[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.

ahne ‹18 või 1› ‹adj›
enda valdusse kiskuv v. püüdev, võimalikult palju endale tahtev v. endasse ahmiv. Ta on ahne ja ihne. Raha, vara peale ahne. Äritsejad, hangeldajad läksid järjest ahnemaks. Ahne huvi, uudishimu, elujanu. Vaatleb ahnel pilgul looduse ilu. *.. ja tuli tagasi ja ahneil kõrvul / mind kuulas jälle. J. Kross (tlk). || ablas, söölas. Ahne sööma, jooma. Hammustab ahneid suutäisi. Joob ahnete sõõmudega. | piltl. Ahned leegid haarasid kogu maja. Kui palju puid neelab see suur ahne ahi! *See [= saarepuu] on .. ahne ja ablas: kus kasvab, seal imevad juured kõik maa jõu .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: au|ahne, kasu|ahne, raha|ahne, saagi|ahne, võimuahne.

ammutama1 ‹37›

1. suuremast hulgast vedelikust vm. (hrl. puist)ainest vähemat hulka millegagi (välja) tõstma. Kaevust, tõrrest ämbriga vett ammutama. Ammutab kulbiga potist suppi. Ammutage vesi paadist välja, ammutage paat tühjaks. Ammutasin allikast peoga vett. Sõdur ammutas loigust kiivrisse vett. Ammutati salvest vilja kottidesse. Ekskavaator ammutab mulda, liiva, kruusa, põlevkivi. *Poisid neljakesi lappasid võrgulina, kuna Lüstri Kustas ammutas võrgust suure kahvaga kala .. R. Vellend. || (vedelat maavara, näit. välja pumbates). Naftat ammutatakse igal aastal sadu miljoneid tonne. Tühjaks ammutatud mineraalveeallikad.
2. piltl hankima, saama, endasse koguma. a. (millegi konkreetse kohta). Taim ammutab mullast vett, toitaineid. Oja kaob kurisusse, kust ammutavad oma vee lähedal asuvad allikad. b. (millegi abstraktse kohta). Ajakirjandusest ammutatud informatsioon. Kirjanik on ainet, muljeid, inspiratsiooni ammutanud kodukandi elust ning loodusest. Kirjakeel ammutab murdeist uusi sõnu. Raamatutest ammutatud tarkus, teadmised. Millestki jõudu ammutama. Poisid olid pudelist julgust ammutanud. *Kogu tema [= Tõnissoni] tüse keha näib enesele jalgealusest maast elujõudu ammutavat. O. Luts. *Ammuta endasse minu ihu põlemist. E. Vilde.

assimilatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. samataoliseks muutmine, sarnastamine; samataoliseks muutumine, sarnastumine; endasse liitmine v. sulatamine; millessegi liitumine v. sulamine. Rahvusliku eripära, kultuuri erijoonte assimilatsioon. Vähemusrahvaste järkjärguline assimilatsioon. || keel hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
2. biol organismis toimuv biokeemiliste protsesside kompleks, milles lihtsamaist aineist tekivad keerukamad (organismi koostisosad v. varuained), anabolism; ant. dissimilatsioon

assimileerima ‹42›

1. samataoliseks muutma, sarnastama; (endasse) liitma v. sulatama. Enamusrahvas assimileerib vähemusrahvaid. Kohalik elanikkond assimileeris vallutajad ja nende kultuuri. Ümbruse assimileeriv mõju. || keel naaberhäälikut endaga sarnaseks muutma
2. biol lihtsamaist aineist keerukamaid organismile omaseid aineid üles ehitama. Mullast saadud mineraalainetest ja õhu süsihappegaasi süsinikust assimileerib taim orgaanilisi aineid.

fagotsüüt ‹-tsüüdi 21› ‹s›
füsiol loomorganismi rakk, mis on kohastunud bakterite jm. võõrkehade endasse haaramiseks ja lagundamiseks, õgirakk

