[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

edenema ‹37›

1. laabuma, sujuma, ladusalt toimuma. Töö, õppimine edeneb. Asjad edenevad meil hästi, kenasti. Lugemine edenes mul visalt. Jutt ei tahtnud kuidagi edeneda. Kõik on edenenud nii, nagu lootsin. Ei edenevat ta käes ükski töö. Ta uus novell edeneb jõudsalt.
2. kasvama, arenema, sigima. Liivasel maal kuusehekk ei edene. Mesilased edenevad tema käes. Lambad ei edenenud neil eriti hästi. *Aias oli rahulik ja hea justkui vanajumala selja taga – kõik edenes ja võrsus .. M. Traat.
3. edasi arenema; progresseeruma. Meie elu on edenenud. Majanduslikult ja kultuuriliselt edenenud maakond. Edenes seltsitegevus. Ta edeneb ametis, käitumises. Teosest teosesse edenev autor. Edenev haigus, tüsedus. *Kasvas ja sirgus pikemaks ning edenes tõepoolest preilimaks. I. Sikemäe.
4. ruumiliselt kulgema, edasi jõudma. Hobune sörgib, tee edeneb. Teekond edenes kiiresti. Käis jõudsal, edeneval sammul. *Maantee edenes läbi lepasalude ja kadakapõõsaste. J. Semper.
5. ajaliselt kulgema, edasi liikuma. Tegevuses edeneb aeg jõudsamini. Öö edenes, aga uni ei tulnud. Edenevas koiduvalguses sai ümbrus järjest selgemini nähtavaks. Haige seisund paranes iga edeneva tunniga. Vahepeal oli videvik õhtupimeduseks edenenud. Väljas edeneb kevad. Suve edenedes saabus siia üha rohkem suvitajaid. *.. aeg edenes, raatusekell lõi linnas kuus, siis seitsegi. A. Jakobson.

haarlema ‹haarelda 49›
korduvalt haarama v. millessegi haarduma. *.. Sebastian Ulwing ajas enese püsti, haareldes käega [müüri] kividest. A. Murakin (tlk). || sport (kätega korduvalt haarates) rippes edasi liikuma

hüplema ‹hüpelda 49›

1. korduvalt kergelt hüppama, karglema; lühikeste hüpetega (edasi) liikuma. Lapsed keksisid ja hüplesid õues. Hüples ühelt jalalt teisele, et sooja saada. Edasi pääses vaid mättalt mättale hüpeldes. Väike Kaarel tuli hüpeldes mööda tänavat. Papagoi hüples puuris rahutult ringi. Varblased hüplesid teel. Hüplev jooks, kõnnak.
2. hüppeliselt, üles-alla viskudes ebaühtlaselt liikuma. Kõrisõlm hüples üles-alla. Kogu ta keha hakkas hüplema nagu halltõbisel. Pilk hüples rahutult sinna-tänna. Auto hüpleb auklikul teel. Paat hüples lainetel. Varjud hüplesid seinal. Tähed hüplevad silme ees. Hüplev palavik, pulss. Hüplev küünlaleek. Põrandal hüplev valguslaik. *Koorem hüples ja puutelgedega vanker kägises.. F. Tuglas. || piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vms. järsu kõikumise kohta). Nende vestlus hüples ühelt teemalt teisele. Mõtted hüplesid loiult siia-sinna. *..ta ei hüple sinna ja tänna nagu mõni teine, vaid jääb kindlaks kord ettevõetud plaanile. O. Luts.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

edasi jõudma

1. edasi liikuma, minema v. saama. a. (ruumiliselt). Viletsal teel jõudsime vaevaliselt edasi. b. van (ajaliselt). *Aastad lendasid, aastad jõudsid / tuule tuhinal edasi. F. R. Kreutzwald.
2. edenema, edu, tunnustust saavutama; karjääri tegema. Püüab elus edasi jõuda. On töös, õpingutes, ametiredelil edasi jõudnud. Poiss jõuab matemaatikas halvasti edasi.

kinni jääma

1. mingi takistuse tõttu liikumist lõpetama v. aeglasemalt edasi liikuma. Auto jäi porisse, lumme kinni. Laev jäi madalikule kinni. Kärbes jäi liimile kinni. Suu on nii kuiv, et keel jääb kurgulae külge, kurgulakke kinni. | piltl. Mitmed kirjutised jäid kinni tsensuuri kitsastesse väravatesse. *Ta silm.. jäi viimaks Miina külge kinni. E. Vilde.
2. (hingamisrütmi häire v. hingamistakistuse kohta). Hing jäi ehmatusest, üllatusest, suurest rõõmust, põnevusest, vihast, raevust kinni. Ei suuda enam joosta, hing jääb rindu kinni.
3. mahla vm. vedeliku eritamist, väljavoolu lõpetama. Pani haavale sideme, et veri kinni jääks. || piima andmist lõpetama (lehma kohta). Talveks jäid lehmad kinni. Lehm on kinni jäämas.
4. kõnek karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jääma. Terve klass jäi täna tunniks ajaks kinni. || van leerikooli kordama jääma. *Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti.. E. Vilde.

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

kiikuma ‹kiigun 42›
rütmiliselt edasi-tagasi v. üles-alla liikuma; õõtsuma. Kiigel, kiigega, hällis, kiiktoolis kiikuma. Kutsus tüdrukuid kiigele kiikuma. Kivile oli asetatud pikk saelaud ja lapsed kiikusid selle otstel. Poiss, ära kiigu taburetil, uksega. Lainetus pani paadi kiikuma. Veepinnal kiikus kork. Puud, puuoksad kiiguvad tuules, tuule käes. Pilliroog kiikus tuules. Soo on pehme ja maapind kiigub jalge all. *Kahe kadakapõõsa vahel kiigub kastehall ämblikuvõrk. J. Semper. || kõikudes, õõtsudes edasi liikuma. Koorem, auto kiikus rooplikul teel.

kikerdama1 ‹37›

1. vaevaga, pingutades midagi tegema. a. midagi rasket upitama, tõstma, veeretama. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik. b. vaevaliselt edasi liikuma, suure vaevaga kuhugi minema. *Tükk aega mindi [soos] ühelt mättalt teisele kikerdades edasi .. M. Metsanurk. *Ta [= laps] kikerdas kitsasse voodijalutsi ja seina vahelisse ruumi, kust teda hiljem oli raske kätte saada .. P. Vallak. c. (muu kohta). *Õieti ei leidugi enam niisuguseid mehi, kes tahavad uudismaa künni kallal kikerdada. M. Mõtslane.
2. püherdama, vähkrema, aelema. Laps kikerdab lumes, põrandal. *Ta [= koer] niuksub ja kiunub ja kikerdab põrandal, ta käpad on paluvalt klapptooli poole suunatud. J. Smuul. *Ta [= hobune] heitis maha, püherdas ehk kikerdas, nagu meie pool kandis öeldakse .. A. Kaal.
3. virelema, kiratsema, läbi häda ära elama, läbi häda toime tulema. *.. ega me päris nälga ikka jää, kuidagi kikerdame läbi. A. H. Tammsaare. *Kaua ma maal kikerdan. Tead, et minust niitjat ega tõstjat pole. A. Mägi.
4. konutama, kössitama. *Kõrtsirahvas annab temale vististi tükikese leiba ja lubab, et tema kuskil eeskõrtsi nurgas kikerdades öö mööda saadab. A. Kitzberg.

komberdama ‹37›
viletsalt, vaevaliselt, ka komistades, kõikudes kõndima v. edasi liikuma. Komberdab kepi najal, kepile toetudes, karkudega, karkudel mööda palatit ringi. Komberdas külmast, vanadusest kangete jalgadega. Haige komberdas teiste abiga kuni voodini. Haavatud komberdasid kuidagi sidumispunkti. Komberdasin oma haige jalaga aegamisi trepist üles. Teed mööda komberdas poolpurjus mees. Kerjuseit komberdas oma vaevalist teed. Vanake kõndis komberdades. Väsimusest vaevu jalul püsides komberdati edasi kodu poole. Komberdab tantsida. Lahinguväljal komberdas murtud jalaga hobune. Põrandal komberdas väike kutsikas. *Ja uisutajad – neid oli palju. Kes komberdas esimesi samme, kes harjutas pöördesse minekut .. H. Pukk.

kompsima ‹42›
kergelt tümpsides, kompsatusi tekitades astuma, taguma vms. Mees läks raskete saabastega kompsides trepist üles. Kompsiti jalgadega vastu maad, et sooja saada. Jalad kompsiti lumest puhtaks. Astus kepiga kompsides. Kuuldus kompsivaid samme. *Kuurialusel kompsib Ellu tünnipõhjas sigadele rohtu raiuda. H. Raudsepp. || selliselt edasi liikuma, sammuma vms. Taat kompsis pikkamööda ukse poole.

kooberdama ‹37›

1. kõnek viletsalt, vaevaliselt käima, vaevaliselt edasi liikuma. Vanaisal on liikumine vilets, kepi najal kooberdab üle õue, lauda juurde, tuppa. Haige saab vaid karkude varal kooberdada. Mari on veel haige, toas siiski juba pisut kooberdab. *Minul pole vähematki lusti kooberdada läbi umbse lume.. O. Luts. *Suured mustad kärnkonnad kooberdavad raskelt üle tee.. J. Piik.
2. hrl hlv (ringi) lonkima, (ringi) hulkuma. Mis sa kooberdad öösel linna mööda (ringi)? Kus sa nii kaua (ringi) kooberdasid? Kes tal käskis sinna kooberdama minna!

kruttima ‹krutin 42›
kõnek
1. nuppu, kruvi vms. keerama; seda keerates midagi reguleerima, eraldama v. kinnitama. Istus raadio juures ja kruttis nuppe. Kruttisin aeg-ajalt raadiot, televiisorit. Tüdrukud kruttisid raadiost muusikat. Kruttis autoakna lahti. Kruttis kella õigeks. Krutib aparaadil kruvisid, ühe mutri küljest. Krutib midagi televiisori kallal, mootori juures. Tal oli rumal komme teise palitunööbist kinni võtta ja seda kruttida. | piltl. *Tänaseks ööks krutitakse siin majas pinge kõrgemale kui kunagi enne, taipab Arve. H. Kiik. || midagi kõverasse, rulli, krussi keerama. Naine krutib juuksesalgu ümber sõrme. Mann kruttis ja krussitas oma juukseid. *Ta võttis rätiku peast ja kruttis sellest .. midagi vorstitaolist, keskelt paksema, tippudest peenema. T. Lehtmets.
2. hrv suunda muutes, ringi keerutades edasi liikuma. Lennuk kruttis end üha kõrgemale. *Olin vist mõttes või muidu nii juhm, et jalgteelt kõrvale olin sattunud ja ikka sügavamale rabasesse metsa kruttisin. E. Vilde.

kulgema ‹37›

1. edasi liikuma, minema. Küülik kulgeb hüpates, madu roomates. Inimvool kulgeb raudteejaamast linna poole. Tsüklonid kulgevad läänest itta. Külmad hoovused kulgevad ekvaatori suunas. Aeg kulgeb peatumatult. Ärritus kulgeb retseptoritest kesknärvisüsteemi. *Ja jälle hakkasid mõtted kulgema läbi väsiva pea.. A. Jakobson.
2. (pika joonena) suunduma, ulatuma, minema. Mäeahelik kulgeb põhjast lõunasse. Peatänav kulgeb sirgena läbi linna. Rada, talitee kulges otse üle heinamaa. Läbi metsa kulgeb kõrgepingeliin. Rindejoon kulges piki jõge. Piki rästiku selga kulgeb must sakiline joon.
3. (tegevuse, sündmuste vms. kohta:) (edasi) arenema; toimuma. Reis kulges hästi, meeldivalt, äpardusteta. Võistlus kulgeb tasavägiselt, vahelduva eduga. Töö peab kulgema rütmiliselt, seisakuteta. Vestlus kulges kerges toonis. Riigipeade kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Läbirääkimised kulgesid tulemusrikkalt. Õpingud ei kulgenud tal kuigi edukalt. Tervenemine kulges normaalselt, kiiresti, pikaldaselt. Ägedalt kulgev haigus. Hea näidendi tegevus kulgeb pingeliselt. Reaktsioon kulgeb tormiliselt. Elu kulges oma harilikku rada.

laperdama ‹37›
võnklema, ebaühtlaselt liikuma. a. võngeldes (ning laksudes) lehvima; võnklema panema, (laksudes) lehvitama. Puri, lipp laperdab tuules, tuule käes. Nööril laperdab kuivav pesu. Tuul pani püksisääred, mantlihõlmad laperdama. Seelik jalge ümber laperdamas. Läkiläki kõrvad lõid laperdama. Present, puldan, koormakate laperdab auto sõidutuulest. Linnud tõusid tiibu, tiibadega laperdades õhku. Tuul laperdab pluusi rinnaesist. Elevant laperdab oma suuri kõrvu. b. võngeldes, vänderdades (edasi) liikuma; võngeldes v. tiibadega pekseldes lendama. Rattad ei jookse päris otse, laperdavad natuke. Kala laperdab õnge otsas. Lest ujub omapäraselt laperdades. Liblikas laperdab õielt õiele. Mõnel linnul on laperdav lend.

lappama ‹lapata 48›

1. korduvate (käe)liigutustega (ühesuguste jagude kaupa) laduma, kokku võtma v. lahti andma. Telk võeti maha ja lapati kokku. Lappab köie, ohjad, pesunööri kimpu. Lappas pika kirivöö ümber keha. Lappab ajakirjad virna, rahad pakki. Masin lappab kanga lademeks. Mehed lappasid võrku paati, merre. Lappas õngenööri jääaugust välja. Lappas kangarullist 10 meetrit lahti, mõõdupuu peale. Ennustaja lappas kaardid lauale. Lappas pesu ühelt riiulilt teisele. *.. mehed lappasid kiiruga uut noota autokastist pardale. A. Uustulnd. || kätega vaheldumisi haarates edasi liikuma. *.. lappasin ainult käte varal vahetaaki mööda ühest mastist teise .. H. Sergo.
2. (vaadeldes, otsides v. valides) sorima; sirvima, lehitsema. Lappas kaupluses välja riputatud kleite. Lappas oma triiksärgivaru üle. Raamatut, ajakirju, kartoteegikaarte, sedeleid, fotosid lappama. Lappab kausta, kuni leiab vajaliku protokolli. Lappasin märkmiku leht-lehelt läbi. Lugenud ma seda raamatut ei ole, kord ainult põgusalt lapanud. | piltl. Tuul lappab lauakalendrit.

laveerima ‹42›

1. takistusi, tõkkeid vältides siksakiliselt, risteldes edasi liikuma; loovima. Laev laveerib jääpankade vahel. Jahid laveerivad vastutuules sadama poole. Takso püüdis õnnetuspaigast mööda laveerida. Laveerisime osavalt tantsijate vahelt läbi. Andis puude vahel laveerida, enne kui auto palgivirna juurde saime. Kass ei tee käppi märjaks, ta laveerib veelompide vahelt läbi. Kivilt kivile laveerides pääsesime üle jõe. *Pimesipäi ja käsikaudu laveeris „Norden” Läänemere rihvide ja saarterägas. H. Sergo.
2. piltl kindlast seisukohavõtust, otsustamisest kõrvale põiklema, mitte sirgjooneline ning järjekindel olema. Ta püüab laveerida, ei poolt ega vastu olla. Ütle ei või jaa – ära laveeri! *Ilmateated kah kuidagi laveerivad – midagi kindlat ei ütle .. H. Sergo.

