[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aja|märkija
van sport aega mõõtev ja arvestav kohtunik

ametlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ametivõimude v. ametiisiku poolt ettenähtud, kinnitatud, kehtestatud, nende väljaantud v. avaldatud, nende poolt kehtestatud korrale vastav jne.; ametiasju puudutav, ametiasjus toimuv. Ametlik kinnitus, tunnustus, nõudmine. Kas tal on selleks ametlik tõend, luba, õigus, alus? Ametlikud, ametlikest allikaist saadud andmed, teated. Ametlikud dokumendid, paberid, kirjad. Sellised käsud ei ole ametlikud. Ametlik maailmarekord, maailmameister. Firma, ettevõtte ametlik esindaja. Välisminister ja teised ametlikud isikud. Ametlikud oponendid väitekirja kaitsmisel. Ametlik tööaja algus. Tallinn, tolleaegse ametliku nimega Revel. Ametlikuks asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Ametlik asjaajamine. Dollari ametlik kurss. Kokkutuleku ametlik osa ning seltskondlik osa. Presidendi ametlik visiit, vastuvõtt. Asjale anti ametlik 'seaduslik' käik. || tavadest, etiketist lähtuv, neid arvestav. Ametlik tseremoonia. *Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südame rõõmuks pudelist rüübata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: mitte|ametlik, poolametlik.
2. rangelt v. jahedalt asjalik, reserveeritud. Alluvatega suheldes on ta ametlik, räägib ametlikul toonil. Muutus ametlikuks ning tõrjuvaks. *Seadusemeestel olid muidugi väga tõsised ja väga ametlikud näod ees. E. Vilde. *.. ja mida vanemaks said lapsed, seda ametlikumaks muutus nende vahekord isaga. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhtametlik.
3. kõnek tubli, kõva, korralik. Ta oli nutnud päris ametliku peatäie. *Andsin Serrile [= koerale] ametliku nahatäie. R. Vaidlo.

arhitektooniline ‹-se 5› ‹adj›
arhitektoonikasse puutuv; elementide harmooniat arvestav ning taotlev; ehitusstiili ja -tehnika nõuetele vastav. Teos, maal peab moodustama arhitektoonilise terviku. Vana barokkstiilis lossi arhitektooniline puhtus.

asjalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tegelikkust arvestav ning sellest lähtuv, praktilist külge silmas pidav v. käsitlev; asjakohane. Asjalik ettepanek, küsimus, sõnavõtt, kriitika. Asjalikust arutelust, nõupidamisest on palju kasu. Koostöö asjalikul pinnal. Asjalikke nõuandeid aiapidajaile. Läbirääkimised toimusid asjalikus õhkkonnas. Vestlus libises asjalikelt probleemidelt targutuste valdkonda. Jutuajamine, jutt oli asjalik. Kuusk on hästi asjalik mees. Ta on muutunud oma töödes ja tegemistes märksa asjalikumaks. *.. teed vanast sõnnikuhargist suure vaevata asjaliku riista. J. Tillo.
2. ametliktõsine, kaine, mitteemotsionaalne. Asjalik (hääle)toon, ilme. Asjaliku näoga, olekuga ametimees, õpetaja. Tal on alluvatega asjalik vahekord. Tema stiil on kuiv ja asjalik. *.. kuid suured sõnad pole hinnas, / hall, asjalik on mere värv. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: puht|asjalik, puruasjalik.

eel|arvamuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
eelarvamustega, eelarvamustest lähtuv, eelarvamusi arvestav. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse. Eelarvamuslik hoiak.

elu|lähedane
tegeliku eluga tihedasti seotud, tõsielu arvestav. Elulähedased inimesed. Elulähedased vaated, ideed, teemad. Elulähedane suund kooliõpetuses.

ema|õiguslik ‹adj›
emaõigusest (1. täh.) lähtuv, seda arvestav. Emaõiguslik ühiskond. Emaõiguslikud hõimud.

enese|kehtestamine ‹-se 5› ‹s›
kindlalt enese huvide eest seisev ning samas suhtlemispartnerit arvestav käitumisviis

estetistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
estetismi põhimõtteid arvestav; estetismile omane. Estetistlik poeesia, romaan. Estetistlik käsitluslaad.

harmoonia ‹1› ‹s›

1. kooskõla, sobimine.; ant. disharmoonia. a. esemete, olukordade, nähtuste vms. kokkusobimine. Näojoonte, liigutuste harmoonia. Huvide, iseloomude harmoonia. Abielupoolte hingeline, vaimne harmoonia. Harmoonia eri põllumajandusharude, tootmise ja tarbimise vahel. Idamaise linna harmooniat rikkus euroopalik kõrghoone. b. kunst terviku üksikosade vahel valitsev õige suhe, värvide, proportsioonide jms. kooskõla. Kunstiteose sisemine harmoonia. Sisu ja vormi harmoonia. Värvitoonide harmoonia maalil. *Arhitektuur nõuab harmooniat. Küllap vist harmoonia tõttu maailma suurim kirik ei paistagi väga suurena. V. Panso.
▷ Liitsõnad: vormi|harmoonia, värviharmoonia.
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine helitöös; harmooniaõpetus. Helitöö hea, halb, rikas, vaene harmoonia. Harmooniat õppima, õpetama.

heli|tehniline
helitehnikasse kuuluv, helitehnikat arvestav. Filmi, kuuldemängu helitehniline teostus.

