[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

aula ‹6 või 1› ‹s›
(kõrg)kooli aktusesaal. Ülikooli, õppeasutuse aula.

bola ‹11› ‹s›
etn Lõuna-Ameerika indiaanlaste ja gautšode viskerelv (kivi- v. metallkuulid 2–3-harulise rihma otstes)

dogma ‹6› ‹s›
tõestuseta tõeks peetav juhtlause, seisukoht v. õpetus; täht-tähelt, muutuvaid tingimusi arvestamata järgitav eeskiri v. vormel. Kivinenud, ortodoksne, surnud dogma. Seda seisukohta ei tohi dogmana võtta, dogmaks pidada.
▷ Liitsõnad: usudogma.

doina ‹6› ‹s›
folkl rumeenia ja moldaavia lüüriline rahvalaul

doira ‹6› ‹s›
muus mõnede Kesk-Aasia rahvaste tamburiinikujuline löökpill

dollar ‹-i, -it 2› ‹s›
USA, Kanada, Austraalia ja mõnede teiste riikide suurem rahaühik. USA dollari ostujõud. Hind dollarites. Kas teil dollareid on?

domra ‹6› ‹s›
muus mandoliinitaoline 3–4 keelega vene rahvapill

donja ‹6› ‹s›
hispaania keelega maades eesnime ette asetatav naise austav kõnetlussõna, proua

donna ‹6› ‹s›
proua, preili (hrl. tiitlina naise, enamasti aadlinaise eesnime ees Itaalias) | piltl. *Ruudi oli talle just enne rääkinud, et üks tõeline donna pidavat raatuse ees ootama. J. Peegel.

dool ‹-i 21› ‹s›
endisaegne Vene massiühik (44,43 mg)

duuma1 ‹6› ‹s›
aj seadusandlik v. administratiivne voli- v. esinduskogu Venemaal. Bojaaride duuma.
▷ Liitsõnad: linna|duuma, riigiduuma.

duuma2 ‹6› ‹s›
folkl (lüro)eepiline ukraina rahvalaul (hrl. ukraina rahva võitlusest vaenlaste vastu)

eosla ‹1› ‹s›
bot eostaimede organ, milles arenevad eosed, sporangium
▷ Liitsõnad: lehter|eosla, peit|eosla, sulgeosla.

foul ‹-i 21› ‹s›
sport faul

gouda ‹s›
Hollandi päritolu mahe juust

hola ‹11› ‹s›
folk, folkmuusika, holamuusika

kola1 ‹11› ‹s›

1. kolin. Vanker tegi munakivisillutisel suurt kola. Nad astusid ettevaatlikult, et mitte trepil kola teha. *Nõnda jõudsid nad suure kola ja müraga .. Maali kambrisse. E. Bornhöhe.
2. lokulaud, kolalaud. Kola lööma 'lokku lööma'.

kola2 ‹11› ‹s›
koli. Tarbetu kola. Kõik kohad vana kola täis. Laudalael oli laudu, kaste ja muud kola. *.. möödaminevad aleviku elanikud seisatasid, hindasid kolijaid ja kola. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: rauakola.

koola ‹6› ‹s›

1. bot alkaloididerikaste seemnete pärast kultiveeritav peam. troopilise Aafrika lehtpuu (Cola)
2. kõnek kokakoola, koka (1. täh.) Joob rummi koolaga.

kula1 ‹11› ‹s›
etn suur varrega täisnurgi oleva kahaga puukulp
▷ Liitsõnad: piima|kula, veekula.

kula2 ‹11› ‹s›
kullimäng. Mängisime õues naabrilastega kula. *.. mine õuele – mängi palli, hüppa kaugust ja jookse kula. H. Pukk.