haarama ‹haarata 48›

1. midagi kiire liigutusega kätte (loomad suhu, küünte vahele) võtma, kahmama; käega (suuga, hammastega vm.) millestki kinni võtma v. selleks mõeldud liigutust tegema. Midagi tangidega, pihtidega, tangide, pihtide vahele haarama. Haaras kaika, relva, esimese ettejuhtuva eseme, et ennast kaitsta. Haaras lapse kaenlasse, käte vahele, sülle. Haarab rooliratta pihku, ohjad kätte. Isa haaras poisil käsivarrest, kraest, rinnust, hõlmast kinni. Haaran varnast mütsi ja laualt raamatu. Haarasin mantli õlgadele ja väljusin. Haaras pliiatsi ja hakkas kirjutama. See otse sunnib sulge haarama 'kirjutama hakkama'. Tüdruk haaras põõsa küljest peotäie marju. Ta haaras käega rinnust kinni ning oigas. Vaarun ja haaran kiiruga tooli seljatoe järele. Kukkudes haarab ta kätega õhku. Koer haaras kondi suhu. Kull haaras saagi küünte vahele. Uppuja haarab õlekõrrestki. | piltl. Ostjad haarasid vastilmunud raamatu otse lennult. Lained haarasid paadi ja paiskasid randa. Tuul haarab kaasa liiva ja tolmu. Leegid haarasid tallikatuse.
2. oma valdusse v. võimusesse võtma. Võimu haarama. Maa-alasid, varasid oma valdusse haarama. Haarasin jutuotsa, mänguinitsiatiivi enda kätte. Teda haaras nõrkus, palavik, väsimus. Mind haaras nukrus, mure, kartus, kaastunne, ahastus, meeleheide. Neidu haaras trots, raev, viha. Jaani oli haaranud tegutsemisiha, kummaline igatsus, võitmatu uudishimu. Lindat haaravad kahtlused, ärevad mõtted. Südant haaras erutus, rõõm. *Meelehärdus haaras voogava lainena kogu ta olemuse. A. H. Tammsaare.
3. kedagi kaasa kiskuma, kütkestama, köitma. See tegevus, töö haaras mind. Film, näidend, tants, maal haarab oma erakordsusega. Laul haaras kuulajaid esimesest hetkest. Romaan haaras mind põneva sündmustiku tõttu. Olime sügavalt haaratud sügismetsa ilust. Mäng haaras poisse niivõrd, et nad unustasid lõunasöögi. Mehed olid jutust sedavõrd haaratud, et ei märganudki lähenevat võõrast. Haarav muusika, vaatepilt, tegelaskuju. Haarav spordiala, võistlus.
4. hõlmama, enda alla võtma, endasse mahutama. Streik haaras ligi paarkümmend tuhat töötajat. Põletik oli haaranud kõri limaskesta. „Tõde ja õigus” haarab üle poole sajandi pikkuse perioodi. Kirjaniku elu ja loomingut haarav monograafia.
5. midagi tajuma, tunnetama. Kõike ümbritsevat ei haara inimene esimese pilguga. Ta haarab probleeme kiiresti.
6. sõj vaenlase tiivast möödudes ümberpiiramise eesmärgil vastase tagalasse tungima

hõlmama ‹hõlmata 48›

1. endasse haarama v. enda all hoidma. Nigula riiklik looduskaitseala hõlmab võrdlemisi suure pindala. Rahupooldajate liikumine hõlmab sadu miljoneid inimesi. Kirjaniku kogutud teoste I köide hõlmab ajavahemikku 1893–1898. See periood hõlmab 13. sajandi esimese poole. Loengute temaatika hõlmas paljusid aktuaalseid probleeme.
2. hrv embama, kaisutama. *Ta tõstis käe, nagu kavatseks tüdrukut hõlmata, aga tõmbas selle kohe tagasi.. R. Sirge.

hügroskoopne ‹-se 2› ‹adj›
endasse niiskust imav. Hügroskoopne aine, vatt, side. Naatriumhüdroksiid on väga hügroskoopne.

imama ‹37›
(hrl. poorsuse tõttu) endasse tõmbama, endasse imema, neelama. Turvas võib imada rohkesti vett. Hügroskoopne side imab haavast erituvat vedelikku. Poorsed kivimikihid imasid vedeliku endasse. | piltl. Käsnana imab ta endase uusi muljeid.

imema ‹37›

1. keele- ja huultelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi (vedelikku, suitsu vm.) avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama. Laps imeb rinda, lutist piima. Imevad kõrrega klaasist kokteili. Põrsad, (lamba)talled imevad ema all. Rästikumürki on võimalik haavast välja imeda. Kondist üdi imema. Sigaretti, suitsu, piipu imema. *Juho imes sügava mahvi, uuris sõpra läbi suitsupilve. E. Tennov.
2. lutsima, lutsutama. Laps imeb tühja lutti, pöialt. Kompvekki, karamelli, iirist imema.
3. alarõhku tekitades või muul teel end kellegi v. millegi külge, midagi endasse v. kuskilt välja tõmbama. Sääsk, kärbes imeb verd. Lüpsimasin imeb nisadest piima välja. Kaan imeb enda jala külge kinni. Pumbad imevad kupli alt õhu ära. Taimede juured imevad pinnasest niiskust, toitu. Käsn imeb enda vett täis. Alusturvas imeb virtsa. Muld ei suuda enam vett endasse imeda. | piltl. Vaatajad tahaksid kogu ilu endasse imeda. Sõda on imenud rahva elujõu. Käsnana imes ta endasse teadmisi. Puhkavad kehad nagu imeksid endasse päikest.

imendama ‹37›
füsiol endasse vastu võtma, resorbeerima

jooma ‹juua, jõin 40›

1. mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama (kruusist, tassist; loomad näit. künast, jõest). Vett, piima, limonaadi, õlut jooma. Daam jõi šokolaadi, laulja tooreid mune. Mees jõi hea janu vett. Jõin kannust kalja, klaasist morssi. Jõi otse ämbri servast. Jooksin veel tassi kohvi. Jõi klaasi põhjani, tilgatumaks, tilgatumalt tühjaks. Istusime teed jooma. Jõin ahnelt, suurte sõõmudega, oma janu täis. Rüübib, lürbib teed juua. Nad sõid kooke ja jõid kruusist mõdu peale. Joo minuga kaasa. Teekäija palus talust juua. Süüa ja juua anti külas korralikult. Kari on veel joomata. Anna hobustele juua! || piltl endasse imema, endasse vastu võtma. Kuiv maa joob ahnelt karastavat vett. Ahne pilguga jõin looduse ilu.
2. (ohtralt) alkohoolseid jooke tarvitama. Kukub, hakkab jooma. Aina joob ja lakub. Jõi end purju, vinti, täis kui tina. Jõi end poolsurnuks, puupaljaks, seaks. On ennast täiesti põhja joonud. See mees joob kõrtsi kuivaks, on juua täis. Selle peale joome! || millegi tähistamiseks v. teat. kommete juurde kuuluvalt alkoholi tarvitama. Juuakse sünnipäevalapse terviseks, noorpaari õnneks. Tervisenaps juuakse põhjani. Mehed jõid sinasõprust, lepitust. Kauba kinnituseks joodi liiku. *..enne seda sel laupäeval joodi kosjad. O. Truu.

