tormid kõrsi kaarutavad .. B. Alver.
3. (laias) kaares liikuma panema v. liikuma. *.. ta naeris ja kaarutas salvrätikut lustakalt üles-alla. R. Janno. *.. lõpetati jutt ilusa kannal-lastud täispöördega keset libedat põrandat, nii et roheline kleit kaarutas avaneva langevarjuna üle tooliserva. R. Sirge.

kabajantsik ‹-u 2› ‹s›
hlv hulgus, suli, kahtlane isik. Igasuguseid kabajantsikuid hulgub ringi. Ta on korralik inimene, mitte mõni kabajantsik. *No näib siis, misukesed kabajantsikud end siia õhtul kokku ajavad. Ukse peab igatahes kõvasti lukku keerama .. R. Janno. | (sõimusõnana). *Kasige välja, ütlen ma! Kabajantsikud! B. Alver.

kabeli|aed
surnuaed, kalmistu. *..ämm magab kuusiku taga kabeliaias. B. Alver.

kabeli|mägi
hrv surnuaed, kalmistu. *.. pojuke viidi kabelimäele / puhkama puust palitus. B. Alver.

kahvatu ‹1› ‹adj›

1. jumetu, loomuliku (näo)värvita; valkjas. Ebatavaliselt, läbipaistvalt, haiglaselt kahvatu. Vihast, hirmust, magamatusest kahvatu. Kahvatu näoga mees. Poiss läks, kohkus näost kahvatuks. Kahvatu nagu surnu, nagu vahakuju. Haige pale oli kollakalt kahvatu. Külmast kahvatud huuled. Neiu oli väga kahvatu jumega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatu, laip|kahvatu, lubi|kahvatu, surnu|kahvatu, vahakahvatu.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega (valguse, värvuse kohta). Kahvatu sügispäike. Hommikutaevas vilkusid kahvatud tähed. Kahvatu aovalgus, koidukuma, hämarus. Neoontulede kahvatu valgus. Kahvatu taevas. Kahvatuks pleekinud värvid. Kahvatud laigud taime lehtedel. Kahvatud haavalehed. Katrinile sobivad heledad ja kahvatud toonid. *Siis tahab ta morssi. Esimene klaas on ülearu punane, teine liiga kahvatu .. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hallikas|kahvatu, kollakas|kahvatu, tuhkjaskahvatu.
3. piltl väheütlev, ilmetu. Kahvatu keel, stiil. Tõlge tundub originaaliga võrreldes üpris kahvatu. Kunstiliselt kahvatu teos. Kohati jääb kirjeldus kahvatuks. Kahvatu sõnavõtt. Suurmeistri mäng oli seekord kuidagi kahvatu. Loetust jäi üsna kahvatu mulje. See hooaeg oli teatri tegevuses üks kahvatumaid.

kaikuma ‹kaigun 42 või kaikun 37›

1. (heli v. hääle kohta:) valjusti kõlama, kajama, valjusti kostma. Metsasügavuses kaiguvad kirvelöögid. Tänavatel kaikus kabjaplagin. Sammud kaiguvad trepikojas. Eemalt kaigub lahingukära. Tänavatel kaikusid lasud, plahvatused. Kirikukellade helin kaikus kaugele. Sadamas kaikusid laevade viled. Ühendkooride laul kaigub võimsalt. Läbi hommikuvaikuse kaikus võimas hurraa. Hõiskeid, hüüatusi, kitarrihelisid kaikus üle vee. Kaugelt kaigub öökulli huige. Need sõnad kaikusid kaua ta kõrvus. Kaikuv naer.
2. (paiga, ruumi kohta:) mingitest helidest v. häältest kajama; helidest, häältest täidetud olema. Mets kaikus lahingukärast, püssipaukudest. Tühjad koridorid kaikusid sammudest. Laulab nii, et kogu õu kaigub. Maja lõi kaikuma laste naerust ja kilgetest. *Linn kaigub rataste mürinast, vabrikuviledest ja inimhäälist. B. Alver.

kaim ‹-u 21› ‹s›

1. van (kauge) sugulane, hõimlane; kaaslane, seltsiline. Kalevite kaimud. *Taasleitud omakse ja kaimu / vürst kauni kaasa juurde tõi. B. Alver (tlk). || vader, vennas. *Jänes .. nägi põõsas uperdavat siili, peatus ja hüüdis: „Kaim, kaim, mis sina seal teed?” A. Jakobson.
2. nimekaim. *„Juss,” teatas Näll. „Mina olen ka Juss,” ütles mees. „Siis oleme kaimud,” kuulutas Näll .. A. Vanapa.

kajastama ‹37›

1. peegelpildina edasi andma, peegeldama. *Meri vinetab liikumatult-hääletuna, kajastades tumedamas lahesopis neemel kasvavat männisalka. B. Alver.
2. hrv kajana edasi andma, tagasi kajama panema. *„Gjauk! Gjauk!” kõlas ta [= merikajaka] hüüd võimsast, avarast kurgust .. Kaljud kajastasid ta hüüet. A. Mälk.
3. edasi andma, kujutama; väljendama. Autor kajastab oma loomingus lapsepõlvesündmusi. Need teosed kajastavad sajandivahetuse külaelu. Muinasjutt on alati kajastanud inimeste ootusi ja lootusi. Keele sõnavara kajastab seda keelt kõneleva rahva elu-olu ja ajalugu.

kajatama ‹37›

1. korraks kajama, korraks kaikuma. Õuel kajatas laul. *Naise naer kajatas metsaservalt nii kõlinal tagasi, nagu oleks veeretatud tühje pudeleid. R. Sirge.
2. hrv kajana lausuma, kajana kordama. *„No küll, küll on!” pääseb tal viimaks. „Küll ikka on!” – „On, on,” kajatab Mihkel sõbralikult. B. Alver.

kaksiratsa ‹adv›
kaksiti (1. täh.) Istub kaksiratsa talal. Istus kaksiratsa pingile. Võttis poisikese kaksiratsa kukile. *Trepi käsipuil on võimalik sõita kaksiratsa alla .. B. Alver (tlk).

karglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
karglemine. Vanemad vaatasid laste karglust pealt. *Kisun ta kaasa pöörasesse karglusse, ent ta ümiseb moodsat tantsu ja püüab samme selle järele seada. B. Alver.

karikatuur ‹-i 21› ‹s›

1. kujutatavat satiiriliselt v. humoristliku liialdusega esitav joonistus v. gravüür, pilkepilt. Karikatuure joonistama. Gori, J. Bidstrupi karikatuurid. Poliitiline karikatuur. Sari satiirilisi karikatuure. Karikatuur avaldati ajalehes.
2. piltl millegi (v. kellegi) armetu, naeruväärne moonutis. See on demokraatia karikatuur! Autor on kogu loo lausa karikatuurini viinud. *See pole ju üldse inimene, vaid kloun, karikatuur – ei, tore nali! B. Alver.

karnaps ‹interj adv›
annab edasi kiiret haaramist vm. kiiret toimingut. *Säh, võid – karnaps! – ta krabada. B. Alver (tlk).

kartul|nina
piltl suur jäme nina. *Paadininas seisab vanamehe poeg, paarikümneaastane lüheldane sell, uimane, pilusilmne, jäme kartulnina kestendamas, pundunud huuled lahti. B. Alver.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

katma ‹katta, katan; kaetakse, kaetud 47›

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

keerd ‹keeru 21›

1. ‹s› silmuse- v. rõngakujuline looge. Köie, trossi keerud. Spiraali keerud. *Ta asetas .. väljakeritud köie ilusasti keerd keeru peale kerasse tagasi. V. Raidaru. || kiudude kokkukeerutamise looge. Lõnga, niidi keerd. Lauge, tihe keerd. Keskmise keeruga lõim. Keeru suund võib olla parem- või vasakpoolne.
2. ‹s› loogeline kõrvalepõige otsesuunast. Jõe, tee keerud ja käänud. Aeg-ajalt tegime tee pealt keeru kõrvale. Jõudis suure keeruga jälle sihi peale välja. Jänesejäljed tegid metsa all mitmeid keerde ja haake. Keerdude ja kõverustega kirjatähed. | piltl. *Ka ta kõne tegi veidraid keerdusid ja kubises naljasõnadest. B. Alver (tlk).
3. ‹s› keerutus; ring, tiir. *Miks sa ei tantsi, Simmu? .. Kas sa minuga ei tahaks üht pisikest keerdu teha? A. Kalmus. *Kapiuks pressiti kinni ja keerati lukku – kaks keerdu peale. E. Tegova. || hrl piltl keeris, pööris. Sattus sündmuste, võitluste keerdu. *Üks hukkus meres, teine kadus sõdade keerus. J. Parijõgi.
4. ‹adj› keerdus, keeruga. Keerd puu. Ta on kaval ja keerd 'riukalik, mitteotsekohene' inimene. *.. lõng pidi pealegi ühetasane paras keerd ja peenikene olema. F. R. Kreutzwald.

kekkama ‹kekata 48›

1. kergelt hüppama, keksama. *Ja väike, hele, matsakas Laura kekkas sealt minema sika-saka hüpetega, täitsa nagu mõni rõõmus koerakutsikas .. E. Raudsepp (tlk). *Ära sa nii hõisates kekka üle kesa! B. Alver.
2. suurustama, uhkeldama, kelkima. Ära kekka oma teadmistega. Oskustega pole tal just kuigi palju kekata. Kekkab teiste ees oma uute asjadega. Sa kekkad niisama, tegelikult ei tea sa sellest midagi.

kenitama ‹37›

1. (edevalt) kenaks tegema, (edevalt) kenastama. *Selleks ka kingitus [= peegel], et selle ees ennast kenitada. H. Angervaks.
2. edvistama. *Kenitades ja kollast särki kohendades astus Mustlane ettevaatlikult .. köögi keskele. B. Alver (tlk).

kepsutama ‹37›
kepslema, kepsu lööma. Tallekesed, kitsed, varsad kepsutavad. Lapsed kepsutasid toast õue. Muusika kiskus mu jalad vägisi kepsutama. *.. soputades tantsul halle / kergeid salle, / kepsutavad nõtked, pikad / haldjaplikad. B. Alver. *.. nad kepsutasid ajuti ringi, keksides nagu lapsed. R. Roht. | ‹ka objektiga›. Talleke kepsutas mõned tiirud ümber ema. Tüdrukud kepsutasid polkat. Ta jalg hakkas valsitakti kaasa kepsutama. Poisid ja tüdrukud kepsutasid tantsida.

kerge|meel
kergemeelsus. *Mu kergemeelele oli teaduslik miljöö parajalt külmaks dušiks. J. Semper. *Kas tõesti nooruslikku kirge / ja kergemeelt ei andesta / Tatjanale mu lugeja? B. Alver (tlk).

kerkima ‹37›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma. Eesriie kerkis. Põhjast, mudast kerkis mulle. Piimale kerkib seismisel koor peale. Küll kangutati, aga kivi ei kerkinud. Lained kerkisid ja vajusid. Kleidiserv oli üle põlve kerkinud. Hääletamisel kerkis kätemets. Narilt kerkis paar pead. Kõnetatu kulmud kerkisid üllatusest. Vankri järel kerkis tolmupilv. Silmapiiri tagant kerkis suitsu. Järve kohale kerkis udu. Päike kerkib järjest kõrgemale. Taevale kerkisid mustad pilved. *Oh, kuidas see tükk [= tantsulugu] jalad kerkima ja hüppama pani .. M. Metsanurk. | piltl. Pane tähele, see mees hakkab veel ametiredelil kerkima! Ta kerkib teiste hulgast esile oma andekuse ja töökusega. *Sügavast südame põhjast kerkis jaa-sõna mõlema huultele .. E. Vilde.
2. (taigna kohta:) kohevaks paisuma. Taigen kerkib, pandi kerkima. Leib, sai kerkis hästi (taignana v. küpsedes).
3. kõrgemaks muutuma, kõrgenema. Raba keskkoha poole pinnas kerkib. Ähijärvest lõuna pool hakkab maapind kerkima. *.. kohati kerkib maapind väikesteks ümarikkudeks mäeselgadeks .. R. Roht. || kõrgusse kasvama. Rabapind kerkib aastatega. Uue kodu seinad muudkui kerkivad. Maja on kerkinud paari korruse võrra. Ema küpsetab kooke – koogikuhi kausis aina kerkib. *Eriti visa kerkima on saar, mitte nagu lepp või toomingas.. H. Sergo. || määralt, ulatuselt suurenema, tõusma. Viljahinnad kerkisid. Palgad kerkisid vähe. Ta viha kerkis veelgi. *„Peaks aga palavik kerkima,” kuulen teda ütlevat, „kõlistage siis kliinikusse ..” B. Alver.
4. esile, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Korallsaared kerkisid vaevu üle veepinna. Kalju kerkib merest müürina. Taamal kerkib taeva poole koonuseline aherainemägi. Tallinna keskel kerkib järskude nõlvadega Toompea. Mõlemal pool teed kerkivad kõrged lumehanged.
5. tekkima, sündima; ilmuma, ilmsiks tulema. a. (ehitamisega, töötamisega ühenduses). Puumajade asemel kerkivad kivihooned. Kerkivad uued koolid, haiglad, tehased. Varemetele kerkis uus linn. Metsade keskele on kerkinud asula. Kerkivad uued elamurajoonid, tööstuskeskused. Kalmule kerkis vägev ausammas. Väljadele kerkisid viljarõugud, heinamaadele kuhjad. b. nähtavale (v. kuuldavale) tulema. Nähtavale kerkima. Merest hakkas kerkima saare rand. Udu seest kerkisid taluhooned, puud. Pimedusest kerkis meie ette mingi kogu. Ta kerkis nende kõrvale nagu maa alt välja. Talle kerkisid pisarad silmi. Higi kerkis otsaesisele, laubale. Poisi näole kerkis muie, naeratus. Ta suunurkadesse kerkib naeruvine. Mehe näkku kerkis vihapuna. c. (abstraktsemalt). Esiplaanile, päevakorrale, tähelepanu keskpunkti kerkima. Meie ette kerkisid uued ülesanded, nõuded, probleemid. Ta mällu, teadvusse, kujutlusse, (vaimu)silme ette kerkisid pildid minevikust. Kerkib küsimus, mis teha edasi. Tahes-tahtmata kerkib oletus, et.. Kerkis vajadus käsiraamatu järele. Kerkis kavatsus sõita Musta mere äärde. Meis kerkisid teatavad kahtlused, lootused. Ma tundsin endas viha kerkivat. Peagi kerkis uus mure, takistus. Maa kohale kerkis sõjaoht. Kirjandusellu kerkis uusi nimesid.

kesk ‹prep› [part]
keset (on viimasest siiski kirjanduslikum sõna). a. (kohaliselt:) keskel; ümbritsetuna. Laud on kesk tuba. Ärge seiske kesk teed! Ta seisis kesk õue. Kesk väljakut on tribüün. Päike on kesk taevast. Kesk männimetsa on väike maja. Ta oli peagi kesk kõige ägedamat taplust. *Kesk tütarlapsi koolipingis / ta oma tuju talitses .. B. Alver. *Kesk härmatise hõbetolmu käin / teid lumiseid. M. Under. b. (kohaliselt:) keskele. *Vahel, sõitmisest väsinud, tõmbab parve kesk jõe voolu .. A. Gailit. c. (ajaliselt:) keskpaiku; ajal. Kesk täielikku vaikust kõlas lask. Aeg-ajalt peatuti kesk kiireimatki tööd. *Aga nagu tihti juhtub, just kesk õitsvat elutööd / tuli surm .. M. Under.

