[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abstraheerima ‹42›
filos loog (tunnetusprotsessis) eseme v. nähtuse mõnd tunnust mõtteliselt esile tooma; (mõiste moodustamisel) uurimisobjektist olulisi tunnuseid eraldama. Meeltega me tajume, mõistusega abstraheerime. Abstraheeriv mõtlemine.

aksonomeetria ‹1› ‹s›
mat kujutise konstrueerimine eseme punktide koordinaatide järgi; sellel põhinev kujutise ilmekust taotlev kujutamismeetod

alus ‹-e 4› ‹s›

1. ese v. eseme osa, mille peal miski on, millele miski toetub, kinnitub jne.; millegi alumine osa. Monumendi, samba alus. Keraamilised lillepottide alused. Puust, graniidist alus. Raadio seisab madalal alusel akna kõrval. Poisid meisterdasid seinalehele alust. Papist alusele kleebitud pildid. Tort võetakse karbist välja ja pannakse alusele. Lehelaba alus. *.. igas ubrikus lesis nüüd rautatud pakkudest alusel merele rihitud suurtükk. J. Kross. || ehit see osa pinnasest v. kivimist, mis ehitise surve vahetult vastu võtab
▷ Liitsõnad: betoon|alus, graniit|alus, kivi|alus, papp|alus, puit|alus, seebi|alus, tordi|alus, vai|alus, viltalus.
2. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb; lähtekoht, põhi. Artikli teoreetiline, metoodiline alus. Liigituse, klassifikatsiooni alused. Töö on kogu elu alus. Teadust peeti kiriku aluste õõnestajaks. Neid nähtusi ei saa taandada ühele alusele. Tööde järjestamisel võtsime aluseks kronoloogia. Filmi aluseks on ajalooromaan. C. R. Jakobson pani aluse algupärasele eestikeelsele koolikirjandusele. | alusel põhjal, järgi (postpositsiooni tähenduses). Määruse, seaduse, lepingu alusel. Ta saab palka tükitöö alusel. || põhjus, põhjendus, motivatsioon. Omajagu alust neil juttudel on. Teiste süüdistamiseks pole sul alust. See annab alust oletada, oletusteks. Pole mingit alust arvata, loota, rääkida. Aluseta süüdistus. || ‹pl.› mingi teaduse v. ala põhitõed, -seisukohad. Matemaatika, küberneetika, bioonika alused. Seadusandluse, koolikorralduse alused. Looduskaitse aluste kursus.
3. laev. Alus ei kuulanud enam rooli. Traallaevastik täienes kümne aluse võrra. Muistsed saarlased ehitasid kiireid aluseid. *.. tšuktši raampaat võttis peale kuni kolmkümmend inimest. See on juba suur alus .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kala|alus, kauba|alus, mere|alus, rannasõidualus.
4. tehn haakekonksudega seade tükkveoste mehhaniseeritud laadimiseks ning transportimiseks
▷ Liitsõnad: kast|alus, plaatalus.
5. aiand pook(e)alus. Vääris- ehk pookoks ja alus.
6. subjekt. a. keel lauseliige, mis näitab, kes v. mis teeb seda v. on see, mida väljendab öeldis. Alus ja öeldis. Aluseta laused. b. loog objekt, mille kohta otsustuses midagi väidetakse
▷ Liitsõnad: osa|alus, täisalus.
7. mat. a. astendatav v. logaritmitav arv. Astme, logaritmi alus. b. kolmnurga tipu vastaskülg c. üks trapetsi paralleelsetest külgedest. Trapetsi alused ja haarad. d. positsioonilises arvusüsteemis kasutatavate erinevate numbrimärkide arv
8. alune, seelik
9. keem ühend, mis vesilahuses laguneb metall- ja hüdroksiidiooniks, happega reageerides annab soola; aine, mis on võimeline prootonit siduma. Tugevaid aluseid nimetatakse leelisteks. Orgaanilised alused.

asjandus ‹-e 5› ‹s›

1. kõnek (sageli millegi sellise kohta, mida v. mille otstarvet lähemalt ei tunta:) asi, asjad, värk. a. (mingi eseme, aine vms. kohta). Ma ei tunne neid masinaid ega asjandusi. Mis imelik kaadervärk või asjandus see selline on? Mis asjandus see sul siin pudelis on? b. (mingi nähtuse, valdkonna vms. kohta). Algebra oli tema jaoks üks segane ja raske asjandus. *Aga milline asjandus on niinimetatud sega-arest, seda juba lähemal ajal näidatakse mulle tegelikult. O. Luts.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› märgib teadus-, tegevus- vms. ala
▷ Liitsõnad: auto|asjandus, foto|asjandus, laske|asjandus, lennu|asjandus, mäe|asjandus, posti|asjandus, raadio|asjandus, sideasjandus.

