[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abiootiline ‹-se 5› ‹adj›
eluta keskkonnaga seotud. Abiootilised tegurid.

kokku ajama

1. kokku koondama. a. (eluta asjade kohta:) kokku tassima, tõstma, koguma jne. Kivid aeti põllu serva kokku. Praht, oksarisu aeti aianurka kokku. Tuisk on lund hoonete vahele kokku ajanud. Ajab lausa labidaga, kühvliga, roobiga raha, vara kokku. b. (elusolendite kohta:) kogunema panema, kogunema sundima. Koosolekule oli palju rahvast kokku aetud. Ajame koosoleku kokku ja otsustame asja ära. Terve suguselts oli pulma kokku aetud.
2. kõnek (igasugust asja) kokku rääkima, kokku keerutama. Tema jutul pole aru ega otsa, ajab kokku, mis sülg suhu toob.

biogeo|tsönoos
biol biotsönoosi ja selle elupaiga eluta keskkonna looduslik kompleks

elutu ‹1› ‹adj›

1. ilma eluta, eluprotsessita, elu tunnusteta. Elav ja elutu loodus. Tormist murtud elutu puu. Uppunu jäigi elutuks. Halvatud käsi rippus elutuna. Sõdurid kandsid seltsimehe elutut keha. || elusolenditeta, elumärkideta. Elutu kõrb, polaarala, lagendik. Elutud varemete väljad. Mahajäetud, elutu maja. Talvel on põllud elutud. *.. kõik ümbrus oli nii elutu ja tühi kui surnud. R. Roht.
2. liikumatu, tardunud, tuim; lõtv, loid, ilmetu. Elutu vaade, ilme, pilk, käepigistus. Elutu näonahk. Elutud huuled. Kuu elutu valgus. *Nende [= meeste] pead olid norgus ja käik elutu. E. Vilde.

keskkond ‹-konna 22› ‹s›

1. füüs keem aine, milles toimub mingi protsess. Tahke, vedel keskkond. Happeline, leeliseline, neutraalne keskkond. Neelav, murdev keskkond. Õhk, vesi, jää või mingi muu keskkond. Üleminekul ühest keskkonnast teise valguskiired murduvad. Keskkonna takistus pendli võnkumisel.
▷ Liitsõnad: dispersiooni|keskkond, korrosiooni|keskkond, reaktsioonikeskkond.
2. biol eluta v. elusa looduse tegurite kogum, milles organism asub ja mis teda mõjustab. Looduslik, geograafiline, aineline keskkond. Keskkonna saastumine. Kahjulike tööstusjäätmete sattumine keskkonda. Kõrbetaimed on keskkonnaga hästi kohanenud.
▷ Liitsõnad: elu|keskkond, kasvu|keskkond, loodus|keskkond, toite|keskkond, väliskeskkond.
3. ümbrus, sotsiaalsed tingimused, milles inimene elab, miljöö. Sotsiaalne, väikekodanlik keskkond. Ta pärineb talupoeglikust keskkonnast. Lapse arengut pärssiv, soodustav keskkond. Autor tunneb hästi keskkonda, mida ta oma teostes kujutab.
▷ Liitsõnad: kasvu|keskkond, küla|keskkond, linna|keskkond, maa|keskkond, tööliskeskkond.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kiljuma ‹42›

1. heleda häälega karjuma. Lapsed kiljusid heameelest, rõõmust. Naised pistsid ehmatusest, hirmust heleda häälega kiljuma. Tüdruk kilkas ja kiljus kiigel, kõditajate käes. Tehti ringmängu, lauldi, hõisati ja kiljuti. Ta lausa kiljub naerust, naerda. Kiljuv hääl, nutt. || (loomade, eriti lindude kõrgetoonilise häälitsemise kohta). Kajakad kiljuvad. Kiivitaja tõusis heledalt kiljudes lendu. Kutsikas põgenes kiljudes. *.. kaugemal rabametsa kohal kiljus vihmakass ja kõlas musträhni helisev hüüd. O. Tooming. || piltl (eluta looduse mingi kõrge heleda heli kohta). *Tramm lähenes, lüües kurviks painutatud roopapaaril kiljuvat vilet. V. Gross.
2. midagi kõrgel heledal toonil hüüdma. „Lase mind lahti!” kiljus tüdruk mulle otse kõrva sisse. *„Ah nii,” kiljus poisi ema. „Ma tean küll su plaane, va jääger ja riigivaras! .. ” L. Kibuvits.