keul ‹-a 22› ‹s›
murd käil. *Mina istusin keulas, üliõpilane päras, Jussi sõudepingil. J. Parijõgi. *Oi, kuidas need purjed siis pingulduksid ja lained keulas kobrutaksid! B. Alver.

kiidik ‹-u 2› ‹s›
hrv kiitleja, kiidukukk. *Suurilma kiidikuid kord rabas / ta tige särts .. B. Alver (tlk).

kild ‹killa 23› ‹s›
kamp, rühm, selts(kond). Kellegagi ühes killas olema. *.. ümberkaudsed rätsepad, seitse meest, olid kilda löönud, muusikakoori palganud ja tulid rikkaks saanud ametivenda teretama ja temale õnne soovima. A. Kitzberg. *Tema lapselaps käib aga / priiskajate kõrgis killas .. B. Alver.

kiriküüt ‹interj›
(esineb ööbiku laulu rahvapärases matkimises). *..ja oksal kaebab künnilind: / Too piits! Too piits! / Ta läks! Ta läks! / .. / Läks! Kiriküüt! B. Alver.

kisklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kisklemine. Koerte, huntide kisklus. *Näis, nagu poleks need üldse samad inimesed, kes alles poole tunni eest olid üksteise peale kisendanud, valmis alustama kisklust .. B. Alver (tlk).

kiun ‹-u 21› ‹s›
luulek kiunumine. *Akna taga maru ähib, / kõrguses käib kiun ja huisk .. B. Alver.

kivi|rähk
Teele veeti sillutiseks kivirähka. *.. jõuab taas mere äärde, kus kivirähal kasvab üksik pihlakas. B. Alver.

kivistunult ‹adv›
kivistunud olekus, kivinenult; liikumatult, tardunult. Istus nagu kivistunult ühel kohal. *Seisime kivistunult paigal, kartes vähimatki liigutust teha. B. Alver.

klähmima ‹42›
mitu korda klähmama. *.. ta klähmis kütile vastu üht ja vastu teist põske oma palja, luukuiva käega. V. Krimm (tlk). *.. kontrollis künni-, külvimaid,/ sealvahel klähmis teenijaid .. B. Alver (tlk).

koda ‹koja 27› ‹s›

1. etn ürgne elamu, hrl. koonilise püstteibaist sõrestikuga ning lahtise tulekoldega keskel. Neenetsi, samojeedi koda. || (hilisemal ajal:) (lattidest kooniline) suveköök. *Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda” .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: püst|koda, suitsu|koda, suvekoda.
2. (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) maja, hoone; kodu. Talle olid vürstide ja kuningate kojad avatud. *Mina tõotasin peremehe surivoodi juures, et valvan ta koda ja naist nagu tema oma silm. B. Alver. *Üks on minul püham koda – / minu vanemate maja! – / Vaikne, lihtne eesti talu. A. Haava. | piltl. Oma koda kalju peale ehitama 'oma elu kindlale alusele rajama'. Oma koda liiva peale ehitama 'oma elu ebakindlale alusele rajama'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› esineb mõnedes asutuste, ettevõtete, töökodade nimetustes. *Harjusin oma raamatuid köita viima sinna kotta, kus ligines meistri 5-aastane juubel .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: isa|koda, jumala|koda, keisri|koda, kohtu|koda, kuninga|koda, kõla|koda, püha|koda, rae|koda, sammas|koda, tsaari|koda, vangi|koda, vürstikoda; kaalu|koda, kauba|koda, klaasi|koda, köite|koda, mõtte|koda, mündi|koda, parkali|koda, pesu|koda, sae|koda, sepi|koda, trüki|koda, töö|koda, valu|koda, vanutus|koda, vase|koda, viina|koda, värvimis|koda, õllekoda.
3. välisukse ja sisemiste ruumide vaheline eesruum (hrl. maamajades). Rehetoa, sauna koda. Astusin trepilt kotta. Jättis mantli kotta. Pani pakid kotta maha. Kojas oli poolhämar.
▷ Liitsõnad: ees|koda, trepi|koda, tuule|koda, vahekoda.
4. pol parlamendi põhiline struktuuriüksus. Inglise parlamendil on kaks koda.
▷ Liitsõnad: alam|koda, saadikute|koda, ülemkoda.
5. kutsekoda. Õpetajate Koda. Arstide Koda.
6. anat südamekoda. Vasaku koja kokkutõmbel paiskub veri vasakusse vatsakesse.
7. zool selgrootute (näit. limuste, käsijalgsete, paljude juurjalgsete) keha ümbritsev kõva kate. Tigude, karpide kojad. Ammoniidid olid enamasti spiraalse kojaga.
▷ Liitsõnad: karbi|koda, limuse|koda, lubikoda.
8. bot koldvetikate ja silmviburvetikate tselluloosist rakuümbris
vrd ema|koda
vrd lapse|koda
vrd luku|koda
vrd nõelakoda

kohtu|mõistja ‹1› ‹s›

1. kohut mõistev isik (kohtunik vm.). Uus vürst oli eelmisest õiglasem kohtumõistja. *Kiiresti kaovad kohtumõistjad nõupidamistoa ukse taha. H. Pärli-Sillaots. || (jumala kohta). Viimane, suur, igavene kohtumõistja. *.. minu surmatund on tulnud, – miks siis kurja südamega ja kahetsemata süüga kohtumõistja ette minna .. E. Vilde.
2. piltl millegi, kellegi üle otsustaja ning hinnangu andja. Tunnen teda selleks liiga vähe, et olla kohtumõistja. *Mis teate teie minu elust, / et kohtumõistjaiks seate end? J. Kärner. *Pole õiglasemat kohtumõistjat kui südametunnistus .. B. Alver.
3. aj Iisraeli suguharu v. suguharude liidu juht 13.–11. saj. e. m. a.

koi|valgus
murd koivalge. *Päev rauges. Kõrgel kasevõras / koivalgus kustus. B. Alver (tlk). *Hommikupoolne taevarand oli täitsa selge – säält võis nõrka koivalgust märgata. J. Mändmets.

kolisema ‹37›

1. kolinat andma. Laudas kolisesid ämbrid, lüpsikud. Vanker, käru kolises munakividel. Ankrukett kolises vastu laeva külge. Paadis kolisesid aerud. Tehases mürisevad ja kolisevad masinad. Tõusti püsti, nii et toolid kolisesid. Jäätükid kolisesid toobris. Luurajad kontrollisid, et varustus ei koliseks. Lehmakellad ja krapid kolisesid. *Ta hakkas pooljoostes alt üles ruttama, puutrepi kolisedes. P. Vallak. || kolinal kulgema, kolinal langema. Tramm kolises mööda. Talumeeste vankrid kolisesid turu poole. *Kabiiniuks kolksatas kinni ja auto kolises minema. V. Saar. *.. lauda ehituse juures kolisevad silikaatkivid isekallutaja kastist. A. Beekman. || kõnek (kõhu korisemise kohta). *Perenaine tõi aurava kausi lauale, ise jutustas õhinal: „Härral nüüd soolik vist päris juba koliseb sees ..” L. Tigane.
2. hrv (vee kohta:) kolinal voolama, solisema, vulisema. *.. tõmban suitsu, kui korraga näen: vesi laevas! Vo, kui tuleb aga mis koliseb! B. Alver.

kollase|tähniline
*Kiipus järgneb naisele, haarab selle käe ning näeb kollasetähnilisi silmateri avarduvat. B. Alver.

konfessioon ‹-i 21› ‹s›

1. usutunnistus. *Ma ei põlga teisi usundeid ega konfessioone .. Igaüks palvetab omas keeles ja oma kommete järgi .. M. Metsanurk.
2. ülestunnistus, pihtimus. *.. nii siiras oli kõnetoon, / nii südamlik ta konfessioon .. B. Alver (tlk).

kooletama ‹37›
murd surmama, tapma. *Katkuna kooletab / kumisev raud, / väitsega vooletab / südant sul raud.. B. Alver.

koost ‹adv›

1. mingist tervikust osadeks, tükkideks, laiali. Koorem, puunõu lagunes koost. Koltunud paberileht pudenes koost. Kivitükk murenes koost. Püssi lukk tuleb koost lahti võtta.
2. üksteisest eemale, lahku (varem koos v. lähestikku olnu kohta). Põgenev vägi lagunes koost. Linnuparv hajus peagi koost. *Hartšav võttis käed koost, nihutas end toolil. O. Jõgi (tlk). *Mõningate ürituste järel maadlejad lahutataksegi koost.. B. Alver.

nagu viis kopikat
täiesti kindlasti, surmkindlalt, tingimata. Hommikul oled kohal nagu viis kopikat. *Sinu oma on Hans nagu viis kopikat! B. Alver.

korvuma ‹37›
hrv asenduma. *Viivuks hajub Krõõda oma rahutus, korvudes sügava pahameelega. B. Alver.

kraam ‹-i 21› ‹s›

1. igasugused esemed, asjad, materjal, kaup vms. Odav, pruugitud kraam. Mees ostis ja müüs vana kraami. Läbiotsimisel leiti tema juurest varastatud kraami. Poeriiulid olid rauakaupa ja muud kraami täis. Sidus, pakkis oma kraami kokku. Poiss toppis oma vähese kraami seljakotti. Kapisahtlid tuleb kraamist tühjaks teha. || mööbel v. üldse majakraam. Kraam kanti tubadest auto peale. Osa kraami õnnestus põlevast majast päästa. Külmutuskapp ja muu selline kraam polegi nii kerge kolida. *Nagu ma sinust eile aru sain, on sul, Toomas, kraami tarvis kahe toa jaoks ja peale selle veel köögigi jaoks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: maja|kraam, mööbli|kraam, pudu|kraam, raua|kraam, riide|kraam, tarbe|kraam, toa|kraam, vanakraam.
2. toiduained, söödav ja joodav, tubakasaadused jms. Ostis turult ka rohelist kraami. Aeg on juba linnast pühade kraami tuua. Need tomatid ja kurgid on puha oma aia kraam. Kes siis raatsis säärast head kraami söömata jätta. Joo, ära head kraami ära põlga! Kuum kohv on igati väärt kraam! Rüüpa, hästi puhta maitsega kraam. Kange kraam 'viin vm. kangem alkohoolne jook'. *Hommikueine oli rikkalik – laual oli viina, kaaviari ja muud kallist kraami. H. Luik (tlk).
▷ Liitsõnad: joogi|kraam, jooma|kraam, liha|kraam, maius|kraam, poe|kraam, pulma|kraam, suitsu|kraam, söögi|kraam, sööma|kraam, toidukraam.
3. kõnek asjandus, värk (näit. teat. aine, kirjutatu, nähtuse kohta). Poiss luges „Nahksuka jutte” ja muud niisugust kraami. *Kui ahi on rauamaaki, lupja ja koksi täis, hakatakse kogu seda kraami kuumutama .. H. Pukk. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. B. Alver.
▷ Liitsõnad: lugemiskraam.

krepp1 ‹krepi 21› ‹s›

1. tekst märjana tugevasti kokkutõmbuv krobeline riie (varemalt enamasti siid). Villane krepp. Hiina krepp 'krepdešiin'.
▷ Liitsõnad: kleidi|krepp, mantli|krepp, siid|krepp, ülikonnakrepp.
2. leinamärgina kasut. laineliselt volditud õhuke poolläbipaistev must riie; sellest riidest leinaside. Leinaruumid on musta krepiga dekoreeritud. Krepiga ülelöödud puusärk. *Kes tahab, kivinegu valus, / krepp kübaral, peos nuturätt.. B. Alver.
▷ Liitsõnad: leinakrepp.
3. krepp-paber. *Vanale, aga ikka veel lopsakale kummipuule oli ümber pandud roosat kreppi.. A. Must.

kriiksatus ‹-e 5› ‹s›
äkiline kriiksumine, kriiksatamine. Kostis ukse, värava, autopidurite kriiksatus. *Kõrv tabab lusikate klõbinat, pliidilt tõmmatava katla kriiksatust.. B. Alver.

kriisk ‹kriisa 23› ‹s›
kriiskamine, kriiskav hüüatus v. kisa. *.. kui märguanne kajab linnu kriisk. B. Alver. *Meid vaimustab me metsik kriisk, / mis hooti paisub ulgumiseks. A. Rammo.

krohv ‹-i 21› ‹s›

1. mördist viimistluskiht ehituskonstruktsiooni pinnal. Ühekihiline, veetihe krohv. Krohv oli seintelt paiguti maha varisenud. Krohvi alt tulid nähtavale vanad maalid.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|krohv, kuiv|krohv, märg|krohv, prits|krohv, viskekrohv; kips|krohv, kivi|krohv, lubi|krohv, terrasiit|krohv, tsementkrohv.
2. hlv puuder, mink, võõp. *Sametist paraadikleidis, / kortsus põsil roosat krohvi, / vahin kullipilgul alla.. B. Alver.

kuivama ‹42›

1. kuiv(em)aks (1., 2. täh.) muutuma, kuiv(em)aks tõmbuma; kuskil kuiv(em)aks muutumas olema. Suviti kuivas jõgi nireks. Allikas, kaev on kuivanud. Tänavad kuivasid vihmahoo järel kiiresti. Tint polnud paberil veel kuivada jõudnud. Vesivillid ei lõhkenud, vaid kuivasid iseenesest. See värv kuivab kiiresti. Pisarad ta põskedel olid alles kuivamata. Pestud nõud on restile kuivama pandud. Niidetud hein kuivab päikese paistel. Riputas märjad riided truubi äärde kuivama. Pesu kuivab nööril. Lauad on kaardu, lõhki kuivanud. Kivikõvaks kuivanud maa. Ära jäta leiba laua peale kuivama! Kuivanud sai, juust. Anna vett, mul suu, kurk kuivab. | piltl. Sõnad kuivavad kurku. *.. hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. A. H. Tammsaare. || (taimede kohta:) elutegevust minetama, elutuks muutuma. Puu latv, oksad on kuivanud. Jalal kuivanud kuusk. Põuast, külmast kahjustatud taimed kuivavad.
2. (inimese kohta:) kuivetuma, kõhetuks muutuma, kokku kuivama. Vanakese põsed on kortsu kuivanud. Näljast peenikeseks kuivanud käed, jalad. *„Mis jama sa nüüd ajad, et su keel kuivaks!” ütles vanaema vihaselt. B. Alver (tlk).
3. piltl väikeseks, kesiseks, napiks muutuma, kokku kuivama. Ta jõuvarud aina kuivavad. Mu sõprade ring on kitsaks kuivanud. Sissetulekud kuivasid üha vähemaks.
4. kõnek kuskil asjatult, tarbetult, tegevusetult viibima v. püsima. Kartulinoppijad kuivasid traktorit oodates mitu tundi põllu ääres. On eluks ajaks oma pisikese palga peale kuivama jäänud. *Mis te siin kuivate, – tulge aidake paat vette! R. Vellend.

kujukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ilmekas, väljendusrikas; iseloomulik, tabav. Kujukas ütlus, keeletarvitus, kirjeldus. Kujukas ülevaade sündmuste käigust. Teos loob kujuka pildi sajandivahetuse külaelust. Lapsepõlvemuljed on kõige värvikamad, kõige kujukamad.
2. hrv ilmekat kuju omav, plastiline. *Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. B. Alver.

kujutelema ‹-tella 39›
kujutlema. Teda karistati pigem kujuteldavate kui tõeliste pattude pärast. *Vahel märkan ehmudes, et ei suuda endise elavusega inimesi ega kohti kujutella.. B. Alver.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kuninga|emand
van kuninganna. *Prints tuleb riiki, kus elab lesk kuningaemand kahe ilusa tütrega. B. Alver.