asjastama ‹37›
eseme vormi andma, esemestama. Asjastatud töö.

asjastuma ‹37›
eseme vormi omandama, esemestuma

dekoor ‹-i 21› ‹s›
kaunistus; kunst ehit eseme v. ehitise pinnakaunistus. Pidulaual ilutses kanaliharulaad dekooriga. Rikkaliku, värvilise dekooriga vaas, nahkalbum, tekstiilese, klaastoode. Tagasihoidliku dekooriga tarbeesemed, ehitised. Vaiba dekooriks on lillornament.

dublett ‹-leti 21› ‹s›

1. mingi eseme (hrl. trükise, kogumisobjekti, muuseumieseme) teine eksemplar, teisikeksemplar; üks kahest samasugusest esemest. Unikaalne raamat, millest pole dubletti. Filatelistid kasutavad dublette vahetuseks.
2. füüs spektri kaksikjoon
3. keel. a. sõna erikujuline teisend. Aitama ja avitama, tõsi ja tõde on etümoloogilised dubletid. b. absoluutne sünonüüm
4. kahest osast kokkuliimitud vääriskivi; ilukivi, millel pealmine pool on ehtsast vääriskivist

eba|kujutis
füüs näiline kujutis, mis tekib, kui eseme igast punktist lähtunud kiired jäävad pärast optilise seadmega mõjustamist hajuvaks

esemeline ‹-se 5› ‹adj›
eseme(te)na esinev, esemeid sisaldav; esemega seotud, eseme kohta käiv. Loterii rahalised ja esemelised võidud. Koduloomuuseumi esemeline materjal, nagu kivimid, loomade topised, fotod jne. Esemeline, üldistuseta mõtlemine.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

garantii|parandus
eseme tasuta parandus garantiiaja kestel. Kellade garantiiparandus.

historism ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuste käsitlemine nende arenemises, seoses konkreetsete ajalooliste tingimustega
2. keel vastava eseme v. nähtuse kadumise tõttu käibelt kõrvalejäänud sõna, näit. pint, rauts, vaalima

hoiu|tasu
tasu eseme hoiule võtmise eest

huul ‹-e, -t 34› ‹s›

1. inimese suu üks liikuv lihaseline äär. Alumine, ülemine huul. Kitsad, paksud, õhukesed, pruntis, mossis huuled. Kuivad, veretud, kahvatud, punased, pundunud, sinetavad huuled. Huuled on lõhki. Huuli niisutama, närima. Huuli mossitama, torru ajama, torutama, kokku suruma, paotama. Huuled tõmbusid muigele, naerule. Naeratus huulil. Ta suudles naist värvitud huultele. Huule peal oli vill. Värisevi, vabisevi huuli. Huuled kisuvad viltu (nutma hakkamise puhul). Huuli kirtsutama, kõverdama (hrl. põlastavalt). Huuli muigutama (sageli pilkavalt). (Endale) huulde hammustama, huult purema (hrl. end vaikima sundides; end taltsutades, oma tundeid, valu vms. varjata püüdes).
▷ Liitsõnad: ala|huul, ülahuul.
2. mingi huuletaoline moodustis v. eseme osa. Õiekrooni, õietupe huuled (huulõielistel). *Lambi huuled olid nõest mustad ja nende vahel värises punane tulekeel.. F. Tuglas.

iludus ‹-e 5› ‹s›

1. ilus inimene (hrl. naine), kaunitar. Silmapaistev, täiuslik iludus. Blond, brünett, sinisilmne iludus. Päris iluduseks tüdrukut pidada ei saanud. || (looma, taime, eseme vm. kohta). Kaske peetakse põhjamaa metsade iluduseks. *Otsekui kahjugi hakkas niisugust iludust kotti pista ja pannile saata. Kuid kala on kala. R. Sirge.
2. ilu, kaunidus, veetlus. *Iludust jumaldas ta, õigust ei tuletanud ta mitte kunagi meelde.. A. H. Tammsaare. *Sind nägin tarretuses seisatlevat, / mu ihu iludusi imetlevat. M. Under.