kapselduma ‹37›

1. med kapsliga kattuma, kesta ümber kasvatama. Kapseldunud abstsess, tuberkuloosne kolle.
2. piltl nagu mingisse kapslisse, kesta tõmbuma, endasse tõmbuma; end ümbritsevast elust eraldama. Teadlane ei tohi kapselduda oma kitsasse probleemide ringi. Kinnine ja enesesse kapseldunud inimene.

kehandama ‹37›
hrv endasse haarama, endasse võtma, inkorporeerima. *Nagu eespoolsest nähtub, kehandab kirjakeel, kui ta on alles vähenõudlik, endasse eelistavalt rahvakeelendeid .. J. V. Veski.

keskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. asula, koht, ala, millel on mingis suhtes keskne, juhtiv seisund. Hiiumaa keskus on Kärdla. Linna keskus. Riia oli Liivimaa tähtsaim keskus. Elasime maakolkas, kõikidest suurematest keskustest eemal. Vatikan on katoliku kiriku keskus. || millegi keskmine osa, keskkoht, keskpaik. *Taluhooned ehitati krundi keskusesse, krundis oleva tiigi äärde. J. V. Veski. || anat närvikeskus. Valureaktsioonid on seotud koorealuste keskustega.
▷ Liitsõnad: haldus|keskus, kaubandus|keskus, kultuuri|keskus, käsitöö|keskus, liiklus|keskus, maa|keskus, maakonna|keskus, majandus|keskus, metsatööstus|keskus, mäetööstus|keskus, rasketööstus|keskus, spordi|keskus, suusa(spordi)|keskus, suvitus|keskus, teadus|keskus, transpordi|keskus, turismi|keskus, tööstus|keskus, ärikeskus; kuulmis|keskus, nägemis|keskus, närvikeskus.
2. mingit tegevust, valdkonda juhtiv, koordineeriv, endasse koondav asutus, organisatsioon v. selle allüksus. Luureandmed anti keskusele edasi raadio teel. Töötab kaitseuuringute keskuses. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (suure kauba- või teenustevalikuga kaubandus- või teenindusasutuse kohta)
▷ Liitsõnad: arvutus|keskus, autoteenindus|keskus, info|keskus, juhtimis|keskus, kaubandus|keskus, kaugnägemis|keskus, ostu|keskus, perearsti|keskus, pressi|keskus, ravi|keskus, side|keskus, spordi|keskus, teenindus|keskus, tele(visiooni)|keskus, uurimiskeskus.
3. keskpunkt (2. täh.) Tähelepanu, huvi keskuses olema. Tähelepanu keskusse tõusma. Tähelepanu keskusest kõrvale jääma. *Natuke kohmetu oli ta küll, ta polnud harjunud olema seltskonna keskuseks, keda kõik vaatasid ja hindasid. K. Ristikivi.

alla kiskuma

1. allapoole v. maha kiskuma, alla tirima, alla tõmbama, alla rebima. Haaras mul käest kinni ja kiskus mind kännu otsast alla. Kiskus läkiläki kõrvad alla. Veevool kiskus paadi kosest alla. || kõnek (suitsetamise puhul:) endasse tõmbama. Mees kiskus ahnelt suitsu alla.
2. piltl vähendama, madaldama, maha kiskuma. Ettevõtjad kiskusid palgad alla. Paar halba õpilast kisuvad klassi õppeedukuse alla. Niisugune tegu kisub meie autoriteeti alla.

kõike|hõlmav ‹-a 2› partits
kõike enda alla võttev, endasse haarav, üldine. *Inimese ja tehnika vahelised suhted on juba täna kõikehõlmavad ning vastuolulised. T. Lehtla.

