[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

Buridani eesel
(isiku kohta, kes kahe (võrdse) võimaluse vahel valida ei oska). *Buridani eeslina olen ma nende kahe vahel ahastanud – ja ma võin, kui soovin, nälga surra. F. Tuglas.

nagu eesel kahe (heina)kuhja vahel
(isiku kohta, kes kahe (võrdse) võimaluse vahel valida ei oska). *Mis sa nüüd oskad ette võtta?! Olin nagu eesel kahe heinakuhja vahel – kas valada jahu tagasi või mitte? R. Vaidlo.