[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

lahmima ‹42›

1. korduvalt (huupi, umbropsu) lööma, peksma, kolkima, lohmima. Lahmis sõgedas vihas rusikaga, kuhu juhtus. Lahmisid teineteist malakatega. Koer sai lahmida. Lahmis käterätiga kärbseid toast välja. Laine lahmib vastu randa.
2. (midagi teha) lõhkuma, uhtma, vehkima. Pole muud kui lahmi tööd (teha). Lahmisime kogu õhtu niita. Lahmib vett kerisele, näole. Lahmib mulda kärusse. Külva väetis korralikult laiali, ära lahmi ühte kohta. Andis lahmida ning materdada, enne kui kulutulele piiri saime. Ta ei oska ujuda, lahmib niisama käte ja jalgadega. *.. ning kaugel lahmib tiibu vana tuuletallaja. O. Luts. || käia vehkima. Lahmisin tulla, nii et nahk märg. Tuli lahmida läbi soode ja heinamaade. Täna sai kümmekond kilomeetrit maha lahmitud. | piltl. *.. ja kipper oli õnnelik, et aeg lahmis omasoodu edasi minna .. H. Sergo. || ahnelt ning palju sööma v. jooma. Lahmib kõik keresse. Lahmis kausi kähku tühjaks. Lahmib muudkui külma vett sisse. *See pole head, sööjat sorti siga, kes laia suuga ei lahmi, ainult riitsib. L. Kibuvits.
3. korduvalt (öelda) lahmama, korduvalt lahmavalt väljenduma; fakte arvestamata mahategevalt kritiseerima. Lahmib kõigile näkku (öelda), mis tal pähe tuleb. Ta on kange koosolekutel teisi lahmima. Lahmiv lõõp(imine). Lahmiv kriitika. *Asjalikku kriitikat, särtsakat poleemikat, jah, aeg-ajalt ka väikeste vaimude lahmivat laimu ning virilat valet. P. Rummo.

lobisema ‹37›

1. lobinat (1. täh.) kuuldavale tooma; lobinaga (1. täh.) liikuma. Katsu nii pesta, et vett maha ei lobise. Ämber jookseb mis lobiseb. Sead söövad nii et lobiseb, nagu lobiseb. *Sõjapaadid .. seisid liikumatult ankrus lobisevate lainete keskel. A. H. Tammsaare (tlk).
2. palju (tühjast-tähjast) rääkima. Naised võivad tundide kaupa lobiseda, nad ei väsi lobisemast. Tule varsti koju, ära jää külla lobisema. Mis ta lobiseb, kui ise õieti ei tea. Talle ei või midagi usaldada, ta lobiseb kõik välja, teistele edasi. Algul rääkisime asjalikku juttu, pärast lobisesime niisama. *Saa aru, ema, et mul on praegu väga lihtne ennast trellide taha lobiseda! E. Rannet.

maksim ‹-i, -it 2› ‹s›
kõnek H. Maximi konstrueeritud raskekuulipilduja. *.. selgesti on kuulda „maksimi” asjalikku raginat, harvem kuuleb püssituld. J. Peegel.

märkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. lühike suuline v. kirjalik selgitus, seletav lisand, kommentaar. Tegi ettekande kohta paar asjalikku faktilist märkust. Sellistest märkustest on probleemi uurijale kasu. Oponentide märkused dissertatsiooni kohta. Toimetaja tegi punase pliiatsiga märkusi käsikirja servadele. Kirjutis ilmus toimetuse märkusega. Teravad kriitilised, mõnikord isegi halvustavad, satiirilised, mürgised märkused. Kirja nurgal oli märkus „Täiesti salajane”. Õigusaktides on paragrahvidele lisatud veel täpsustavaid ja selgitavaid märkusi. Käsikiri tagastati märkusega: ei ole võimalik avaldada. Tabeli, õpilaspäeviku märkuste lahter.
▷ Liitsõnad: järel|märkus, kõrval|märkus, lühi|märkus, vahe|märkus, ääremärkus.
2. suuline v. kirjalik etteheide eksimuse, ebakohase käitumise jne. eest. Õpilasele kirjutati päevikusse märkus lohakuse, hilinemise pärast. Võistleja saab kohtunikult märkuse mõne mängureegli rikkumise pärast.
3. van meelemärkus, teadvus. *Nüüd tuli märkus pähe ja karistasin ka – krõmm talle [= hundile] takkajärele! E. Särgava. *Tulin märkusele ja vaatan: kubinal täiu loivab ihu peal .. O. Jõgi (tlk).

möla ‹11› ‹s›
hlv rohkesõnaline, kuid sisutu jutt, loba. See pole jutt, see on selge möla. Jäta oma möla, aitab mölast! Kes su ajuvaba möla kuulata tahab! Tal jookseb möla hästi. Ei olnud meil mingit asjalikku juttu, ajasime niisama möla. Ta loodab eksamilgi oma lobedale mölale.