kuulama ‹kuulata 48›

1. kuulmise teel midagi jälgima. Muusikat, raadiot, ettekannet, päevauudiseid kuulama. Kuulab raadiost ooperi ülekannet. Ene armastab linnulaulu kuulata. Kuulasin vaikides, teraselt, poole kõrvaga, salaja, kikkiskõrvu. Lektorit kuulati tähelepanelikult, huviga. Lapsed armastavad muinasjutte kuulata. Jäin naabrite juttu kuulama. Teda kuulati ainult viisakusest. Eks räägi, ma kuulan sind! Kuulake, mis mina sellest asjast arvan! Kuulas tükk aega, kas kõik on vaikne. Kuula, keegi nagu kõnniks seal! Ta jutustab nii hästi, et lausa lust kuulata. Sa räägid niisugust juttu, et kuula ja imesta. || kõrgkoolis mingi aine loenguil käima. Kuulas ülikoolis kõrgemat matemaatikat, filosoofiat, kunstiajalugu. Kuulas teisel semestril prof. A. Saareste loenguid. || auskulteerima, kuulatlema. Arst kuulas patsiendi kopse ja südant. Tohter koputas ja kuulas haiget põhjalikult.
2. hankimise eesmärgiga (mitmelt poolt) pärides, küsides otsima. Tuli linna tööd kuulama. Kuulasin endale uue töökoha, korteri. Peremehed käisid kevadel kiriku juures endile karjaseid, tüdrukuid ja sulaseid kuulamas. Eit käis mitmest perest põrsast, kangasuga kuulamas. *..käis [Mihkel] mitu korda minu isa palvel, et see talle naise kuulaks. R. Soar. || millegi (v. kellegi) kohta teateid hankima, midagi järele pärima, välja uurima. Tulin kuulama, kas saate mulle laenu teha. Käis mitu korda kuulamas, kas täna ikka koosolek toimub. Lähen kuulama, kuidas homse linnaminekuga jääb. Kuula venna käest, kui palju ta auto eest tahab. Ma kuulasin juba kõikjal tema järele. *..liikus ostusid tehes või kaubahindu kuulates mööda Vitkovi tänavakest.. E. Kippel.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima; kuuletuma. Poiss ei kuula keeldu, keelamist. Miks sa mu nõuannet ei kuulanud? Sõdur peab käsku kuulama. Ta ei kuulanud sõprade hoiatust. Ma hoiatasin küll, aga või sa mind kuulasid! Lapsed peavad vanemaid kuulama. Ta kuulab ainult oma südametunnistuse häält. *„Jäta nüüd ometi...” palub ema, kuid onu ei kuula teda. R. Kaugver. || juhtimisele alluma. Laev, paat, traktor kuulas, ei kuulanud rooli.
4. millestki välja tegema, hoolima. *Ei surm kuula jah, olgu see noor või vana, rikas või vaene. E. Krusten. *Ja Tripsu-Trapsu ei kuulanud tõesti millestki. Nad aina töinasid. M. Sillaots.
5. kuula kõnek mõnedes imestust, üllatust v. uskumatust väljendavates, samuti tõrjuvates, pahandavates vm. väljendites on lähedane interjektsioonile, (täh. sageli:) ennäe, ena. Kuula imet, või sina ei teagi! Ah, kuula nüüd purjus inimese juttu! *Jutustan oma äpardusest. „No kuula ometi!” ütleb tädi Matilde. B. Alver. *„No kuula nüüd,” tõreles Peeter. „Mis seal siis vaja kurjustada oli.” A. Kitzberg.

käula ‹6› ‹s›
murd kõnek (väiksem, viletsam) laev, alus, paat v. auto, logu. Ajas oma vana käula garaažist välja. *Asi nüüd selle tühipalja käulaga hakkama saada! Poisid, soodid pingule! A. Uustulnd. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo.

mobla ‹6› ‹s›
kõnek mobiiltelefon, mobiil. Saada ta moblale sõnum. Mul pole moblat kaasas.

mula ‹11› ‹s›
kõnek tühine, ohtrasõnaline jutt, loba. Ei maksa uskuda, tühi mula! Ära aja mula! Hea jutumees, mula muudkui jookseb. Poiss oskab tüdrukutele mula ajada.

Poola gen, poola indekl
Tunneb poola keelt, kirjandust, kunsti. Poola hagijas. Poola lehis. Poola kaste 'muna-võikaste'. Poola vorst 'poolsuitsuvorsti sort'. Poola lagi 'karandlagi'. Poola hõbe van väikese hõbedasisaldusega valge metallisulam.

pula ‹11› ‹s›
kõnek tühi loba, jamajutt, lora. Poisid ajavad tüdrukutele, tüdrukutega pula. Ära pane seda jokkis meeste pula tähele! Mine sa võta kinni, ajab ta pula või räägib tõtt. Peep ajab alailma igavest pula.

romula ‹1› ‹s›
autolammutuskoda. Auto veeti romulasse.