kilkama ‹kilgata 48›

1. heleda kõlava häälega hüüatama. Ta hakkas heameelest, rõõmust, rõõmu pärast, heameele pärast kilkama. Lapsed jooksid kilgates ringi. Isa tõstis kilkava pisipoja põlvele. Tüdrukuke ajas kilgates kutsikat taga. Tüdrukud kiljusid ja kilkasid kiigel, põgenesid kilgates hanede eest. || (lindude ja loomade heleda häälitsemise, eriti koera heleda klähvimise kohta). Koer ajab kilgates jänese jälgi. Kalakajakate kilkavad hüüded. *.. ilves kilkas seal mõnikord oma verejanulist hüüdu .. R. Roht. || piltl (eluta looduse helide kohta). *Kuljus kilkab saani sõites .. M. Under. *..sepapajas kilkavad vasarad hilisõhtuni .. L. Meri.
2. midagi heleda häälega hõikama v. rääkima. „Nii mina seda asja ei jäta!” kilkas eit. *„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes sepapoiss .. E. Kippel. *Koduküla kaunitarid kilkasid, minul ei olevat mingit töömehe nägu. I. Sikemäe.
3. kõnek kiitlema, kelkima. *Näis – nüüd lasebki oma uue häärberi seintele siidist tapeedi peale liimida, nagu ikka kilkas. E. Tammlaan. *Kus leidis mul asja, millal oma vasikaga kilgata. E. Krusten.

kiunuma ‹42›

1. heledalt vinguma. a. (elusolendite tekitatud häälte kohta). Kutsikad kiunusid. Koer kargles ja kiunus rõõmu pärast. Näljased sead kiunusid. Põrsas kiunub kotis. Naised kiunusid naerda. Hääl muutus vihast, valu pärast kiunuvaks. Kiunuv hingamine, köha. b. (esemete, eluta looduse tekitatud helide kohta). Uks, värav, vints kiunus. Määrimata vankrirattad kiunusid kaeblikult. Kiik kägises ja kiunus. Raielangil kiunusid saed. Kuul lendas kiunudes mööda. Mürtsus trumm ja kiunus viiul. Lumi kiunus reejalaste all. Tuul kiunus korstnas ja ahjutruupides. || vastavat heli tekitades kulgema. *Kuulid kiunusid ja plaksusid kividesse. V. Beekman.
2. kõnek (vinguva häälega) hädaldama, kurtma v. virisema, vinguma. „Ära löö, valus on!” kiunus poiss. *„Ärge jätke ust lahti!” kiunus ta. „Kes maailma kütta jõuab!” K. Ristikivi.

kriiskama ‹kriisata 48›

1. heledat, teravalt läbilõikavat häält tegema. a. (inimeste karjumise v. hüüdmise kohta). Hüsteeriliselt, vihaselt, kiledalt, ärritatult kriiskama. Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine. Kriiskav hääl. Kostis kriiskav kisa, nutt. *Ta häälgi tõusis mehelikust baritonist kriiskavaks aldiks.. K. Rumor. b. (muude elusolendite sellise valju häälitsemise kohta). Peoleo kriiskab enne vihma. Papagoi kriiskab puuris. Järve kohal kriiskasid kajakad. Vihane kukk kriiskas laulda. Puude otsas lärmitsesid ja kriiskasid ahvid. *Suitsenud raudkivist laotud ahju pragude vahel kriiskasid kilgid. J. Mändmets. c. (eluta looduse pikemate teravate helide kohta). Mürtsuvad trummid ja kriiskavad vilespillid. Trammi rattad kriiskavad pöörangul. *Varahommikust hilisõhtuni kriiskas kreissaag. M. Mõtslane.
2. (värvitoonide kohta:); eredana, käredana, lõõskavana paistma. Kriiskavad värvi(tooni)d. Raamatute kriiskavad kaanepildid. *.. seinu katsid lilled, väänduvad ronitaimed, puud ja põõsad, ent see kõik oli elutu, kriiskas vaid kullasära.. T. Vint.

loodus|teadus
‹hrl. pl.› teadus elusast ja eluta loodusest. Loodusteaduse areng. Loodusteaduste all mõistame ennekõike botaanikat, zooloogiat, bioloogiat, füüsikat ja keemiat.

