[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aktiiv1 ‹-i 21› ‹s›
hrl nõuk ühiskondliku organisatsiooni vm. kollektiivi kõige aktiivsem osa. Parteiorganisatsiooni, nõukogude aktiiv. Aktiivi koosolek, nõupidamine. Aktiiv kutsuti kokku, rakendati tööle. Värske maailmameister kohtus spordiseltside aktiiviga. || kõnek sellise aktiivse tuumiku koosolek v. nõupidamine. *Nad kohtusid juhuslikult parteikonverentsidel või aktiividel, vahetasid mittemidagiütlevaid lauseid .. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|aktiiv, komsomoli|aktiiv, majandus|aktiiv, partei|aktiiv, pioneeri|aktiiv, spordiaktiiv.

alibi ‹1› ‹s›
jur süüdistatava v. kahtlustatava viibimine kuriteo ajal mitte selle toimepanemise kohal; tõendus sellise mujalviibimise kohta. Tema alibi on selge ja vaieldamatu. Alibit hankima. Kahtlustataval ei olnud alibit. Kontrollisime kõigi nende isikute alibit.

asjandus ‹-e 5› ‹s›

1. kõnek (sageli millegi sellise kohta, mida v. mille otstarvet lähemalt ei tunta:) asi, asjad, värk. a. (mingi eseme, aine vms. kohta). Ma ei tunne neid masinaid ega asjandusi. Mis imelik kaadervärk või asjandus see selline on? Mis asjandus see sul siin pudelis on? b. (mingi nähtuse, valdkonna vms. kohta). Algebra oli tema jaoks üks segane ja raske asjandus. *Aga milline asjandus on niinimetatud sega-arest, seda juba lähemal ajal näidatakse mulle tegelikult. O. Luts.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› märgib teadus-, tegevus- vms. ala
▷ Liitsõnad: auto|asjandus, foto|asjandus, laske|asjandus, lennu|asjandus, mäe|asjandus, posti|asjandus, raadio|asjandus, sideasjandus.

automaat|juhtimine ‹-se 5› ‹s›
tehn masinate ja seadmete juhtimine inimese vahetu osavõtuta; sellise juhtimise meetodeid ja süsteeme käsitlev automaatika haru

blokaad ‹-i 21› ‹s›

1. linna, sadama, väegrupi jne. täielik sissepiiramine hävitamise v. alistumisele sundimise eesmärgil; sellise isoleerituse seisukord. Leningradi blokaad. Vaenlase blokaad murti läbi. Neil õnnestus blokaadist läbi murda. Palju inimesi hukkus blokaadis.
▷ Liitsõnad: maa|blokaad, mere|blokaad, õhublokaad.
2. poliitiliste, majanduslike jt. abinõude v. sõjalise jõu rakendamine mõne riigi v. riikide rühma isoleerimiseks
▷ Liitsõnad: kontinentaalblokaad.
3. füsiol med mõne elundi v. elundite süsteemi tuimastamine v. talitluse ajutine katkestamine
▷ Liitsõnad: novokaiin|blokaad, südameblokaad.

draglain ‹-i, -it 2› ‹s›

1. tehn ehit trosside abil noole külge kinnitatav kopp
2. sellise kopaga ekskavaator, draglainekskavaator

frakk ‹fraki 21› ‹s›
mustast kalevist, siidrevääridega pidulik sabakuub; sellise kuuega ülikond. Frakk istub tema seljas laitmatult. Viiuldaja rõivastus frakki. Meeskoor oli kontserdil frakkides.

huba|suu
hrv õrn v. hubane suu; sellise suuga inimene. *Noor naine nüüd lausus hubasuu.. G. Suits. *See on kibedustunde ravimine rohtaiaga, humoristliku hubasuu võit satiiritigeduse üle.. N. Andresen.

huupi|proov
kontrollimise otstarbel juhuslikult võetud proov; sellise proovi tegemine. Ravimite huupiproov.

inim|põlv
ajavahemik, mille jooksul enamik samal ajal sündinud inimesi muutub lapsest vanemaks, vanemast vanavanemaks jne.; keskmise eluea pikkune ajavahemik; sellise ajavahemiku inimeste kogu, inimpõlvkond. Kolm, mitu inimpõlve tagasi. Inimpõlvede jooksul, kestel, vältel kujunenud traditsioonid. Palju inimpõlvi üle elanud vanalinn. Sajad inimpõlved on Eestis põlde püüdnud kividest puhastada.

inisema ‹37›
tasa ühetooniliselt hrl. läbi nina häälitsema (hrl. veiste kohta). Lehm iniseb tasa, kaeblikult, abipaluvalt. Vasikas inises näljast. || hrl hlv (inimese sellise häälitsemise kohta). Haavatu inises valu pärast. Kõneleb iniseva häälega, läbi nina inisedes. Naised inisesid laulda. || (putukate kohta:) pinisema, pirisema. *Aga sääsed inisesid kuuse okstes küüni katuse kohal.. J. Madarik. || (elutute asjade kohta). *Ainsaks heliks oli soolaselt kibe / tuule vantides inisev sööst. J. Smuul.

interpolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mingisse teksti hiljem lisatud kiilosa; sellise kiilosa lisamine
2. mat funktsiooni vahepealsete väärtuste leidmine tema antud väärtuste alusel

ise ‹6› ‹s›
‹sg. nom.› inimese sisemine olemus, tema mina. Inimese ise on ülitundlik instrument. *Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Juh. Liiv. *..ma ei saa koos teiega iseendaks jääda, nüüd olen ma uuesti üksinda, uus ise. R. Saluri. || (kasut. vastuses sellise inimese jutule, kes püüab ennast esile tõsta, rääkides „mina ise”, „mina teen ise”). Ise laudas, saba rõngas. Ise läks vasikaga turule.

ise|sõitja
kõnek oma jõuallika abil liikuv seade (eriti sellise omaaegse rehepeksugarnituuri kohta). *Siin põles ju alles mineval sügisel üks talu maha, niisama süttis isesõitja katla sädemest. M. Mõtslane.

juhe on koos, juhe jookseb kokku
kõnek (seisundi kohta, kus ei saa enam millestki aru, pea ei võta; sellise seisundi tekkimise kohta). Jättis töö tänaseks katki, sest juhe jooksis kokku, oli koos.

junn ‹-i 21› ‹s›

1. pikergune jäme tükk, sellise kujuga asi (sageli väljaheidete kohta). Junn vorsti. Junni tegema, laskma 'väljaheidet tegema'. Ants on lühike nagu junn. *..poisid istusid pinkide peal ja keerasid tubakast ja paberist junnisid suhu. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: sigari|junn, sita|junn, tubaka|junn, vorstijunn.
2. kõnek juntsu, klunn, klutt. *..„junnid” ja „jõnglased” suurte keeli olid kõik kahe noorema jao õpilased. M. Raud.
▷ Liitsõnad: mehe|junn, poisijunn.

kannu|kohv
kannus valmistatav kohv; jämeda jahvatusega kohvipulber sellise joogi valmistamiseks. Maakodus teeme lihtsat kannukohvi.

karile jooksma, karile ajama
(nurjumise, luhtumise, ebaõnnestumise, ummikusse jooksmise, ka sellise olukorra põhjustamise kohta). Plaan, kavatsus, üritus jooksis karile. Ta on omadega, oma eluga karile jooksnud. Teineteise mittemõistmine ajas perekonnaelu karile.

kateeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. (õppejõu, õpetaja) kõnetool v. -pult. Professor astus kateedrisse ja alustas loengut. Loengupidaja seisab kateedris. Toetab kõneldes kateedri äärele. Kõneleja astus kateedrist alla.
2. kõrgkooli madalaim haldusüksus, õppetool. Arstiteaduskonna kateedrid. Eesti keele kateeder. Kateedri õppejõud, koosolek. || sellise üksuse ruumid. Õppejõud kogunesid kateedrisse.
▷ Liitsõnad: farmaatsia|kateeder, laulu|kateeder, lavakunsti|kateeder, maali|kateeder, pedagoogika|kateeder, psühholoogia|kateeder, zooloogiakateeder; ajaloo|kateeder, bioloogia|kateeder, füüsika|kateeder, keele|kateeder, keemia|kateeder, matemaatikakateeder.

katkestama ‹37›

1. ajutiseks pooleli jätma, milleski vahet tegema v. tekitama. Nad katkestavad mõneks päevaks töö. Laeva lossimine katkestati hommikuni. Sajule vaatamata vaatlusi ei katkestatud. Katkestab väsimuse tõttu lugemise. Lektor katkestab hetkeks loengu. Suurmeister katkestas partii halvemas seisus. Treeningud tuli lihaserebestuse tõttu pikemaks ajaks katkestada. Õppimine, tehase rekonstrueerimine toimub tootmistööd katkestamata. Liiklus on halbade teeolude tõttu katkestatud. Aeg-ajalt katkestasid vaikust püssipaugud. || kellegi jutule vahele segama v. rääkima. Kõnelejat katkestati kiiduavaldustega, vahelehüüetega. Ta katkestas mind, minu jutu ootamatu küsimusega. Õpetaja kuulas vastuse katkestamata ära.
2. (ootamatult, enneaegselt) lõpetama, lõppu tegema. Rasedus katkestati tervislikel põhjustel. Sportlane pidi võistluse suusa murdumise tõttu katkestama. Mees katkestas oma sugulastega igasuguse läbikäimise. Niisuguse naisega pole lihtne vahekorda katkestada. Tekkinud vaikuse katkestas Jürka oma küsimusega. Varajane surm katkestas ta loomingu.
3. kõnek füüsiliselt tugevasti pingutama, rasket tööd tegema; sellise töö v. pingutamisega tervisele liiga tegema, tööga tapma. Ärge niimoodi katkestage, las mina aitan ka! Hobune katkestab koormat vedada. Oli enese ränga tööga, tõstmisega ära katkestanud. Katkestavad kottidega veel kõhu ära, naba paigast. On alles lõuapuu, katkesta või kõht naeruga! Virk käib viis korda, laisk katkestab korraga. Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja. *Hea, kui tüdruk .. kuhugi parema otsa peale pääseb. Aitab sellest, et ema end päevast teise karjalaudas katkestab – küll loomasööta, küll joomaämbreid vedides. A. Maripuu.
4. katki tegema, rebima v. lõikama. Palju ei puudunud, et löögiriist katkestanuks mehe kaelasooned. *Juuste kammimine toimugu rahulikult ja aeglaselt, sest ka rutates ja rebides võib neid katkestada. I. Tarmak.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

keeris ‹-e 4› ‹s›

1. vedeliku, õhu vm. keerlev liikumine; sellise liikumise koht. Ujuja sattus keerisesse ja uppus. Paadi taga tekkisid väikesed keerised. *.. raju vihaste keeriste süles / läheb rebenend pilvede lend. J. Smuul. *..miljonite tantsisklevate sädemete keerises langes katus ragisedes sisse ... B. Linask.
▷ Liitsõnad: liiva|keeris, lume|keeris, suitsu|keeris, tolmu|keeris, tormi|keeris, tuule|keeris, vee|keeris, õhukeeris.
2. piltl sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms. segane, rahutu kulg. Maa sattus sõdade keerisesse. Mees jäi kadunuks segaste, rahutute aegade keerises. Ta kiskus mind ohtlike sündmuste, kõige ägedama võitluse keerisesse. Tunnete, kirgede keeris. *Raudteejaamas satume askeldavate, kiirustavate, ärritatult edasi-tagasi tõttavate inimeste keerisesse. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: elu|keeris, lahingu|keeris, liiklus|keeris, sõja|keeris, võitluskeeris.

kenus|kael
kenus kael; sellise kaelaga loom (hrl. hobune). Aasal sõi kenuskael kõrb. Kenuskaelaga kukk. *.. ta ei vaja mingit kenuskaela ega suuraudade närijat, vaid tööhobust. H. Lepik (tlk).

kikk|habe

1. väike, otsast terav lõuahabe. Kikkhabemega vanamees. Mehel oli punane kikkhabe.
2. sellise habemega mees. *Peale selle on meil koolis ka oma laulukoori juht, keegi tütsakas kikkhabe Linde .. O. Luts. *Tulgu või vana kikkhabe [= vanakurat] ise! Kui kiren korra kikka viisi, siis...! A. Kitzberg.

kitse|habe

1. (hõre) kikkhabe. Punaka kitsehabemega vanamees. Mehel oli lõua otsas hõre kitsehabe.
2. sellise habemega mees. *Selgust ei toonud ka ühe kitsehabeme soovitus kaljasemeestele parem puusüldadest rääkida .. L. Kahas.

kolm|nurk

1. mat tasandi osa, mida piiravad kolme punkti paarikaupa ühendavad sirglõigud. Täisnurkne, võrdkülgne, võrdhaarne, nürinurkne, teravnurkne, isekülgne kolmnurk. Kolmnurga alus, kõrgus, tipud. Arvuta kolmnurga pindala!
2. sellekujuline ese v. kujund. a. teat. joonestusriist. Joonised tehti joonlaua, kolmnurga ja sirkli abil. b. selliselt kokkumurtud ümbrikuta välipostikiri. *.. lehvitas kelkivalt eitede ees oma väli-ümbrikke, vihikulehtedest kokkumurtud kolmnurki. L. Promet. c. ‹pl.› kõnek sellise lõikega väikesed ujumispüksid. *Ei karda [poisid] päikest ega vihma, ikka ainult kolmnurkade väel. K. Tamberg. d. (mingi vastava kujundi kohta). Mootorrattavõistlused toimusid Paides Mäo kolmnurgal. Kolmnurka kokkupandud rätt. e. (kahehaaralise kiilukujulise linnuparve kohta). Sügistaevas kluugutavad kurgede kolmnurgad.
▷ Liitsõnad: joonestuskolmnurk.
3. (kolme olendi, koha, nähtuse vms. kohta, millega miski asjaolu seostub). *Karu, hunt ja rebane moodustasid loomade kolmnurga, kellest peamiselt kõneldi .. K. Põldmaa. *Köök, barakk ja varjend olid kolmnurk, mis täitis kogu elu hommikust õhtuni. A. Liives. || olukord, kus armastusvahekorras paarist ühel on suhted veel kellegi teisega. *Eevi – Villu – Anna kolmnurga puhul peaks esitama õieti kahesuguse küsimuse .. H. Siimisker.
▷ Liitsõnad: abielu|kolmnurk, armastuskolmnurk.

kombinatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mingite nähtuste, esemete vm. elementide teat. viisil korrastatud koosesinemine, selliselt moodustuv rühm. Värvide, helide, häälikute kombinatsioon. Treeningul kasutati mingit varasemate harjutuste kombinatsiooni. Tal oli väga silmatorkav kleit: huvitav kombinatsioon roosast ja mustast. Aminohapped moodustavad eri kombinatsioonides ühinedes erinevate omadustega valke. || mat osahulk, mis erineb teistest vähemalt ühe elemendi poolest
▷ Liitsõnad: hääliku|kombinatsioon, numbri|kombinatsioon, tähe|kombinatsioon, värvikombinatsioon.
2. kombineerimine; selle tulemusena sündinud toiming v. plaan mingi eesmärgi saavutamiseks. Osav kombinatsioon. Sepitseb igasuguseid kombinatsioone. Tema kombinatsioonid ei läinud läbi, ei õnnestunud. Käimas olid mingid kombinatsioonid Märdi vastu. *Siit-sealt [ehitusmaterjali] odavamini kombineerides ei tohtinud unustada, et kombinatsioone tuli varjata. V. Gross.
3. sport omavahel seotud ja üldisele kavatsusele allutatud mänguvõtete kogum eelise, ülekaalu v. võidu saavutamiseks. Meeskonna mängus oli ilusaid kombinatsioone. Suurmeister sundis efektse, teravmeelse kombinatsiooniga vastase alistuma. Valge ei märganud vastase lihtsat kolmekäigulist kombinatsiooni ja kaotas viguri.
▷ Liitsõnad: ründekombinatsioon.

kontra|alt
muus
1. madal alt, madalaim naisehääl. Naisel oli kähisev kontraalt.
2. sellise häälega laulja

koorima ‹42›

1. koort (1. täh.), kesta, pealmist kihti kõrvaldama. Palke, propse koorima. Kooris puuhalult tüki tohtu. Jänesed käisid talvel õunapuid koorimas. Koorisin kartulid, kaalikad, õunad, muna ära. Hakkas sõrmedega apelsini koorima. Kooris vorstilt naha. Kooritud riis, tangud. Kooritud vitstest korv. Kooritud, koorimata puit. | piltl. Kõik mättavahed kooriti vikatiga paljaks. *..jääd kevad nüüd jõgedelt koorib. A. Sang.
2. koort (2. täh.) piimast eraldama. Piima koorima. Vanaema kooris lusikaga piima pealt koort. Kooritud piim ehk lõss.
3. umbrohu hävitamiseks pinnase pealmist kihti purustama v. madalalt kündma. Kõrrepõldu, kõrt, kesa, sööti koorima.
4. kõnek hrl. riideid seljast, ümbert ära võtma. Kooris endal särgi, (märjad) riided seljast. Poisid koorisid end aluspesu väele, supelpüksteni paljaks, peaaegu alasti. Hakkasin endal riideid vähemaks koorima. Lapsed kooriti kasukatest. Koorib ülakeha paljaks. | piltl. *..ning ei kannatanud, kui keegi mind oma pärimistega alasti koorima kippus. O. Tooming.
5. piltl kedagi liiga kõrge hinnaga tüssates vm. teel nöörima, sellise toiminguga raha (v. vara) (ülemäära) endale kiskuma. Liiakasuvõtjad, advokaadid oskasid oma kliente koorida. Jaan kooriti kaardimängus paljaks. Ma ei taha sind koorida, 100 kroonist aitab! Kooris neilt pettusega viimase raha. Hobuseparisnikud olid teda laadal kõvasti koorinud. Kelner üritas mind arvemaksmisel koorida. Sain selle tehinguga, ostuga haledasti koorida. Sõber koorib sõbra püksid. *„Vist tüdrukutega raha läbi löönud. ” – „Linnatüdrukud mõistavad matsi hästi koorida.” M. Metsanurk.

korp1 ‹korbi 21› ‹s›
väike sõõrjas kohupiimast kattega saiake; sellise kattega plaadisai. Värsked korbid. Küpsetati korpe. Mulgi korbid 'soolaka kattega korbid'.
▷ Liitsõnad: plaadikorp.

korvi andma, korvi saama
abieluettepanekut v. tantsu- v. muud kutset tagasi lükkama; sellise ettepaneku v. kutse peale eitavat vastust saama. Neiu oli juba paarile kosilasele korvi andnud. Räägitakse, et Jaan käinud rikkal peretütrel kosjas, aga saanud korvi. Milla oli selle tantsu ajal juba mitmele korvi andnud. *.. ehk jätkub mõni tunnike minu jaoks, mille võiksime ühiselt veeta vast kohvikus. Eks ole? Ega te mulle korvi ei anna? B. Linask.

kostüümi|draama
kostüümifilm (ka sellise näidendi vm. kohta). Kinos linastus ajalooline kostüümidraama. Teatrihooaja avas kolmevaatuseline kostüümidraama.

kresla ‹6› ‹s›

1. reele pandav pulkadest seljatugi, kanakorv; sellise seljatoega regi. Kreslaga, kreslata regi. Pani reele kresla peale. Taat rakendab hobuse kresla ette.
2. van kõnek tugitool. *Andre vajus nahksesse tugitooli ehk kreslasse, nagu Lõhmus neid raskeid ja kohmakaid mööblitükke irooniliselt nimetas. H. Angervaks.

kriiskama ‹kriisata 48›

1. heledat, teravalt läbilõikavat häält tegema. a. (inimeste karjumise v. hüüdmise kohta). Hüsteeriliselt, vihaselt, kiledalt, ärritatult kriiskama. Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine. Kriiskav hääl. Kostis kriiskav kisa, nutt. *Ta häälgi tõusis mehelikust baritonist kriiskavaks aldiks.. K. Rumor. b. (muude elusolendite sellise valju häälitsemise kohta). Peoleo kriiskab enne vihma. Papagoi kriiskab puuris. Järve kohal kriiskasid kajakad. Vihane kukk kriiskas laulda. Puude otsas lärmitsesid ja kriiskasid ahvid. *Suitsenud raudkivist laotud ahju pragude vahel kriiskasid kilgid. J. Mändmets. c. (eluta looduse pikemate teravate helide kohta). Mürtsuvad trummid ja kriiskavad vilespillid. Trammi rattad kriiskavad pöörangul. *Varahommikust hilisõhtuni kriiskas kreissaag. M. Mõtslane.
2. (värvitoonide kohta:); eredana, käredana, lõõskavana paistma. Kriiskavad värvi(tooni)d. Raamatute kriiskavad kaanepildid. *.. seinu katsid lilled, väänduvad ronitaimed, puud ja põõsad, ent see kõik oli elutu, kriiskas vaid kullasära.. T. Vint.