rula ‹11› ‹s›
kahe rattapaariga lauake, millel seistes sõidetakse, rull-laud. Rulaga sõitma. Rulale võib panna ka mootori või purje. Toodetakse rulasid nii kiirlaskumiseks, tünnisõiduks kui ka slaalomiks.
▷ Liitsõnad: näpurula.

sola ‹11› ‹s›
murd väike metsa, võsastiku v. jõekääruga piiratud lagendik, heinamaariba

soul ‹-i 21› ‹s›
muus Ameerika neegrite tantsuline ja rütmikas muusikastiil. Soul on saanud mõjutusi bluusist ja gospelist.

sula
‹adv› täiesti, päris, puha. Sa oled ju sula kade!

sula ‹11›

1. ‹adj› külmunud olekust pehmeks ja vesiseks muutunud, üles sulanud. Lumi on sula. Kevadine sula maa. Lume all on pinnas sula. Põllud on sulaks muutunud. Mättad on juba paljad ja sulad. Sula teega lõikas reejalas sügavale lume sisse. || (ilma kohta:) pehme ja niiske. Sulad ilmad. Mõne aja pärast läks ilm sulaks. Parem vaikne pakane kui sula tuul.
▷ Liitsõnad: poolsula.
2. ‹adj› vedelas olekus, sulanud v. sulatatud. Sula metall, magma. Sula hõbe, kuld, raud, tina. Sula tõrv. Linikule tilkus sula küünlarasva. Südasuvel lõhnas metsas sula vaigu järele. Suvine sula mesi. Suhkrutükk muutus suus sulaks. Pannil särises sula või.
3. ‹s› talvine ilmastikunähtus, mille puhul temperatuur on 0° v. üle selle. Väljas on sula. Küünlapäeva sula. Märtsikuu sula hävitas paksu lumekatte imekähku. Äkiline sula viis kogu lume. Viimane suur sula lõi kõik kraavid vett täis. Hakkab vist sula tegema 'sulale minema'. Ilm läheb, kisub sulale. Ilm on sulal. Uus aasta saabus sulaga. Sulad vaheldusid pakasega. Pakane taandus sula ees. Sulale järgnesid ilma lumeta külmad. Teed on sulaga libedad. *Kui ikka koer talvel lume sees püherdama hakkas, oli kolme päeva pärast sula lahti. J. Tuulik. || piltl ideoloogilise surve lõdvenemise aeg ühiskonnas. Hruštšovi-aegne sula.
4. ‹s› lahtisulanud koht jääs. *Ettevaatlikult jullat ees lükates jõuavad mehed üsna sula lähedale. A. Gailit.
5. ‹adj› pehme. a. (maa kohta:) hästi läbiküntud, kohe. *Üksi kündsin põllud sulaks, viskasin seemne ja äestasin mulda. H. Sergo. *„Sula muld,” ütles ta, mõeldes selle all külviks haritud pinda.. E. Krusten. b. leebe, järeleandlik. Poisi meelituste peale läks tüdrukul süda sulaks. *Oled mul muidu käre tükk, aga selle mehikese suhtes liiga sula. E. Tegova. c. mahe, meelitav. Hääle sula kõla. Räägib sulal keelel. *Sellepärast hakkas teine Alevipoega mesikeelil meelitama ja sula suuga paluma.. J. Kunder.
6. ‹adj› (sula)selge. Räägib sula inglise keelt. Mehed ajasid omavahel juttu sulas maakeeles. Tal on saksa keel sula. *Jah, nad oleksid pidanud enne [mereleminekut] mootori sulaks õppima! Murdlainete ees äkki stopp! A. Mälk. *.. ikka tema jah mingu, temal nagu need konksud ja kavalused kõik sulad! B. Alver.
7. ‹adj› täielik, selge, puhas. Vaatas etendust kui sula imet. Sula õnn, et kõik nii hästi laabus.
8. ‹s› kõnek sularaha. Kas tasute kaardiga või sulas? Maksan sulas. *Praklitzi plaani järgi toimetas Lesta oma ärist nii palju väärtusi kõrvale, kui iganes jõuti sulaks teha. E. Vilde.