hierarhiline ‹-se 5› ‹adj›
hierarhiat arvestav, seda rakendav vms. Hierarhiline struktuur, süsteem, astmestus, organisatsioon.

historistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
historismist (1. täh.) lähtuv, seda arvestav

individuaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. üksikisikule, -isendile v. -nähtusele omane; isikupärane. Individuaalsed iseärasused, tunnused, erinevused. Individuaalne maitse, kalduvus. Taime individuaalne areng. Igal maastikul on omad individuaalsed jooned. Haigusnähud võivad olla vägagi individuaalsed.
2. üksikisikule v. -isendile suunatud, selle erijooni arvestav. Individuaalne õpetus, kontroll, lähenemine, selgitustöö.
3. üksikisiku poolt tehtav, rakendatav vms., isiklik. Õpilase individuaalne töö. Individuaalseks kasutamiseks antud maatükk. || üksikisikule kuuluv, isiklik

individuaal|õpe
ped üksikisikule suunatud, selle erijooni arvestav õpe. Individuaalõppe kursus, tund. Individuaalõppe programm. Individuaalõppel olema.

inter|natsionaalne

1. rahvusvaheline; eri rahvaste v. rahvuste liikmeist koosnev, paljurahvuseline. Internatsionaalsed sidemed. Internatsionaalsed brigaadid. Laeva meeskond oli üsna internatsionaalne.
2. internatsionalismi põhimõtteile vastav, neid arvestav, internatsionalistlik

jumala|vallatu
jumalat mitte austav, uskmatu; autoriteete mitte arvestav, pilav. Jumalavallatu inimene. Jumalavallatu raamat, jutt, laul. Jumalavallatud mõtted, teod. Jumalavallatu pilge, mõnitus, väide. *..kino ja need teised palaganid jätku [õige inimene] ilmalaste ja jumalavallatute hooleks. E. Maasik.

kella|mehhanism
aega arvestav automaat (kellades vm. aparaatides) || astr ajam vaatlusinstrumendi ühtlaseks pööramiseks vastavalt taevasfääri näivale pöörlemisele

kildkondlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kildkonnale omane v. iseloomulik. Kildkondlik vaim. Kildkondlikud huvid.
2. kildkonnast lähtuv, selle huvisid arvestav; kildkondadevaheline. Kildkondlik juhtimine, võim. Kildkondlik võitlus.

kogemuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kogemustel rajanev, kogemusi arvestav. Empiiriline e. kogemuslik tunnetus.

kokku|hoidlik
raha ja muu vara kulutamises äärmiselt arvestav, mitte üleliia kulutusi tegev. Kitsi ja kokkuhoidlik mees, perenaine, inimene. Juuli oli isegi liiga kokkuhoidlik. Ta on rahaga, söögiga kokkuhoidlik. Kokkuhoidliku kasutamise korral jätkub toidust kaheks nädalaks. | piltl. Ta on kirjeldustes sõnadega üpris kokkuhoidlik 'napisõnaline'. *Liigutustega tuleb olla kokkuhoidlik, jõudu ei tule asjata raisata .. J. Smuul.

kroonu|meelne
hrl van valitsevat korda truualamlikult arvestav ja toetav; kõiges kehtivatele eeskirjadele ja seisukohtadele tuginev; selline inimene. Kroonumeelsed ringkonnad. Kroonumeelsed olid igasuguste uuenduste vastu.