kroom|kollane

1. ‹s› kroomi soolasid sisaldav kollane värvipigment
2. ‹adj› sellise värvusega kollane. *Vana naine jõi samal ajal väikeste lonksudega kroomkollast limonaadi oma kõrgest klaasist.. V. Beekman.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

laine ‹18› ‹s›

1. ka füüs ruumis leviv energiat edasi kandev võnkumine. a. veekogudes tuule, õhurõhu muutumise, loodete jms. mõjul tekkiv veemasside võnkumine; sellisel võnkumisel tekkiv veevall. Madalad, kõrged, vahuharjalised lained. Lained veerevad pahinal, kohinal randa. Laine tõuseb, vajub. Lained peksavad vastu kaldajärsakut. Lainete lokse. Lained pillutavad paati. Laine käib kõrgelt, lööb üle parda. Hoiab paadi laines, vastu lainet. Laev kõigub kõrges, teravas laines. Laevukene lainete turjal. Luht on lausa laines 'üle ujutatud'. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. | piltl. *Algul oli Martin arvanud, et aegade lained uhuvad nooruse unenäod ja mälestused oma teed .. H. Sergo. b. võnkliikumine muus elastses keskkonnas; üks sellise liikumise võngetest. Ballistiline laine. Heli levib lainetena. Maavärinast tekitatud lained maakoore pinnakihtides. c. ruumis võnkliikumisena leviv elektromagnetväli; elektromagnetvälja võnge. Elektromagnetilised lained kannavad edasi energiat ja impulssi. Laine kiirus, sagedus, elektri- ja magnetväli. Kiirguste levik lainetena. d. kõnek raadiolaine lainepikkus. Mis lainel see saatja on? Saade tuleb ühelt teiselt lainelt. Oleme temaga ühel lainel 'mõtleme, tunneme, mõistame ühtmoodi'. Ma ei ole praegu nalja lainel 'mul ei ole naljatuju'.
▷ Liitsõnad: hiid|laine, hiigel|laine, loode|laine, mere|laine, murd|laine, mõõna|laine, piki|laine, pinna|laine, rist|laine, sise|laine, säbar|laine, tuule|laine, tõusu|laine, ummiklaine; detonatsiooni|laine, elastsus|laine, heli|laine, hääle|laine, keeris|laine, löök|laine, maavärina|laine, nihke|laine, paisumis|laine, õhulaine; detsimeeter|laine, elektromagnet|laine, kesk|laine, lühi|laine, meeter|laine, millimeeter|laine, pikk|laine, raadio|laine, sentimeeter|laine, ultralühi|laine, valguslaine.
2. miski kujult veelainet meenutav. Kaunid lained juustesse vajutatud. Tal on veidi lainesse hoidvad, laines juuksed. Eterniitplaadi, lainepapi lained. Katuseplaadid peavad üksteist katma vähemalt ühe laine võrra. Märgunud vineer tõmbub kuivades lainesse.
▷ Liitsõnad: juukse|laine, loki|laine, vesilaine.
3. miski perioodilise, hootise ilmumise, levimise, liikumise v. tegutsemise poolest veelainet meenutav. a. (rühma, üksikjuhtude kogumi jm. kohta). Pommituslennukid tulid linna peale lainetena, mitme lainena, laine laine järel. Pagulasi, sõjapõgenikke tuli, saabus lainetena. Talurahvarahutuste, streikide laine. Uus arreteerimiste laine. Gripp levib lainetena. Päev algas lausa äparduste lainega. Rändlinnud saabuvad meile lainete viisi, mitmes laines. Esimeste öökülmade laine. | piltl. Kirjanike uus laine. Uue laine luuletajad, lavastajad. Uus laine arhitektuuris. b. tunnete, meeleliigutuse hoog, vahk. Heldimuse laine. Erutus lõi, uhkas lainena näkku. Kuum laine voogas üle ihu, jooksis üle selja. Valulisi laineid käis tal üle näo. Tundmuste laine mattis ta enda alla. *Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aja|laine, arreteerimis|laine, gripi|laine, inflatsiooni|laine, invasiooni|laine, kuuma|laine, külma|laine, moe|laine, pahameele|laine, protesti|laine, rände|laine, ründe|laine, sooja|laine, taudi|laine, terrori|laine, viha|laine, ülestõusulaine.

laius|kraad
geogr 1/360 Maa meridiaanist, sellise laiusega (u. 111 km) ekvaatoriga paralleelne mõtteline vöönd maakerast. Purjetati viie laiuskraadi võrra põhja poole. Ületati 60. laiuskraad. Laev jõudis Lissaboni laiuskraadile. Kamtšatka on Šotimaaga samal laiuskraadil.

lamba|hall [-i]
valge ja looduslikult musta villa segamisel saadud värvus; sellise värvusega villast. Lambahall lõng, kampsun, vammus.

lamba|must
looduslikult musta lambavilla värvus; sellise värvusega villast. Lambamust lõng, kampsun, vammus.

lamba|pruun
looduslikult pruuni lambavilla värvus; sellise värvusega villast. Lambapruun lõng. Lambapruunid seelikud ja vammused.

larts ‹-u 21› ‹s›
(hrl. millegi laia ja lamedaga antud) hoop, löök; sellise löögi tume kõla, lartsatus. Virutas lapiti lauaga lartsu vastu seina. Ladus peoga lartse vastu lapse tagumikku. Kui vanasti pesu pesti, siis käisid kurikate lartsud. Kostis millegi vette kukkumise larts.

laste|porno(graafia)
pornograafiline materjal, kus kujutatakse last v. lapsi; sellise materjali tootmine v. esitamine. Lasteporno valmistaja, levitaja, omaja. Lastepornograafiat puudutavad seadused.

lava ‹7› ‹s›

1. (hrl. laudadest tehtud) kõrgendatud alus, kõrgend; sellise kõrgendi pealmine osa. a. saunalava. Istuti laval, higistati ning viheldi. Kes leili ei kannatanud, kobis lavalt maha, alla. Lase sant sauna, tahab lavale. b. magamislava, lavats, nari. Vanasti olid sängide asemel lavad. *Siin lamati seinaäärseile lavadele laotatud õlgedel pikad öötunnid .. A. Mälk. c. (muude kõrgendite v. aluste kohta). Müüri laotakse hoone põrandale või vahelaele toetuvatelt lavadelt, nn. töölavadelt. Jahimehed ehitavad ulukite varitsemiseks puude otsa lava. Teede ääres on postidele toetuvad lavad piimanõude jaoks. Kuhja aluseks laoti hagudest lava. *Otse laevamasti ees asetses tugisammastele ehitatud lava – see oli kõrgem paik, millel mereröövlite käsknik taotses seista. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|lava, magamis|lava, sauna|lava, surnu|lava, sööda|lava, tantsu|lava, tapa|lava, töölava.
2. teater kõrgendatud põrandaosa, kõrgem ruumiosa v. pind, kus esitatakse (teatri)etendusi. Lava ja vaatesaal. Estraadietendused kontserdisaali laval. Koor tuleb lavale, on laval, lahkub lavalt. Tantsijad ootavad lava taga esinemisjärge. || (teatri kohta üldse). Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” menu Eesti laval. Jüri Järvetit tunneme nii lavalt kui kinolinalt. „Estonias” toodi lavale 'lavastati' Verdi „Aida”. Juhan Peegli fragmentaarium sõjasuvest tuli lavale 'lavastus' „Vanemuises”. || piltl elu näitelava, (ajaloo) areen. Lavale on ilmunud uus poliitiline jõud.
▷ Liitsõnad: ees|lava, eksperimentaal|lava, kontserdi|lava, külg|lava, maa|lava, näite|lava, pöörd|lava, taga|lava, taidlus|lava, teatri|lava, vabaõhu|lava, vajuk|lava, vanker|lava, väikelava.
3. aiand raketega piiratud ning klaasi v. kilega kaetud madal lihtne katmikala hrl. köögivilja ja lillede v. nende istikute kasvatamiseks; ka selline piirav ning kattev ehitis. Ühe-, kahepoolne lava. Köetav lava. Aeda tehti kasvuhoone ning paar lava. Lavas kasvatatud kurgid. On paras aeg taimed lavast peenrale istutada.
▷ Liitsõnad: kasvu|lava, kile|lava, klaas|lava, kurgi|lava, lille|lava, sõnniku|lava, süvendlava.
4. geogr lavamaa osa. Ürgorgudega lavadeks lõhestatud Sakala kõrgustik.
▷ Liitsõnad: kõrg|lava, mandri|lava, paelava.

leede ‹leete 18› ‹s›

1. hrl. veest väljaulatuv liivaseljandik ranna lähedal; leetseljak. *.. saare ja laiu vaheline, merest tõusnud ja kogu aeg kasvav madal maa – leede. J. Smuul. *Mis muhulastel viga, nad võivad kuival ajal mööda suurt leedet isegi jalgsi Keinastule minna. A. Kaal.
2. põll toitainetevaene valkjashall mullakiht; sellise mullaga maa. Viljatud leeted.
3. hrv allikane, keedik koht v. maa; allikakoht, allikas. *Nende [= põldude] äkilistel külgedel, kus ader ähvardab hobusele kündes kaela kukkuda, leemetavad allikate leeted külma vett savikihtide vahelt. F. Tuglas. | ‹adjektiivselt›. *.. maa oli leede ja pehme ning vankrirattad vajusid sügavale. E. Voitk.

lendlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lendlemine. Pääsukeste lendlus majade ümber. Juuste vallatu lendlus tuules. || putukate intensiivne lendlemine, sellise lendlemise ja munemise periood, putukate kihuaeg. Algas kapsaliblika lendlus.

ligi|kaudne
õige, tõelise v. täpse lähedane, enam-vähem õige, tõeline v. täpne. Ligikaudne vanus, asukoht, väärtus, arv, kaal. Ligikaudne lahend. || õige-, tõelise- v. täpselähedast tulemust andev, sellise tulemuse saamiseks sooritatav. Ligikaudne hindamine, mõõtmine, määratlus. Ligikaudsel arvutamisel saame ligikaudsed lahendid.

lina|lakk [-laka]

1. ‹s› lina värvi valge lakk hobusel v. juuksed inimesel (hrl. tüdrukul, naisel); sellise lakaga hobune v. selliste juustega inimene. Linalakaga täkk. Rakendas linalaka vedruvankri ette. Nõõ, linalakk! Poisi sakris linalakk. Jaanil oli kena linalakk käevangus. Talle meeldivad üldse linalakka tüdrukud, linalakad.
2. ‹adj› lina värvi valge lakaga; lina värvi valgete juustega. Linalakk hobune. Linalakad lapsed. Kaks linalaka peaga tüdrukukest, poisikest. *.. tüdruk veidi linalakam, ema ruuge. M. Saat. | piltl. *.. õitseb õrnaleheline, väikese linalaka õienutiga valge ristik .. L. Tungal.

linnu|silm [-a]
piltl
1. Ümmarguste linnusilmadega tüdruk.
2. kõnek väike ümmargune muster v. toim. a. (kanga koekirja v. sellise kirjaga riide kohta). *Laua otsas istus sünnipäevalaps, punetav, ümar, riietatud belgia „linnusilma”. J. Smuul. b. (hrl. vahtra peenpoorse süü ning sellise süüga puidu kohta). Pähklipuu, karjala kask, pöök, linnusilm on väärispuidud. *Ärge seda liistu [= pildiraami] pange .. Otsige, palun, linnusilmadega [liist] .. Teadsin linnusilma väärtust .. K. Saaber.

lott|lõug
lotiga, lottis lõug. Priske lottlõuaga emand. || kõnek (sellise lõuaga inimese kohta). Paksmaod ja lottlõuad.

luuk ‹luugi 21› ‹s›

1. (lae-, põranda-, katuse-, seina- vm.) ava sulgev v. kaitsev hingedel pöörduv või ettetõstetav kate. Aidalaka luuk võeti eest ära, hakati heinu üles hanguma. Tõsta luuk ette. Veski laes oli kahe poolega luuk. Puumaja, suvila luukidega aknad. Akendel on luugid ees, kinni, suletud. Kiosk suletakse ööseks luukidega. || (sellise) kattega suletav ava, luugiava (koos kattega v. ilma). Kaupa laaditi luukidest laeva trümmidesse. Söökla köögi ja saali vahel oli luuk, kust toite välja anti. Ühest luugist esitad hoiuraamatu kontrolörile, teisest luugist saad raha. *.. läks torni, kus Lible, nagu vähk urkast, luugist kirikuliste peale alla vahtis. O. Luts. | piltl. *Taeva luugid avati ja alla hoogas / vihma pagin .. V. Ridala. *.. aga minu silmad läksid pärast äratust veel mõneks minutiks looja. Kui oma luugid lõplikult lahti sain, olid teised läinud .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: akna|luuk, kassa|luuk, katuse|luuk, keldri|luuk, köögi|luuk, lae|luuk, laeva|luuk, laka|luuk, laud|luuk, pommi|luuk, prügi|luuk, puhastus|luuk, põhja|luuk, pööningu|luuk, raud|luuk, tanki|luuk, torni|luuk, trümmi|luuk, ventilatsiooniluuk; silma|luuk, taevaluugid.
2. kõnek veoauto poort, ääris. Tagumine luuk.

luure ‹18› ‹s›

1. (< luurama (2. täh.)).; luuramine, informatsiooni hankimine. a. teadete hankimine välisriigi olukorra, teaduslik-tehniliste saavutuste, sõjajõudude, nende paiknemise jne. kohta. Poliitiline, sõjaline, strateegiline luure. Luure raadiolokatsiooni abil. b. sõj teabe hankimine vastase väeosade paiknemise, kavatsuste, arvatava lahingupiirkonna maastiku jne. kohta. Taktikaline luure. Pataljoni komandör saatis luurajad, luurejao, piilkonna luurele. Käisime vaenlase tagalas luurel. Jagu tuli just luurelt. c. (muude teabe hankimise juhtude kohta:) maad kuulama. Mäetipu vallutamisele peab eelnema luure. Homme läheme seenele – ma käisin juba luurel, tegin luuret. *Norra vaalapüügilaev suundus püügirajoonide luurele Rossi mere piirkonda. E. Kreem.
▷ Liitsõnad: eel|luure, ilma|luure, jää|luure, kala|luure, maastiku|luure, majandus|luure, nafta|luure, raadio|luure, sala|luure, vastu|luure, välis|luure, õhuluure.
2. sellise luuramisega tegelev organisatsioon, ametkond; vastavate asutuste võrk. Briti, Vene luure. Ants värvati luuresse, töötab luures. Välismaa luure agent. Luure kogub andmeid oma agentuuri kaudu. Diviisi luure sai teada, et vaenlane koondab sellesse rindelõiku vägesid.

lämp|jalg

1. jalg, mis ei lase korralikult käia (näit. sisse- v. väljapöördumise tõttu); lampjalg. *Pani laudaukse kinni ja ruttu, kuis võtsid haiged lämpjalad, tõttas toa poole .. F. Selg.
2. hlv sellise jalaga inimene, lonkur. Astu kiiremini, lämpjalg!

lüster ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. metalliläikeliselt küütlev pind (portselanil, fajansil, klaasil); sellise pinnaga ese
2. särav ripatsitega kroonlühter

maa|pagu
sunnitud lahkumine, hrl. pagemine kodumaalt; sellise isikuna asumine võõrsil. Maapakku minema. Poeet oli sunnitud siirduma maapakku. Ees ootas maapagu. Elu maapaos. Viibis, oli kakskümmend aastat maapaos. Tuli, jõudis, saabus maapaost tagasi. Mitu aastat maapagu.

magus ‹-a 2›

1. ‹adj› suhkru, siirupi, mee jms. aine maitsega, sellise ainega maitsestatud, seda sisaldav. Suhkruga, sahhariiniga magusaks tehtud kohv. Jook oli parajalt, liiga, läägelt magus. Kas sa jood magusat või mõru kohvi? Magusad koogid, saiad, küpsised. Magus kohupiim. Magusad kastmed. Sahhariin on suhkrust magusam. Ploomid olid hästi magusad, magusad kui mesi. Magusad ja hapud veinid. Külma(st) näpistatud kartulid on magusa maitsega. Soolase toidu peale kuluks magus suutäis ära. Kompvekist jäi magus maitse suhu. Tahaksin kohvi kõrvale midagi magusat. Tee suu magusaks 'söö, maitse, pane midagi magusat suhu'. | ‹substantiivselt›. Ants armastab magusat. Ma ei või magusat süüa. Tal tekkis isu magusa järele. || (lõhna meeldivuse kohta). Magusa lõhnaga vedelik. Magus heinalõhn, viirukisuits. *.. tundis mahedalt magusaist lõhnadest, et see oli daam, kes oli tulnud tema naabriks. M. Raud.
▷ Liitsõnad: hapu|magus, hapukas|magus, imal|magus, kibe|magus, mage|magus, mesi|magus, mõru|magus, suhkur|magus, tulimagus.
2. ‹s› hrl van mesi. *Kui suur ka meeisu oli, pidas karuott valusat õppetundi meeles ja ei korranud rünnakut. Üksikud magusat näppama kippuvad herilased, kimalased ja sipelgad tõrjuti kerge vaevaga eemale .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: linnumagus.
3. ‹adj› maitsev, (maitselt, lõhnalt) isuäratav. Kanast saab magusa prae. Kondi ümber on liha kõige magusam. Köögist tuleb magusaid toidulõhnu. See mees juba magusat leiba 'kerget, hõlpsat, mugavat elu' ei otsi. Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad. *Suure tüki sooja leiba! / Oh küll maitses magus see! Juh. Liiv. *.. lihapala oli kuum, kuid selle mekk ütlemata magus: liha söödi haruharva. M. Lott (tlk).
4. ‹adj› mõnus, mõnu(tunnet), naudingut pakkuv, seda sisaldav. Kehas oli magus rammestus, roidumus, väsimus, surin. Magab magusat 'rahulikku, sügavat' und. Ta aeti üles kõige magusama une pealt. Magus tukastus tuli peale. Magus saunaleil veel kontides. Värske lõhnav viht on magus väsinud kehale. Magus ringutus, sirutus, haigutus. Magus judin, värin käib kehast läbi. Mõtteid täitis magus ärevus. Tõmbab esimesed magusad mahvid suitsu. Keelatud vili, patt, kättemaks on magus. || ülimalt meeldiv; rahulolu, rõõmu pakkuv. Mehed ajavad, puhuvad magusat juttu. Õnn, kuulsus – oo mis magusad sõnad! Teiste kiitust oli magus kuulda. See on päris magus 'ihaldusväärselt kena ja armas' piiga, naine. Ega see karjase- ja sulasepõli nii magus olnudki! Teda valdas magus õnnetunne, rõõm, rahulolu, igatsus. Unelmate, unistuste magus veetlus. Elab magusas ootuses ja lootuses. Hing oli täis magusat valu. *.. siis alles tuleb puhkeaeg, kallis magus laupäeva-õhtu ... E. Vilde. *Mul on praegu tööl magus minek. M. Seping.
5. ‹adj› (meeldida püüdvalt) lahke ja mahe; ülepakutult ilus ja armas. Oskab magusat nägu teha ja mahedalt rääkida, kui midagi tahab. Ta pöördus minu poole magusa naeratusega. Mehe hääl oli magus ja meelitav. Magusa lahkuse taga pidi küll midagi peituma. Selline magus ülistamine, kiitmine hakkab vastu. Magus muusika, valsiviis. Maastikumaal tundus idülliliselt magusana. Ajakiri avaldas magusaid lookesi. Tema stiil on nõretavalt magus.
▷ Liitsõnad: mesimagus.
6. ‹adj› armas, kallis. *„Mu magus, mu magus Julia,” algas ta [= kiri], „mu öö ja päeva kustumatu janu!” F. Tuglas. *Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust .. E. Bornhöhe.
7. ‹adj› (aja kohta:) millekski eriti soodus, eriti sobiv. Õhtutunnid on poeedile magusaks tööajaks. Te laisklete kõige magusamal tööajal! *Mees valvas magusa momendi, kus naine parajasti keetis ja küpsetas, ronis katusele ning istus korstna otsa. A. Beekman.

mats ‹-u 21› ‹s›

1. tuhmi kõlaga löök, hoop (hrl. vastu midagi pehmet). Mats pähe, kuklasse, selga. Andis talle jalaga, vemblaga, rusikaga mõned matsud. Kuhu matsu andis, seal mees kukkus. Sain kukkudes valusa, kõva matsu. Mul polnud viga midagi, kasukas võttis matsud vastu. Kas see mats tuli pihta? *.. küsis siis kirve enda kätte, lõi paar matsu .. V. Ilus. | piltl. Ladude põlemisega sai tehas ränga matsu. Elu annab vopse ja matse. *Põhiliselt oli see meie esimene pataljon, seesama, mis Kannasel kõige rängema matsu sai. H. Susi. || kõnek kullimäng. Lapsed mängivad õues matsu.
▷ Liitsõnad: kabelimats.
2. sellise löögi heli. Palliplatsilt kostsid matsud. Kaikusid löökide matsud. Õues klopitakse vaipa, matsud käivad. Kivi kukkus matsuga maha. *Vanemad paarid aga musitavad matsuga .. A. Uustulnd.

metanalüüs ‹-i 21› ‹s›
keel sõna- v. morfeemipiiri nihkumine, kadumine v. uue sellise piiri tekkimine kõneleja teadvuses

metso|sopran
muus
1. soprani ja aldi vahepealne naishääl. Lüüriline, dramaatiline metsosopran. Tal on ilus hääl, mahlakakõlaline metsosopran.
2. sellise häälega laulja. Metsosopran Urve Tauts.

midi ‹11 või 6› ‹s›

1. rõiva midipikkus. Kas on moes mini või maksi või midi?
2. sellise pikkusega rõivas. Paljud kannavad midit. *Seda minimoodi on mididel ja maksidel ikka neetult raske välja tõrjuda küll. E. Raud.

miim ‹-i 21› ‹s›
teater
1. antiikaegne pooleldi improviseeritud rahvalik etendus dialoogi, laulu ja tantsuga. Satiirilised ning grotesksed miimid.
2. sellise etenduse näitleja; pantomiimiteatri näitleja. Miimide etendused tänavatel ja väljakutel.

mini1 ‹11 või 6› ‹s›

1. rõiva minipikkus. Mini on moes, läheb jälle moodi. *.. aga see, mis eile tundus lihtsalt lapselikult lühike, on tänaseks muutunud miniks, daami teadlikuks liialduseks. L. Hainsalu.
2. sellise pikkusega seelik, kleit vm. rõivas. Tütarlapsi minis ja maksis. Saledad võivad mini kanda.