lendama ‹lennata 48›

1. õhus (edasi) liikuma. a. (tiibade, lennuse v. jäsemete laiendite abil). Linnud, liblikad, mesilased, maipõrnikad lendavad. Lendkalad lendavad suurte tiibjate uimede abil, lendorav lennuse abil. Linnupojad ei oska veel lennata, nad õpivad lendama. Kumalane lendab lillelt lillele. Kanad põgenesid kulli eest osalt lennates, osalt joostes. b. (õhusõiduki ja sellel sõitja vm. õhus liikuva seadme kohta). Lennuk, kopter, õhupall, tsepeliin lendab. Lendasin esimest korda reaktiivlennukiga. Tulevased lendurid õpivad lendama. Lendasime linna kohal, üle Atlandi, Jerevani. Kosmoselaev lendas Kuule. Tuulelohe võib üsna kaugele lennata.
2. õhuvoolust kantuna v. tõuke, viske, plahvatuse vm. jõul läbi õhu liikuma. Hallid vihmapilved lendavad üle sügistaeva. Kolletunud lehed lendavad tuules. Õhus lendab lõkkesädemeid. Pall lendas üle piirdetara. Nooled, kuulid, mürsud lendavad. Oda lendas toredas kaares üle 80 meetri märgi. Kübar lendas peast minema. || paiskuma. Laskemoonaladu olevat õhku lennanud. Kirve alt lendab laaste, alasilt sädemeid. Auto lendas kraavi. Sai tugeva hoobi ning lendas vastu seina. Uks lendas pärani, ristseliti lahti, prõmdi kinni. Vesi, pori lendab, kui autod kihutavad. Kärgib nii, et süljepiisad lendavad. Solvanguid heideti üksteisele näkku, vandesõnu, rõvedusi lendas edasi-tagasi. Vandus ja kirus, kuradid aina lendasid.
3. piltl kiiresti liikuma, kihutama, tormama, tõttama. Laev lendab täies purjes. Kiirrong lendab läbi öise taiga. Sprinterid lendasid üle finišijoone. Tormasin koju, lendasin trepist üles. Lapsed lendasid ootavale emale kaela. Kangaspuud pauguvad, süstik lendab. Sulg lendab krabinal üle paberi. Laseb pilgu, silmad üle ajalehe lennata. Ehmatuse vari lendas tal üle näo. Aeg lendab, varsti oleme vanad. Suvi läks lennates, lennul. Lust vaadata, kuidas mõne inimese käes töö lendab 'edeneb'. Mõtted lendavad lapsepõlve, noorusradadele, minevikku. Kirjaniku fantaasia peab julgelt lendama. Sinu poole lendab mu igatsus. Kuuldused lendavad uskumatult kiiresti. *Suust-suhu lendas ainus hirmus sõna: marukoer! R. Sirge.
4. kõnek kukkuma. Maha, pikali, käpuli, kõhuli, selili, uperkuuti lendama. On nii libe, et võib kergesti lennata. || töö- v. õpingukohta kaotama. Lendas osakonnajuhataja kohalt. Viina pärast on mõnigi mees lennanud. Minister lendas, asetäitjad jäid kohtadele. *Toots oleks koolist seitset keerdu lennanud [kui köstril oleks süütõendeid olnud] .. O. Luts.

lohmerdama ‹37›
lohmakalt (edasi) liikuma. Poiss lohmerdab isa kummikutega (käia). Lohmerdas läbi lume metsa poole. *.. lohmerdas [raisakull] siis tagasi sarakatusele. J. Rähesoo (tlk).

loivama ‹loivata 48›

1. loibade abil liikuma. Hülged, kotikud, morsad loivavad jääl, rannas.
2. aeglaselt (ja kohmakalt, laisalt v. vaevaliselt) edasi liikuma. Poiss ajas enda püsti ja loivas tahvli juurde. Loivati jalgu järele vedades üle õue. Loivab väsinud sammul kodu poole. Minge kiiremini, mis te loivate! Haavatud koer suutis hädavaevu koju loivata. Vana vares loivab tiibadega laperdades lennata. *Vankri taga loivas lopsuva udaraga lehm. T. Lehtmets. *Hääbuv tuul loivas laisalt üle nõmme .. J. Mändmets.

lokerdama ‹37›
kõnek logisedes, loginal (edasi) liikuma. Vankrid lokerdavad auklikul teel. Lokerdab vankriga külavaheteed (sõita), külavaheteel. *.. auto lokerdab ning vaarub keset kive ja mullahunnikuid. A. Ravel (tlk). || hrv (inimese kohta). *.. lokerdab naaber minema, ja niisama nagu ennegi: ühes jalas kõrge kaloss, teises mitte sukkagi. O. Luts.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

mühisema ‹37›

1. mühinat, müha kuuldavale laskma. Tuul, torm, meri, mets mühiseb. Kuusik mühiseb tumedalt. Väljas mühises ja undas kogu öö. Pea(s), kõrvus kohiseb ja mühiseb. Veri mühises oimukohtadel. Mühisev mägijõgi, kosk, juga. *Tuli mühises ja praksus nagu mingi tohutu, vihane elukas. V. Beekman. || mühinal edasi liikuma. Kiirrong mühises peatumata mööda. Linnuparv mühiseb üle meie peade. Mühiseb sõna lausumata, teretamata mööda. Vihastus ning mühises uksest välja.
2. (intensiivse, hoogsa tegevuse kohta). Sõnnik paneb põllud mühisema. Kaer kasvab mis, nagu, et mühiseb. Siin mühises kunagi põld, luhahein. *Õunapuud tuleb korda teha .. ja õunu tuleb mis mühiseb .. V. Lattik.

müttama ‹mütata 48›

1. (mütaga [1]) peksma v. segama; sõtkuma. Mütaga mütati (vett), et kalad võrku läheksid. Kalade kudemise ajal ei tohtinud mütata. Müttab mõlaga segu, mörti. Poisid möllavad vees, müttavad jalgadega muda üles. Võimasinat polnud, koor mütati lusikaga kausis võiks. Savi, tainast müttama. *.. hobune oli õige visa kodu poole minema, aga pikapeale müttas Peeda pastlakand ta siiski sörgile .. M. Raud.
2. müdistama, müdinal liikuma v. midagi tegema; möllama, mürama. Traktor müttab põllul (künda). Buldooserid müttavad karjääris. Kes seal pööningul müttavad? Öösel müttavad rotid põranda all. Ei lapsed väsi, müttavad päev läbi õues. || pehmel pinnasel edasi liikuma. Kord tuli poris mütata, kord lumes sumada. *Umbes pool tosinat püssimeest müttas üle sooääre siiapoole! T. Lehtmets. *Eks ma põruta tsikliga sihte- ja kraaviääripidi. Metsaalust mööda muidugi tuleb jalgsi mütata. M. Nurme.
3. rahmeldama, rassima, rügama. Mees müttab maja ehitada, naine müttab aias. Müttab kände juurida, kive kaaluda, kraavi kaevata. *Mispärast pidigi ta, üksik meesterahvas, omaenese leivatüki eest nii palju müttama?! T. Lehtmets.
4. kokku ajama, kuhjama. Mutid on aias mütanud, peenrad on mutimullahunnikuid täis mütatud. Küll müttab lund (maha), ei pääse varsti enam läbi. Tuisk müttab teed kinni. See mees on vara, raha kokku mütanud. *.. müttas sellepärast [kaupluse]akendele kõike nõnda palju, kui sinna iganes mahtus .. M. Metsanurk. *Võib-olla – kui müttame ühte kõik valed, saame ka tõe. F. Tuglas.

nihkuma ‹37›
aeglaselt, vähehaaval (edasi) liikuma. Aeg venib, kellaosuti nihkub vaevumärgatavalt. Vedur tõmbas ja vagunid nihkusid paigalt. Lükkasime, ent kapp ei nihkunud tolligi paigast. Rätt oli laubale nihkunud. Püüdsin talle (sammhaaval) lähemale, temast eemale nihkuda. Tigu nihkub millimeetrihaaval edasi. Jalg nihkus pisut paigast. Päike nihkub õhtusse, läänekaarde. Varjud venivad ja nihkuvad ida poole. Madalrõhulohk nihkub Skandinaaviast Läänemerele. Kitsas seelik kipub kõndimisel üles nihkuma. Linn nihkub mäekülgi mööda ülespoole. *Tema selja tagant nihkus väikest kasvu tüdruk areldi nähtavale .. A. Beekman. || (ajaliselt). Tähtaeg, tunni lõpp nihkub lähemale. *Aeg oli edasi nihkunud – juba juuli keskpaik .. A. Kaal. *Pulmad võivad siis nihkuda lehekuuni ja kui just mõrsjal pole pakki, kas või sügiseni. M. Metsanurk. | piltl. Tähelepanu keskpunkti, tulipunkti nihkuma. Käisin küll ametiasutusi mööda, kuid asi ei nihkunud paigast. *Õppimine nihkub visalt, kuid nihkub siiski. O. Luts. *.. ka huvialad on nihkunud. Siis olid esikohal humanitaarteadused, nüüd täppisteadused. J. Semper.

nõõ ‹interj›
hobust (kiiremini) edasi liikuma sundiv hüüe. Hüüab hobusele nõõ ja plaksutab piitsa. Nõõ! ja nõõ! nõõtavad kündjad hobuseid. *Nõõ! Las käia! Ii-ha-ha! / sõidu teeme pika .. E. Enno.

pahmama ‹pahmata 48›

1. pahmast tallama. Mõisa ajal pahmati vilja hobustega. Reht pahmama. || (hrl. loomade kohta:) (kasvavat vilja) tallama, (maha) sõtkuma. Kari pahmas viljas. Loomad on rukki ära pahmanud. Vili on nii sõtkutud, nagu oleks siin pahmanud terve loomakari. Kõrsi jalge alla pahmates läks ta otse läbi põllu. *Nii palju lilli – pahma jaluli nende seas ja nopi nii, et sa uimane oled. A. Kaal. *Muldpõrandale laotatud pikad õled pahmati pahnaks. L. Hansen.
2. milleski pehmes vaevaliselt edasi liikuma, sumama, kahlama. Pahmas läbi sügava lume suurele teele. Loom pahmas kõhust saadik pehmes lumes. Läbi pika rohu andis pahmata. *Õhtupimedas, pahmates [pärast katusepanemist] roorädis ning höövlilaastudes, korjasime oma asjad kiiruga kokku. D. Vaarandi.
3. otsides segi ajama, sorima, sobrama, tuhlama. Pahmas toa pahupidi, kapi segamini. Mis sa pahmad kohvri kallal? *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Üks sahtel oli täis läbisegi pahmatud paberilipakaid.. A. Pervik.
4. pahva(ta)ma; pahvima. Heinakuhjast pahmas vastu läppunud lõhna. *Ülevalt pahmas alla laeva põhja läbi restide mitu toobritäit vett. A. Hint. *Villem pani tobipiibu pahmates põlema.. L. Koidula. || (rääkimise kohta). Ei saa ka kõike välja pahmata, mis sa iganes mõtled.
5. (loomade kohta:) ahmama. *Käib [karu] kalal, korjab marju ja seeni, mõnikord pahmab metsavahi koera. H. Jõgisalu.
6. hrv äigama, rehmama. *„Jaanil Millaga...” venitas Madis ja pahmas käega üle habeme. A. Uustulnd.

põikama ‹põigata 48›

1. liikumissuunast (kiiresti) kõrvale pöörama v. minema; millegi v. kellegi eest hoidudes kiiresti kõrvale tõmbuma v. suunda muutes (edasi) liikuma. Põikasime teelt kõrvale. Suusatajad põikasid rajalt. Poiss põikas esimesse risttänavasse. Põikame siitsamast üle tänava. Me ei hakanud enam teed mööda minema, põikasime otse üle niidu, läbi metsatuka maja poole. Põikasin kaarega majast mööda. Ta ei läinud uksest sisse, vaid põikas küüni taha. Põgenik põikas kõigi vastusattujate eest kiiresti kõrvale. Harva juhtus, et mõni laev meie sadamasse põikas. Laev põikas kursist tublisti kõrvale. Auto põikas teeserva ja pidurdas. Mootorrattur põikab ees sõitvast autost mööda. Jänes põikas joostes kord paremale, kord vasemale. Poisil õnnestus löögi eest kõrvale, ära põigata. Tüdruk põikab ehmunult eemale, tagasi. Kuhu põigata pakku, peitu, varju(le)? Lind põikas kulli eest ühte puhmasse. *Mööda põllupeenraid, lepikuradasid, talusid põigates hiilis ta Kolliotsa sauna poole. M. Metsanurk. | piltl. Lahtisest uksest põikab sisse valguskiiri. Tahtmatult põikab mu pilk kõrvale. *Pidime ju ometi püüdma ka seekord saatuse löögi alt kuidagi kõrvale põigata. H. Sergo. || põiget tehes v. põiki kulgema, sellisena suunduma. Tee, jalgrada põikab läände, alla jõe äärde. Tean ühte käiku, mis siit otse Pikale tänavale põikab. *Liiguti edasi jälgi mööda, mis looklesid põõsaste vahel ja põikasid kord kaugemale, kord lähemale maanteest. A. Kivikas.
2. korraks kuhugi minema v. kuskilt läbi astuma v. sõitma; põgusalt kuskil ära käima. Teel tuleb poodi põigata. Mehed põikasid töölt tulles kannu õlut jooma. Põikas mööda minnes vanu tuttavaid kaema. Põikasin tunnikeseks küla peale uudiseid kuulama. Karulast põikame korraks Harglasse. Uurimisreisil vadja aladele põigati ka isurite juurde. || mingist teemast (korraks) kõrvale kalduma. Meie jutt põikas reisiteemalt veidi kõrvale. Vestlus põikas kaugetele maadele, tühja-tähja peale. Mõtted põikavad minevikku, mujale. Kunstilt põigati kirjanduse probleemidele. Autor põikab oma loomingus korduvalt ajalukku, eksootikasse. Teose ülesehitus oli rabe, siia-sinna põikav.
3. põiklema (2. täh.); puiklema. Mees põikas vastamisest, vastusest kõrvale. Tüdruk püüab küsimusest mööda põigata. „Ah, ütlesin seda niisamuti,” põikab vanamees. *Harva oli selliseid silmapilke nagu täna, kus Vana-Jaan napsitamisest kõrvale põikas. P. Kuusberg.

põntsuma ‹42›
põntse, põntsatusi andma v. tekitama. Põrand põntsub tantsijate jalge all. Vaadid põntsusid veeretamisel. Jooksis paljaste jalgade, päkkade põntsudes trepist üles. Taat astub põntsuval sammul, põntsuvate sammudega üle põranda. Lähenesid kellegi põntsuvad sammud. Viskas kartulikoti põntsudes autokasti. *Siis vallandan otsad ja hüppan põntsudes tagasi paadilaele. R. Sirge. || põntse tekitades kuhugi vastu lööma, põrkuma vms.; põntse tekitades (edasi) liikuma. Mehe rusikas põntsus vihaselt vastu lauda. Koera saba põntsub vastu põrandat. Vanker põntsus metsateel üle puujuurte. || põntse kuuldavale tuues töötama. *Värskelt värvitud vedurlaev .. juba ootab meid, ta diiselmootor põntsub ühtlaselt kai ääres. V. Beekman.

