[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eooliline ‹-se 5› ‹adj›
geol tuuletekkeline, tuule tekitatud, tuule-. Eoolilised pinnavormid, setted. Eooliline protsess, tegevus.

jooniline ‹-se 5› ‹adj›
jooneline, triibuline. Jooniline riie, vest. Sängil on jooniline vaip.

kooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. koonusekujuline. Koonilise torniga hoone. Kooniline püstkoda. Koonilise võraga puu. Porgandi peajuur on sageli kooniline.
2. mat. Kooniline pind 'mingit punkti tasandilise kõverjoone kõigi punktidega ühendavatest sirgetest koosnev pind, koonuspind'.

sooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. (nähtavate) ohtrate soontega (1. täh.) Sooniline kael, piht. Soonilised käed. Kuivetu, sooniline vanamees. Liha on kuivanud ja sooniline. *Kokad ju kõik paksud, sina jälle sooniline.. V. Ilus.
2. sooni (3. täh.) sisaldav, soontega kaetud. Sooniline sviiter, küünal. Soonilise pinnaga kangas. Sooniliseks raiutud veskikivi. Granaadi sooniline kest. Vanaema sooniline pesulaud. Igivana sooniline mänd.

tooniline1 ‹-se 5› ‹adj›
füsiol pingne, pingusest tingitud; toonusesse puutuv. Kogelejal tekib kõneelundites toonilisi tõkestusi. Tooniline kramp 'kauakestev lõtvumiseta kramp'.

tooniline2 ‹-se 5› ‹adj›

1. kirj rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumisel põhinev. Tooniline värsisüsteem, värss.
▷ Liitsõnad: süllaabilis-tooniline.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. tooni omav
▷ Liitsõnad: heleda|tooniline, kirka|tooniline, pastell|tooniline, sinaka|tooniline, sobiva|tooniline, teise|tooniline, tumeda|tooniline, ühetooniline; kurva|tooniline, kõrge|tooniline, madala|tooniline, pool|tooniline, rõõmsa|tooniline, süngetooniline.