kurni|kaigas
kurnimängus jämedam kepp kurnipulkade platsidelt väljalöömiseks. *..õuemaal ent kurnikaigast / poistepolk ju virutab. B. Alver.

kuulama ‹kuulata 48›

1. kuulmise teel midagi jälgima. Muusikat, raadiot, ettekannet, päevauudiseid kuulama. Kuulab raadiost ooperi ülekannet. Ene armastab linnulaulu kuulata. Kuulasin vaikides, teraselt, poole kõrvaga, salaja, kikkiskõrvu. Lektorit kuulati tähelepanelikult, huviga. Lapsed armastavad muinasjutte kuulata. Jäin naabrite juttu kuulama. Teda kuulati ainult viisakusest. Eks räägi, ma kuulan sind! Kuulake, mis mina sellest asjast arvan! Kuulas tükk aega, kas kõik on vaikne. Kuula, keegi nagu kõnniks seal! Ta jutustab nii hästi, et lausa lust kuulata. Sa räägid niisugust juttu, et kuula ja imesta. || kõrgkoolis mingi aine loenguil käima. Kuulas ülikoolis kõrgemat matemaatikat, filosoofiat, kunstiajalugu. Kuulas teisel semestril prof. A. Saareste loenguid. || auskulteerima, kuulatlema. Arst kuulas patsiendi kopse ja südant. Tohter koputas ja kuulas haiget põhjalikult.
2. hankimise eesmärgiga (mitmelt poolt) pärides, küsides otsima. Tuli linna tööd kuulama. Kuulasin endale uue töökoha, korteri. Peremehed käisid kevadel kiriku juures endile karjaseid, tüdrukuid ja sulaseid kuulamas. Eit käis mitmest perest põrsast, kangasuga kuulamas. *..käis [Mihkel] mitu korda minu isa palvel, et see talle naise kuulaks. R. Soar. || millegi (v. kellegi) kohta teateid hankima, midagi järele pärima, välja uurima. Tulin kuulama, kas saate mulle laenu teha. Käis mitu korda kuulamas, kas täna ikka koosolek toimub. Lähen kuulama, kuidas homse linnaminekuga jääb. Kuula venna käest, kui palju ta auto eest tahab. Ma kuulasin juba kõikjal tema järele. *..liikus ostusid tehes või kaubahindu kuulates mööda Vitkovi tänavakest.. E. Kippel.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima; kuuletuma. Poiss ei kuula keeldu, keelamist. Miks sa mu nõuannet ei kuulanud? Sõdur peab käsku kuulama. Ta ei kuulanud sõprade hoiatust. Ma hoiatasin küll, aga või sa mind kuulasid! Lapsed peavad vanemaid kuulama. Ta kuulab ainult oma südametunnistuse häält. *„Jäta nüüd ometi...” palub ema, kuid onu ei kuula teda. R. Kaugver. || juhtimisele alluma. Laev, paat, traktor kuulas, ei kuulanud rooli.
4. millestki välja tegema, hoolima. *Ei surm kuula jah, olgu see noor või vana, rikas või vaene. E. Krusten. *Ja Tripsu-Trapsu ei kuulanud tõesti millestki. Nad aina töinasid. M. Sillaots.
5. kuula kõnek mõnedes imestust, üllatust v. uskumatust väljendavates, samuti tõrjuvates, pahandavates vm. väljendites on lähedane interjektsioonile, (täh. sageli:) ennäe, ena. Kuula imet, või sina ei teagi! Ah, kuula nüüd purjus inimese juttu! *Jutustan oma äpardusest. „No kuula ometi!” ütleb tädi Matilde. B. Alver. *„No kuula nüüd,” tõreles Peeter. „Mis seal siis vaja kurjustada oli.” A. Kitzberg.

kõledasti ‹adv›
kõledalt. *..pimenevas laanes ulub / kõledasti sügistuul. B. Alver (tlk).

kähvama ‹kähvata 48›

1. midagi järsku ning teravalt v. vihaselt ütlema, nähvama. Ta kähvas midagi vihaselt, ägedalt, kurjalt, kahjurõõmuga, pilkavalt. Ma ei kuulnud, mis ta vastuseks kähvas. „Nii lihtne see ka ei ole!” kähvas keegi saalist. „Mis see sinu asi on!” kähvas mees vastu.
2. järsku lööma, äigama vms. *Heino on äkiline ja kerge käega: kähvab üle näo enne, kui aru saad, mis eest see oli. M. Mõtslane. *Vihaselt Mall kähvab noapeaga vastu lauda. B. Alver.
3. järsku tõusma vm. järsku liigutust tegema. Laura kähvas istmelt üles, voodis istukile. *Tüdruk kummardus, kähvas uuesti sirgu, piidles ukse ja akna poole.. M. Rebane.

künni|härg
härg, kellega küntakse. Künnihärjad astusid aeglaselt vao peal. Mees on tugev kui künnihärg. Selg kühmus nagu künnihärjal. *..sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast. B. Alver.

küsimuse alla ~ küsimusse tulema
kõne alla v. arvesse tulema. Pakutud variantidest võiks tulla küsimuse alla kaks esimest. *Palju ma muidugi ei maksa .. Küsimusse võiks tulla viis-kuussada krooni. B. Alver.

kütkestama ‹37›

1. huvi v. tähelepanu köitma, haarama, paeluma. Särav reklaam kütkestas ta pilku. Vaikne maaelu, muusika ei kütkestanud teda. Raamat, ajalehtki ei kütkestanud teda kauaks. Mind kütkestas Suitsu luule, tütarlapse ilu. Ma ei tea, mis mind temas kütkestab. Alpid kütkestasid meid oma lumiste mäetippudega. *Nüüd kütkestasid luuletajat / mets, öö ja kuu .. B. Alver (tlk).
2. hrv kütkendama. *Siis kütkestas ta lehma lassoga .. A. Pärn (tlk).

küündima ‹küünin 42 või küündin 37›

1. ulatuma. a. (ruumiliselt). Heinamaa küünib järveni. Kuuskede alumised oksad küünivad maani. Ma ei küüni talle õlanigi. Kasukas küündis kandadeni. Kalamehesaapad küündisid poolde reide. Upitas küll, kuid ei küündinud ülemise riiulini. Uppuja käsi ei küündinud heidetud köieni. Mõla ei küüni järve põhja. Tõusin küll kikivarvule, kuid ei küündinud vaatama. Lambitule valgus ei küündinud toa kõikidesse nurkadesse. Leegid küündisid kohati üle võsa. Ettepoole küündiv lõug. *Pilved lendasid nii kõrgelt, et sinna vist isegi väledad pääsukesed ei küündinud. E. Krusten. | piltl. Siia metsade taha ei küündinud mõisnike käsi. Kaugemale minu võim ei küüni. Tema mõttelend ja soovid küündisid palju kõrgemale ja kaugemale. Kaugele küündivad tagajärjed. Taevani küündiv ülekohus 'suur ülekohus'. *.. sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast. B. Alver. b. (ajaliselt). Linnal on kaugesse minevikku küündiv ajalugu. *Kevad on lõpul, juba mõne päevaga suvessegi küündinud. N. Baturin. c. (hulga, arvu, määra, astme, taseme poolest). Õpilaste arv koolis küündis kuue-seitsmekümneni. Jõe sügavus ei küüni palju üle kahe meetri. Merevee temperatuur küündis kohati 22°-ni. Viljasaak ei küündinud eelmise aasta tasemeni. Ta ei küündinud üheski asjas oma vennani, teiste hulgast esile. Ainult paari õpilase hinded küündisid üle rahuldava. Sellise tulemuseni, autasuni küündis ainult paar-kolm sportlast. Maailmaklassi küündiv teos.
2. millekski suuteline, võimeline olema. Mälu ei küündinud toonaseid sündmusi rekonstrueerima. Temaga ei küüni keegi võistlema. Ma ei küüni nendes probleemides kaasa rääkima. Selleks ei arvanud ta end küündivat.
3. piisama, jätkuma, küllalt olema. Mul ei küündinud selleks jõudu. *.. ta elavat ühes perekonnas, sugulaste juures, kus küündivat aset minulegi. E. Vilde. *Kui talvised ettevalmistused pole küündivad, siis kevadel lonkab kogu ettevõte. E. Krusten.

küürutama ‹37›

1. (sügavalt) kummargile laskuma. Tuli küürutada, et pead mitte vastu lage ära lüüa. Anita küürutas lilli noppima. Küürutasin eesseisja selja taha. Sõdur küürutas tulistamise eest laskepesasse. Selg on haige, ma ei saa küürutada. Küürutasin allapoole, madalamale, maha, marjade järele.
2. küüru tõmbama; küüru vajutama. Küürutas saksa ees alandlikult selga. Oleme kartuleid võttes küllalt selga küürutanud. *Kaunis mees kord kasvab sellest, kui aga kehvus ja mure enneaegu ei küüruta sellegi turja.. B. Alver.
3. küürus olema, küürakil olles midagi tegema. Naised küürutasid kartulivaol. Kingsepp küürutab oma töölaua juures, saapa kohal. Ta küürutas kogu oma elu kontorilaua, raamatute taga. Ta korjas küürutades marju. Kaua sa ikka jõuad teiste heaks küürutada. *Kuidas nad küürutavad raskeid veeanumaid kandes! O. Luts. || hlv kellegi ees lipitsevalt alandlik olema, küürus käima. Ta on arg mehike, küürutab võimumeeste ees. Küürutab kõigile, kes temast vägevam. *Küürutama ega taldu lakkuma ma ei hakka, mingu põrgu. R. Janno.
4. piltl (loodusobjektide, esemete kohta:) küüruna esile kerkima. Silmapiiril küürutas sinav mägi. *Neid [= kive] küürutas siin, kunagisel mõisakarjamaal, sadade ja sadade viisi. E. Rannet. *Akna all laual küürutas kuhi mitmes suuruses raamatuid.. R. Sirge.

lahke ‹1› ‹adj›

1. (suhtlemises v. suhtumises:) sõbralik, südamlik, heasoovlik ning abivalmis; lahkust väljendav. Lahke inimene. Lahke ja helde käega perenaine. Ta on võõraste vastu väga lahke. Lahke naeratus, pilk, lahked silmad. Nägu läks palju lahkemaks. Ütlemata lahke oleku ning jutuga mees. Saime lahke vastuvõtu osaliseks. Võtan teie lahke pakkumise vastu. Tänan lahke nõuande, juhatuse eest. Teie lahkel loal 'kui lubate' võtan selle raamatu kaasa. Meid võeti lahkel meelel, lahkel käel 'lahkesti' vastu. Tööluusi peale ei vaadata kuskil lahke pilguga. Ta on lahke lubama, aga laisk lubadust täitma. || hrl van piltl armas, kena. Kevadiselt lahke taevas. Äiu, lahke lapsukene. Laksutame lahket laulu. *Siis jutustasid õitsilised jõekaldal jälle lahke tule paistusel sellest, mis vanasti oli .. C. R. Jakobson. *Mäeladvad lahke laane taga, / jõeluhad, jääge jumalaga! B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: külalislahke.
2. hrl van lahe. Köhis kopsud, kurgu lahkemaks. *Nemad ei olnud ju karjas käinud, kus nemad oma hääle pidid lahkeks huiskama? A. Kitzberg. *.. lahkest elust ja heast põlvest ei teadnud ta midagi. L. Koidula. *.. nad aeti Suurelemaale, kus lahkem ruum. A. Schmuul.

lakk1 ‹laka 23› ‹s›

1. jõhvid vm. pikemad karmimad karvad hobuse (ja mõnede teiste loomade) kaelaharjal. Lühike, lõigatud, pöetud lakk. Pika rippuva lakaga hobune. Hobused kappasid lakkade lehvides mööda. Sügab hobust laka alt. Kohendab range, tõmbab laka rangide alt välja. Lõvi möiratas ning raputas lakka. Poisike hoidis ratsa sõites hobuse lakast kinni. || (juuste v. tuka kohta). Punaka lehviva lakaga tüdruk. *.. kammi neid neetuid [= juukseid] nüüd lahedaks! Noorena kelkisin oma lakaga, nüüd sajatan! B. Alver (tlk). *Dagil oli lühikeste juuste lisaks veel lakk otsa ees .. R. Roht. || (muu rippuva moodustise kohta). Hallhaigru pugualal on pikematest sulgedest lakk. Vahuse lakaga lained. *Siis kannab [piibelehe] õisikuraag juba punastest marjadest lakka. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: lina|lakk, lõvilakk.
2. kõnek (tasku)klapp; (mütsi)sirm. Rinnatasku lakk. Lakaga ranits, käekott. Poisikestel olid vanasti lakaga püksid. Lakaga müts peas. Tanu saba ehk lakk. *Neiu nägi ainult veel ühe paberraha saba ümbriku laka alla kaduvat. E. Vilde.
3. vähi liikuv tagakeha. Vähi sõrgade ja laka maitsev liha.

landoo ‹15› ‹s›
algselt kahe vastastikuse istmega pealt avanev tõld neljale sõitjale; hiljem ka tagaistmete kohalt avatava katusega sõiduauto. *Kõik maale, kui on kompsud koos / postvankris, troskas või landoos! B. Alver (tlk).

lape2 ‹lappe 18› ‹s›
murd külg. a. (väraval, uksel, aknal). *Bogodul köhatas, asutades end ukse lappesse [= kõrvale] pingile istuma .. O. Jõgi (tlk). *Miks valvab akna lappes veel / ta unetult, pilk põlluteel? B. Alver (tlk). b. looma-, eriti seakülg. Seakints ja lape viidi sauna suitsuma. *.. hakkas Maks sinna [= tünni] laduma liha: põhja suured singid, peale lapped ning väiksemad vahetükid. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: suitsulape; ukselape.

laskuma ‹37›

1. allapoole, madalamale liikuma, langema v. vajuma. a. (kellegi kohta). Trepist, treppi mööda laskuma. Alpinistid laskuvad köite varal. Ämblik laskub oma niidi otsas. Ehitajad laskusid tellinguilt. Tuukrid laskusid järve põhja. Laskusime tõstukiga kaevandusse. Linnuparv laskus rohu sisse, pihlaka otsa, telefonitraatidele. Kärbes laskus magaja näole. Kummargile, põlvili, käpuli, kükki, kõhuli laskuma. Laskus diivanile, murule pikali. Laskub väsinuna tugitooli. Pea laskub tagasi padjale. b. (millegi konkreetse kohta). Lennuk hakkab laugjalt laskuma. Lift laskus esimesele korrusele. Päike laskub metsalatvade kohale. Hallid pilved laskusid madalale. Udu laskub allapoole. Laskuvad ning tõusvad õhuvoolud. c. piltl. Mure laskub hinge, hingele, südamele. Südamesse laskub tusk ja äng. Õhtu, öö, vaikus, pimedus laskub üle maa. *Raske tõsidus laskub ta näole. B. Alver.
2. (maapinna, pinnavormi vms. kohta:) alanema, langema (4. täh.) Tee laskub orgu. Maapind laskub laugelt jõe poole. Mägijõed laskuvad kärestike ning jugadena. Astangutena laskuv nõlv.
3. mingisse tegevusse v. olekusse lülituma v. süvenema. Laskub mõtte(i)sse, kurvameelsusse. Ärge laskuge üksikasjadesse. Laskuti ägedasse vaidlusse, arutlustesse. Seiklustesse, avantüüridesse laskuma. *Madis ise ei laskunud kellegagi pikemalt juttu ajama. A. Uustulnd. || alanduma, madalduma. Ülemus ei lasku selleni, et meid kõnetaks. Kirjanik ärgu laskugu arenemata maitsega lugeja tasemele. Tema sellise alatuseni ei lasku.