pöörlema ‹pöörelda 49›

1. oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, keerlema; pöördeid tegema, ringi käima; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Maa(kera) pöörleb ümber oma telje. Vokiratas, tiivik, propeller pöörleb. Masinate võllid pöörlesid. Veevool paneb turbiinid pöörlema. Oh, kui kiiresti pöörleb karussell! Tuuleveski tiivad pöörlesid hoogsalt. Panin heliplaadi plaadimängijal uuesti pöörlema. Lase värtnal pöörelda! Surus oherdile, pannes selle pöörlema. Restorani ülemine ruum võib pöörelda. Pöörlev tsemendiahi. Lõkke kohal pöörles praevardaid. Palgid ujusid kärestikulises vees keereldes ja pööreldes edasi. Vesipüks võib pöörelda oma telje ümber nii vastu- kui ka päripäeva. Silmade ees tantsisid ja pöörlesid värvilised rõngad. Mul hakkas halb, kogu tuba pöörles silme ees. Suits pöörles lõkkest otse üles. Väljas keerleb ja pöörleb tuul, torm. Pöörlev liikumine. Pöörlev elektron, magnetväli. *Ristel pöörleb toit suus, tal on nutt varaks. R. Kõvamees. || piltl (mõtete, jutu, tegevuse vms. keerlemise kohta millegi v. kellegi ümber). Kõik poisi mõtted pöörlevad selle tüdruku ümber. *Tegelikult kujutab sadam enesest keerukat organismi, kus kõik pöörleb lasti ümber. H. Palk (tlk). || käänakuid, pöörakuid tehes kulgema. Tee pöörles ja käänles kivide ja kadakate vahel.
2. mitte paigal püsima, ennast siia-sinna pöörama, visklema. Pöörlesin unetult pool ööd, poole ööni oma asemel. Poiss niheles ja pöörles rahutult toolil. Ta rabeles ja pöörles kinnihoidjate käte vahel. Lapsed hullavad ja pöörlevad lumes. Poisid pöörlevad kakeldes murul. Sead armastavad porilombis pöörelda. Silmad pöörlevad peas.
3. pööritama (pea v. südame kohta). Ainuüksnes pilk toidule võttis sisikonna pöörlema. *Aarmann laskis kutsuda kirjakandja Kamara, kelle rusikas siis kergesti tõusis, kui pea viinaaurus pöörles. P. Kuusberg.

ronima ‹37›

1. käte, jalgade, küüniste vms. abil kuhugi (üles- v. allapoole) liikuma; turnima. Ronis mööda redelit üles, alla. Poiss, orav, kass ronis kiiresti, osavalt puu otsa, puu otsast alla. Ronides hoia okstest kõvasti kinni. Mäetippu polnud kerge ronida. Üle plangu, aia ronima. Ronis hobuse selga, hobuse seljast maha. Ronis veest kaldale, jääaugust välja. Järsust kaldast vaevaliselt üles ronides ta komistas. Ronib trepist üles, treppi mööda pööningule. Matkajad ronisid ühest kingust üles, teisest alla. Kutsar ronis pukki ja sõit algas. Vankris oli ruumi, ronisime peale. Laps ronis isa kukile, tooli peale püsti, liiga kõrgele. Lepatriinu oli kõrrele roninud. Metsviinapuu väädid ronivad seina kattes katuseni. Roniva varrega taim. Raske koormaga veoauto ronib ülesmäge. Pilved ronivad laisalt üle laotuse. | piltl. Majad ronivad kitsukesel maaribal üksteise kukile. Jalgrada ronib puude vahelt üles. || kuhugi v. kuskilt välja pugema. Käpuli, kummargil, neljakäpakil, põlvedel ronima. Mehaanik pidi auto alla ronima. Tüdruk ronib isa sülle. Varas ronis läbi akna, akna kaudu tuppa. Autosse, autost välja ronima. Koer ronis kuudist välja. Ronisin teki alla, teki alt välja, varakult voodisse. | piltl. Lumi, liiv ronib saabastesse. Külm tuul hakkas krae vahelt sisse ronima. Nälg ronib ligi. Väsimus ronib kontidesse. Kahtlused ronivad hinge, põue. Muresid ronis sisse uksest ja aknast. Pikavõitu mansetid ronisid pintsakuvarrukast vägisi välja. || aeglaselt edasi liikuma. Eideke ronib kepile toetudes üle tee. Joobnu ronis tuigerdades kodu poole. Ronib aeglaselt nagu tigu, täi. Tappis seinal ronivaid lutikaid. *.. ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast.. A. H. Tammsaare.
2. kõnek kippuma, tükkima. Ära roni kurja koera lähedale! Mispärast selline lollpea üldse ülikooli ronib? Kes sul käskis maalt linna ronida! Neil ei maksaks igale poole ronida. Lõpuks ronisid ikka vana koha peale tagasi. *Manglus seisab lahtisel majauksel. „Mis sa sinna Kobiluse juurde ronid?” L. Kibuvits.
3. piltl karjääri tegema; kuhugi trügima. Tema on püüdlik edasi ronima. Kindral ronis tääkidele toetudes võimule. Ametialal oskas ta teistest kõrgemale ronida. Hakkab varakult ülemuseks ronima. *Usu mind, tema võib veel ükskord kaugele ronida.. E. Männik.

roomama ‹roomata 48›

1. kehaga pinnale toetudes (edasi) liikuma. a. (kõhuli ja/või käte-jalgade abil). Käpuli, (nelja)käpakil, kõhuli roomama. Põlvili, põlvede peal roomama. Laps hakkab juba roomama. Koopasse pääses ainult roomates. Sõdurid roomavad lumes, üle põllu. Haavatu roomab omadeni, kaevikust välja. Vaatamata porile tuli edasi roomata. Roomavad aia, traadi alt läbi. Kass roomab saagile lähemale. Mesilane ei rooma, vaid kõnnib. *Lellepoja abil roomas ta okste alt välja, ajas end käpakile ja viimaks püstigi. M. Metsanurk. *Jalgadest auklikuks tambitud lumel aga armastavad nad [= pingviinid] roomata pugul, tiivakontsudega kaasa aidates. J. Smuul. b. (loogeldes v. keha venitades ja lühendades). Madu roomab rohus. Rästik roomab vingerdades põõsasse. Lehtede alt roomas välja vaklu ja vihmausse. c. piltl (aeglase, vaevalise liikumise kohta:) ronima, venima. Auto, raske koorem, rong roomab mäkke. Traktorid, kombainid roomavad üle välja. Lennukilt vaadates näis, nagu laevad merel roomaksid. Mööda roomasid väsinud kolonnid. || levima, edasi tungima. Suitsusambad roomavad taeva poole. Vesikaarest roomas musti pilvi. Udujoomed roomavad soo kohal. Merelt hakkab roomama rõsket õhtujahedust. Laisad lained roomavad randa. Puude varjud roomasid pikenedes üle tee. Näole roomas kahjurõõmus naeratus. Soo roomas põldudele peale. Lepavõsa roomab karjamaale. Liivaluited, jäämäed roomavad visalt edasi. Küla peal roomas ringi igasuguseid kuulujutte. Roomav inflatsioon. || (aja kohta:) aeglaselt edenema, venima. Oodates roomavad minutid tundidena. Jutustuse roomav tempo. *Kaht haiget valvates roomasid Annal päevad mööda – igavalt ja kurvalt. L. Koidula.
2. looklema (1. täh.) Tee roomab mööda mäenõlva. Jõgi roomas läbi ürgmetsa. Seintel roomab läbisegi igasuguseid juhtmeid. Madalad kadakapõõsad roomavad rannavallidel. Luuderohi roomab kõrgele mööda tüve. Poiss komistas üle jalgraja roomavatele puujuurtele. Roomav mähis. | roomav (taimenimetustes jt. terminilaadsetes ühendites). Roomav kastehein, maran, metsvits, tulikas. Roomavate varte, risoomidega taim. Maasikal on roomavad võsud.
3. piltl pugema, lipitsema, lömitama. Tudeng võib hea hinde pärast roomata. Ta ei roomanud ülemuste ees. Roomav käitumine äratas tülgastust. *Ta oli aastate kaupa roomanud, selleks roomanud, et selle läbi midagi enesele kätte võita. J. Mändmets. || alandlik olema v. alandlikult paluma. *Sa tuled mul veel roomates, krants! E. Vilde. *Ja kerjanud olen ja santind / ja roomanud põrmuni .. Juh. Liiv.

rulluma ‹37›

1. rulli tõmbuma, keerduma (1. täh.); rulliks (1. täh.) kogunema. Taimel on leheservad millegipärast rullunud. Sokid kipuvad jalast võtmisel pahempidi rulluma. Nätske leivasisu rullus noa ümber. Lahtilõigatud aprikoosi koor rullub väljapoole, laiali. Põua ajal rulluvad puulehed kokku ja kuivavad. Kate rullus pikkamööda kinni, üles, akna ette. Värvikiht hakkas tasapisi metalli pinnalt maha rulluma. Kahjustatud lehetipp rullub köitrao taoliseks. Papliebemed on tuulega suureks keraks rullunud. Sööstuks rullunud madu. *Ja temaga taktis rullus lipp kõrgel katusel ning viskus siis sirgu kui kollane madu. F. Tuglas.
2. pööreldes edasi liikuma, veerema. Tasakaalu kaotanud poiss rullus trepist alla. Jääpraost tuleb eemalduda roomates või rulludes. Kaklejad haarasid teineteisest kinni ja rullusid koos mööda muru. Kergelt rullus kõrgushüppaja keha üle lati. Auto võib juhitavuse kaotada ja üle katuse rulluda. Tühi pudel oli eemale kapi alla rullunud. Trammiuksed hakkasid kokku rulluma. Pesast välja rullunud muna. || õõtsuma, voogama. Vaenlase väeüksused rullusid võimsas pealetungis linna poole. Vahused lained rulluvad üle maanina, vastu kaljut, rannakividele. Taevasse rullusid paksud mustad pilved. Lennuki all rullub mööda pilverünkaid. Auto taga rulluv tolmujuga. Jõe poolt rullub uduvalle. Äkitselt lõi maa jalge all vappuma ja rulluma. || (laeva kohta:) lengerdama. Paat rullub tugevasti. *.. lahtisel merel hakkas laev kohe raskelt tõusma ja rulluma. A. Mälk.
3. piltl laiuma, levima, kanduma; pilgule avanema, ilmsiks tulema. Taamal rullub mere ääretu lagendik. Ümberringi rulluvad mäed ülespoole. Üle väljade rullub öö. Bussi ees rullusid üksteise järel imeilusad maastikud. Vanakese silme eest rulluvad mööda noorusaastad. Hääled rulluvad üle järvepeegli. Kaja, kõuemürin rullus mägedes, läbi öö. || arenema, hargnema, kulgema. Esimesel poolajal rullus mäng tasavägiselt. Heitlus rullub laial maa-alal. Sündmused on rullunud pideva ahelana.

rügama ‹37›

1. ennast säästmata rasket tööd tegema, vahetpidamata, vaeva nähes töötama, (tööd) rühmama; millegi kallal vaeva nägema. Ta on maast-madalast kõvasti tööd rüganud. Talus rügati hommikust õhtuni, päevad läbi rasket tööd. Rügab kõigest jõust, palehigis tööd teha. Kündjad rügavad juba varahommikust peale põllul. Olen viisteist aastat vabrikus rüganud. Suur aed ümber kaevata, annab rügada. Puhake ka, mis te kogu aeg rügate! Hommikust saadik rügatud, aitab küll! Rüga ja rahmelda terve elu, näägutatakse veel pealegi. Rüga, palju jaksad, palgalisa ikka ei näe! Poisikesena käisin karjas, vanemaks saades rügasin tööpoisina. Rügas maad harida. Mehed rügavad kraavi kaevata. Ei see töö lõpe, kuigi me kõik rügame. Rüga nagu ori, nagu loom! Rügab tööd kui härg, hobuse kombel. *Kellel talu käes ja alatine mure ning vaesus kukil, see pidi surmalaupäevani rügama. A. Beekman. || midagi rasket suure jõupingutusega tõstma, kangutama vms. *Polnud kerge kividega rügada, ise rinnuni vees seistes kive ülerinna paati tõsta.. A. Hint.
2. pingutusega (edasi) liikuma, rühkima; tungima, pressima, trügima. Rügasime tihedas võsas edasi. Nägi kedagi mäest üles rügavat. Hobused rügasid vastu vinget tuult. Etapi kolmandal kilomeetril rügas meie jalgrattur teistest ette. Väike laev rügas endale vastuvoolu teed. *Vaatas [koer], et sead rukkisse ei rügaks ja kanad tuppa. A. Sinkel. *Vesi sillerdas,.. ja paadi kohmakas nina rügas sellesse matsivisadusega oma vagu.. T. Kallas.

rügima ‹37›
murd
1. vähehaaval (pingutusega) edasi liikuma, edasi trügima. *Nad kuulsid, kuidas ta seal [mäeveerul] ülespoole rügis: mees nägi koguni vaeva, et nende juurde jõuda. A. Paikre (tlk).
2. (tööd) rügama. *Naisel pole aega [paikamiseks] lappigi otsida – rügime ööd ja päevad... E. Tammlaan.

rühkima ‹rühin 42›

1. (jõudu pingutades, ka vastupanu ületades) visalt edasi liikuma (käima v. sõitma), kuhugi suunduma. Matkajad rühivad mäenõlva mööda ülespoole. Vanamammi rühkis hingeldades trepist üles. Andis alles rühkida vastu tuult, läbi tuisu ja hangede! Vaikides, raskel sammul rühivad väsinud teelised kodu poole. Komistas ja kukkus, ent rühkis jälle edasi. Palavusest hoolimata rühiti vapralt edasi. Tuleb rühkida huupi, kuhugi ikka välja jõuame. Rahvas hakkas rüsinal saali rühkima. Suured läksid ees, väike rühkis nende kannul. Inimesi rühkis järjest juurde. Keegi rühib suurte sammudega, kiirel sammul siiapoole. Rühkis nii ruttu, kui jalad kandsid, küla poole. Muudkui rühib minna, ei oota teisi järele. Pahategija rühkis suure kiiruga minema, minekut. Lõhed rühivad vastuvoolu kudemispaikadesse. Rong, auto rühib mäkke, ülesmäge. Paat rühib vastu laineid. *Rühkis joonega ära käia kakskümmend viis versta.. E. Vilde. | piltl. See mees rühib pikapeale professoriks. Rühkis iseõppimise teel ülikooli. Jõgi rühib mere poole. Taevas rühivad tumedad pilved. Inglise keel rühib kogu maailmas esiplaanile. Peatumatult rühkiv aeg.
2. agaralt ja väsimatult töötama, tööd rühmama. Peremees rühib hommikust õhtuni rasket tööd. Sedasi tööd rühkides on aastad märkamatult möödunud. Üks rühib tööd teha, teine looderdab. Olen viimasel ajal pikad päevad tööd rühkinud. Ilusate ilmadega rühkis kogu pere heinamaal. Mees rühkis kogu jõust, et maja talveks katuse alla saada. Rühi nii, et higi leemendab! Muudkui rühib nagu härg ja ei nurise ka. Sulane rühkis niita. *Anka oli terve vao jao teistest ees, ta rühkis kui arust ära, sest tahtis kõigile näidata, mis ta suutis. L. Promet.

rüpjama ‹rübjata 48›
murd
1. (tööd) rühmama. *Kui mees merel rüpjavat ja naine pidavat.. inimestele pesu pesema, mis pidavat siis vaestest lastest saama. A. Hanko (tlk).
2. visalt edasi liikuma, rühkima (1. täh.) *.. ma rüpjan hüüdmise poole selleks, et hüüdjale tema eksitust selgeks teha. J. Kross.

sammuma ‹42›
astuma, kõndima; käies edasi liikuma. Sammus toas edasi-tagasi. Sammub pikkade sammudega üle toa. Sammusime mööda kitsast rada, teeserva, kraavikallast. Hakkas kiiresti, aeglaselt kodu poole sammuma. Olime eksinud, sammusime huupi edasi. Kolm päeva mindi edasi, sammuti läbi soode ja metsade. Teelised lasksid aeg-ajalt hobustel sammuda 'sammu käia'. Sammuv ekskavaator 'sammekskavaator'. *Autod olgu jalgsi sammuvate peieliste järel nagu tähesaba.. A. H. Tammsaare. | piltl. Uuendusliikumise esiridades, eesotsas sammusid noored. Oma esimestes luuletustes sammub autor veel eelkäijate jälgedes. Meie maletaja sammus võidult võidule. Eesti sport sammub tõusuteed, ülesmäge. Ajaga peab kaasa sammuma. Demokraatia, uuenduste teed sammuv riik. *Suvi sammus, suvi sirgus.. L. Koidula.