minut ‹-i 2› ‹s›

1. 1/60 tundi, 60 sekundiga võrduv ajaühik; sellise kestusega ajavahemik (tähis min.); lühike ajavahemik, hetk, viiv. Tunnis on 60 minutit. Kell on kaheksa ja kolm minutit, kolm minutit kaheksa läbi, kümne minuti pärast seitse. Umbes 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Hilinesin mõne minuti. Tulin viis minutit varem. See on lähedal, mõne minuti tee. Minutit kümmekond tagasi oli ta veel siin. Last ei või minutikski üksi jätta. Aega on vähe, iga minut on kallis. Aeg on igav, minutid roomavad, venivad. Lugesin oodates minuteid. Loengud algavad täpselt, minuti pealt. Jõudsin kohale viimasel minutil 'hädavajalikul hetkel'. Direktor peaks iga minut 'kohe, iga hetk, kõige lähemal ajal' tulema.
▷ Liitsõnad: alg(us)|minut, karistus|minut, lõpu|minut, mängu|minut, oote|minut, puhke|minut, töö|minut, vaikusminut.
2. nurga ja kaare mõõtühik: 1/60 kraadi (tähis ′). Konstrueerige nurk 40 kraadi 25 minutit! 115 kraadi 35 minutit idapikkust.
▷ Liitsõnad: kaare|minut, nurgaminut.

mull ‹-i 21› ‹s›

1. vees vm. vedelikus, samuti vedelas aines, segus jms. moodustunud väike õhu vm. gaasi kogum; sellise kogumi imendumisel jäänud tühik tahkes aines. Vesi hakkab varsti keema, põhjast tõuseb juba mulle. Keev vesi ajab mulle. Väljahingatav õhk tungib akvalangist mullidena vette. Laukaist tõuseb soogaaside mulle. Veelompidel olid saju ajal suured mullid. Keeva pudru pinnal lõhkevad podinal mullid. Kas soovite mulliga 'gaseeritud' või mullita 'gaseerimata' vett? Mullid õlis, mees, betoonis. Vesiloodi mull. Mullidega praakklaas. | piltl. *Hiline armuiha tas käärib ning käärib, pulbitseb ja ajab mulle .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: gaasi|mull, seebi|mull, vahu|mull, õhumull; jutumull; loodimull.
2. piltl (teadlikult) kiiresti üles puhutud ja laialt levitatud sisulise katteta info; bluff. Jutt suurtest koondamistest osutus mulliks. Lugu mõjus ajakirjandusliku mullina. Kardetakse, et naftahinna tekitatud mull lõhkeb.
▷ Liitsõnad: kinnisvara|mull, majandus|mull, meedia|mull, reklaamimull.

musta|nahaline

1. ‹adj› hrl. neegrirassi kuuluv tumedanahaline. Aafrika mustanahalised rahvad. Nõtked mustanahalised tantsijannad. Mustanahalised sportlased.
2. ‹s› sellise nahavärvusega inimene, hrl. neeger. Ilmus paat kahe mustanahalisega. Mustanahaliste linnaosa.

mäng ‹-u 21› ‹s›

1. tegevus, mida harrastatakse tema enda pärast, meelelahutuseks, lõbustuseks, tegevusrõõmuks (tegevusena üldse, sellise tegevuse teat. liigina v. konkreetse juhuna); mängimine. Mis lastel muud kui aina mäng. Ka kassipoegadel käib kogu aeg mäng ja hullamine. Ei nendel mängust isu täis saa. Omaette mäng nukkudega polnud pooltki nii huvitav kui mängud teiste lastega. Võtke mind ka mängu 'mängima'! Kes mängu segab, rikub, mingu mängust välja. Selles mängus oli Ants hobune. Mängus, mänguga 'mängides' möödus aeg märkamatult. Kui üks mäng ära tüütas, alustati mõnda muud mängu. Mis mängu me järgmiseks mängime? Hakkame „Tagumist paari” või muud mängu, kus joosta saab! Lumesõda on talvine, kekskast suvine mäng. Teab palju seltskondlikke, rahvalikke mänge. *.. lasti mängu teha ning tantsu lüüa .. E. Särgava. || reeglitega seotud ja eelnevalt harjutatud võistluslik tegevus. Meeskonna hoogne, jõuline, võidutahteline, ilmetu, loid mäng. Tennisist võitis, kaotas mängu. Jäähokis lõppes mäng viigiga. Meie naiskonna mäng ei klappinud. Kus, millal on „Kalevi” järgmine mäng? Paar mängu veel ja ongi turniir läbi. Mängu esimesel, teisel poolajal. Mõni minut enne mängu lõppu. || ‹pl.› spordipidustused, suured võistlused. Gladiaatorite mängud. Kihnu–Ruhnu mängud. || teat. mängimiseks vajalikud vahendid, hrl. komplektina. Millist mängu osta kümneaastasele poisile? Sain kingiks mängu, kus oli igasuguseid ehitusklotse. Üks mängu kuuluvatest nuppudest on puudu. Hakkame malet mängima, mäng on juba üles seatud. Lapsed, pange mäng kokku, homme mängite jälle. || ‹genitiivis, liitsõna esiosa taoliselt› kõnek mängu-, mängimis-. Oh kui pisike koer nagu mängu! Kas su püss on päris või mängu? *„Missugune potike!” hüüdsid tüdrukud. „Tibatilluke ...” – „See on mängu!” lausus paks Mišuk. L. Nurkse (tlk).
▷ Liitsõnad: ajaviite|mäng, arvuti|mäng, hasart|mäng, hüppe|mäng, jooksu|mäng, jõu|mäng, kaardi|mäng, kabe|mäng, keksu|mäng, kulli|mäng, kurni|mäng, lapse|mäng, laua|mäng, laulu|mäng, liikumis|mäng, loov|mäng, loto|mäng, luure|mäng, maastiku|mäng, male|mäng, mõtlemis|mäng, mälu|mäng, nuku|mäng, numbri|mäng, osavus|mäng, palli|mäng, pandi|mäng, peituse|mäng, piljardi|mäng, pimesiku|mäng, rahva|mäng, ring|mäng, seltskonna|mäng, sõna|mäng, täringu|mäng, viske|mäng, õnne|mäng, ühismäng; esikoha|mäng, finaal|mäng, hoki|mäng, jalgpalli|mäng, jäähoki|mäng, kaitse|mäng, keha|mäng, kokku|mäng, korvpalli|mäng, lõpp|mäng, paaris|mäng, positsiooni|mäng, ründe|mäng, sõprus|mäng, söödu|mäng, tennise|mäng, treening|mäng, võrkpalli|mäng, väravpalli|mäng, üksikmäng; olümpia|mäng, rüütli|mäng, suve|mäng, tali|mäng, talispordi|mäng, võimlemis|mäng, võistlus|mäng, üliõpilasmängud.
2. piltl naljategemine, vigurdamine, mängitsemine. Osav, terane sõnade mäng. Ta ei saa naljast aru ega mõista mängu. See polnud armastus, see oli vaid mäng. Ära arva, et mu tujutsemine oli mäng. Usu, asi on mängust kaugel 'tõsine'. See pole enam mäng, nüüd on tal tõsi taga. *.. sest nemad [= noored poisid] võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kometi|mäng, nalja|mäng, narrimäng.
3. (hrl. riski v. kombineerimisega seotud) tegevus. Peenike, kaval, poliitiline, diplomaatiline mäng. Majanduses käib kahtlane, surimuri mäng. Mis mäng teil meie vastu, meie selja taga käib? See mäng teil läbi ei lähe. Ohtlik mäng elu ja surma peale. Karujaht on meeste mäng, kuhu naistel pole asja. Ebaausat mängu ta kaasa ei tee. Mängib ausat mängu 'tegutseb ausalt'. Musta mängu ärge mind segage, tõmmake. Mängu sekkusid veel mitmed huvitatud riigid. Kui rusikast jäi väheks, tulid mängu kivid ja kaikad. Tõi tehnoloogia loomisel mängu originaalse idee. Pani korteri saamiseks mängu oma suured tutvused, rängad rahad, hea suuvärgi. Mängus on hiiglasummad, elu, au, tunded, saamahuvid. Mind see äri ei huvita, jätke mind mängust välja. Mitmed, keda oli arvestatud, jäid ise mängust välja. Tema arvates olen juba mängust väljas. Tema mäng on mängitud, läbi 'on milleski kaotajaks jäänud, lüüa saanud'. *.. siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus .. E. Bornhöhe. || töö. Vana kella parandamisega on mängu omajagu. Oli heinaga mängu mis oli, aga tehtud ta sai. Mäng tasus vaeva, sain jalgratta ise korda. *.. kõik käe-jala juures, laut mehhaniseeritud – nuppude mäng ... V. Lattik. || olukord, lugu. *Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist: „Kõrtsile toop viina!” A. H. Tammsaare.
4. zool loomade eriline käitumisviis paarimisajal. Imetajate, kalade, putukate mäng. Tetrede, kurgede, metsiste mäng. Konnade kudemisaegne krooksuminegi on mängu element, kuulub mängu. Mõnede lindude mäng avaldub mängulennus.
5. piltl (mitmesuguste vahelduste, liikumiste, muutumiste, varieerumiste kohta). Päikesekiirte, valguse ja varjude, lainete mäng. Sügisese metsa värvide mäng. Lihaste mäng naha all. Silmade, pilkude, miimika mäng. Raidkuju rõivavoltide mäng. *Vaatasin su puusade imeilusat mängu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilme|mäng, näo|mäng, valgus(e)|mäng, varju|mäng, vee|mäng, värvi(de)mäng.
6. osatäitmine lavastuses; van näitemäng, lavateos. Näitleja kaasakiskuv, nüansirikas mäng. Arvustus kiitis peategelase mängu. Ühe osatäitja mänguga ei saa kuidagi rahul olla, ta on mängult isetegevuslase tasemel. *Võru tohter olla kokku seadnud eesti keeles ajaloolise mängu Peeter I kroonimisest.. O. Kruus. *„Vanemuisesse” jõuti hilisel ööl. Pool mängu oli möödas. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kannatus|mäng, kurb|mäng, kuulde|mäng, laulu|mäng, nalja|mäng, näitemäng.
7. pillimäng; instrumentaalmuusika. Pianisti kütkestav hingestatud mäng. Kõik nad on musikaalsed inimesed, armastavad laulu ja mängu. K. A. Hermanni „Laulu ja mängu leht” oli esimene eesti muusikakuukiri.
▷ Liitsõnad: ansambli|mäng, ava|mäng, eel|mäng, järel|mäng, koos|mäng, orkestri|mäng, saate|mäng, soolo|mäng, äratusmäng; flöödi|mäng, harfi|mäng, kandle|mäng, kitarri|mäng, klarneti|mäng, klaveri|mäng, lõõtspilli|mäng, oreli|mäng, pasuna|mäng, pilli|mäng, tšello|mäng, viiulimäng; kellamäng.

möllama ‹möllata 48›
tormakalt (segadust tekitades v. purustades) liikuma v. tegutsema. a. (looma, inimese sellise käitumise kohta). Hirmunud hobune möllab aiste vahel. Hunt möllab kihvu välgutades koerte sõõris. Metssead olid öösel kartulipõllul möllanud. Möllab sõgedas vihas, pekstes puruks kõik, mis ette jääb. *Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armutult saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel surma .. E. Bornhöhe. b. lärmakalt pidutsema. Pulmas möllati mitu päeva. Joobnud möllavad ja lärmavad. Vahel on vaja end korralikult välja möllata. *.. noored filoloogid kappasid õhtule, kes intrisse, kes tudengielu möllama .. O. Remsu. c. mängeldes mürama, hullama. Lastele meeldib heintes möllata. Lapsed sulistavad ja möllavad soojas vees. Poisid möllavad lumes. Kassipojad möllavad lõngakeraga. Rebasekutsikad maadlevad ja möllavad uru suu ees. *.. kuis möllas veski Juuli poisiga jõeäärses heinasaos, kui tüdruk kiljus poisi käte vahel .. F. Selg. d. millegi kallal rassima, millegagi jändama. Möllab päev läbi aias, heinamaal, pliidi juures, traktori kallal, kände juurida, ehitada. Möllas autoga mitu päeva, lõpuks sai korda. Sellest kellast ei saa enam asja, ei tasu temaga rohkem möllata. Valiti uus esimees, las tema möllab. e. (loodusjõudude jm. stiihia kohta). Merel möllab torm, raju, maru. Tuisk möllas öö läbi, öö läbi möllas tuisata. Mägede kohal möllab äike. Metsatulekahju möllas taigas. Vietnamis, Afganistanis möllas aastaid sõda. Hakkas möllama terror. Vangilaagris möllanud tüüfus, düsenteeria. *.. kohutavad lahingud on neil kantsidel möllanud .. E. Vilde. f. piltl. Mõtete tulv möllab peas. Rahutus, tusk, viha, raev möllab hinges. Kirg, veri lõi temas möllama. *Meremehe süda tormas ja mässas. Möllas noore vere esimest möllamist. H. Sergo.

oma mütsi ära sööma
(väljend millegi sellise kohta, mida rääkija täiesti võimatuks peab). Ma söön oma mütsi ära, kui täna vihma tuleb. Lubas oma vana mütsi ära süüa, kui Jaan peaks kaotajaks jääma.

nahaline ‹-se 5› ‹adj s›
‹liitsõna järelosana› esiosas märgitud nahaga, hrl. nahavärvusega; sellise nahaga inimene (v. loom)
▷ Liitsõnad: heleda|nahaline, musta|nahaline, pruuni|nahaline, punase|nahaline, tumeda|nahaline, tõmmu|nahaline, valgenahaline; paksu|nahaline, õhukese|nahaline, õrnanahaline.

neli|nurk
ka mat hulknurk, millel on neli tippu. Tasandiline nelinurk. Nelinurga vastastippe ühendav lõik on diagonaal. || sellise kujuga moodustis. Ukse nelinurk seinas. Taevas akna nelinurgas muutus järjest heledamaks.

nibu|nina
nibuja otsaga nina; sellise ninaga olend. *Üks [tütar] oli pruntmokk ja nõgunina, teine jällegi kulpmokk ja nibunina. L. Promet.

nips|nina

1. ülespoole ja terava otsaga nina. Tal on väike nipsnina. Tore tüdruk, selline nipsninaga nähvits.
2. nlj sellise ninaga inimene (mõnikord ühtlasi ka nipsaka inimese kohta). Müüjannadelt ei julge midagi küsida, need on sellised nipsninad. *Tüdruk on sõstrasilmne nipsnina ja pisut tedretähniline. H. Angervaks.

nominalisatsioon ‹-i 21› ‹s›
keel lause muutumine nimisõnaliseks ; sellise muutumise tulemus

nudi|pea

1. paljaks aetud v. lühikeseks pöetud juustega pea; sellise peaga inimene. Nudipeaga poiss. Tal on hall habe ja suur nudipea. Sind on päris nudipeaks pöetud. Noorsõdurid olid kõik ühesugused nudipead.
2. sarvedeta pea; sellise peaga loom. Nudipeaga, nudipea oinas, härg. *Ta [= pull] oli nudipea, sarvi tal polnudki .. L. Kibuvits.

nudi|saba
lühike töbi saba; sellise sabaga loom. Nudisabaga, nudisaba koer. Jänest kutsutakse ka nudisabaks.

nurga|tempel
hrl. blanketi pealdist asendav asutuse nimetusega templijäljend kirja v. dokumendi (üla)nurgas; pitsat sellise jälje löömiseks. Asutuse nurgatempli ja pitseriga kiri. Lööb kirjale nurgatempli ning kirjutab kuupäeva ja numbri. Kandiline nurgatempel ning ümmargune pitsat.

nurk ‹nurga 22› ‹s›

1. mat punkti ning sellest eri suundades väljuva kahe kiire ühend, selliselt moodustuv geomeetriline kujund; punkti ümber pöörleva poolsirge asendite ühend algasendi ja lõppasendi vahel; kahe ühest punktist väljuva sirge vaheline hälve, selle hälbe määr nurgamõõtu väljendava reaalarvuna. Nurga tipp ja haarad. Nurga sisepiirkond. Positiivne, negatiivne nurk. Kolmnurga nurkade summa on 180°. 60°-line nurk. Kaardimõõdus, radiaanmõõdus antud nurk. Navigatsioonis, astronoomias mõõdeti nurki sekstandiga. Deklinatsioon on nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna sihi vahel. Ekvaatoril langevad päikesekiired maale peaaegu 90°-se nurga all. Lõiketera ja töödeldava detaili vaheline nurk. Vikat tuleb varretada õige nurga all. Jõgi, tee teeb siin järsu nurga. Paneme söögilauad nurgaga 'üksteise suhtes nurka moodustavalt'. || piltl (käsituse, lähenemisviisi kohta). Uus põlvkond näeb probleeme uue nurga alt. *Mingi nurga alt vaadates võib tal isegi õigus olla .. V. Lattik. *.. kuid niipea, kui lugesin peatüki algust, küllalt kavalat nurka, mille all ta asjale lähenes .. – siis imestasin. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: nüri|nurk, sirg|nurk, terav|nurk, täisnurk; hulk|nurk, kolm|nurk, kuus|nurk, neli|nurk, viisnurk; horisontaal|nurk, vertikaalnurk; alus|nurk, kesk|nurk, kõrvu|nurk, lähis|nurk, piirde|nurk, ruumi|nurk, sise|nurk, tasa|nurk, tipp|nurk, tipu|nurk, vastas|nurk, välisnurk; faasi|nurk, inklinatsiooni|nurk, kalde|nurk, käände|nurk, langemis|nurk, lõike|nurk, murdumis|nurk, nihke|nurk, peegeldumis|nurk, pildi|nurk, põrke|nurk, pöörde|nurk, sihi|nurk, sihtimis|nurk, siht|nurk, teritus|nurk, tunni|nurk, tõste|nurk, tõusu|nurk, varretus|nurk, viskenurk; lähenemis|nurk, vaatenurk.
2. tasapinnalise kujundi, eseme vm. objekti kahe erisuunalise äärjoone v. serva ühinemiskoht; sellise ühinemiskoha piirkond. Vaiba, teki, rätiku, tahvli nurk. Teravate, ümmarguste nurkadega krae. Muruplatsi nurgad on ära tallatud. Kirjutab nime lehe ülemisele nurgale. Murdunud nurkadega postkaart. Vihikulehtedel on nurgad kahekorra ja krussis. Istub arglikult tooli nurgale. Toetub käega laua nurgale. Krundi nurgad tähistati vaiadega. Aiamaa nurka tehti väike kasvuhoone. Laev pöördub ümber saare nurga, kadus saare nurga taha. Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurk. Seal nurgal, nurga peal on kohvik, kauplus. Ajalehekioskeid on igal nurgal, iga nurga peal. Õnneks saime kohe nurga pealt takso. Ma saadan sind järgmise nurgani. Töö on üle nurga 'lohakalt, hooletult' tehtud.
▷ Liitsõnad: ala|nurk, ülanurk; aia|nurk, tänavanurk; krae|nurk, põlle|nurk, räti(ku)nurk; silma|nurk, suunurk.
3. ruumilise kujundi v. eseme erisuunaliste tahkude ühinemiskoht. Karbi, kasti, laeka, sahtli nurgad. Rautatud nurkadega kirst, puukohver. Täringu nurgad ümardatakse. Kas oskad maja nurka laduda? Kutsikas on padjal nurgad maha närinud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (palkehitise nurkamisviisi ning nurkseotise kohta). Koerakaelanurk jt. nurgad. || piltl (mingi isiku- v. eripärase joone jms. kohta). Küll elu nühib ta(l) teravad nurgad maha. Väldib kriitilisi küsimusi, püüab teravatest nurkadest mööda hiilida. *Meie luules tõi see [= konfliktituse teooria] kaasa aastate vältel mingi õõnsa paatose, paraaditsemise, nurkade silumise .. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: esi|nurk, taganurk; ahju|nurk, aida|nurk, kapi|nurk, majanurk; kalasaba|nurk, koerakaela|nurk, ristnurk.
4. ehitise seinte ühinemiskoht ning selle lähem ümbrus. a. (väljast vaadatuna). Istutas kase suvila nurga juurde. Aida ja kuuri nurk on peaaegu teineteises kinni. Nurga taga võeti viina, joodi ja kakeldi. Läks nurga taha asjale. Hüppas järsku nurga tagant välja. Lapsed piilusid nurga tagant. Tuli ümbert nurga igavese jooksuga. Saame kell seitse postkontori nurgal kokku. Avalikult öelda ei julge, nurga taga 'salaja' sosistavad ja susivad. Ässitab, laimab nurga tagant 'salaja, mitte avalikult'. Räägib, küsib, tegutseb ümber nurga 'kaude, ääri-veeri, keerutades'. b. (seestpoolt vaadatuna). Kapp on toa, köögi nurgas. Istub nurgas. Poeb, taganeb minu eest nurka. Jaaniõhtuks toodi igasse nurka kask. Kõndis rahutult nurgast nurka. Vanasti pandi koolis karistuseks nurka (seisma). Aiatööriistad on kuuri nurgas, võta nurgast labidas. Istub saali kõige kaugemas nurgas. *Muidugi ei näinud ta kogu tuba. Ei näinud kogu toa sisustust, nurgast nurgani. J. Kruusvall.
▷ Liitsõnad: sise|nurk, välisnurk.
5. koht (elu)majas, tuba jm. ruum v. selle osa. Olen kodus kõik nurgad läbi otsinud, läbi tuhninud, aga ei leia. Köök on tüütu nurk majas, ikka kipub ta segi olema. Õpilasel peaks olema oma tuba või vähemalt mingi omaette nurk. Elavad pead-jalad koos, oma nurka pole kellelgi. Sai kapitaguse nurga ühe mutikese juurde. Kole on võõra nurgas, teiste nurkades elada. *Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi .. A. H. Tammsaare. *Peaasi – oma nurk, mis kõigi teiste eest varjatud .. Ei, vana ei võinud loobuda oma majast. R. Roht. | piltl. Hinge kõige salajasemas nurgas püsis lootusesäde. || mingiks otstarbeks määratud ja asjakohaselt sisustatud ruumiosa v. ruum näit. mõnes asutuses. Noored kodu-uurijad rajasid koolis oma paikkonna kirjameestele pühendatud nurga. Looduskaitse nurk. || hrv rubriik. Anekdootide nurk pühapäevases lehes. *Kui ma „Päevalehe” toimetuses töötasin, siis jõudis minu kui eesti kirjanduse nurga toimetaja kätte käsikirju, mis, nagu selgus, olid pärit O. Lutsult. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: elav|nurk, koduloo|nurk, laste|nurk, meisterdus|nurk, memoriaal|nurk, mängu|nurk, puhke|nurk, puna|nurk, söögi|nurk, töö|nurk, õppimisnurk; jutu|nurk, keele|nurk, kirja|nurk, luule|nurk, male|nurk, moe|nurk, nalja|nurk, satiiri|nurk, spordinurk.
6. (eraldatud) osa mingist maa-alast, nurgake, sopp; (kõrvalisem, kaugem) osa mingist paikkonnast, maakoht, maanurk, kant; kolgas. Kadriorus võib leida vaikseid rahulikke nurki. Maja taga on roheline nurk basseiniga. Odavalt oli saadaval vaid mõni kaugem ja kehvema pinnasega nurk. Lapsepõlvekodu iga nurgaga seostub mälestusi. Kihelkonna lõunapoolne nurk. Kas sa oled ka sealt nurgast pärit? Siis oleme ju ühe nurga mehed. Mul on seal nurgas sugulasi. Tunnen seda nurka, olen seal käinud. Rahvast tuleb laulupeole igast Eestimaa nurgast. Ta on palju rännanud, kõik maailma nurgad läbi käinud. Saadeti asumisele Siberi kõige kaugematesse nurkadesse. *Kas Paunvere siis nii vaene nurk on meheleminejate tüdrukute poolest? O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilma|nurk, kodu|nurk, kõrve|nurk, maa|nurk, maailma|nurk, metsanurk.
7. hrv (nurga-, lapsevoodi kohta). *Kaks nädalat pärast pulmi jäi Teele nurka. .. Poiss saadi õnnega kätte küll, aga noorik ei võtnud pärast jalgu alla. H. Sergo.

