[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajend ‹-i 2› ‹s›
millekski tõuget andev, midagi esilekutsuv (väline) tegur, olukord vms.; aje. Mis oli ülestõusu, streigi, rahutuste ajendiks? Austria-Ungari troonipärija tapmine Sarajevos sai I maailmasõja ajendiks. *Nii mõnegi teose lõi Kapp romantilistel ajenditel .. G. Ernesaks. || jur põhjus, motiiv, tõuge teatavaks käitumiseks. Huligaansetel ajenditel sooritatud kuritegu.

annikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
heldelt (saaki) andev. *Sest tema loomad lihusid ja põllud olid annikad. V. Ilus.

direktiivne ‹-se 2› ‹adj›
juhendeid, juhtnööre andev, juhtiv. Direktiivne juhtimisstiil.

edukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
edu omav, eduga tegutsev, häid tulemusi andev v. andnud; menukas. Edukas töö, tegevus, võistlus, esinemine, algus. Edukas õpilane, sportlane, poliitik. Edukat tööaastat! Vägede edukas pealetung. „Kalevi” naiskond oli finaalvõistlustel edukas. Pille sai eduka õppimise eest kiituskirja. Möödunud hooaeg oli teatrile edukamaid.

efektiivne ‹-se 2› ‹adj›
mõjus, tõhus, vajalikke tulemusi andev. Efektiivne vahend, menetlus, meetod. Ravim osutus väga efektiivseks. Senistest efektiivsemad pesuained.

ehitus|mets
ehitusmaterjali andev mets. Palgid tuli osta, talul endal ehitusmetsa polnud.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

energeetiline ‹-se 5› ‹adj›
energiat andev, energia saamiseks kasutatav. Energeetiline kütus, maavara. Energeetilised seadmed. Toiduainete energeetiline väärtus.

eri|haridus
erialane, eriala andev haridus. Muusikaline, tehniline, meditsiiniline, põllumajanduslik eriharidus. Eriharidusega treener, keemik, agronoom. Sai erihariduse välismaal. Kõrgema eriharidusega spetsialist.
▷ Liitsõnad: keskeriharidus.

fundamentaal|teadus
teoreetilisi aluseid andev, teooriat arendav teadus. Fundamentaal- ja rakendusteadused.

helde ‹1› ‹adj›

1. oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega; ant. kitsi. Helde andja, inimene, perenaine. Helde jagama, andma, kinkima. Onu oli laste vastu helde. Ta on helde loomuga. Isa süda, meel läks heldeks. Mees muutus ootamatult heldeks ja kinkis poisile viis rubla. Jagas heldel käel, helde käega ande, kingitusi. Arvustaja oli kiitusega helde. Mida vaesem, seda heldem. Kitsi annab kirstust, helde omast suust. || annikas, viljakas; soosiv, lahke (maa, looduse, saatuse jms. kohta). Helde lõikuskuu, vilja-aasta, meri, päike. Maa on hoolsale helde. Põhjamaine loodus pole kunagi liiga helde. Saatus oli noormehe vastu helde.
2. hrl van lahke, sõbralik. *Seal astus Anna haige voodi äärde .. ja katsus heldete sõnadega teda vaigistada. L. Koidula.
3. heldene. Oh sina helde aeg!

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

hemoglobiin ‹-i 21› ‹s›
füsiol verele punast värvust andev ning hapnikku kopsudest kudedesse kandev punaliblede liitvalk, verevärvnik

hoo|jalg
sport (hüppel) hoogu andev, hoogsalt ette, kõrvale v. taha tõstetav jalg

host ‹-i 21› ‹s›
info
1. arvuti, millega töötatakse välja teistsuguse arvuti tarkvara
2. süsteem, millel on vähemalt üks internetiaadress
3. kaugarvutile v. terminalile teenuseid andev peaarvuti, näit. server

informatiivne ‹-se 2› ‹adj›
informatsiooni andev v. sisaldav, informeeriv, informatsiooniline. Informatiivne artikkel, kirjutis, ülevaade. Informatiivsed ajakirjad. Ettekanne oli ülimalt informatiivne.

informatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
informatsiooni sisaldav v. andev. Informatsiooniline sõnavõtt, teadaanne. Informatsioonilised materjalid.

instruktiivne1 ‹-se 2› ‹adj›
juhendav, juhtnööre andev v. sisaldav. Instruktiivne ettekanne, loeng, artikkel.

ise|teadev ‹-dva, -dvat 2› partits
oma tähtsuses veendunud, oma väärtust tundev v. seda tunda andev. Iseteadev ja enesega rahul olev ametnik. Oma jõusse uskuv, iseteadev võimumees. Ta on aastatega üha iseteadvamaks muutunud. Iseteadev ilme, jutt, käitumine. Ta nägu oli kõrk ja iseteadev.

jalakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
tarbepuitu andev v. ilupuuna kasvatatav karedakarvaliste lehtedega puu (Ulmus glabra) || selle puit. Jalakast tehti looki.

juhus ‹-e 4› ‹s›
ettearvamatu, plaanitsematu sündmus v. olukord (tihti millekski soodus, millekski võimalust andev). Hea, soodus, õnnelik juhus. Rumal, õnnetu juhus. See ei võinud olla ainult pime, puhas, paljas juhus. Ootab, otsib parajat juhust. Jäi juhusele lootma. Läheb juhuse peale välja. Pääses ainult juhuse tõttu, juhuse läbi. Juhus viis nad jälle kokku. Pole olnud juhust temaga sellest rääkida. Kasutan juhust, et tänada kõiki tööst osavõtnuid. See võit oli puhtalt juhuse asi, juhuse mäng. Õnnestumises mängis tähtsat osa juhus. Laskis juhuse mööda, jättis juhuse kasutamata. Truudus olevat juhuste puudus. || juhtum, juht [juhu]. *Harukordne juhus – seekord te tõesti ei eksinud. A. Antson. *On küll teada juhuseid, kui emale määratud lapsed põgenevad isa juurde.. R. Rimmel.

jõu|jook
ka folkl jõudu andev jook. Muinasjuttudes teeb imeline jõujook ka nõrga poisikese otsemaid vägilaseks. Pruugib pärast trenni jõujooki. *Hobuse jõujook oli kaerajahurokk. K. Põldmaa.

kassa|film
kõnek menukas, rohket tulu andev film

kassa|tükk
kõnek menukas, rohket tulu andev film v. lavateos. J. Smuuli „Kihnu Jõnnist” kujunes teatritele tõeline kassatükk.

kasumlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
maj kasumit andev, rentaabel. Kasumlik projekt, ettevõte.

kihk ‹kihu 21› ‹s›

1. mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha millegi järele v. midagi teha, kihu. Teda sundis tagant kärsitu, vastupandamatu kihk uute elamuste, uute paikade järele. Tal on reisimisest juba kihk veres. Minus ärkas kihk midagi suurt korda saata. Tundsin kätes kihku midagi teha. Tüdrukul oli kange kihk mehele minna. Mehed läksid jahile minnes kihku täis. Mind läbis, täitis, haaras rõõmus kihk: viimaks ometi olen vaba. Tal polnudki tantsuhimu, ei tundnud kihku jalgades. *Mõlema pead kuumutas üksainus metsik kihk: võita, teisest jagu saada. R. Sirge. || meeleline himu, seksuaalne iha, kihu. Tuli peale kihk poisi, naise järele.
▷ Liitsõnad: avastamis|kihk, jahi|kihk, kättemaksu|kihk, mineku|kihk, mängu|kihk, noorus|kihk, otsimis|kihk, reisi|kihk, rõõmu|kihk, rännu|kihk, tantsu|kihk, tasumis|kihk, tegutsemis|kihk, viha|kihk, võitluskihk; kire|kihk, sugu|kihk, verekihk.
2. hrv hoog, vahk. Ägeduse, uljuse kihk. *.. ka tema tundis ägedaid mälestusvalu kihke, nagu oleks ta sünnitusvaludes. M. Pärna (tlk).

kitsi ‹6› ‹adj›

1. ülemäära kokkuhoidlik ja kulusid kartev, ihnsusele kalduv. Kitsi perenaine, pererahvas. Loomult hirmus kitsi inimene. Meest peeti väheke kitsiks. Ta oli nii kitsi, et ei raatsinud perele korralikult süüagi anda. Ta ei ole rahadega, tasuga kitsi. Kitsi käega, olemisega peremees. *Vald oli kitsi [koolile] puid andma. Saadud süldadest jätkus vaid talviseks kütteks. K. Rumor. || piltl midagi napilt, otsekui vastu tahtmist andev. Kitsi pinnas. Karm ja kitsi loodus. Saare paesed põllud on kitsid vilja andma. Märtsis on veel päike soojusega kitsi. Elu oli kitsi õnnehetki andma. *Ta teadis, missugune maa oli mille peale annikas ja milles kitsi. V. Ilus.
2. mingis suhtes tagasihoidlik, midagi napilt väljendav v. esitav. Kitsi jutuga noormees. Ema oli kitsi kiitma, kiitusega, hellitustega kitsi. Mees polnud õpetamise ja nõuandmisega, lubadustega kitsi. Ta on kitsi nii tunnetes kui ka sõnades. *..see naeratus oli kitsi ja polnud raske oletada, et harva ulatub see mehe suunurkadest kaugemale. E. Krusten.

klõps ‹-u 21› ‹s›

1. klõpsatus. Kostis lüliti klõps ja valgus kustus. Avas, sulges uurikapsli kerge klõpsuga. Panin lusika klõpsuga lauale. Laskis sõrmedega kõlava klõpsu. Fotograaf võttis aparaadi ja tegi mitu klõpsu. *.. taksomeeter lõi ühtepuhku klõpsu. E. Kippel.
2. kõnek klõpsu (1. täh.) andev ese v. selle osa. *Laskis kohvrikaane alla ja surus klõpsud lukku. L. Metsar (tlk).

kodu ‹illat kodusse e. koju iness kodus e. kõnek kodu 11› ‹s›

1. kellegi püsiv elupaik (korter, majapidamine vms.) sisustuse ja muu varaga, sageli kaasa arvatud ka seal elav perekond v. omaksed. Mugav, hubane, moodne, maitsekalt sisustatud kodu. Ta kasvas üles kehvas paljulapselises kodus. Oma kodu looma, rajama, asutama, korras hoidma. Neil on väike, kuid ilus kodu. See on meie endine, uus, tulevane kodu. Koduta hulkur. Tema kodu on Tallinnas. Ühiselamutuba oli nende kodu. Kodust lahkuma. Astub, läheb kodu poole. Tuli oma koju tagasi. Tuli sõjaväest, koolivaheajaks koju käima. Jäin täna haiguse pärast koju. Läks töölt kohe koju. Saatis tütarlapse koju. Poeg elab vanemate juures kodus. Ta on kodus, kodust ära. Teised läksid külla, vanaperenaine jäi kodu hoidma. Aja kari metsast koju! Naine pühendas end kodule ja lastele. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Parem kurjas kodus kui heas külas. || (vahel ka laiemalt:) kodumaa. *Kui kellelgi on tema rahvus kallis, siis tehku ta midagi, mis leiab tähelepanu ja lugupidamist mitte ainult kodus, vaid ka välismaal .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: isa|kodu, lapsepõlve|kodu, linna|kodu, maa|kodu, noorpõlve|kodu, peiu|kodu, pruudi|kodu, päris|kodu, suve|kodu, sünni|kodu, vanematekodu.
2. asupaik, asumisala, esinemispaik. See kaljusaar on koduks paljudele merelindudele. *Rahvarunodes, eriti loitsudes esinev Põhjala – see on kõige kurjuse ja tigeduse, külma ja pimeduse, nälja ja haiguste kodu .. A. Annist.
▷ Liitsõnad: alg|kodu, ürgkodu.
3. teat. (ajutist) elu- v. puhkepaika andev asutus; selle ruumid. Meremeeste kodu 'teat. hotelli tüüpi asutus'. Invaliidide, puuetega laste kodu. *Peavarju on Irma leidnud ühe heategeva seltsi kodus. R. Roht.
▷ Liitsõnad: laste|kodu, puhke|kodu, päeva|kodu, vanade|kodu, väikelastekodu.

kolmepunkti|vise
sport (korvpallis:) kolm punkti andev vise. Kaks viimast kolmepunktiviset tõid meeskonnale võidu. Kolmepunktivisete võistlus.

komitent ‹-tendi 21› ‹s›
maj midagi vahendajale edasimüügiks andev isik

kommerts|film
mitte eriti kunstiväärtuslik, suurt tulu andev film. Tühine meelelahutuslik kommertsfilm.

kommerts|kirjandus
mitte eriti kunstiväärtuslik, suurt tulu andev kirjandus

kommerts|kool [-i]
üld- ja kaubandusharidust andev kool. Tütarlaps lõpetas kommertskooli.

kontserdi|laulja
kontsertidel esinev v. iseseisvaid kontserte andev laulja. Ooperi- ja kontserdilauljad.