sulistama ‹37›

1. (vees liikudes, vett liigutades) sulinat tekitama. Lapsed sulistavad vees, vannis, porilombis. Paljajalu on hea meres sulistada. Poisid tormasid vette sulistama. Linnud sulistavad kõrkjais. Rasked vihmapiisad sulistavad lahel. Lained sulistavad vastu paati. Sulistas kaua pesukausil. *Hugo sulistas ahtris ägedalt tüüriga, nagu saaks sel viisil paadi vajumist peatada. A. Beekman. || sulinal (edasi) liikuma. Tuli sulistada läbi soo, oja, pori. Sulistasime veest kuivale, läbi vee teisele kaldale, suure kivini.
2. sulisema panema, suliseda laskma. *.. sulistab oma poriseid saapaid mudases vees. O. Luts.

sullama ‹sullata 48›
sulinal (edasi) liikuma, sulistama. *Pärdil tuleb tükk maad sullata vees .. enne kui jõuab kindlamale maale. M. Raud.

sumpima ‹sumbin 42›
sumbates edasi liikuma. Sumpis läbi lumesaju kodu poole. Sumbiti pikas rohus, läbi pajupõõsaste.

suruma ‹37›

1. (tugevasti) vajutama, rõhuma (1. täh.). a. oma raskusega survena avalduma, survena tunda olema. Õhk surub meid seestpoolt niisama tugevasti kui väljast. Ranits surub õlgadele, õlgu, raskelt kui kivi. King surub konnasilma peale. Kasvaja surub naaberelundeile. Müts surub juuksed, soengu ludusse. Luupainaja surus rinna peal(e). Peavalu surus meelekohti, meelekohtades. *Kasukas ei suru õlgadele ja on soojem, kui sel vöö peal .. Madde Kalda. | piltl. Uni surub silmades, laugudele. Rõskus surus taeva ligi maad. Aastate koorem on eidekese kühmu surunud. Raske elu on nad põlvili, maadligi surunud. b. tahtlikult survet rakendama, peale v. sisse vajutama. Surus mütsi, kübara (silmini) pähe. Surub hambad võileivasse, kahvli lihatükisse, hangu heintesse. Surus sõrmega kellanupule, jalaga gaasipedaalile. Surub ukselingile, püssi päästikule. Surus korgi pudelile. Surus kannused hobuse külgedesse. Surus saha, labida mulda. Ekskavaator surus kopa liivasse. Surus suudluse ta käele, laubale, huultele. Surus näpitsprillid ninale, monokli silma. Kull surus küüned jänese turja. Surus revolvritoru teisele rindu, vastu rinda. Surus sõbra toolile, istuma. Istutamisel surutakse muld korralikult taime juurte ümber. Sõudjad surusid tugevamini aerudele. | piltl. Surub anuva pilgu teise silmadesse. Suru see soovitus endale mällu, meelde! Sõjaaeg surus kõigele oma pitseri. *Ei, otsustas Andres, vaja suruda õppimisele, raamatute lugemisele .. H. Angervaks. c. rusuma, masendama. Mure surub rinda, hinge, meelt. Lahkumistund surus südameid. Ta oli eile väga surutud meeleolus, olekus. *Mis surub sind, / Eestimaa tütar, et nutune seisad? L. Koidula. *Keegi ei vasta .. Surutud vaikuses möödub pisut aega. A. Hint.
2. pressima, litsuma (hrl. mingisse seisundisse v. asendisse, kuhugi v. mingis suunas). Teerull surub asfaldi tihkeks, siledaks. Marjad surutakse nuiaga, lusikaga puruks, katki, püreeks. Viinamarjadest surutud mahl kääritatakse veiniks. Vanasti suruti uhmris teradest tangu, terad tangudeks. Surus koni jala all laiaks. Surus oma vastase käpuli. Surub hambad kõvasti vastamisi. Mägedes on maakoor kurdudesse surutud. Ligistikku, üksteise ligi, üksteise vastu surutud inimesed. Kits surus jalad vastu maad ega liikunud paigast. Surus selja vastu ahju, nina vastu aknaruutu. Surus kõrva vastu lukuauku, et sees räägitavat paremini kuulda. Tüdruk surus end häbelikult ema vastu. Surub end peites nurka, seinaorva. Laps suruti suurte inimeste vahele. Surub end poisi ligi, poisile lähemale. Surus endale rahva hulgas teed. Surub end jõuga läbi tiheda võsa. Surub ennast bussi, ukse vahelt esikusse, läbi rahvasumma. Siga surus kärsa aialippide vahele. Surus käe, rätiku suu peale, käed näo ette. Surub käed kõrvadele, vastu kõrvu, et lärm ei kostaks. Surub näo padjasse, käte vahele. Kallistasid, põsk põse vastu surutud. Pull surus pea allapoole ja mölises ähvardavalt. Surus noaotsa karbikaane vahele ja kangutas. Säilitamiseks surutakse kohupiim tihedalt kaussi. Pump surub vedeliku mootori jahutussärki. Torm surus jää kalda äärde, jääpangad üksteise vastu. Magaja surus voodinaabrit ikka enam seina poole. | piltl. Vaenlase väed suruti endistele positsioonidele, põhja poole, soodesse. Vanakraamiga kaubitsejad on turu servale surutud. Autor püüdis oma uut näidendit teatrilavale suruda. Ta surus end uue ühistu esimehe kohale, esimeheks, juhtkonda. Poliitika on end ka naiste ellu surunud. Väsimus surus meid pikali.
3. pigistama. Surus suu kitsaks triibuks, silmad kõvasti kinni. Surus käe, sõrmed rusikasse. Surus sõrmedega kõvasti lauaserva. Surus kramplikult mu käsivart. Suruti tervituseks, hüvastijätuks sõbralikult kätt. Lähme juubilari kätt suruma 'teda õnnitlema'! Surus käepideme, rehavarre tugevamini pihku. Surus paberi peos kägarasse, nutsakusse, nutsakuks. Surub sulalume käte vahel palliks. Istus lehma alla ja surus lüpsiku põlvede vahele. Surus neiu käed oma pihkude vahele, pihku. Surus naise oma kaissu, vastu rinda, enese vastu. *Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel .. A. H. Tammsaare. || (rääkimise vm. häälitsemise kohta). Surus läbi hammaste vihase vandesõna. Sai oma küsimusele tigeda kurgupõhjast, hammaste vahelt surutud vastuse. Surus sõnu vaevaliselt suust. Kõrgemas registris on laulja hääl teravaks, kitsaks surutud. || kõnek (joomise v. söömise kohta). *„Suru veel .. teisegi jala jaoks, ” sundis sõdur. A. Jakobson.
4. toppima; pistma. Surus heinakarsi kõvasti ristikut täis. Surus paistes jala kuidagi saapasse. Tal õnnestus kõik riided kohvrisse suruda. Surus poisile ämbri kätte ja käskis vett tuua. Koer surus oma külma nina peremehe pihku. Surus käed sügavale taskutesse, kõik matkatarbed seljakotti, kutsikavolaski põue, kompsu kaenla alla. *.. siis võib ta oma parkimistõrtesse suruda korraga .. nelisada vasikanahka. A. Hint. | piltl. Elu ise on talle ajakirjaniku sule pihku surunud.
5. (raskustega, pingutades) kuhugi v. millessegi mahutama, paigutama. Meid kuuekesi suruti 3-kohalisse telki. Perekond oli surutud kitsasse korterisse, ühteainsasse tuppa. Pakasega on lapsed surutud toa nelja seina vahele. Teose tegevus on surutud poolesajale leheküljele, lühikesele ajalõigule, ühte päeva. Autor on püüdnud näidendi suruda kohaühtsuse seaduse raamidesse. Kriitikud üritavad seda teost mingi kindla kunstistiili alla suruda. Kõik oluline suruti ülevaatlikku tabelisse. Surus oma põlguse ainsasse sõnasse. Valemeisse surutud keemiline protsess. Sõnadesse, värsivormi surutud mõte. *.. rütmi ja riimi süsteem, kuhu mõtted ja sõnad on surutud. J. Aavik.
6. pingutama; pingutades edasi liikuma. Surusin edasi niita. Surus sammu kiiremaks, jõudsamaks. Surus kuuplaani kahe nädalaga täis. Surus jalgrattaga mäest üles kui pöörane. Ujuja surus kaugele järve peale. Surusime läbi tuisu, vastu tuult kodu poole. Maastur surus üle kändude, läbi vee ja pori. Kalad surusid jõge mööda vastuvoolu, ülespoole. Nõlvast üles surusime jooksuga. Paat surus lainetuses, tormis edasi. Surus end finišis esimeseks. Surus täie hooga teistele järele. Mis muud kui suuskadele ja suruma! | piltl. Ta oli läbi elu surunud kangelasliku visadusega.
7. tunglema, rüsima. Kahel pool teed surub rahutu rahvahulk. Uudishimulike ring surub õnnetuskoha lähedal. Rahvas surus varjendi uksel. Lehmad suruvad joogikünade juures. Lapsed suruvad jõuluvana ümber. Mu ees suruvad lained. Taevas hakkasid suruma hallid pilved. *Hommikul surusid talumehed moonakate kogunemisruumi ümber nagu mesilased taru lennuaugu juures. P. Viiding (tlk). || parvlema (hrl. sääskede kohta). Soojadel suveõhtutel suruvad sääsed vaikses õhus, tiigi kohal, akende taga. | piltl. Õhus suruvad lõkkesädemed.
8. survet (2. täh.) avaldama, sundima. Haigus on ta haiglasse, voodisse, lamama surunud. Lapsed suruti kindla õpperežiimi alla. Rahvas oli viletsaisse elutingimustesse, vaesusse surutud. Tundis, et on surutud teiste mõju alla. Talle suruti järjest uusi kohustusi kaela. Kitsas jalgrada surus minejad haneritta. Sõda surub mehed sinelisse 'sõjaväkke'. *Ei lase veel, sindrid. Suruvad sind sanatooriumi .. V. Panso.
9. summutama, takistama, tagasi hoidma. Surus oma jutu sosinaks. Rääkis vaikseks surutud häälel, et teised ei kuuleks. Räägib surutud vihaga, erutusega. Ta hääl on surutud raevust kärisemas. Vaikne surutud oigamine, nuukse, naeruturts. Maalide hallikas surutud koloriit. *Ühel päeval märkan, sosisev, surutud kõne on mul juba maneeriks muutunud. B. Alver.
10. sport. a. (võrkpallimängus:) ettetõstetud palli järsu alla suunatud löögiga üle võrgu lööma. Tõsta, ma surun! *.. võrkpalliplatsil oli au sees see, kes hästi servida ja suruda oskas. R. Männis. b. (varem tõstespordis:) kangi algasendist rinna kohale tõstma, kust see ettenähtud peatuse järel pikkamööda tõstetakse üles sirgetele kätele. Tõstja oli kolmevõistluses surunud 160 kg, rebinud 145 kg ja tõuganud 185 kg.

suusatama ‹37›
suuskade abil lumel edasi liikuma. Oskab lapsest saadik suusatada. Koolivaheajal minnakse suusatama. Olime juba mitu kilomeetrit maha suusatanud. Mets on meil risti-rästi läbi suusatatud. Suusatas end 15 km distantsil Eesti meistriks.

sõitma ‹sõidan 46›

1. mingi sõiduvahendiga (edasi) liikuma. Sõidab bussiga, laevaga, lennukiga, trammiga, reega, jalgrattaga, hobuse seljas, hobusega. On hobuse märjaks, vahule sõitnud. Sõidab aeglaselt, kiiresti, pikkamisi. Peeter sõidab tööle autoga. Auto on nässu, sodiks, hunnikusse, pulkadeks sõidetud. Sõitsime loginal vankris mööda külavaheteid. Sõidab raudteel esimeses klassis. Sõidab metsateel, mööda jääd, mäest alla, ringiga ümber järve. Põllu sisse, läbi põllu oli tee sõidetud. Tee on auklikuks, põhjatuks, porile sõidetud. Seda teed olen palju sõitnud. Sõitis traktoriga kraavi. Poisikesed sõitsid parvega tiigil. Kummipaadiga tuli terve tee vastuvoolu sõita. Maie oskab juba uiskudega, uiskudel sõita. Kas oskad autoga, jalgrattaga sõita 'seda juhtida'? Üks kelgutajatest sõitis kogemata teisele selga. Oli paras tuul, merel sõideti täite purjedega. Tee oli nii vilets, et hobusega võis üksnes sammu sõita. Ilusa ilmaga käiakse jõe peal lusti sõitmas. Määri suusad ja sõidame siis natuke võidu. Koolivaheajal sõitis õde oma suusad katki. Onu, võta hobuse peale sõitma! Mis me jorutame, hakkame juba sõitma! Nõõ, lase sõita! (hobusele). Suusatajad uhasid, vehkisid sõita, nii et higi voolas. Laps sõitis kaksiratsa isa seljas, turjal. Poisid sõidavad jääpankadega, jääpankadel jõe peal. Sõidab liftiga, liftis (üles, alla). Käis lõbustuspargis karusselliga, vaaterattaga sõitmas. || (sõiduvahendi, -looma vms. (edasi)liikumise kohta). Auto sõitis väga kiiresti. Kas see laev sõidab või seisab? Takso sõitis treppi. Hobune sõidab sammu, sörki, traavi, nelja, kapakut. Hobune sörgib, traavib, nõkutab, kappab sõita. || (elukutsena, tööna, tegevusena). Mehed olid mitu aastat koos kalatraaleri peal sõitnud. Kapten on üle 20 aasta merd sõitnud. Suusataja sõidab slaalomit, krossi, maratoni, 5 kilomeetrit. Ta on aastaid rallit sõitnud. Käib õhtuti oma autoga taksot sõitmas. Selle kapteniga on pootsman ennegi sõitnud. || ka piltl (muu liikumise kohta:); libisema, kanduma; libistama. Poiss sõitis istmiku peal kuhja otsast alla. On püksipõhja liumäel viledaks sõitnud. Lahtipääsenud kastid sõitsid trümmi põrandal ühest seinast teise. Palgiparved, jäätükid sõidavad allavett. Ära sõida mööda trepi käsipuud! Sõidab konarusi otsides käega üle lauapinna. Sõidab käeseljaga üle ninaaluse. *Kahemehesaag sõitis edasi-tagasi läbi männihalu. H. Pukk. *„See on sul heinatõstmisest, käed-jalad sõidavad nagu lapsel,” arutas naine. R. Sirge.
2. reisima; liikuma kindlas suunas v. kindla eesmärgiga. Sõidab ümbermaailmareisile. Klass sõidab ekskursioonile Saaremaale. Ta sõidab Ameerikasse onu vaatama. Lapselapsed sõitsid suveks maale vanaema juurde. Sõitke meile külla. Ants sõidab nädalavahetuseks koju. Edasi sõitke Karepa suunas. Kui kaua buss siit kesklinna sõidab? Istus autosse ja sõitis oma teed, minema. Mihkel sõitis Miinale kosja. Sõideti marjule, seenele, kalale, jahile. Sõitsime Pärnust kiiresti tulema. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Sõida potilaadale, põrgu, seenele, (Sirtsu) soo peale! | piltl. Lusikatäis putru teise järel sõidab lapse suhu. Sõidab 'veab häält' lauldes ühelt noodilt teisele. Sõidab oma jutuga teemalt teemale. Sõitis teisele rusikaga silmade vahele, näkku. Tume kõuemürin sõitis üle taeva.
3. hrv sõidutama. *.. meid sõideti laevale. J. Parijõgi. | piltl. *.. edasi-tagasi sõidetud mõte / on kulunud libedaks. E. Lättemäe.