kõne ‹6› ‹s›

1. rääkimine, kõnelemine; selle viis v. laad. Häälikud esinevad kõnes, tähed – kirjas. Valdab saksa keelt nii kõnes kui kirjas. Lapse kõne areneb järk-järgult. Hammaste puudumisel muutub kõne ebaselgeks. *..talle meeldisid selle vana meremehe järsk kõne ning tema tahumatult nurgelised laused. E. Männik. || vestlus, kõnelus, keskustelu, jutt; arutlus. Oli kuulda laia venekeelset kõnet. Neist asjust pole meil kõnet olnud. Ta taipas kohe, millest oli kõne. Kõne alla, kõneks tulid, võeti mitmesugused probleemid. Valitsuse istungil oli kõne all majandusreform. Kõne all olev taim esineb meil ainult saartel. *Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse võtke, preili Eeva! E. Vilde. *Vallakirjutaja hakkas naerma, nii et köster pidi silmad üles tõstma ja oma kõne opmanikaasaga pooleli jätma. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kiir|kõne, lava|kõne, murdekõne.
2. keel keel, kasutatuna inimestevahelises suhtlemisprotsessis. Suuline, kirjalik kõne. Kõnet tajuma, uurima. Artikuleeritud kõne. Kõne areng on seotud mõtlemise arenguga. Kõne süntees 'inimkõne sarnase tehiskõne tekitamine kõnesüntesaatoriga'. Seotud kõne 'kindlaid rütmi- ja rõhuolusid arvestav kõne, hrl. luule'. Sidumata kõne 'proosa'. || (grammatiliste kategooriate nimetustes). Jaatav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise esinemist'. Eitav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise eitamist v. keelamist (käskivas kõneviisis)'. Otsene kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine muutmatul kujul'. Kaudne kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine teise isiku poolt ümberjutustatuna'.
▷ Liitsõnad: inim|kõne, vaegkõne; autori|kõne, keeld|kõne, riim|kõne, sisekõne.
3. see, mida keegi räägib, ütleb, jutustab, jutt. Kes su kavalaid kõnesid usub! Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. *Nooh, sul alati niisugused jumalavallatud kõned suus... O. Luts. *Ta polnud muidugi saanud oma kõrvu sulgeda ümbritseva maailma kõnede ees. K. Ristikivi. | piltl. Silmade kõne. *..sõja-aastail olid isegi naised õppinud mõistma ning kartma relvade halastamatut kõnet. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kahe|kõne, keerd|kõne, kiidu|kõne, manitsus|kõne, mõistu|kõne, nalja|kõne, noomitus|kõne, sala|kõne, vigur|kõne, ülistuskõne; lille|kõne, vormi|kõne, värvikõne.
4. avalik sõnaline ettekanne. Pikk, asjalik, kõrgelennuline kõne. Kõne oli liiga akadeemiline. Direktori kõne kooli lõpuaktusel. Advokaadi, prokuröri kõne kohtus. Pidas vägeva, sütitava kõne. Pöördus rahva poole lühikese kõnega. Kõne kestis 10 minutit. Peoõhtut alustati kõnega. Presidendi kõnet kuulati suure tähelepanuga. Ta nõudis oma kõnes uuendusi.
▷ Liitsõnad: agitatsiooni|kõne, aktuse|kõne, aruande|kõne, ava|kõne, avamis|kõne, haua|kõne, ilu|kõne, juubeli|kõne, kaitse|kõne, kihutus|kõne, kohtu|kõne, lahkumis|kõne, laua|kõne, lõpu|kõne, matuse|kõne, miitingu|kõne, mälestus|kõne, parlamendi|kõne, peo|kõne, programm|kõne, pulma|kõne, raadio|kõne, süüdistus|kõne, televisiooni|kõne, tervitus|kõne, trooni|kõne, tänu|kõne, uusaasta|kõne, vastus|kõne, õnnitluskõne.
5. telefonikõne. Mul oli, pidasin vahepeal mitu kõnet. Kõnet valima, vastu võtma, ümber suunama, ootele jätma. Võtame kõne 'helistame' hr. Kanarbikule! Vanasti telliti kõned kaugejaama vahendusel. Kõne Tartuga katkes.
▷ Liitsõnad: ameti|kõne, era|kõne, kauge|kõne, kiir|kõne, välkkõne.

linnu|lennuline ‹-se 5› ‹adj›

1. õhust v. kuskilt kõrgelt avanev, linnulennult nähtav. Teletornist avaneb linnulennuline vaade Tallinnale.
2. lühemat teed, otsesuunda arvestav. Mägikülade linnulennulised vahemaad on tunduvalt lühemad kui tegelikud vahemaad mägiteid pidi sõites.
3. linnulennul toimuv v. tehtud, tõtlik, rutakas. Elu möödub linnulennulise kiirusega.
4. põgus, üksikasjadesse laskumatu. Turistid said linna ajaloo kohta linnulennulise ülevaate, ka tutvumine linnaga jäi linnulennuliseks.

moe|daam
moodi arvestav, elegantselt rõivastuv naine

moekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. moodne, moekohane, moodi arvestav. Moekas ülikond, kleit, lõige. Moekad teksased. Tal on üsna moekas auto. Moekad prillid. Kust nad küll selliseid moekaid asju välja võtavad? Kõik moekamad daamid käivad selles salongis. Poisid kasutasid moekaid väljendeid.
2. kena, nägus, korralik. Asja algus tundus üsna moekas. *Ka tema naine oli moekas inimene, kes mehe linnareiside ajaks leti taha kõlbas. H. Sergo. *Näe, kui moekad on sarapuudki, kust kukub keerlevaid kollaseid lehti. J. Peegel.

moodne ‹-dsa, -dsat 2› ‹adj›
moes olev, moodi järgiv, moele vastav; ajakohane, modernne. Moodne kleit, seelik, pluus, ülikond, mantel. Moodsaima lõikega, tegumoega rõivad. Sul on moodne kaelaside. Moodne soeng. Moodsa kujundusega mööbel. Moodsad tarbeesemed. Ehitatakse moodsaid maju, suvilaid. Moodne aparatuur. Moodne luule, muusika, kirjandus. Hästi moodne romaan, näidend, skulptuur. Moodsa kunsti muuseum. Tänapäeval on moodne tegelda spordiga. Pole moodne olla romantiline. Moodne viievõistlus 'ratsutamisest, vehklemisest, püstolilaskmisest, ujumisest ja murdmaajooksust koosnev mitmevõistlus'. || (inimese kohta:) moodi arvestav ning järgiv; vaadetelt, põhimõtetelt modernsust, uudsust harrastav. Ema on vanameelne, tütar liigagi moodne. Moodne daam ei pea tingimata enam suitsetama. See kirjanik, kunstnik on oma loomingus hästi moodne. Noored tahavad vabameelsed ja moodsad olla.
▷ Liitsõnad: ultra|moodne, vana|moodne, ülimoodne.

paindlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. painduv, nõtke, elastne. Tõmbab oma paindliku keha vibuna looka. Hant on väikest kasvu, paindlik ja kerge. Vanas eas pole luud-liikmed enam nii paindlikud. Paindlik trikotaažkangas. Paindliku astumisega kaslane.
2. piltl järeleandlik, leplik. Paindliku loomuga mees. Kiri kõneles naise pehmest paindlikust meelest. *Mõnda aega ta [= proua] oli taltsas ja paindlik. Oli jälle järeleandlik mu maitsele. J. Semper. *Ta polnud tossikeste liiki. .. ja ta meel polnud paindlik iga tuule järgi. A. Mälk.
3. piltl nõudeid ja olusid arvestav, neile vastav, kohanemisvõimeline. Paindlik mõistus, mõtlemine. Paindlik poliitika, taktika, turumajandus. Küllaltki paindlik meetod, süsteem. Liiga paindlikud moraalinormid, tõekspidamised. Senisest paindlikum tehnoloogia. Otsiti paindlikumaid mõjutusvahendeid. Noor, kõige paindlikumas eas inimene. Imetlusväärselt paindlik näitleja, taktik, asjaajaja. Rõivamood muutub järjest vabamaks ja paindlikumaks. || varjundirikas, nõtke. Lauljal, näitlejal on paindlik hääl. Paindlik klaverisaade. Muusikapala paindlik esitus. Jääb puudu paindlikust väljendusoskusest, keelekasutusest. Akvarellitehnika on tal nüansirikas ja paindlik.

pedantne ‹-se 2› ‹adj›
kõiki reegleid ja formaalsusi rangelt arvestav, piinlikult v. väiklaselt täpne. Äärmiselt pedantne ametnik. Õpetaja oli sageli väga pedantne. Töös, arvepidamises on ta pedantne. Pedantne kohusetunne, põhjalikkus, järjekindlus. Perenaise pedantne korraarmastus. Liialt paberlik ja pedantne asjaajamine. Ta täitis kõik korraldused pedantse täpsusega.

peene|tundeline
teisi arvestav ja vastavalt käituv, delikaatne, taktitundeline. Haruldaselt peenetundeline inimene. Õpetajal, kasvatajal tuleb olla peenetundeline. Selle teema puudutamine ei ole sinust just eriti peenetundeline. Oma ütlemistes pole ta kunagi osanud olla peenetundeline. Hea pedagoogi kasvandikke iseloomustab hoopis peenetundelisem käitumine. Heategija ise oli nii peenetundeline, et ei nõudnud mingit tänu ega meelespidamist.

perspektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. perspektiivina (1. täh.) esinev; (õiges) perspektiivis joonistatud v. maalitud, perspektiivi seadustele vastav. Perspektiivne kujutis. Perspektiivne joonestamine. Perspektiivses vaates interjöör. *Tead küll, et asjade vähenemine perspektiivses kauguses on silmapete, kuid jälgid seda ometi. F. Tuglas.
2. perspektiivi (3. täh.), edasist arengut ettenägev, seda arvestav, tulevikku ulatuv. Majanduse arengu perspektiivne planeerimine. Tehase perspektiivne toodang, toorainevajadus. Linna perspektiivne hoonestuskava. Aiandi perspektiivne saak. Perspektiivne jahiloomade arv aastaks 2000.
3. perspektiivi (3. täh.) omav, (heade) tulevikuväljavaadetega, perspektiivikas. Perspektiivne ravimuda leiukoht. Perspektiivne agrotehniline võte, uurimissuund, ravimeetod. Uus perspektiivne ehitusmaterjal, kartulisort. Turba kasutamist aianduses peetakse väga perspektiivseks. Forellikasvatus osutus perspektiivsemaks majandusharuks, kui esialgu arvata võis.

perspektiiv|plaan
pikemaajaline tulevikunõudeid arvestav plaan, suunav tulevikuplaan. Ettevõtte perspektiivplaan. Koostamisel oli asula väljaehitamise perspektiivplaan. „Juuditi” lavastamine on teatri perspektiivplaanis.

praktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. tegelik; tegelikkuses rakendatav. Millised on selle teo praktilised tagajärjed? Praktilises elus läks kõik teisiti. Suure praktilise väärtusega avastus. Kas neil uuringutel on ka praktilist tähtsust?Vajame praktilist abi, nõuandeid, näpunäiteid. Metsas harjutati seente praktilist määramist. Poisid said, omandasid, kogusid töökojas praktilisi oskusi. *.. räägi keelest. Ja tingimata midagi praktilist, mis kõiki huvitab. H. Saari. || (mingi alal v. teadusharu rakendustega seoses). Praktiline astronoomia, kirurgia. Praktilise eesti keele tund.
2. tegelikkust ja selle võimalusi arvestav, kasulikkusest lähtuv, asjalik. Praktilised teoinimesed. Perenaisena on ta väga praktiline. Vahetasin töökoha praktilistel kaalutlustel. Noortel piisas praktilist meelt. Tegele millegi praktilisemaga. || otstarbekas, tingimustele hästi vastav. Kummik on praktiline jalavari. Praktilised trikoopluusid. Välistöödeks praktiline nitrolakk. Praktiline on talvekütus suvel valmis osta.
▷ Liitsõnad: eba|praktiline, puhtpraktiline.

reaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos tõeline, tegelik, tegelikkusesse kuuluv (vastandina väljamõeldule, näilikule, illusoorsele, abstraktsele). Reaalne olemine, tegelikkus, maailm. Luuletaja põgeneb reaalsest elust fantaasiailma. Muinasjuttudes seguneb reaalne irreaalsega. Kellel on nominaalne, kellel reaalne võim. Vajaksin kinnituseks midagi reaalset ja käegakatsutavat. Teose tegelased tunduvad rohkem ideede kehastusena kui reaalsete inimestena. Unistus on lõpuks reaalseks saanud. Mõtted võtsid järjest reaalsema kuju. *Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähte, usk, mis muutis olematud asjad olevaiks ja reaalseiks. A. H. Tammsaare. | füüs ant. ideaalne. Reaalne gaas, vedelik, atmosfäär.
2. olukorda, tegelikkust arvestav, tegelikkusega kooskõlas olev; teostatav, elluviidav, saavutatav. Võetud kohustused, ülesanded on täiesti reaalsed. Ei maksa püstitada eesmärke, mille täitmine pole reaalne. Arhitekti mõttelend käis reaalsetest võimalustest kaugel ees. Mustal tekkisid lõppmängus reaalsed viigilootused. Kui ta varem hõljus pilvedes, siis nüüd on ta ellusuhtumine muutunud reaalsemaks 'realistlikumaks'. *Kui isa iseloom kaldus kuidagi lüürikasse, unistavamale pinnale, siis ema oli reaalsem inimene, kes hetkekski oma kohustusi ei unustanud .. G. Ernesaks.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|reaalne, mitte|reaalne, ülireaalne

reaal|poliitika
tegelikkust arvestav, olukorrast lähtuv poliitika. Minister ei jälgi oma eelkäija ideelist suunda, vaid ajab reaalpoliitikat.

realist ‹-i 21› ‹s›

1. tõsiolusid arvestav, kainelt tegelikkusse suhtuv, asjalikult mõtlev inimene. Olen realist, mitte mõni eluvõõras unistaja. *Ta vaatab maailma realisti pilguga – karmilt, asjalikult. J. Sütiste.
2. kirj kunst filos realismi pooldaja. Romantikud ja realistid. Juhan Liiv pidas ennast realistiks. Nominalistid ja realistid vaidlesid üldmõistete olemuse üle.
3. reaalkooli õpilane. *Pidevate uitajate lõviosa moodustasid keskkooliõpilased – hallhõbedased gümnasistid, uhked kui ohvitserid, mustkollased realistid ja sinivalged naisõpilased oma laiapõhjaliste sõõrmütsidega. J. Sütiste.

realistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tõsiolusid arvestav, kainelt tegelikkusse suhtuv, asjalikult mõtlev, tõsioluline, praktiline. Realistlik teoinimene. Vaatab elule kainelt, realistliku pilguga. Pilvedes hõljumine on asendunud realistliku asjalikkusega. Nooruki ellusuhtumine võiks olla realistlikum.
2. realismil (2., 3. täh.) põhinev, realismile omane. Realistlik kirjandus, luule, kunst, teater. Realistlik mängulaad. Näitusel oli realistlikke ja abstraktseid teoseid.

silbiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arvu silpe omav
▷ Liitsõnad: kahe|silbiline, kolme|silbiline, mitme|silbiline, ühesilbiline.
2. kirj silpide arvu arvestav, süllaabiline. Silbiline värsisüsteem.

silbilis|-rõhuline
kirj silpide arvu ja rõhku arvestav, süllaabilis-tooniline. Silbilis-rõhuline värsisüsteem.

sotsiaalne ‹-se 2› ‹adj›
ühiskonnasse puutuv, ühiskonna eri osade omavahelisi suhteid v. inimese ühiskonnaliikmeks olemist puudutav, ühiskondlik, ühiskonna-; (sotsioloogias:) kollektiivne (individuaalse vastandina). Inimese sotsiaalsed vajadused. Sotsiaalsed probleemid, muudatused. Lapse bioloogiline ja sotsiaalne areng. Elluastujate sotsiaalne küpsus. Rahvastiku sotsiaalne struktuur. Sotsiaalne kihistumine. Sotsiaalsed kihid, grupid. Sotsiaalne päritolu 'see, millisest sotsiaalsest kihist ollakse pärit'. Inimese sotsiaalne seisund, positsioon, staatus 'asend ühiskondlike suhete süsteemis'. Sotsiaalne roll '(sotsioloogias kasutatava mõistena:) teatav käitumise mall, mida ühiskonna v. sotsiaalse grupi heakskiidul järgitakse; isiku sotsiaalse seisundiga kaasnevad nõuded ja ootused'. Sotsiaalne murre keel sotsiolekt. Paneelmajad olid sotsiaalne tellimus (millegi kohta, mida ühiskonnas vajatakse ja oodatakse). Tööstuslinna tabas sotsiaalne katastroof. Kirjaniku sotsiaalne missioon. Looja tundlik sotsiaalne närv. Täheldatakse aidsihaigete sotsiaalset tõrjutust. || ühiskonna vähem kaitstud osade huve ja vajadusi arvestav, sellesse puutuv. Sotsiaalne turumajandus. Sotsiaalne abi. Sotsiaalsed garantiid, tagatised 'võimaldavad elanikkonna sotsiaalset turvalisust'.

spekulatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. spekulatsioonil (1. täh.) rajanev, kerget tulusat teenistust arvestav. Spekulatiivne aktsia, investeering. See on kas spekulatiivne või fiktiivne tehing.
2. ka filos formaalselt mitte tõestatav ja empiiriliselt mitte kontrollitav, ainuüksi mõtteline, abstraktne. Spekulatiivne käsitlusviis, mõtlemine, teoloogia. Spekulatiivne arutlus selle üle, mis saanuks, kui Napoleon oleks Waterloo lahingu võitnud. *Inimese infosisalduse arvuline väärtus on siiski vähemal või rohkemal määral spekulatiivne, sest seda mõõta pole lihtne. T. Kändler.