suula ‹6› ‹s›
zool hanesuurune pikatiivaline Põhja-Atlandi merelind (Sula bassana)

tola ‹11›

1. ‹s› (õukonnas, tsirkuses, laadal vm.:) narr, kloun, palaganitegija, pajats, veiderdaja. Igas õukonnas pidi ikka oma tola olema. Punase ninaga tolad veiderdavad ja lahutavad laadaliste meelt. Räägi tõsiselt, ära mängi tola! Elu kui tsirkus, kus üks mängib suuremat, teine väiksemat tola.
▷ Liitsõnad: laada|tola, palagani|tola, pulma|tola, tsirkusetola.
2. ‹s› tobu, lollpea, loll (ka sõimusõnana). Sellest saab iga tolagi aru. Kes see tola küll Manni ära võtma peaks? Ta on nendest kõige suurem tola. Seisis siin ja ootas tüdrukut nagu vana tola. Oh mind igavest tola, lasin end ninapidi vedada. Ants, tola, jäigi ta juttu uskuma. Kas teie, tolad, ka midagi teate! Oled küll tola mis tola! *Need kaabakad olid tal koos salakaubakoormaga niisama hästi kui käes, ja ta tola laskis neil nina eest ära joosta! A. Kasemaa.
3. ‹adj› poole aruga, napakas; lollust ilmutav. Poiss pidavat natuke tola olema. See mees on küll päris tola! Ta on ju tola kui äsjasündinud vasikas! Kelm oli mehe jälle tolaks teinud. Ühesugused tobud kõik, üks tolam kui teine. Ta tegi nüüd küll tola tembu. Mis tola juttu sa ajad! *Ta ei olnud ei erand ega tuulepea. Ja seda tolam võis kogu ta eraelu kõrvalt välja paista ... T. Kallas.
▷ Liitsõnad: puru|tola, püstitola.

ujula ‹1› ‹s›
spordirajatis, kus harrastatakse ujumist jt. veespordialasid. Linna, kooli ujula. Ujula hüppetorn. Järvele rajati korralik ujula. *Ühel suvel oli kooliperel .. Emajõe kaldaäärsel kasutada väike ujula. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: sise|ujula, välisujula.

ula ‹adv›
vabalt, jõude; omapead, järelevalveta; lohakil(e), unarul(e). Tänane töö on tehtud, homseni võid üsna ula olla. Loodab läbi ajada päris ula, midagi tegemata. Noored sälud jooksevad karjamaal niisama ula. Paat oli ula keset jõge voolu kanda. Maitsetaim pole malts, et kasvab ula. Ema hulkus teab kus, jätnud lapsed ula. Põõsa alla ula jäetud labidas läks rooste. Raha vedeleb tal ula küll laua peal, küll riiulil. *.. kelmid ei jookse meil ula ümber, need on kõik üleval linnas türmis. A. Kitzberg.

ula1 ‹11›

1. ‹s› ‹hrl. adverbilaadselt› (lõdvalt) vaba, omapead, lohakil olek. Sõjavange ei lastud ulale, ula peale. Täisjõus mehed puha ula peal – tööd ei ole. Mõtted tikkusid ulale uitama. Inimesed põgenesid rinde eest, jättes oma elamise ula peale. *Hommikuti värav ristseliti lahti, loomad ula peal. I. Sikemäe. || ringiaelemine, kõlvatu elu. Ema valvas, et tüdruk ula peale, ulale ei läheks. Poiss on täitsa hukas, eks ta ole jälle kuskil ula peal. *Ja ta võib selgeid näiteid tuua kas Kõverjalg-Katast, kes noores põlves rasket ula elas .. A. Valton.
2. ‹adj› vaba, jõude olev; omapead, järelevalveta olev. Olen parajasti päris ula inimene, otsin just tööd. *Igaüks võis näha, et siin pole enam ula mets, vaid keegi asub elama ja piirab oma maatükki. M. Metsanurk. *Oma või võõras ula loom pääsis vilja, sead kartulisse. A. H. Tammsaare. || ringiaelev, kõlvatu. Ta käis mööda kasiinosid ja oli üldse üks ula mees. *Ohvitserid annavad halba eeskuju. Prassivad, joovad, elavad ula elu. J. Pert.

ula2 ‹11› ‹s›
murd (lai) räästas. Aida ula all kuivatati kala. *.. ta oli ula alt varnast kirve võtnud .. J. Peegel.

ula3 ‹11› ‹s›
murd mütsinokk. Ulaga müts. *Peas aga [oli hobuseajajal] riidest müts, millel läikiv ula ees. H. Sergo.

vobla ‹6› ‹s›
zool Kaspia vesikonnas elutsev särg (Rutilus rutilus caspicus). Voblat püüdma. | (toiduna). Kuivatatud, vinnutatud vobla.