sõtkuma ‹42›

1. jalgadega (tugevasti) peale astuma (v. trampima), tallama. Heinaliste, metsloomade sõtkutud rada. Saunani viib lumme sõtkutud rada. Siit käiakse otse, isegi rada sisse sõtkutud. Pargi teed on siledaks, kõvaks sõtkutud. Lumi on siin jälgi täis sõtkutud. Mine rada mööda, ära sõtku murul. Paiskas lõkke laiali ja sõtkus veel jalgadega otsas. Palliplats tasandati ja sõtkuti siledaks. Vere ja poriga segamini sõtkutud lahinguväli. Tormav ratsu sõtkus ta oma jalgade alla. Tihe rahvasumm tallab kasvõi ära, kogu aeg sõtkuti jalgadel. Metsikus võitluses sõtkuti isegi surnukehadel. Põrsad sõtkuvad jalgupidi mollis toidu sees. Ära sõtku noodalina peal! Laps sõtkub põlvili taadi selga. Kurtis, et luupainaja käivat teda öösiti sõtkumas. || tallates rikkuma, kahjustama, maha muljuma vms. Rada on poriseks, auklikuks sõtkutud. Loomad on rohukamara puruks sõtkunud. Karjalauda ümbrus on mudale sõtkutud. Rukis, hein oli tükati maha sõtkutud. Oli ilus hein, aga nüüd on ära sõtkutud. Räsitud ja sõtkutud lillepeenar. Loomad sõtkusid vilja, kartulivagusid. Ma olen oma saapakontsad viltu sõtkunud. Lääpa sõtkutud kandadega kingad. Teede servad on autorataste sõtkutud. *Veis sõtkus kartulis ja tüdruk riidles temaga .. L. Promet. | piltl. *Üksainus raske raheraju murdis maha, sõtkus porisse kogu haljendava, päikesepaistelise orase. E. Vilde. || piltl tallama, rõhuma, muserdama. Rõhujad sõtkuvad me turjal. Oli seal peres kõikide sõtkuda. *Ma lähen minema, kui nii lastakse meie kõrgemaid ideaale sõtkuda! E. Särgava. *Küll ta küsib, küll hõigub ja ahastab: / kes jäi alla? kes sõtkuti maha? V. Beekman.
2. hrl. jalgadega vajutades, peale surudes töötama v. tegevuses olema. a. midagi tallates kinni tampima, kinni vajutama. Heinakuhja tehes peab sületäied korralikult kinni sõtkuma. Lapsed käisid põhuvirna otsas abiks sõtkumas. Siloaugud sõtkutakse traktoriga tugevasti kinni. Telgi muldpõrand tuleb siledaks sõtkuda. b. tallates midagi välja vajutama v. välja pressima. Suvivilja sõtkuti enne kootidega peksmist rehealuses hobustega. Hakkas surutõrres jalgadega viinamarju sõtkuma. c. pedaalidele vajutades edasi liikuma (v. töötama); sõtkelauale vajutades töötama. Lähenev jalgrattur sõtkus tormakalt pedaale. Poiss sõtkus jalgrattaga posti järele. Ka kaugematest küladest sõtkuti jalgratastel rahvamajja. Teel sõtkus sõita üksik jalgrattur. Ema sõtkus nobedalt õhtu läbi vokki 'ketras'. Naine sõtkub telgi 'koob kangast'. Istus harmooniumi taga ja sõtkus pedaale. *Seal on Epp Pillarpardi potitehas, kus kaks vihast meest sõtkuvad voolimisrattaid .. H. Puhvel.
3. mingit massi kätega (v. mingi vahendiga) segama, vormima, töötlema, küpsetamiseks vm. otstarbeks ette valmistama. Tainast sõtkuma. Ema sõtkus taina valmis, hästi läbi. Ikaldusaegadel sõtkuti taignasse kartuleid ja kliisid (sisse). Pühadeks sõtkuti leiba ja saia. *Ühes pütis on jämeda soolaga sõtkutud või .. M. Pihla. *.. oli veetud juba kolmkümmend aastat punast savi Punjaba tehasesse, sitkeks sõtkutud ja meistrite rattal pottideks, kaussideks, koppadeks voolitud... P. Vallak.
4. käima, kõndima, astuma vms. (hrl. takistavates tingimustes). Ma olen metsi ja soid sõtkunud. Sõtkusime soos, pehmes liivas, läbi tuisanud lume edasi. Karjanaisel on tulnud aastaid laudavirtsas ja poris sõtkuda. *Tema aga sõtkus brigaadist brigaadi, ajades igapäevaseid asju. V. Saar. *Kogu päeva sõtkub Loona ühest kohast teise, gümnaasiumi lõputunnistus paberisse mähituna mantlitaskus. L. Kibuvits.

sõudma ‹sõuan 45›

1. aerupaari (v. aeru) tõmmetega paati vees liikuma panema. Lootsikut, paati sõudma. Praami sõudsid neli meest. Võtsin aerud ja hakkasin sõudma. Sõuda tuli vastutuult, vastuvett. Mees sõudis kõigest jõust, pikkamisi edasi. Merd sõudma 'sõudepaadiga merel käima, näit. kalastamas'. Sõudsime jõel, lahel. Sõudsime kaldale, üksikule saarele, laiu poole. Olin seni ainult rannalähedastes vetes sõudnud. Päevas tuli mitu korda üle jõe sõuda. Sõudsime läbi kõik järvesopid. Hakkasime püüniseid sisse sõudma 'sõudes sisse laskma'. Käisime sõudmas (näit. vastaval treeningul). Paat libises sõudmatagi edasi. Üksik paat sõudis merele. *Põhjanaela järgi sõudsime otse lõunasse. J. Parijõgi. || sõudepaadiga kuhugi toimetama. Ta sõudis mind üle jõe. Loots sõuti laevale.
2. piltl kasut. mitmesuguste liigutuste v. liikumise kulgemise märkimiseks. a. käte v. jalgadega edasi-tagasi liigutama, vehklema, õõtsutama vms. Väikemees sõuab kätkis käte ja jalgadega. Ujuja sõuab hoogsalt mõlema käega. Maria sõudis hälli. Järvel sõuab pardipere. *Viimased [= noormehed] seisavad ühel kiigepingil püsti ja sõuavad; neiud istuvad teisel pingil ja hoiavad püstpuudest tugevasti kinni. E. Vilde. *.. kuna ämm keeva vette sõrejahu raputab ning puulusikaga pajas sõuab. K. Saaber. b. lendama v. lendlema; õhus liuglema. Põllu kohal sõuab paar varest. Kurgede kolmnurgad sõuavad lõuna poole. Taevas, üle taeva sõuavad valged pilved. *Ometi jõuab ükskord päev, kus kõrgel puulatvade kohal sõuavad valgest siidist langevarjud – võilill külvab ennast. L. Hainsalu. c. (taevakehade kohta:) näiliselt taevafoonil edasi liikuma. Taevalaotuses sõudis vaikselt poolkuu. *Päike mägede kohalt kesktaevasse sõuab.. U. Laht. d. (tuule, helide liikumise kohta). Tuuleiilid sõuavad üle sügisese nurme. *Päike oleks soojendanud selga, kellahelid oleksid vaikselt sõudnud üle karjuse ja karja .. L. Kibuvits. e. (mõtte, kujutluse vms. kohta:) tõtlema, kihutama. Lesisin avasilmi sängis ja mõtted aina sõudsid. Hinges sõudsid igatsused. *„Suur meri mõõdab mitmeid maid, suur süda sõuab laialt,” vastas pime targalt. A. Mälk. f. van (aja, mingi olukorra lähemale tulemise, kättejõudmise kohta). *Õhtu jõudnud, õhtu sõudnud, / looja läinud päikene. Jak. Tamm.

tallama ‹tallata 48›

1. jalgadega korduvalt peale astuma, litsuma v. vajutama, sõtkuma. Niitjad tallavad kastemärga rohtu esimesi jälgi. Pleekaias pidi rohi olema puhas ja tallamata. Joonistab midagi liivale ja tallab selle siis jälle siledaks. Mehed hakkavad tallates lõkketuld kustutama. Loomad tallavad karjakopli sopaga segamini. Sipelgapesa ei tohi tallata. Tallatav 'tallamiskindel' muru. Kanad tallasid jalgupidi toidunõus. Hobused tallasid demonstrante rautatud kapjadega. Röövijad olid vaest meest peksnud ja jalgadega tallanud. Tuubil täis bussis tallatakse üksteise jalgadel. Rasked saapad tallavad maaslamaja näol ja rinnal. Pani valu vähendamiseks lapse kahe jalaga endal seljas tallama. Õel naaber pidavat teda öösiti luupainajana tallamas käima. || (jalgealust pinda tihendades v. kulutades). Metssigade, kariloomade tallatud rada. Jänesed on pehmesse lumme raja tallanud. Asfalttee tehakse sinna, kuhu juba enne on jalgrajad tallatud. Paljude jalgade edasi-tagasi astumisest kivikõvaks tallatud muldpõrand. Vaibale on uksest ukseni vööt tallatud. *.. Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. A. H. Tammsaare. || (jalgealust kahjustades, rikkudes, kulutades vms.). Kutsikas tallab ringi joostes lilli. Loomad on viljas tallamas käinud. Porgandipeenar oli ära tallatud. Jaanitulelised on ilusa rohu, heina ära tallanud. Muru tallati lühikese ajaga mustaks. Ilus kibuvitsapõõsas on maha tallatud. Marakratid olid sängi põhja sisse tallanud. Tallate vaiba, põranda poriseks. Tantsijate jalge all tallati midagi klirinal katki. Vaata ette, muidu tallad mõne loomakese surnuks. Laiali tallatud põhukuhjad. Trepiastmed on suurest käimisest lohku tallatud. Oled oma kannad, kontsad viltu tallanud. Lääpa tallatud kingadega ei minda teatrisse. *Ma vaatan kive, / mille tolmuks talland inimjalg. A. Kaal. | piltl. Väikerahva võib mõni suurem kergesti maha tallata. *Vanapagan tallab siingi seitse pastlapaari läbi, et kihlatuid takistada .. O. Kruus. || piltl jõhkralt kohtlema, muserdama, hävitama. Orb on kõigi tõugata ja tallata. Tüdruku unistused olid puruks tallatud. Ta ei luba oma meheau porri tallata. *Tema eluõnn on mutta tallatud, armastus küsitavaks tehtud. M. Traat.
2. hrl. jalgadega sõtkudes töötama v. tegevuses olema. a. kinni tampima, kinni vajutama. Lapsed pandi virna peale heinu tallama. Et hein küüni ära mahuks, tuleb unkaalused kõvasti kinni tallata. Käib traktoriga silo maha tallamas. Rajameistri töö on korralik rada suuskadega sisse tallata. b. sõtkudes midagi välja vajutama v. välja pressima. Surutõrres tallati viinamarjadest mahl välja. Ega härja suud kinni seota, kui ta pahmast tallab. c. tallalauale v. pedaalidele vajutades töötama v. edasi liikuma. Neiu oli viks vokki, vokiratast tallama 'ketrama'. Talvel kooti päevad läbi kangast, tallates usinasti tallalaudu. Noorikule osteti jalaga tallatav õmblusmasin. Tallab võimasinat, sepalõõtsa. Köster pani poisi orelit, orelilõõtsa tallama. Väikese organisti jalad ei ulatu oreli pedaale tallama. Nainegi tahaks autot juhtida ja pedaale tallata. Tallas jalgratast 'sõitis jalgrattaga' tuldud teed tagasi. *Ikka kordub seesama, nagu oleksid puuri pistetud orav, kes tallab seal oma ratast. A. H. Tammsaare. | piltl. Kirjanik keeldus võimumeeste orelit tallamast. *Paljugi, mis oleksid arvanud need inimesed, kes ümberringi oma igapäevast pahmast tallasid .. K. Ristikivi.
3. (läbi) käima, astuma, sõitma. Neid teid, tänavaid on sadu kordi tallatud. Oleme temaga koos kooliteed tallanud. Ei tea, missuguseid kaugeid radu ta praegu tallab. Parema elu otsinguil tuli tallata võõraste teede tolmu. Jahimehed pidid tallama soid ja rabasid. Ema tallab muudkui toa ja lauda vahet. Kuidas tal pole häbi tühja ringi tallata! Otsijad olid metsatuka risti ja põiki läbi tallanud. Andis alles treppi tallata, enne kui üles torni jõudsime. | piltl. Keelte õpetamisel tallatakse siin koolis ikka veel vana rada. Paistab, et ennustaja on eksiteed tallanud 'eksinud'. Kunstniku töödes pole midagi uut, käib vanu tallatud radu. Noored tahavad avastada senitundmatut, käia tallamata radu.
4. kõnek sugutama. Naabri kukk käib meie kanu tallamas. Küti vile peale lendab kohale isaspüü, lootes leida kedagi tallata. Tallatud naise laps (vallaslapse kohta). *Selle asemel et poiss teda [= tütart] tallaks, võiks ta ise hoopis ratast tallata. O. Raun.

tiirlema ‹tiirelda 49›
mingi keskpunkti ümber tiire tegema; ringe, keerde tehes mingis suunas edasi liikuma; keerlema v. pöörlema. Kuu tiirleb ümber Maa. Planeedid tiirlevad ümber Päikese. Ringorbiidil tiirlev tehiskaaslane. Valsitaktis tiirlevad paarid. Lumehelbed tiirlevad õhus, langevad tiireldes. Helikopter tiirleb linna kohal. Lambi ümber tiirles liblikas. Tantsija tiirles vurrina, nagu vurrkann. Auto tagarattad tiirlevad paigal. Mootorratta taga tiirles tolmupilv. Kivide vahel vees tiirleb valgeid vahutorte. Silme ees tiirlevad punased ringid. *Talvel käisime jääl, kelk vuhises kaldalt alla või tiirles pika ridva otsas karusselli .. E. Tarkpea. || siia-sinna v. edasi-tagasi liikuma, tiirutama. Koer tiirleb klähvides ümber võõra. Lapsed tiirlevad auto ümber, piduliste vahel, töömeeste jalus. Poisi ümber tiirleb vallatu kassipoeg. Mees tiirles tükk aega majaridade vahel, leidmata õiget maja. Tiirlesin põõsaste vahel mitu tundi, kuid ei leidnud midagi. Taevalaotuses tiirlevad saaki varitsedes kullid. Mere kohal, traktorite taga tiirlesid kajakad. Sääsed tiirlevad parvedena meie ümber. *Kogu päev tiirles ta rahutult ringi, jooksis toast tuppa .. A. Gailit. || piltl (mõtete, jutu vms. liikumise kohta). Kõik mu mõtted tiirlevad ühe küsimuse ümber. Jutt tiirles päevasündmuste, eelseisva reisi ümber. Tal tiirleb peas üks nurjatu mõte.