strukturaalne ‹-se 2› ‹adj›
struktuuri arvestav, sellest huvituv. Strukturaalne meetod, käsitlus. Strukturaalne antropoloogia, poeetika.

suurus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. materiaalse objekti ruumiline, hulgaline, arvuline vm. ulatus; (suured) mõõtmed v. kogukus; hulk v. määr. Tehase, maja, toa, saali suurus. Vaadi, ämbri, kannu suurus. Metsa, järve, rändrahnu suurus. Võrgusilmade suurus. Riigi territooriumi suurus. Maksu, palga, üüri, trahvi suurus. Rahvastiku, armee, perekonna suurus. Talu põllumaa suurus oli 60 hektarit. Kahjude, kulutuste suurust oli raske määrata. Karistuse suurus sõltub kuriteo suurusest. Pole kombeks teise sissetulekute suurust uurida. Vendade talud olid võrdse suurusega. Mitmes suuruses klaaspurgid. Keskmise suurusega koer, kartulid, korter, nina, töötasu. Peaaegu kanamuna suurusega raheterad. Põrand oli kogu suuruses kaetud vaibaga. Piletiraha maksavad vanurid ainult pooles suuruses. Terve lehekülje suuruses pilt. Õis on pildil loomulikus suuruses. Karbis oli segamini igasuguses suuruses nööpe. Paberileht suurusega 30 korda 20 cm. Suuruselt pole see hoone midagi erilist. *Vahelejäämise tõenäosus [salakaubavedamisel] suureneb proportsionaalselt noosi suurusega. V. Anslan. || (tunnete vm. mõõdetamatu kohta). Tema kannatuste, valu suurusest pole kõrvaltvaatajal aimu. Näita oma armastuse suurust tegudega. Kuidas võiks mõõta ta põlguse, vihkamise suurust? || standardsete toodete teat. mõõtmeid arvestav leppeline number; suurusnumber. Mu mütsi, pea suurus on 58. Need kingad on just sinu suurus, osta ära. Ei saanud seekord ülikonda, polnud sobivat suurust. Kleite oli paljudes suurustes. Mantel on suuruselt paras, aga värv ei sobi. Mis suuruses see pesu on? Kindad nr. 7 on väikesed, näidake, palun, järgmist suurust. Sooje susse oli veel saadaval ainult suuri või väga väikesi suurusi. Lõikelehel on püksilõiked suurustele 34–40.
▷ Liitsõnad: alg|suurus, elu|suurus, kogu|suurus, loomu|suurus, maksimum|suurus, miinimum|suurus, normaal|suurus, originaal|suurus, tera|suurus, tähe|suurus, täis|suurus, tüüp|suurus, üldsuurus.
2. füüs mat objekt (objekti omadus), mida saab täielikult iseloomustada üheainsa arvuga v. arvude lõpliku kogumiga. Skalaarne 'ühe arvuga iseloomustatav', vektoriaalne 'arvude lõpliku kogumiga iseloomustatav' suurus. Füüsikaline, elektriline, optiline suurus. Algebraline, numbriline suurus. Muutuv, juhuslik, jääv, konstantne suurus. Atmosfääri olekut, aparaati, raadiovastuvõtjat iseloomustavad suurused. Radioaktiivse aine poolestusaeg on püsiv suurus. Kaks mingi kolmandaga võrdset suurust on omavahel võrdsed.
▷ Liitsõnad: abi|suurus, jääv|suurus, nimi|suurus, maatriks|suurus, põhi|suurus, püsi|suurus, vektorsuurus.
3. piltl tähendus, tähtsus; vägevus, võimsus v. võimekus; kõrge positsioon v. seisund. A. H. Tammsaare suurus eesti kirjanduses. Kreeka, Rooma muistne, kadunud suurus. Vabadusvõitluse ajalooline suurus. Sündmuse, silmapilgu suurus. Silmapaistva isiku suurust tõestab aeg. Kuningas kõiges oma suuruses ja hiilguses. Aeg on ta tegudele suurust juurde andnud. Töö tunnistab meistri suurust. Teo täit suurust ei mõistetudki kohe. Tähtis ametimees tundis oma suurust. || kõrged psüühilised v. vaimsed omadused; üllus, üllameelsus. Hingeline, vaimne, moraalne, sisemine suurus. Olen alati imetlenud ta inimlikku suurust. Ta lavakujudes on suurust ja sügavust. *Su suurusele palju juurde lisas, / et märkasin su pihus rakkusid. J. Kaidla.
▷ Liitsõnad: hinge|suurus, meele|suurus, teadlase|suurus, vaimusuurus.
4. mingil alal silmapaistev v. nimekas isik, kuulsus, äss; tähtis asjamees, tegelane. Ajalooline, tuntud, tunnustatud, esmajärguline suurus. Kohaliku tähtsusega, rahvusvahelised suurused. Maadluses, poksis kerkis esile uusi suurusi. Sordiaretajana polnud agronoom enam tundmatu suurus. Ta on maakonna kultuurielu juhtiv suurus.
▷ Liitsõnad: filmi|suurus, kirjandus|suurus, lava|suurus, male|suurus, spordi|suurus, võimusuurus.
5. van kõrkus, ülbus. Suurus suretab, kangus kaotab. *Elati läbi suuruse nägemusi ja usuti eneses peituvat Herkulese jõudu .. E. V. Saks.