kooli|nõunik
ped
1. kooli õppe- ja kasvatustööd kontrolliv ja nõu andev ametnik (mõnes riigis). Ernst Enno oli Haapsalus Läänemaa koolinõunik.
2. õpetaja v. haridustegelase aunimetus (näit. Saksamaal, Soomes)

krapp2 ‹krapi 21› ‹s›

1. bot Vahemere maades, ka mujal kasvav punast värvainet andev taim, punavärvik (Rubia tinctorum)
2. selle taime juurtest saadav väga püsiv punane värvaine

krediidi|asutus
rahalist laenu, krediiti andev asutus. Pangad on krediidiasutused.

kuld|kala

1. zool hõbekogrest aretatud kuldselt punakas akvaariumikala (Cerassius auratus auratus); (kasut. ka mõne muu kuldja akvaariumi- v. tiigikala kohta)
2. piltl rikkust, jõukust, tulu andev kala, ka inimene. Rikas onu oli terve pere kuldkala. *Angerjas on meie mere kuldkala. Kihnu mehed on neid välja püüdnud sadade tonnide viisi. H. Jõgisalu.

kutse|kool [-i]
kutseharidust andev kool. Kutsekooli õpilased, õppekava. Õppis kutsekoolis müürsepaks, rätsepaks, kokaks. Osa noori läheb edasi õppima kutsekoolidesse.
▷ Liitsõnad: linna|kutsekool, maakutsekool.

kutse|nõuandla
kutsevalikul nõu andev asutus

kutse|tunnistus
kellegi kutset, kvalifikatsiooni tõendav ning teat. kutsealal töötamiseks õigusi andev dokument. Tal on laevakatelsepa, pagari kutsetunnistus. Sellele tööle võetakse ainult kutsetunnistusega isikuid.

kvarts|lamp
med kvartsklaasist kolviga peam. ultraviolettkiirgust andev elavhõbelamp. Kvartslambiga kiiritamine.

kõnekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. jutukas; sõnaosav. Ta on väga kõnekas mees. *Saunaonu, muidu kasina jutuga mees, muutus kõnekaks, kui oli viina või õlut tarvitanud. I. Sikemäe.
2. paljuütlev, millestki tunnistust andev; väljendusrikas, ilmekas. See oli küllalt kõnekas näide. Ta ei rääkinud midagi, kuid pilgud olid kõnekad. Aruandja esitas kõnekaid arve ja fakte. Muistised on ajalooallikaina vägagi kõnekad. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu.. Juh. Liiv.

kütte|keha
tehn el kütte- v. kuumutusseadme soojust andev osa. Elektripliidi küttekehaks on spiraaltraat. Keskküttes juhitakse aur küttekehadesse.
▷ Liitsõnad: elektri|küttekeha, kiirgus|küttekeha, kontakt|küttekeha, konvektsioonküttekeha.

kütus ‹-e 4› ‹s›
põlemisel rohkesti soojusenergiat andev aine, kütteaine. Looduslikud, orgaanilised, kohalikud kütused. Peatas auto bensiinijaama ees, et kütust tankida. Käisime metsas talveks kütust hankimas. Kütust jätkub paariks kuuks, mõneks sõiduks. *Soojusenergia tootmiseks kasutatakse esmajoones kütuseid – kivisütt, turvast, gaasi, puitu, põlevkivi, naftat.. U. Agur. | piltl. Meestel sai pudel tühjaks, tuli minna poest uut kütust tooma.
▷ Liitsõnad: aatom|kütus, auto|kütus, diisli|kütus, gaas|kütus, katla|kütus, lennuki|kütus, mootori|kütus, raketi|kütus, tahke|kütus, tehis|kütus, ting|kütus, tuum|kütus, vedelkütus.

leidlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kergesti lahendust, vastust, olukorrast väljapääsu jne. väljamõtlev; seda ilmutav, sellest tunnistust andev. Leidlik inimene. Kitsikus, häda teeb inimese leidlikuks. Ta on väga leidlik luiskama, valesid välja mõtlema. Leidlik vaim, pea. Vaimukalt leidlik vastus, lahendus, reklaam. Leidlike riimidega luuletus. *Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. A. H. Tammsaare.

leiva|amet
kõnek põhisissetulekut andev amet. *Kirjanikud pidid erandita omama mõne leiva-ameti, kuna kirjanduslik looming oli ainult asjaarmastuslikuks kõrvaltööks. F. Tuglas.

leiva|kannikas

1. kannikas leiba. Kuivanud leivakannikas kapis. Laps sõi, leivakannikas ühes ja piimakruus teises käes.
2. piltl (kellegi) toit, sissetulek v. seda andev töö, amet. Peab päevast päeva rühmama, et perel leivakannikas laual oleks. Tal on nüüd hea koht ja kindel leivakannikas, ta on nüüd leivakannika otsas. Lähed ülemusega tülli, riskid leivakannikaga, võid leivakannika kaotada.

leiva|teenistus
leivateenimine; elatist andev töö. Kui kool läbi, algab leivateenistus. *.. töörõõmust aher leivateenistus [= õpetajatöö] sõi mehe ära. H. Raudsepp.

leiva|töö
elatist andev töö. *Teil kõigil, teie kodumaa ametivennad, on suletöö kõrvaline amet, minul on ta mõru leivatöö. E. Vilde.

ligi|kaudne
õige, tõelise v. täpse lähedane, enam-vähem õige, tõeline v. täpne. Ligikaudne vanus, asukoht, väärtus, arv, kaal. Ligikaudne lahend. || õige-, tõelise- v. täpselähedast tulemust andev, sellise tulemuse saamiseks sooritatav. Ligikaudne hindamine, mõõtmine, määratlus. Ligikaudsel arvutamisel saame ligikaudsed lahendid.

ligniin ‹-i 21› ‹s›

1. bot keem puidu põhistruktuuri kuuluv jäikust andev looduslik polümeer, puitaine. Okaspuudes on rohkem ligniini kui lehtpuudes.
2. ka med puidust valmistatav valge pehme niiskust imav paberitaoline aine, puitvatt. Ligniini kasutatakse vati asemel haavade sidumisel ning pakkematerjalina.

liigutus|närv
anat kesknärvisüsteemist lihastele erutust edasi andev närv

loeng ‹-u 2› ‹s›
hrl. kindla kestusega õpetav v. teavet andev suuline ettekanne teat. teema v. teemaosa kohta. Avalik loeng. Teaduslik, populaarteaduslik loeng. Filosoofia ajaloo loengud. Loeng küülikukasvatusest, tervislikust toitumisest. Huvitav, igav loeng. Loengut, loenguid pidama. Üliõpilased käivad loengutel. Minnakse loengule, ollakse loengul, tullakse loengult. Loenguid kuulama, konspekteerima. Raadios on olnud loenguid ning vestlusi aiapidajatele. Loengute tsükkel. | piltl. Jagas meile õpetusi ning luges moraali – pidas terve loengu maha.
▷ Liitsõnad: karskus|loeng, poliit|loeng, raadio|loeng, tele|loeng, õppe|loeng, ülevaateloeng.

luuleline ‹-se 5› ‹adj›
luulele iseloomulik; luuleks, luuletuseks ainet andev, luulet sisaldav; tundeliseks tegev, romantilisi kujutlusi tekitav; luulele vastuvõtlik, romantiline, lüüriline. Luuleline kaunisõnalisus. Luuleline suveõhtu, mägijärv, maastik. Luuleline hing. Muutub unistavaks ja luuleliseks. *Teil võib olla luuletaja hing ja luulelised mõtted .. J. Aavik.

lõhik ‹-u 2› ‹s›

1. (liikumisvabadust andev) töödeldud sisselõige v. õmbluse lahtijäetud osa rõivastel. Ühe, kahe lõhikuga, lõhikuta kuub, pintsak. Mantlil on taga nööbitav lõhik. Sügavate lõhikutega seelik.
▷ Liitsõnad: kaeluse|lõhik, kinnise|lõhik, külje|lõhik, selja|lõhik, särgi|lõhik, varrukalõhik.
2. ehit mets lõhandik; poolpalk [-palgi]. Lõhikutest sein, põrand. *Pani seejärel ahju mõned vaigused lõhikud, nende peale paar märjemat lehiserampa .. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: kuuse|lõhik, männilõhik.

lõhna|rohi
lõhna andev taim. *Ori süütas põlema lõhnarohud. A. Saareste (tlk).

löök|raud
tehn lööki andev v. vahendav raud (mingi seadme osana)

lüpsi|lehm
lüpsev, piima andev lehm. Mullikad ja lüpsilehmad. | piltl. *Kas siis maa peab olema linna lüpsilehm? L. Kibuvits.

majandus|tehnikum
majandusalast kutseharidust andev tehnikum

matka|juht [-juhi]

1. matkarühma juhtiv isik. Kogenud matkajuht viis meie rühma mägedesse.
2. matkaks vajalikku teavet andev brošüür. Matkajuhis on fotod marsruudi vaatamisväärsustest.

mee|rikas
rohkesti mett andev. Meerikkad õied. Oli õite- ning meerikas suvi.

murelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mures olev, muretsev; muret väljendav, sellest tunnistust andev. Murelikud mehed, poisid. Ta on nii tõsine ja murelik. Miks sa nii murelik oled? Ebaõnnestumine teeb, võtab murelikuks. Murelik nägu, pilk. Suu naerab, kuid silmad jäävad murelikuks. Heietati murelikke mõtteid. Sa ei tea veel, mis on südamevalu või murelik meel.
2. muret tekitav; murerohke. Rasked ja murelikud ajad, sõja-aastad. Kas ta toob rõõmsaid või murelikke uudiseid? See on raske ja murelik lugu, asi. *.. ja needki mälestused on tuhmid, kurvad. Murelik, üksluine, külm, näljane elu. R. Roht.

märgu|sõna
tunnussõna, leppesõna, parool. Kirjandusvõistlusele saadetakse tööd autori nimeta, märgusõna all. Tunnimees nõudis tulijailt märgusõna. *Meie, rätsepate märgusõna on: raha peab võtma rahva käest .. A. Kitzberg. || tegutsemiseks märku andev sõna v. ütlus. Antsu märgusõna peale tõmbasid kõik korraga. *On halb, kui inimene laval unustab oma märgusõna .. K. Ristikivi.

määr|sõna
keel aega, kohta, viisi, määra vm. väljendav v. mõnele sõnale (ka sõnarühmale, lausele) eri tähendusvarjundit andev muutumatu sõna (ning vastav sõnaliik), adverb
▷ Liitsõnad: abi|määrsõna, aja|määrsõna, koha|määrsõna, määra|määrsõna, viisimäärsõna.

mürri|puu
bot lõhnavat kummivaiku andev troopikapuu Araabia poolsaare lõunaosas (Commiphora abyssinica)

neutraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. erapooletu, mitte kellegi poolt v. vastu, mitte ühtegi poolt v. (poliitilist, ideoloogilist) rühma toetav. Igaühel on omad sümpaatiad ja antipaatiad, raske on neutraalne olla, neutraalseks jääda. Tema on kõige neutraalsem isik otsustama. Ka sõltumatud ajalehed pole alati päris neutraalsed. Ma ei ole selles asjas poolt ega vastu, ma olen neutraalne. Kolmas, otsustav mäng toimugu neutraalsel pinnal. Pidasin Mihklit enda suhtes pigem neutraalseks kui vaenulikuks. Säilitasin neutraalse hoiaku. Neutraalne, emotsionaalsust vältiv sõnastus, väljenduslaad, stiil. Väljendusin võimalikult neutraalses toonis. Viis jutu ohtlikult pinnalt neutraalsematele teemadele. || (sõja ajal:) mittesõdiv, mitte ühelegi poolele soodustusi andev. Neutraalne riik, territoorium, vöönd, tsoon, sadam. Rootsi on jäänud maailmasõdades neutraalseks. Neutraalne maa peab kallaletungi korral oma neutraliteeti kaitsma. Läbirääkimisi peeti neutraalsel alal.
2. iseloomuliku omaduse v. tunnuseta; teatavate vastandlike omaduste, tunnusteta. Mägi on positiivne, nõgu negatiivne, tasandik neutraalne pinnavorm. || selline, mis ei tekita teistega koos disharmooniat. Neutraalne 'hrl. must, valge v. hall' värvitoon.
3. keem ei happeline ega aluseline. Neutraalne lahus, sool. Neutraalses keskkonnas säilitab lakmuspaber esialgse värvuse. Neutraalse reaktsiooniga muld.
4. elektrilaenguta. Neutraalne aatom, molekul. Neutron on neutraalne elementaarosake.

niit|näsa
anat keelele karedust andev niitjas näsa (papilla filiformis)

normatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. normatiivi(de)ga määratud, normatiivi(de)st tulenev, nende alusel arvestatud. Normatiivne maksumus. Normatiivsed kulud. Saematerjali normatiivsed kuivatusrežiimid.
2. norme määrav, juhiseid andev. Kirjanduskriitika kipub mõnikord liiga normatiivne olema. Normatiivne grammatika. Õigekeelsussõnaraamatud on normatiivsed.

nõu|andla ‹1› ‹s›
teat. alal nõu andev asutus. Naiste nõuandla. Oleks vaja nõuandlat abiellujaile.
▷ Liitsõnad: keele|nõuandla, kutse|nõuandla, naiste|nõuandla, perekonna|nõuandla, õigusnõuandla.