immersioon ‹-i 21› ‹s›
füüs mikroskoobi lahutusvõime suurendamine vedeliku asetamisega vaadeldava eseme ja objektiivi vahele

jaland ‹-i 2› ‹s›
tehn aparaadi, eseme (iseseisev) kandev v. toetav osa, statiiv. Fotoaparaadi, videokaamera jaland ehk statiiv.
▷ Liitsõnad: puit|jaland, raudbetoon|jaland, tugijaland.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

jälg ‹jälje 22› ‹s›

1. elusolendi, sõiduki v. veoki liikumisest (v. seismisest) tekkinud märk, rada v. süvend maas, lumes v. mujal. Palja jala jäljed. Kinga, saapa jälg. Kõrgete kontsade sügavad jäljed. Karu, rebase, põdra jäljed. Koer leidis, võttis üles jänese jäljed. Koer ajab jänese jälgi. Hagijas kaotas jäljed, eksis jälgedelt, ei pidanud jälge. Mao looklev jälg liival. Linnu haralised jäljed. Hobune astub tagumise jalaga esimese jala jäljesse. Käisime üksteise taga jälg jäljes. Koer tuli meile jälgi mööda järele. Auto, traktori, vankri jäljed. Ree, saani, kelgu, suuskade jäljed. Laeva liikumise jälg vees. Selged, värsked, vanad jäljed. Jäljed olid juba umbe tuisanud. Traktorist jäid, traktor jättis õue(le), murusse sügavad jäljed. Jäljed liival, poris, lumes, kasteses rohus. Jäljed lähevad, viivad üle välja naabertallu. Üks jänes teeb öö sees rohkem jälgi kui lammas terve suve sees.
▷ Liitsõnad: auto|jälg, hundi|jälg, jala|jälg, jalase|jälg, jänese|jälg, kabja|jälg, kitse|jälg, kontsa|jälg, käpa|jälg, linnu|jälg, looma|jälg, pastla|jälg, ratta|jälg, saapa|jälg, sammu|jälg, sõra|jälg, vankri|jälg, varbajälg.
2. märk (kriim, süvend, plekk vm.) vahetust kokkupuutumisest mingi eseme v. ainega. Hammaste, küünte jäljed. Pisarate jäljed näol. Sõrmuse, kellarihma sissesooninud jälg. Rangide jäljed hobuse kaelal. Sigaretilt leiti huulepulga jälgi. Rasvaste, tindiste, õliste, poriste käte jälg. Kirve jäljed puutüvel. Vasaralöögid ei jätnud kivile mingit jälge. Rusikate, hoopide, peksu jäljed kehal. Näpistas nii kõvasti, et sinised jäljed jäid järele. Talleke on äsja pügatud, lambaraudade jäljed veel selgesti näha. Leiva alumisel koorikul oli kapsalehe jälg.
▷ Liitsõnad: hamba|jälg, kirve|jälg, rasva|jälg, rooste|jälg, sae|jälg, sõrme|jälg, süstla|jälg, toidu|jälg, vere|jälg, värvijälg.
3. (tegevuse, sündmuse, olukorra vm.) nähtav v. aimatav mõju v. tagajärg; tundemärk millegi olemasolust, esinemisest, toimumisest. Sõja, lahingute, maavärina, üleujutuse, tulekahju jäljed. Mure, väsimuse, haiguse, magamatuse jäljed näol. Võltsis dokumente oma teo jälgede varjamiseks. Püüdis esikust kakluse jälgi kaotada. Toas oli näha kiire põgenemise jälgi. Ta juustes olid värsked kammimise jäljed. Kulumise jäljed krael. Hoonel on lagunemise jälgi. Uriinis leiti valgu jälgi. Paljud rahvad on hääbunud, jätmata endast jälgi ajalukku. Selles novellis pole jälgegi ilutsemisest. Jäi jäljeta kadunuks. Augustikuust alates pole temast mingit jälge. Tõusin vara, kui koidust polnud veel jälgegi. Ta hinges pole kurjuse jälgegi. Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane. *Ta hakkas salapärase nähtuse jälgi ajama. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: hammustus|jälg, hööveldus|jälg, kaevamis|jälg, kulumis|jälg, kustutus|jälg, lahingu|jälg, lohistus|jälg, lõike|jälg, mure|jälg, närimis|jälg, peo|jälg, pidurdus|jälg, puute|jälg, põlemis|jälg, põletus|jälg, sõja|jälg, söövitus|jälg, tegutsemis|jälg, töö|jälg, unejälg.