neelama ‹neelata 48›

1. kurgu- ja neelulihaste kokkutõmmete abil midagi (hrl. söödavat v. joodavat) suust ja neelust söögitorusse suruma. Toitu, jooki, suppi, putru, vett neelama. Närib, mälub läbi ja neelab. Kurk on haige, neelata on valus, ei saa kuidagi neelata. Näri peeneks, ära tervelt neela. Neelab suhu kogunevat sülge. Madu neelab saagi elusalt. Sööta neelates neelab kala ka õnge. Tsirkusekunstnik neelas mõõku ja tulelonte. Neelab kurku kippuvaid pisaraid, püüab pisaraid neelates nuttu tagasi hoida. || ahnelt sööma v. jooma; sisse sööma. Kohvi peale on ta maias, neelab mitu tassitäit järjest. Polnud aega korralikult süüa, jõudsin kiiruga paar-kolm võileiba neelata. Haiglas sain süste ning pidin palju tablette neelama. | piltl. Kiiresti rääkides ta puterdab, neelab sõnade lõppe 'ei häälda sõnade lõppe selgesti välja'.
2. piltl (tegevuse sooritajaks inimene). a. (nägemismeelega) innukalt vastu võtma, endasse ahmima. Ta loeb palju, lausa neelab raamatuid. Nii põnev romaan, et neelasin selle ühe ööga. Lapsed istuvad ümber jutustava vanaema ja neelavad ahnelt iga ta sõna. Aplalt neelati raadiouudiseid, salajast, keelatud kirjandust. Ta neelas silmadega, ta silmad neelasid kirja ridu. Vahib neelaval pilgul graatsilisi görle. Söögi ootel neelasime köögist tulevaid lõhnu. *Neelas muusikahelisid, igatsevat ja südamessetungivat tangot .. R. Sirge. b. vaikides, (sõnadega) reageerimata ära kannatama (harilikum: alla neelama). Ta oli sunnitud, pidi neelama kõik etteheited, solvangud, häbistamised, näägutused. Raske oli neelata viha, vastikustunnet. *Kogudusel ei ole midagi kritiseerida, tal on ainult neelata, mis talle jagatakse ja peale pannakse. E. Vilde.
3. piltl (esemete, asjade, olukordade kohta). a. endasse valguda, vajuda laskma; endasse haarama v. kiskuma. Äravoolutoru, kraav, renn ei suutnud kõike vihmavett neelata. Veskikolu neelab teri. Rotatsioonimasina terasvaltsid neelavad paberilinti. Rehepeksumasin neelab viljavihke. See taksofon on rikkis, ainult neelab münte. Lained, vood neelasid paadi. Pimedus, hämarus, udu, öö neelas nad endasse. Pilved neelasid kaugeneva lennuki. Mädasoo, soomülgas, laugas võib neelata inimese või looma. Et maa su neelaks! *Kihisedes ja korisedes neelab mind muda. R. Sirge. b. endasse imema, absorbeerima. Kuiv maa neelas ahnelt vihmavett. Liiv, sool neelab endasse niiskust. Absoluutselt mustaks nimetatakse keha, mis neelab kogu temale langeva kiirguse. Atmosfäär neelab suure osa ultraviolettkiirgusest. Taimed neelavad õhust süsihappegaasi. c. (tule, leekide kohta). Tuli neelas aplalt kuiva õlgkatust. Leegid limpsivad ja neelavad kuluheina, oksaraage. Tulekahju neelab kõik, jätab tuhahunniku järele. d. (hääle, heli kohta:) summutama, matma. Tormine öö neelas püssipaugud, karjatused, appihüüded. Kose müha neelas kõik muud hääled. *Mets neelab huiked nagu näljane elukas. J. Eilart. e. (palju) kulutusi nõudma; palju kulutama. Maja ehitamine neelas kõik ta sissetulekud ja säästud. Luksuslik elu neelab raha. Suur ahi neelab tohutult puid, kütet. See auto neelab palju bensiini. See töö neelab kogu mu energia ja aja. Pisiaskeldused neelasid kogu päeva. f. endasse, enda alla haarama; endaga liitma. Maa vajub, meri neelab pikkamisi maismaad. Kruusaaugud on neelanud palju maalilisi moreenseljakuid. Suurmonopolid neelavad väikesi ja keskmisi ettevõtteid. g. sõites, kihutades teed läbima, selja taha jätma. Auto neelab halli asfaltteed, teelinti. Rong neelab jaamavahesid. Limusiin kihutab kilomeetreid neelates. h. (elujõudu, tervist) ruineerima, hävitama. *Tervise neelasid, hinge imesid seest [maja ja vara], kuid praegugi sirutavad nagu polüübid haarmeid hinge järele. O. Tooming. *Vabrik neelas sinu isa, Adeelekene .. sinu isa mälestus on veel liiga värske .. E. Rängel.

omaette ‹adv›

1. eraldi, teistest v. üksteisest lahus; teistest eraldununa, omavahel, isekeskis. a. ‹adverbiaalina›. Kas läheme koos või igaüks omaette? Istub, konutab omaette nurgas. Tüdrukud mängisid omaette, poisid omaette. Vooder õmmeldakse omaette kokku ja ühendatakse siis pealisriidega. Omaette võetuna, vaadelduna on see maal õnnestunud. Omaette pole kummastki poisist asja, kuid koos on nad tragid küll. b. ‹atribuudina›. Mitu väikest omaette töörühma. Kirjutis ilmus omaette brošüürina. Kõik selle probleemi kohta käiv on koondatud omaette peatükki. Lääne- ja Saaremaa moodustavad omaette kultuurivaldkonna. See on omaette jutt, mis siia ei puutu. Ilu ei ole teoses omaette eesmärk, eesmärk omaette. Aedvilja süüakse liha juurde või omaette toiduna.
2. segamatult; endasse süvenenult; iseendas, iseendale. a. ‹adverbiaalina›. Igaühel on vahel vajadus omaette olla. Vanainimestele meeldib omaette millegagi tegelda, omaette millegi kallal nokitseda. Räägib tööd tehes omaette. Ümiseb, vilistab, nutab, muigab omaette. Olen omaette imestanud, miks ta just nii tegi. *Aga ikka keegi norskab, mitte küll kõvasti, aga nii – omaette. L. Tigane. b. ‹atribuudina› hrv. Kihistab tasast omaette naeru. Vaikne omaette inimene.
3. sõltumatult, iseseisvalt, oma käe peal. a. ‹adverbiaalina› hrv. Tuleb omaette, teiste abita toime. Ta pole enam õpipoiss, vaid töötab juba omaette. b. ‹atribuudina› sõltumatu, iseseisev. Noored elavad omaette elu, on juba omaette inimesed. Lõpetad kooli, saad omaette meheks. Oled omaette eluks veel liiga noor. On omaette peremees. Silmad ta näos elavad otsekui omaette elu.
4. individuaalselt, spetsiaalselt (kellegi kasutuses, käsutuses, päralt). a. ‹adverbiaalina› hrv. Kas see tuba jääb sulle omaette, on sul omaette? b. ‹atribuudina› individuaalne, spetsiaalne. Sain üürida omaette sissekäiguga toa. Tal on omaette maja, korter, tuba. Vanaemal oli omaette tugitool, millel keegi teine istuda ei tohtinud.
5. (tähtsust, esileküündivust, eripära, väärtust rõhutavalt:) omamoodi. a. ‹adverbiaalina› hrv. Teema, ülesanne on omaette leidlikult lahendatud. Omaette huvipakkuv ekskursioon, etendus. Omaette kanged mehed mõlemad. Omaette kujukas fakt. b. ‹atribuudina›. Näitus kujunes omaette sündmuseks, elamuseks. Teda nõusse saada oli omaette vägitükk, number, pähkel, kunst. Ole valvel, see on omaette mees, suli, tegelane! Tema kirjutised on teistega võrreldes klass omaette. *Kirju seltskond, igaüks tüüp omaette. J. Semper.