nõgu|nina
nõgusa seljaga nina. Mõnel on kongnina, mõnel nõgunina, mõnel sirge nina. || sellise ninaga inimene. *Üks [tütar] oli pruntmokk ja nõgunina, teine jällegi kulpmokk ja nibunina. L. Promet.

närvi ~ närve püsti ajama, närv(id) on püsti, närv läheb ~ närvid lähevad püsti
(ärritunuks, närviliseks muutumise v. sellise oleku kohta)

nöbi|nina
väike lühike nina, nöpsnina. Nöbininaga naine, plika. Lõbusa nöbininaga näoke. Lapsed vahivad aknast välja, nöbininad vastu klaasi surutud. *.. naisliinis on meie suguvõsas põlvest põlve kestnud eesti nöbininad ja suured käed. L. Ruud. || sellise ninaga inimene. *Poiss on üks lõbus nöbinina. A. Sang.

nöps|nina
väike ümmargune nina; sellise ninaga inimene. Nöpsninadega nukud. Nöpsninaga näoke, tüdruk. *Ta [= tütar] on armas nöpsnina oma klaaride silmadega .. J. Kross.

oma|vahele ‹adv›

1. kellegagi omaette, ilma et kõrvalised isikud segaksid (rõhutatakse sellise seisundi saabumist). Isa ja poeg jäid kabinetti omavahele. Kui jäime sõpradega omavahele, läks jutt kohe ladusamalt.
2. ainult enda teada, ilma et kuuldut edasi räägitaks. See jutuajamine jäägu meil omavahele.

ovaal ‹-i 21› ‹s›
munakujuline kõverjoon; sellise joonega piiratud tasapind, kujund vm. Õpiti ovaali joonestama. Toolid paigutati ovaali. Istmed paiknesid ovaalis, ovaalina. Näo, silmade ovaal. *Vool venitab laineringid vaibuvateks ovaalideks. R. Sirge. *Raamatukaanel oli kuldses ovaalis pilt poisist ja tüdrukust. M. Käbin (tlk).

paat|matus
arheol surnu matmine paadis; sellise haua sisu

pähe andma ~ valama ~ panema, pähe saama

1. karmilt, materdavalt kritiseerima, läbi noomima; sellise kriitika, noomituse osaliseks saama. Põhjuseta puudujatele anti kõvasti pähe. *Mis aga siis, kui saame pähe, / ja jälle käi kanossa-teel? A. Sang.
2. (võistlustel) kedagi võitma; lüüa saama, kaotajaks osutuma. Naaberkoolile andsime peaaegu igal võistlusalal pähe. Korvpallimängus said vastased meie käest õige kibedasti pähe.

pedaal ‹-i 21› ‹s›

1. jalaga liigutatav kangina talitlev juhtimisseadis v. sellise seadme käitamislüli. Autokabiinis on pedaalid piduri ja siduri jaoks. Tolmuimejal on jalaga lülitamiseks pedaal. Õmblusmasina pedaal. Jalgratturid sõtkusid, tallasid hoolega pedaale. Autojuht hoiab jalga pedaalil, võtab jala pedaalilt. Vajutas jalaga pedaali alla. Jalg vajutab pedaalile.
▷ Liitsõnad: gaasi|pedaal, piduri|pedaal, siduripedaal.
2. muus. a. klaveri v. harfi tallalaud. Klaveri, harfi pedaalid. Pianist vajutas sõrmedega klahvidele ja jalaga pedaalile. b. klahvistik orelil jalgade jaoks. Oreli manuaalid ja pedaal. *.. organist vajutas manuaalidele ja pedaalidele ning läbi kiriku mürises pidulik koraal. M. Berg.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

peenike(ne) ‹-se 5›
I. ‹adj›
1. peen (1., 2. täh.).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peenike kasevibalik. Peenikesed oksad, juured, varred, leherootsud. Peenike nõel, sukavarras, traat, raudtoru. Peenike pliiats. Peenike niit, lõng, nöör. Peenike 'peenikesest lõngast' kangas, riie. Peenikesed sõrmed, käsivarred, sääred, jalad. Peenikeste patsidega tüdruk. Ta on õbluke ja peenikese pihaga, pihast peenike, keskelt peenike. Sul on kont peenike, sa ei jaksa palju tõsta. Mees polnud paks ega ka peenike. Poiss on peenike kui piibuork, piitsavars. Koeral oli peenike saba. Angerjas on pikk ja peenike. Korstnast kerkis peenike suitsusammas. Parem pikk ja peenike nälg, kui jäme ja lühike nälg. || (tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peenikesed kulmud. Peenikesed kortsud näos. Tõmbas sulega ilusa peenikese kriipsu. Peenike kribuline kiri. b. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda kohta). Peenike liiv, tolm. Peenike sool, suhkur. Väga peenike pulber. Peenike klaasipuru. Põua tõttu jäi rukkitera peenikeseks. Peenikesed vihmapiisad. Udutab, piserdab, tibab, tibutab peenikest vihma. Hakkas sadama, pihutama peenikest lund.
▷ Liitsõnad: ime|peenike(ne), pihu|peenike(ne), pilbas|peenike(ne), ülipeenike.
2. omas liigis parimate hulka kuuluv, väärtuslik, väga kõrgeks hinnatav, peen. a. kõrgemasse, haritumasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, valitud. Peenike härra, proua, härrasmees, isand. Päris peenike saks kohe! Hulk peenikest rahvast koos. Peenikesed kombed. Ta on väga peenikese käitumisega. *Kui tast tark, peenike mees saaks! Kas advokaat, tohter, kohtuhärra või kirikuõpetaja.. E. Vilde. *Madam Evert pidas peenikeseks aeg-ajalt sõrme kõrvaaugu sisse pista ja kutistada.. A. Kitzberg. b. paremast materjalist, kallihinnaline; luksuslik, elegantne. Väga peenikesed riided seljas. Peenike kleit, pesu. Peenikesed toidud, joogid, napsid, suupisted. Peenike numbrituba televiisori ja telefoniga. Neil olevat oma maja, auto ja ka muidu peenike elamine. Küll on peenikene värk!
3. täpne, täpsust nõudev, peen; oskuslik, kvalifitseeritud. See oli väga peenike töö. Pidas rahaasjus peenikest arvestust. Peenike tisler, rätsep. Kiviraiuja oli peenike meister. Peenike asjatundja. *Igast [templi] jaost paistab ehitajate vägev võim ja peenike kunstitundmus välja. E. Bornhöhe.
4. kaval, osav, riukalik, peen. Peenike sell, vend, suli. See mees on peenike poiss, teab, mis teha. Peenikesed vigurid. See oli neil peenike kokkumäng. Peenike nali. *Ei vajatud enam peenikest poliitikat ega diplomaatilisi intriige. L. Metsar.
5. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peen. Nii suur mees ja nii peenike hääl! Kostis lapse peenike viril nutuhääl. Varss hirnus peenikese häälega. Kuulis selja tagant pikka ja peenikest vilet.
6. (raha kohta:) väikese väärtusega, peen. Mul ei ole peenikest raha. Raha peenikeseks tegema 'lahti vahetama'.
II. ‹s› kõnek peenraha. Kogu peenike kulus ajalehe peale. *.. seletab, et pole ta salamüüja ning pole tal peenikest tagasi anda. V. Gross.

peletis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu v. vastikust tekitav (fantastiline) olend, koletis. Kollid, tondid ja muud peletised. Kuningapoeg võidelnud meretaguste peletistega. Loom pidas autot nähtavasti põrisevaks peletiseks. *Madin käis hulk aega küll vees, küll kaldal. Olime liiva ja kasvudega koos nagu peletised. H. Pukk. || (sellise inimese v. looma, ka üldse millegi vastumeelsust äratava kohta). Tal olevat naine päris, püsti peletis. No on ikka peletis see vanamoor! Vastik inimene, ma ei või seda peletist silmaotsaski kannatada. Koer tal ka selline karvadeta peletis! Akvaariumis ujus suur kala, kõvera suuga peletis. Randa ehitati puust putka, ehtne peletis.
2. kuju, ese vms. lindude v. loomade peletamiseks aiast v. põllult, hirmutis. Peletistena kasutatakse hernehirmutisi, käristeid, läikivaid esemeid.
3. (kirumis- ja sõimusõnana:) sunnik, põrguline. Kas tuled mind veel pilkama, va peletis! Mis sa, peletis, lõugad! Ajas järje segi, peletis! Tohoo peletis säh, küll nüüd valetab. Kao siit, sa igavene peletis! *Urrjah peletisi! – kas teil rajakatel mujal ei olegi kohta, kui siia teiste marjamaad tulla tallama?! E. Kippel.

piik ‹piigi 21› ‹s›

1. hrl. endisaegne odataoline pika varrega torkerelv. Vanasti võideldi mõõga ja piigiga. Vastane torgati piigi otsa, pisteti piigiga surnuks. Kasakate piigid. Pikadoor torkas piigi härja turja. | piltl. Eemalt paistsid minarettide piigid. || (sellise relvaga varustatud sõjamehe kohta). *.. ta saadab parem rohkem sõdureid, ütleme kakssada piiki saadab ta Cuencasse. H. Saari (tlk).
2. mer kahvli välimine ots

pilvine ‹-se 4› ‹adj›

1. pilvedega kaetud (hrl. taeva kohta). Hall pilvine taevas. Taevas oli pilvine, ajuti tibutas vihma. Taevas on tõmbunud pilviseks. || sellise taevaga. Pilvine ja vihmane ilm. Ilm oli tuuline ja pilvine. Pilvine, sume suveöö. Pilvisel ja sajusel ööl on nähtavus halb. Merelise kliimaga aladel on rohkesti pilviseid päevi. *Põhjameri oli pilvine, niiske ja tuult täis. A. Hint.
▷ Liitsõnad: laus|pilvine, madal|pilvine, pool|pilvine, valgepilvine.
2. piltl tusane, pahane, pahur, rahulolematu, rahulolematust väljendav, morn. Mehe nägu oli pilvine. Nägu, laup muutus, tõmbus, kiskus pilviseks. Ta ütles seda üsna pilvisel ilmel. Mu mõtted läksid järjest pilvisemaks. Taadi meel on pilvine poja pärast. Kaotus kiskus nii mõnegi spordisõbra tuju pilviseks. Tüdruk oli kogu õhtu sõnakehv ja pilvine. *Direktorile tahavad töölised juubeliks ühe rasvase streigi kinkida ja vana nägu on pilvisest pilvisem [= väga pilvine]. V. Gross.

plarts ‹-u 21› ‹s›
plärts
1. vette, porri hüppamisest, astumisest v. kukkumisest tekkinud heli. Koer hüppab plartsuga vette. Poiss lendas plartsuga jõkke.
2. hoogsalt antud hoop; sellise löögi, millegi mahakukkumise jne. kõlav heli. Tüdruk sai kladega plartsu pähe. Uks läks plartsuga kinni.

plirts ‹-u 21› ‹s›
lirts. a. väike (valatav) kogus vedelikku. Plirts sülge. Loksutas plirtsu vett maha. b. sellise vedelikukoguse liikumise heli. Sülitas plirtsuga põrandale.

poolduma ‹37›
kaheks enam-vähem võrdseks osaks jagunema; biol (rakkude, organismide sellise jagunemise kohta vegetatiivse sigimise viisina). Rakud poolduvad. Plastiidid paljunevad pooldudes. *Aegamisi hakkab jõgi ahenema ja poolduma, kruusaseid saari moodustama.. L. Meri.

presskannu|kohv
presskannus valmistatud kohv; jämeda jahvatusega kohvipulber sellise kohvi valmistamiseks. Presskannukohv on värskema lõhnaga kui filtrikohv.

primadonna ‹6› ‹s›
(ooperi v. opereti) naispeaosaline; sellise osa mängija; trupi kuulsaim naisliige. Teatri esimene primadonna. Temast kujunes teatri, ansambli primadonna.

prohvet ‹-i 2› ‹s›
ka relig juudi usus, kristluses ja islamis jumalate tahet v. ilmutusi kuulutav jutlustaja, ettekuulutaja. Juudi prohvetid Jesaja ja Jeremia. Allah ja tema prohvet Muhamed. Prohvetiks tõusnud usukummardaja. Prohveti kuulutus, ennustus. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Muhamedlane vannub prohveti habeme juures 'kinnitab sellise ütlusega oma väite tõesust'. Vana-Roosa prohvet Taeva Jaan. Prohvet Maltsvet. || ennustaja. *„Aga see laseb sinu juurest varem või hiljem jalga.” „Sa oled pahatahtlik prohvet, muudkui ennustad halba.” O. Kruus.
▷ Liitsõnad: valeprohvet.

protsess ‹-i 21› ‹s›

1. teat. tulemuseni jõudev asjade v. nähtuste muutumine, teisenemine, liikumine, areng; sellise muutumise kulg. Atmosfääris toimuvad füüsikalised protsessid. Taimedes aset leidvad biokeemilised protsessid. Maa tekkimise pikaajaline protsess. Organismi ainevahetuslikud, füsioloogilised protsessid. Vananemine on loomulik protsess. Taju, mõtlemine jt. inimese psüühilised protsessid. Kirjelda orgaanilise aine lagunemise protsessi. Mittetäieliku põlemise protsessis tekib vingugaas. Inimtegevusest mõjustamata looduslikud protsessid. Ühiskonnas kulgevad majanduslikud, sotsiaalsed, demograafilised protsessid. Uued protsessid kunstielus. Tajub maailma protsessina: pidevalt muutuva ja arenevana. || (haiguslike muutuste v. nende kulu kohta). Põletikuline, mädane, tuberkuloosne, kasvajaline protsess. Ohtlik protsess silmas on peatunud. || eesmärgistatud tegevus. Ilumeele arendamine on keerukas protsess. || tööjärkude kogum. Detailide töötlemise tehnoloogiline protsess. Täisautomaatsed protsessid tootmises.
▷ Liitsõnad: arengu|protsess, elu|protsess, erutus|protsess, hapendumis|protsess, kasvu|protsess, kujunemis|protsess, lagunemis|protsess, mõtlemis|protsess, mädanemis|protsess, pidurdus|protsess, seede|protsess, tekke|protsess, tunnetus|protsess, uuenemisprotsess; kasvatus|protsess, tootmis|protsess, töö|protsess, õppeprotsess.
2. kohtuprotsess. Võitsin protsessi. Kauplus kaotas protsessi vahendusfirma vastu. Ta on sel protsessil kaitsja, süüdistaja, tunnistaja. Protsess on käimas, venib, ei liigu paigast. Nürnbergi protsess.
▷ Liitsõnad: kohtu|protsess, kriminaal|protsess, lahutus|protsess, nõia|protsess, tsiviilprotsess.

pulk ‹pulga 22› ‹s›

1. hrl. mingi otstarbega ja ümmarguseks v. tahuliseks töödeldud külgedega väiksem piklik puutükk; lühem sirge (puidust) kepp v. varb. Kadakane, haavapuust pulk. Peenike, jäme, terava otsaga pulk. Redeli ülemine pulk on katki, puudu. Ta ronis redelil kolm pulka kõrgemale, võttis kaks pulka korraga. Voodivõre, puuri pulgad. Püstistest pulkadest värav. Rehal tuleb paar pulka vahetada. Löö rehale uued pulgad sisse. Pistis pulga oherdiauku. Pani astjale pulga ette. Panin palitu seina sisse löödud pulga otsa, pulka rippuma. Pulkadest rest saunapõrandal. Toolikorju pulk on lahti. Hiinlased söövad riisi pulkadega. Peenestab lauad kandilisteks pulkadeks. Ta treib pitsipunumiseks pulki. Vanaisa lõikas, voolis pulka. Laps on maast mingi pulga leidnud. Pulgaga jäätis 'pulgajäätis'. Väikevend istub jalgratta pulga peal. Meestejalgratas on pulgaga ja naistejalgratas pulgata. Roostetanud pulkadega äke. Priit on nagu pulk külmast kange. Ta tõmbas end sirgu nagu pulk. Kui trumm on läinud, mingu ka pulgad 'kui kaotatud on oluline, pole vähem tähtsast enam asja'. Pani ukse laste eest pulka 'sulges ukse pulga abil'. Nüüd on äril pulk ees, pulk peal 'äri on takistatud, tõkestatud'. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud.. Pulk on ka oma värava obaduses. O. Jõgi (tlk). || sellise kujuga tükk mingit ainet. Palun pulk pärmi. Väärismetall valati sõrmejämedusteks pulkadeks. Pulkades 'pulgakujulisteks tükkideks pressitud v. pakitud' lõhkeaine. || sellise kujuga ese (enamasti on olemas täpsem liitsõnaline nimetus). Määrib huuli hügieenilise pulgaga 'hügieenilise huulepulgaga'. Pulgad 'malenupud' malelaual. *Ei tea, kas tema arvud nii kirjud olid või mõtted mehel tööst eemal, käsi pani tihti pulga [= pliiatsi] pihust maha ja pühkis läbi juuste.. L. Koidula. *Täiesti mõeldav, et ta end ühel päeval üles poob. Või, tänase järgi oletades, hakkab naistele ja lastele oma pulka [= suguliiget] näitama. L. Promet. || kõnek väike havi. Kalamehe noosiks oli kolmekilone havi ja paar pulka kah.
▷ Liitsõnad: aia|pulk, arvestus|pulk, arvutus|pulk, huule|pulk, istutus|pulk, jäätise|pulk, kala|pulk, keedu|pulk, kinnitus|pulk, kirjutus|pulk, kriidi|pulk, kudumis|pulk, kulmu|pulk, kurni|pulk, lagritsa|pulk, magasi|pulk, male|pulk, mõõdu|pulk, nagi|pulk, pesu|pulk, pitsi|pulk, pärmi|pulk, redeli|pulk, reha|pulk, seebi|pulk, segamis|pulk, sõime|pulk, söömis|pulk, šokolaadi|pulk, takti|pulk, tapi|pulk, teate|pulk, tolli|pulk, trummi|pulk, vaheliku|pulk, vaku|pulk, vägi|pulk, värava|pulk, äkke|pulk, ümarpulk; bambus|pulk, lepa|pulk, magnet|pulk, pilliroo|pulk, puu|pulk, raua|pulk, raudpulk; havipulk.
2. kõnek osa, detail, tükk. Traktoril on mingi pulk katki, mõned pulgad puudu. Isa võttis, lahutas, lammutas jalgratta pulkadeks. Ta viis vana mööbli viimse pulgani kolikambrisse. See on viimase kui pulgani ta enda ehitatud maja. Poiss on jõudnud juba kaks mootorratast pulkadeks sõita.
3. piltl koht hierarhias v. mingil (väärtus)skaalal. Ta abikaasa on astunud karjääriredelil veel mõned pulgad edasi, ta on jõudnud ühiskonnaredeli kõrgeimale pulgale. Peeter on hierarhiaredeli alumise pulga mees. Nad on ametiredeli eri pulkadel. Olen tast mitu pulka madalamal, üritan temaga ühele pulgale tõusta. Osakonnajuhatajad peaksid ühe pulga peal olema. Ära sea inimest jumalaga ühele pulgale. Vanaema pani varastamise ja valetamise ühe pulga peale. Missuguse pulga peal su arvutamisoskus seisab? *Ta lapsed aga ronivad riigiteenistuses pulgast pulka kõrgemale. J. Pärn.
4. van kõnek rubla. *„Näe, mul käsirahagi käes – kolm pulka, – vahi!” Itsitades tõmbas ta kägarasse kortsutatud rahapaberi taskust.. E. Vilde. *Aga see on kindel, enne kui neist meestest saad jagu, kuluta ikka ära oma kolmsada pulka. J. Mändmets.

