[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

bel canto [k-]
muus Itaalia laulukoolile omane voolav laulmisviis

hant ‹handi 21› ‹s›, handid pl
soome-ugri rahvas Loode-Siberis (van. nimetus ostjakid)

jant ‹jandi 21› ‹s›

1. sekeldus, askeldus. Palju janti oli turba äraveoga: kuidagi ei saanud autot. Silla pärast igavene jant: jälle katki. Küll oli janti, enne kui asjad korda sain.
2. tembutus, naeruväärne tegu, rumal nali. Niisugust janti pole enne nähtud. Insener tegevat igavest janti: minevat nüüd hoopis maalriks. *Ajate rahva kokku ja nüüd hakkate välja ajama. Mis janti siin tehtakse? T. Braks.
3. (jämekoomiline) naljamäng, farss. Mängiti kerget, tühist, labast janti.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

iga kant lõikab
igas suhtes läheb korda. *Tema käib koosolekutel, mina teen tööd, ja iga kant lõikab. L. Kerge.

lant ‹landi 21› ‹s›

1. kal sööta jäljendava läikiva metallkehaga õngpüünis. Paadi järel veetavat lanti nimetatakse vedel. Viskab, heidab spinninguga lanti. Haug ei taha lanti võtta, neelab paremini elussööta.
2. kõnek noos, saam, saak. Varase kurgi kasvatus on hea, kindel lant. *„Poisid, landile!” kamandab Joonas Jaakmees ja kougib söehunnikust kartuleid. H. Väli. *.. järsku on staabimeeste [söögi]isu ettenähtust väiksem ja jääb temalegi lanti. R. Vaidlo.

mant
murd juurest
1. ‹postp› [gen] Ema tuli lauda mant loomi talitamast. Käib ühe mant teise manu. Ei tema laua mant nii pea tõuse. *Ent siirdugem oletuste mant teada olevate faktide juurde. L. Anvelt. || (staatiliselt, koha väljendamisel). *Nüüd peab abi otsima küll külatarga mant. M. Under.
2. ‹adv› Rüüpa peale, see võtab halva meki mant. *.. kui ükskord eluvaim mant hoopis ära läheb, siis tuleb meie puhkus – mulla all. A. Taar. *Nühi [käsi] kuidas tahad, lauda lõhna mant ära ei kraabi. Tööinimese hais? L. Hainsalu.

mant ‹mandi 21› ‹s›
van
1. piima koor. Piima pealt kooriti manti. *.. valas oma viha välja manti soumile pekstes. A. Toomaspoeg.
2. (parem) kraam, kaup. *Ma olen omale suurte rahade eest tagavaraks ostnud igasugu kallist manti, varsti ma aga pean selle maha müüma jumal teab mihukesele vurlele poole hinna eest. A. Jakobson.

pant ‹pandi 21› ‹s›

1. vara, millega tagatakse laenu vm. kohustuse täitmine. Maad, talu panti panema. Andis raha eest kella, sõrmuse pandiks. Tal on kogu varandus panti viidud. Raamatuid laenutati pandi vastu. Pandiks võeti kaks sõjavangi.
▷ Liitsõnad: kinnis|pant, vallaspant.
2. piltl tagatis millegi saavutamiseks. Õnne pant. See ennastsalgav tegu sai meie sõpruse pandiks. Teaduse arengu pandiks oli ta seos praktikaga. Annan pandiks oma mehesõna. Lapsed on rahva tuleviku pant. Töö on edu pant.
3. pandimängus ese, mille mängujuht võtab mängijalt ja mis tuleb mingi ülesande täitmisega välja lunastada. Kes mängureeglite vastu eksib, annab pandi. Mängisime pantide lunastamist. Mida peab see tegema, kelle pant minu käes on?