lehkama ‹lehata 48›

1. halvasti lõhnama, haisema. Jalad, sokid lehkavad higist. Suu, hingeõhk lehkab. Linnusõnnik lehkab vängelt. Ta lehkab viinast, küüslaugust, lehkab viina, küüslaugu järele. Lehkama läinud kala, liha. Lehkav peldik.
2. hrl van hästi lõhnama. *.. mu õitsev Eesti rada, / mu lehkav isamaa! L. Koidula. *Öö on nii leebe, neemel männid lehkavad vaiguselt .. B. Alver.

lehm ‹-a 22› ‹s›

1. emane veis (esimesest poegimisest alates). Punane, kirju, must, nudi, sarvedega lehm. Head tõugu, hea piimaanniga lehm. Tiine, aher, lüpsja lehm. Lehm ammub, iniseb. Sellest õhvast saab, tuleb hea lehm. Taat tahab hakata lehma pidama. Lehma lüpsma. Võtab lüpsiku ja istub lehma alla. Lehm annab piima, lüpsab. Lehm tuleb lüpsma 'hakkab pärast poegimist piima andma'. Lehm jääb kinni, lehm on kinni 'ei anna tiinusajal piima'. Lehm otsib (pulli), on innal, indleb. *Suurtalude lastel on [piima], neil on ikka mõni lehm piimas. V. Alttoa. || (inimese kohta). Käib, liigub nagu lehm libedal jääl. *.. oh nii kauge sugulane nagu lehma lellepoeg. H. Mänd.
▷ Liitsõnad: amm|lehm, liha|lehm, lüpsi|lehm, piima|lehm, tõulehm; aastalehm.
2. (emapõdra ja muu emase veislase kohta). Nägime metsas kolme põtra: kaht pulli ja üht lehma.
▷ Liitsõnad: põdralehm; piison|lehm, pühvellehm.
3. vulg lohakas, räpane v. halbade elukommetega naisterahvas. *Siin on kõik nii lohakil .. ja tüdrukud on niisugused lehmad, kes iialgi puhtaks ei tee. H. Vuolijoki. || (sõimusõnana, hrl. naisterahva kohta). Kuradi lehm! *Teie [= raseda] lolli kõhu pärast ei saa ma kedagi külla kutsuda, te igavene lehm! B. Alver (tlk). *„Kuradit sa venid, lehm!” lõikas laeva põhjast üles Rutsi tige vanne [laevapoisile] .. A. Hint.
4. hlv (vangide žargoonis:) nuhk, pealekaebaja, koputaja. *.. kuid äraandjate, vangla keeles „lehmade” puhul oli hukkamõist ja põlastus üldine. O. Tooming.

lehma|krapp
krapp [1] (1. täh.), lehmakell. *.. kuskil neememändide varjus kolahtab lehmakrapp .. B. Alver.

lektüür ‹-i 21› ‹s›
lugemismaterjal. Loeb kriminulle ja muud kerget lektüüri. Võtab puhkusele minnes rikkalikult lektüüri kaasa. Eksamiks kohustuslik lektüür. Adapteeritud raamatud on mõeldud keeleõppijaile lektüüriks. *Ei ladina lektüürist keegi / me päevil õiget maiku saa. B. Alver (tlk).

lemb ‹lemme 22›

1. ‹s› lemme, armastus. *Ei see ole lemb, mis mind nende muhklikkude käte vahele tõukas .. B. Alver.
2. ‹adj› lembe, mahe. *Lemb, sondjas hõbedane kuuhelk õõtsuval veel .. R. Sirge.

lennutama ‹37›

1. lendama v. lendlema panema, lennata v. lennelda laskma. Lapsed lennutavad tuulelohesid. Tuul lennutab pilvi, koltunud lehti, lund. Lennutati orbiidile automaatjaam. Tuul lennutab kardinaid, juukseid. Oda, ketast, bumerangi, palli lennutama. Õngemehed lennutavad lanti. Lennutas paberinutsaku prahikorvi. Hõisati ning lennutati mütse õhku. *Lennutasin sigaretiotsa sõrmenipsuga üle sillakäsipuu .. L. Promet. || kiiresti, nagu lennates viima v. kandma. Kiirrong lennutab meid läbi steppide. *.. hirmsa jõuga sind lennutab orgu laviin .. B. Alver. || piltl (sõnade, väljendite ütluste kohta:) lendu laskma. Teravmeelsusi, vaimukusi, vandesõnu lennutama.
2. lendama (3. täh.), kihutama, tormama. Mis sa lennutad (ringi), püsi vahelgi kodus! *Pahemal pool lennutavad vilja mööda kaks ratsanikku, nagu ajaks teineteist taga .. M. Metsanurk. *Ränga kiirusega lennutab Jorss [jalgrattal] perimägist teed .. M. Raud.

lihatu ‹1› ‹adj›
ilma lihata. Kondid olid täiesti lihatuks näritud. || kõhn. *.. [naine] tundub ta käsivarte vahel lihatu ja habras kui kümneaastane laps. B. Alver.

lihutama ‹37›
hrv lihava(ma)ks muutma. *Mis see leemgi lihutab, / kui su tuppa vaesus hiilib .. B. Alver.

lingerdama ‹37›
lengerdama. Paat hakkas lingerdama. *Tumedana piki padu / suitsulohe lingerdab .. B. Alver.

loendama ‹37›

1. arvu kindlaksmääramiseks midagi v. kedagi ära lugema. Loendasin hotelli ette saabuvaid autosid, eksamini jäävaid päevi. Loendasin, et olen piletijärjekorras kolmekümnes. Ulukeid loendatakse helikopteritelt. Rahvaloendusel loendatakse kogu riigi elanikkond.
2. üles lugema, loetlema. Loendas teoseid, mida tahaks kindlasti lugeda. *Suur hing ei loenda teiste patte / ja kahtlustes ei värele. B. Alver.

logama ‹37›
kõnek logelema, vedelema; hulkuma. *Mis tal teha, logab aias päevade kaupa. J. Mändmets. *Ei ole ma midagi [advokaat], logan niisama ringi. B. Alver.

loilutama ‹37›
hrv luilutama. *.. ja tasa loilutab süda oma mõistmatuid mõlgutusi elu saladustest. B. Alver (tlk).

loogas ‹adv›
lookas. *Seal, kus pööriputk ja loogas pajud / peegelduvad Pedja mustas vees .. B. Alver. *.. olid lillherned ja astrid vihmast loogas. F. Tuglas (tlk).

lostuma ‹37›
murd tuhmuma, närbuma, koltuma; vormituks muutuma, ära vajuma. Lilled lostuvad ning närbuvad. Nägu oli hall ja lostunud. Tuul keerutas lostunud lehti. Vana lostunud ülikond, kaabu. *.. miks võimukepist raugaeas, / kui viimne särts ja säde lostus, / tal kinni hoiavad veel käed? B. Alver (tlk).

luikama ‹luigata 48›

1. (karjapasuna, sarve vms. kohta:) hüüdma, huikama. Jahisarv luikab. *.. pahur peretaat mind huikab, / aga hõbedaselt luikab / üle toriseva jutu / tutu-lutu! B. Alver.
2. (karjapasuna, sarve moodi) valjusti hüüdma. a. (loomade kohta). Lehm luikab ammuda. *Pull luikab kõrge ja imeheleda kurguhäälega .. A. Jakobson. b. (lindude kohta). *Nagu nööritud kõridest luikasid nad [= kured] kahutava maa poole .. O. Kool. c. (pilli vms. kohta). Lõõtspill luikab. *Mürtsus trumm, luikas üksildasena trompet .. H. Lepik (tlk). d. (inimese kohta). Luikav hüüd, nutt, laul. Karjased luikavad vastamisi. Naine luikas laulda. *Ma luikasin nii läbilõikavalt, et ajasin endalegi kananaha ihule. A. Vanapa. *„Noormees, suits suust, kui sa daamiga räägid!” luikas Meeli .. T. Kallas.

luksuma ‹42›

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

lume|keeris
*.. majad vilistades mähib / lumekeerisesse tuisk. B. Alver.

lummutama ‹37›
lummama. Öö lummutav vaikus. *Laps oli kerge nagu agan, / ta ilu pilku lummutas .. B. Alver.

lunastus ‹-e 5› ‹s›

1. lunastamine; (selle läbi) pääsemine, vabanemine. Koguti hõbedat vangilangenud hõimupealiku lunastuseks. Pattude lunastus. Püüab ausalt töötada oma süüteo, eksimuse lunastuseks. Orjastatud ning rõhutud ootavad päästmist, lunastust. *.. kortsus moorid / leidku leinast lunastust .. B. Alver.
2. relig vabanemine kehtivast maailmakorrast ja seda valitsevatest kurjadest jõududest jumalikku päritolu lunastaja kaudu

luste ‹18› ‹s›
ka bot kõrreline umbrohi v. heintaim (Bromus). Rukis oli lustet ehk karukaera täis. | piltl. *Kindla käega lahutas A. Jürgenstein kirjandusepõllul lusted viljapäist. E. Säärits. || (rukkiluste vilja kohta). *Saak nüüd aita mahuta. / Enne aga liiv ja luste / raskest rukkist lahuta. B. Alver.

lustilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
lustlik. *Selle laulu viis ja takt on aga lustilik nagu mõni tantsutükk .. A. Haava. *.. teistele nii lustilik / näis viimne paar ja pimesikk. B. Alver (tlk).

luule|keel
luulele iseloomulike erijoontega keeletarvitus. *Ja leinalises luulekeeles / sealsamas värssi veeres tal / eleegiline madrigal. B. Alver (tlk).

luule|rida
luuletuse rida, värss. *.. on [laulik] esimese lume teemal / küll kirjutanud imehead / leeksõnalised luuleread. B. Alver (tlk).

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

lõvinna ‹6› ‹s›
nlj (hrl. võimuka, pretensioonika naise kohta). *.. siin olid kindralite seas / ka vanad vihased lõvinnad, / näod kipras, tanuroosid peas. B. Alver (tlk).

lõõritsema ‹37›
hrv lõõritama. *Ei suuda minusugune enam lõbusalt lõõritseda. B. Alver.

läituma ‹37›
hrl piltl süttima. Silmis läitus rõõmuleek. Sõber läitus mu ideest. *Neid [= sinililli] nõlvadel ja lohkudes kui sinileegikesi läitus. K. Merilaas. *Palavikus läitund veri / sähvib silmis nagu pikne. B. Alver.

lörts ‹-i 21›

1. ‹s› märg lumi, lobjakas. Sajab, tuleb lörtsi. Tänavad, kõnniteed on lörtsi täis.
▷ Liitsõnad: lumelörts.
2. ‹s› lahja vedel toit v. jook, lake, lurr. *Ah, nüüd olen mina süüdi, et supp niisuke lörts ja lake? A. H. Tammsaare. *.. ei see [viin] ole mõni sakste lörts, vaid puhas vabariigi valge. B. Alver.
▷ Liitsõnad: supilörts.
3. ‹s› vilets, halva kvaliteediga riie vm. Sellest lörtsist ei tasu ülikonda õmmelda.
4. ‹adj› vilets, kehv. Lörts riie, paber.
5. ‹adj› lörtsine. Lörtsi ilmaga on jalad ja rõivad märjad.

ühte lööma

1. liitma, kokku panema. Meie klass pidi paralleelklassiga ühte löödama. *Lööme kõik üksmeelselt oma pead ühte ja tõusku sellest hirmus kättemaksuplaan. F. Tuglas (tlk).
2. liituma. Kui vaja, lüüakse ühte kas või endiste vaenlastega. *Kaks saarlast muiste ühte lõid, / koos laulsid, riisusid ja jõid. B. Alver.

ümber lööma

1. ümber kukkuma panema; kaadama. Lõi kogemata pudeli, ämbri, vaasi ümber. Torm lõi paadi ümber.
2. (äkki) kellegi v. millegi ümber panema v. kinnitama. Lõin ridvale plekiriba ümber. *Noorele saleda pihaga kasele, / mis külmetab valges särgis, / ümber löön helluses käed .. M. Under.
3. ringi ajama, ringi liikuma panema. Lõin käia ümber.
4. ära tippima, masinal ära kirjutama. Lasksin käsikirja kolmes eksemplaris ümber lüüa.
5. van muutuma. *Ta hääl lõi ümber vihaseks vingumiseks ja kriiskamiseks .. E. Vilde. *Jalamaid lööb ta meeleolu ümber. B. Alver.

lüüra ‹6› ‹s›
muus
1. kõlakastile kinnituva kahe loogelise haruga hrl. seitsmekeeleline sõrmede v. plektroniga mängitav vanakreeka keelpill || piltl (luule, poeetilise inspiratsiooni jms. kohta). *Mind jälle hüüdsid lüüra keeled, / täis mõtteid, imehelinaid. B. Alver (tlk).
2. haamrikesega mängitav vanakreeka lüüra kujuline metallplaatidega löökpill (sõjaväe) puhkpilliorkestris. Paelte ja tuttidega kaunistatud lüüra.

maha|jätt [-jätu]
hrl luulek mahajätmine. *Ning nagu tumestaks ta vaimu / suur, lootusetu mahajätt, / siis kallistas ta lapsemaimu .. B. Alver.

maitsma ‹maitsta, maitsen imperf maitsesin, maitses 44›

1. maitset proovides suhu võtma; (pisut) sööma v. jooma. Maitse, kas supp on mage või soolane. Maitse keeleotsaga, kas see on sooda. Ma ei joo õlut, maitsen ainult. Tõin sulle Saaremaa leiba maitsta. Tule sööma – no maitsegi vähemalt (meie toitu). Maitse meie märjukest kah! Maitsesime piduroogadest üht kui teist. Ma pole täna veel toiduivagi maitsnud. Konjakit maitstakse tilkhaaval! Rüüpavad kohvi ning maitsevad aeg-ajalt ka klaasikesest. „Kas maitseme ka,” tõstab Jaan klaasi. *.. istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukörti. E. Bornhöhe. || piltl midagi tunda saama v. kogema; midagi nautima, sellest mõnu, lõbu, rahuldust saama. Sõda lõppes, maailm sai jälle rahupõlve maitsta. Ränk sõda röövis paremad aastad, noorust ei saanudki maitsta. Olen elus saanud näguripäevi maitsta. Pärisorjad said kupja keppi, mõisa vitsu, peksupinki maitsta. Sa saad veel mu rusikat maitsta! Kiputakse linnadesse elu mõnusid, lõbusid, rõõme maitsma. Ta näis maitsvat tõelist õnne. Nad maitsesid suvepuhkust ja vabadust. Võiduvilja, oma töö vilja, keelatud vilja maitsma. *.. peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistelist silmapilku. A. H. Tammsaare. *Loeme jälle maitstes Voltaire'i „Candide'i”. F. Tuglas.
2. maitselt isuäratav, meelepärane olema. Võileivad maitsesid hästi, suurepäraselt, ei maitsenud. Talle maitseb väga sült. Ühele maitseb värske, teisele kõva leib. Kui kõht tühi, küll siis toit maitseb. Istus lauda ja laskis toidul maitsta. Ära häbene, söö, kui maitseb. Kuidas küll maitses suitsuangerjas! Ei maitsnud talle söök ega jook. Lehmadele maitses ristikuädal. || piltl nauditav, meelepärane olema. Uni maitseb pärast väsitavat päeva. Millegi vastu pole enam huvi ja lugeminegi ei maitse. *Mida suuremate takistuste kiuste oli kordaminekuid saavutatud, seda paremini need maitsesid. E. Krusten.
3. teat. maitsega (1. täh.) olema. Kala maitses puisena, traani järele. *Päälegi maitsevad need tilgad kui linaseemneõli pluss vanaks läinud lambarasv .. B. Alver. || piltl teat. viisil tunduma. Ta teab, kuidas orjus, vägivald, võõra käsu all olemine maitseb. Eks proovi siis, kuidas elu seal maitseb! *.. kõigepealt, kuidas see lapsepõli sulle siis maitseb. E. Vilde.