nõu2 ‹part nõu 14› ‹s›

1. juhatus, näpunäide, nõuanne, õpetus, soovitus. Tulin sinult nõu küsima, otsima, saama. Anna nõu, mis teha. Kelle käest saaks asjalikku nõu? Kuula, võta kuulda vanema inimese nõu, tee tema nõu järgi. Nüüd on hea, hüva nõu kallis. Ehk ema oskab nõu anda. Andis nõu värbamisest kõrvale hoida. Ta ei keelanud oma nõu, oli meile nõu ja jõuga abiks. *.. ma oleks paremini Jütsi käest võinud nõu võtta kui Ennu käest! L. Koidula.
2. väljapääsu võimaldav, lahendust pakkuv abinõu v. teguviis. Pole muud nõu kui andeks paluda. See on tõesti ainuke nõu. Ei aita muu nõu, tuleb arst kutsuda. Ei jää muud nõu (üle) kui kaotatud raamat välja maksta. Räägi emale, ehk tema teab nõu. Selle häda vastu leiame nõu. *.. Tiidrik tahtis ükskõik mis nõuga, hea või halvaga, isa paati saada ja koju sõita .. A. Hint. || kõnek abi. Kas tuled mulle nõuks, nõusse heina tegema? Vahel käib tal naabrinaine nõuks, nõus kraamimas ja süüa tegemas.
▷ Liitsõnad: abinõu.
3. mõte, kavatsus, plaan. Mis sul nüüd nõuks on? Tal on kindel nõu edasi õppima minna. See on väärt, kiita nõu, see nõu pole laita. Teised püüdsid ta nõu maha teha. Lõpuks ta jättiski selle nõu (katki). Haudub (tema vastu) kurja nõu. Kardan, et tal pole meiega head nõu. Poiss hakkas traktoristiks, olgugi et isal oli temaga teine nõu. Ära lahkumise, põgenemise nõust kellelegi räägi, muidu läheb see nõu tühja, nurja. Panid ühisel nõul töökoja käima. *Alati oli ta vanglast lahkunud nõuga ennem surra kui varastada.. F. Tuglas. *.. asuti kirstu kallale, punnitati, katkestati ja jäeti nõuks – ei jaksa. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: sala|nõu, sõja|nõu, vandenõu; eelnõu.
4. ‹kohakäänetes› seisukoht, arvamus; seisukoha, arvamuse jagamine. Meie kahekesi olime alati ühes nõus, ühel nõul. Selles asjas ma ei ole sinuga nõus, ühel nõul. Teevad kõike ühel nõul 'üksmeeles'. Ema oli ikka laste nõus. Ära nende, nendega nõusse hakka, löö. Kas sinagi oled nüüd nende nõus? Katsu ta oma nõusse saada, rääkida, meelitada. Kõigepealt tuleb tema meie asjaga nõusse saada. Veenge, kuni ta nõusse jääb. Olen nõus 'samal arvamusel', et see lahendus ei kõlba. Olen ettepanekuga väga, täiesti nõus. Olen nõus osa võtma, aitama, laenama. Kas oled nõus? – Nõus.
5. tarkus, taip, aru. Küsige targematelt, kui endal nõust puudu tuleb, nõu otsa saab, nõu otsas. Ma ei oska enam midagi teha, olen nõust lahti, minu nõu enam ei aita. See asi tuleb sul omast nõust, omal nõul, oma nõuga korda saada. Mis ei saa jõuga, saab nõuga. Tuleb aeg, tuleb nõu. Nõu aitab meest, nõõ! hobust. *.. jah, tulgu ometi [onu] ja võtku poiss esile, sest tema nõu ei hakka. O. Luts.

poleemika ‹1› ‹s›
hrl. publitsistlikku v. teaduslikku laadi avalik vaidlus, väitlus. Terav, äge, vihane poleemika. Opereti üle, ümber puhkes elav poleemika. Arhitektiga peeti asjalikku poleemikat. Poleemikat tekitav projekt. Hõlpsalt poleemikasse laskuv uurija.

terake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem tera [2]). Lind nokkis peo pealt terakesi. Laud oli täis kristallsuhkru terakesi. Rauapuru karedad terakesed. | piltl. Leidsin segasevõitu kirjutisest ka paar asjalikku terakest.
▷ Liitsõnad: kruusa|terake(ne), liiva|terake(ne), suira|terake(ne), tolmu|terake(ne), viljaterake; silmaterake.
2. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese koguse, hulga v. määra kohta:) natuke, väheke, ivake. Laena mulle terake suhkrut, soola. Panin supi sisse terakese pipart ka. Terake putru jäi veel ülegi. Terake tsementi läheks veelgi vaja. Ära söö kõike ära, anna mulle ka terake! Tüdruku silmades oli terake hirmu, uudishimu, uhkustki. Terake võib tema sõnades tõtt ka olla. Kui on terake mõistust ja kärmed käed, siis saab elus ikka hakkama. Ta hääles polnud terakestki 'mitte sugugi, üldse mitte' kõhklust. Terake aega tagasi oli ta veel siin. Terake õnnestus minulgi selles asjas kaasa aidata. Palub teist terake(se) oodata. Kannata terake! Saaks ometi terake(se) puhata! Jäin terakese hiljaks. Poiss tuli terake varem. Hommikul oli kurk terake valus. Ehk saaks terake(se) ettevaatlikumalt! Päike on vahepeal terake(se) madalamale vajunud. Temperatuur püsib nulli ringis, kord terake üle, kord alla.

toimekus ‹-e 5› ‹s›
(< as toimekas (hrl. 1. täh.)) Noormehe reibas toimekus. Uus juhataja ilmutas asjalikku toimekust. Noor õpetaja võitis oma toimekusega kiiresti külarahva poolehoiu. Hommikune linn võtab meid vastu tõtu ja toimekusega.

ulm ‹-a 22› ‹s›
unenägu, unelm, kujutelm vms. (sageli poeetilisemas kasutuses). Kohutav, painajalik ulm. Olen korduvalt näinud üht imekaunist ulma. Ärkas jubedast ulmast asjalikku tõelusse. See oli meie ulmade reis! Vähestel õnnestub näha oma kaunite ulmade teostumist. Polaaröö on värviküllane ulmade maailm. Maskeraadil tundis ta end kirevasse ulma sattununa. Romaanis on realistlik elukujutus põimunud ulmade ja nägemustega. *Pärjad, puusärk, härmatund kabelisein / tõde ulmaga põimuma sundis / minu hinges .. V. Verev.