tossutama ‹37›

1. (hrl. liiklusvahendite kohta:) suitsu (v. auru) tekitama, seda välja paiskama. Jaamas tossutasid vedurid. Rong sõitis tossutades mööda. Suitsu tossutav rong, aurik, korsten. Autod tossutavad õhu bensiinivingu täis. *„Tea, mis see vanamees seal [= tares] tossutab,” sõnas nüüd Juhan. „Ju ta süüa teeb,” arvas Ingel .. E. Õun. || seda välja paisates edasi liikuma, kuhugi sõitma. Vedur kahe vaguniga tossutas linna poole. Kõlas vile ja rong tossutas minema. Laev tossutas sadamast välja. Aurikud tossutavad ookeanidel. Kaater tossutas mööda jõge allavoolu. *.. siin-seal tossutasid isegi mingid enneveeuputusaegsed aurutrammid. F. Tuglas. || (inimeste kohta:) sellise liiklusvahendiga sõitma. Tossutasime hommikuse rongiga, suslaga Viljandisse. Istusime vagunisse ja tossutasime minema. Tossutasime laeval mööda jõge üles. *Järgmisel õhtupoolikul tossutasime vanal bussiloksul Ilumäele. O. Tooming.
2. suitsetama. Piipu, sigarit, sigaretti, paberossi, pläru tossutama. Ätt tossutas pinutagust. Topib piibu tubakat täis ja muudkui tossutab. Piibutajad on toa suitsu täis tossutanud. Tossutab nagu korsten 'suitsetab kõvasti'.
3. kõnek aineid keetes õlut tegema v. puskarit ajama. *Kuulsin, sa olevat õlut tossutanud. Näe, ega va Roosi põrsalõikaja nina peta .. A. Viirlaid.

trügima ‹37›

1. endale teed tehes kitsas paigas, tungluses edasi liikuma, tõugeldes liikuma; tõuklema, tunglema. Trügisime suure vaevaga läbi rahvamurru. Trügiti üksteise võidu ettepoole, et paremini näha. Hakkas tuubil bussis ukse poole trügima. Kuidagi õnnestus tal rahvasummas vagunisse trügida. Püüdsin teda takistada, aga ta trügis ikkagi tuppa. Ukse juures, piletikassade ees trügis ootajaid. Leivasabades, laadaputkade ümber trügiti. Tuleb seista järjekorras, ära trügi vahele! Igaüks trügis, et enne teisi sisse saada. Seal oli palju rahvast, kõik trügisid. Rahvasummas trügiti talle otsa. Trügiv rahvamurd. Trügisime edasi läbi tiheda võpsiku. Koer trügis poisi kõrvalt tuppa. Sead trügisid tühja küna ümber. *Kaks päeva trügisime [laevaga] läbi jäävööndi, siis oli meie ees äkki heledas päikesevalguses helkiv, kergelt virvendav veeväli .. I. Murdmaa. | piltl. Ära trügi võõrastesse asjadesse, meie jutu vahele! Muremõtted trügisid vägisi pähe. *Kell, riivatu, tõttas, tõttas kiiremini, kui tal trügida kõlbas. L. Vaher.
2. takistustega võideldes kuhugi v. kellekski pürgima. Kergemaks äraelamiseks trügiti maalt linna. Õppimishimulise noorukina trügis kõigi raskuste kiuste ülikooli. Trügis varsti paremale ametikohale, haljale oksale. Koalitsioonil õnnestus võimule trügida. Sõnaosava mehena trügis juhtpositsioonile. Meeskond on tubli, trügib koolide edetabelis esirinda. Vastane trügis tõkketulest hoolimata lähemale. Trügis enese meistriabiks, peadirektoriks. Kehvade vanemate lapsena tuli elus iseseisvalt edasi trügida. Visa töömehena trügis end üles.
3. suruma, tõukama. Poiss trügiti rüsinas nurka. Trügib edasi minnes eesseisjad kõrvale. Buss oli tuubil täis: meid trügiti ja nügiti. Trügis rinnaga jämedat palki, aga ei saanud seda kuidagi liikuma.
4. hrv rühmama (1. täh.) *Peeter ise trügib päevast päeva tööd teha. R. Janno.

turnima ‹42›

1. (osavalt) ronima; takistusi ületades, ettevaatlikult edasi liikuma. Mudilane turnib liivakasti äärel. Lapsed turnivad kividel, aialippidel, trepikäsipuudel. Poisikesed käisid ehitusel, varemetes turnimas. Mastidel turnivad madrused. Lahtistel palkidel turnisid palgiparvetajad. Pidime turnima üle liivavallide. Turnisime mööda õõtsuvat purret, et üle oja saada. Kirved õlal, turnisid mehed üle juurikate ja kännutüügaste. Ukselävi on nii kõrge, et annab turnida, enne kui sellest üle saab. Tihane turnis akna taha riputatud pekitükil. Puuokstel turnivad oravad. *.. seitsmenda majakorruse kõrgusel turnivad julgestusvööta poolpaljad noormehed, nad värvivad kõrghoone fassaadi .. L. Hainsalu. *Tuisk undas veel vihasemalt, kui Oss viimast jõudu kokku võttes läbi tormi ranna poole turnis. R. Vellend. || kõnek (sõitmise kohta). Mäeküljel turnivad isekallutajad. *.. Linkvisti Peeter oli kooli eduka lõpetamise tasuks jalgratta saanud ja turnis nüüd kuskil Lõuna-Eestis ringi. R. Kaugver.
2. van võimlema. *Ta käis kolm korda nädalas turnimas, tegi kodus igal hommikul kehaharjutusi .. M. Metsanurk.

ubima ‹37›

1. upitama. Väikemees kukkus, aga ubis end kähku püsti, jalule. Haige ubis end istuma, istuli. *Ubisin Joosu suure kivi otsa .. O. Kool. *Ta ei hakanud praaga-aami maha kiskuma; öösel oleks tulnud see jälle autole ubida. V. Saar.
2. pingutades edasi liikuma, tungima. Vanamees ubis läbi lume. *Täna ubisime oma torudega [= suurtükkidega] rinnuni soos ja rabas .. J. Peegel.

uisutama ‹37›
uiskude abil jääl edasi liikuma, uiskudega sõitma. Lapsed läksid jäähalli uisutama. Tüdruk õppis uisutama. Oskab hästi uisutada. Uisutab kiiresti, oma lõbuks. Liuväljal saab õhtuti muusika saatel uisutada. *Ning linnalähine merelaht sai risti-rästi noorjää ajal läbi uisutatud noil noorusaastail. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: ilu|uisutama, kiiruisutama; rulluisutama.

ujuma ‹37›

1. vees edasi liikuma ilma põhja toetumata. a. (inimese kohta). Rannas õpetati lapsi ujuma. Ta ei oska ujuda. Hästi, halvasti ujuma. Ujusime üle jõe, teisele kaldale. Veame kihla, et ujun üle järve! Ära uju kaldast liiga kaugele. Ujub pikkade, kiirete, ühtlaste tõmmetega. Rinnuli, külili ujuma. Ujus mõne tõmbe selili. Ujub krooli, liblikat, konna, koera (vastavate ujumisviiside kohta). Ujus 100 meetrit väga hea ajaga. Tore oli vee all, parve alt läbi ujuda. Proovime vastuvoolu ujuda. Suvel käisime iga päev ujumas. Mindi basseini ujuma. Külm vesi ei meelita ujuma. Mulle meeldib alasti ujuda. Ujub nagu kala (hea ujuja kohta). Ujub vene kirvest, nagu kirves 'ei oska üldse ujuda'. Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi. b. (kala, looma vms. kohta). Kala ujub uimi liigutades. Merihobuke ujub püstasendis. Lompides ujuvad konnakullesed. Tiigil ujusid luiged. Saarmas ujub ja sukeldub väga hästi. Koer ujus ümber paadisilla. Hobused jõudsid ujudes kaldale. Ujuva eluviisiga loomad. c. (piltlikes väljendites). Tema ujub alati vastuvett, ei kiida kunagi teistele järele. See mees püüab elus ikka võimalikult pärivett ujuda. Võimuvahetuste ajal ujuvad pinnale, vee peale igasugused kahtlased tüübid. *Kui ei taheta mängida tühjale majale, ei jää muud üle, kui ujuda pärivett ühes publiku maitsega. J. Kärner. *.. teotseda kelmina, kes mõistab otsad kokku vedada, selge vee peale välja ujuda, nii et keegi kellelegi võlgu ei jää .. P. Viiding.
2. (veesõiduki vms. edasiliikumise kohta). Mööda jõge ujusid lodjad ja praamid. Laev ujub vabas vees. Alus ujus sügavalt, madalalt vees. Suur aurik ujub kiiresti vastuvoolu. Ujuv 'pukseeritav' naftapuurimisseade. || hrv (laevaga, paadiga sõitmise kohta). *.. pärast lõunat läksime laeva peale ja tunni aja pärast ujusime sadamast välja Euroopa poole. E. Bornhöhe.
3. vee (vm. vedeliku) pinnal püsima, seal kergelt liikuma (koos keskkonnaga); veevooluga edasi kanduma. Ankrupoi jäi veepinnale ujuma. Urbne pimsskivi ujub vee peal. Vesiroosil on ujuvad lehed. Vees ujus igasugust prahti. Ujuvad jäämäed. Mööda jõge ujuvad jääpangad. Palgiparved ujusid pärivett alla. Viskas tiku vette, see ujus allavett minema. Porkuni järves on mitu ujuvat saart. Supis ujuvad lihatükid. Solgiämbris ujusid kartulikoored ja leivatükid.
4. vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest üle ujutatud olema. Sügis oli vihmane, teed ujusid porist ja veest. Külatänavad ujuvad poris. Tuli suur vihmavaling, kõik lausa ujus. Põrand otse ujub pärast pesemist. Laud ujus õllest. Kartulid ujuvad rasvas. Nägu, otsaesine ujub higis. Silmad ujusid pisarais. Haavatu ujub veres. *.. kaenlaaugud ujuvad, levitades kirbet ihulõhna .. K. Saaber. || piltl (märgib millegi küllust). Saal ujus sadade elektrilampide säras. Linnake ujub roheluses. See mees ujub rahas, raha sees. *.. hea seegi, et tema tütar Irma ujus õnnes ja armastuses. A. H. Tammsaare. *Tõsi, jõukalt elasid teised. Võiks öelda, et või sees ujusid. P. Mõtsküla (tlk).
5. piltl sujuvalt, aeglaselt liikuma. Kõrgel taevas ujuvad valged pilved. Udu ujub üle soo. Kuu, päike ujus pilve tagant välja. Valssivad paarid ujuvad mööda parketti. Mõtted ujusid korratult laiali. Mälusopist ujus üles mälestuskilde. *.. kõrgel männilatvade kohal ujub sinises taevas kanakull. F. Tuglas. *Kõrged kaljusaare kuplid kerkivad pimedusest, ujuvad rutates laevale vastu ja mööduvad lähedalt. H. Sergo. || (hrl. haigusest v. väsimusest tingitud ebaselge nägemise kohta). Kõik ujus ta pilgu ees nagu udus. Arsti nägu kippus silmade eest ära ujuma. || levima. Üle tüdruku näo ujus sügav puna. *Nii, kuidas metsadest .. tulid palgid ehitatava tammi juurde, ujusid ka vallast valda mustad kuulujutud elust ehitusel. M. Kits.
6. kõnek tulema, (välja, nähtavale) ilmuma; esile kerkima. Poisid pidasid pidu, kui järsku vanemad sisse ujusid. Pole teda kaua nähtud, kust ta nüüd välja ujus? Mingid kahtlased tüübid ujusid ligi, küsisid suitsu. Purjus mees ujus tüdrukule külje alla, hakkas juttu tegema. Sõja ajal ujusid igasugused sulid jälle lagedale, välja. Päevavalgele ujusid uued probleemid. *.. või neist asja organiseerijat saab, hea, kui kohalegi ujuvad, kui aeg käes .. L. Hainsalu.
7. (valuutakursi kohta:) nõudmise ja pakkumise järgi vabalt kujunema. Ujuv kurss 'ujukurss'.

vaaruma ‹42 või 37›
ebakindlalt, kõikudes seisma v. (edasi) liikuma. a. (elusolendite kohta:) taaruma, tuikuma. Vaarus vastase hoobist, kuid ei kukkunud. Joodik vaarus jalgel. Vaarus komistades ettepoole, vastu ust. Kaotas äkki tasakaalu ja lõi, hakkas vaaruma. Olin nii nõrk, et lausa vaarusin. Komistamine võttis hetkeks vaaruma. Vaarusin kuidagi istmele, voodi juurde. Mitmed haavatud vaarusid käies ja isegi kukkusid. Kõrtsi juures vaarusid ringi mõned purjus mehed. Komberdasime väsimusest vaarudes üha edasi. Läks kobades ja vaarudes trepist üles. Vanake astus vaarudes mõne sammu. Vaarus seinalt tuge otsides uksest välja. Astus käbedalt, ilma vaarumata. Eit käis raskelt, vaarudes küljelt küljele nagu part. Loomad olid kevadel nii jõuetud, et vaarusid. Mees komberdas vaaruvail jalul, astus vaaruval sammul. Tal oli veidi vaaruv kõnnak. b. (esemete jm. kohta:) tugevasti kõikuma. Logisev tool vaarus jalgadel. Vanker vaarus rööplikul teel. Heinakoormad vaarusid õõtsudes õueväravasse. Lootsik vaarus ja läks ümber. Puu lõi vaaruma ja langes raginal maha. *.. ei küünitanud veest kõrkjalatv, ei vaarunud varrel vesihein. A. Tassa. c. piltl kõikuma, vankuma. Vana korra alused vaaruvad. Ta viimne tõekspidamine lõi vaaruma. *Armust pole kuskil puudust, / vastu sulle ruttab ta; / aga vaarumata truudust / pead kaua otsima. F. Kuhlbars.