maja|proua
majaperenaine (hrl. 2. täh.), pereproua. *.. kuis külaline kõigepealt / siin tõttab majaproua poole .. B. Alver (tlk).

maksma ‹maksta, maksan 44›

1. millegi eest, midagi (hrl. rahas) tasuma. Sularahas, pangaülekandega maksma. Maksis mantli eest 2000 krooni. Toidu, ülalpidamise, korteri, ravimite, teenuste eest tuleb maksta. Korraliku töö eest makstakse hästi. Maksis viis krooni tunnist, tükist. Kui palju sa sellest mootorrattast maksid? Mida see ehitamine, turismireis sul maksma läks? Laste koolitamine maksis palju. Maksan sulle tööga. Kõige eest tuleb maksta kallist raha, hingehinda. Makske kassasse! Homme makstakse palka, pensioni, avanssi, preemiat, stipendiumi, honorari. Üüri, makse, tolli, renti, kümnist, trahvi, võlga, kahjutasu maksma. Liikmemaks on maksmata. Maksime arve ja väljusime kohvikust. Küsid liiga palju, seda ma maksta ei jõua. Maksin nõutud summa. Las mina maksan (arvest) poole! Kas ravituusik tuli omast taskust maksta või maksis ametiühing? Ma pole selle eest krossigi, sentigi maksnud. *.. peale selle tuli veel iga aasta mõisale maksta rukkeid ja otri, kaeru ja kanepit, humalaid, linast lõnga ja noodaniiti .. A. Kitzberg. | piltl. Elu õppetundide eest tuleb ränka kooliraha maksta. Mõned mehed maksid vastuhakkamise eest oma eluga. Vabaduse eest maksti verehinda. Selle eest tuleb sul veel kallilt maksta! Autor on maksnud lõivu keskpärasele maitsele 'seda arvestanud'. *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid isikliku õnnega. F. Tuglas.
2. (ostmisel, müümisel) mingit hinda omama, (teenusena) teat. rahasummat väärt olema. Ajaleht maksab 17 krooni. Need saapad maksid omal ajal 60 rubla. Mis tomatid maksavad? Kui palju auto tol ajal võis maksta? Karusnahad maksavad kõva hinda. || piltl väärt olema, hinnatav olema; kaalu omama, tähendama, lugema. Rahamehe silmis ei maksa vaene mees midagi. Ah, mis maksavad need teised Volli kõrval! Maadleja peab tehnikat valdama, toores jõud üksi ei maksa tühjagi. Hea suuvärk, sõnaosavus maksab palju. Juba see kõlav nimetus maksab midagi! Mis maksab vaese mehe tere! Minu arvamus, tahtmine ei maksa otsustamisel midagi. Paljas lubadus ei maksa midagi. Kodus minu sõna veel maksab. *.. ega hoolinud sellest, et kevadine minut kulda maksab. V. Saar. *.. sest suured mõtted ei maksa / nii palju kui väikesed teod. A. Sang.
3. millegi minetamist tähendama; midagi nõudma. Selline eksitus, lohakus võib ta töökoha ja karjääri maksta. See julgustükk võib sul tervise, elu maksta. Sõda maksis miljoneid inimelusid. See töö, sekeldus, mure maksis tal(le) mitme öö unerahu. Maksis palju, suurt vaeva kõike korda saada. Maksis kenakesti pingutust, et end rahulikuks sundida. Mis see sulle maksaks, kui sa vähe järeleandlikum oleksid! *Aga kas ta kurdab või kaebab? Ikka lõbus ja rõõmus – kas me teame, mis see temale maksab? V. Saar.
4. ‹hrl. da-infinitiiviga› tasuma, mõtet olema; vaja olema, pruukima. Selle saab ära parandada, ei maksa uut osta. Ei maksa rutata, küll me jõuame. Ei maksa asjatult riskida. Ta ei nõustu, ei maksa mitte rääkidagi, küsidagi. Ei maksa enam salata, kõik teavad nagunii. Ei maksa enneaegu muretseda. Ei maksa uskuda kõike, mida räägitakse. Ega selle asjaga maksa enam viivitada. Seesuguse ilmaga poleks maksnud minna. Seda ei oleks maksnud teha, öelda. Niimoodi rassida tal küll ei maksaks. (Kas) maksis selle tühja asja pärast nii palju lärmi lüüa! Siin maksaks veel üht asjaolu silmas pidada. Seda filmi maksab vaadata. Vabaduse eest maksab võidelda, kannatada, surra. Kas keedan sulle kohvi? – Aitäh, ei maksa. *„No näete,” nentis konstaabel. „Siis teil ikka on, mida koeralgi valvata maksab ..” R. Roht. || (millegi järgnemist eeldavalt:) tarvitsema, pruukima. *Maksab üks asi ära keelata, kui ta otsemaid ihaldusväärseks muutub. V. Beekman. *Kuid maksis näha vaid profiilis ta nina ja energilist lõuga, et veenduda ta isekas tahtekindluses. B. Alver.
5. kehtima, jõus olema. Millal määrus, korraldus, uus seadus maksma hakkab? Ilma allkirja ja pitsatita ei ole dokument maksev. Siin maksavad oma kindlad reeglid. Ta on kõva, range korra maksma pannud. See nõue on maksev kõigi kohta. Maksis põhimõte: kes ees, see mees. *Korteri ülesütlemise korral maksavad mu õigused veel vähemalt kaks nädalat .. A. Antson. || ‹hrl. koos verbiga panema› arvestatav v. ülekaalus olema, valitsema. Ta on ülemus ja tema käsk maksab. Püüab oma tahet, mõju, autoriteeti maksma panna. Mis sa ootad, pane oma õigused, sõna maksma! Partii jätkamisel pani suurmeister oma ülekaalu maksma 'võitis'. See naine oskab end maksma panna. Õpetaja peab end klassis maksma panema. Püüab end ärimaailmas maksma panna. *Usuti, et õilsad aated end ise maksma panevad .. A. Sang.

maksvel ‹adv›
maksvusel, maksmas, kehtimas. Varem maksvel olnud seadused, seisukohad. *.. sest oma vabavärki tavad / on maksvel nii või teisiti / maakolkas nagu Moskvaski. B. Alver (tlk).

man
murd juures
1. ‹postp› [gen] Keegi seisis värava, ukse man. Perenaine on vist lauda man. Olevat posija, imearsti man käinud. Oli koolis käies tädi man korteris. *Võin päevi ühe ta lause man juurelda, tõlgitsedes seda sajas varjundis .. B. Alver. *Sellist värvi karvastikku leidub sageli meie soome tõu man, muulastele on ta võõras .. E. Vilde.
2. ‹adv› Piimal on kibe mekk man. Ütlusel on halvustav maik man. Sel asjal on oma konks, vigur man. *Omanik seisab ise man ning annab juhatust, kuidas sulavamalt laastu lahti saada. J. Sütiste.

manna ‹6› ‹s›

1. peeneteralised nisutangud. Ostab poest mannat.
▷ Liitsõnad: roosamanna.
2. (piiblis:) taevast sadanud imetoit, millega jumal toitis iisraellasi nende kõrberännaku ajal, taevamanna. Jehoova lasknud taevast mannat sadada. | piltl. *Võib olla, et maisest magusam / maitseb taevase tarkuse manna .. B. Alver.

maokas2 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
van maitsev. *Kas nüüd oma sülitatud kapsad jälle maokad küllalt? B. Alver.

maotu ‹1› ‹adj›

1. mittemaitsev, maitsetu. *Liivapuruna maotu tundub Jaagule toit .. B. Alver.
2. näotu, inetu; maitselage, ilmetu. Maotud majalobudikud. Kohvik oli kõle, selle sisustus maotu. Isikupäratud ja maotud värsid, jutud. Lamedad maotud naljad. *Tänavad on endiselt munakivisillutise all, seegi paistab maotuna ja räpasena. R. Kaugver. *Minu nõrk sulg teeks asja liiga magedaks ja maotuks. E. Vilde.

masendavus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
masendav-olu, masendav mõju. *Kuidas Krõõt ka ei püüa unustada möödunud aastate masendavust, ometi hoovab seda kõikjalt .. B. Alver.

meele|heit
meeleheide. *Ta pilgust kõneles piinatud inimese meeleheit, see meeleheit, mis ei oota ega usu enam midagi. B. Alver.

meelt|mööda ‹adv›
meele, tahtmise järele. Tüdruk oli Jürile väga meeltmööda. Ei ole võimalik igaühele meeltmööda olla. See mõte, ettepanek oli talle üsna meeltmööda. Minule ei olnud see asi, lugu, jutt põrmugi meeltmööda. See polnud sugugi meeltmööda üllatus. Kohe nina vingus, kui miski ei ole meeltmööda. *Sellele mehele peaks tegema puha meeltmööda, igati austust üles näitama ... B. Alver.

mehka ‹6› ‹adj›
kõnek tore, mõnus, vahva. *Väga mehkad heeringad, ma ütlen, neelad keele alla. E. Vaigur. *Ometi polnud ma mosna mees. / Ei mulle meeldinud mehka jutt. B. Alver. *Ütleb mulle tantsu ajal, et kuramuse mehka oleks, kui see meite pulmapolka oleks. E. Tegova.

meiu|kuu
murd maikuu, lehekuu. *Lehe- ehk meiukuu lõpupoole tuli Olavilt kutse. H. Sergo. *.. kõik õied rapsas rahesadu, / latv murdus maha meiukuul. B. Alver (tlk).

mesi ‹mee, mett 36› ‹s›
magus siirupjas, seismisel kristalliseeruv vedelik, mis on tekkinud mesilase ensüümide toimel nektarist vm. taimeeritistest. Kuldkollane, pruun mesi. Mesilased koguvad, korjavad õitelt mett kärgedesse. Mesinik võtab tarudest mett. Mett vurritama. Purgitäis mett. Lapsed sõid mett. Poiss pistis lusika mee sisse. Meest valmistati mõdu. Magus kui mesi. See tõmbab ligi nagu mesi kärbseid. || piltl (millegi hea, meeldiva kohta). Meelitaja hääles on mett. Kiidusõnad olid tema südamele mesi. *.. sa meelituste meega lepet püüa. G. Meri (tlk). *Raamatute erutavat mett imedes tundsin, kuidas ma kasvasin .. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: lehe|mesi, kunst|mesi, mets|mesi, naturaal|mesi, tehis|mesi, õiemesi; kärje|mesi, vurrimesi; kanarbiku|mesi, mesika|mesi, pärna|mesi, tatramesi.

metsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
metsarikas; metsane. Vändra on metsakas kant. *.. kerkib hämarusest saare sakiline, metsakas turi. B. Alver.

mukkis ‹adv›
kõnek ülesmukitud olekus. Tütar on nii mukkis ja üles löödud, vist peole minek. *Käekõrval [Olgal] mukkis mundrimees, / ju seisab altarigi ees .. B. Alver (tlk).

muldne ‹-se 2› ‹adj›

1. mullast (koosnev v. tehtud). Muldne teerada, põrand. Teetammi muldne vall. Muldne maja (hrl. haua kohta). *Kui roosad, alasti kehakesed ilmuvad nad [= kartulimugulad] maa muldsest üsast .. B. Alver.
2. raugalik, muldja jumega. *.. vana, muldne suu naeris, kuna käsi pühkis üle põse. A. Mälk. *Kuskilt haisvast urkast talutatakse välja muldse naha ja sissevajunud rinnaga, üleni karvades näoga vanake .. R. Sirge.

mõh ‹interj›
küsiv ühmatus (reageeringuna kellegi pöördumisele). Mõh – mis sa ütlesid? *„Vanaisa!” – „Mõh?” – „Jutustage midagi.” B. Alver (tlk).

mõtte|lage
mõtetelt, sisult vaene v. tühi. Mõttelage seltskondlik lobisemine, laulutekst, luuletus. Peas mõttelage tühjus. *.. näod tähtsad, mõttelagedad, / ja kõned pikad nagu ikka .. B. Alver.

mälestuma ‹37›
hrv meenuma, meelde tulema. *Vaadates laevakerede vahelt sinetavale veele, mälestub Tanel Saarpoom. B. Alver.

mänglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mänglemine. Valguse, varjude mänglus. Mänglus sõnadega. *Kas peitus viivu vältusel / nii sumesooja pilgu taga / koketne mänglus? Osavõtt? B. Alver (tlk).

määrane ‹-se 4›

1. ‹pron› murd mäherdune. Määrane rõõm sind näha! *.. kui ta tuletab meelde, missugusena Jüri läks linna ja määrasena tuli tagasi .. M. Raud. *.. näed isegi, et tol lepingul .. pole määrastki [= mitte mingisugust] jõudu. R. Roht.
2. ‹adj› hrv määra osutav, määraga seotud. *Kuid viina vaat on liiga raske, / ei mehe jõud ta määrane. A. Alver.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|määrane, umb|määrane, ülemäärane

mügisema ‹37›

1. müginat kuuldavale laskma; pomisema. Naerab mügisedes, mügiseb naerda, naeru. Mügiseb just nagu kõditusest. Ei saa aru, mis ta mügiseb, endal suu toitu täis. Mügiseb midagi omaette, nina alla, habemesse. *Karl sopsis pehme kasevihaga oma punetavat keha, mügises ja ähkis mõnutundest .. R. Sirge.
2. podisema. *.. tõstavad auravaid [tõrvatud] võrke murule jahtuma ning viskavad uusi mügisevasse patta. B. Alver.

müsteerium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
aj
1. antiikaja salastatud usutalitus pühitsetuile. Eleusise müsteeriumid. Isise müsteeriumid Muinas-Egiptuses. || piltl salatoiming; midagi saladuslikku, mõistatuslikku. Surma, looduse, armastuse müsteerium. *.. ja leidis raskes mõtiskelus, / et olemise siht ja tuum / on mingi suur müsteerium. B. Alver (tlk).
2. keskaegne piibliaineline etendus. Evangeeliumiainelised müsteeriumid Kristuse elust.
▷ Liitsõnad: jõulu|müsteerium, kannatusmüsteerium.

müürgama ‹müürata 48›
murd möirgama. *.. [pull] müürgas madala ähvardava häälega. R. Lahi. *..ju seisab salkus kasukaga / .. suur karu, müürgav metsaott! B. Alver (tlk).

naksu|trall
naksitrall. *.. noor naine, pihal närak sall / ja süles laps kui naksutrall. B. Alver.

nalja|natuke ‹s›
kübeke nalja. *.. kuivõrra tark ja terane / on minu naljanatuke. B. Alver (tlk).