näo|joon
‹hrl. pl.› näole eripära andev joon (ka näo kuju, lõike kohta). Ümarad, nurgelised, peened, jämedad näojooned. Meeldivate, intelligentsete näojoontega mees. Ta näojooned on mehelikud, naiselikud. Neiu näojooned olid veel lapselikult pehmed. Kõhnal inimesel on iga näojoon teravalt välja joonistunud. Ta on näojoontelt täiesti ema moodi, tal pole ühtki isa näojoont. Ta naeratas, karmid näojooned leebusid. *Tädi Idal on klassikalised näojooned: kõrge laup, sirge nina ja nii edasi. M. Unt. | piltl. Linnade näojooned muutuvad.

närviline ‹-se 5› ‹adj›
erutatud, ärevuses; rahutu, kärsitu, maldamatu; kergesti selliseks muutuv. Ta on viimasel ajal väga närviliseks läinud. Ta on iseloomult närviline, tal on närviline iseloom. Lähenev eksam ajab, teeb närviliseks. Läheb järjest närvilisemaks ja kärsitumaks. Ära ole nii närviline, püüa rahuneda. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Närviline nägu, ilme, pilk, käitumine. Närvilised liigutused. Närviline naer, käte hõõrumine, sõrmedega trummeldamine. Kõne, vestluse närviline toon. Rääkis närvilise hooga. Tal on närviline hüplev käekiri. Sellises närvilises õhkkonnas ei saa keskenduda. Tempokas ja närviline korvpallimatš. Suurlinna närviline tõtt, liiklus. || rahutuks, ärevaks tegev. *Põnevam, kuid ühtlasi ka närvilisem kõigest oli mööbli muretsemine. A. Jakobson. *Sain tulema ema juurest, .. kus oli küll omamoodi mugav, ent äärmiselt närviline elada. T. Kallas.

ohu|tuli
mingist ohust märku andev tuli. Armatuurlaual, juhtimispuldil süttis punane ohutuli. Ohutuli annab märku, et kütus hakkab lõppema. | piltl. Lapse enesessetõmbumine on ohutuli vanematele. || ‹pl.› üheaegselt vilkuvad suunatuled märkimaks, et sõiduk on teistele liiklejatele ajutiselt ohtlik. Sõitis teepervele ja pani ohutuled vilkuma.

painduv ‹-a 2› ‹adj›

1. painduma andev (püsiva omadusena), paindlik, nõtke, elastne. Painduv keha, piht. Pikad painduvad sõrmed. Naised on kehalt painduvamad kui mehed. Painduvad liigutused. Tiigri painduv astumine, kõnnak. Pehme ja painduv nahk. Painduvad kaseoksad. Painduv varras, mast, kummivoolik. Painduvaks aurutatud lauad. *.. rebane oli palju väledam, painduvam ja osavam purelema kui mäger. R. Roht.
2. piltl paindlik (3. täh.) Painduv taktika, lähenemisviis. Olukord nõudis riigilt painduvamat välispoliitikat. Uute võimaluste leidmisel poldud küllalt painduvad. *.. ta oli haruldaselt painduv vaatama asju uutelt seisukohtadelt. L. Anvelt. *.. Padar sellevastu muutub, kui ta on jahmatusest üle saanud, väga painduvaks käsutäitjaks. E. Vilde. || väljendus- ja varjundirikas, nõtke. Pehme, painduv hääl. Isegi fortes jäi tšello toon painduvaks.

palliatiiv ‹-i 21› ‹s›
med ajutist leevendust andev vahend

palsami|puu
bot palsamit andev troopikapuu Kesk-Ameerikas (Myroxylon)

pandi|maja
tarbeesemete ja väärtasjade pantimise tagatisel lühiajalist tasulist laenu andev asutus. Viis oma ehted, kasuka pandimajja.

pedagoogium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. algkooliõpetajaid koolitav õppeasutus mõnel maal (ka sõjaeelses Eestis). Omandas õpetajakutse Tallinna Pedagoogiumis.
2. aj keskajal ülikooli ettevalmistuskool, ka keskharidust andev õppeasutus

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

pere|nõuandla
perekonnaasjades nõu andev asutus. Perenõuandlat külastama. Pöördus perenõuandlasse seksuoloogi vastuvõtule.

piima|andja ‹1› ‹s›

1. piima andev loom. Ka hobust ja kaamelit on kasutatud piimaandjana. Suure udaraga lehm on hea piimaandja.
2. lüpsilehm. Popsniku ainus piimaandja jäi ahtraks. Hea kari, piimaandjaid palju.

piimakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. rohkesti piima andev, piimarikas. Piimakas lehm.
2. hrv piimakarva, piimjas. Kuu heitis lahele piimakat valgust.

pikne ‹-se 2› ‹s›

1. äike (peam. välgu ja müristamise kohta). Kõva, kange pikne võib palju kurja teha. Äkki kärgatas, raksatas, prahvatas pikne. Taevas on äikesepilved ja raksub pikne. Merel möllas torm ja sähvis pikne. Pikne on sisse löönud, maja põleb! Pikne lõi, süütas maja põlema. Pikne tabas kirikutorni. Pikne lõi puusse, kivi sisse. Pikne löönud põllul hobuse maha. Pikse ajal hoidke suurtest puudest eemale. Kui pikne läks mööda, hakkas sadama tihedat vihma. Lapsed kartsid pikset. Piksest murtud puud, purustatud mänd. || (võrdlustes seoses mingi jahmatama paneva ootamatusega). Uudis rabas kõiki nagu pikne selgest taevast. Ootamatu õnnetus tabas nende peret nagu pikne sinavast taevast. Seisin nagu piksest rabatud. Suri äkitselt, nagu piksest rabatud. *".. Hurrjah, peletisi, – siis nõnda teenitegi Jumalat?!” See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne.. E. Kippel.
2. müt eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning seega viljakust andev haldjas. *Muist loodushaldjaist eriti suureks paisub indogermaani naabrite mõjul pikse roll, kellele ohverdatakse näit. põua puhul härg. O. Loorits.
3. (ägeda, sageli kärkimisega vihahoo kohta). Ära tee pikset 'ära raevutse', kus vaja pole. Hoiavad teineteisest kõrvale, aga küll ükskord lööb ikka pikne sisse. *No mul kargas ka rind pikset täis. Sa kurask, või zootehnik käib minu peale kaebamas! H. Lehiste. *Mehed üsna kohkusid: arvasid, et nüüd süttib Körberi viha põlema, et nüüd tuleb pikne ja müristamine.. E. Särgava.

pinnul ‹adv›
pinde andev, pinnuline. Laud on pinnul.

pinnuline ‹-se 5› ‹adj›
pindudega (1. täh.), pinde andev. Pinnuline saelaud, harjavars. Okslik ja pinnuline põrand. Hööveldamata laudadest pingid jäid pinnuliseks.

polikliinik ‹-u 2› ‹s›
suurem haiglavälist arstiabi andev profülaktika- ja raviasutus. Sisehaiguste, naha- ja suguhaiguste polikliinik. Ülikooli polikliinik. Kesklinna polikliinik. Polikliiniku röntgenikabinet. Lähen polikliinikusse analüüse andma.
▷ Liitsõnad: lastepolikliinik.

preskriptiivne ‹adj›
juhiseid andev, normatiivne (2. täh.); ant. hrl. deskriptiivne. Preskriptiivne sõnaraamat, vaatenurk.

pressi|esindaja
ajakirjandusele teavet andev töötaja. Valge Maja, valitsuse, presidendi, lennukompanii pressiesindaja.

produktiiv|kari [-karja]
põll karja toodangut andev osa

produktiiv|loom [-a]
põll toodangut andev põllumajandusloom. Produktiiv- ja noorloomad.

pulsar ‹-i, -it 2› ‹s›
astr lühikesi korrapäraseid kiirgusimpulsse andev ja väga kiiresti pöörlev ülitihe kinnistäht

punkti|kohtunik
hrl sport võistlustel punkte andev kohtunik. Amatöörpoksis oli lisaks ringikohtunikule üks või kaks punktikohtunikku.

purujas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
hrv purusid andev, mure. Murdis tüki purujat leiba.

puur|vasar
mäend hrl. suruõhuga töötav kivimile lööke andev puurmasin, perforaator
▷ Liitsõnad: käsi|puurvasar, sammas|puurvasar, teleskooppuurvasar.

põllumajandus|kool [-i]
põllumajanduslikku haridust andev kutseõppeasutus

rahulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mittesõjaline, vaenutegevuseta; rahuaegne. Rahvusvaheliste tüliküsimuste rahulik lahendamine. Rahulikele aegadele järgnesid sõja-aastad. Võimu üleminek riigis toimus rahulikul teel. Sõja ajal sai palju kannatada ka rahulik elanikkond. Pärast sõja lõppu alustas rahvas rahulikku ülesehitustööd. Hõimude vahekorrad olid rahulikud ja sõbralikud. *.. sõja aeg ... mis sest kooliskäimisest tulu on ... las ajad lähevad rahulikumaks .. L. Kibuvits.
2. tasakaalukas, mitteerutuv v. -ägestuv, ennast valitsev, tasane; ant. rahutu. Rahulik inimene, naine, laps. Ta on igati rahulik ja mõistlik mees. Tal on kaunis rahulik iseloom, ta on loomult rahulik. Olen vist inimene, kes kunagi rahulik ei ole. Jää rahulikuks, ära satu paanikasse! Pead end rahulikuks sundima. Solvatu tõusis täiesti rahulikuna püsti. Vend on rahulikum kui mina. Mida rahulikum sa eksamil oled, seda parem. Kaaslaste poolehoid tegi teda rahulikumaks. Ta rahulik meel ja tasakaalukus olid kadunud. Ta süda oli õige rahulik. Töö on tehtud, võime rahuliku südamega puhata. Rahulik hobune. Tuvid on rahulikud linnud. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Mehe nägu oli rahulik. Rahulik pilk, naeratus. Isa hääl oli muutunud rahulikuks. Rääkis üsna rahulikul toonil. Rahulik jutt, käitumine. Rahulikud liigutused. Läks rahulikul sammul üle õue. Tegi seda rahuliku järjekindlusega. Õpetaja peab säilitama oma rahuliku väärikuse. Rahulik 'sügav, katkematu' uni. Magajate rahulik hingamine. *.. [J. Sibeliuse] 6. sümfoonia on peen, mõtlik ja väliselt rahulik. L. Normet.
▷ Liitsõnad: imerahulik.
3. (hrl. looduse kohta:) vaikne, rahus olev, vähese liikuvuse v. muutuvusega. Suviselt laisk ja rahulik meri. Mets on nii rahulik ja vaikne. Vihmasadu muutus rahulikumaks. Absoluutselt rahulikus seisundis pole maakoor kunagi. Rahuliku 'vähese aktiivsusega' Päikese aasta. Rahulik maastik.
4. vaikne, häirimatu, suurte sündmuste v. ebameeldivate juhtumisteta toimuv; häirimatu olukorraga. Rahulik elu, elutempo. Tund jätkus rahulikus töömeeleolus. Aeg oleks minna rahulikuma ameti peale. Oli olnud rahulik ja hea päev. Puhkamiseks on vaja leida mõni rahulikum paik. Elab maal, seal on vaiksem ja rahulikum. Siin on rahulik, keegi ei tülita meid. Ümbrus on rahulik, linnakärast eemal. Sündmuste rahulik kulg. Kodus on kõige mõnusam ja rahulikum olla. Inglise avangust tekkis malelauale rahulik seis. *Kui rahulik oli veel XIX sajandki meie omaga võrreldes! H. Puhvel.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt vaos hoitud ja harmooniline. Rahulikes toonides põrandavaip. Rahuliku ornamendiga tapeet. Maali rahulikud värvid. Muru moodustab rahuliku tagapõhja värviküllastele lilledele. Hoonete väliskujundus, ruumide üldmulje on lihtne ja rahulik. Tiitellehe puhas ja rahulik kiri. Kunstniku rahulik, harmooniline stiil. *.. süütas valge varjuga lambi. Tuba täitus rahuliku leebe kumaga. A. Pervik.