puna|pard
van punane habe; sellise habemega mees. Mehel oli sassis punapard. Keegi pikka kasvu punapard. | ‹adjektiivselt›. *..sai sisse lastud .. käntsaka seapeki eest veel üks punapard vanamees oma kodinatega.. O. Jõgi (tlk).

põkk ‹põku 21› ‹s›
tehn ehit otsakuti ühendamine; sellise ühendamise koht, jätkukoht. Lappidega põkk (raudteel).
▷ Liitsõnad: rööpapõkk.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põnts ‹-u 21› ‹s›

1. mingist löögist v. millegi (raske) kukkumisest tekkiv lühike (pool)kõlatu müra. Toas käis, toast kostis tume põnts. Mees lõi trumbi kõva põntsuga lauale. Koti kukkumise põnts. *Ja väljaski siristavad ainult sirtsud ja kostavad Reksi saba põntsud vastu maad. M. Seping. || sellist heli tekitav hoop, sellise heliga löök. Poiss sai põntsu pähe.
2. kõnek (olulist kahju põhjustanud tegevuse v. olukorra kohta:) hoop, mats [-u]. Pidas plaani, kuidas oma vihavaenlasele põntsu panna. Pulmad panid mu rahakotile paraja põntsu. Külmetamine andis tervisele viimase põntsu. Eilsest kihutamisest sai mootor korraliku põntsu. Tal ei vea ka elus, üks põnts teise otsa.

põrisema ‹37›

1. põrinat tekitama v. kuuldavale tooma; põrinal töötama. Auto, traktor põriseb. Teedel põrisevad mootorrattad. Töökojas põrises mingi mootor. Mootorpaat, lennuk kaugenes põrisedes. Vankrirattad, vankrid põrisevad munakiviteel. Trummid hakkasid, pandi põrisema. Plahvatus, kõuekärgatus pani aknaklaasid põrisema. Vihmapiisad põrisevad plekk-katusel. Katuseplekk, puldankate põrises tugevast vihmahoost. Kaugemal põrises äike. Vanamehe norskamisest põrises terve maja. Põrnikad, sitikad, parmud, kumalased, porikärbsed põrisevad. Rohus sumisesid ja põrisesid putukad. *Ma seisin keset väikese maja äkki ahenenud hoovi, ümberringi põrises ja tolmas linn. R. Saluri. || põrinal kulgema, põrinal liikuma vms. Üks veoauto põrises mööda. Üle majade põrises lennuk. Mootorratas põrises väravast sisse. Esimesed maameeste vankrid põrisesid linna poole. *Vastu akent põrises rahesegust vihma.. A. Maripuu.
2. (inimhääle kohta:) karedat, kurgust tulevat (kõrval)kõla sisaldama; sellise häälega rääkima v. naerma. Madal, põrisev mehehääl. Räägib, seletab midagi põriseval häälel, põriseva bassiga. Kustase hääl põrises üle teiste. Kostis kellegi põrisev naer. Tal on pisut põrisev r-häälik, hääldus. Lausus südametäiega paar põrisevat „kuradit”. *Aga peatoimetaja kabinetis juba põriseb pealinna tuntud klatšimeister.. O. Luts.
3. torisema, porisema, jorisema, jõrisema. Ära hakka selle tühja asja pärast põrisema! Põrise palju tahad, aga töö tuleb ära teha. *Nojah, vanamoor torises ja põrises, ei võinud näha „täiskasvanud meest maoli maas, raamat nina all”. R. Sirge.

pänt|jalg

1. vigane, kõver jalg. Poisil oli inetu päntjalg.
2. hrl hlv sellise jalaga v. kohmakalt kõndiv inimene. Kuhu sa, päntjalg, trügid? || (karu kohta). *Eks ikka taiga peremees, see päntjalg. L. Kibuvits.

ragisema ‹37›

1. raginat andma v. tekitama. Puud ragisesid ja raksusid tuulega. Maja, mets ragiseb tuules. Terve laevakere ragises jää surve all. Uks vappus ja ragises löökide all. Istus, nii et tool ragises. Põgenes, nii et põõsad ragisesid. Kuivad oksad, raod murdusid ragisedes. Jää praksus ja ragises ähvardavalt. Tankid möödusid roomikute ragisedes. Kraanad, vintsid, vagonetid ragisesid. Auto peatus pidurite ragisedes. Raske raudvärav avanes, sulgus ragisedes. Kaevuketid ragisesid vee võtmisel. Riiv ragises ja uks paotus. Võti ragises lukuaugus, lukus. Lukk ragises, kui võtit keerati. Vana voodi vedrud ragisevad kohutavalt. Klaasikillud ragisesid talla all. Kruus, jääkirmetis ragiseb jalge all. Krõbe leivakooruke, liivatolm ragises hammaste all. Kohviveskis purunesid ragisedes oad. Kuulipildujad, püssid, automaadid ragisesid (tulistamise kohta). Ragisesid püssilasud, kuulipildujavalangud. Kõlas ragisev kogupauk. Ragisev kõuekõmin. Puud põlesid praksudes ja ragisedes. Istuti ragiseva rasvaküünla valgel. Hobune vedas koormat, nii et rakmed ragisesid. Mantli õmblused ragisesid selga tõmbamisel. Pintsak oli kitsas ja ragises õmblustest. Pigistas mind nii, et mul kondid ragisesid. Pigistas kätt, nii et mu sõrmed ragisesid. Vanakese luuvalused käed, jalad ragisevad. Surus hambad ragisedes kokku. Köhides rinnus ragiseb. Haige köhib, tal rinnad ragisevad. Ragisev köha. | piltl. Laval sädeleb ja ragiseb dialoogide tulevärk. Tema usk varises ragisedes kokku. || raginal liikuma, kulgema, teat. seisu minema. Jää ragises tuulest aetuna rannakividele. Uks ragises lukku. *Üksikud trammid ragisesid mööda Pärnu maanteed edasi-tagasi nagu tavaliselt .. A. Viirlaid. *Vikat ragiseb läbi lopsakate kõrte, sahinal variseb rukis kõrgeks kaareks .. A. Mägi.
2. (heli, hääle kohta:) praksuvat, kärisevat kõrvalheli andma. Seinakell lõi ragisedes kümme pauku. Raadio, valjuhääldi, telefon ragiseb. Rauga ragisev naer. Rääkis, laulis ragiseva häälega. *Kapteni hääl oli aastatest ragisema hakanud .. H. Sergo. || (sellise häälega rääkimise, laulmise kohta). *.. ning Juonas ragises laulda nagu alati .. L. Promet. *Õrnalt, uinutavalt ragisesid heinaritsikad. R. Roht.

reesus|negatiivne
füsiol reesusfaktorit mittesisaldav; sellise verega. Reesusnegatiivne veri. Reesusnegatiivsed inimesed.

reesus|positiivne
füsiol reesusfaktorit sisaldav; sellise verega. Reesuspositiivne veri. Reesuspositiivsed inimesed.

rent ‹rendi 21› ‹s›

1. kinnisvara ajutine kasutamine kokkulepitud, lepinguga määratud tingimustel, rendivahekord. Maad, talu, kaevandust, tehast, saeveskit rendile andma. Peremees ise pidas poodi, talu oli tal rendil, rendi peal. Maad osta me ei jõudnud, võtsime ühe talu rendile. *Kuid Benjamin Liiv ühes naaberkantniku Joosep Keskiga hakkas nõudma, et ka neid rendi peale lastaks. F. Tuglas. *Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põlis|rent, pärusrent.
2. tasu sellise kasutamise eest; omaniku tulu rentnikule kasutada antud vara eest. Renti maksma. Kallis, odav rent. Mõisnik, peremees tõstis renti. Rentnik palus, et saaks esimese aasta pidada kohta ilma rendita. Peremees elas talust saadavast rendist.
▷ Liitsõnad: diferentsiaal|rent, loonus|rent, maa|rent, mõisa|rent, naturaal|rent, pooletera|rent, raha|rent, sega|rent, teorent.

ristiline ‹-se 5› ‹adj›
ristidega, sellise mustriga. Ristiline ornament, kiri. Ristiline rätik, riie.

ristima ‹42›

1. kirikl kristlikku kogudusse vastuvõtmisel vett pähe piserdama v. vette kastma; niiviisi toimides kellelegi eesnime andma. a. (laste puhul). Kirikuõpetaja ristib last. Ristimas käidi kodus või kirikus. Vene papp ristis jõe ääres lapsi. Kas sa ristitud oled? Lase ometi lapsed ära ristida! Tüdruk ristiti Anuks. Poeg ristiti mõlema vanaisa nimega. b. sellise toiminguga kedagi ristiusku pöörama. Paganaid ristima. Piiskop, misjonär ristis rahvast. Laskis end katoliku usku ristida. Ristitud juut. *Preestrid ristisid Virumaa piiri peal kolm küla. C. R. Jakobson. c. kõnek teat. rituaaliga mingisse ametisse, hrl. meremeheks pühitsema. Kui mind meremeheks ristiti, siis tõmmati mind köiega laeva kiilu alt läbi. d. kõnek kedagi märjaks kastma v. määrima. Mööduv auto ristis neid vee- ja poripritsmetega. Lind ristis ta uue kaabu ära.
2. kellelegi v. millelegi (hüüd)nime andma v. panema; nimetama, kellekski v. millekski kutsuma v. pidama. Kutsikas ristiti Muriks. Klassikaaslased ristisid mu kohe Nirgiks. Purjekas ristitakse „Kajakaks”. Uus element ristiti Mendelejevi auks mendeleeviumiks. Selle mäe on rahvas, rahvasuu Musumäeks ristinud. Kogumikus avaldatud lood on autor ise külajuttudeks ristinud. Ega ühe luulekogu autorit saa kohe poeediks ristida! *Lapsepõlv emaga, maast-madalast keset Supilinna.. areaali, kus isegi tänavaid ristiti aedviljanimedega: Oa, Kartuli, Meloni, Marja, Herne. V. Adams. || sõimunimega v. muidu halvustavalt nimetama, kellekski v. millekski tembeldama; sõimama. Naine ristis oma mehe kohe tobuks ja tainapeaks. Petist ristiti kõige mahlakamate sõnadega. *Kuid ühtegi sõna ei räägi ta väimehega ja Minni mõistab, et ema on Akslit juba nii ristinud, nagu ristida mõistab. V. Saar.
3. piltl mingile karastavale katsumusele allutama; midagi esmakordselt kogeda laskma. Vaenlane ristis meid suurtükitulega. *Ta oli küll kõigi tuultega ja kõigi vetega ristitud, aga ikka noor. K. Ristikivi.
4. hrv (veega) segama, lahjendama. *Tubli vaagen tanguputru aurab valgeks küüritud laual, pütt kaljaga ristitud, tilgastanud piima on selle kõrval.. E. Vilde.

rist|külik ‹-u 2› ‹s›
mat tasandiline nelinurk, mille küljed on omavahel paarikaupa risti. Ristküliku pikkus, laius, pindala. Risttahuka põhjaks on ristkülik. || sellise kujuga moodustis. Ukse valendav ristkülik. Eemalt paistab palliväljaku ristkülik. *„Kelle uudismaad need siin on?” osutab ta.. rohetavaile ja kollendavaile ristkülikuile. L. Kahas.

rist|tahukas
mat rööptahukas, mille ühise tipuga servad on paarikaupa risti. Risttahuka ruumala. || sellise kujuga moodustis. Silmapiiril paistavad kõrghoonete risttahukad.

romb ‹-i 21› ‹s›
mat võrdkülgne rööpkülik. Rombi külg, ümbermõõt, pindala. Rombi diagonaalid ristuvad ja poolitavad teineteist. || sellise kujuga moodustis. Aiavärava, radiaatoriresti rombid. Ornament koosnes ristküliku, kolmnurga ja rombi kombinatsioonidest.

roosi|puu

1. van roosipõõsas. *Õrn ööbik, kuhu tõttad sa / nüüd lahkel lehekuul? / Kas mõisa aias hõisata / sa tahad roosipuul? G. Wulff.
2. mitme lõunamaise roosa puiduga puu üldnimetus; sellise puu väärispuit. Roosipuust mööbel, parkett.

rosett ‹-seti 21› ‹s›

1. stiliseeritud lille v. roosiõit meenutav ringikujuline ehismotiiv; sellise kujuga ese, detail v. moodustis. Krepp-paberist, siidlindist rosett. Rosettidega ahi, tool. Saali lage kaunistavad valged rosetid. Peokorraldajad kannavad nööpaugus punast rosetti. Lõikab tomati sakilise servaga rosetiks. Väikesi rasvaküpsiseid nimetatakse rosetiks. Peenrail punavad jorjenite rosetid. *Puna-rohekas-kollane rosett nagu pahupidi kistud vihmavari lõi [käsigranaadist] maja seina äärest üles. R. Sirge. || lehekodarik. Vesikarika südajad lehed koonduvad rosetti. Hüatsindi lehed asetsevad rosetis, rosetina.
▷ Liitsõnad: akna|rosett, ilmakaarte|rosett, kips|rosett, lae|rosett, lehe|rosett, siid|rosett, vaskrosett.
2. lihvitud vääriskivide alt sile, pealt tahuline vorm. Rosett ei murra altpoolt valguskiiri.

rull ‹-i 21› ‹s›

1. silinderjas ese v. moodustis. Loomalihast, hakklihatäidisega rull. Diivani külgmised käetoed ehk rullid. Voodi päitsis oli peaalune rull. Vahvel keeratakse kuumalt rulliks või torbikuks. || trullakas olend. Kutsikas on tore rõõmus rull. Põrsad on sulus ilusad ümmargused rullid.
▷ Liitsõnad: hakkliha|rull, kala|rull, kohupiima|rull, liha|rull, räimerull; tohu|rull, tolmurull; koera|rull, musi|rull, musu|rull, rasvarull.
2. sellise kujuga (töö)vahend. a. rullik (2. täh.) Puhvetkappi sai paigast nihutada vaid rullide abil. Kivi nihutamiseks kasutati puutüvedest rulle. *Laevad tulid merest alla Narva jõge pidi ja neid pidi ükshaaval kosest rullidel mööda vedama. A. Kalmus. b. tekst tehn alus, millele miski keritakse; keritud materjal (koos alusega). Ketti, traati rullile kerima. Rullile tõmmatakse valge paber. Niit lastakse müüki rullidele kerituna. Rullil oleva siidi kaal. Rull niiti, paela, tapeeti, katusepappi. Paberit võib tellida rullides või poognates. Jämevillane kangas pakitakse rullideks. Voolik harutatakse rullist lahti. Rebis rullist paraja tüki paberkäterätti. *Oli ju Egiptuses, Kreekas ja Roomas muistsel ajal rull käsikirjade säilitamise ainuke vorm. F. Puksoo. c. papiljott; sellise kujuga juuksesalk. Isekuivatavad rullid. Juuksur keerab juustesse rulle, päästab rullid juustest. Naise soeng oli väga pidulik: pikkade juuste rullid ulatusid poolde selga.
▷ Liitsõnad: auru|rull, filmi|rull, juhtme|rull, kaabli|rull, kaardi|rull, kanga|rull, kile|rull, kummi|rull, köie|rull, lindi|rull, niidi|rull, paberi|rull, papüürus(e)|rull, puit|rull, puu|rull, pärgamendi|rull, raamatu|rull, raud|rull, riide|rull, sideme|rull, siidi|rull, sineli|rull, tamiili|rull, tapeedi|rull, tubakarull; võimlemisrull; juukse|rull, kukla|rull, lokirull.
3. oma telje ümber pöörlev sellise kujuga tööriist v. tööriista oluline osa, valts. Mulla, asfaldi tihendamise rull. Raske rull vajutab killustiku tihedasti kokku. Maalrid kasutavad värvimisel rulli. Rull postmarkide niisutamiseks. Kunstnik vajutab rulli abil köite kaanele ornamendi. Spinninguridval kasutatav rull. Rullidega tungraud. Konveierilint liigub rullidel. Rulli alt läbi käinud sile ja pehme pesu. | piltl. *Sõja rull oli raskelt üle Saaremaa käinud. A. Hint.
▷ Liitsõnad: fonograafi|rull, foto|rull, hammas|rull, hoide|rull, juht|rull, kande|rull, kirja|rull, kiil|rull, kliistri|rull, kobestus|rull, kopeer|rull, kuldamis|rull, maalri|rull, maantee|rull, margi|rull, mustri|rull, pesu|rull, pingutus|rull, põllu|rull, rehe|rull, rõngas|rull, seemendus|rull, sile|rull, soo|rull, spinningu|rull, taigna|rull, tee|rull, teritus|rull, tihendus|rull, tihvt|rull, trossi|rull, tugi|rull, täht|rull, täis|rull, uhtmis|rull, vaha|rull, vanutamis|rull, venitus|rull, veo|rull, värvi|rull, väänamisrull; laine|rull, sõja|rull, tulerull.
4. kõnek rullhüpe. Vend õpetas mind rulli hüppama.
5. murd ogalik. Pilvekala ja rulli meie kandis ei söödud.

rullik ‹-u 2› ‹s›

1. väike rull, sellega varustatud tööriist; sellise kujuga detail. Kummist, metallist, plastmassist rullik. Püstoli, nagaani rullik. Rippuv kraana liigub rullikutel. Värvikiht kantakse rullikutega seinale.
▷ Liitsõnad: kummi|rullik, mööbli|rullik, teras|rullik, tugirullik.
2. abivahend millegi vedamiseks, rull (2.a. täh.) Ümmargused propsid pandi laevale alla ja veeti alus nende rullikute peal maale. *Juba viis tuhat aastat tagasi osati tohutuid raskusi rullikute ning kiilude abil paigast teise toimetada. E. Heinaste (tlk).
3. tehn lahtise platvormiga vagonett. Rullikut veeretama, lükkama. Kaladega, turbapätsidega laaditud rullikud. Tsehhides veerenud rullikute asemel sõidavad nüüd elektrikärud.

rõõm ‹-u 21› ‹s›

1. heaolu-, rahuldus-, lõbutundega seotud hingeline seisund, heameel; ant. kurbus. Suur, tormiline, ülemeelik, lapsik, puhas, nakatav, vaikne rõõm. Olemise, andmise rõõm. Rõõm ilusast suvepäevast. Rõõmu tegema, valmistama, pakkuma, jagama. Mind valdab rõõm. Tunne elust rõõmu! Rahast polnud kauaks rõõmu. Rõõmust hõiskama, särama, nutma. Lapsed hakkasid rõõmu pärast keksima, olid rõõmust segased. Elasime rõõmus ja rahus. Tegin seda ema rõõmuks. Töötasin rõõmuga. Teda on lihtsalt lust ja rõõm vaadata. Rõõm kuulda! Tüdruku silmist paistab, kiirgab rõõm. Elu ei ole rõõmude rida. Ta suudab mu muredki rõõmudeks muuta. Süda põksub, hüppab rõõmu pärast, tunneb rõõmu. Rõõm paisutab rinda, paisub südames, täidab südant. Rõõm ja mure kaksikvennad. Rõõm on rahu tütar. || sellise seisundi esilekutsuja. Vanaema rõõm on lapselapsed. Ta siidised juuksed on silmale rõõmuks. Maised rõõmud. Tantsupeod olid neidude elus uus rõõm. *Ma tahtsin talle rõõm olla. M. Traat. *Getter oli selle härja pullvasikast ise üles kasvatanud, lasknud tal aastaselt rõõmud [munandid] maha lõigata.. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: abielu|rõõm, andmis|rõõm, armu|rõõm, avastamis|rõõm, elu|rõõm, ema|rõõm, isa|rõõm, jõulu|rõõm, jällenägemis|rõõm, kahju|rõõm, kohtumis|rõõm, leidmis|rõõm, loomingu|rõõm, loomis|rõõm, lugemis|rõõm, pisi|rõõm, silma|rõõm, töö|rõõm, voodi|rõõm, võidu|rõõm, värvi|rõõm, äratundmisrõõm.
2. murd hääl. Laps teeb kätkis rõõmu.

