|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 3 artiklit
ankur1 ‹-kru, -krut 2› ‹s›
1. väheldane vaadikujuline puunõu. Vanaaegne raudvitstega tammepuust ankur. Õlu villiti tõrrest ankrutesse. Kõrtsmik laskis ankrust viina. *.. Laosel õlledki juba ankrus visisevate punnide all. M. Raud.
▷ Liitsõnad: veini|ankur, viina|ankur, õlleankur.
2. endisaegne vedelikumõõt, ca 30–40 l. Ankur viina, veini, õlut.
ankur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›
1. vahend laeva, paadi, poi vms. paigal hoidmiseks vabas vees. Ankru säär, käpad, küüned. Heitsime ankru merre. Laev heitis, jäi ankrusse. Laev on, seisab ankrus. Torm oli laeva ankrust lahti kiskunud. Poid on ankrutega põhja kinnitatud. Hommikul hiivati ankur ning sõideti merele. | piltl. Lõime telgi üles ning jäime, asusime ankrusse. Mehed olid juba laua taga ankrus, õllepudelid ees. Armastus oli ankur, mis hoidis teda elust irdumast.
▷ Liitsõnad: abi|ankur, laeva|ankur, paadi|ankur, pea|ankur, stopp|ankur, tormi|ankur, triiv|ankur, varpankur.
2. ehit terasdetail hoone osade kooshoidmiseks
▷ Liitsõnad: müüri|ankur, seinaankur.
3. tehn kella osa, mis seostab regulaatori võnkuva osa käigurattaga
4. el alalisvoolumasina osa, mille mähises indutseerub elektromotoorjõud
5. el relee v. kontaktori elektromagneti liikuv osa, mis tõmbub vastu südamikku, kui vool läbib elektromagneti mähist
ahtrit ankrusse panema vt ahter
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|