vajuma ‹vajun 37 või luulek vaon 42›

1. (aeglaselt, vähehaaval) allapoole, madalamale langema. Vajus põlvini lumme, astumisel üle kingade porisse. Eksis ja vajus laukasse. Jalad vajuvad pehmesse samblasse, sügavale lumme. Vajus läbi nõrga jää ja uppus. Uppuja vajus vee alla. Vankri rattad vajusid rummuni porri. Lekkiv paat vajus jõe põhja. Meremehed lahkusid päästepaatides vajuvalt 'uppuvalt' laevalt. Puu ujub vee peal, aga kivi vajub põhja. Õngekork hakkas vajuma. Sammal vajus jalge all nagu pehme käsn. Heinad küünis on alles vajumata. Sulav lumi oli juba üsna madalaks vajunud. Maapind kohati kerkib, kohati vajub. Vajuvale pinnasele ehitatud maja. Sõudjate aerud tõusid ja vajusid taktis. Kiigelaud kerkib ja vajub. Laskis raamatu käest põlvedele vajuda. Ta on nagu maa alla vajunud 'jäljetult kadunud'. | piltl. Mitu inimpõlve oli maamulda vajunud. Ta vajus üha enam võlgadesse. See sündmus on sügavale rahva hinge, mällu vajunud. Mure vajus südamesse. Uni vajus raskelt tüdruku laugudele. Unustusse, unustuse hõlma vajunud teos. Videvik, hämarus, pimedus on vajunud põldude, metsade üle. Ümbrus hakkas juba pimedusse vajuma. Küla vajus vaikusse. *Mitu nädalat on kaduvikku vajunud sellest ajast alates, kui hakkasin oma elukest kirja panema. G. Helbemäe. || endisest asendist allapoole libisema v. laskuma. Püksid vajusid rebadele. Juuksetukk vajub silmile, laubale. Juuksed on õlgadele vajunud. Magaja lõug on vajunud rinnale. Ta oli nutma puhkemas, suunurgad vajusid allapoole. Õhtu lähenes, päike vajus ikka madalamale ja madalamale. Päike oli metsa taha, juba looja vajumas. Külm õhk on raskem ja vajub allapoole. || (hrl. silmade, põskede kohta:) lohku, auku v. kotjaks langema. Ta jäi üsna otsa ja silmad vajusid auku. Haige põsed, palged on auku, lohku vajunud. Silmaalused olid kotti vajunud. *.. paljastas järsu liigutusega ainult särgiga kaetud kõhu. See oli tõesti koledasti auku vajunud, kõik roided tungisid teravalt esile .. V. Beekman.
2. püstiasendist (vm. normaalasendist) allapoole, kaldu, maha vm. asendisse langema v. laskuma. a. (inimese v. looma kohta). Vajus põlvili lapse hauale. Haavatu vajus kummuli lumme. Astus tuikudes paar sammu ja vajus siis oiates põrandale. Joobnu vajus röötsakile seina najale. Vajub väsinuna, raskelt toolile, taburetile, pingile, istmele, pehmesse tugitooli. Vanake vajub hingeldades kivile, lävepakule istuma. Haige tõusis voodis istukile, ent vajus kohe uuesti pikali. Pärast õhtusööki vajusid 'heitsid' mehed kohe voodisse, oma magamisasemetele. Buss pidurdas äkki ja püstiseisjad vajusid ettepoole. Tüdruk vajub poisile sülle, poisi käte vahele. Mees vajus raske koorma all looka. Eideke on aastatega õige kööku, kõverasse vajunud. Mehe turi on raskest tööst, vanadusest kühmu, vimma vajunud. Istuja keha on pisut kössi vajunud. Jõud oli otsas, käed vajusid jõuetult rippu. Naise pea vajus kurvalt longu. Koer vajus niutsudes istukile. *.. ja karu vajus [lasust] käppadele nagu hein vikati ees. F. Tuglas (tlk). | piltl. Nägu vajus naerule, naeru täis. Tüdruku nägu vajub pettumusest pikaks, järjest murelikumaks. Ta vajus hirmust otsekui pisemaks, pinevuse langusest nagu hoopis jõuetuks. Poiste samm vajus kuidagi tuimaks. Mõtted vajusid laokile. *.. kolmanda sõja-aasta üha enam laokile vajuv elu, veidi hooletu, ent vägagi raske .. A. Jakobson. b. (esemete, rajatiste vm. kohta). Vanad lösakile, längu vajunud majad. Kuuri sein on vildakile vajunud. Vana lauda katus on nõkku, päris looka vajunud. Õuevärav oli ripakile vajunud. Uksed on kiiva vajunud. Kapi uks vajus iseenesest ripakile. Laeva mast vajus ettepoole kaldu. Kääbastel on mõned ristid maadligi vajunud. Puri vajus lonti. Laev vajus ohtlikult viltu. Traktor, vanker, heinakoorem vajus külili kraavi. Purdelaud vajus astumise all nõkku. Katkine autokumm vajus lössi. Mehel on prillid ninaotsale vajunud. Puud on õunte raskuse all looka vajunud. Lilled on kuumusest longu, norgu vajunud.
3. langema, sattuma mingisse olekusse v. meeleolusse. Sügavasse, raskesse unne vajuma. Vajus voodis peagi unehõlma. Taat süütas piibu ja vajus mõttesse. Mees on sügava(i)sse mõtte(i)sse vajunud. Vajus vahel unistustesse. Vajub kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse, masendusse, hüsteerikasse. Ära siis selle tühja asja pärast nii norgu, longu vaju! Pärast ägedaid sõnu vajuti taas vaikimisse. *.. laotas murule päevateki .., kooris enda paljaks ning vajus samas mingisse letargilisse oleskellu. E. Vetemaa. *.. astus nišši, pööras näo ida poole ja vajus lühikesse palvesse. L. Metsar (tlk).
4. alanema, madalduma, langema. a. (mingi pinna kohta). Veepind järves vajub järjest. Lained tõusevad ja vajuvad. Rind tõusis ja vajus ärevusest, hingeldusest. *Vooreseljandik, mille serva mööda läks kitsuke rada, vajus järjest madalamaks .. E. Maasik. b. (hääle, tooni kohta). Rääkija hääl vajus sosinaks. Vanaisa laulev hääl kord paisus, siis taas vajus lugemisel. *Aga kui orelitoonid madalaks vajusid, kerkis kohe mahedalt esile õpetajahärra .. bariton. E. Rannet.
5. kõnek tulema v. minema, liikuma. Maja vajus võõraid mehi täis. Kogu seltskond vajus toast aeda. Küllap mehed vajusid kuhugi kõrtsi napsitama. Sina vaju nüüd koju! Vajus restoranis kutsumata minu lauda. Meestesalk vajus aegamisi kesklinna poole. Vajus 'põgenes, läks' mobilisatsiooni eest metsa. Rahvast vajus laadale murruna. Poisid vajusid küla peale luusima. Kuhu vajusid teised, sinna ka tema. Kamp vajus käratsedes leti ette. Pärast koosolekut vajus rahvas laiali. Mõned mehed vajusid vaikselt minema. Peoplats paistab juba, vajume aga edasi! Head inimesed küll, aga vajusid meile ristiks kaela. Varesed vajusid kisaga metsa. Lennukite laine vajus rinde poole. *Paraja ilusa tuulega vajusid mõlemad vened ida poole. K. A. Hindrey. || piltl (mitmesuguste nähtuste kohta:) edasi liikuma v. arenema. Tumedad vihmapilved vajusid metsa taha. Udu vajub merelt maa poole. Äikesemürin, tulistamine vajus kaugemale. Avatud aknast vajub tuppa õite lõhna. Päev hakkas juba õhtusse vajuma. Varjud on juba vajunud pikaks. *Siin tuultel on pehmed ja paitavad käed, / kui riivates üle sust vaovad .. R. Parve.

vaksama ‹vaksata 48›
keha looga moodi tõstes ja taas sirutades edasi liikuma (näit. mõne liblika rööviku kohta). Vaksiklaste röövikud liiguvad vaksates.

veerema ‹42 või 37›

1. pööreldes mingit pinda mööda edasi liikuma. Pall veereb nurka, auti. Kartul, kapsapea veereb tooli alla. Nööp oli laua pealt maha veerenud. Kast läks ümber ja õunad veeresid laiali. Münt veeres tüdruku jalge ette. Veerevate kivide mürin. Muna veeres mööda lauda. Palgid veeresid mäest alla. Veerevale kivile ei kasva sammal(t). || ümber oma telje pöörlema. Vokiratas veereb. Ema koob kiiresti, lõngakerad korvis aina veerevad. || (kallakal pinnal allapoole) libisema. Mööbel oli kajutipõranda külge kinnitatud, et see veerema ei pääseks. Mees veeres mööda õlgkatust aeglaselt allapoole. || (pisarate jms. kohta:) voolama. Pisarad veerevad mööda palgeid, põski, üle põskede. Silmist veerevad pisarad. Laubalt veereb higitilku. || piltl. Kähvas midagi ja sellega pandi kivi veerema (millegi käivitamise v. käivitumise kohta). Elas veereva kivi elu 'ei olnud paikne'. Veereb paigast paika, ei juurdu kuskil. Jalgpall veereb täna Tallinnas 'Tallinnas mängitakse täna jalgpalli'. Kogu raha veereb vahendaja tasku. Tema juba oskab raha veerema panna. Majandus veeres allamäge. Äriasjad hakkasid allamäge veerema. *.. ta on lõplikult veendunud, et Essilt temale ei veere enam ainustki penni. L. Tigane. *Täna üliõpilane, homme vallakirjutaja, näitleja, siis koloniaalkaupmees ... Tema oli veerev kivi. J. Sütiste.
2. ratastel liikuma, sõitma. Maanteel veerevad autod. Rong veereb aeglaselt jaama. Koorem hakkab ikka kiiremini veerema. Tõld veeres minema. Lennuk veereb stardirajale. Üksteise järel veeresid bussid garaaži. Jalgratas veereb kodu poole. Juht laskis masinal vabakäigul veereda. Veerev koosseis 'veerem'. || piltl (sõjategevuse kohta). Sõjavanker veeres üle Eestimaa. Rinne veereb lääne poole. Lahingud veeresid pealinna alla. Siit on sõda üle veerenud.
3. piltl (hrl. lühikese, ümara inimese vm. olendi kohta:) (kiiresti) liikuma, käima, jooksma. Perenaine veereb nagu värten mööda hoovi. Laps veereb tuppa. Koerake veereb peremehe juurde. Hiir veeres kiiresti kapi alla. Varblased veerevad keradena teel. Kassipoeg veeres kui muna üle põranda. *Elli veeres kui vurrkann toa ja sahvri, toa ja köögi, toa ja aida vahet. M. Pihla.
4. (Päikese v. Kuu näiva liikumise kohta taevavõlvil:) kulgema; loojuma. Päike veereb madalalt, madalamale. Päike hakkas õhtusse veerema. Kuu veeres pilve taha, pilve tagant välja, mööda taevavõlvi. Veerev päike hõõgus kurjakuulutavalt. Päikeseratas veeres kalurimajade tagant välja. *.. ja jõudis koju alles siis, kui päikesetera oli juba veeremas. E. Krusten.
5. (vete liikumise kohta:) kulgema, voogama, rulluma. Lained veerevad vaikselt, möirates randa. Kõrge veemägi veeres üle teki. Aeglaselt veeresid jõevood mere poole. | piltl. Kaevandustest veeres üle streikide laine. Üle kogu maa veeres protestilaine. || (tuule, pilvede vms. liikumise kohta). Põllust veereb üle mahe suvine tuul. Pilved veerevad mere peale. Paks tolm veeres pilvena ligemale.
6. (heli, hääle kohta:) kajama, kostma, kanduma. Müristamine, kõu veereb üle taeva, linna. Kaja veeres läbi kiriku. Kahurite ähvardav mürin veereb lähemale. Kellalöögid veeresid kaugele. Lauluviis pääses veerema.
7. ka piltl (millegi abstraktse liikumisega, kulgemisega, levimisega ühenduses). a. (aja kohta). Aeg veereb kiiresti, aeglaselt, üksluiselt, märkamatult. Päevad, aastad veerevad üksteise järel ajamerre. Aasta on aasta kannul veerenud. Kümme aastat on mööda veerenud. Nädalad veeresid. Tund veeres tunni järel. Ka kõige pikem päev veereb õhtusse. Aeg veereb kui jõevoog. b. (elu kohta). Elu veereb vaikselt, endiselt, endisesse rööpasse. Elu veereb nagu hernes. Elu on märkamatult mööda veerenud. Nii see elukene meil veereb. c. (juttude, mõtete kohta). Jutt veereb tasapisi mälestustele. Kuuldused pääsesid veerema. Teade veeres suust suhu. Mehe suust hakkavad veerema sünged needused. Mõte veeres kodukanti.

vehkima ‹vehin 42›

1. hoogsalt midagi v. millegagi üles-alla v. edasi-tagasi liigutama, vi(i)butama; hoogsalt edasi-tagasi, üles-alla liikuma; sähvima. Vehib kõndides kätega. Püüdis käega vehkides autot peatada. Vehib (käega) suitsu laiali. Vehkis tõrjuvalt kärbseid eemale. Kaldalt vehiti paadimehele: hoia paremale. Seletasid vastastikku kätega vehkides nagu tummfilmis. Vehkis tuulikuna käsi. Ettekandja vehib rätiga laualt puru maha. Hakkas endale lehvikuga tuult vehkima. Imik vehib käsi ja jalgu, käte ja jalgadega. Ära vehi noaga! Vehib mõõgaga. Kepiga, piitsaga ägedalt vehkima. Rätikut, rätikuga vehkima. Tüdruk vehib rõõmsalt kirjaga. Ära vehi, vaata, kuhu sa lööd. Kukk vehib tiibu, tiibadega. Hobune, koer vehib pead, peaga, saba, sabaga. Käed vehkisid hoogsalt. Lendasid kivid ja vehkisid rusikad. Koera saba hakkas ägedasti vehkima. Välgud vehivad taevalael. *Öösiti paukusid aiateibad ja vehkisid virmalised. J. Saar. | piltl. Akna taga vehivad puud raevukalt okstega. Tuulik vehib oma tiibadega. || piltl (ulja, mõtlematu sõna- vms. kasutuse kohta). Vehib oma väidetega. *Miks me siin asjata sõnadega vehime. M. Metsanurk.
2. kiiresti kõndima, hoogsalt edasi liikuma. Vehkis huupi läbi pimeduse edasi. Andis ikka vehkida, et teistega sammu pidada. Läheb vehkides koju. Vehkis rutuga minna. Hobune vehib tulla, nagu jalad võtavad. Poiss peab jala, jalgsi kooli vehkima. Oli suure kiiruga teistest juba ette, mööda vehkinud. Poisid vehkisid kilomeetrit viis. Siit on koju tükk maad, jalgrattagagi annab vehkida. *.. ühteviisi vehkis ta läbi Helsingi, Pariisi või Tartu sügislörtsi. F. Tuglas. *Taavi lidub ees ja mutt vehib takka järele. E. Maasik.
3. (ägedate edasi-tagasi, üles-alla liigutustega) midagi hoogsalt tegema. Dirigent vehib takti. Vehkis hoolega kirjutada, ülesandeid teha. Mehed vehkisid august liiva välja. Vehitakse niita, heina teha. Vehitakse kive kanda. Vehib tööd (teha). Kogu päeva vehiti ja kiirustati. Vehime ruttu kõhu täis (süüa). Noored vehivad tantsida, tantsu. Mehed on vehkinud metsas raha teenida. *Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel .. A. H. Tammsaare.