rahutu ‹1› ‹adj›

1. ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Mässud ja sõjad – maa elas üle rahutuid aegu. Ajad on rahutud, tuleb ettevaatlik olla. Rahutuisse maakondadesse saadeti kasakaid ja sõjaväge. Rahutu ja mässav elanikkond. Olukord riigis tegi töölised rahutuks, algasid streigid. *.. eesti hõimud on rahutu rahvas, käivad rüüstamistega ühtepuhku õrritamas leedulasi .. E. Kippel.
2. tasakaalutu, kärsitu, kergesti erutuv v. ägestuv; teat. pingest, kannatamatusest vms. elevil v. närviline. Rahutu poisike, eit. Noorus on alati rahutu. Ei tema paigal püsi, on üks rahutu vaim. Antsu rahutu iseloom. Ta on loomu poolest, loomult rahutu. Tal on rahutu hing, veri. Laps on rahutu ega läbe paigal püsida. Haige oli öösel väga, õige rahutu. Miks sa täna nii rahutu oled? Ta oli minust veelgi rahutum. Käis rahutuna toast tuppa. Oodatavat ei ilmunud ja mehed läksid rahutuks. Rinne lähenes ja inimesed muutusid järjest rahutumaks. See jutt tegi meid rahutuks ja ärevaks. Otsiv, rahutu kirjanik. Ema meel on rahutu. Rahutu hingega vanamees. Süda on teadmatusest rahutu. Süda muutub, läheb rahutu(ma)ks. Nooruses on veri rahutu. Loomad olid kärbeste pärast rahutud. Koer muutus rahutuks ja hakkas haukuma. Rasvatihased on elavad ja rahutud linnud. | ‹substantiivselt›. Ta ei kasutanud oma õpetajavõimu rahutute korralekutsumiseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Rahutud silmad. Heitis kaasvestlejale rahutu pilgu. Mehe liigutused on rahutud. Kuulsin ukse taga rahutuid samme. Peas ringlesid rahutud mõtted. Kunstniku rahutu fantaasia. Uni oli rahutu 'pinnaline, katkendlik', ta kuulis iga krõpsu. Viskles rahutus poolunes.
3. (hrl. looduse, loodusnähtuste kohta:) ägedalt siia-sinna liikuv, mittevaikne, pidevalt muutlik. Sügisene rahutu meri. Meri läheb rahutuks. Rahutud lained. Rahutu ja kiirevooluline jõgi. Maapind on siin rahutu: sageli esineb maavärinaid. Jää liikus jões rahutute pankadena. Tuul muutus rahutuks. *Taevas rüselesid pilvevoorid, heites rahutuid varje surnuaiale .. M. Rebane. || pinnamoelt vahelduv. Rahutu kuppelmaastik. Maastiku, mäestikualade rahutu reljeef.
4. tormakas, mitterahulik, sündmusrikas, mitmesuguste (ebameeldivate) juhtumustega seotud. Teatri arengutee on olnud rahutu. Geoloogi rahutu elukutse. Algas rahutu elu, vahetpidamata rändamine ühest kohast teise. Kui pääseks siit rahutust linnast tagasi metsavaikusesse. Iialgi ei ole aega, alalõpmata rahutu ruttamine. Täna on siin kuidagi rahutu.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt ebakõlaline; sellisena häiriv. Rahutu kirju kangas. Rahutu faktuuriga, rahutute värvidega maal. Selle eseme vormid tunduvad liiga rahutuna. Lillede ülemäärane rohkus muudab haljasalad rahutuks. Üldmulje näitusest oli küllaltki rahutu.

rahutus ‹-e 5› ‹s›

1. mitte rahu andev närvitsus, ärevus, kärsitus, püsimatus, kannatamatus vms. Motoorne, maniakaalne rahutus. Ta südames, hinges oli mingi rahutus. Ootaja avaldas rahutuse tundemärke. Rahutust tundma. Rahutus kasvab, suureneb. Meid haaras, valdas rahutus. Mind vaevab, piinab rahutus. Rahutus kippus hinge. Rahutus vaibub. Õpilaste rahutus segas tundi. Lapsed kibelesid rahutusest. Ta ei suuda kuidagi vabaneda masendavast rahutusest. Haige seisukord tekitab rahutust. See teade kutsus meis esile rahutuse. Rahutusega jälgisime sündmuste käiku. Näriv rahutus ei andnud talle asu. Suur mure ja rahutus täitsid ta südant. Mõtles eelseisvale kohtumisele ja rindu lõi valus rahutus. Märkasin meestes mingit rahutust. Naise silmadest, näost aimus rahutust. Koerad olid rahutust täis. *Rahutus ning uute radade otsimine on noortele igiomane. A. Vaarandi.
2. ‹pl.› kehtiva korra vastu suunatud (laiema ulatusega) väljaastumine, vastuhakk, käärimine vms. Rahutused Mahtras. 1905. aasta rahutused. Rahutuste põhjused, tagajärjed. Immigrantide rahutused Prantsusmaal ja mujal Euroopa südames. Pariisi eeslinnades puhkesid rahutused. Sotsiaalsed pinged põhjustasid, kutsusid esile rahutusi. Rahutused laienesid. Rahutused ülikoolis, tsaari sõjaväes viisid karmide repressioonideni. Tööliste, soldatite, talupoegade rahutused Venemaal. Rahutused suruti maha.
▷ Liitsõnad: nälja|rahutus, rassi|rahutus, talurahva|rahutus, tänava|rahutus, usu|rahutus, üliõpilasrahutus(ed).
3. (hrl. looduse kohta:) siia-sinna liikumine, visklemine, mäslemine vms. Mere, lainete rahutus. *Selles kõiges on väärikust ja monumentaalsust, nagu koskede ja kärestikkude uhkes rahutuseski .. J. Semper. *Ning ähvardav kahin käis läbi õhu. Mingisuguses rahutuses mässasid puud .. R. Roht.

rahva|ülikool
peam. huvialast, ka täiendusõpet andev asutus. Põhjamaade rahvaülikoolid. Rahvaülikooli kursused. Kuulas rahvaülikoolis loenguid keskaja kultuurist. Käib rahvaülikoolis araabia keelt õppimas.

ramm ‹-u 21› ‹s›

1. kehaline jõud, jaks. Inimese ramm. Käsivarte, lihaste ramm. Hobuste, härgade ramm hakkas lõppema. Ta on suure, kange rammuga mees. Ainult toore rammuga toime ei tule, on ka kavalust vaja. Et seda kivi tõsta, peab olema küll karu ramm. Pani kallaletungijale viimse rammuga vastu. Tööd tuli teha täie rammuga. Poiss oli sellises eas ja rammus, et ükski töö polnud talle raske. Rammust tal juba puudu ei tule! Las ma puhkan natuke, kogun rammu! Tundis endas rammu kasvavat, kahanevat. Katsuti rammu maadluses ja vägikaika vedamises. Ta on sinust rammu poolest üle. Veel on ihus, käte sees rammu. Tundis, et ramm hakkas ihust, jalgadest kaduma. *Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. A. H. Tammsaare. *Ega suurtee ääres pole seda põllumaad, mis siin. Sula liivasoss. Siin sinine savi annab rammu. A. Mägi. | (vananevas kasutuses sõjajõu kohta). *„Kas ka palju rammu kaasa tõid?” päriti. – „Nõndapalju kui minuga liitus – üle kolmesaja mehe jõudis pärale.” E. Kippel. | piltl. Tormi ramm hakkas raugema. Meri möllas täies rammus. *.. iga suutäiega kahanes pahameele ramm. R. Kõvamees. *.. muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|ramm, ihu|ramm, karu|ramm, keha|ramm, käte|ramm, meheramm.
2. kõnek (hrl. loomade kohta:) rammusus, lihavus. Lehm paranes ja hakkas rammu võtma. Sead söövad hästi ja lähevad ruttu rammu. *Võetakse [lehm] ära karjast, katsutakse nuumata, kuid visa on tulema ta ramm ning kondisena ta siis tapetaksegi. A. Hint.
3. kõnek väetis, väetav aine (eriti sõnniku kohta). Põld, aed tahab rammu saada. Marjapõõsastele ja viljapuudele tuleb sügisel rammu anda. Sõnnikut ei jätkunud kõikide põldude rammuks. *.. ja tõi rammuks Lalli peremehe õpetuse järgi mitu koormat kõdunenud adrut. E. Õun.
▷ Liitsõnad: kunst|ramm, lauda|ramm, põlluramm.
4. hrl van tugevdava mõjuga, jõudu andev aine (näit. rasvaine toitudel). Pudrul oli rammuks võisilm sees. Perenaine oli lisanud pudrule rammuks lihakõrneid. *.. seda teavad üksnes koolitatud tohtrid, kellele inimeste vead ja rohtude rammud tuttavad on .. F. R. Kreutzwald.

reisi|büroo
reisijatele nõu ja infot andev, reise korraldav ning reisiteenuseid pakkuv asutus

reisi|juht [-juhi]

1. turismirühma reisil juhtiv isik. Kreeka-sõidul sattus meile väga hea reisijuht.
2. mingi koha vaatamisväärsusi kirjeldav jm. reisiks vajalikku teavet andev brošüür v. käsiraamat. Enne teeleasumist lehitsesime teatmeteoseid ja reisijuhte. Eesti läänerannikut tutvustav reisijuht sisaldab kaarte, turismimarsruute ja palju muudki.

reisi|raamat
reisikirjeldus(ed) raamatuna; mingi koha v. piirkonna kohta teavet andev käsiraamat. Mulle meeldivad Lennart Mere reisiraamatud. Ta loeb meelsasti reisiraamatuid. Eestlastel puuduvad head reisiraamatud Lätist ja Leedust. Lonely Planet'i reisiraamatud.

rentaabel ‹-bli, -blit 2› ‹adj›
maj tulu-, kasutoov, kasumit andev, tasuv. Rentaabel tootmine, majandamine. Suurem osa tehaseid on olnud rentaablid.

ribi ‹11› ‹s›

1. kõnek roie (1. täh.) Poiss murdis kukkudes kaks ribi. Koer on nii kõhn, et ribid paistavad, lihtne ribisid lugeda. Müksasin teda, andsin talle müksu, vopsu ribidesse, ribide vahele. Vaata ette, saad võõras kohas viimati tera ribide vahele, ribidesse. || ribitükk. Ostis turult ilusat läbikasvanud ribi. *.. kübemeke soolaliha – olgu pekki, olgu siis ribi – kuluks ju lausa marjaks. A. Jakobson. || taimse v. loomse koe soonjas kõrguv paksend. Südakarbi ribidega varustatud koda. Mürklikübara alveoolid on üksteisest ribidega eraldatud. Selle maasikasordi marjad on ilma ribideta.
▷ Liitsõnad: lamba|ribi, sea|ribi, soola|ribi, suitsu|ribi, veiseribi.
2. tehn toestav, kuju andev ja säilitav v. soojusvahetuspinda suurendav suhteliselt kitsas (ja õhuke) konstruktsioonielement. Ribidega tugevdatud ketas, vahelagi. Kartulikorvi ribid. Suur ribidega anum. Lennukitiiva, -saba ribid. Laeva, paadi ribidele kinnitatakse plangutus. Radiaatori, konvektori ribid. Hästi kuumenev ribidega pliidiplaat. *.. ta avab vihmavarju: teeb sõrmedega kiire lükke mööda siledat metalli ja must riie pingutub ribide vahele .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: jahutus|ribi, jäikus|ribi, kande|ribi, külmuti|ribi, malm|ribi, paadi|ribi, piki|ribi, raud|ribi, resti|ribi, rist|ribi, sarika|ribi, seina|ribi, soojendus|ribi, šabloon|ribi, toe|ribi, tugevdus|ribi, äkke|ribi, ääreribi.
3. järjestikku asetatud püünised, õngeribi. Kaluritel oli tarvis merest välja tuua ribi võrke. Triivvõrgud ühendati ribideks. Naabrimehe võrgud on meie omadega ühes ribis.
▷ Liitsõnad: võrgu|ribi, õngeribi.
4. (silmuskudumisel:) kaks edasi-tagasi parempidi kootud rida, mis annab ribilise kirja
5. mäe v. mäeaheliku nõlval asuv teisejärguline mäehari. Rühm jõudis järgmise ribi harjale.

rikošett|lask
rikošetti andev lask

rodamiin ‹-i 21› ‹s›
keem väga puhtaid ja eredaid värve andev värvaine

rohke ‹1› ‹adj›
rikkalik, külluslik, arvukas, ohter. a. (arvuliselt, ulatuselt, mahult). Rohked katsed, kogemused. Rohke sissetulek, varandus. Rohke põllumaaga talu. Põlevkivi rohke õlisisaldus. Doonau rohked lisajõed. Rohkes rasvas praetud kartulid. Rohke pakkumine viis hinnad alla. Põllud andsid rohket saaki. Ettekanne tekitas rohkeid vastuväiteid. Kogutud allikmaterjal on rohke ja sisukas. Pidulised istuvad rohkete roogade taga. Rohket tähelepanu pööratakse teadusele. Vajatakse rohkemat tööjõudu. Rohke(ma)l arvul osteti uudisteoseid. Rohkemaiks õpinguiks puudusid võimalused. *Karid urisesid .. ja kuna ikka rohkemaks muutus parrastel jääkiht, vahtis paadijuhi silm pöördumatult lähenevate lautrite poole. A. Mälk. b. (asetuselt:) paks, tihe, lopsakas. Nurmel hällib rohke rukis. Tüdrukul on rohked valged juuksed. *Kari rohkel rohul sööb, / magab murul vahel .. M. Veske. c. van rikkalikult andev v. jagav, helde; ka piltl. Tema rohkest käest said paljud abi. *Loodus ja ajalugu on kõiki imesid selle maakoha üle rohke käega välja külvanud. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: elamus(te)|rohke, helide|rohke, inim|rohke, kannatus(te)|rohke, lootus|rohke, lume|rohke, metsa|rohke, naudingu|rohke, ohvri(te)|rohke, osavõtu|rohke, päikese|rohke, rahva|rohke, rõõmu|rohke, sademete|rohke, sündmus(te)|rohke, tegude|rohke, tulemus|rohke, töö|rohke, vaidlus|rohke, valgus|rohke, varju|rohke, vee|rohke, värvi|rohke, õite|rohke, ärevus|rohke, üllatusrohke; ülirohke.