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

rögisema ‹37›
röginat kuuldavale tooma. Kopsud rögisevad tolmust, suitsetamisest. Suitsetamine paneb rinnad rögisema. Rinnus rögiseb. Piibumees rögises mitu minutit köhida. Haavatu ainult rögises korraks ja oligi surnud. Haige rögises ja sülitas verd. Rögises, nagu keegi kägistaks teda. Rögisev hääl, köha, hingamine. *Rannas lamavad laisad elukad [= lonthülged], kes vaid uniselt rögisevad. E. Kreem. || (sellise häälega rääkimise kohta). *„See [torge] tabas,” rögises Heilsbronn. „Kopsutorge.” J. Lõhmus (tlk).

saja|ruuduline
sellise mängulauaga, millel on sada ruutu. Rahvusvaheline kabe on sajaruuduline kabe.

sasi|pea

1. sassis juustega pea. Poisi helevalge sasipea. Ema silitas laste sasipäid.
2. sellise peaga inimene. *Eestoast saatsid mind välja kaks väikest süsimusta juuksega sasipead.. E. Kuus.

sedapidi ‹adv›

1. sedamoodi, sedaviisi, sedasi. Paneme laua sedapidi 'sellise asetusega' akna alla. Asja arutati sedapidi ja teistpidi 'nii ja teisiti'. *Olgu siis seekord veel sedapidi, mõtles Madis omaette, müts peos, kui kontrahile alla kirjutas. J. Peegel.
2. sedamööda (1. täh.) *Uued unistused, uued rahutused. Ainult selle vahega, et sedapidi, kuidas poisi kael ja võim kasvasid, hakkasid ka unistused täituma. R. Vellend.

sekund ‹-i, -it 2› ‹s›

1. aja mõõtühik: 1/60 minutit; sellise kestusega ajavahemik (tähis s, sek.); äärmiselt lühike ajavahemik, hetk, viiv. Sekund on rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi põhiühik. Minutis on 60 sekundit. Kell saab mõne sekundi pärast kaks. Maavärin kestis umbes kakskümmend sekundit. Jookseb 100 meetrit kümne sekundiga. Distantsi läbimiseks kulus tal 4 minutit 44,8 sekundit. Tuule kiirus oli 12 meetrit sekundis. Kõik toimugu sekundi pealt 'väga täpselt'. Jooksja edestas teisi vaid sekundi murdosaga 'väga napilt'. Sekundi murdosa jooksul kohtusid nende pilgud. Laps ei püsi sekunditki paigal. Ta peaks iga sekund 'otsekohe' siin olema. Jõudsime viimasel sekundil 'silmapilgul, hetkel' rongile.
▷ Liitsõnad: kümnendik|sekund, mikro|sekund, nano|sekund, piko|sekund, sajandik|sekund, tuhandiksekund; amper|sekund, vattsekund.
2. nurga ja kaare mõõtühik: 1/3600 kraadi (tähis ″). Nurk 44 kraadi 28 minutit ja 15 sekundit. 54 kraadi 35 minutit 25 sekundit idapikkust.
▷ Liitsõnad: kaare|sekund, nurgasekund.
3. muus diatoonilise heliastmiku teine aste; kahe diatoonilise astme vaheline intervall. Väike, suur sekund.

sensatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. laialdast huvi, kõmu tekitav erakordne sündmus, nähtus v. teade. Rabav sensatsioon. Elu pole rikas sensatsioonide poolest. See avastus oli tõeline sensatsioon. Ajakirjandus on juhtumi sensatsiooniks puhunud. Raamat kujunes viimaste aastate suurimaks sensatsiooniks. Kohtuistungist tuli oodatud sensatsioon. *Linna eksinud jänes on sündmus, tänaval jalutav põdrapull lausa sensatsioon. F. Jüssi.
2. sellise sündmuse, nähtuse v. teate tekitatud mulje v. vastukaja. Sensatsiooni sünnitanud võõrusetendused. Teade ei tekitanud erilist sensatsiooni. Uus romaan tekitas suurt sensatsiooni. Ajapikku sensatsioon vaibus.

sentimeeter|laine
‹hrl. pl.› ultralühilaine alasse kuuluv raadiolainete piirkond, kus lainepikkus on 1–10 cm; sellise pikkusega raadiolaine

siili|pea
kõnek
1. siilisoeng. Siilipeaga mees, poiss. Laskis endale siilipea lõigata. Hoolikalt pöetud siilipea. *Kui poisid siilipäid kandsid, polnud jälle hea. V. Lattik.
2. sellise soenguga inimene. Kohal oli nii habemikke kui siilipäid.

sinimust|valge

1. ‹adj› sinisest, mustast ja valgest koosnev. Sinimustvalge värvikombinatsioon. Sinimustvalge lint, trikoloor. Sinimustvalged lipud.
2. ‹s› sellise värvikombinatsiooniga Eesti lipp. Tornitipus lehvib sinimustvalge.

soe ‹sooja 32 komp soojem e. kõnek soem superl kõige soojem e. kõnek kõige soem›

1. ‹adj› mõõdukalt kõrge, hrl. inimesele hästi vastuvõetava (sageli tema kehatemperatuurile suhteliselt lähedase) temperatuuriga. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Soe ilm, suvi. Hommik ei olnud soe. Õues on üsna soe. Juulis läks väga soojaks. Tänavune talv oli soe, mullusest soojem. Oli nii soe, et käidi paljapäi. Kevadiselt soe päikesepaiste. Soojad õhumassid. Soe vihm. Soe õhk on külmast kergem. Ruum on päris, hea soe. Köögis läheb ruttu soojaks. Sõitsime soojale maale 'lõunamaale'. Soe 'köetav' kasvuhoone. b. (esemete, ainete kohta). Soe ahi. Aja vesi soojaks. Võtsin sooja dušši. Tule ruttu, kuni supp on veel soe. Ma ei joo sooja piima. Soe toit 'soojalt söödav toit, näit. praad'. Spordilaagris pakuti kolm korda päevas sooja toitu. Raamatud lähevad nagu soojad saiad 'raamatumüük läheb hästi'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava aistingu kohta). Soe keha, käsi. Surnu on veel soe. Jooksin ennast soojaks. Mul on juba soe. Võta mantel peale, hakkab soem. Kaevamine tegi naha soojaks. Ära mine sooja nahaga tuule kätte. Naps tegi kõhukoopa soojaks. Rinde alt käis soe jutt läbi. Tüdrukust käib soe hoog üle.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, lüpsi|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikese|soe, suitsu|soe, suve|soe, toa|soe, unesoe.
2. ‹adj› soojapidav. Soe pesu, mantel, kasukas. Soojad talveriided. Võta endale midagi soojemat ümber. Meil on soe maja.
3. ‹adj› südamlik, sõbralik, lahke, hea. Soe pilk, soojad silmad. Silmis soe helk. Vastab sooja naeratuse, häälega. Räägiti sooje lahkumissõnu. Teda peetakse tänini sooja sõnaga meeles. Kirjutasin sooja kirja. Kõlab soe aplaus. Lavastus leidis sooja vastuvõtu. Soojas õhkkonnas kulgenud lõunasöök. Meile sai osaks soe hoolitsus. Ole ta vastu pisutki soojem. Lahkus sõprade soojast seltsist. Tahtsin öelda midagi sooja. Soe tähelepanu, külalislahkus, osavõtlikkus, huumor. Suhtub miniasse sooja sümpaatiaga. Neil tekkisid soojemad suhted, tunded (ka armusuhte, -tunnete kohta). Meie vahekord polnud kuigi soe. Neid seob soe sõprus. Maie on soe naine. Tal on soe süda. Mälestus tegi südame soojaks. Südames muutub, läheb soojaks. Vana meloodiat kuuldes hakkas südamel soojem. Soe tunne puges südamesse, valdas südant. *Me tajume hoopis, et aitäh on kodusem ja soojem, kuna tänan on ametlikum ja isegi jahedam. H. Saari. || mõnus, hubane. Lilled teevad toa soojemaks. Naudib sooja kodusust. On endale sooja koha 'mugava ja tasuva teenistus- v. töökoha' leidnud. Soojast pesast unistav naine. *Muudkui rahu oleks vaja – suurt, sooja, rõõmsat rahu. E. Vilde.
4. ‹adj› meeldivana, mahedana tajutav v. mõjuv. Soe valgus. Kollane, punane, oranž on soojad värvid. Soe koloriit. Mesilaste soe sumin. Soe bariton. *Punastkirja rätt hõõgas kandjale sooja kuma. M. Seping.
5. ‹adj› piltl. a. (elavnemise, hoogu minemise, sisseelamise kohta). Vein on ta meeled soojaks kütnud. Mees rääkis end soojaks. *Muidu aga ei saanud ma esimesel semestril Peterburis soojakski, kui ma juba ülepääkaela koju sõitsin. K. A. Hindrey. b. värske, äsjane. *.. pisut imelik on taas tuttavat teed astuda, kus sakslaste jäljed on veel soojad. J. Peegel. *Mõte [rästikust] oli veel soe, kui Saul juba tundis nimetissõrme otsas naksatust.. V. Vahing.
6. ‹s› mõõdukalt kõrge temperatuur, ka sellise temperatuuriga keskkond v. õhk, soojus. Külma ja sooja järsk vaheldumine. Esimesed kevadised soojad ajasid karu üles. Õues oli 25 kraadi sooja 'üle 0 °C'. Hoia uks lahti, köögist tuleb sooja. Ära lase sooja välja! Läksime sooja, sooja kätte. Pistis jalad teki alla sooja. Supp on pliidil soojas. Kolle õhkab, koldest hoovab mõnusat sooja. See ahi sooja ei anna. Tuli levitas sooja. Magasin lõkke soojas. Maja ei pea sooja. Päike paistab suvise soojaga. Sooja tootmine, hind. *.. [oli] läinud välja otsima lõbusamat olemist, otsima seltsi ja inimeste sooja. E. Maasik. | piltl. Mul on mitu lahendusvarianti soojas 'tagavaraks'. || soojatunne. Kuidagi ei saa sooja. Vein andis sooja. Tee endale võimlemisega sooja.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikesesoe.

soku|habe

1. kitsas habe lõua otsas. Pikk pruunikas sokuhabe. Lühikeseks lõigatud sokuhabemega härra. Vanamees närib erutusest oma sokuhabet.
2. sellise habemega mees. *.. vanal sokuhabemel olid head agendid, ta teadis täpselt kõigi patud ja patukesed. A. Liives.

soojune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› sellise soojusega kui liitsõna esiosaga märgitud
▷ Liitsõnad: ihu|soojune, ühesoojune.

sopran ‹-i, -it 2› ‹s›
muus
1. kõrge naishääl; koori kõrgeim hääl. Lüüriline, dramaatiline sopran. || (kõrge kõnehääle kohta). Telefonis kostab naise pehme sopran. Tüdruk hüüdis oma heleda sopraniga: „Tulge koju!”.
2. sellise häälega laulja. Laulab sopran Tiina Kask.
▷ Liitsõnad: koloratuur|sopran, metsosopran.
3. mitmehäälse helitöö ülemine hääl

spiraal ‹-i 21› ‹s›

1. mat. a. tasandiline joon, mis ümbritseb lõpmata paljude keerdudena mingit punkti b. ruumiline joon, mis ümbritseb lõpmata paljude keerdudena mingit telgjoont, näit. kruvijoon
2. miski kujult eelmist meenutav, keerde omav. a. sellise joonena kulgev liikumistee v. liikumine; selline kujund. Tee kruvib end spiraali mööda mäkke. Lennuk vajus mööda ahenevat spiraali keereldes allapoole. Hävitaja puurib end järsu spiraaliga allapoole pilvi. Kullid tiirutasid madalates spiraalides puude kohal. Lint võimleja käes moodustab õhus spiraale. Ajalugu jõuab spiraali kombel uue ringiga vana juurde tagasi. Spiraali käänatud käevõru. Laasturibad keerdusid spiraali. Spiraalina mähitud pael. Suits tõuseb spiraalina üles. b. selline ese v. eseme osa, näit. küttespiraal, vedru. Lahtise spiraaliga pliit. Spiraal lööb punaselt hõõguma. Nii väikese spiraaliga seda potitäit vett soojaks ei saa. || emakasisene rasestumisvastane vahend. *Ja paari kohvijoomise järel on teada üksteise preventiivtehnika, kas on spiraal või pessaar või söövad tablette. H. Nõu.
▷ Liitsõnad: arengu|spiraal, kaksik|spiraal, keedu|spiraal, kütte|spiraal, pronksspiraal.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

suur|saatkond
pol riigi diplomaatiline esindus, mida juhib suursaadik; sellise esinduse ruumid. USA suursaatkond Venemaal, Venemaa USA suursaatkond. Suursaatkonna töötajad, personal. Saksa suursaatkonna hoone Tallinnas. Läks Vene suursaatkonda Pikal tänaval.

sõõr ‹-i 21› ‹s›

1. ring, mingi ümmargune asi v. moodustis. Päevalille, karikakra kollased sõõrid. Täiskuu kuldne sõõr taeval. Ema pannkoogid olid suured sõõrid. Lõikas porgandi otsast õhukesi sõõre. Maas on mustunud sõõr – endine lõkketule paik. Pealtvaatajad seisid, keskel oli aga sõõr, kus tantsiti. On hingeauruga jäätunud bussiaknasse sulatanud sõõri. Kolm noolt tabasid märklaua musta sõõri. Valgel lipul oli punane sõõr keskel. Sõõris põhjaga vineertool. Ta püsis tänavalaterna, lambivalguse sõõris. Poistel olid seda juttu kuuldes silmad sõõridena pärani. *Lamp lõikab pimedusest välja heleda sõõri .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: juustu|sõõr, kuu|sõõr, liiva|sõõr, lille|sõõr, näo|sõõr, vaha|sõõr, vee|sõõr, vorstisõõr; lambi|sõõr, laterna|sõõr, tule|sõõr, valgussõõr.
2. ringjoone- v. rõngakujuline (hrl. inimestest, esemeist) moodustis; sellise kujuga liikumistee. Tantsijate sõõr. Platsi ümbritses puude ja põõsaste sõõr. Kõneleja ümber kogunes tihe sõõr inimesi. Kividest, tuledest sõõr. Kogunesime tema ümber sõõri. Inimesed seisavad sõõrina, sõõris lõkke ümber. Munga paljaks aetud pealage ümbritses sõõrina hall juustevõru. Mängujuht asus sõõri keskele. Ringmängus liiguti sõõris. Lahkus pealtvaatajate sõõrist. Tantsijad tegid, moodustasid suure sõõri. Joonistas paberile mitu sõõri. Lennuk tegi paati otsides mere kohal sõõre. Täiesti kurnatud: silmade ümber, silmaalustes tumedad sõõrid.
▷ Liitsõnad: inim|sõõr, pool|sõõr, tantsusõõr.
3. piltl mingi piiratud v. suletud ring, mõju- v. tegevussfäär. *Ja otsekui tunned, et sõõr, milles inimene teadlikult elab, on pisike ja kitsas võrreldes sellega, milleni inimene võiks küündida. E. Ilbak. *Ega see kibelus suigu, / ega see rahutus roidu / nendegi tundide sõõris .. M. Under.

söövitus ‹-e 5› ‹s›

1. söövitamine. a. tehn kõva pinna keemiline töötlemine peam. süvendite tekitamiseks v. puhastamiseks. Söövitust kasutatakse elektroonikas, trükinduses, metallograafias jm. b. kunst sellega seotud menetlus (näit. klaasehistöös, estampgraafikas), etsing. Evi Tihemets on kasutanud pehmelakki, litograafiat, söövitust jt. tehnikaid.
2. kunst sellise menetluse abil loodud teos (näit. graafiline leht). Vive Tolli suurepärane söövitus „Loss järve põhjas”.
3. med sööbeaine toimel tekkinud kudede kahjustus. Nina limaskesta söövitus. Happed võivad põhjustada raskeid söövitusi.
▷ Liitsõnad: naha|söövitus, söögitorusöövitus.

tabu ‹11› ‹s›
etn animistlikes usundeis pühaduse v. rüvedusega seotud puudutus-, ütlemis-, söömis- vm. toimingu keeld; sellise keelu all olev ese, paik, olend, sõna, nähtus v. toiming. Külaline oli saarel tabu kaitse all. Indiaanlastel kehtis saarma kohta range tabu. Pealik on tunnistanud vanad kombed tabuga keelatuks, pannud vanad kombed tabu alla. Eufemistlikud nimetused tulenesid tabudest. Tabu rikkuma, tühistama. Tabusse uskuma. Hiisi ja pühasid puid peeti tabuks. Kui toit oli tabu, siis ei tohtinud seda süüa. Et kurjad vaimud ei saaks inimesele halba teha, kuulutati eesnimi tabuks. || miski (kõlbeliselt) keelatu. Haavandtõbise jaoks on kaks tabu: must oakohv ja alkohol. Armastuse puudumine toob abiellu keelud ja tabud. Seksist rääkimine oli nende peres tabu. Sõbra naine on tabu!

tehno|abi

1. tehnilise abi osutamine sõidukitele kohapeal (rehvide parandamine, elektririkete kõrvaldamine jms.)
2. sellise abi osutamiseks vajalike seadiste ja tööriistadega varustatud auto ning vastava väljaõppega inimesed. Tuleb tehnoabi välja kutsuda. Tehnoabi jõudis kohale.

tellise|karva ‹adj adv›
punase tellise värvi, tellis(e)punane. Tellisekarva lõng, kampsun. Peeglist vaatas vastu tellisekarva punane nägu.

tellis|punane
punase tellise värvi, pruunikaspunane. Tellispunased katused, seenekübarad. | (seenenimetustes). Tellispunane kollanutt, pilvik.

tenor ‹-i 2› ‹s›
muus
1. kõrge meeshääl; kõrguselt kolmas hääl segakooris. Lüüriline, dramaatiline tenor. Laulab meeskooris esimest 'kõrgemat', teist 'madalamat' tenorit. Andrese hele tenor lõikas teistest häältest läbi. || (kõrge kõnehääle kohta). Telefonist kostis peenike tenor. Naabri vali tenor lahendas vaidluse.
2. sellise häälega laulja. Maailmakuulus tenor Luciano Pavarotti. Koori otsitakse tenoreid.
▷ Liitsõnad: ooperitenor.
3. teat. pehmelt kõlav vaskpuhkpill. Mängib puhkpilliorkestris tenorit.

tera|vili

1. põll tärklise- ja valgurohkete viljade (terade) saamiseks kasvatatav kultuurtaim. Kõrrelised teraviljad. Teravilja kasvatama. Teravilja külvama, koristama. Teravilja külvipind, saagikus. Suur osa põllumaast on teravilja all. Eesti peamised teraviljad on oder, rukis, kaer ja nisu.
▷ Liitsõnad: sööda|teravili, toiduteravili; suvi|teravili, taliteravili.
2. sellise taime vili, viljaterad. Tuhat tonni teravilja. Teravilja sisse-, väljavedu. Teravili säilib hästi ja võimaldab toiduvarude loomist.

terve|lehine
bot sellise lehelabaga, millel puuduvad igasugused väljalõiked, terve lehelabaga (ka taimenimetustes). Tervelehine aster, elulõng, hanemalts, nõges.

tingeltangel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. pidutsemine, lõbutsemine. Priiskav tingeltangel käis senikaua, kui raha jätkus. Vana-aasta saadetakse ära suure tingeltangliga. || tühise sisuga kerge ettekanne v. eeskava. Suvitajad lõbustasid end kuurordis pakutava odava tingeltangliga. Sissetulekute hankimiseks korraldas selts mitmesuguseid tingeltangleid. Klassikalise opereti tõrjus välja maitselage tingeltangel. || van sellise eeskavaga lõbustusasutus. Käis tingeltanglis etendust vaatamas. *Häid teatreid on maailmas üldse vähe .. Vanasti oli neid Peterburis paar tükki, teised olid kõik tingeltanglid. R. Roht.
2. tühi-tähi, pudi-padi. Armastab aiapäkapikke ja muud tingeltanglit.

tipp ‹tipu 21› ‹s›

1. millegi väljaulatuv, sageli koonusekujuline (terav) ülaosa, hari. Vulkaani, sopka, kaljukünka tipp. Mäel on terav, nüri, hambuline, ümar tipp. Kivirahnu tipp ulatub veest välja. Kõige kõrgema künka tipule oli ehitatud vaatetorn. Mägedes on tippudel veel lund. Ronisime, tõusime Suure Munamäe tippu. Keerdtrepp viis kirikutorni tippu. Masti tipus lehvis vimpel. Alpinistid hakkasid tipust, tipult alla laskuma. Ülevalt tipust avanes imekaunis vaade. Pikne lõi kuusele tipust kuni juurteni praod sisse. Heinakuhja, rukkihaki tipp. Musta tipuga mädapaise. *.. näe, sibulapealiste tipudki kipuvad juba pruuniks kõrbema. A. Jakobson. || (sellise ülaosaga kõrge mäe kohta). Kõrgmäestiku lumised tipud. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim tipp.
▷ Liitsõnad: masti|tipp, metsa|tipp, mäe|tipp, tornitipp.
2. millegi ahenev lõpposa. Poolsaare, maanina tipp. Mandri kõige läänepoolsem tipp. Liivlased elavad Kuramaa tipus. Sadam on lahe tipus. Jaanimardika tagakeha tipp helendab. Keele, kopsu, küüne tipp. Tulbijuured kasvavad tipust. Tipust teravnev ese. Asus suure väe tippu 'etteotsa'. Rongkäigu tipus 'ees' sammus peapiiskop. || mat joone v. pinna teat. eriomadustega punkt. Nurga tipp 'haarade ühispunkt'. Kolmnurga tipud 'kolmnurga külgede lõikumispunktid'. Koonilise pinna tipp on koonuse tipp. Püramiidi tipuks nimetatakse tema külgtahkude ühist tippu.
▷ Liitsõnad: lõuna|tipp, põhjatipp; juure|tipp, keele|tipp, kopsu|tipp, lehe|tipp, neeme|tipp, saba|tipp, võrsetipp; tagatipp; teravtipp.
3. mingi ala parim esindaja; teistest millegi poolest üle olev isik. Meie teaduse, kunsti, muusika tipud. Peab Flaubert'i prantsuse kirjanduse absoluutseks tipuks. Maailma tippe toodi noortele eeskujuks. Koolis on küll esile kerkinud üksikuid tippe, kuid keskmine tase jääb madalaks. Inimene loeb end kõige elava 'kõigi elusolendite' tipuks. Helve on ju korralikkuse tipp! Väe ja võimu tipud. Kuulus ühiskonna tippude, rikaste ülikute hulka. *Nagu ühisel kokkuleppel hoidus seltskonna kõrgem pool oma tippudega sel päeval pastorimajast eemale. E. Vilde.
4. piltl viimane, kõrgeim aste, kõrg- v. haripunkt; tippsaavutus. Tee teaduse tippudele on künklik. Feodaalredeli tipus asus kuningas. Laul on jõudnud edetabelite tippu. Treener viis sportlase mõne aastaga paremiku tippu. Püsis kunstnikuna aastaid tipus. Poisi unistuste tipp oli istuda autoroolis. Tollal olin oma võimete, karjääri tipul. Pidutuju tõusis kõige kõrgemale tipule. Viimase tipuni kasvanud ärevus. Tundis ennast olevat õnne tipul. Nõnda silma sisse valetada – see on häbematuse tipp. Kõige tipuks 'kõigele lisaks' jäi veel lapski haigeks. Romaan kuulub kirjaniku loomingu tippude hulka. Kaua aega peeti maalikunsti tipuks Raffaeli loomingut. *Rahvas jõuab kuulsuse, vägevuse ja hariduse kõrgema tipuni, siis – kaob temagi .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: haritipp.