omapead ‹adv›

1. omal algatusel, tahtel v. volil, nõu v. luba küsimata, iseenese tarkusest; kõrvalise abita, iseseisvalt. Ei osanud omapead kuhugi minna, metsast välja tulla, teed leida, asja otsustada. Esimest korda teen nii suure ostu omapead. Ehitaja ei tohi projekti omapead muuta. Tüdruk oskab juba omapead toitu teha. Ega ta seda omapead teinud, teised käskisid, soovitasid. Ei oska omapead midagi ette võtta. Ravimeid ärgu kasutatagu omapead. *Pidime täna seltsis välja sõitma, tema aga .. pani omapead ajama. A. Jakobson.
2. ilma kontrollita, järelevalveta; juhtimata v. juhendamata; enda hooleks jäetuna. Poiss kasvas üsna omapead. Ratsanik laskis hobusel omapead astuda. Kari läks omapead vilja. Pean minema, lapsed jäid omapead koju, on omapead kodus. Seni harjutasin omapead, nüüd treeneri juhendamisel. Kass, kes kõnnib omapead. Lõke oli omapead põlema jäetud. Masinad töötasid omapead. Sündmustel lasti omapead areneda.
3. omaette, segamatult (üksinda v. kellegagi koos), teistest sõltumata v. teistega kokku puutumata; eraldatult, endasse süvenenult. Vanad elasid omapead. Tema on harjunud omapead olema. Istub nukralt omapead. Siin oleme sama hästi kui omapead ja võime kõigest vabalt rääkida. *Nad [= mees ja naine] olid nagu kaks isemoodi ärakulunud rattakest, mis jooksevad kumbki omapead .. R. Sirge.

pöörduma ‹37›

1. ümber keskpunkti v. telje liikuma v. nihkuma. Uks pöördus vaikselt hingedel. Võti pöördub lukus, lukuaugus. Käepide pöördub kergesti. Rattad pöörduvad pehmes pinnases raskelt.
2. end (ümber) pöörama, end käänama, end keerama. Lamaja pöördub selili, ühelt küljelt teisele, teisele küljele. Pöördub näoga hüüdja poole, suunas. Lauasistujad pöördusid mind tunnistama. Ingrid pöördus pikkamisi ja vaatas mulle otsa. Ta pöördus trepil ja vaatas tagasi. Poiss pöördub ema vaate eest kõrvale. Pöördusin hüüde peale. Kõigi pilgud, silmad pöördusid ukse poole. Külalise vaade pöördus lakke, peremehele. Paat pöördus kummuli. Lilled pöörduvad päikese poole. | piltl. Ta on alati nii endasse, enesesse pöördunud 'endasse tõmbunud, endasse sulgunud'. Sissepoole pöördunud pilk. Elu pöördus ootamatult pahupidi. Kõik väärtused on pöördunud pea peale. *.. temagi nina hakkas viimasel ajal pudeli poole pöörduma. M. Traat.
3. kuskile v. kellegi juurde abi, nõu v. teadete saamiseks minema; oma palvet, kaebust vms. kellelegi suunama; kellelegi oma sõnu suunama, kedagi kõnetama. Haige pöördus arsti poole. Ravile pöördus ta alles viimases hädas. Selle küsimusega, selles küsimuses pöördu juristi poole. Pöördus kaebusega, avaldusega ametiisikute, valitsuse poole. Õpilased pöördusid kirjaniku poole palvega kõnelda romaani saamisloost. Kui sul abi, nõu, toetust on vaja, võid julgesti minu poole pöörduda. Tema poole pöörduti mitmesuguseis asjus. Häda sunnil kellegi poole pöörduma. Valitsus pöördus üleskutsega rahva poole. „Peame vist appi minema,” pöördus Ain kaaslaste poole. „Kallid vanemad!” pöördub ta kirja alustades koduste poole. *Pöördusin siis arhiivide poole, et esiisade jälile jõuda. J. Semper. || tegevust millelegi suunama, millegagi tegelema hakkama. Helilooja pöördus oma loomingus rahvamuusika poole. Elu lõpul pöördus kirjanik uuesti proosa juurde tagasi. Ta on nõela ja niidi juurde 'õmblustööle' tagasi pöördunud. *Ei jäänud Andresel muud üle kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. A. H. Tammsaare.
4. endisest suunast kõrvale v. tagasi pöörama, oma suunda muutma, pöörama (6. täh.). a. (liikumisel). Pöördusime väiksema liiklusega tänavale. Poiss pöördub rattaga külavaheteele. Nad pöördusid ümber nurga, mere suunas. Pöördusime tuldud teed tagasi, poolelt teelt vasakule. Kuulsin selja taga samme ja pöördusin joostes maja poole. Kõndis toas ringi ja pöördus siis kööki. Ostud tehtud, pöördusime koduteele. Mees lehvitas ja pöördus minekule. Pöördusin juba mitu korda minema, aga ikka hoidis miski kinni. Vanker pöördus laiale kruusateele. Paat pöördub laeva poole. Auto pöördus töökoja juurest maanteele. Tuul pöördus põhja, loodesse, vesikaarde. Torm oli pöördunud kagust itta. || kuskile (tagasi) minema v. tulema. Kui kooli lõpetan, pöördun maale, kodukülla tagasi. Pöördus tagasi tööpostile. Sõda lõppes ja mehed pöördusid koju, kodumaale tagasi. Meile anti käsklus kohe sadamasse pöörduda. Usuti, et pärast surma pöördub hing kehasse tagasi. b. (liikumiseta). Jõgi pöördub lõunasse. Esialgu viis tee põhja, siis pöördus kaarega läände. *Särjepütilt viis tee mööda ja talu ligidal pöördus sellele veel teisigi külavahelisi radasid. V. Uibopuu. c. piltl. Ilm pöördub vihmale, halvale. Jutt pöördus tervisele, laste peale. Pöördusime tagasi endise teema juurde. Kõigi tähelepanu pöördub lavale. Mõtted pöördusid asjalikumale rajale. Jättis joomise ja pöördus õigele teele. Jaani rahu pöördus pikkamööda tagasi. d. pöörduv vastupidiseks muutuda võiv. Pöörduv reaktsioon keem nii päri- kui vastassuunas kulgeda võiv keemiline reaktsioon. Pöörduv protsess füüs ka esialgsele vastupidises suunas toimuda võiv protsess.
5. teiseks muutuma v. saama. Näib, et kõik pöördub siiski heaks, hea poole. Olukord pöördus naljaks. *Kord veel rõõmuks pöördub / kõik su lein ja halin.. A. Kaalep (tlk). || usku vahetama; meelt parandama. Paganad pöördusid ristiusku. Mõni patune võib veel pöörduda.
6. keel pöördeti muutuma, konjugeeruma. Kuidas pöördub sõna „tekkima”? Kõik selle tüüpkonna sõnad pöörduvad täpselt tüüpsõna järgi.