rummi|essents
rummi maitset andev toiduessents

ränd|teater
põhiliselt väljaspool statsionaari etendusi andev teater; teatri rändtrupp. *Rändteater õpib linnas heal juhusel vastavad näidendid kätte ja rändab siis kogu maa läbi. M. Möldre.

ränd|trupp
paigast paika rännates etendusi andev artistide trupp, ka ringreisidel esinev trupp. Tsirkuse, balletiteatri rändtrupp.

rünk|sajupilv
‹hrl. pl.› meteor hoogsademeid, sageli äikest andev püstsuunas arenev massiivne rünkakujuline sajupilv, äikesepilv (Cumulonimbus)

saagi|kindel
kindlalt saaki andev. Hübriidkaalikas on saagikindlamaid põllukultuure.

saagiline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› saaki andev, teat. saagiga
▷ Liitsõnad: kehva|saagiline, madala|saagiline, suuresaagiline.

saagi|rikas
head saaki andev, saagikas. Uued saagirikkad nisusordid. Saagirikas kultuurrohumaa. Kõige saagirikkam marjakoht, kalastuspaik.

saju|pilv
meteor sademeid andev pilv. Madalad sajupilved. Metsa tagant kerkis sünkmust sajupilv.

seadus|andlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
seadusi andev. Seadusandlik organ, võim. Seadusandlik akt 'normatiivakt'.

seemne|kandja ‹s›
seemneid andev taim (kaheaastastel taimedel)

segane ‹-se 4› ‹adj›

1. ebaselge, halvasti arusaadav. a. halvasti loetav, nähtav v. kuuldav. Segane allkiri, täht. Teksti kiri on tuhmunud ja segane. Ähmaselt segasel pildil on raske kedagi ära tunda. Segane jutukõmin. Pomiseb paar segast sõna, midagi segast. Segasest käsklusest ei saadud aru. *.. [orkestriruumi] sügavusest kostis katkendlike häälejuppide segast suma, nagu ajaksid seal pillid omavahel ajaviiteks juttu. M. Raud. b. ebamäärane, selgusetu, seosetu, vähe ülevaatlik, keeruline. Segane mõiste, väljend, teooria. Palavikuhaige ajab segast juttu. Tema jutud on vahel nii segased, et neist ei saa aru ega otsa. Mehe kõne läks järjest segasemaks. Ülesanne paistis algul raske ja segane olevat. Nõuded, eeskirjad olid mõnikord üsnagi segased. Segased ja vastuolulised seletused. Laevahuku põhjus on ikka veel segane. Selle korterivahetusega on päris segane lugu, segased lood. Segased asjad tuleb selgeks rääkida. Vaidluse käigus läksid selgedki asjad hoopis segaseks. Mis sulle selles asjas siis segaseks jäi? Ülekuulatav annab segaseid vastuseid. Lapsele ei maksa esitada segaseid nõudmisi. Need olid segased ajad: keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Poliitiline olukord oli segane. Nägi rahutuid ja segaseid unenägusid. Rohked kõrvalepisoodid muudavad teose segaseks. Kirjanduse üldpilt on segaseks muutunud. Pärandus ajas sugulaste vahekorrad segaseks. Kuulasin neid kõnesid hästi segase tundega. Lahkusin koosolekult võrdlemisi segases meeleolus. *Mida sisukamaks muutusid ta jutlused, seda segasemaks hindas neid kogudus. L. Anvelt. | ‹substantiivselt›. Ära aja segast!
2. ebapuhas, millegagi segatud v. segunenud.; ant. selge. a. (vedeliku kohta:) sogane, hägune. Segase veega järv. Nii segast vedelikku ma ei julge juua. Segases vees on hea kalu püüda. b. mitmest komponendist koosnev, mitteühesugune, kirju. Seltskond osutus äärmiselt segaseks: seal oli nii rikkaid ärimehi kui vaeseid pensionäre. Teatrikülastajate koosseis on suvel segasem kui talvel. Valitses segane moepilt: minid, maksid, püksid – kõik oli lubatud. Hommikune selge taevas oli tõmbunud hoopis segaseks. Köögist tuleb pesupesemise ja praadimise segast lõhna. Segased 'määrdunud varjundiga' toonid. Noorte asi – eks seltsis ole segasem 'mõnusam'. Seltsis segasem, hulgas hubasem. *Reinu meelest on terve ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: liiva|segane, savi|segane, vihmasegane.
3. mitte täie enesevalitsuse, tajumise, normaalse mõistuse juures; aru minetanud, hull. Ta on ehmatusest, hirmust, murest segane. Mees oli näljast ja väsimusest peaaegu segane. Mait oli rõõmust otse segane. Palavikust, unest segane laps. Viinast segane pea, mõistus, aru. Noormees on tüdruku ligioleku pärast kohmetu ja segane. Olin nii segane, et ei teadnud, mida rääkisin. See teade võttis mind algul päris segaseks. Tänavasagin lõi nooruki algul veidi segaseks. Armastus võib inimese peast, meelest segaseks muuta. Segase peaga, segasest peast antud lubadus. Nuttis ja kurvastas, kuni läks peast segaseks. Mees on täiesti segaseks läinud: näeb vaime ja kõneleb iseendaga. Oled sa segane: mina ja – rühmajuhiks? *Aga Ura on üldse läinud veidramaks ja segasemaks varasema ajaga võrreldes.. A. Alas (tlk). | ‹substantiivselt›. Teda peeti kas veidrikuks või lausa segaseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Ta vaatas segasel, mõistmatul pilgul kõnelejale otsa. Ta on täielik idioot: pilk segane. Nägu tardus, vaade muutus segaseks. Uudist kuuldes jääb ta enese ette vahtima, näol segane ilme. Märkasin juba sinu segast olekut: ei tea, kas sinu peale võib ikka kindel olla? *Ta silmaterad on muutunud suureks, kuid silmad ise seejuures kuidagi tuhmiks ning segaseks. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hirmu|segane, mure|segane, pool|segane, rõõmu|segane, une|segane, valu|segane, vihasegane.

signaal ‹-i 21› ‹s›

1. leppemärk (näit. käeliigutus, valgus, heli) sõnumite, teadete, käskluste vms. edastamiseks, informatsiooni materiaalne kandja; märk [märgu], märguanne. Optilised, akustilised, elektrilised signaalid. Pidev, katkendlik signaal. Raadiosaatja signaalid. Radist võttis vastu tundmatuid signaale. Raadio kaudu edastati, raadiost kostis õige aja signaal. Poiss vehib kätega, annab signaali. Merehädaliste signaale ei märgatud. Laevavile andis ühe pika ja kaks lühikest signaali. Kolm koputust seinale oli signaal, mis teatas, et läbiotsimine on möödas. Rongile anti laternaga signaali peatumiseks. Kell kaheksa annan esimese signaali – siis palun kõigil kohal olla. Bussijuht annab signaali. Signaalide unnates kihutasid politseiautod sündmuskohale. Kokkulepitud signaali peale hakkas rongkäik liikuma. Kõlas signaal kogunemiseks. Anti signaal rünnakuks. Orkester ootas signaali, et tervitusmarsiga alustada.
▷ Liitsõnad: auto|signaal, heli|signaal, kella|signaal, leppe|signaal, lipu|signaal, morse|signaal, parda|signaal, pasuna|signaal, raadio|signaal, raketi|signaal, saate|signaal, sarve|signaal, semafori|signaal, suitsu|signaal, trompeti|signaal, valgus|signaal, vilesignaal; aja|signaal, alarmi|signaal, hoiatus|signaal, häda|signaal, häire|signaal, lootsi|signaal, lõpu|signaal, ohu|signaal, olümpia|signaal, pealetungi|signaal, rünnaku|signaal, stardi|signaal, stopp|signaal, tormi|signaal, tsiviilkaitse|signaal, tulekahju|signaal, udu|signaal, väljakutse|signaal, ärasõidusignaal.
2. millestki märku andev sündmus v. ilming. Esimese maailmasõja signaaliks olid lasud Sarajevos. Saadiku tapmine sai ülestõusu signaaliks. Luuvalu on saabuva vanaduse signaal. Nägemisärritus on ohu signaal. Teatud lillede vorm on mesilasele nektari signaaliks.
3. (kantseleilikus keelepruugis:) mingile negatiivsele ilmingule tähelepanu juhtiv (anonüümne) teade v. vihje. Linnaisadele saabub, tuleb signaale erastamisinfo kuritarvitamise kohta. Saadi signaale remondi venimise kohta.
4. kõnek signaliseerimisvahend. *Signaali pole, on teisel [= vanal veoautol] kummipaelaga pasun, sellega armastab prääksutada, kui sõidab. H. Kiik.

siluett ‹-eti 21› ‹s›

1. kellegi v. millegi piirjooned, hrl. heledamal taustal tumedana paistev kuju, kogu. Seisjate siluetid on vastu õhtutaevast hästi näha. Ukseava helendusse ilmus ema siluett. Hämaruses paistavad ainult hoonete siluetid. Sadamas mustavad laevade siluetid. Linna siluett ilmub nähtavale, kaob uttu. Kuu tõusis metsa sakilise, lossi maalilise silueti kohale. Puu all seisab ähmane siluett. Tunnen lähenevas siluetis ära tütre. *Rasedus oli juba jõudnud ära moonutada ta hapra silueti. O. Jõgi (tlk). || (rõiva joone kohta). Kostüümi figuuri jälgiv siluett. Kleidi moodne siluett. Sirge, avarduv siluett.
2. kunst kujutatava piirjooni edasi andev ühevärviline tasandiline kujutis, varipilt. Harilikult on siluett lõigatud mustast paberist ja kleebitud valgele paberile. Käärilõikelised siluetid. Tegin isa silueti. Luulekogu kaant kaunistas Puškini siluett. Raamatu igal leheküljel oli vinjette ja siluette.
▷ Liitsõnad: profiilsiluett.

suuna|tuli
suunamuutustest märku andev sõiduki tuli. Auto, järelvankri suunatuled.

suure|palgaline
suurt palka andev v. saav. Suurepalgaline ametikoht. Suurepalgalised töötajad.

rasvane suutäis
suurt tulu andev, (üli)kasulik asi, osa millestki vm. Iga konkurent tahab kõige rasvasemat suutäit endale. Sai päranduseks rasvase suutäie.

suve|ülikool
suviti (kõrgkooli)õpetust andev ja kultuuriüritusi korraldav asutus. Õpetajate täienduskursused kujunesid omamoodi suveülikooliks. Lappeenranta suveülikoolis õpetatakse välismaa noortele soome keelt ja kultuuri.

sõela|kere
sõelale sügavust andev, põhja ümbritsev osa. Mehed painutasid sõelakered, naised punusid põhjad.

sõja|jumal
müt sõjaõnne andev ja võitluses innustav jumalus. Roomlaste sõjajumal Mars. Keldi hõimude sõjajumalad. Vihane nagu sõjajumal. || piltl (sõja kohta). Sõjajumala halastamatu käsi on paljusid puudutanud. Palju mehi on pidanud oma elu sõjajumalale ohvriks tooma.

sõja|nõukogu
sõj
1. kõrgeimat riigivõimuorganit, vägede ülemjuhatajat v. sõjaministrit abistav nõu andev kogu. Revolutsiooniline sõjanõukogu. *25. septembril kiitsid selle otsuse heaks rüütelkonna, rae ja gildide koosolekud ja sõjanõukogu. H. Palli.
2. NSV Liidus ja mõnedes teistes riikides relvajõudude kollektiivne juhtimisorgan. Armeede, laevastiku sõjanõukogud.

sõja|tööstus
sõjaotstarbelist toodangut andev tööstus. Sõjatööstuse töölised. Riigikaitse vajaduste tõttu arenes sõjatingimustes ainult sõjatööstus. *Tallinna laeva- ja sadamatehastes töötas Esimese maailmasõja aastail sõjatööstuse erakordse forsseerimise tagajärjel 18 000 töölist. O. Karma.

taimer ‹-i, -it 2› ‹s›
määratud ajavahemiku järel rakenduv (näit. helisignaali andev) ajaseade; elektrooniline ajamõõtelülitus näit. videomaki etteantud ajal sisselülitamiseks
▷ Liitsõnad: köögitaimer.

tarbe|mets
tarbepuitu andev mets

tehnika|kool [-i]
tehnikaharidust andev kutseõppeasutus. Tallinna tehnikakool.

tehnikum ‹-i, -i 10› ‹s›
keskastme kutseharidust andev õppeasutus. Tehnikumis õppima, õpetama. Noormees lõpetas Tallinnas tehnikumi.
▷ Liitsõnad: aiandus|tehnikum, ehitus|tehnikum, kalandus|tehnikum, majandus|tehnikum, metsa|tehnikum, piimandus|tehnikum, põllumajandus|tehnikum, sovhoostehnikum.