venima ‹37›

1. tõmbe, surve vms. mõjul pikenema v. laienema, pindalalt suurenema (aine kogust ja kaalu säilitades). Kummipael venib. Kumm venis ja venis, kuni tuli konksu tagant plaksuga lahti. Veniv riie, kile, nöör. Õmblus andis hästi venima. Laps kiskus kampsunit allapoole, nii et see venis põlvini. Sirutamisel lihased venivad. Noor nahk venib, vana rebeneb. *Laisalt sirutasid nad [= kassid] oma liikmeid, mõni venis nagu uss mitu sentimeetrit pikemaks, et siis jälle kokku tõmbuda. R. Roht. | piltl. Mõõdukus on teadagi veniv mõiste. || (seoses kleepja, sitke, limaja ainega v. piima halvaksminemisega). Puhas kärjemesi on veniva konsistentsiga. Iiriskomm venib nagu näts. Utmise lõppjärgus eraldus veniv tõrv. Veniv taigen. Taldrikus on mingi pruun veniv ollus, ilmselt karamellkissell. Suunurgast venis süljenire. Koeral venis ila mööda lõuga alla. Vanarahvas uskus, et kui konn üle piima hüppab, läheb piim venima. Kuri silm võis lehmapiima venima panna, ajada. *.. piimasse ei puutu keegi, sest see venib kui kummi, üks ots ulatub suhu, teine jääb kaussi. J. Parijõgi.
2. ka piltl (esineb näoilme muutumist märkivates ütlustes). Nägu venis pettumusest, ehmatusest pikaks. Mokk venis kadedusest pikaks. Silja silmad venisid üllatusest suureks. Poisi nägu venis laiale irvele. Nägu venis naeru täis, veidi rõõmsamaks. Suu venis muigele. Kui keegi talle otsa vaatas, venis ta suu irveks. Palganumbrit kuuldes venis mehel suu kõrvuni. Näole venis irooniline muie. Üle näo venis lai naeratus.
3. ‹hrl. täpsustava laiendiga› millegi v. kellegi lisandumise arvel pikenema v. laienema. a. (inimeste, taimede kohta:) kasvama. Suve jooksul oli poiss pikaks veninud ja mehistunud. Ta on juba oma isa pikkuseks veninud. Oled sa aga volaskiks veninud! Tüdruk on kõvasti kasvada visanud, jalad on päris pikaks veninud. Noorukieas venis ta õlgadest pisut laiemaks. Õunapuu oli minu äraolekul palju pikemaks veninud. Varjulisel kasvukohal venivad porganditaimed pikaks ja jäävad kiduma. *Kõik luud-liikmed venisid kasvada .. A. Maripuu. b. (muudel juhtudel). Järjekord oli veninud mitme meetri pikkuseks. Kolonn venis järjest pikemaks. Vahemaa võistlejate vahel on juba üsna pikaks veninud. Iga korraga venis jooksuring suuremaks. Vastu õhtut venisid puude varjud pikaks. Küntud põlluviilakas venis üha laiemaks. Raamat on veninud pikemaks, kui algul sai kavatsetud.
4. (ajaliselt). a. ‹täpsustava laiendiga› pikenema, (liiga) pikaks minema; mingi ajani jätkuma. Peale toomapäeva hakkavad päevad pikemaks venima. Sel aastal venis sügis pikale. Lõunaaeg venis tööaja sisse. Kuidas need puhkepausid nii pikaks on veninud? Lahusolek venis aastapikkuseks. Vaidlus, kemplus venis õhtuni. Külasolek venis keskööni. Vihmasel suvel venis heinategu augustisse. Üle aja veninud kohtuprotsess. Külaskäik, teekond, asja uurimine venis pikale. Jutt on kaunis pikale veninud. Pikale veninud koosolek, õpingud, haigus. Sõit venis pikemaks, kui võis arvata. b. liiga kaua kestma, loiult edenema. Sõda, lahing venib. Läbirääkimised kipuvad venima. Asjaajamine muudkui venis. Paraku jäid ehitustööd venima. Remont venib, seetõttu lükkub muuseumi avamine edasi. Pikk ja veniv ettekanne. Kohati lavastus venib. Näidendi teine vaatus kippus venima. c. viibima, hilinema; edasi lükkuma. Koosoleku, kontserdi algus venis. Küttesüsteemi käikulaskmine, lõplike tulemuste teatamine, tööde alustamine venib. Kirja saabumine venis. Väljasõit venis mitu tundi. Kõik ootasid sõja lõppu, see aga venis. d. (aja aeglase kulgemise, möödumise kohta). Aeg venis teosammul, nagu tigu. Kuidas küll minutid venivad! Ootajal venivad minutid tundidena. Mõnikord venivad sekundid talumatu aeglusega. Tunnid venisid ja närvipinge kasvas. Päev venis lõpmatult. Öö muudkui venis ja venis. Kuud ja aastad venisid armutult pikkadena. Siiski venis päev kuidagimoodi õhtule. *Venis tükk aega, enne kui peremees lugemise lõpetas .. A. Gailit.
5. (heli v. hääle kohta:) aeglaselt ja pikalt kõlama. Veniv vile. Pikad venivad sarvehelid. Nukralt veniv lauluviis. Kuskilt kostis kummalist venivat ulgumist. Värav sulgus veniva kääksatusega. Räägib iniseva, veniva falsetiga. *Ent siis kõlas poisi kurgust meeleheitlik, ragisev, veniv köha. M. Unt.
6. pika joonena, pikkamisi edasi liikuma; aeglaselt, loiult, laisalt midagi tegema (minema, tulema, tõusma vms.). Hanede kolmnurk venis lõuna poole. Rong venis aeglaselt edasi. Pikk autokolonn venis üle silla. Kaariku taga venisid pikas rodus veovankrid. Auto venis ülesmäge. Kari venib kodu poole. Mööda teid venivad lõputud põgenikevoorid. Hobused venisid äkete ees. Mis te venite, liigutage ometi jalgu! Tule kiiremini, ära veni! Lõpuks venisid kõik kohale. Taevas venivad madalad hallid pilved. Uks venis aeglaselt lahti. *Kalle venib pingist püsti, nagu peaks ta mitmekümnekilolist raskust üles ajama. H. Pukk. || pika joonena, aeglaselt levima. Korstnast venis musta suitsu. Suits venis otsejoones taevasse. Sigarist venis pikk suitsujuga. | piltl. *Ent rohkem kui peks vihastas kiusatavat just too inetu kuulujutt, mis hakkas korraga venima majast majja. A. Jakobson.
7. (staatiliselt:) pika joonena kulgema; ulatuma, laiuma. Paiguti teerajad ristlesid, paiguti venisid kõrvuti. Maantee venis tolmuse lindina kaugusse. Vaod venivad nii kaugele, kui silm seletab. Piki kallast venib kollane liivariba. *Ta pühapäevavesti taskust venis üle rinna jäme keerdus kett. E. Tegova. *Taevas on selge, ühest kaarest teiseni venib sinine laotus ilma ühegi pilveta .. J. Tuulik.

vingerdama ‹37›

1. lookeid, keerde tegema; selliselt (edasi) liikuma. a. väänlema; vääneldes (edasi) liikuma. Ärrituse korral hakkab röövik lehel kiiresti vingerdama. Konksu otsas vingerdas vihmauss. Kalad vingerdasid sabaga vastu maad pekstes. Koer vingerdas suurest rõõmust peremehe jalge vahel. Vähkres maas ja vingerdas valust, valu käes, valu pärast. Tüdrukud lausa vingerdasid naerust, naeru käes. Lea vingerdas ta käte vahel nagu angerjas, püüdes lahti rabelda. Leek vabiseb ja vingerdab. Suitsujuga tõusis vingerdades lakke. Kassi sabaots hakkas tigedalt üles-alla vingerdama. Nastik vingerdas väledalt mööda teed. Lehe varjust vingerdas nähtavale lihav kaan. Voolik, köis lohiseb vingerdades. Katsu palli eest ära vingerdada! Vingerdasime puuokste vahelt läbi. Sõdurid heitsid kõhuli ja liikusid vingerdades edasi. *Mära vingerdab teise [= täku] ümber, keerutab ennast ikka ühtepidi ja teistpidi .. O. Samma (tlk). | piltl. Rumalad, rasked mõtted vingerdasid peas. *Ainult vingerda elu läbi selle maailma vägevate jalgade all ... F. Tuglas. *Kurnimi Vestman aga oleks sel [= ebaõnnestumise] puhul ellu jäänud ja enese kuidagi jälle vee peale vingerdanud. A. Lauter. || vonklevalt liigutama. Angerjas vingerdas sabaga. b. lookeid, keerde tehes sõitma v. minema. Ratas vingerdas ühest teeservast teise. Rong vingerdab aeglaselt mäest üles sõita. *Protsessioon .. vingerdas mööda kõveraid tänavaid, kulges risti üle väljaku ja pööras jälle ümber nurga. L. Metsar (tlk).
2. lookeid moodustades kulgema; lookeline olema. Rabasse viis mätaste vahel vingerdav rada. Tee vingerdas mäest üles, teisest alla. Kurviline kartodroom vingerdab ümber staadioni. Jõgi vingerdas maona läbi heinamaa. Komistasin üle tee vingerdavatele männijuurikatele. Kaupluse ukse taga vingerdas pikk järjekord. Väänkasvud vingerdasid mööda rõdusambaid. *Iga rehitsemise järel hakkasid peenarde nöörsirged servad vingerdama ja need tuli uuesti seada. A. Valton.
3. piltl (jutuga) laveerima, keerutama, mitte otsekohene olema; lipitsema. Ütlen kõik otse välja, vingerdada ma ei oska. Tunnista kohe üles, ära vingerda! Vingerdas ülemuste ees, kuni saigi ametikõrgendust.

vonklema ‹vongelda 49›

1. vingerdama, väänlema, võnklema; selliselt (edasi) liikuma. Paadi põhjas vonklesid äsja püütud kalad. Vonklev angerjas. Kassi sabaots hakkas vonklema. Hõbedane kala ujus vongeldes mööda. Rästik vonkles üle tee. Regi vonkles konarlikul teel. Paks tume juuksepats vonkles seljal. *.. piiskade rööbikud read vonklesid mööda ruute. J. Kross.
2. lookeid moodustades kulgema, lookeline olema, looklema, käänlema. Orus vonkleb jõgi. Tee vonkles ühest mäest üles, teisest alla. Mäenõlvalt vonkles üles maantee. Põõsaste vahel vonklev rada. Kitsas ja vonklev tänav. Kassa ees vonkles järjekord. Männijuurikad vonklevad üle tee. Vonklevate tüvedega männid. Kündja oli ajanud vonklevad vaod. Kohati on sõnad kustunud ja kirjaread vonklevad.

voolama ‹voolata 48›

1. (vee vm. vedela aine kohta:) ühes suunas edasi liikuma. Orus voolab jõgi. Jõgi voolab mere poole, merre. Kevadise suurvee ajal hakkas jõgi tagurpidi voolama. Kaljupõuest voolas välja allikas. Voolikust, kraanist voolab vett. Loputas marjad voolava vee all üle. Vahepeal on palju, hulk vett merre voolanud 'mingist sündmusest, ajahetkest on palju aega mööda läinud'. Pisarad voolavad silmist, mööda põski (alla), üle põskede, põskedel. Kuningakojas lõõmavad intriigid ja voolavad pisarad. Kõigil on palav, higi voolab. Tundis, kuidas higi voolab üle keha, mööda selga alla. Suunurgast voolab ila. Haavast voolas verd. Sõda kestab ja veri voolab edasi 'verevalamine jätkub'. Ta soontes voolab kuninglik veri 'ta on kuninglikku päritolu'. Vein voolas pokaalidesse. Märjuke voolas kõrist alla. Kõrtsides voolas viin ja õlu 'joodi rohkesti viina ja õlut'. Šampanja voolas ojadena. Vihma voolab 'sajab, kallab, valab' kui oavarrest, nagu ämbrist. Sulametall voolab vormi. Laava voolas mööda mäekülge. Merre voolanud nafta. || (peeneteralise aine samalaadse liikumise kohta). Vili voolab kottidesse, salve. *.. see sõre aine, mis lapsesõrmede vahelt voolab, on tuhk .. M. Traat.
2. (gaasi edasiliikumise kohta; niiskuse, soojuse, lõhna, valguse vms. kohta:) levima, hoovama, voogama. Gaas voolab mööda torustikku. Lahtisest aknast voolab tuppa värsket õhku. Jahe õhk voolas eeskotta. Udu voolas madalalt üle tee. Ahjusuust voolab suitsu, soojust. Mehe suust voolas tugevat alkoholilehka. Lambist voolab sumedat valgust. || piltl (tunde, meeleolu vms. kohta). Hinge voolas igavus, rahu. Südamesse voolas valu, kurbus. Pilgust voolab armastust, viha, põlgust. Võitlejaisse voolas uut jõudu. Kuum laine voolas üle keha. *Ta nõrkus hakkas järele andma ja eluvaim voolas temasse tagasi. A. Pervik.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma (tulema v. minema); üksteise järel kuskile siirduma. Rahvas voolas väljakule. Kirikust voolas rahvast. Põgenikud voolavad jaama, sadamasse, laeva, linnast välja. Rahvast aina voolas juurde. Lauluväljakule voolas kokku suur rahvamurd. Inimesi voolas sisse ja välja. Tööliste rodu voolab vabrikuväravate poole. Teedel voolas laadalisi, küll vankriga, küll jalgsi. Tööjõud voolab maalt linnadesse. *Pärast Kreeka alistamist voolas Rooma palju kreeka õpetlasi .. A. Elango. || (tulu, saagi, kaupade vm. ohtra pideva liikumise kohta). Tema teenistus voolas kõrtsmiku taskusse. Sea sisse oma äri, ja raha muudkui voolab. Kellel müüa oli, sellele voolas raha tuhandetes. Maksudena voolasid suured summad riigikassasse. Rikkus lausa voolab talle kätte. Nisu, vili, õli voolab siit igasse ilmakaarde. *Honorarid voolasid, trükikojad ja paberivabrikud töötasid .. H. Evert.
4. (ühtlaselt, sujuvalt, ladusalt) liikuma v. kulgema. Aeg voolab kiiresti. Minutid, tunnid voolasid pikkamisi. Elu voolas rahulikult. Kõik voolab ja muutub, miski ei püsi. Laskis mõtetel voolata. Mõtted hakkasid vabamalt voolama. Värsid voolavad kirjaniku sule alt vabalt, kergelt. Värss voolab, luuletustes pole tunda „higilõhna”. || (heli, hääle kohta:) seotult, sujuvalt kõlama. Lavalt voolas aeglane muusika. Flöötidest hakkas voolama tantsuviis. Viiuldaja poogna alt voolas kurbi helisid. Põllu kohal voolab lõokese hõbedane laul. Laulja hääl voolab vabalt, pehmelt. Lapse suust voolas rõõmus naer. || (jutujooksu kohta). Sõnad voolasid tal suust, üle huulte. Jutt voolas lakkamatult, vaikselt, kui määritult. Jutt muudkui, aina voolas. Pitsi viina peale hakkas vestlus paremini, libedamini voolama. Voolav 'ladus, sorav, takerdamatu' kõne. *Nõnda oli esimene tutvus soetatud ja jutt pääses voolama. L. Vaher.
5. (pikkade lahtiste juuste kohta:) pehmelt, vabalt langema. *Ta paksud, pikad, siidpehmed juuksed voolasid vallali pea ja näo ümber .. E. Vilde.

vänderdama ‹37›

1. kohmakalt, ebakindlalt, kõikudes v. vääneldes, ka otseteelt ühele ja teisele poole kaldudes (edasi) liikuma. Laps vänderdab ema sabas. Kutsikas hakkas juba õige pea ringi vänderdama. Vänderdas oma kõrgetel kontsadel. Hüljes liigub maa peal abitult vänderdades. Pidulised vänderdasid ühest teeäärest teise. || lookeid moodustades kulgema. Juurikate ja põõsaste vahel vänderdav teerada.
2. siia-sinna kõikuma, õõtsuma; vingerdama. Poiss seisis pedaalidel püsti, jalgratas vänderdas kahele poole. Kui nad kohti vahetasid, hakkas paat koledasti vänderdama. Auto kihutas konarlikul teel, haagis taga vänderdamas. Vankrirattad vänderdasid telgede otsas. Tukkujal oli pea kuklasse vajunud ja vänderdas sinna-tänna. Koer vehkis sabaga, nii et kogu tagakeha vänderdas kaasa. Puusad vänderdasid käimise taktis. || vonklevalt, hööritades liigutama. Muri võttis tulijad saba vänderdades vastu. Käies vänderdas naine võrgutavalt puusi.

õõtsuma ‹42›

1. (rütmiliselt) üles-alla v. edasi-tagasi kõikuma; kiikuma. Lained õõtsusid rahulikult. Meri õõtsub raevukalt. Paat, lind õõtsub lainetel. Laine pani laeva õõtsuma. Rippsild õõtsus jalge all. Lennuk hakkas tugevasti õõtsuma. Neiu õõtsub võrkkiiges, kiiktoolis. Vanaema lükkas hälli õõtsuma. Kõrge kuuselatv õõtsus tuule käes. Rukkiväli, pilliroog õõtsub tuules. Piinarikas sõit kaameli õõtsuval turjal. Tramm õõtsus rööbastel. Vanker õõtsub rööplikul teel. Tantsijad õõtsusid muusika rütmis. Naise puusad õõtsusid käimisel kahele poole. Käib õõtsuval sammul. Õõtsuv kõnnak. || vetruma. Maapind, soine pinnas õõtsub jala all. Õõtsuva kaldaga metsajärv. || kõikudes, õõtsudes edasi liikuma. Purjus mees õõtsus kodu poole. Põõsaste vahelt õõtsus teele suur pulstunud karjakoer. *See oli muretu noorsugu, kes .. õõtsus hämarusetundidel sihitult mööda trotuaare. J. Sütiste.
2. hrv lõõtsuma. *Juba õõtsus tihti tigedaid ja äkki salvavaid läänetuuli. A. Mälk.