ümber rahvustama
‹hrl. tud-vormis› teist rahvust endasse sulatama, assimileerima. Sorbid on Saksamaal suurelt osalt ümber rahvustatud.

peale saama

1. sõidukile pääsema. Sain ühele veoautole peale.
2. avastama, peale sattuma. Õpetaja sai koolipoiste pettusele peale.
3. endasse saama, mõjustama saama. *Tipsutati ja lõõbiti, kuni Pearu juba paraja auru peale sai. A. H. Tammsaare.

siduma ‹seon 42›

1. nööri, paela, keti vms. abil v. muidu sõlmides kinnitama v. ühendama, köitma. a. (millegi külge, kuhugi). Sidus nööri õngeridva külge. Üks paat seotakse teise külge. Lehmale tuli kell kaela siduda. Koer ootas rahulikult, kuni talle kett kaela seoti. Seob rätiku pähe, ümber pea, kaela ümber. Sidus endale põlle ette. Pani triiksärgi selga ja sidus lipsu ette, kaela. Haavatul on käsi kaela seotud. Ema seob lapsele lehvi pähe, juustesse. Tüdrukul on juuksed paelaga taha seotud. Tross seoti ümber palgi. Magajale seoti nöör suure varba ümber. Vanamehel on kalossid nööriga jalga seotud. Sidus võtmed nööriga puusale. Mõõka vööle siduma. Tomatitaimed seoti kepi külge. Vanal magamisasemel tuleb vedrud uuesti siduda. *Et vähendada üles-alla turnimise vaeva, seotakse palmisallu köied, mida mööda saagikoristaja rändab puult puule. L. Hainsalu. *Kõik paljad [vikati]varred, seo või vana saapa laba otsa ja niida. O. Luts. | piltl. *Mööduja võpatas seisma. Sidus silmad pilguks noormehe külge.. A. Mälk. || (liikumis- v. tegutsemisvabaduse piiramiseks). Sidus hobuse ohjepidi lasila, vankri külge, lehma ohelikuga reesappa. Põgenik paisati maha ja seoti jalust. Mees seoti puu külge. Vangil seoti käed selja taha. Piiblis on öeldud, et pahmas tallaja härja suud ei seota. b. (millekski kokku). Viljavihke, vilja siduma. Rukis seoti vihkudesse. Sidus riided pampu, kompsu, raamatud rätikusse. Seo lilled kimpu. Patsid olid kuklasse krunni seotud. *.. augusti lõpul oli kaeralõikusega kiire olnud ja ka lapse ema oli läinud põllule appi siduma. M. Pedajas (tlk). *Ühel heal päeval seome pambud ja rändame! E. Vilde. c. sõlmima. Sidus nööri umbsõlme. Kummardus kingapaelu siduma. Laps oskab mütsipaelu juba ise siduda. Kas kotisuu on seotud? Näita mulle, kuidas kaelasidet siduda. *Nagu iga meremees, oskas ta palju igasuguseid kavalaid sõlmi siduda. H. Treimann (tlk).
2. (haava) sidemega katma, sidemesse mähkima, (haavale) sidet tegema. Haava, haavatut siduma. Varvast, sõrme siduma. Nii tühist kriimustust küll siduda pole vaja. Laps ei tahtnud lasta end siduda. Haigel on pea seotud. Liiga tugevasti seotud käsi hakkas valutama. *Kliinikus.. seoti Mihkli käsi, jalg ja nina mähistesse.. O. Luts.
3. ühendama, liitma. a. (millegagi kinnitades, laialimineku v. purunemise vältimiseks). Seinapaneelid, nurgad seotakse ankrutega. Plokid seoti omavahel metallklambritega. Mört seob üksikud kivid tervikuks. Tellised seotakse mördi abil. Seotud vuukidega müüritis. b. (ühendusepidamist võimaldades). Kahte linnaosa sidus sild. Alevit seob linnaga autobussiliin. Siseväravad sidusid all-linna Toompeaga. c. (abstraktsemalt). Mehi seob vana sõprus. Mind ei seo nende inimestega miski. Meid seovad abielu-, sugulussidemed. Neid seovad ühised