narr ‹-i 21›

1. ‹s›. a. see, kes teiste meelest otstarbekohaselt, mõistlikult ei käitu, keda ei maksa tõsiselt võtta, veidi ogar. Igavene, vana narr. Sellest narrist võib kõike uskuda. No mis sa ütled narrile! Lapsed ja narrid usuvad kõike. Keegi ei taha teiste silmis narriks jääda. Ära mängi narri. Armastus pidavat inimese ilma narriks tegema. Hoolitsesin selle suli eest nagu viimane narr. Jookse kui narr linna mööda. Narr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostab. *Või tulite siia, et veel kord üht vana narri haneks püüda oma pai näoga ja hea kõneandega? K. Ristikivi. b. (õukonnas, teatris vms.) kloun, pajats, veiderdaja. *.. kuninganna tahab ja käseb, narr teeb ja vastutab. A. H. Tammsaare. *Ja .. huugas karusselli leierkast ning lällutas narr palagani trepil. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: moenarr; hoovi|narr, koja|narr, laada|narr, õuenarr.
2. ‹adj› tobeda-, lollivõitu; kentsakas, pentsik, naeruväärne; ebamugav, piinlik. Narr asi, lugu, tunne. Joobnuna võib inimene teha narre tempe, sattuda narri olukorda, tal võib mõni narr mõte pähe tulla. Ta on lausa narr raamatute järele. Tuleb üle saada sellisest narrist argusest. Antakse igasuguseid narre käske, korraldusi. Jäta narrid lootused, unistused. Vanaemad on mõnikord lausa narrid oma üleliigse hoolitsusega. Kirub oma narri saatust. Kogu aeg see narr hirm, et võib-olla ei olda mu tööga rahul. Narr on minna, narr on ka minemata jätta. Narr on sellest rääkida, aga rääkima peab. || kõnek kehv, vilets, nigel. Palk on narrim kui narr. Nii narri hinna eest ma ei müü. Sportlast tabas ebaõnn, ta sai hoopis narri aja, tulemuse. *Tantsu laidavad, kel saapad narrid, / kangeid vürtse need, kel maokatarrid .. B. Alver.

neitsike(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem neitsi). Prints äratas neitsikese nõidusunest. *Ja neitsikene pilku lahti / ei saanud kullendavalt kuult .. B. Alver (tlk).

nihutuma ‹37›
hrv end nihutama, nihkuma. *Jaak istub veel veidi aega ahju ees, nihutub siis karkudele ja komberdab välja. B. Alver.

nime|laud
tahvlike, lauake nimesildina. *Sääl [= linnas] on tänavanurkadel nimelauad .. J. Parijõgi. *Nimelauad olid meil laevadelt ära võetud. H. Sergo. *Kibuvitstest puhmas-aed / piirab sammaldunud haudu, / kustund, / mustund / nimelaudu. B. Alver.

nina|prill
piltl pikk nina, aprill. *Küll austati! Küll anti lilli [Tatjanale] / Sa lootus! Kõik said ninaprilli! B. Alver (tlk).

nopsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv näpsakas. *Küll oli nopsakas ta [= karjapoisi] nokkiv jutt! B. Alver.

nortsakil ‹adv›
murd norgus, lontis. *.. nurgas nortsakil ei nuuksu, / nõmedalt ei vaju nõtku. B. Alver.

number ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk. Araabia, Rooma numbrid. Laps tunneb juba numbreid, oskab numbreid kirjutada. Arv 36 märgitakse numbritega 3 ja 6. Summa tuli kirjutada nii sõnade kui ka numbritega. Arv kirjutati suurte numbritega tahvlile. Fosforestseerivate numbritega kell. Metallist stantsitud, paberist väljalõigatud numbrid. || van kõnek numbriline hinne (näit. koolitunnistusel). *Olin halva numbri saanud, siis laitis, oli viis all, silitas peadki. H. Sergo. *Kui panen hindeks "4”, siis see tähendab minule, et õpilane on viletsavõitu, "3” on aga juba lootusetu number. G. Ernesaks.
2. mingis järjestuses, süsteemis, liigituses, loetelus, seerias v. sarjas millegi v. kellegi kohta märkiv arv ning selle kirjalik tähistus. Maja number on 6, korteri number 47, telefoni number 44 83 22. Passi, sõjaväepileti, töötõendi, õpinguraamatu, liikmekaardi, kviitungi number. Arve number on 04576. Number 10 all võistles meistritiitli kaitsja. Palati, lao, kaupluse, kioski, riietuskabiini, piletikassa number. Tänase „Sirbi” number on 1214. Auto, sõiduki, traktori, masina, jahipüssi, relva number. Kella, triikraua, pardli, raadioaparaadi number. || (standardset suurust, laadi, töörežiimi vm. märkides). Ülikonna, mantli, kleidi, pesu, päevasärgi, jalatsite, mütsi, kinnaste number. Niidi, lõnga numbrid. Mis number kaabut sa kannad? Karvamütse oli ainult õige suuri numbreid, väiksemad numbrid olid läbi müüdud. Kingad on kaks numbrit suured, loksuvad jalas. Hammasratastele sobiks number paksem määrdeõli. || piltl (hinnanguliselt). Looduskaitse probleem number üks 'esimene, kõige tähtsam probleem'. Soome suusahüppaja number üks, suusahüppajate esimene number 'silmapaistvaim, parim suusahüppaja'. Esimese numbri 'silmapaistev, tähelepandav(aim)' töömees, naljahammas, suli. Esimese numbri 'väga hea, parim' mets, küttepuu, põllumaa. *.. sest nullideks me teisi peame, / ja number üheks – iseend. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: aasta|number, kinga|number, korteri|number, krae|number, maja|number, matrikli|number, passi|number, saapa|number, seeria|number, siht|number, stardi|number, suurus|number, telefoninumber; võidu|number, õnnenumber.
3. teat. kindla numbriga ese, objekt v. isik. Helistasin mitu korda, aga number ei vasta, number on kinni. Number 10 läheneb finišile, teised suusatajad on kaugemal tagapool. Bussidest läheb number 1 Meriväljale, aga mis numbrid lähevad Mustamäele? Number 43 (kingad) on mulle väikesed. Number 40 niit, neljakümne numbri niit. || numbriline märk, silt, lipik, plaadike vm. Plekist, plastist number. Kinnitab numbri maja seinale, väravaposti külge, võistlusdressi rinnale. Riidehoius antakse number. Leedu numbriga auto. || leheke järjekorranumbriga (näit. arsti juurde pääsemiseks). Hommikul tuleb number ära võtta, kui soovid arsti juurde. Silmaarstile polnud enam numbreid, numbrid olid läbi. || (väljaüüritavate nummerdatud hotellitubade v. korterite kohta). Hotellis polnud ühtki vaba numbrit. Ühe-, kahetoaline number. Vannitoaga number. || nummerdatud üksikese, üksus mingist kogust. Muuseumil on fotosid üle kümne tuhande numbri. Akadeemiku personaalbibliograafias on ligi 400 numbrit. || sõj teat. kindlat ülesannet täitev võitleja näit. suurtükimeeskonnas. Sihtur, laadur jt. numbrid. Aega teenis ta suurtükiväes numbrina. || perioodika üksikväljaanne. „Eesti Päevalehe” laupäevane number. „Loomingu” septembrikuu number. See artikkel oli „Postimehe” 5. augusti numbris. Mul on 1980. aasta „Eesti Loodusest” üks number puudu. Seda ajakirja jõudis ilmuda ainult kümmekond numbrit.
▷ Liitsõnad: riidehoiu|number, rinnanumber; hotelli|number, luksusnumber; ajakirja|number, ajalehe|number, eri|number, esma|number, jõulu|number, kaksik|number, pühade|number, üksiknumber.
4. etteaste mingis (sega)eeskavas. Estraadikava iga number oli omaette pärl. Dresseeritud karud olid tsirkuse kõige menukam number. Kloun teadustas iga järgneva numbri. Eeskava jääb lühikeseks, oleks veel mõnda numbrit vaja. Mitmeid numbreid tuli korrata ning lisapalugi anda. || piltl kõnek temp, tükk, trikk; asi, lugu. Vilumatule on kosest allasõit riskantne number. Vanglast põgenemist üritada on keeruline ja kahtlane number. Loll, rumal number küll, et sa võtmed ära kaotasid. See number ei lähe sul läbi. See mees on omaette number, number omaette. Poliitika oli talle üsna tume, segane number. *Kõnemeloodiat jälgida on meile eestlastele üldse raske number. H. Saari. *Kadri ilus?! Nüüd leidsid numbri! Kõhn kui saelaud, pikk sorakas kui kolge! .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: estraadi|number, hiilge|number, jõu|number, laulu|number, leiva|number, löök|number, nalja|number, soolo|number, tantsu|number, tõmbenumber.

nuukse ‹18› ‹s›
nuuksatus, nuuks. Valjud nuuksed. Räägib midagi läbi nuuksete. Keha vappub nuuksetest. Nuuksetest lämbuv, katkev hääl. *Nagu paisu tagant pääsevad nuuksed ja pisaratulv .. J. Peegel. *Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset. F. Tuglas. | piltl. *Korstnast kajas tuule nuukseid. B. Alver.

nuuksuma ‹42›

1. nuttes kramplike häälekate tõmmetena sisse hingama, nuutsuma. Nutab tasakesi nuuksudes. Nuuksub nutta. Hakkas, puhkes lohutamatult, valjusti nuuksuma. Püüdis nuuksudes ja luksudes midagi rääkida. *Vahel jooksis ta kööki sirmi taha voodisse ja nuuksus seal südame kergemaks. L. Promet. *.. kus mehe pärast nuuksuma / peab naine, vaene kannataja .. B. Alver (tlk). | piltl. *Tuul tugevnes. Suured pirnipuud aias hakkasid imelikult nuuksuma .. K. Ristikivi.
2. nuutsuma (2. täh.), niuksuma, kiunuma. *Laskus [koer] vastu maad, vingerdas ja nuuksus. H. Sergo.

nuuse ‹nuuske 18› ‹s›
ühekordne nuuskamine. Kostis nuttu, nuukseid ja nuuskeid. *.. veel kestab [teatris] elevus ja sagin, / naer, köha, nuusked, käteplagin .. B. Alver (tlk).

nõel ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. peenike tikjas teravaotsaline (metallist) vahend õmblemiseks, torkamiseks, kinnitamiseks jne. Lühike, pikk, peenike, jäme, suure silmaga nõel. Koonilise, tömpja, tahulise teravikuga nõel. Kõige tavalisem nõel on õmblusnõel. Kingsepa- ja sadulsepatöös kasutatakse kõveraid nõelu. Muistsed luust, pronksist nõelad. Supsib niiti nõela taha ajada. Ei saa kuidagi niiti nõela taha. Niit tuli nõela tagant ära. Õmbleb nii, et nõel välgub. Osta mulle kiri nõelu! Torkas nõelaga sõrme, villi katki. Kapsapea kohta on mõistatus: lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. Hambad, küüned kui nõelad. Nõeltena teravad okkad. Tigedad teravad silmad kui nõelad. Poiss on terane kui nõel. Otsi kui nõela heinakuhjast. Istub, on just nagu nõeltel, nõelte otsas, nõelte peal 'tunneb end ebamugavalt, on rahutu, ärritatud, närviline'. *Tollimehed! Ju sa seda rahvast tunned? .. Igavesed nõelad. A. Mälk. || (süstla õõnesnõela kohta). Süstla nõel. Ei saa nõela veeni. || (kinnitus- v. ilunõela kohta). Õlarätt oli õlgadel nõeltega kinnitatud. Ta kaelasidet ehtis pärliga nõel. Keeras juuksed krunni ja pistis selle mõne nõelaga kinni. || kõnek mehaanilise helipea teravik. Grammofonil on nõel kulunud, tuleb uus nõel panna. Teemandist, korundist nõel.
▷ Liitsõnad: ehis|nõel, filee|nõel, grammofoni|nõel, graveerimis|nõel, haak|nõel, heegel|nõel, ilu|nõel, juukse|nõel, kasuka|nõel, kingsepa|nõel, kinnitus|nõel, kompassi|nõel, konks|nõel, koti|nõel, kübara|nõel, lipsu|nõel, luu|nõel, löök|nõel, magnet|nõel, masina|nõel, metall|nõel, märk|nõel, nõelumis|nõel, nööp|nõel, pastla|nõel, piibu|nõel, pronks|nõel, puit|nõel, purje|nõel, ravi|nõel, rinna|nõel, räti|nõel, rätsepa|nõel, sadulsepa|nõel, suka|nõel, süstla|nõel, teras|nõel, tikkimis|nõel, tugi|nõel, vedru|nõel, võrgu|nõel, õmblusmasina|nõel, õmblus|nõel, õõnesnõel; kuiv|nõel, külmnõel; madu|nõel, merinõel.
2. kõnek hrl piltl (mitmesuguste nõeljate esemete v. moodustiste kohta). a. magnetnõel. Magnetkompassi nõel. b. (putukate) astel. Skorpioni torkevalmis nõel. Mesilase nõel jääb tavaliselt inimese kehasse ja tuleb välja tõmmata. c. okas, oga. *Nõeltest laasunud alumised [kuuse]oksad ei varjanud põgenejat .. O. Kruus. *Madu on nüüd oma vihas võimetu: peksab ennast vastu siili nõelu ja piike .. K. Põldmaa. d. (millegi muu nõelja kohta). *Me näeksime Oleviste [kiriku] päikeses helkivat nõela .. J. Smuul. *Aias tärkavad juba noore rohu helerohelised nõelad .. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: härma|nõel, jää|nõel, lumenõel.

nõjatuma ‹37›
end kellegi v. millegi vastu nõjatama; toetuma, naalduma. Nõjatub rinnatisele ning vaatab alla. Jääb tükiks ajaks reelingule nõjatuma. Naine nõjatus mehe käsivarrele. Nõjatub vastu puutüve, puutüve najale. Nõjatu seljatoele ning lase end lõdvaks. Tukub käsipõsekil lauale nõjatudes. Nõjatub õlaga vastu uksepiita. Nõjatub kord ühele, kord teisele jalale, jalalt jalale. *.. vanamees sammub õueaiani ning nõjatub rinnuli kaldateed silmitsema. B. Alver.

nõtke ‹1› ‹adj›
painduv, paindlik, graatsiline. a. (keha v. kehaosade kohta). Baleriini nõtke keha. Pianisti nõtked sõrmed. Luige nõtke kael. Sälu, hirve nõtked jalad. Puusadest nõtke tantsijanna. Võimlemine teeb nõtkemaks, hoiab keha nõtke(na). Kassilikult nõtked liigutused. Astub nõtkel sammul. Ta jooks on pigem kohmakas kui nõtke. *.. painutas neid [= sõrmi] tagurpidi, luud olid tal tõesti imetlusväärselt nõtked, nagu kummist. A. Beekman. b. (puude, taimede, nende osade, samuti esemete jms. kohta). Noored nõtked kased. Nõtkete tüvedega palmid. Nõtked oksad. Nõtked bambusridvad, kasevitsad. Metsviinapuu nõtked väädid. *Nobedasti käivad [korvi tehes] ta käed ja nõtked pajumalgad põimuvad tugevate kadakaste võruvarbade vahele. M. Raud. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste. c. piltl paindlik, varjundirikas. Romaani nõtke ja vaimukas keel. Nõtke lause, stiil. Ülistaks ta ilu kõige nõtkemais värssides. Nõtke sulega kirjamees. Rütmilt nõtked koorilaulud. Nõtke joonega graafika. *Inimese vaim on lõpmata nõtke ja leidlik, eriti lohutuste otsimisel. R. Sirge. *Noor neiuhing on väga nõtke: / ta õhulised unelmad / need tulevad ja lähevad. B. Alver (tlk).