torkama ‹torgata 48›

1. millegi teravat otsa kuskile sisse suruma, teravaotsalise esemega pistma, ka millegi sellise vastu puutuma v. sellesse kinnitama. Noaga, täägiga, odaga, mõõgaga torkama. Kingsepp torkab naaskliga naha sisse auke. Torkasin endale kogemata nõelaga sõrme. Mesilane torkab astlaga. Torkas vastasele täägi rindu, kõhtu. Torkas käsitsivõitluses mitu vastast surnuks. Torkas ründava vastase piigi otsa 'piigiga läbi'. Vürst lasknud mehe pimedaks torgata. Torkasin nõela nõelapatja. Torkab varda, kepi maasse. Torkas oma käe vastu traati veriseks. Nii pime, et torka või silm peast. Torkab kartuli kahvli otsa ja pistab suhu. Trofeeks oli teiba otsa torgatud kuldipea. Kalad torgati vardasse. Sind oleks otsekui herilane torganud. | piltl. Perenaine torkas uuriva pilgu sugulase linnarõivastele. *Ainult kui peremees ei torkaks nõnda valusasti oma mürgiste sõnadega. E. Männik. || tonksama, müksama. Torkas mind hoiatavalt küünarnukiga. Räägib ja torkab siis mulle sõrmega vastu rinda. Torkas äratamiseks magajat kepiga.
2. (teravaotsaliste esemete kohta:) millessegi torgates (1. täh.) puutuma. Nõel torkas sõrme. Okas torkas valusasti varbaõnarusse. Ohakad torkavad. *.. uni vajus laugudele torkavate liivateradena. A. Jakobson. | (taimenimetustes). Torkav kuusk, karuohakas, ruskus. | piltl. Taamal torkab merre terav neemenina. Tema pilgud torkasid. Võõral olid pisikesed torkavad 'seesuguse pilguga' silmad. Arturit torkas äkki armukadeduse okas. Siis torkas põgenikku uuesti hirm. Need sõnad otsekui torkasid.
3. teravat (hrl. häirivat, ebameeldivat) aistingut v. tunnet tekitama. a. (järsu terava valupiste kohta). Rinnus, paremas küljes, ribide vahel torkab aeg-ajalt. Südames hakkas jälle valusasti torkama. Hingates torkab sees. Peas oli torkav valu. *Mu silm torkas jälle. Issand halasta, kui ta uuesti valutama hakkab! O. Luts. b. (lõhna, heli vms. kohta). Keldrisse astumisel torkas ninna läppunud õhk. Eriti torkas kõrva tüdruku võõrapärane hääldus. Kuulatas teraselt, kuid midagi kahtlast ei torganud kõrvu. c. meelekibedust, meelehärmi v. hingevalu tekitama, valusalt puudutama. Naabrite ülbus torkas valusalt südamesse. Nende naer torkas nagu nuga minu südamesse. Kas see sinu südant ei torka, mis praegu toimub meie maal? Venna sõnad torkasid mulle hinge. Mehe hoolimatus torkas tüdrukut valusasti. *Miski ei torka teda nii kui jutt tema varandusest. R. Kõvamees. *Nende teretamises oli midagi, mis torkas. E. Vilde. d. kõnek (äkilise meenumise kohta). Järsku torkas talle isa meelde. Korraga torkas neile meelde, et täna on Mare sünnipäev.
4. järsu (kiirustava) liigutusega midagi kuhugi panema, pistma. a. (surudes, toppides). Torkab käe tasku, põue, käisesse. Torkas rahakoti, taskurätiku taskusse tagasi. Keegi tuli – torkasin raamatu padja alla. Torkas kindad vöö vahele. Ajaleht, kiri oli torgatud ukse vahele. Torkab kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme. Torkasin võtme lukuauku. Torkab noa seinaprakku, kepi sipelgapessa. Ema torkas oksad vette, lilled vaasi. Kirjutaja torkas sule tindipotti. Mehel olid püksisääred uhketesse säärikutesse torgatud. Laps torkab sõrme suhu, näpu ninna. Torka endale ka sigar suhu, suits näkku! Poisid müravad üksteisele lund krae vahele torgates. Naerid torgati süte alla hauduma. Torkas mulda ka mõned päevalilleseemned. Kutsikas torkas koonu supi sisse. *.. torkab ta ninapidi hunnikusse nagu reki kassi ja laseb vemblal käia. Maie Kalda. | piltl. *Jaan andis mõista, et kui väga peale pressima hakkavad, torkab temagi hõlmad vaheliti ja ütleb Joosep Tootsi moodi: „Prassai!” O. Anton. || (andmise kohta). Torkas mulle saiakannika pihku. Isa torkas ohjad poja kätte. Tervituseks torkas igaühele käe pihku. *.. soovitan sulle: tee talle aeg-ajalt väikesi laenukesi, mina torkasin talle veel eile veidi. A. Jakobson. || kõnek (kirjapanemise v. ajalehes avaldamise kohta). Torgake ka minu nimi kirja! Miina oli ka nimekirja torgatud. Vaata et torkab sind veel seinalehte! Ähvardas kirjutada krõbeda loo ja selle lehte torgata. b. (üldisemalt). Torkasin kiiruga mõned raamatud portfelli. Torkas märkmiku sahtlisse, raamatud riiulile tagasi. Torkas riided kappi, soni naela otsa. Mõned reklaampildid olid rõhknaeltega seintele torgatud. Laternasse oli valgustuseks torgatud rasvaküünal. Ema torkas toidu praeahju sooja. Torka veel paar jämedamat puud pliidi alla! Ma ei mäleta, kuhu ma ähmiga võtmed torkasin. Vaata et torkab sulle veel tule räästasse! Torkas hobuse saani ette. Torkab kingad jalga, kalossid paljaste varvaste otsa, jalad sussidesse. Poiss torkas mütsi pähe, kindad kätte, palitu selga. Mari jäi pahaselt seisma ja torkas käed puusa. Mees torkas relva, rusika teisele nina alla. || kõnek kedagi kuhugi määrama. Mehi ei lastud enam koju, vaid torgati kasarmusse. Võib-olla torgatakse sind veel mingisse komisjoni. *Rahulolevana, et teda kuhugi mujale ei torgatud, otsis ta oma allüksuse muldonnid üles. P. Kuusberg.
5. mingit seisundit esile kutsuma. Mees torkas suitsu põlema. Rehetoa ahi torgati küdema, kütte.
6. midagi teravalt v. järsult ütlema, salvama, nähvama. Ei tema hooli – torkab, kus aga saab. Eidel terav keel, mitte ei saanud torkamata jätta. Tundis tahtmist teist tema kõhklemise pärast torgata. „Tagantjärele on kõik targad,” torkab naine sapiselt. „Teame sinu ausust,” torgati talle rahva hulgast. Oli torganud, et eks suured saksad tea paremini. Tal on torkav keel, kõneviis. Mul kibeles keelel torkav vastus. *Kogu aeg oli kellelgi ikka midagi sorgata või torgata, kuid nüüd järsku lõpp naljal – ei piiksugi .. O. Anton.
7. kõnek (tegevuse intensiivsust v. äkilisust rõhutades asendab teisi verbe:). a. minema, põrutama, kihutama. *Võib-olla torkan Venemaale tagasi. Seal on juba nagu harjunud asi .. O. Luts. b. lööma, virutama. Torkas palli peaga väravasse. Torka talle! Viruta nii, et küll saab! c. jooma, võtma. Torkavad söögi alla ühe pitsi valget.

tossutama ‹37›

1. (hrl. liiklusvahendite kohta:) suitsu (v. auru) tekitama, seda välja paiskama. Jaamas tossutasid vedurid. Rong sõitis tossutades mööda. Suitsu tossutav rong, aurik, korsten. Autod tossutavad õhu bensiinivingu täis. *„Tea, mis see vanamees seal [= tares] tossutab,” sõnas nüüd Juhan. „Ju ta süüa teeb,” arvas Ingel .. E. Õun. || seda välja paisates edasi liikuma, kuhugi sõitma. Vedur kahe vaguniga tossutas linna poole. Kõlas vile ja rong tossutas minema. Laev tossutas sadamast välja. Aurikud tossutavad ookeanidel. Kaater tossutas mööda jõge allavoolu. *.. siin-seal tossutasid isegi mingid enneveeuputusaegsed aurutrammid. F. Tuglas. || (inimeste kohta:) sellise liiklusvahendiga sõitma. Tossutasime hommikuse rongiga, suslaga Viljandisse. Istusime vagunisse ja tossutasime minema. Tossutasime laeval mööda jõge üles. *Järgmisel õhtupoolikul tossutasime vanal bussiloksul Ilumäele. O. Tooming.
2. suitsetama. Piipu, sigarit, sigaretti, paberossi, pläru tossutama. Ätt tossutas pinutagust. Topib piibu tubakat täis ja muudkui tossutab. Piibutajad on toa suitsu täis tossutanud. Tossutab nagu korsten 'suitsetab kõvasti'.
3. kõnek aineid keetes õlut tegema v. puskarit ajama. *Kuulsin, sa olevat õlut tossutanud. Näe, ega va Roosi põrsalõikaja nina peta .. A. Viirlaid.

tsükkel ‹tsükli, tsüklit 2› ‹s›

1. nähtuste, sündmuste vms. (korrapäraselt korduv) ring, ringprotsess. Kompleks korduvaid tööoperatsioone moodustab tsükli. Tehaseahjud töötavad pideva tsükliga. Kanali kaldaplaatide külmakindlus peab olema 150 tsüklit 'sulamise ja külmumise vaheldumist'. Treeningud toimusid tsüklitena. Päevast päeva kordus üks ja sama tsükkel: hommikul tööle, siis kooli, sealt proovi, hilisõhtul koju. Juss ei käi praegu tööl, ta on tsüklis kõnek joomatuuris. || ühe sellise ringi läbimiseks kuluv ajavahemik. Tsükli pikkus, kestus. Päikese aktiivsuse tsükkel. Kuukalendri aluseks on võetud 30-aastane tsükkel. *.. filosoof Tatianus õpetanud, et maailma areng kulgeb kaheteistkümne tuhande aasta pikkuste tsüklitena. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: arenemis|tsükkel, arengu|tsükkel, elu|tsükkel, haridus|tsükkel, inna|tsükkel, kasvu|tsükkel, kirjastamis|tsükkel, menstruaal|tsükkel, proovi|tsükkel, sigimis|tsükkel, tootmis|tsükkel, treeningu|tsükkel, töö|tsükkel, õpitsükkel; nulltsükkel.
2. temaatiliselt v. mõne muu tunnuse põhjal kokkukuuluvate kunstiteoste, kirjutiste, loengute vms. rida v. rühm, sari, seeria. Lembelaulude tsükkel. Avaldas tsükli rännuluulet. Jutud Tallinna elust moodustavad tervikliku tsükli. Kunstnik koondas oma raamatuillustratsioonid tsüklitesse. Klaveripalade tsükkel „Aastaajad” koosneb 12 üksikpalast. Kuuldemänge, etendusi, kontserte korraldatakse tsüklitena. Loenguprogrammide koostamisel püütakse materjali anda tsüklite kaupa. Füüsika ja bioloogia on loodusteadusliku tsükli ained.
▷ Liitsõnad: filmi|tsükkel, foto|tsükkel, laulu|tsükkel, loengu|tsükkel, luule|tsükkel, romaani|tsükkel, sonaadi|tsükkel, tantsutsükkel.

tule|lukk [-luku]
tulekivilukk (püssil); sellise lukuga püss. Vana tulelukuga püss. *.. pajatas, et temal olnud vana eestlaetav tulelukk, mis tapnud saja viiekümne sammu kauguselt. O. Tooming.

tund ‹tunni 21› ‹s›

1. 1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduv ajaühik (tähis t., h); sellise kestusega ajavahemik. Ööpäevas on 24 tundi. Kell näitab kümnendat tundi. Veerand, pool, kolmveerand tundi. Kahe tunni pärast. Neli tundi tagasi. Kell on tervelt pool tundi ees, järel. Töötas päevas kümme tundi. Laps magas päeval peaaegu kolm tundi. Film kestab kaks tundi ja 20 minutit. Sõitsime Tallinnast Tartusse kahe tunniga. Veel pool tundi sõitu ja olemegi kohal. Eksami alguseni, tööaja lõpuni on jäänud paar tundi. Aega on selleks umbes tund. Ole mulle mõni tund abiks. Võid tunniks (ajaks) õue mängima minna. Tulen tagasi tunni (aja) pärast. Tund läheb, kulub tunni järel. Möödus tund, teine, kolmaski, aga kedagi ei saabunud. Tunnist tundi ikka üks ja seesama. Tunnid venisid ja venisid. Viibisin kunstimuuseumis tunde. Istus tundide viisi, tundide kaupa oma raamatute taga. Teenis 50 krooni tunnis. Auto sõitis 120 kilomeetrit tunnis. Akadeemiline tund (kõrgkooli loenguaja järgi, 45–50 min.) Suvine tund enam kui talvine päev. *Alles vastu hommikut magan tunni või teise rahulikumat und. O. Luts. || (mingi vahemaa mõõduna). Sinna on mõne tunni tee, mõni tund teed. *Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht .. E. Bornhöhe. || oma eripäraga aeg, osa ööpäevast. Varane, hiline tund. Hommikune, lõunane, õhtune, öine tund. Kesköine tund. Oli vaikne pärastlõunane tund. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. *Töötamiseks ei jätkunud päeva valgetest tundidest. K. Rumor. || sellise kestusega (ka lühem v. tunduvalt pikem) kindlaks otstarbeks määratud ajavahemik. Vaikne tund 'kuni paaritunnine puhkeaeg laste- v. raviasutuses'.
▷ Liitsõnad: pool|tund, täis|tund, veerandtund; tähetund; amper|tund, kilovatt-|tund, vatt-tund; auto|tund, inim|tund, tingtund; lennu|tund, puhke|tund, saate|tund, seisu|tund, sõidu|tund, treeningu|tund, töö|tund, ületund; hommiku|tund, hämariku|tund, keskpäeva|tund, kesköö|tund, koidu|tund, lõuna|tund, puhte|tund, päeva|tund, pärastlõuna|tund, südaöö|tund, videviku|tund, õhtu|tund, öötund; keelu|tund, komandandi|tund, politseitund; info|tund, kõne|tund, palve|tund, piibli|tund, teabe|tund, vastuvõtutund.
2. hrl. 45-minutiline ajavahemik õppetöö põhivormina. Ladina keele, usuõpetuse tund. Esmaspäeviti on meil kuus tundi. Reedel algavad tunnid kell üheksa ja lõpevad pool kaks. Esimene, kolmas, viimane tund on joonistamine. Homme jääb, jäetakse emakeele tund ära. Täna andis tunde praktikant. Õpetaja annab, peab tundi. Alustame tundi. Lõpetame tunni. Kell helises tundi, tunnist välja (tunni algust v. lõppu kuulutava kellahelina kohta). Tundidest poppi tegema, pausi panema. Miks sa tunnist puudusid? Hilines tundi. Õpilane jäeti pärast tunde 'peale tundide lõppemist karistuseks v. järeleõppimiseks koolimajja'. Ära sega tundi! Õppealajuhataja tuli tundi kuulama. Õpetaja lahkus poole tunni pealt. Tänaseks on tunnid läbi. Hakati tundi 'tunnis õpitut' vastama, üles ütlema. Tuletage eilne tund meelde. Tundideks õppima, ette valmistama. Lahtine tund 'näidistund'. Õpetaja koormus on 18 tundi nädalas. Annab keeltekoolis tunde. Võtab matemaatikas eraõpetajalt tunde. *Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ajaloo|tund, bioloogia|tund, füüsika|tund, grammatika|tund, joonistus|tund, keele|tund, keemia|tund, kirjandus|tund, klaveri|tund, konversatsiooni|tund, käsitöö|tund, laulu|tund, lugemis|tund, matemaatika|tund, muusika|tund, rehkendus|tund, solfedžo|tund, sõidu|tund, tantsu|tund, tööõpetus|tund, viiuli|tund, võimlemistund; vahetund; aine|tund, klassijuhatajatund; asendus|tund, era|tund, harjutus|tund, järeleaitamis|tund, klassi|tund, kooli|tund, kordamis|tund, lemmik|tund, muster|tund, näidis|tund, praktika|tund, proovi|tund, rühma|tund, saali|tund, võimla|tund, õppetund; nädalatund.
3. (oma eripäraga) aeg; (õige, sobiv) hetk. Raskel tunnil ei olnud temast abi. Need olid ilusad tunnid, kus me kõike koos tegime. Kätte on jõudnud tasumise tund. Otsustav tund on käes. Lahkumise tund on ligi. Saabus kojuminemise tund. Kodumaa vabastamise tund ei ole enam kaugel. Oli neidki, kes lahkusid kodupaigast hädaohu tunnil. Käsikiri jääb sahtlisse oma tundi ootama. Poisid, tund on tulnud! (märguandena millegi alustamiseks). || elu lõpp, suremise aeg; millegi eksisteerimise lõpp. Vanamees hakkas tundma, et tema tund ei ole enam kaugel. Ta otsekui aimas, et viimne tund on lähedal, käes. Haige arvas, et tema tund on tulnud. Tundus, nagu oleks lähenemas maailma viimne tund. *Missuguses mundris ta ükskord, kui tund kätte tuleb, Käina kirikuaias Liisu kõrvale pannakse, seda ta ise enam ei näe. H. Sergo. *.. tahaksin paluda, et kui mu tund [= elamise aeg] täis saab, siis ma sureksin äkilist surma kevadisel päeval .. I. Talve.
▷ Liitsõnad: elu|tund, jõude|tund, lahkumis|tund, piibu|tund, rüsina|tund, suitsu|tund, söögi|tund, tasumis|tund, tipp|tund, tusa|tund, tähe|tund, une|tund, üksindustund; surmatund.

tutt|habe

1. väike lõuahabe. Tutthabemega vanamees.
2. sellise habemega mees. Vana torisev tutthabe.

tõrisema ‹37›

1. madalal toonil kumedalt põrisema. Orel hakkas tõrisema. Tõrisev sarvehääl. Kaugemal tõrises kuulipilduja. Ranniku kohal liugles tõrisev helikopter. *Põllus, mille serva mööda olin tulnud, tõrises rukkirääk .. H.-K. Hellat. || (inimhääle kohta; sellise häälega rääkimise v. naermise kohta). Räägib tõriseva bassihäälega. Vanamees tõrises naerda.
2. torisema, porisema, jõrisema. Mis sa tühja tõrised. Kui vanamees plaanist kuulis, hakkas ta tõrisema.

töölis|partei
pol tööliste huve esindav partei; (ka sellise partei nimena v. nimeosana). Sotsiaaldemokraatlik, rahvussotsialistlik, marksistlik töölispartei. Töölisparteide nõupidamine.

tümistama ‹37›
tüminat tekitama; tüminat tekitades midagi tegema. Ära tümista saabastega nii kõvasti! Äike tümistab. Lae peal tümistasid rotid. Vihm tümistas katusele, vastu katust. Šamaan tümistab trummi. Poiss tümistab jalaga takti. Tümistasin rusikaga uksele. Rong tümistab üle silla. Poiss tümistas terrassile. || tugevat sügavat häält tegema; sellise häälega rääkima. Laulja tümistas alumist do'd. „Maailm on hukas!” tümistas vanaisa.

tüüfus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
teatavate kõrge palaviku ja teadvuse tuhmumisega kulgevate nakkushaiguste koondnimetus, soetõbi; med mõne sellise nakkushaiguse nimetuse osa. Tähniline, taastuv tüüfus. Jäi, suri tüüfu(se)sse. Põdes tüüfust. Linnas levis tüüfus. Tüüfuse tüsistused. Oli tüüfuse tagajärjel kiilakas.
▷ Liitsõnad: kõhu|tüüfus, paratüüfus.

ussi (oma) põues soojendama
sellise inimese eest hoolitsema, kes hiljem alatuks v. tänamatuks osutub. Alles nüüd ta mõistis, et oli ussi oma põues soojendanud.

valge|nahaline

1. ‹adj› heledanahaline (hrl. valgesse rassi kuuluvuse tõttu). Valgenahalised austraallased. Valgenahalised huligaanid mõnitasid neegersportlasi. Naine oli valgenahaline nagu kõik punapead.
2. ‹s› sellise nahavärvusega inimene. Ta oli ainus valgenahaline mustade hulgas.