huvid, harrastused, mälestused. Peomeeleolu sidus kõiki. Lootus paranemisele seob haiget eluga. Matkamine seob linlasi loodusega. Selle mehega ei taha ma ennast ühelgi juhul siduda. Ta on sidunud oma elu, saatuse ühe ameeriklasega. Siduvad asesõnad keel. || ‹hrl. tud-partitsiibis› mõtteliselt ühendama, seostama. Rahvapärimustega seotud paigad. Järvega on seotud arvukalt muistendeid. Pahandus on seotud minu peigmehega. Mulle on kallis kõik, mis kadunuga seotud. Mind huvitab kõik, mis sinuga seotud.
4. endasse tõmbama, imama, absorbeerima. Seebivaht seob mustust. Hein seob hästi silomahlasid. Laudas olgu allapanu nii palju, et kogu virts seotakse sõnnikusse. Söetabletid seovad seedeelundeis mürgiseid aineid. Liblikõielised seovad hästi õhulämmastikku. Klorofüll seob päikeseenergiat. || keem (ainete, aatomite v. aatomirühmade kohta:) vabast olekust välja viima, keemilist ühendit moodustama
5. paigale kinnitama; paigal hoidma, kinni pidama. a. (tolmu, liiva vms.). Puud seovad oma juurtega liiva, kive. Teele laotati õlgi, et liiva siduda. Lehtpuud seovad tolmu paremini kui okaspuud. b. kammitsema, piirama, liikumis- v. tegevusvabadust takistama; kohustama. Igasugused vaated seovad inimest. Mina ei lase ennast eelarvamustest siduda. Ta oli vaikimisvandega seotud ega öelnud midagi. Jätan endale vabad käed ega seo end millegagi. Ta ei tahtnud end siduda ühegi erakonna tõekspidamistega, eelistas jääda erapooletuks. Praegune üürileping ei seo meid enam kaua. Ära anna siduvaid lubadusi. Halduskogu otsused on linnaosa valitsuse jaoks siduvad. *Noored loomi pidada ei taha, loom seob, ei pääse kuhugi. M. Traat. *Oli endiselt mõnus teada, et tal pole praegusel hetkel ühtki siduvat kohustust.. A. Jakobson. || (sõjas; males, kabes). Rünnak tehti strateegilistel kaalutlustel, et vastase vägesid siduda. Vaenlane sidus riigi vägesid lõunapiiril. Saartel jätkus võitlus, mis sidus küllalt suuri vastase jõudusid. a-ettur sidus kõik valge vigurid. Must ähvardab järgmise käiguga siduda valge paremat tiiba. || seotud (tööga) hõivatud, kinni. *.. meil tuleb pidu ja ma olen väga seotud. V. Gross. *Sa räägi mu naisele, et ma olen... seotud. Tähtsad ametlikud läbirääkimised. O. Tooming. c. piltl veetlusega köitma, kütkestama. *Erilise jõuga seob jõgi või järv kalameest. K. Põldmaa. *Oli tal neid [= naisi] olnud terve rida, kuid keegi ei sidunud kauemaks, kõik tüütasid varsti. J. Kärner.
6. millestki sõltuma panema, sõltuvusse viima. Palgad seoti tarbijahinnaindeksiga. Eesti kroon seoti Saksa margaga.
7. keel (kindlate rütmi- ja rõhuolude arvestamise kohta). Seotud kõne 'värsskõne, luule'. Sidumata kõne 'proosa'.

sissepoole
suunaga sisse, millegi sisemusse, millestki piiratud alale; ant. väljapoole
1. ‹adv› Sissepoole avanevad aknad. Uks oli sissepoole irvakil. Külalisi paluti astuda sissepoole. Käib, varbad sissepoole. Komppöia puhul on pöiad tunduvalt sissepoole pööratud. Sissepoole pööratud pilk (endasse süüvinul). Elab sissepoole 'on endassetõmbunud'.
2. ‹prep› [part] Osa mängijaid asus sissepoole ringi. *.. Elna ju sind sissepoole ust ei luba. H. Sergo.

soonduma ‹37›
endasse soont moodustama. Rakutuum soondub keskelt.