nägija ‹1› ‹s›

1. (< tgn nägema). Pime sai nägijaks. Kus tegijaid, seal nägijaid. Aitäh suure vaeva nägijatele! *Vana tola! Naine petab sind, aga sina ei näe. Saa, vanamees, ometi kord nägijaks! J. Ruven. | ‹adjektiivselt›. Kassipojad sünnivad pimedatena, jänesepojad nägijatena. *.. silmad said selgeks ja nägijaks. R. Janno.
▷ Liitsõnad: kaugele|nägija, läbi|nägija, lühi|nägija, pealtnägija.
2. selgeltnägija, ennustaja, prohvet. *Aga ei, meri pole mulle hauaks määratud, seda kuulutas mulle juba lapsepõlves tark nägija. J. Parijõgi. *Ta uskus kõigest südamest, / et surematu sihi poole / meid viivad suured nägijad .. B. Alver (tlk).

nägur ‹-i 2 või murd -a 2›

1. ‹adj› vilets, närune, nigel. *Näguri hinna eest keegi [linakitkujaist] rabama ei hakkagi. L. Vaher. *Need on minu muretsemised .. pere toidu pärast sel nägural ajal .. J. Kross.
2. ‹s› viletsus, näguripäevad. *Jah, karm on su kaotus, aga vähe oled nägurit veel näind .. B. Alver.
3. ‹s› hädavares. *See [= Saaremaa] üks nägurite maa ... Kas saarlasi varemati siingi vähe hulkus. V. Ilus.

nähtav ‹-a 2› ‹adj›
nägemisega tajutav; näha olev. Palja silmaga nähtav. See päikesevarjutus ei ole meil nähtav. Toote nähtavad ja varjatud vead. Jäta talle kiri kuhugi nähtavale kohale. *.. said mulle läbi sumehalli / ööudu korraga need kaks / poolaimamisi nähtavaks .. B. Alver (tlk). || ilmne; märgatav. Hakkas nähtava kergendustundega õhinal rääkima. Vihastas mingi nähtava põhjuseta. *Metsaülem tõusis nähtava pahameelega .. R. Roht.

närbuma ‹37›
närtsima. a. Lilled, õied, istutatud taimed närbuvad. Põllud närbuvad põuast. Rohi on kollaseks, kuluks närbunud. Porgand kipub kergesti närbuma. b. Hing, süda närbub igatsusest. Mees närbub mingi haiguse käes. Muredest närbunud nägu. Närbunud keha, rinnad. *Tatjana närbub ja ta jume / on päevast päeva kahvatum. B. Alver (tlk).

närtsima ‹37›

1. (taimede kohta:) hrl. vee puudusest lõtvuma, longu tõmbuma, kuivama hakkama, närbuma. Lilled, lehed närtsivad. Põuaga närtsib ja kuivab rohi, viljaoras. Nelgid püsivad vaasis kaua, roosid kipuvad kiiresti närtsima. Närtsinud köögivili pole isuäratav.
2. piltl (hrl. inimese kohta). a. noorusvärskust, head jumet, prinki ihu minetama. Töös, muredes enneaegu närtsinud naine. Närtsinud ihu, rinnad, keha. Närtsinud ning koltunud näonahk. b. jõuetuks muutuma, nõrkema, rammestuma. Süda närtsib kuumusest ning janust. Näed närtsinud välja nagu pohmeluses. Haige rääkis närtsinud häälel. *Iisrael ei valluta teda [= Kaananit], kui ta mehed samuti närtsivad naiste kaenlas. H. Raudsepp. *..mu ootav hing ei närtsi, / vaid näeb kord suurt ja lunastavat märtsi. B. Alver. c. surema. *Mu vaene sõber närtsis ja kustus otse mu käte vahel. O. Luts. *Seal seisab üks kirstuke nutjate ees / ja närtsinud neiuke puhkab ta sees. P. Jakobson. d. kustuma, tuhmuma, vaibuma. Vastuarmastuseta närtsib palavaimgi armastus. Rakendamata anded närtsivad. Kultuurid ja tsivilisatsioonid õitsevad ja närtsivad. Närtsinud unistused, lootused. *Siis on vaikus. Kohmetu, närtsinud. E. Vilde.

närvlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
närviline. Närvlik vabin kätes. *Närvlikuks muutub ta ja kahvatumaks kui enne. B. Alver. *.. sellest [= häälest] kostis mingi närvlik erutus. V. Saar.

nässus ‹adv›

1. kägaras, lömmis; katki, puru. Vana nässus kaabulott peas. Raamatul on lehed nässus. Noatera on kahekorra nässus. Nässus 'tokerdanud, pulstis' karvaga nälginud hunt. Jalgratta kumm on nässus 'tühi'. *Latern [autol] katki ja poritiib natuke nässus, mis see siis ära ei ole! O. Kruus. *Teised [= sõdurid] kägaras ja nässus, magavad norsates nende [= vahisõdurite] selja taga. O. Luts. || piltl (inimese kohta:) lömmis, loppis, vormist väljas. Ta on täna kuidagi nässus ja tujust ära. Norus ja nässus nagu hunnik õnnetust.
2. korrast ära, rikkis. Teler, raadio, pardel on nässus. Mootor on nässus, mootoris on midagi nässus. Närvid on nässus.
3. nurjas, untsus. Fotod on täiesti nässus. Ta läheb mehest lahku, neil on elu nässus. Minu asjad on nässus, minuga on sandid lood. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. B. Alver. *Kirjutades ei paranenud Theo tuju. Ta tundis, et see päev on õhtuni nässus. M. Unt.

nürinema ‹37›
nüri(ma)ks muutuma. Saag on tuntavalt nürinenud. Lõiketerad, puurid nürinevad kiiresti. Nägemise nürinedes hakkas ta prille kandma. Vananedes meeled nürinevad, vaim nürineb. Armastus jahtus, tunded nürinesid. *.. nüüd kiilasjää ja konaraga / liig nürinenud raudadel / oht kukkuda on hobusel. B. Alver (tlk). *Viha oli [pullil] nürinenud, väsimus tahtis teda maha niita. T. Kallas.

ohjamatu ‹1› ‹adj›
hrv selline, mida v. keda ei saa ohjata. *Taas jätkub ülemeelik prassing, / tants, ohjamatu pillerkaar .. B. Alver.

omane ‹-se 4›

1. ‹adj› kellelegi v. millelegi iseloomulik, tunnuslik. Lõuna-Eestile omane kuppelmaastik. Noorusele omane hoog, vaimustus. Ajastu arhitektuurile omased jooned. Tegutseb temale omase põhjalikkusega, visadusega. Sõna niisugune kasutus ei ole eesti keelele omane. *.. tuli Tatjana talle omasel tõtlikul sammul. L. Promet. || van sobiv, kohane, paras. *.. toovad rohu peale moonakotid, – / sest koht on söömapaigaks omane. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: ainu|omane, asja|omane, ea|omane, eri|omane, keha|omane, liigi|omane, loomu|omane, üldomane.
2. ‹adj› täielikult tuntud, väga tuttav, (nagu) oma. Kodu omased lõhnad. Uued ideed tuli rahvale omaseks teha. Orkestril on teos juba üsna omaseks mängitud. Ta loomelaadile tundub vabavärss kõige omasemana. Seal oli kõik nii omane nagu kodus. Neiu tundus algusest peale väga omane. Oled (mulle) omane nagu vend. Südamele, hingele omane maa, keel. *Kakskümmend aastat külg külje kõrval, nii omane, nii omane – ja korraga nii võõras... B. Alver. *Nii omaseks on saanud see poiss, nii kuramuse armsaks. V. Adams.
3. ‹s› omas v. lähedane inimene; oma. Tal pole siin omaseid. Poiss oli peres peaaegu nagu omane. Oled omane või võõras? Parem lähimine külamees kui kaugene omane. *".. Kes teie olete?” pöördus mees Katre poole. „Kas surnu sugulane või omane?” R. Roht. *.. ei oska vahet teha, kes omane, kes vaenlane. A. Kaskneem. || van pruut, väljavalitu. *.. oli temal juba ammu / omane välja otsitud. / Meeles tal seisis Maalikene .. Jak. Tamm.

paelutama ‹37›

1. paeltega v. paelaga varustama. Pastlaid, saapaid paelutama. Võrku, püünist paelutama 'võrgulina äärepaeltele kinnitama'.
2. siduma, kütkendama, kammitsema. *.. ainult kõrreväljadele paelutatud hobuste norskamine katkestas puhuti konnade sumedat krooksumist.. A. Jakobson. | piltl. *Kohtuhärra tahtis vastata, aga ehmatus oli paelutanud ta keele kütkesse.. F. R. Kreutzwald. *Meelt paelutamas kättemaks, /.. B. Alver (tlk).

pain1 ‹-u 21› ‹s›
paine [paine] (1. täh.) Rääkis aeglaselt, surudes sõnu nagu raske painu alt. *Nad ei söö, ei räägi midagi, näib, neil lasub mingi pain. B. Alver.

painduma ‹37›

1. (jõu, surve mõjul) esialgsest asendist v. kujust kõrvale kalduma, paindesse minema, paindu tõmbuma; kõverduma, kaarduma (2. täh.), koolduma (1. täh.); elastne olema, vetruma. Kasevibalik, pilliroog paindus tuule käes looka. Oja kohale paindunud paju. Põõsad on paindunud maani, vastu maad. Raskest lumekoormast maadligi painduvad oksad. Vibu paindus sirgeks. Sooja käes on küünal kõveraks paindunud. Saeleht, fiiberteivas annab hästi painduma. Iga otstest toetatud tala paindub mingil määral. Jää ainult paindus kergelt, aga ei murdunud. Laud otse paindus roogade külluse all. *..hea mõõk võis painduda rõngaks ja jälle sirgeks vetruda. L. Meri. || (elusolendiga ühenduses). Ettepoole paindunud keha. Sissepoole paindunud pöid. Jalg ei anna põlvest painduma. Vanamees paindub vaevalt kummardama. Selg paindus nõgusaks nagu kassil. Paindub istudes ette. Paindus löögi eest alla, kõrvale, tahapoole. Kael ei andnud enam põrmugi painduma. Ta sõrmed painduvad juba asju pihku võtma. Nii kaua, kui selg veel kummardama paindus, võis ta ise briketti tuua. | piltl. *Tema hing oli olnud haige. Ta oli maani paindunud oma sügava alanduse all. M. Pedajas (tlk). || (kummardamist, alandlikkust, aupaklikkust vms. väljendavates ühendites). Ta pea, selg ei paindu andeks paluma. *.. see saksa varganägu! Ei paindu [kütet paluma] temataolise ees ei minu seljaroots ega minu põlvekont. A. Jakobson. || kaart, kõverust moodustama, kaarduma (1. täh.) Jooned painduvad ühte punkti. Ornament paindus sümmeetriliselt mõlemale poole. *Kiriku tagapõhjast tõusevad määratu suurtena üles akende piidad ja painduvad lae all kokku teravkaarteks. J. Semper. || sirgjoonelisest liikumisest kõrvale kalduma, difraktsioonile alluma. Pikad raadiolained painduvad eriti tugevasti. Valguskiir paindub taevakehast möödudes.
2. piltl kellegi v. millegi survele järele andma, millegagi sunnitult leppima v. nõustuma. See mees pigem murdub kui paindub. Pidime nende tahte, võimu alla painduma. Tema sõna paneb kõige kangekaelsemagi painduma. Liiga kergesti paindus ta oma mehe tahte, tujude järgi. Moe mõju alla painduvad isegi lapsed. Need juhtumid ei paindu üldse reegli alla. Kunstnikud ei taha ju painduda tavaliste elunormide alla. *Hans ei paindunud, ta jäi oma otsuses kindlaks. A. H. Tammsaare. *Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! B. Alver.

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

palistus ‹-e 5› ‹s›

1. riide palistamisel tekkiv ääris. Ühekordne, kahekordne, lai, kitsas palistus. Masinaga, käsitsi õmmeldud palistus. Dekoratiivsed palistused. Kleidi allääre palistus on lahti hargnenud.
▷ Liitsõnad: kleidi|palistus, liht|palistus, pilupalistus.
2. piltl ääris, serv. *Nad on jõudnud lagedale rannaribale, mis lookleb ahta palistusena mere ja kalda vahel. B. Alver.

paljanema ‹37›
(aeglaselt, järk-järgult) paljaks minema. Lumi sulas, künkad paljanesid. Paljaneva pealaega, otsmikuga mees. *Seejuures [= naermisel] paljanevad ta inetud hambad. B. Alver.

palmima ‹42›

1. sõrmedega juukse-, lõnga- vms. kimpe teatud järjekorras üksteisest üle viies palmikuks punuma, plettima. Juukseid palmima. Peenelt palmitud patsikesed. Hoolikalt patsidesse palmitud juuksed. Palmi oma juuksed kokku! Hobuse neljaks patsiks palmitud saba.
2. põimima, punuma. Lõngadest vööd, sukapaela palmima. Hobustel olid kirjud lindid lakkadesse palmitud. Palukavartest palmitud pärg, vanikud. Juustest palmitud uurikett. Istus, käed ümber põlvede palmitud. | piltl. *Looks palmin isa lihtsad jutud / ja kohisevad pärnapuud / .. B. Alver (tlk).

paluma ‹37›

1. mingit soovi, palvet (kellelegi) esitama, mingi palvega kellegi poole pöörduma. a. (üldiselt). Palub jumalakeeli, (kõigest) südamest, alandlikult, viisakalt, tungivalt. Palu ilusasti, siis saad. Palus nii, kuidas oskas. Kui ta ka põlvili paluks, ei annaks ma talle luba. Ta laseb (meil) tüki aega paluda ja manguda, enne kui annab. Paluv naeratus, hääl. Paluvate silmadega koer. b. (kelleltki midagi saada soovides). Palub leiba, kommi, rohtu. Poiss palub ema käest süüa. Palun uut sulepead, puhast pesu. Palun sult laenu, raha laenuks. Vastutulija palus suitsule tuld. Palub kantseleist tõendit. Kirjale palutakse kohe vastust. Palusin puhkuse, paar vaba päeva. Palub mõtlemisaega, vekslile pikendust. Sa palud mult võimatut. Tal ei jäänud muud üle, kui kergemat karistust paluda. Ta tuli meilt abi, öömaja paluma. Palu emalt luba, kui sa tulla tahad. Armu, halastust paluma. Oma süüd, inetut käitumist andeks paluma. Palun vabandust, et ma hilinesin! Palun tähelepanu! Palus koosolekul esimesena sõna. | (ostu tehes). Ma palun pakk võid, kilo kohupiima. Ma palun selle kellarihma. c. (soovides, et keegi midagi teeks, teat. viisil toimiks). Palume teid kõiki – ärge jätke meid hätta! Mehed käisid direktorit palumas, et ta oma toetusest ära ei ütleks. Palus kedagi appi mööblit tõstma. Ma pean teid endaga kaasa paluma. Palusime tädi, et ta tuleks õhtuks laste juurde. Ma väga palun (teid), rääkige mulle tõtt! Palus rikka möldri tütart endale naiseks. Laseb ennast kaua paluda, enne kui nõustub. Ta tegi seda palumata. Palus öö otsa jumalat, et see pojale tarka meelt annaks. Palun sinu eest jumalat. Perenaine palus end vabandada. Ma palun sind vaikida. Ta palus endaga igal juhul arvestada. Ta palus meil saladust hoida. Sõber palub mul homseni kannatada. Teda paluti lähemal ajal toimetusest läbi astuda. Õde läks palatisse, paludes meid koridoris oodata. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. d. (soovides pääseda kuhugi). Laps palub sülle, kukile. Palusin tunnist välja. Külamees palus härra jutule. Palusin hambaarsti vastuvõtule. Koer palub õue. e. ‹sg. 1. pöördes› (mõningates viisakusväljendites viisakussõnana). Palun ole vait! Tervitage teda, palun! Tehke, palun, lahti! Palun andke edasi meie siiras tänu. Paremat kätt, palun! Mulle, palun, see komplekt! Veel üks must kohv, kui tohib paluda! „Kuidas, palun? Ma ei kuule hästi.” Kas tohib? – Jah, palun! Üks küsimus, kui lubate. – Palun. *Juta (kummardab teenijalikult..): „Proua lasevad paluda, doktorihärra!” E. Vilde. f. (mõningates tunderõhulistes väljendites). *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver. *Ja kui me sellele ideele siin, Heistres, kohase rakenduse leiame, siis palun, miks mitte selle peale minna ka mujal? R. Sirge.
2. kutsuma kedagi kuhugi v. midagi tegema. Palu külalised sisse, tuppa, istuma. Perenaine palub lauda, kohvile. Kõiki palutakse sööma. Palus tütarlapse tantsima, tantsule. Me oleme homseks külla, õhtusöögile palutud. Palusime tädi õhtuks meile. Teda pole keegi siia palunud. *Nelli ei leppinud lihtsa tagasisõiduga, oli tarvis uhke olla ja oodata, kuni tagasi palutakse. J. Semper.
3. a. (pöördumisobjektiks jumal:) palvetama. Terve öö palus ta põlvitades, aga süda on ikka raske. Paluge ka minu eest! „Palugem!” ütles õpetaja ja kõik laskusid põlvili. *Ta paneb käed teki all salaja risti ja palub: „Armas jumal, kui sa üldse olemas oled, siis tee nii, et..” A. Beekman. b. (pöördumisobjektiks teine inimene:) kostma kellegi eest. Klassijuhataja palus poisi eest.