muld ‹mulla 22› ‹s›

1. ka põll elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel kujunenud maakoore pindmine kobe kiht, millesse kinnituvad taimede juured. Mulla koostis, struktuur, lõimis, kores, õhusisaldus, värvus, kapillaarsus, poorsus, happesus, sooldumine, temperatuur. Happeline, karbonaatne, leetunud, soostunud muld. Muldade nomenklatuur, klassifikatsioon, kaardistamine. Viljakas, rammus, huumuserikas, must, punane, savisegune muld. Muld on märg, niiske, tahe, kuiv, kohev, kobe, sõmer. Mulla pindmine kiht. Mulda harima, väetama, lupjama, kobestama. Lilledele on vaja uut mulda. Vajutan labida mulda. Käed, jalad on mullaga koos. Rohukamar mullale ning porile sõtkutud. Kevadel sai seeme aegsasti mulda. Taim vajab temale sobivat mulda ega taha igas mullas kasvada. Muldade viljakust tuleb tõsta väetamisega. *Suviti hoidsid kanad põõsaaluse mullal, see oli nende parim siblimispaik. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: alluviaal|muld, glei|muld, hall|muld, kamar|muld, karbonaat|muld, kastan|muld, lammi|muld, leede|muld, liiv|muld, liivsavi|muld, loo|muld, mineraal|muld, must|muld, mägi|muld, niidu|muld, nõmme|muld, pruun|muld, puna|muld, raba|muld, rusk|muld, rähk|muld, savi|muld, saviliiv|muld, soo|muld, tuhk|muld, tundra|muld, turvas|muld, uhtemuld; aia|muld, huumus|muld, kompost|muld, kõdu|muld, künni|muld, lava|muld, lehe|muld, liiva|muld, metsa|muld, muti|muld, mätta|muld, poti|muld, põllu|muld, sõnniku|muld, turbamuld; vormi|muld, värvimuld.
2. piltl (maa, maapinna, mullapõue jms. kohta, hrl. kodupinna, surma v. matmisega seoses). Ta ei lähe võõrsilt õnne otsima, tema juured on (kõvasti) kodukoha mullas. Kõik me läheme kord mulda, mulla alla. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa jälle saama. Raske haigus viis mehe mulda. Ta maeti, sängitati, pandi, viidi kodukalmistu mulda. Mulda varisenud koolivennad. Olgu kodumaa muld teile kerge! Vanaisa puhkab, magab ammu mullas, mulla all. Tudisev rauk, lähemal mullale kui elule. *.. valitsejad, kes seda [Eestimaa] mulda on tallanud, tulevad ja lähevad oma kannupoistega koos. .. Aga rahvas on paigal, aina selle mulla peal. J. Kross.
▷ Liitsõnad: kodu|muld, maa|muld, sünnimuld.
3. piltl väga vana inimene, rauk. Kauaks teda, vana mulda, enam! Mis minusugusest mullast enam tegijat või toimetajat. Palju mulle, mullale, enam tarvis on. *Mis meil muldadel enam karta. Ühe jalaga juba hauas. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: inimesemuld.

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

pirisema ‹37›

1. pirinat (1. täh.) andma, seda kuuldavale tooma. Kärbsed pirisevad liimipaberil, aknal, ämblikuvõrgus, lae all. Ei saa magada, kui sääsk kõrva ääres piriseb. Parm piriseb. Rohus pirises viga saanud mesilane. Herilane piriseb tigedalt ümber pea. || (eluta looduse ning esemete helide kohta). Soine maa piriseb ja poriseb vihma ajal. Kuuldetorus pirises nõrk signaal. Raadio piriseb: on jaama pealt ära. Koolikell pirises lapsed tundi. Siis hakkasid viled pirisema. *.. ainult kuskil üksiku akna taga pirises mandoliin ja põnksus kitarr.. E. Kippel. *Pliidil piriseb vorstipann. O. Anton. || (tasase, nigela häälega rääkimise, laulmise kohta). Naine pirises midagi ebamäärast vastuseks. *Orel mängis ja „saksad” pirisesid laulda. A. Kitzberg. | piltl. Ta sõnad pirisesid tüdrukul hoiatavalt kõrvus.
2. virisema, virisedes nutma; hädaldama, kurtma, vinguma. Haige laps on rahutu ja piriseb. Laps kätkis hakkas pirisema. Jäta nutt, kes siis tühja asja pärast piriseb! Sa juba suur mees, mis sa ometi pirised. Muudkui piriseb nutta. Perenaine iriseb ja piriseb iga asja peale. Mis sa pirised mu kallal! Ära pane vanameest tähele, las piriseb! *„Pole meil midagi oma elu üle piriseda. Elame päris hästi,” kinnitas Alma.. E. Rängel.

radiesteesia ‹1› ‹s›
õpetus elusa ja eluta looduse objektide oletatavaist kiirgus- ja infoväljadest, mida sensitiivid on võimelised tajuma

turtsatama ‹37›

1. korraks v. järsku turtsuma. a. (elusolendi kohta). Kass ajas karvad turri ja turtsatas mitu korda. Tüdruk turtsatas pahaselt, tigedalt, põlglikult. Turtsatas suurest pahameelest. Turtsatas ja kehitas õlgu. Mees turtsatas, nagu oleks tal midagi kurku läinud. Mõned ei saanud naeru pidada ja turtsatasid. Laps turtsatas naerma. Vahetevahel turtsatab keegi naerda. Turtsatas paar korda aevastada. b. (masinate, esemete vm. eluta looduse helide kohta). Viimaks auto turtsatas, mootor hakkas tööle. Mootor turtsatas paar korda ja suri siis välja, hakkas siis tuure võtma. Mootorratas turtsatas ja paiskas õhku tossupilve. Mootorid turtsatasid tööle, käima. Auto turtsatas minema, seisma. Esikus turtsatas uksekell. Korgi alt turtsatas limonaad.
2. vihaselt, järsult, tõredalt kõnelema. Tüdruk turtsatas poisile midagi põlglikult. „Ole kuss!” turtsatas naine.