sulguma ‹37›

1. kinni v. kokku minema. Veepind sulgus vette kukkunu kohal. Laud sulgusid ja hakkas kostma magaja rahulik nohin. Piilus pooleldi sulgunud ukse vahelt sisse. Rongi lähenedes sulgub raudtee ülesõidukoha tõkkepuu. Uksed sulgusid ja buss läks liikvele. Portfelli lukk ei sulgunudki. Eesriie on sulgunud. Mõne taime õied sulguvad ööseks. Põletikus ussjätke valendik võib sulguda. | piltl. Ta nägu, pilk sulgus. Tema silmad on igaveseks sulgunud 'ta on surnud'. Tee professuuri sulgus poliitilistel põhjustel. Tema näidendite ees sulgusid kõigi suuremate teatrite uksed.
2. hrv külastamiseks tegevust lõpetama (asutuste vms. kohta). Kella kuue paiku sulgusid kõik asutused.
3. end (mingisse ruumi) eraldama, ümbrusest eralduma. Sulgus päevadeks oma tuppa. Professor sulgus oma kabinetti ega võtnud kedagi vastu. Elust pettunu sulgus kloostrisse. || piltl endasse tõmbuma, iseloomult, käitumiselt kinnine olema. Solvununa sulgus ta endasse. Olles kinnine ja (endasse) sulgunud, ei suhelnud ta teistega. *Meel sulgus muile, võikaks muutus hing .. V. Ridala.
4. ringiks tõmbuma; selliselt endaga midagi ümbritsema. Piiramisrõngas sulgus vaenlase ümber. Madu oli sulgunud mehe käsivarre ümber. Mehe käed sulgusid neiu ümber. Mets sulgub hobuserauakujuliselt ümber talu.

tolmu|imeja ‹s›
masin, mis kõrvaldab tolmu seda koos õhuga endasse imedes. Tolmuimeja ventilaator, filtrite süsteem, tolmukott. Tolmuimeja suriseb, sumiseb, undab. Võtab tolmuimejaga vaiba kähku üle.
▷ Liitsõnad: elektri|tolmuimeja, hari|tolmuimeja, käsi|tolmuimeja, põrandatolmuimeja.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

vee|imavus
ka tehn põll omadus endasse vett imada ja seda säilitada. Telliste, kautšuki veeimavus. Pinnase, mulla veeimavus. Suure, väikese veeimavusega puit. Toimse riide veeimavus on parem kui labasel.

ühendama ‹37›

1. mingit eset, eraldist osa vm. (millegi abil) teisega, teise külge kinnitama, liites siduma, ühendusse viima vms. Elektrik ühendab juhtmeid. Seinte kiviplaadid ühendati lubjaga. Tornikiivri palgid on ühendatud raudpoltidega. Teeäärsed postid olid omavahel kettidega ühendatud. Arvutid on ühendatud arvutivõrku. Ühendatud anumad füüs ülalt lahtised, alt omavahel ühenduses olevad anumad. Kõrvalehitis oli madala käigu kaudu ühendatud peahoonega. Jõed ühendatakse omavahel kanalitega. || (telefonsides kõne saamiseks). Palun ühendage mind direktoriga! || (millegi kohta, mis eri osi omavahel seob, nende vahel ühendusepidamist võimaldab). Korruseid ühendas kääksuv puutrepp. Jõega eraldatud linnaosi ühendab sild. Maa-aluseid koopaid ühendavad omavahel kitsad käigud. Poolsaart ühendab mandriga madal maariba. Linnu ühendavad raudteed ja bussiliinid. Kaht naaberküla ühendab auklik tee. Kaht punkti ühendav sirglõik.
2. üheks tervikuks liitma v. koondama. Kaks valda, majandit ühendati. Põhjasõja järel ühendati Liivimaa Venemaaga. Vürst ühendas mitu naaberhõimu oma võimu alla. Poeg- ja tütarlastegümnaasium ühendati ühisgümnaasiumiks. On tehtud ettepanek kaks erakonda ühendada. Laps ei oska veel üksiksõnu lauseteks ühendada. Rahvakunstiõhtul esines ühendatud rahvapilliorkester. Ülekaaluka vaenlase vastu ühendati kõik jõud. Temas oli õnnelikult ühendatud teadlane ja pedagoog. | piltl. Noored on otsustanud oma elutee ühendada 'abielluda'. Hoiatas tütart, et see ei ühendaks oma saatust loodrist mehega. *Ta [= perekonnaseisuametnik] rääkis sellest, et neid, kes kord ühendatud, lahutab ainult surm. M. Unt. || organisatsioonina, asutusena eri asutusi, isikuid endasse koondama, nende tegevust koordineerima v. suunama jne. Eesti Muusika Nõukogu ühendab Eestis tegutsevaid muusikuid ja muusikaorganisatsioone. Tartu jahindusklubi ühendab linna ja maakonna jahimehi.
▷ Liitsõnad: taasühendama.
3. mingit inimeste kogumit seesmiselt ühtseks, kokkukuuluvaks muutma, seda omavahel siduma. Sotsiaalsed vapustused ühendavad inimesi, rahvast. Neid ühendasid ühised huvid. Abikaasasid ühendas armastus, vastastikune usaldus. Kas on midagi, mis teid omavahel ühendab? Kirik oli keskajal ainus Euroopat ühendav jõud. *Küll sa siis näed, kuidas laps teid ühendab. Siis algab teil nagu uus elu .. O. Luts.
4. seostama. Autor on need nimed omavahel ühendanud pelgalt välise sarnasuse alusel. Suur osa arheolooge ühendab kammkeraamika soome-ugri hõimudega. *Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt. A. H. Tammsaare.

ümber|rahvustamine ‹-se 5› ‹s›
teise rahvuse endasse sulatamine, assimileerimine. Baltisaksa ringkonnad taotlesid koguni eestlaste ümberrahvustamist.