sõge ‹-da 2›

1. ‹adj› loll, rumal, segane, taipamatu; seda väljendav. Pea on veel magamisest sõge. Ta on ju peast sõge! Ta vaade läks sõgedaks. Vahib, nägu sõge peas. Seda räägib ta sõgedast meelest, peast. Ta pole targem sõgedast loomast. Sõge inimene oma jutuga! Osta ära, sõge mees, mis sa veel tingid! Ära ole sõge, võta vastu, kui antakse. Jäi suurest hirmust, murest sõgedaks. Usub sõgedana kõike, mida räägitakse. Oli nii sõge, et jättis kohvri valveta. Tegi seda oma sõgeda aru järgi. Kas ta on päris sõge või alles poolel teel sinna? Oleksin sõge, kui sind kuulda võtaksin. Räägib sõgedaid sõnu, teeb sõgedat nalja. Jäta maha see sõge harjumus! See oli tal sõge tegu, mõte, nõu, otsus, soov. *.. ta su salaja kahetab, / sinu taibu, selge meele / sõgeda vastu vahetab. M. Under. || vähearenenud, harimatu, mahajäänud. Sõge maanurk, kolgas. Rahvas oli seal sõge, kirjaoskamatu ja ebausklik. Taheti sõgedaid paganaid ristiusku pöörata. Sõgedat rahvast hirmutati maailma lõpuga. | ‹substantiivselt›. Eks katsu asja sõgedale selgeks teha. Niisugust sõgedat pole enne nähtud.
2. ‹adj› mõistust mitte arvestav, tunnetel v. vaistul põhinev; arutu, meeletu. Sõgedad instinktid. Sõge sallimatus, vaen, tüli, trots, kangekaelsus. Teda juhib sõge kirg, kättemaksuiha, armukadedus, viha, raev. Purjuspäi läheb ta päris, puhta sõgedaks. Tundis endas sõgedat vaimustust, vaprust. Ta sõge eneseohverdus osutus asjatuks. Sõge rõõm enese jõust. Süda täis sõgedat õnne. Koer oli rõõmust suisa sõge. Poiss tegi sõgedaid koerustükke. Lapsed lähevad lärmakaid mänge mängides (nagu) sõgedaks. Tüdruk oli sõge selle poisi järele. Sõgedad kõrgelennulised unelmad. Ta oli olnud nii sõge, et võttis naiseks vaese tüdruku. Selline usk on sõge. | ‹substantiivselt›. Rassib, töötab nagu sõge. Kihutab hobust takka kui sõge. || pöörane, ohjeldamatu, pidurdamatu. Vingerdab sõgeda naeru käes. Keereldi sõgedas tantsuhoos. Röökis sõgedast valust. Käis sõge askeldamine, jooksmine, mürgel. Tundis end sõgedas liiklusmöllus abituna. Algas sõge tulistamine, taplus.
3. ‹s› (kerge kirumissõna:) hullvaim, pimeloom, põrguline. Kuhu nad sõgedad nüüd lähevad? Mis ta sõge peaks norskama! Oodake, sõgedad, mind ka! Mis sa sõge ehmatad teisi! Sõge, ära potti palja käega tõsta! Mine n'd sõge oma jutuga! Talle sõgedale peaks nööri jalga panema, et seisaks kodus. Koerad, sõgedad, haukusid peremehegi peale. Pea, sõge, valutab. Maja, sõge, oli ilus küll. || esineb jahmatust, üllatust v. imetlust väljendavates hüüatustes. Tohoo sõge, kui raske, suur, pikk, ilus! Toho sõge, või väimees majas! Oh sa sõge, kus olid tüdrukud! Oi sa sõge, kui palju juba kell on! Tohho sõge, kas puhata ei lastagi?! Toho sõge säh, ongi minu kadunud rahakott! Tohoh sõge, uks on lukku pandud. Ah mina koristagu sinu järelt, tohoo sõge!
4. ‹adj› pime, mittenägev. Silmad pisaraist, heledast valgusest sõgedad. Sõge ümbruse suhtes, kõigele ümbritsevale. *Sa ei kirjutaks kurtidele kõrvadele ja sõgedaile silmile. F. Tuglas. || piltl ebakriitiline, tingimusteta, orjalik. Sõge käsutäitmine, sõnakuulmine, aukartus, truudus, kohusetunne, usk.
5. ‹s› pime, nägemisvõimetu inimene. Sõge ei sobi teejuhiks teisele sõgedale. Et tüdruk valetab, seda võib näha sõgegi. Olen ekselnud sõgeda kombel mitmetel ummikteedel.

tele|näidend
televisioonis esitamiseks mõeldud, teleekraani eripära ja teleteatri vaatamise tingimusi arvestav näidend; vastav žanr. Telenäidendeid kirjutama, lavastama. Eesti algupärased telenäidendid.

