[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elutu ‹1› ‹adj›

1. ilma eluta, eluprotsessita, elu tunnusteta. Elav ja elutu loodus. Tormist murtud elutu puu. Uppunu jäigi elutuks. Halvatud käsi rippus elutuna. Sõdurid kandsid seltsimehe elutut keha. || elusolenditeta, elumärkideta. Elutu kõrb, polaarala, lagendik. Elutud varemete väljad. Mahajäetud, elutu maja. Talvel on põllud elutud. *.. kõik ümbrus oli nii elutu ja tühi kui surnud. R. Roht.
2. liikumatu, tardunud, tuim; lõtv, loid, ilmetu. Elutu vaade, ilme, pilk, käepigistus. Elutu näonahk. Elutud huuled. Kuu elutu valgus. *Nende [= meeste] pead olid norgus ja käik elutu. E. Vilde.