terve ‹18 või 1›
I. ‹pron› määratlev asesõna
1. näitab, et kõnesolevat eset, kohta, ajavahemikku, isikute rühma käsitletakse täies ulatuses, tervikuna; kogu. Terve nägu läks paiste. Terve põrand värviti üle. Tegime terve pööningu korda. Terve teine korrus seisab tühi. Otsisin sind tervest linnast. Orashein laiutab üle terve aiamaa. Terve ümbruskond on suitsu täis. Lapsed laulsid terve tee. Eile sadas terve päeva. Rong sõitis terve öö. Kavatsen terveks nädalaks maale jääda. Siin jätkub tööd terveks eluks. Terve pere elab ühes toas. Terve suguselts aeti kokku. Terve laudkond vaikis. Terve klass on ühel nõul. Spordipäevast võtab osa terve kool. Seda uudist teab juba terve maja, küla, vald. Olime terves koosseisus kohal. *Terve Euroopa elab nüüd erakordseid ümbersünnipäevi. A. Antson.
2. rõhutab, tugevdab, tõstab esile järgnevat sõna v. lauseosa. Terve hulk küsimusi. Terve virn dokumente, pabereid, kirju. Kuskilt ilmus välja terve kari poisse. Letil seisis terve torn tühje vahvlitopse. Fotograaf tegi terve rea ülesvõtteid. Kokku veeti terved mäed kruusa, liiva. Näilise lihtsuse taga peitub terve maailm mõtteid ja tundeid. Ühest pisiasjast hakkas hargnema terve pikk sündmuste ahel. Rong seisis jaamas terve igaviku. Pidas terve kõne maha. Ajas aastaga terve varanduse kokku. Talle sünnipäevakingi hankimine on ju terve probleem. Mõtle, terve aasta vabadust! Poiss tavatseb terveid tunde lesida ja lakke vahtida. Sellest nähtusest on kirjutatud terveid raamatuid.
II. ‹adj›
1. sellises seisundis olev, kus kogu organism funktsioneerib normaalselt, on heas korras (ka organismi üksikute osade normaalse seisundi kohta), heas tervises olev, mitte haige ega viga saanud. Terve inimene. Terved kopsud, närvid, hambad. Terve süda. Laps sündis terve ja tugevana. Kodus on kõik terved. Ta sai terveks. Tunnen end juba tervena. Kedagi terveks ravima, tegema. Ma pole täna päris terve. Olen täiesti terve. Poiss on terve kui purikas, härg 'hästi terve, täiesti terve'. Ta on elus ja terve. Jalg on juba hulga tervem. Haav on nüüd terve 'paranenud'. Kannatanu luud-liikmed näisid terved olevat. Poiss pääses kimbutajate käest terve nahaga 'suuremat häda v. kahju saamata'. Terved loomad. Terve koer, lehm. Terves kehas terve vaim. *Ehk hobune jõuab huntide eest ära joosta – jääb terveks. A. Hint. | ‹substantiivselt›. Kaitseväkke võetakse ainult terveid. Tervetele pole arsti tarvis. *Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma .. A. H. Tammsaare. *Haavatuid viidi redelitel eemale, terved tungisid üle surnute võitlusse. F. Tuglas. || (taimede, seemnete jms. kohta:) taimehaigustest ja -kahjuritest puutumata, nakatumata. Terved puud, põõsad. Terved õunapuuistikud. || (püsiühendites hrl. tänu v. hüvastijätu väljendamisel). Ol(g)e terve! Ole sa tuhandeks, tuhandest terve! Ole terve tulemast, aitamast, sõna toomast! Ole terve, et meelde tuletasid. Jää terveks, lapsuke! *Olge terveks ja head kalareisi! A. Kalmus.
2. heast tervisest tunnistust andev, seda väljendav. Terve jume, näovärv. Terve puna põskedel. Tal on terve välimus.
▷ Liitsõnad: ebaterve.
3. tervisele kasulik, tervislik. Terved eluviisid. Elab tervet elu. *Aja vahelgi läbi koduveiniga – see on odavam ja peaasi: palju tervem... O. Luts.
▷ Liitsõnad: ebaterve.
4. loomulik, normaalne, rikkumata, eluterve. Lihtne ja terve elutunnetus. See on igati terve uudishimu. Terve mõistus 'igapäevaelus kujunenud arukus'. Uus juht püüdis kollektiivis luua senisest tervemat õhkkonda. *Ta polnud küll kaugeltki ilmsüütus, aga vaated ja vaistud olid kuidagi tervena säilinud. M. Metsanurk. *Jaa, Muhu rahvariie. Kui palju värve, ilu, kirevust, tööd, tervet maitset! J. Smuul.
▷ Liitsõnad: eba|terve, eluterve.
5. (esemete kohta:) korras ja kasutuskõlblik, mitte katkine. Terved sukad, sokid, kindad. Terved saapad, kingad. Pärast pommitamist polnud linnas ühtki tervet maja. Klaas kukkus käest maha, aga jäi terveks. Ainult üks aknaruut oli terveks jäänud. Isa tegi laste mänguasjad terveks.
6. mitte osadeks lõigatud, tükeldamata. Kartuliseemneks kasutati terveid mugulaid. Kompotis olid terved marjad. Lauale toodi terved tomatid, redised.

tervislik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tervisesse puutuv, sellega seotud. Sportlase tervislik seisund on hea. Kontrolliti õpilaste tervislikku seisukorda. Puudus koolist, lahkus ametist tervislikel põhjustel.
2. tervisele kasulik. Tervislik toit, jook, kliima. Tervislik toitumine, eluviis. Tervislikud elu- ja töötingimused. Enne magamaminekut on tervislik jalutada. Kõige tervislikum on puu- ja juurvilja süüa värskelt.
▷ Liitsõnad: ebatervislik.
3. heast tervisest tunnistust andev. Tervislik jume näol.

toite|allikas
el toitev allikas, toidet andev seade. Televiisori toiteallikaks on vooluvõrk. Raadiojaama toiteallikas. Toiteallikana kasutatakse akut, patareid, galvaanielementi. | piltl. Kirjandus sai filmikunsti peamiseks toiteallikaks.

tolmu|andja ‹1› ‹s›
põll õietolmu andev taim

toores ‹toore 19› ‹adj›

1. küpsemata, valmimata (marjade, puuvilja jms. kohta); ant. küps. Karusmarjad olid alles päris toored. Toorel pirnil pole õiget maiku. Tooreid pähkleid on raske tupest kätte saada. Pani toored tomatid järelvalmima. || piltl (isiku kohta:) kogenematu, vilumatu. Ta on poliitikuna veel üsna roheline ja toores. Esimene armastus koorib tüdrukult toore ja krobelise kesta.
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
2. rohkesti niiskust sisaldav, veel mitte kuivanud. Toores hein, rohumass. Toorena kokkupandud hernest peab enne peksmist korralikult kuivatama. Kuivi puid ei olnud, tuli kütta toorestega. Klopsis kokku lihtsa toorestest laudadest kasti. Ägedalt põlevale lõkkele visati tooreid oksi peale. Mis elu see ka on, visiseb nagu tuli toores puus. *.. õhk oli täis roheliste männinõelte ning tooreste laastude värsket lõhna. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
3. töötlemata v. pooleldi töödeldud. a. (toiduainete, toidu kohta:) mitte päris valmis (keenud, küpsenud vms.); ilma igasuguse töötlemiseta. Leib on seest tooreks jäänud. Muidugi on kartulid alles toored – kümne minutiga nad ju pehmeks ei kee. Liha oli sitke ja pooleldi toores. Küpsetamisootel toores saiataigen. Ostis tooreid kotlette praadimiseks. Kas osta suitsutatud, soolatud või toorest kala? Lea ei joo toorest piima. Toores puu- ja köögivili on väga tervislik. Titat koheldi õrnalt nagu toorest kanamuna. b. (edasist) töötlust vajav; viimistlemata, toor-. Toores metall, maak, turvas, puuvill. Toored 'parkimata' härjanahad. Mida toorest 'pleegitamata' linasest riidest tehakse? Sein oli täiesti toores – silumata ja krobeline. Ninna tungis toore 'puhastamata, rafineerimata' gaasi lõhn. Külvata on vara, muld on alles toores 'külm ja märg'. Toores käsikiri, tegevuskava. Novelli esimene variant on ilmselt toores. Seaduseelnõu osutus tooreks nii sisuliselt kui ka juriidilise vormistuse poolest. Näitusele pakutav pilt oli kiirustamise tõttu jäänud tooreks. Kantaadi esitus tundus proovis veel sootuks toorena.
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
4. vähearenenud, harimatu, kommetelt robustne, tahumatu, metsik (2. täh.); sellest tunnistust andev. Toores külapoiss pole õpetajapreilile sobilik paariline. Misjonär läks toorestele pärismaalastele haridust viima. Härra põlgas oma tooreid alamaid. Paganaid peeti tooreks rahvaks. Peame keskaja kombeid praegustest palju tooremaks. Kuidas saab olla nii kasvatamatu ja toores ühe daami vastu! Õpipoiste toored naljad. Jämedate, tooreste näojoontega mees. Eedi nägu tundub rohmakama ja tooremana kui vennal. *Sest inimesed, kes käisid seltsides, olid juba puhtamat liiki. Tooremad kihid hoidusid sealt eemale. E. Vilde. *Uued inimesed tõid siia värsket vaimu, milles paljugi jäi Ellerheinale arusaamatuks, tema arvates tooreks ja arenematuks. P. Kuusberg.
5. hoolimatult käituv, jõhker, metsik (3. täh.), julm, halastamatu. Andrus oli toores inimene: peksis naist ja lapsi. Toores peremees, valitseja. Toored sõdalased. Mehed on sõjas läinud, muutunud tooreks. Temast on kujunenud toores ja hoolimatu egoist. Kuidas sa võid teiste vastu nii toores olla! Ärge öelge niimoodi, see on toores! Selle naise olemuses on midagi toorest. Toore näoga, südamega, hingega kurjategija. Hävitas toorel käel, toore käega kõik ettejuhtuva. Toores käitumine, peks, vägivald, tegu. Mõned peavad jalgpalli tooreks mänguks. Ainult toorest jõudu kasutades õnnestus tal rahvahulgast läbi trügida. Neis meestes on vähe vaimsust, seda enam aga toorest jõudu. Filmis on tooreid stseene. Paiskas talle näkku kõige tooremat sõimu. Toores ähvardus, pealekäratamine. Vali ja toores naer. Purjus olles avalduvad ürginstinktid kõige tooremal kujul. Hundikoer aeti lihaga tooreks ja metsikuks. Toores nagu metsloom. || kõlvatu, rõve. *Ikka tooremaks läksid ta nõudmised, ikka metsikumalt rüvetas ta Maalit. M. Metsanurk. *Me idealiseerime naist, et õigustada ja ilustada oma toorest iha. A. Alas (tlk).
6. meeltele ebameeldivalt terav (4. täh.) Toored värvitoonid. Murduvate palkide toores ragin. Vaskpillide toon kippus kohati tooreks minema. Täistuubitud vagunis lämmatasid higihais ja muud inimkehade toored lõhnad.
7. ‹substantiivselt› kõnek (automootori õhuklapi sulgemise kohta). Juht andis toorest.

tuhm ‹-i 21› ‹adj›

1. läiketu, säratu, matt [7]; halvasti läbipaistev. Tuhm peegel. Sajuselt tuhm veepind. Tuhm läiketa põrand. Tuhmist siidist kleit. Puulehed on teetolmust tuhmid. Lõi tuhmid kingad läikima. Vask kattub seismisel tuhmi koorikuga. Koeral oli tuhm ja tokerdanud karv. Kemikaalid muudavad juuksed tuhmiks ja elutuks. Sügiseselt tuhmiks tõmbunud kanarbik. Tuhmid aknaruudud. *Valgus immitses läbi pilvekatte nagu läbi tuhmi klaasi. R. Põder. || (inimese kohta:) ilmetu, hall, mittemidagiütlev. Mehe tuhm nägu ei reetnud ühtegi tunnet. Vaatas väsinud, tuhmide silmadega. Põrnitses tuhmil pilgul enda ette. Nii tuhmi naist ei panda üldse tähele. *.. tal oli vaid üks näotu, juba kantud villane kleit, mis muutis ta vanemaks ja tuhmimaks, kui ta tegelikult oli .. I. Viiding.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega, nõrk. a. (valgusallika v. valguse kohta:) vähe valgust andev, vähese helendusega; vähevalgustatud, hämar. Tuhm lamp, latern, tuluke. Polaarpäeva tuhm päike. Koiduvalgus muudab tähed tuhmiks. Rohus vilkus tuhmi jaaniussikesi. Keldrisse imbus vaid mõni tuhm valguskiir. Taskulambi tuhm valgussõõr. Küünal jättis toanurgad tuhmiks. Sügispäevad on tuhmid ja lühikesed. *.. üks õhtupoolik, kui talvepäev ümberringi aina tuhmimaks ja tuhmimaks hämaruseks muutus. R. Kolk. b. (värvuse kohta:) mitte kirgas; värvuselt ebamäärane v. ebaselge. Tuhm roosa. Tuhm ehapuna. Mustris valitsesid tuhmid värvid. Kevadine erk rohelus oli nüüd tolmust tuhm. Tuhmiks luitunud seinad, tapeedid. Tuhmist taevast kallab vihma. Tuhmid veretud huuled. Haiglaselt tuhm näovärv. Kiri, trükk oli kohati täiesti tuhm. *.. tema näol olid märgatavalt tuhmimaks läinud kütkestava nooruse ja tervise tunnismärgid .. O. Samma (tlk). || piltl värvitu, ebamäärane; üksluine, troostitu. Tuhmid argipäevad. Aeg teeb mälestused tuhmiks. Vanuse kasvades jäävad rõõmud tuhmimaks. Elu tundus lootusetu ja tuhmina. *Aga isa näost võis igal õhtul lugeda – väljavaated on üsna tuhmid. M. Metsanurk. c. (hääle, heli kohta:) kõlatu, mitte eriti selgesti kuuldav. Pomises tuhmil häälel mõned lohutussõnad. Tuhmid mütsud, kõmakad. Kostis tuhmi kabjamüdinat. Südametoonid olid väga tuhmid.
3. (meelte, aistingute, vaimsete võimete kohta:) tönts, nüri, tuim. Vanakese kuulmine on juba üsna tuhm. Tal on silmad, nägemine tuhmiks jäänud. Tundis rinnas tuhmi valu. Uneta öö oli tal mälu tuhmiks teinud. || rumal, totter, tobu. Üks vend on terane, teist peetakse päris tuhmiks. Tuhmi mõistusega poiss. Kuidas sa nii tuhm olid, et usaldasid võhivõõrast! *Ent ka taevaseid ande, mis ise sülle kukuksid, ei maksa tuhmi inimese kombel ootama jääda. A. Beekman.

tulemuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
häid tulemusi andev, heade tulemustega, tulemusrikas. Tulemuslik töö, ravi, propaganda. Koolide õppe- ja kasvatustöö tuleb muuta senisest tulemuslikumaks.

tunde|märk [-märgi]

1. äratundmist v. kindlakstegemist võimaldav tunnus. Tagaotsitava tundemärgid: pikkus 180 cm, tugeva kehaehitusega, kiilas, vasakul põsel arm. Ei oska teda kirjeldada, polegi teisel erilisi tundemärke. Jäta meelde tema tundemärgid! Parkunud ja hoolitsemata käsi on töömehe tundemärk. Vägivalla tundemärgid surnukehal puudusid.
2. millestki (eelseisvast) tunnistust andev nähtus v. ilming, tunnusmärk; enne. Kardan, et need on läheneva hullumeelsuse tundemärgid. Sügise tundemärke on juba kõikjal näha. Laekivimi murenemine on peatse varingu tundemärk. Kondivalu on selge tundemärk, et ilm hakkab keerama.

tunnis|märk [-märgi]
millestki tunnistust andev märk, tunnusmärk. Olgu see väike kingitus tunnismärgiks minu heast tahtest. *Niisugust asja nagu lugemine ja kirjutamine peetakse hariduse suureks tunnismärgiks .. E. Särgava.

tunnistaja ‹1› ‹s›

1. isik, kes ise on mingi sündmuse, nähtuse juures, näeb toimuvat pealt. Sattus tahtmatult vestluse, sõnavahetuse tunnistajaks. Tunnistajaid oli selle õnnetuse juures palju. Olin ta õnne, meeleheite tunnistajaks. Olime harukordse sündmuse, vaatepildi tunnistajaks. Päevast päeva oli ta sunnitud tunnistajaks olema haige silmanähtavale kuhtumisele. Jumal ise on tunnistajaks, et see oli just nõnda. Kahtlustate teda varguses, aga teil pole ju tunnistajaid. | piltl. Iga puu ja põõsas siin on meie armastuse tunnistaja. || (mingi ajajärgu, epohhi kaasaegsena). Ta teadis, et on ühe ajastu lõpu tunnistaja. *Milline õnn on olla nii pikka aega meie muusikaelu arenemise tunnistajaks! G. Ernesaks.
2. jur isik, kes teab kriminaal-, tsiviil- v. haldusasjasse puutuvaid fakte ja on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi. Ta kutsuti kohtusse, uurija juurde tunnistajana. Esines kohtus tunnistajana. Kohus asus tunnistajaid üle kuulama. Üksteise järel astusid tunnistajad ette. Tunnistaja muutis oma varasemaid ütlusi.
▷ Liitsõnad: pea|tunnistaja, valetunnistaja.
3. mingi toimingu juurde kutsutud erapooletu isik; isik, kes midagi tõendab. Testament avati tunnistajate juuresolekul. *Laulatusest võtsid peale noorpaari osa ainult mõned tunnistajad kummaltki poolt. I. Lätt. *Kuid vaja oli kaht tunnistajat, kes tõendaksid, et [püssi] ostja on tõesti jahimees .. H. Sergo.
4. miski, mille põhjal võib midagi aimata v. järeldada, millestki tunnistust andev seik, asjaolu vms. *Aedades punavad õunad ja kollased vahtralehed külatänava poris olid saabuva sügise esimesteks tunnistajateks. A. Uustulnd.
5. mingi usu pooldaja v. järgija. Jehoova tunnistajad 'teat. protestantliku usulahu liikmed, jehovistid'.

tunnus|märk [-märgi]

1. eristust võimaldav, millelegi osutav tähis v. detail. Auto oli varustatud ohtliku veose, algaja juhi tunnusmärgiga. Epoletid jm. kindrali auastme tunnusmärgid. *.. et peatuskohal üles leida oma varandust, teeb igaüks koormale tunnusmärgi, sidudes koorma peale või külgedele värvilisi riidelappe. H. Kiik (tlk). || sümbol, võrdkuju. Skepter on au ja võimu tunnusmärk.
2. millestki tunnistust andev v. midagi oletada võimaldav nähtus v. ilming, tundemärk. Kergeusklikkust peetakse rumaluse tunnusmärgiks. Kuulajad ilmutasid tüdimuse tunnusmärke. Sääskede tigedus on vihma tunnusmärk. Kõigi tunnusmärkide järgi tahab ta minust praegu ainult lahti saada.

tõeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. tegelikkusesse kuuluv, tegelik, reaalne, päris (vastandatult illusoorsele, kujutletavale, väljamõeldule vms.). Galaktikate tõeline kuju ei tarvitse ühtida näivaga. Tähistaeva näiv pöörlemine on Maa tõelise pöörlemise peegeldus. Muistendid käsitlevad tõelisi või tõeks peetud sündmusi. Tuleb kindlaks teha, kas tegu on tõelise inimese või kodukäijaga. Ma pole kindel, kas see, mis ma näen, ikka on tõeline. Äkitselt kuulsime tõelisi püssipauke. Tõelise ja unenäolise põimumine sümbolistlikes novellides. Tõelise eluga pole sinu ehitatud pettemaailmal midagi ühist. Tõelised ja kujuteldavad patud. Tema armastus oli tõeline, mitte väljamõeldud. *Ei, see pole mingi unenägu. See kõik on tõelisest tõelisem. F. Tuglas. *Unistused kestavad seni, kuni nad pole muutunud tõeliseks .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ebatõeline.
2. ehtne, päris(-), tegelik v. tõele vastav, õige (vastandatult tehislikule, järeletehtule, teeseldule, arvatavale vms.). Paberist roosid tundusid tõelistena. Peibutised meenutasid tõelisi linde. Kumb silm on tal tehissilm, kumb tõeline? See on mängupüstol, mitte tõeline. Valeprohvetid on just seetõttu ohtlikud, et sarnanevad väliselt tõelistega. Ei tea, kas ta tervisehäired on tõelised või teeseldud. Ta ei rääkinud kellelegi oma puudumise tõelisest põhjusest. Ega ta teagi, kes on tema tõelised vanemad. Ta tõeline nimi oli Johan, aga kutsuti teda Jossiks. Tegin seda üksnes kohusetundest, mu tõeline huvi oli mujal. Keegi ei tea mu tõelisi mõtteid. Sa ei tunne tema tõelist palet. Mis on selle krundi tõeline väärtus? *Ella hoolitses innuga, et piimatonnid oleksid tõelised, et neile poleks vaja kraanivett või valet juurde lisada. V. Saar.
3. (esineb mitmesugustes terminites). Päikese liikumisega seotud aega nimetatakse tõeliseks päikeseajaks. Tõeline ja keskmine keskpäev. Tõeline ja näiline ehk ebakujutis. Tõeline hallutsinatsioon ja pseudohallutsinatsioon. Tõeline asimuut. Laeva tõeline kurss. Tõeline ja näiv tuul.
4. just selline, nagu olema peab, igas suhtes mõõtu välja andev, kõiki nõudeid täitev, teat. asja, nähtuse v. isiku tüüpilisele olemusele vastav, õige; (tugevdavalt ka:) väga hea, suurepärane, täiuslik. Varjusurm pole veel tõeline surm. Tõeliste kullidega pole öökullidel midagi ühist. Pandi alus küberneetikale selle sõna tõelises tähenduses. Kuidas käituks sellises olukorras tõeline daam? Milline peaks olema tõeline juht? Eesliinil nägid ajakirjanikud tõelist sõda. Vaat see on juba tõeline torm! Ta elu tehti kodus tõeliseks põrguks. Mind valdas tõeline hirm. Alles teisel päeval tundsin tõelist nälga. Kas tõelist armastust ongi olemas? Ta on oma ala tõeline meister. Imekaunis neiu, tõeline kaunitar. Eeva on üks tõeline naine. Asjaarmastajate arvustused ei asenda tõelist kriitikat. Tõeline kunstiteos. Ta on mulle tõeline sõber. Sa oled tõeline ingel! Oli esimene tõeline kevadpäev.

tõend ‹-i 2› ‹s›

1. ka jur ese, fakt v. asjaolu, mis võimaldab tuvastada kohtuasja asjaolusid ning kindlaks teha kellegi süü v. süütuse. Kaalukad, ümberlükkamatud tõendid. Tõendeid koguma, hindama, esitama. Kus on tõendid, millel süüdistus põhineb? Tõendid räägivad kohtualuse vastu. Tema vastu puuduvad tõendid. Tõendite puudumisel tunnistati mees süütuks. Kiirusmõõdiku näit ei ole piisav tõend kiiruse ületamisest. Tunnistaja ütlus on kohtulik tõend. Esemelised, dokumentaalsed tõendid. Otsene, kaudne, suuline, kirjalik tõend. Süüdistavad, õigustavad tõendid. || (üldisemalt:) millestki tunnistust andev, mingit oletust kinnitav ese, fakt v. asjaolu. Esimesed tõendid inimese olemasolust Maal. Arheoloogilised leiud on veenev tõend sellest, et siin on kunagi olnud suurem asulakoht. Viljandi lossivaremed on heaks tõendiks, et tellis on vastupidav ehitusmaterjal. Ta laiad õlad ja tohutud kämblad on suure jõu tõendiks. Teadlased on leidnud uusi tõendeid suitsetamise ja rinnavähi seoste kohta.
▷ Liitsõnad: asi|tõend, kaud|tõend, süü|tõend, vastutõend.
2. dokument, mille sisuks on mingi fakti kinnitamine, tõendav dokument. Ametlik, vormikohane tõend. Notariaalselt kinnitatud tõend. Töökohast saadud tõend. Arsti antud tõend. Meditsiiniasutuse tõend lapse sünni kohta. Tõend omandiõiguse, õppemaksu tasumise, sõjaväeteenistusest kõlbmatuks tunnistamise kohta. Kas sul puudumise kohta tõend on? Näita oma tõend ette. Kursuse läbinud saavad sellekohase tõendi. Tõendit kirjutama, väljastama, esitama. Lõi tõendile pitseri. Koduõpet saab taotleda arstliku komisjoni tõendi alusel.
▷ Liitsõnad: ameti|tõend, arsti|tõend, elukoha|tõend, puudumis|tõend, töö|tõend, veterinaartõend.

tõhus ‹-a 2› ‹adj›
mõjus, efektiivne, tagajärjekas; tugev, tubli. Propaganda on tõhus relv. Kindlus pakkus rünnaku vastu tõhusat kaitset. Täname tõhusa abi eest ürituse korraldamisel! Tema leiab alati tõhusat nõu. Ujumisoskus on ainus tõhus abinõu uppumise vastu. Uni on töövõime taastamiseks kõige tõhusam vahend. Raamaturiiulitele on tulemas tõhusat lisa. Ravi osutus tõhusaks. Uued tõhusad ravimid, puhastusvahendid. Selle mehe sõnad on arukad ja teod tõhusad. Esimene keretäis oli nii tõhus, et jäigi viimaseks. Piiril puudub tõhus kontroll. Paroodia võib osutuda tõhusamaks kui arvustus. Meeskond sai tõhusat täiendust. Õpetajad on teinud tõhusat tööd. Koostöö oli tõhus. Tõhus ajakasutus, töökorraldus. Oli tõhus päev. *Seda ainukordset hiilgavat rongkäiku kirjeldama ei ole mu nõder sulg küll kuigi tõhus .. B. Kangro. || intensiivne. Hobune tegi tõhusat sõitu. Meestel oli üsna tõhus viinavõtmine. || rammu andev, rammus, jagus, küllaldane; (jookide kohta:) kange. Toit oli maitsev ja tõhus. Meid ootas tõhus söömaaeg. Ristikhein on hobustele tõhusam sööt kui metsahein. Peaparanduseks oleks vaja midagi tõhusamat kui õlu. || suur, kopsakas. Tõhus heinasületäis. Varustasin end tõhusa kepiga. Võrkudega saime üsna tõhusaid kalu. Uue äri rajamiseks on vaja tõhusat kapitali. See on ju päris tõhus summa! Saab tõhusat palka. *Mannil oli isa tõhus kühmuga nina ja tugevalt joonistatud kulmud. H. Raudsepp. *Mune ja lennuvõimetuid poegi läheb tõhusal hulgal tema [= roo-loorkulli] nahka. M. Mäger.

tõrvakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› tõrvas. Männikändudest saab tõrvakaid. Süütas tõrvaka. *Kui raod tuhaks on põlenud ja tõrvakad tuld võtavad, jääb lõke rahulikumaks. F. Jüssi.
2. ‹adj› rohkelt tõrva andev, tõrvarikas. Tõrvakas puutükk.

tõrva|rikas
rohkelt tõrva andev, tõrvakas. Tõrvarikas männikänd.

tõukur ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn mehhanismi v. masina tõukav, liikumist edasi andev osa. Mehaaniline, pneumohüdrauliline tõukur. Klappide tõukurid olid kõveraks painutatud.

tänu|väärne
tänu vääriv; vajalik, kasutoov; sobiv, häid tulemusi andev, hea. Peab igasugust abi tänuväärseks. Muusikastuudiod teevad laste harimisel tänuväärset tööd. Oma kultuuri tutvustamine võõrsil on tänuväärne ülesanne. Armastus on noorte neidude köitmiseks tänuväärne teema. Kohalikult keelejuhilt saadi tänuväärset murdematerjali.

täpne ‹-se 2› ‹adj›

1. täiesti õige, tegelikkusele v. eeskujule, millelegi etteantule vastav, vigadeta. Täpsed andmed. Laeva täpne asukoht. Täpsed koordinaadid. Kas keegi täpset kellaaega teab? Täpne kaart. Täpne tsitaat. Ajalooliselt täpne film. Protokoll ei anna protsessi käigust täpset ülevaadet. See maja on iidse lossi täpne koopia. Täpne tõlge. *Niisiis polnud päris täpne, et kaks noormeest istusid, sest teine oli küllakil voodis. K. Ristikivi. || õiget, tegelikkusele vastavat näitu v. tulemust andev. Täpsed mõõteriistad. Kas su kell on täpne? Täpne mõõtmine. || (arvuliste näitajatega ühenduses:) just sellises suuruses, raskuses jne. olev, mitte ümardatud v. ligikaudne. Paki täpne kaal on 60,1 kg. Ülesande täpne vastus on 3,14. Mäletad sa selle raamatu täpset hinda? Ütle oma täpne pikkus. Linnaelanike täpset arvu ei teata. || olemust, tuuma tabav, selge. Katsus oma jutus täpne ja selge olla. Kui täpne iseloomustus! Ta sõnad on alati täpsed, väljendused tabavad. Definitsioon olgu täpne. Täpne sõnastus.
2. põhjalik, üksikasjalik, konkreetne, kõiki vajalikke andmeid sisaldav, mitte umbmäärane. Täpne kasutusjuhend. Ei oskagi midagi täpsemat öelda. Täpne aadress. Haiguse täpset põhjust ei teata. Kontserdi täpne kava on koos. Täpne retsept. Anna täpne vastus.
3. üksühene, kõrvalekaldumatu, range (2. täh.), hoolikas, kõiki nõudeid arvestav. Täpne vastavus. Nõuab eeskirjade täpset täitmist. Haiglas on täpne päevakava. Väga täpne raamatupidamine, arvestus. Meeskond töötas nagu täpne mehhanism. Asjaajamine olgu täpne kui kellavärk. Kirurgil peab olema täpne 'eksimatu, osav, vilunud' käsi. Kellassepa, kirurgi täpne 'vilumust nõudev, peen' töö. Täpsed liigutused. || (inimese kohta:); oma tegevuses korralik, hoolikas, harva eksiv. Täpne raamatupidaja, kohtunik. Täpne bridžimängija. Ta on alati täpne: tuleb minutipealt, helistab minutipealt. Sakslased on täpne ja korraarmastaja rahvas. Õppealajuhataja on täpne justkui kellavärk.
4. otse sihtmärki tabav. Täpne lask. Täpsed löögid. Põgenejaid tabas täpne tuli. Täpse silma ja käega kütt.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|täpne, ülitäpne

tärklis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
taime seemneis, mugulais, juurtes jm. teralise varuainena ladestuv energiat andev toitaine; see töödeldud ainena. Tärklis tekib taimelehtedes. Viinavabrikus töödeldi kartulit puskariks ja tärkliseks. Kliistri tegemiseks oli tarvis tärklist. Tärklis krudiseb sõrmede vahel. Loomne tärklis 'glükogeen'.
▷ Liitsõnad: kartuli|tärklis, maisi|tärklis, manioki|tärklis, nisu|tärklis, riisitärklis; pesutärklis.

uhke ‹1› ‹adj›

1. oma väärtust v. tähtsust tundev (ja seda tunda andev), väärikas ja iseteadev; endast (liiga) palju pidav, ennast teistest paremaks pidav, ennast täis olev. Tugev ja uhke inimene. Uhke ja alistamatu rahvas. Selles peres on kõik väga uhked. Uhke inimene ei talu alavääristavat suhtumist. Nad on uhked inimesed, teistelt abi ei palu. Nad on mõlemad liiga uhked, et esimesena lepituseks kätt sirutada. Külm ja uhke iludus. Upsakas ja uhke tüdruk. Ära ole alati nii uhke ja suureline! Oli kõigi vastu nii uhke. Läks edust uhkeks. Jõukaks saanud taluperemees on nii uhkeks läinud, et endast vaesemaid enam inimeseks ei pea. Sa oled aastatega üha uhkemaks muutunud. Peab end uhkeks, ei tunne enam sõprugi. Käib uhkena ringi. Tal on uhke iseloom. Uhke ilme. Naise uhke rüht. Uhke olemisega, astumisega mees. Käib uhkel sammul, uhkete sammudega. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. *Ja eks muiatigi tasapisi – uhke tüssas upsakat. I. Sikemäe. || saavutuste, endale kuuluvate esemete v. endaga seotud inimeste üle uhkust tundev (ja seda välja näitav). Vanemad võisid oma poja üle uhked olla. Laps on uhke, et ta juba lugeda oskab. Ta on väga uhke selle üle, et tööga toime tuli. Poisike on uhke oma uue mänguasjaga. Nüüd on tal põhjust uhke olla. On uhke tunne küll, kui enda püütud kalad kotis. *Laumetsa Kusta .. oli oma maja peale väga uhke. L. Tigane. *Kui uhked olid nad oma isale. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: rumal|uhke, tormuhke; seisus(e)uhke.
2. tore, suurejooneline, suursugune. Poisil on uhke kräsupea. Uhkete vurrudega mees. Ilusad ja uhked hobused. Põder on uhke loom. Kukel olid uhked sabasuled. Uhke loss. Linna uhkeim ehitis. Uhke tõld, auto, laev. Eriti uhke oli lilleaed. Uhke kasukas, boa. Üks kleit on uhkem kui teine. Uhkeis rõivais daamid. Uhketes mundrites sõjaväelased. Küll on uhke lillekimp! Tehti uhke kingitus. Peeti suured ja uhked pulmad. Talle korraldati uhked matused. Auto sõitis uhke kaarega, uhkes kaares maja ette. Kõige uhkem üritus oli merereis. Korraldati uhke tulevärk. Foto tagaküljel on uhke pühendus. Elab uhket elu. Küll oleks uhke oma purjekaga merel seilata. *Lilled lausa kutsuvad noppima ja nopitaksegi – ikka ilusamaid ja mida rohkem, seda uhkem. P. Ilmet.

ultraviolett|lamp
el peam. ultraviolettkiirgust andev lamp

valgus|allikas
valgust andev keha (näit. päike, lamp). Loomulikud, kunstlikud valgusallikad. Punkris olid ainsaks valgusallikaks küünlad.

varjuline ‹-se 5› ‹adj›
(päikese v. tuule, aga ka hädaohu v. häirimise eest) varju andev v. varjus olev; (teiste pilkude eest) varjatud, kõrvaline. Varjuline tihnik, salu. Valisime vagunis varjulisema poole. Jalutati varjulisel pärnaalleel, varjuliste puude all. Hapuoblikas eelistab varjulist kasvukohta. Lapsevanker peab olema varjulises kohas. Otsis varjulist kohta, kus teda keegi ei segaks. Koer puges kõige varjulisemasse nurka. Puud läksid lehte ja põgenikel oli metsas nüüd varjulisem olla. Salakaubavedajad põgenesid varjulisse urkasse. Sulgimise ajal on rukkirääk eriti varjulise eluviisiga. *.. sadamakoht siin oli kaitsvate saarte tõttu varjulisem kui kuskil mujal. B. Kangro. *Varjulisse paika jõudnud, sinna, kuhu suplejad ja muidu puhkajad ei viitsinud kõndida, võttis Kotter koeral rihma kaelast. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: pool|varjuline, päikese|varjuline, tuulevarjuline.

vihjeline ‹-se 5› ‹adj›
kaudselt mõista andev, vihjet sisaldav. *.. sageli on kirjaniku sõnad nii napid ja vihjelised, et asjade sisu võib vaid oletamisi taibata. A. Nagelmaa.

vilguti ‹1› ‹s›
tehn valgussignaali andev relee

vilja|kandev
head saaki andev, viljarikas. Viljakandvad põllud. Suure töö ja vaevaga viljakandvaks muudetud aed. Aretati viljakandvamaid kartulisorte.

viljakus|haldjas
müt saagikust ja karja sigivust andev haldjas

vilja|rikas
rohket saaki andev, viljakandev. Viljarikas aasta, sügis. Viljarikas aed.

voodus ‹-dsa, -dsat 2› ‹adj›
rikkalikku, rohket saaki andev, saagirohke (hrl. pidulikumas stiilis). *.. tänane jahipäev tõotas tulla üpris voodus .. N. Baturin.

väikese|palgaline
väikest palka andev v. saav. Väikesepalgaline lektorikoht. Väikesepalgalised ametnikud.

värvi|lint

1. (mitme)värviline lint. Korporant kandis värvilinti üle õla. Punased värvilindid tähistavad suusarada.
2. värvi andev lint. Kirjutusmasina, printeri värvilint.

õpetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
õpetav(a mõjuga), hariv, teadmisi v. elutarkust andev. Õpetlik film, raamat. Õpetlik kogemus. Memuaarid on õpetlik lugemismaterjal. Jutus peitub ka õpetlik iva. Õpetlik näitus, soovitan kõigil minna. Koostöö oli (mulle) väga õpetlik. *Oleks õpetlik teada saada, miks läksid prohvetid ikka aeg-ajalt kõrbesse. E. Nirk. || õpetada püüdev, dotseeriv. Ta räägib alati õpetliku tooniga, õpetlikul toonil.
▷ Liitsõnad: üliõpetlik.

ärasõidu|kell
ärasõidust märku andev kellahelin. Kõlas esimene ärasõidukell – märguanne saatjatele pardalt lahkumiseks.

ärev ‹-a 2› ‹adj›
teat. pinge, ebamäärase ohutunde vms. tõttu rahutu, erutatud, närviline, murelik; sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Koosolekul valitses ärev meeleolu. Jutuajamisest jäi ärev tunne. Ärev olek ei lase magada. Naine muutus teate peale ärevaks. Vaikus tegi nõutuks ja ärevaks. Kuidagi ärev on olla, nagu oleks midagi tundmatut lähenemas. Ärevaks tegev uudis. Toimetusse tuli ärev telefonikõne. Ärev aimus, kartus, ootus. Kostis ärevaid hääli. Peas keerlesid ärevad mõtted. Ärevad unenäod. Ärev ilme, pilk, nägu. Pilgus lõi põlema ärev tuluke. Ärevi meeli ootasin võistlustulemusi. Avas ärevi käsi ukse. || rahutuks tegev. Saabus ärevaid sõnumeid, teateid. || ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Oodati ärevate aegade, päevade, sündmuste möödumist. *See oli ärev hilissügis laias maailmas, kus põlesid autod, riigilipud, tankid, sõjaväekutsed ja inimesed. M. Unt.
▷ Liitsõnad: oote|ärev, ootus|ärev, rõõmu|ärev, üliärev.

üldharidus|kool [-i]
üldharidust andev kool. Üldhariduskoolid on alg-, põhi- ja keskkoolid, samuti gümnaasiumid. On lõpetanud üldhariduskoolis 9 klassi.

üle|vaatlik

1. millestki ülevaadet andev v. pakkuv, ülevaate-. Ülevaatlik näitus Lääne-Euroopa kunstist. Ilmunud on mitmed ülevaatlikud artiklid eesti keelemeestest. Teos annab võrdlemisi ülevaatliku pildi meie esiajaloost. Paar päeva ringi liikunud, sain linnast juba ülevaatliku pildi. Koguteose artiklite valik on õnnestunud ja materjal küllalt ülevaatlik.
2. hrv kontrolliv. *Andrus lukustab onni ukse ja heidab ülevaatliku pilgu küüni väravatele .. R. Kõvamees.