[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alp ‹albi 21› ‹adj›
edev, edvistav; rumal(uhke); narr. Alp inimene. Albid mõtted, kombed. Jätke alp uhkus ning eputamine. Paha on kuulata tema alpe jutte. On see tüdruk aga albiks läinud. Kuused paukudes põlevad, albid kiideldes kõnnivad. Aeg õpetab albi targemaks. *Alp oleks, kes mõne rõugearmi pärast võiks põlata tervet tublit meest! E. Vilde.

eblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, kergemeelne; edvistav, koketeeriv. Käitus eblaka plikana. Eblaka olekuga meesterahvas. Lõõpis oma eblakal moel. Ta on kena tüdruk, aga ülearu eblakas. Eblaka sulega jahimehekaabu. *.. too sunnik itsitas naerda kui üks eblakas. A. Valton.

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.

keks ‹-i 21› ‹adj›
uhkeldav-kerglane, edvistav. Pisut keks tüdruk. *Sa oled nagu narr ... või nagu keks poisike ... Edvistad ja edvistad ... A. Jakobson.

keksjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kerglasevõitu, edvistav, veidi keks. *Aga sul ei kõlba minu ees nii keksjas ka olla! E. Särgava.

liba ‹11›

1. ‹adj› libajas, kallakas, veerjas. Libad õlad. Liba katusega maja.
2. ‹adj› kerglane, edvistav, meestega ümberajav. *.. Mai olla laisk, hooletu, must, edev ja liba. E. Vilde.
3. ‹s› hrv libajas, kallakas, veerjas pind. *Läikisid majade plekk-katuste libad .. A. Kurfeldt (tlk).
4. ‹s› folkl libahunt. *Olla Maria, see / ketser ja posija / metsa käind libaks. V. Sõelsepp.

lihva ‹6› ‹s›
murd kergemeelne meestega edvistav naine. Tüdruk läheb lihvaks. *Kui tüdruk on lõbus ja kõneleb mitmega – siis on lihva ... Siis peaks terve ilm lihvad olema. M. Mõtslane.

moe|narr
oma moodsa rõivastusega liialt edvistav isik; keigar, kekats. Kippus moenarrina oma riietusega eputama. *Siin võis näha õukondlikku hiilgust, ja moelinn oli Viin kahtlemata ning moenarride linn niisamuti. E. Nirk.

moe|narrus
rumal, edvistav liialdus moega. See naine moenarrustega kaasa ei jookse. *Niipea kui nad [= aadlidaamid] Saksamaal on näinud uut moenarrust, hakatakse seda Toompeal järele ahvima. H. Salu.

välja|kutsuv ‹-a 2› ‹adj›
sihilikult tähelepanu tõmmata püüdev; häbematu; demonstratiivne; edvistav. Rokkari väljakutsuv käitumine laval. Mõõtis ütlejat väljakutsuva pilguga. Naise ülbelt väljakutsuv välimus. Tüdrukute väljakutsuv kihistamine.