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.

vana|kuu
(kahaneva kuufaasi kirjeldamisel:) Kuu, mis on nähtav kahaneva pahemale pööratud kumerusega poolringina v. sirbina; sellise Kuu paistmise aeg. Taevavõlvil paistab vanakuu veerandik. Vanakuu lumi jääb püsima. Vanakuu reede öeldi olevat õnnetu.

varietee ‹15› ‹s›
meelelahutuslik segaeeskavaga kontsertetendus, mille numbrid pole süžeeliselt omavahel seotud; sellise kavaga lõbustuskoht. Varieteed esitati mitmes Tallinna restoranis. Endine priimabaleriin esineb nüüd varietees. Läksime õhtul varieteesse. *Varietee või kabaree – meie oludes on see sama asi, segaeeskavaga lokaal. M. Mutt.

veerand ‹-i 2›

1. ‹num› (kasut. vastava osa märkimisel ühikust või tervikust:) üks neljandik: 1/4 (e. 0,25), neljandik. Veerand miljonit. Kaks ja veerand kilomeetrit. Vett on umbes veerand ämbrit. Veerand teed, teest on läbitud. Veerand toodangust läheb ekspordiks. Veerand metsadest hävis. Kohtumine ei väldanud veerandit tundigi. Ole nüüd veerand minutit vait! Kirjutas juhtunust alles veerand sajandit hiljem. Tööd ei teinud, kolm veerandit ööpäevast magas. Keeras võtit veerand ringi. *.. teatab uhkusega, et ka tema on veerand rootslast! V. Beekman. | (kellaaja kohta). Kell on veerand neli. Protseduur vältas kella viiest veerand kuueni.
▷ Liitsõnad: kolmveerand.
2. ‹s› üks mingi eseme, sündmuse, nähtuse vms. neljast (mõttelisest v. tegelikult moodustuvast võrdsest) osast, neljandik. Käes on aasta viimane veerand. See juhtus sajandi kolmandal veerandil. Kõige väsitavam oli matka teine veerand. Tükelda kartulid veeranditeks! Ema pani pojale kaasa terve suitsetatud lamba veerandi. Akadeemiline veerand 'veerandtund, mille võrra loengu, koosoleku vms. algus väljakuulutatud ajast hilineb'. Tasapind jagatakse koordinaattelgedega neljaks veerandiks mat kvadrandiks. *Ah lihast räägid. .. kas sa mulle mõnda kintsu või veerandit kaasa ei toonud? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: lamba|veerand, sea|veerand, vasikaveerand.
3. ‹s› üks neljast kooliaasta osast. Esimese veerandi hinded. Kolmandal veerandil käidi palju suusatamas. Neljas veerand oli kõige lühem. *Lähenes veerandi lõpp. Kontrolltöödel polnud otsa ega äärt .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: õppeveerand.
4. ‹s› esineb Kuu faaside, mil Kuu on nähtav sirbina (poolkettana), nimetustes; ka sellise Kuu kohta. Kuu faasid on: noorkuu, esimene veerand, täiskuu ja viimane veerand. Taevast paistab kuu ahtake veerand. Koju tuldi kuu viimase veerandi valgel. *Pika katuse kohal paistis tõusev kuu, viimases veerandis .. J. Rähesoo (tlk).

veerandik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›

1. veerandiline tükk, veerand millestki. Lisa muna supisse veerandikena. Saiast on alles vaid kuivanud veerandik. Taevavõlvile nihkus vana kuu veerandik. Umbes veerandik aiamaast jäigi läbi kaevamata.
▷ Liitsõnad: lamba|veerandik, saia|veerandik, vasikaveerandik.
2. endisaegne mahumõõt, 1/4 tündrit. Veerandik silku. Ostis pool veerandikku herneid. *Tökatit, ostke tökatit .. Kuus kopikat kvarta, viisteist veerandik! O. Samma (tlk). || sellise mahutavusega puittünn. Lahtisest veerandikust tõusis heeringalehka.
3. kõnek veerandliitrine pudel viina, asunik. Tõmbas taskust veerandiku. Anna õige veerandiku viina raha.

veerandine ‹-se 5›

1. ‹adj› üht veerandit mahutav. Veerandine pudel.
2. ‹s› sellise mahuga pudel, veerandik. Tegi mulle veerandise välja.
3. ‹adj› veerandtunni ajal väljuv, saabuv, toimuv jne. Veerandine buss.
▷ Liitsõnad: kolmveerandine.

vesi|pea

1. med ajuvedeliku koguse suurenemine koljuõõnes ja sellest tingitud ajuvatsakeste laienemine, hüdrotsefaalia; sellise häire all kannatava inimese suurenenud pea. Kaasasündinud vesipea. Lapsel on vesipea.
2. kõnek (rumala, taipamatu inimese kohta). *Artur ei ole kunagi oma mõistuseoiuga hiilanud, ja nüüd on ta päris vesipea. H. Lehiste.

vigisema ‹37›

1. vaikset peenikest häält tegema, hädiselt (ka virisedes) häälitsema. Imik vigiseb hällis. Laps ärkas üles ja hakkas vigisema. Lapsuke vigises nutta. Haige vigises valu pärast. Kutsikas vigiseb kaeblikult. Kinnipüütud hiireke vigises surmahirmus. || hädisel häälel kõnelema. *".. Aga enne minekut olgu tuba tipp-topp,” vigises siis [naine] haige häälega. E. Tegova. || (sellise häälega) hädaldama, vinguma, (v)irisema. Vanamees vingub ja vigiseb iga asja pärast. Mis sa vigised mu kallal kogu aeg!
2. (seoses esemetega:) kigisema. Kusagil kaugel vigises kaevuvinn. Vana vigisev tool. *Keegi kisub kandlekeeli, need venivad ja vigisevad. L. Kibuvits.

vilu ‹11›

1. ‹adj› mitte päris külm, jaheda ja külma vahepealne. Vilu õhk, aastaaeg. Vilu vesi, meretuul. Hommikud ja õhtud on siin üsna vilud. Kui aprill on soe, võib karta vilu maikuud. Päevad muutusid lühemaks ja vilumaks. Toas on päris viluks läinud. Nunnad on harjunud viludes kongides elama. Ilm läheb viluks, vilule. || (sellise tunde, aistingu kohta). Mul on natuke vilu. Märgade riietega võib kergesti vilu hakata. Sooja teki all pole lapsel vilu. Kaste tundus paljastele jalgadele vilu. Vilu viirg käis kehast läbi. Jube eelaimus võttis südame alt viluks 'tekitas kõhedust'. || päikesevarjuline ja seetõttu jahe. Põgenes palava päikese eest kirikusse, kus oli meeldivalt vilu. *Mõtle, kui vilu on nende [= õlgkübarate] all heina niita, päike ei paista pähe .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› piltl ükskõikne, ilma soojuse ja südamlikkuseta, jahe. Vastas viisakal, kuid vilul toonil. Räägitakse, see kaunitar olevat vilu verega. *Vahest peitis ka noorik oma sisemist soojust vilu koore alla .. E. Vilde.
3. ‹s› kerge külm, jahedus. Varahommikune, sügisene vilu. Tõstis krae õhtuse vilu vastu üles. Kivimüür õhkub head vilu. Vilu poeb hõlmade vahele. Vihma järel on oodata vilu. Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta.
▷ Liitsõnad: hommiku|vilu, õhtu|vilu, öövilu.
4. ‹s› jahe päikesevarjuline koht, vari (3. täh.) Keskpäeva kuuma mahendas vaid palmipuude vilu. Lagedal rabal polnud vilu ega varju. Temperatuur ulatus isegi vilus 38 kraadini. Tule vilust päikese kätte!
▷ Liitsõnad: metsavilu.
5. ‹s› ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› varju, varjus, varjust (4. täh.) Imik pandi vilusse magama. Lõunauinakuks pugesid heinalised villu. Õllevaat tõsteti puude vilusse murule. Istus tamme all vilus. Vara veel puhata mulla all vilus. Vanaisa puhkab juba ammu surnuaia vilus 'surnuaial'. Ei tahtnud katuseräästa vilust palava päikese kätte minna. *.. suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus .. M. Heiberg.
6. ‹s› (mitmesugustes piltlikes väljendites). Ma ei salli tema vilu varjugi 'üldsegi mitte'. Kui peremehel pidu, siis sulasel vilu 'kiirus' taga. Varas kadus nagu vilu 'kiiresti'. Jooksis niisuguse viluga 'kiiruga', et suss lendas jala otsast ära. Sinna on ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava maa kohta). Viimati teevad tal varbad viluks 'löövad ta maha'. Kartis, et ta autot tahetakse viluks tõmmata 'ärandada'. Nii tore poiss, et lööb kõik teised viluks (tunnustav ütlus). *Mis sa veel elad või pilli ostad, kui teine mees iga kuu su rahast kolmsada marka viluks lööb [= ära varastab]. A. Hint.

vinguma ‹42›

1. peenikest kimedat häält (kestvalt) kuuldavale tooma, kiunuma. a. (elusolendite hrl. erutust väljendava nasaalse hääle kohta). Purelevad koerad lõrisevad ja vinguvad. Kutsikas vingus haledasti valust, valu pärast. Kui foksterjer näeb oma peremeest, hakkab ta rõõmust vinguma. Orikas ruigas ja vingus kui tapalaval. Näljased põrsad võtsid talitaja vingudes vastu. Rebane turtsus ja vingus vihaselt. „Küll sa mu käes veel ükskord vingud!” ähvardas mees õunavarast. Vingudes kihutasid lapsed rõõmuteadet koju viima. Naise hääl muutus tigedalt vinguvaks. *Tagatipuks hakkas ta pugejaliku falsetiga vastikult vinguma – täiesti nagu hiina mops. R. Saluri (tlk). b. (eluta looduse, esemete kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Tuuled, tormid, tuisud vinguvad raevukalt. Tuul vingus korstnas, räästas, traatides, kõrvus. Vastu akent peksis tigedalt vingudes viltune vihm. Väljas pladiseb ja vingub. Merevood vingusid paadi ümber. Üle peade vingusid kuulid, miinid, šrapnellid. Mürsukillud paiskusid vingudes laiali. Malakas, vemmal, piits, nuut vihiseb vingudes. Traadid vinguvad tuule käes. Tormis vinguv mets. Toores puu vingub tules. Vaierid katkesid vingudes. Auto sööstis kummide vingudes minema. Kõrtsis vinguvad rõõmsalt viiulid. Treipink, höövelmasin vingub. Pingul vints vingus. Hommikust õhtuni vingusid metsas saed. Karussell hakkas kriiskavalt vingudes keerlema. Kaater eemaldus mootorite vingudes. || (töötamise, liikumise intensiivsust rõhutades). Töö lendas, nii et vingus. Elu või surm, aga nüüd paneme auto vinguma. *.. kui [lõikuse] tähtpäev tulnud, siis rukis või vingugu käes. H. Kiik.
2. (kimeda nasaalse häälega) hädaldama, halisema, virisema; nutma; sellise häälega midagi ütlema. Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. Otsib naist, kes ei vinguks ega armukadetseks. Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. Nii tühja asja pärast sedasi vinguda! Poiss ainult vingus hoopide all. Hüsteeriliselt vinguv naine. „Jäta järele!” vingus tüdruk. || sellise häälega nuruma, manguma. *Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid. L. Metsar (tlk).

visisema ‹37›

1. visinat andma. Kohvikann visiseb tasakesi. Katel keeb ja visiseb. Vesi visiseb katlas. Avas visiseva limonaadipudeli. Õllevirre visiseb vaatides. Vanamees imes oma visisevat piipu. Mootor turtsatas, visises pisut ja jäi seisma. Jalgratta tagumine kumm visises kahtlaselt. Laps on nohus, nina aina visiseb. Haige hingas pikkade, visisevate hingetõmmetega. *Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas .. A. H. Tammsaare. *Kusti viskas leili. .. kuumad kivid kärkisid ja paukusid, susisesid ja visisesid .. J. Lintrop. || (vaevalisel põlemisel; ka sellise põlemise kohta). Märjad, vettinud halud visisevad pliidi all. Tuli visiseb toores puus. Niisked oksad visisevad ja suitsevad. Kustutab visisevaid tukke. Piibus visiseb pinutagune. Aianurgas visiseb prahilõke. *Nende suhtedki Romaniga visisevad nagu tuli märjas puus. A. Beekman. || visinal liikuma, tõusma vms. Katla kaane alt visiseb auru. Tuleasemelt visises suitsu.
2. visinal, ka virilalt v. tigedalt rääkima. „Küll näed,” visises mees läbi hammaste. Las kadedad visisevad. || visinaga häälduma. *Aga küll kurat susiseb ja visiseb see vene keel! M. Metsanurk.

wok [vokk] ‹wok'i 21› ‹s›

1. wok-pann. Söömispulgad ja wok on leiutatud Hiinas.
2. (sellise panniga valmistatud roa kohta). Perenaise pakutud wok maitses kõigile.

voolu|jooneline
(keha, sõiduki kohta:) sellise kujuga, et õhk v. vesi keha v. sõiduki liikumist võimalikult vähe takistab. Voolujooneline lennuk, auto, laev. Voolujoonelise kerega sportauto. Vaalal on pikk voolujooneline keha. Lindude voolujooneline kuju. Kõige voolujoonelisem on väljavenitatud tilga kujuline keha.

väänama ‹väänata 48›

1. painutama, kõverdama, koolutama, keerama; sellise tegevusega midagi valmistama. Lind väänas pead siia-sinna. Laps väänas nukku nii ja naa. Tuul väänas puude latvu. Sellised lained on suutelised raudtalasid väänama. Jalgrattal tuleb lenks sirgeks väänata. Nii tugev jõumees, et väänab või ahjuroobi kõveraks. Vits väänati keerdu nagu köis. Väänas suure võtmega tabaluku kinni, lahti. Akrobaat võib end lausa sõlme väänata. Riiet kuivaks väänama 'riide keeramisega sellest vett välja pigistama'. Mehed väänasid endale plotski ette. Kaseokstest väänatud väravavõru. | piltl. *.. eks seda [= paragrahvi] väänatud vahel ka kolmandat pidi keerdu, nagu just parajasti tarvis läks. V. Pant. || (näoga ühenduses). Väänab põlastavalt suud. Hakkas huuli väänates nutma. *Kust sa oled võtnud selle inetu kombe lõustu väänata? M. Traat.
2. jõudu kasutades midagi oma kohalt kangutama, kedagi asendit v. kuju muutma panema. Politseinik väänas mehe käed selja taha. Ähvardas vingamehel kaela kahekorra väänata 'lõpu peale teha'. Oli käe paigast väänanud. Õnnestus kallaletungijal pussnuga käest väänata. Maadlejad püüdsid teineteist maha, pikali väänata. *.. [õpetaja] haaras Stepanil juustest, väänas ta kummuli toolile ja hakkas kõigest jõust vitsaga vorpima. H. Rajamets (tlk). || kõnek (pikaliheitmise kohta). Koer väänab enese põõsa varju maha. *.. nõnda kui väänan õhtul kere maha, siis enne ei ärka kui hommikul. A. Kivi.
3. millelegi teist sisu v. kuju andma, moonutama. a. midagi vääralt paista laskma. Seadust, fakte väänama. Püüab jonni pärast tõde kõveraks väänata. Väänas võistlustulemused oma meeskonna kasuks. Väänab kõik naljaks. b. normaalsest kõrvalekalduvaks muutma. Välismaalane väänas imelikult sõnu. Eduardi nimi väänati Etsiks. *.. eesti keelt vägevasti väänates esitas lühikese küsimuse: „See täine ristiusu öppetus!” J. Semper.
4. kõnek tugevasti lööma, virutama. Väänan sulle õige ühe jõmaka! Väänas kakluses teisele vastu kaela, mööda kõrvu. Poiss on ülekäte läinud, tuleb hakata vemmalt, vitsa väänama (peksaandmise kohta). *.. Madis väänas järiga Pärtlile nii, et see laua varju kadus. A. Sinkel.
5. kõnek midagi energiliselt tegema (ka rõhutades teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust). Loomad väänasid hoolega värsket rohtu keresse. Pühade ajal tohtis leiva peale ükskõik kui paksult võid väänata. Väänas kraavi kaevata.
6. kõnek (kellelegi) mingeid ebameeldivusi, hädasid vms. määrama v. esile kutsuma. Talupoegadele väänati rängad normid kaela. Kui vahele jääd, väänatakse sulle kopsakas trahv. Talle väänati huligaansuse eest kaks nädalat. Väänas pildile soolase hinna. *„Inimene ei tee teisele midagi rumalast peast,” seletas isa, „vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata.” A. H. Tammsaare. *Nad väänavad sulle kraesse mõne varguse, võib-olla isegi mõrva .. E. Õunapuu.

äratama ‹37›

1. uneseisundist ärkvele ajama, virguma panema, üles ajama. Peab lapsed äratama. Isa käskis ennast äratada kell kuus. Ärata mind hommikul vara, aegsasti. Püüdis vaikselt liikuda, et magajaid mitte äratada. Pere äratas sünnipäevalapse lauluga. Magab nagu surnu, teda ei ärata isegi suurtükipauguga. Öösel äratas meid vali koputus uksele, kõuekärgatus, koerte haukumine. Tooli kägin äratas memme tukastusest. Talveunest äratatud karu.
2. (pool)teadvuseta olekust toibutama, teadvusele tooma; mõnest muust seisundist elustama, ärksaks, virgeks v. elavaks muutma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Patsienti hakati minestusest äratama. Tants ja naer äratasid tüdruku letargiast. Kevadpäike äratas putukad talvetardumusest. Laste kisa äratas mehe mõtteist, mõtetest. Tark olevat haigeid ravinud ja mõne surnustki äratanud. Räägiti, et võõras oskavat surnuid ellu äratada. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama panema; millekski vaimset tõuget ja virgutust andma. Jannsen äratas eestlaste rahvusteadvust. „Kalevipoeg” avaldas rahvale äratavat mõju. Usule, usuelule äratatud inimesed võeti koguduse liikmeks. Rahvamaja äratas küla uuele elule. || midagi unustatut v. kõrvalejäänut elustama; kelleski midagi varjul olevat toimima panema. Kohtumine äratas ellu aastatetaguse mälestuse. Mis sest minevikust enam ellu äratada. Uuesti ellu äratatud lootus. Armastus äratas noormehes romantiku. Hädaoht äratas mehes tundmatuid jõuvarusid. Alkohol äratas temas looma.
3. (mingit tunnet, suhtumist vms.) esile kutsuma, tekitama. Raamat äratas (üldist) tähelepanu. Ettekanne äratas kuulajais suurt huvi. Selline teguviis ei ärata usaldust. Asi äratas kahtlust. Kaunis naine äratas mehes iha. Ülekohus äratab viha. Uhke auto äratas teistes nii imetlust kui ka kadedust. Ei maksa asjata lootusi äratada. Püüdis teises enda vastu kaastunnet äratada. Võõras ei äratanud minus sümpaatiat, poolehoidu, armastust. Kirjutis äratas vastakaid mõtteid. Juhtum äratas elavat vastukaja. Aukartust, lugupidamist äratav vanus.

ärkama ‹ärgata 48›

1. uneseisundist toibuma, ärkvele tõusma, virguma. Unest, magamast ärkama. Ärkasin juba varahommikul, enne kukke ja koitu. Vahel ärkan keset ööd. Kui pere ärkas, oli suur valge väljas. Ärkas kellahelina, kõuekõmina, koerte haukumise peale. Ärkas kolinast, ägedast südamekloppimisest. Ärkas jubedast unenäost suure kergendustundega. Ema ärkab lapse virisemist kuuldes kergemini kui muude häälte peale. Sina ka juba ärganud? Ärgates ei saanud kohe aru, kus ma olen. Vägilane magas ärkamata kaks ööpäeva järjest. Kui ma koidikul virgusin, olid ka linnud ärganud ja laulsid. Kevadel ärkavad loomad talveunest. Linn, küla, tänav hakkab ärkama. | piltl. Linnulaulust ärkab mets ja maa.
2. (pool)teadvuseta olekust toibuma, teadvusele tulema; mõnest muust seisundist elustuma, ärksaks, virgeks v. elavaks muutuma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Minestusest, narkoosist, morfiiniuimast ärkama. On teadvusele, meelemärkusele ärganud. Ärkas tardumusest, rammestusest, mõtetest, unistustest. Naudingust ärganud, tajusime jälle ümberringi toimuvat. Varjusurmast ärkama. Räägitakse, et surnukeha ärganud ellu ja tõusnud istuli. Tunne oli selline, nagu oleks surnust (ellu) ärganud. *Lugesin tundide ajal .. Ma ei kuulnud sageli üldse, millest räägiti, ja tihti tuli mind kaks korda küsida, enne kui ärkasin. J. Smuul. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama hakkama, vaimselt virguma; usklikuks saama, usku pöörduma. Rõhutud rahvas hakkab ärkama. Kogudus palvetas, et õnnetu naine uskmatusest ärkaks. Ärganud hinged. Ärkamata ilmalaps. *Andrese vanarahvas on ärganud inimesed, käivad ligidal ja kaugel palvetundides. Madde Kalda. || (taas) toimima hakkama, (taas) tegevusse astuma. Kauge mineviku pildid ärkavad ellu. Varemeis linn ärkab uuele elule. Niiskuses ärkas jälle ta vana luuvalu. Temas ärkas endine õpetaja. Pojas ärkas mees. Poisis ärkas silmapilk kavaler.
3. (mingi tunde vms. kohta:) tekkima, tärkama. Rahvas ärkas lugemishuvi. Südames ärkas lootus, kuri kahtlus. Tüdrukus ärkas trots, viha.

ühis|töö

1. ühiselt tehtav töö, koostöö. Suuremad tööd tehti ära ühistööna. Probleemi uurimiseks on vajalik mitme maa teadlaste ühistöö. Oskussõnavara on sündinud eriteadlaste ja keelemeeste ühistöö tulemusena. Film on valminud Prantsusmaa ja Itaalia kineastide ühistööna. || sellise töö tulemus. Võistlusele oodatakse ka ühistöid.
2. töö ühismajandis, artellis. Kolhoosi ühistöö.

üür ‹-i 21› ‹s›

1. teisele isikule antud õigus kasutada omaniku asja kokkulepitud tingimustel. Üürile andja, võtja. Andis korteri, ühe toa, pianiino üürile. Võttis suvepuhkuse ajaks ühe vana maja üürile. Mul üks tuba vaba, võtan sind üürile 'üürnikuks'. Ise elas aiamajakeses, tänavaäärne maja oli üüri peal 'selles elasid üürnikud'.
▷ Liitsõnad: allüür.
2. tasu sellise kasutamise eest. Kõrge, madal, suhteliselt kallis, odav üür. Maksis peremehele kahe kuu üüri ette. Üür toa eest oli 1500 krooni kuus. Oli korteriühistule juba mitme kuu üüri võlgu. Peremees tõstis üüri. Ela, üüri ma sinult ei võta! Palus perenaist, et see veel üüriga pisut kannataks 'selle saamisega ootaks'.
▷ Liitsõnad: auto|üür, korteri|üür, kuuüür.