vinguma ‹42›

1. peenikest kimedat häält (kestvalt) kuuldavale tooma, kiunuma. a. (elusolendite hrl. erutust väljendava nasaalse hääle kohta). Purelevad koerad lõrisevad ja vinguvad. Kutsikas vingus haledasti valust, valu pärast. Kui foksterjer näeb oma peremeest, hakkab ta rõõmust vinguma. Orikas ruigas ja vingus kui tapalaval. Näljased põrsad võtsid talitaja vingudes vastu. Rebane turtsus ja vingus vihaselt. „Küll sa mu käes veel ükskord vingud!” ähvardas mees õunavarast. Vingudes kihutasid lapsed rõõmuteadet koju viima. Naise hääl muutus tigedalt vinguvaks. *Tagatipuks hakkas ta pugejaliku falsetiga vastikult vinguma – täiesti nagu hiina mops. R. Saluri (tlk). b. (eluta looduse, esemete kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Tuuled, tormid, tuisud vinguvad raevukalt. Tuul vingus korstnas, räästas, traatides, kõrvus. Vastu akent peksis tigedalt vingudes viltune vihm. Väljas pladiseb ja vingub. Merevood vingusid paadi ümber. Üle peade vingusid kuulid, miinid, šrapnellid. Mürsukillud paiskusid vingudes laiali. Malakas, vemmal, piits, nuut vihiseb vingudes. Traadid vinguvad tuule käes. Tormis vinguv mets. Toores puu vingub tules. Vaierid katkesid vingudes. Auto sööstis kummide vingudes minema. Kõrtsis vinguvad rõõmsalt viiulid. Treipink, höövelmasin vingub. Pingul vints vingus. Hommikust õhtuni vingusid metsas saed. Karussell hakkas kriiskavalt vingudes keerlema. Kaater eemaldus mootorite vingudes. || (töötamise, liikumise intensiivsust rõhutades). Töö lendas, nii et vingus. Elu või surm, aga nüüd paneme auto vinguma. *.. kui [lõikuse] tähtpäev tulnud, siis rukis või vingugu käes. H. Kiik.
2. (kimeda nasaalse häälega) hädaldama, halisema, virisema; nutma; sellise häälega midagi ütlema. Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. Otsib naist, kes ei vinguks ega armukadetseks. Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. Nii tühja asja pärast sedasi vinguda! Poiss ainult vingus hoopide all. Hüsteeriliselt vinguv naine. „Jäta järele!” vingus tüdruk. || sellise häälega nuruma, manguma. *Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid. L. Metsar (tlk).

väävli|ringe
väävli tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse vahel, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste

üürgama ‹üürata 48›

1. väga valju (madalatoonilist) häält tegema. Mehed üürgasid täiest kõrist laulda. Võeti viina ja siis üürati jälle mõnd laulu. Olime uljad ja üürgasime „Kalevite kantsi”. Algul laulis vaikselt, siis üürgas nii, et mets kajas. „Halloo!” üürgasin, „kas seal on keegi?” Kus kukkus üürgama: „Mina ei võtnud! Mina ei võtnud!” Pistis üürgama nagu Jeeriku pasun 'tegi väga kõva häält'. Rahvasummas üürati vaimustusest. Ehmunud laps üürgas nutta. Põlevas laudas üürgasid härjad. || (pillide jms. eluta looduse tekitatud helide kohta). Naabertoas üürgas raadio. Grammofon üürgas valsse ja fokstrotte. Kooril hakkas orel üürgama ja jumalateenistus algas. Mürtsusid trummid ja üürgasid pasunad. Kiigemäel üürgas lõõtspill. Jaanitulel üürgas pill ja löödi tantsu. Posti otsas üürgas valjuhääldi. Pargis peoplatsil üürgas muusika. Üürgasid vabrikute viled. Ootamatult hakkas sadamas üks sireen üürgama. Üürgas kime autopasun. Üürates kihutas kohale kiirabiauto. Lõid üürgama mootorid ja lennuk hakkas tõusurajal liikuma. Vaenlane pani oma raskerelvad üürgama 'avas neist tule'. | piltl. Väljas üürgas torm, tuuleraju.
2. hrv piltl täie hooga töötama. *Endise Pimediku Mardi, pärastise Martin Runnalmanni asutatud rõõmumaja, õllevabrik ja kõrtsid üürgavad tänapäevani. E. Vilde.