täpne ‹-se 2› ‹adj›

1. täiesti õige, tegelikkusele v. eeskujule, millelegi etteantule vastav, vigadeta. Täpsed andmed. Laeva täpne asukoht. Täpsed koordinaadid. Kas keegi täpset kellaaega teab? Täpne kaart. Täpne tsitaat. Ajalooliselt täpne film. Protokoll ei anna protsessi käigust täpset ülevaadet. See maja on iidse lossi täpne koopia. Täpne tõlge. *Niisiis polnud päris täpne, et kaks noormeest istusid, sest teine oli küllakil voodis. K. Ristikivi. || õiget, tegelikkusele vastavat näitu v. tulemust andev. Täpsed mõõteriistad. Kas su kell on täpne? Täpne mõõtmine. || (arvuliste näitajatega ühenduses:) just sellises suuruses, raskuses jne. olev, mitte ümardatud v. ligikaudne. Paki täpne kaal on 60,1 kg. Ülesande täpne vastus on 3,14. Mäletad sa selle raamatu täpset hinda? Ütle oma täpne pikkus. Linnaelanike täpset arvu ei teata. || olemust, tuuma tabav, selge. Katsus oma jutus täpne ja selge olla. Kui täpne iseloomustus! Ta sõnad on alati täpsed, väljendused tabavad. Definitsioon olgu täpne. Täpne sõnastus.
2. põhjalik, üksikasjalik, konkreetne, kõiki vajalikke andmeid sisaldav, mitte umbmäärane. Täpne kasutusjuhend. Ei oskagi midagi täpsemat öelda. Täpne aadress. Haiguse täpset põhjust ei teata. Kontserdi täpne kava on koos. Täpne retsept. Anna täpne vastus.
3. üksühene, kõrvalekaldumatu, range (2. täh.), hoolikas, kõiki nõudeid arvestav. Täpne vastavus. Nõuab eeskirjade täpset täitmist. Haiglas on täpne päevakava. Väga täpne raamatupidamine, arvestus. Meeskond töötas nagu täpne mehhanism. Asjaajamine olgu täpne kui kellavärk. Kirurgil peab olema täpne 'eksimatu, osav, vilunud' käsi. Kellassepa, kirurgi täpne 'vilumust nõudev, peen' töö. Täpsed liigutused. || (inimese kohta:); oma tegevuses korralik, hoolikas, harva eksiv. Täpne raamatupidaja, kohtunik. Täpne bridžimängija. Ta on alati täpne: tuleb minutipealt, helistab minutipealt. Sakslased on täpne ja korraarmastaja rahvas. Õppealajuhataja on täpne justkui kellavärk.
4. otse sihtmärki tabav. Täpne lask. Täpsed löögid. Põgenejaid tabas täpne tuli. Täpse silma ja käega kütt.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|täpne, ülitäpne

vana|moodne
moest läinud, moele mitte vastav, moodi mitte järgiv; vanaaegne; iganenud.; sün. vanamoeline. a. (asjade, nähtuste kohta). Vanamoodne kostüüm, mööbel. Vanamoodsad prillid. Talle meeldivad vanamoodsad nahkköited. Vanamoodne kõnepruuk, mõtteviis. Olen veidi vanamoodsa muusikamaitsega. b. (inimese kohta:) moodi mitte arvestav ja mitte järgiv; vaadetelt, põhimõtetelt alalhoidlik, vanas kinni. Ta näeb vanamoodne välja. Tütar on mõnes asjas vanamoodsamgi kui ema. *.. meie oleme vanamoodsad inimesed, meil on jõulupuu, teeme kingitusi, sööme hästi .. I. Pung (tlk).

õiglane ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› erapooletu, ideaalis kõiki võrdselt kohtlev, kõiki asjaolusid arvestav, arenenud õiglustundega; üldisele õiglustundele vastav. Õiglane, õiglase südamega mees. Püüdis igas asjas õiglane olla. Isa on lapsega, lapse vastu, lapse suhtes õiglane. Karm, aga õiglane õpetaja. Õiglane peremees võlgu ei jää. Kaptenit austati ta õiglase meele pärast. Ta on õiglase loomuga. Õiglane kohtunik. Õiglane karistus, otsus. Unistus õiglasest ühiskonnakorrast. Õiglane kaubandus (kaitseb arengumaade väiketootjate huve). See pole õiglane, et ta isakodust ilma jäi. *Sa pole õiglane, jumal! Sa maksad süüdlase patud süütu kätte! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ebaõiglane.
2. ‹adj› õigustatud, põhjendatud. Õiglane sõda (sõja kohta, mida peetakse enesekaitseks v. teise riigi päästmiseks agressori käest). Müüs maja õiglase hinnaga. Tunneb õiglast viha. Lahkus õiglase meelepahaga. || van tõeline, ehtne. *.. siis hakkas ta Aini käest kinni ja ütles õiglase rõõmuga: „Tere tulemast, vend! ..” E. Aspe.
3. ‹adj› van jumalakartlik, vaga, patuta, õige. *Ta tundis, et elu oleks seal [= kiriklas] liiga õiglane, liiga korralik. A. Mägi (tlk).
4. ‹s› see, kes on õiglane, õige (hrl. patuta, vaga inimese kohta). Jumal laseb päikesel paista nii õiglastele kui õelatele. Õiglane tõuseb üles. Magab õiglase und 'magab rahulikult, sügavalt'.

õpilas|keskne
õpilase huvisid ja vajadusi arvestav, nendest lähtuv. Õpilaskeskne kool, õpetus.

üld|kokkuvõte
kõiki ja kõike arvestav tulemus. Üldkokkuvõttes kuulus meie võistkonnale kolmas koht. Üldkokkuvõttes 'üldiselt' jäi filmist hea mulje.