(oma) pead (pandiks) andma, (oma) pead pandiks ~ panti panema vt pea

rant ‹randi 21› ‹s›
(hrl. mingi eseme paksem, kõrgem, kaunistav) serv, äär, ääris. Mündi rant. Karusnahkse randiga kapuuts. Tikitud rantidega pluus. Uksele oli pandud vildist rant. Ämber on randist saadik, randini vett täis. Sinise randiga taldrikud, tassid. Kristallkausil oli kullatud rant. Vanataat tegi ilusaid kirjatud rantidega korve. Mehel olid jalas punase randiga kalifeed. || (mütsil:) pead ümbritsev kõvem, paksem serv. Sinine tumekollase randiga vormimüts. Nokkmütsil on randi all higirihm. || (jalatsitel:) pinsoli serva külge kinnitatud tugev nahariba, kuhu võidakse tald kinnitada. Randiga, randita kingad. Kinnitas suusasidemed suusasaabaste rantide külge. || (meeste soengul:) sirge juuste serv kuklal, kaelal. Juuksed on lõigatud randiga, ilma randita. || (millegi äärjoone v. jälje kohta). Nekroloogi ümbritseb must rant. Koorest jäi piimakannu külge kollane rant. Prillid on jätnud ninajuurele punase randi. Ta näib nii kurnatuna – mustad randid silmade all. *.. laternad põlesid, loodetaevas õhetas veel kustuv roosakas rant. M. Traat.