pantuhvel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›
pantohvel. Paljad pantuhvlid jalgade otsas. *.. kes lõunat süües ikka oli / öökuues ja pantuhvlites. B. Alver (tlk).

parandus ‹-e 5› ‹s›

1. kordaseadmine, rikke kõrvaldamine. Masin viidi töökotta parandusele. Aparaadi paranduseks arvati kuluvat paar tundi. || kõnek parandustöökoda. Andsin ülikonna parandusse.
2. muudatus, ümbertegemine; selle tulemus. Autor tegi oma käsikirjas hulga parandusi. Võistluste juhendis tehti parandus. Otsuse sõnastamisel võeti arvesse täiendused ja parandused. Ujuja tegi hooaja jooksul rekordite tabelisse mitu parandust. || van kergendus, uuendus. *Sellepärast rõõmustate teie tööliste viletsuse üle ja ei soovi mingit tegelikku parandust. J. Lintrop.
3. vea kõrvaldamine, millegi õigekstegemine; selle tulemus. Pärast kontrolltööd lasti õpilastel kirjutada vigade parandus. Korrektuurpoognad olid parandustest kirjud.
4. van paranemine, tervistumine; tervistamine. *Mineval öösel oli haigus järele annud ja perenaine jälle paranduse järjel. L. Koidula. *Läksin läbi tühja lokaali letiruumi, et juua midagi valutava pää paranduseks. B. Alver.
5. van paremaks muutumine, paranemine. *Kõige uuem aeg .. ei ole ka [luulesse] märgatavat parandust toonud. J. Aavik.
Omaette tähendusega liitsõnad: kiir|parandus, pisiparandus; maaparandus; meele|parandus, peaparandus

pard ‹parra 23› ‹s›
van (täis)habe. Soojalt suhu, palavalt parda. *See oli pikk vanamees kavalate silmade ja tohutu parraga.. E. Krusten. *Nii jäädi kokku, kuni pard / neil valgeks mõlemal kui kard / läks heitluses ja ohus. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hall|pard, härma|pard, puna|pard, siid|pard, tutspard.

pehmitus ‹-e 5› ‹s›
pehmitamine. *Ta kondid tunduvad painduvad äsjasest pehmitusest ja punetav nahk kipitab veel vihtlemisest. B. Alver.

perra
murd
1. ‹adv› järele. Kaeb mulle perra. Kiitis kõikidele perra. Sa mõtle perra, Ants on ju hea poiss! Kaen õige perra, mis nad seal teevad. Kae perra 'ennäe, vaata imet', tema ka siin! *„Nüüd Jassil muud ei ole, kui pulmad ruttu perra,” hakkab Aleks jälle. A. Mägi. *.. tost imelikust asjast peaks jääma dokument perrä.. E. Vilde.
2. ‹postp› [gen] järele. Vaata poisi perra! Minu tahtmine käib tema perra. *.. ning surm me perra sõidab. H. Visnapuu. *.. peale uueaasta tuleb tagasi tampida, raha perra. L. Kibuvits.
3. ‹postp› [gen] järgi. *.. Jorsale näib mõnu pakkuvat teist oma tahtmise perra juhtida.. B. Alver. *..ja neljapäeva õhtul on kosilased kohal kõige traditsioonide perra toimides. M. Mõtslane.

piisk ‹piisa 23› ‹s›

1. väike ümmargune v. pirnjas vedeliku osake, tilk. Piisk vett, piima, õli. Vihmapilv lähenes, tolmusele teele langesid esimesed piisad. Jämedad piisad piitsutavad aknaruutu. Sadu on varsti üle: mõni peen piisk veel tuleb. Puudelt ja põõsastelt tilkus suuri piisku. Terve juulikuu ei sadanud piiskagi. Tuulega pritsis lainetelt piisku. Veeaur võib õhus tiheneda piiskadeks või jääkristallideks. Higi nõrgus piiskadena mööda ninaselga alla. Vanapaganale tuli nimetissõrmest anda kolm piiska verd. *Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo.. B. Alver. | piltl. Sellest sai viimane piisk mu kannatuste karikasse. *Aeg nagu veninuks nüüd, .. pudenenud piiskadeks.. R. Põder.
▷ Liitsõnad: higi|piisk, kaste|piisk, sülje|piisk, udu|piisk, vee|piisk, vere|piisk, vihmapiisk.
2. natuke, veidike (hrl. joodava vedeliku kohta). Suu kuivab, küll tahaks saada piisa keelekastet. Võtsime piisa konjakit, veini. Õlut ei ole enam piiskagi järel. Ta pole elu sees piiskagi viina suhu võtnud. Ausõna, ma pole piiskagi 'alkoholi' joonud. Kas te mulle ka mõne piisa jätsite? *„Oled juba pisikesed piisad sisse võtnud,” leidis Jaan Räbanik.. I. Sikemäe. *Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. J. Parijõgi.

pilbas ‹pilpa 19› ‹s›

1. pikem õhuke puukild. Peened pilpad. Tulehakatuse pilpad. Lõikasin noaga lõmmust pilpaid. Süütasin kasetohu ja pilbastega puud põlema. Panime lõkkesse pilpaid juurde. Pole pilbastki 'üldse puid' ahju panna. Süütas pliidi alt pilpaga piibu põlema. Ais purunes vastu posti nagu pilbas. Ta on pihast peenike nagu pilbas. Ise nagu pilbas, aga peab dieeti. *Igatahes maja küljest ta küll põletusmaterjali ei hakka kangutama nagu Kakk-Karla, kes oma rehehoone viimse pilpani pliidi alla toppis. J. Sarapuu. || piltl (kõhna inimese kohta). Ta on pilbas, mulle meeldivad ümmargusemad tüdrukud.
▷ Liitsõnad: puupilbas.
2. (hrl. puu v. puueseme) purunemisel tekkinud kild v. tükk. Kui lahti ei tee, löön ukse pilbasteks! Lõhkusime kasti pilbasteks. Suur laine lõi paadi vastu kivi pilbasteks. Välk lõi puu pilbasteks. Vanker lendas perutava hobuse järel pilbasteks. Rongiõnnetuses paiskusid, purunesid vagunid pilbasteks. *.. hirmsa hooga ta tõstab tooli pea kohale ning virutab põrandale, nii et pilpad vastu seina raksatavad. B. Alver. | piltl. Arvustajad tegid autori pilbasteks. *.. et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad / uute maailmade sünnil. H. Talvik.
3. katusepilbas. Pilpaid kiskuma, tõmbama. Pilbastega katust katma, paikama.

piljard ‹-i 2› ‹s›

1. ajaviite- ja sportmäng, milles tömbiotsalise kepiga lüüakse ristkülikukujulisel rohelise kaleviga kaetud laual elevandiluu- v. plastmasspalle laua nurgaaukudesse. Mängisin partii piljardit. Käisime klubis piljardit mängimas. Ta on piljardis kibe käsi.
2. piljardilaud. *Kesk saali piljard. Mängukepp / siin servili ja laua taga / suur lohklik diivan. B. Alver (tlk).

pilkaja ‹1›

1. ‹s› pilkav inimene. Osav, terava keelega pilkaja. Ta on suur naljategija ja pilkaja.
2. ‹adj› pilkav. Pilkaja mees. *„Nägemiseni nüüd, pilkaja piiga,” lausub Jorsa kangel keelel.. B. Alver.

pilve|vööt
pilvetriip, pilvejoom. *Järjest verevamaks tõmbuvad kitsad pilvevöödid, mis looklevad rohekassinisel taevakumerusel.. B. Alver.

pinevalt ‹adv›

1. pingsalt, tähelepanelikult, valvsalt, pingeliselt, pinevil. Jäime pinevalt kuulatades seisma. Jäin pinevalt ootele. Vaatasime pinevalt teineteisele otsa. Mõtlesin pinevalt, kulm kortsus. Jälgisime pinevalt tulijat. Tundis, et keegi peab teda pinevalt silmas. Mees vahtis pinevalt metsatuka poole. *Sellest päevast algas meil isesugune, pinevalt ärev elu.. H. Luik (tlk).
2. hrv füüsiliselt pinguli, pinevil(e). *Pinevalt keha haarav riie tõstab esile kaunilt kujunenud kasvu.. B. Alver. *Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukida.. A. H. Tammsaare.

pinevus ‹-e 5› ‹s›

1. pinev olukord, pinev seisund mingites suhetes; psüühiline pingulolek. Rahvusvahelise pinevuse suurenemine, teravnemine, lõdvendamine, lõdvenemine. Pinevus kahe riigi vahel kasvas. Valitsuse ja opositsiooni vaheline, eri parteide vaheline pinevus. Nõupidamisruumis valitses rõhuv pinevus. Pinevus oli suur, kõik vaikisid. Meie vahel valitseb juba pikemat aega pinevus. Tõmbusin pinevusest higiseks. Ta otsaesine oli pinevusest kortsus. Jälgisime pinevusega osuti liikumist. Tunnen, kuidas pinevus minus kasvab. Ta näos, hääles oli pinevust. *.. närvid pinevusest ja hirmust viimsel veerandil, hiiliti edasi kassisammul, kuid ei juhtunud midagi.. A. Kivikas. || psühholoogiline pinge. *„Viinakatku” intriigiarendusel pole pinevust, kuid see-eest on jutustus kirjutatud isikupärases stiilis.. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ootuspinevus.
2. hrv füüsiline pingulolek. *Ohvitser katsus kord ühe, kord teise mehe rihma pinevust.. J. Semper. *..kiduraks, pleegiks jäänud ta lakk, samuti nagu kadunud priskus ja pinevus kehastki. B. Alver.
▷ Liitsõnad: pindpinevus.

pingulduma ‹37›
pingule tõmbuma, pingutuma. Õngenöör pinguldub: kala on otsas. Vedru pinguldus naginal. Lihased pinguldusid. Loom pinguldub hüppeks. Närvid pingulduvad viimse võimaluseni. *Krõõt .. pinguldub pisaraid tagasi hoidma. B. Alver.

pinguldus ‹-e 5› ‹s›
hrv pingutamine, pingutus. *Ei taha enesele tunnistada, millist pinguldust olid nõudnud need paarkümmend sammu.. B. Alver.

pinn2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek häda, vaev. *.. Pätsul otseteed / on koon ja käpad pakus kinni. / Päts saab seal tunda hirmsat pinni.. J. Kross (tlk). *Teed on meil halvad. Sillad katki. / Mis pinn on poris plagada! B. Alver (tlk).

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

plaksama ‹plaksata 48›

1. plaksuga, plaksti lööma. Plaksab endale käega vastu laupa. Plaksas koerale piitsaga. Tiit plaksas raamatu kinni.
2. plaksuga mingisse seisu minema, näit. sulguma. *.. ja kinni plaksab tõllauks. B. Alver (tlk).

poolik ‹-u 2›

1. ‹adj› pooleks tehtud v. läinud; poole peal olev, poolest saadik täis. Poolik telliskivi. Ta tõi lauale pooliku leivapätsi. Poolik võileib, sigaret. Poolik tass teed. Poolik veepang. See pudel on poolik.
2. ‹adj› mittetäielik; ebapiisav; mittetäisväärtuslik. Pooliku personaliga töötav restoran. Ta heitis kirjale pooliku pilgu. Poolikud nõudmised, poolik lahendus. Poolik tõde. Eeskirjade poolik täitmine. Mu rõõm jäi poolikuks. Tunneks ta selle vastu poolikutki huvi. Pooliku haridusega insener. Olen elanud poolikut elu. *Sain aru, et otorinolarüngoloog ilma suurkirurgilise oskuseta sellel piiralal oleks poolik eriarst. J. Ennulo. || lõpetamata, pooleli olev. Poolik maal. Poolikuks jäänud kiri. Te jätsite lause poolikuks. Maja on alles poolik.
3. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› pool. *Sinu hoolikalt peidetud rinnad / on kui mahlase klaasõuna poolikud.. H. Visnapuu.
▷ Liitsõnad: saia|poolik, võileiva|poolik, õunapoolik; hommiku|poolik, õhtupoolik.
4. ‹s› kõnek pooleliitrine pudel alkohoolset jooki, hrl. viina. Teeme ühe pooliku. Uus poolik toodi lauale. Nad on terve pooliku konjakit ära joonud. Anna toruparandajale poolik. Ta läks poodi pooliku järele.
5. ‹s› van poole tündri suurune tünn v. vaat. *„Mis need siin...?” lööb ta vee äärde kantud korvid ja poolikud jalaga laiali. B. Alver.

pori|kuu
oktoober. Pime, raagus porikuu. Porikuu masendav hallus. *Nii vetelaukasse viib tuul / poolsurnud lehti porikuul. B. Alver (tlk).

pritslema ‹pritselda 49›
hrv pritsima. Pritslev purskkaev. *.. ma tormasin piki alleed, nii et tuul kõrvus vingus ja pori kahele poole pritsles. B. Alver. *.. [nägin] kuumis madalikes pritslevaid ja vähkrevaid suplejaid.. A. Oras (tlk).

problemaatiline ‹-se 5› ‹adj›
kahtlane, küsitav, probleemne. Selle üriku autentsus on problemaatiline. Asi jäigi problemaatiliseks. Problemaatiline nähtus, olukord. Luuletaja problemaatiline isiksus, looming. *Surmanuhtlus, see on problemaatilisim, kui mitte suurim kuritegu.. B. Alver.

pulbitsus ‹-e 5› ‹s›
pulbitsemine. a. mullitus, kobrutus, vahutamine. *Juba paat sööstabki laugmere pulbitsusse.. B. Alver. b. mäslemine, tormlemine. *Sisemine pulbitsus ja pinge oligi juba jõudnud selle kraadini, mil see pidi avalduma otsekoheses sõnas.. R. Janno.