sant ‹sandi 21 komp sandim e. kõnek sandem superl kõige sandim e. kõnek kõige sandem›
I. ‹adj›
1. laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, sellisena rahulolematust äratav, vilets, halb, paha. a. (esemete, ainete vms. kohta). Santi kaupa ei osta keegi. Lahja sant vein. See tubakas on võrdlemisi sant. Tööpere nurises sandi toidu üle. Loomad ei taha süüa santi kopitama läinud heina. Toit, liha on sandiks läinud 'riknenud'. Sandist käsikirjast ei saagi tulla head raamatut. Sant, kivine maa. Sandid põllud. Orased tänavu väga sandid ei olnud. Metsa vahel läks tee sandimaks. *.. vesi neis kaevudes oli seistes nii sandiks läinud, et ta joomiseks ei kõlvanud. E. Vilde. b. (füüsilise v. psüühilise seisundi, ka võimete vms. kohta). Tervis on sant, muutus sandiks, läks järjest sandimaks. Süda läks sandiks, ajab oksele. Sant tunne kõhus, kontides, südames. Mul on täna nii sant olemine, nii sant olla. Enesetunne on sant. Isal on nägemine sant. Poisil on sant mälu, pea. Urmas on sant laulumees. Eilse pärast on kole, kangesti sant tunne. Sant tuju, meeleolu. Tuju on sandimast sant 'väga halb'. Vaatas mulle nii süüdistavalt otsa, et mul hakkas päris sant. Seda logelemist oli kohe sant vaadata, näha. *Ega sõjas üksi püssiga. Need on need kõige sandemad, kes saadetakse tukiga tulle. Sääl on muid asjamehi.. A. Mägi. c. (tegevuste, nähtuste vms. kohta). Laideti meeste santi tööd. Sant poliitika. Sant saksa keele oskus. Sant käekiri. Võõra teenistuses ei olnudki elu kõige sandim. Kirub oma santi saatust. See oli sul küll väga sant mõte. Nägin öösel santi und. Sellest piimast jäi sant maik suhu. Küll keldris oli sant hais. Kas on midagi santi juhtunud? Tulgu mis tuleb, praegusest sandimat enam ei saa olla. *Mart arvas, et kakskümmend tsentnerit selle suvega on hektari peale vähe, santi moodi vähe, kui mõelda, et oder. O. Anton.
2. negatiivsete eetiliste omadustega, iseloomult halb; moraalselt vääritu, laiduväärt. Tige ja sant inimene. Sant mees. Sandid kaaslased, sõbrad. Jauram polnud kõige sandim peremees. Uued naabrid on võrdlemisi sant rahvas. Vangivalvur polnud kõige sandimate hulgast. Lapsed olid oma ema vastu sandid. Sandi iseloomuga naine. Sandid kombed, kalduvused. Poiste sant ülalpidamine. See oli sant tegu. Tüdrukul on sant kuulsus. || ebasõbralik, ebalahke. Suhted naabritega on sandid. Ta ei ole mulle öelnud ühtegi santi sõna. *.. lihaval kreisiülemal oli õige sant nägu ees. A. Hint.
3. ebasoodus, ebameeldiv, mittekasulik. Sant ilm. Ilm(ad) on sandiks läinud. Tänavune talv oli metsloomadele eriti sant. Sant kartuliaasta. Praegu on kõige sandim aeg pikaks teekonnaks. Olukord oli üsna sant, sandimast sandim. Olime sandis olukorras, seisukorras. Võrdlemisi sant võimalus. Sant lugu, kui see kõik õige on. Minuga, minu tervisega on asi sant, asjad sandid. Haigus võttis sandi pöörde. Üpris sandid tulemused. Väga sandi sisuga teadaanne. Millal ma sulle santi nõu olen andnud! Sellest linnast on mul kõige sandimad mälestused. Jahimeestel oli täna sant õnn.
4. tülikas, ebamugav, raske. Täiskiilutud bussis oli sant sõita. Vastu tuult on rattaga sõitmine küllaltki sant. Pimedas toas oli ka sant olla. *Või oled kuski vahepeal, siis pressivad sind jälle sotsid ja pursuid mõlemad – veel sandim.. R. Janno.
II. ‹s›
1. (alatiseks) vigane inimene, invaliid. Pime sant. Käteta ja jalgadeta sant. Ühe jalaga, puujalaga sant. Kaotas sõjas käe, nüüd eluaegne sant. Karkude najal komberdav sant. Tuli sõjast tagasi sandina. Jäi vigastusest sandiks. Tulid mitmekesi kallale ja peksid noormehe sandiks. Raske tõbi tegi mehe sandiks. Töömees kukkus tellingutelt sandiks. Võeti jalg maha, nüüd sant valmis, sant mis sant. Ta on sant – lonkab teist jalga.
▷ Liitsõnad: pool|sant, puru|sant, sõjasant.
2. kerjus. Sandid palusid almust. Andis sandile 20 senti. Kirikuvärava juures kerjasid sandid. Külakorda käivad sandid 'vallavaesed'. Palu oma palka tema käest nagu sant. Sandi kott ei saa kunagi täis. Lase sant sauna, sant tahab ka lavale. Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida. *„Sõida põrgu oma karbonaadi ja viinatilgaga. Kes siin õige sinu sant on,” kurjustas Press. R. Tiitus. || ka hlv (vaese inimese kohta). Tal on ikka vara ka, ega ta mõni sant pole. *Teil pole ju hinge taga punast krossigi! Te olete ju sandid! Kaltsakad! J. Piik (tlk).
▷ Liitsõnad: kiriku|sant, vallasant.
3. mardi- v. kadrisant. Mardi- ja kadripäeval käidi sandiks.
4. (kerge kirumissõnana). Kes teda santi uskuda teab! *Vanaisa sirutab: / „Selg, näh, sant, jäi kangeks.” J. Kaidla.

vant1 ‹vandi 21› ‹s›
midagi toetav, hoidev tross. a. ehit rippkonstruktsioonis, masti toetamiseks jm. kasutatav pinguldatud terastross. Sillasamba vandid. Vantidega kinnitatud postid. b. mer masti v. tengi laeva külje poolt hoidev tross. Madrus ronis mööda vante üles, rippus vantides. Vandid raiuti tormi ajal katki. Tuul vilistab vantides.

vant2 ‹vandi 21› ‹s›
hlv venelane. Vene vandid.