kaalu|kauss
kaalukangi küljes olev madala kausikese kujuline alus kaalutava eseme v. kaaluvihtide paigutamiseks. Vasakpoolsele kaalukausile asetati kaalutav ese, parempoolsele vihid. | piltl. Andrese viimane temp kallutas kaalukausse sinu kasuks. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.

kaaluma ‹42›

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kaas ‹kaane, kaant 35› ‹s›

1. mingi eseme, hrl. nõu, kasti vm. mahuti (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa. Paja, poti, kastruli, kannu, suhkrutoosi kaas. Kasti, kohvri kaas. Kumera kaanega kirst. Kaanega, kaaneta nõu. Purk suleti plastmassist kaanega. Tünnil on tugev kaas. Tõstis kaane üles, tegi kaane lahti, avas kaane. Karbikese kaas avanes kerge klõpsatusega. Võttis nõul kaane pealt ära. Naelutas kastil kaane kinni. Puusärgi kaas. Kaevu kaas. Kuidas vakk, nõnda kaas. | piltl. *Kõik eluavaldused on kaane all: kuhu kaas peale ei mahu, seal potis sünnib skandaal. H. Raudsepp. || piltl vett, veekogu kattev jää. Külm tõmbas jõele, lahele, veele, lompidele kaane peale. *Ent maa oli külmunud ja laukad kaane all .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: klaveri|kaas, kohvri|kaas, lükand|kaas, pajakaas; jää|kaas, plast|kaas, plastmass|kaas, plekk-|kaas, puukaas.
2. tugevamast materjalist (näit. papist, nahast) katteleht raamatu, kaustiku vms. toote kummalgi poolel. Ajakirja, albumi, brošüüri, vihiku kaaned. Paksude kaantega raamat. Roheliste kaantega kaustik. Pehmete, kõvade kaantega märkmik. Raamat oli lagunenud, ilma kaanteta. Raamat on kaanest kaaneni 'algusest lõpuni' läbi loetud. Selle raamatu kaante vahele 'sellesse raamatusse' on koondatud poetessi viimaste aastate looming.
▷ Liitsõnad: esi|kaas, kartong|kaas, papp|kaas, tagakaas; raamatukaas.
3. ‹pl.› raamatukaantekujuline kartongist, nahast vm. materjalist ümbris. Dokumentide kaaned. Kiirköitja kujutab endast papist kaasi paberilehtede kinnitamiseks.
▷ Liitsõnad: aktikaaned.

kaba ‹11› ‹s›

1. mingi pikerguse eseme laiem ots v. osa; püssipära. Püssi kaba. Oherdi kaba 'oherdipea laiem osa, mis puurimisel vastu rinda surutakse'. Piibu, lusika kaba 'kaha'.
2. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa

kabi ‹kabja, kapja 31› ‹s›

1. kabjaliste varba otsa ümbritsev ja kaitsev tugevasti paksenenud kõva nahamoodustis. Hobuse, eesli, sebra kabi. Hobune kaapis kabjaga maad. Kostis kapjade plaginat. Jää murdus ratsu kapjade all. | piltl hlv. *Naine kergitas tekki. Seal, valgel linal, need Karl Richardi kabjad tõesti olid, mullast ja pesematusest pargitud. E. Mihkelson.
▷ Liitsõnad: nahk|kabi, sarvkabi.
2. mingi eseme jala laienev alumine osa. Lühtri, karika kabi. *Lauale ilmusid leivarattad, võinapad ja viinalähkrid, kabjaga jooginõud ja peenemad pitsikesed. L. Promet.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kaha1 ‹11› ‹s›

1. varrega eseme laiem v. jämedam nõgus v. õõnes ots. Piibu, lusika, kulbi kaha. Võttis piibu ja hakkas tubakat kahasse toppima.
2. murd kahv. *Osav kalamees ja vähipüüdja nagu ta oli – pani kahad vette .. J. Parijõgi.
3. zool varrega riidest võrkkott putukate v. veeloomade püüdmiseks

kaheli|nägemine
med nägemishäire, mis seisneb eseme samaaegses nägemises kahes eri kohas, diploopia

karp1 ‹karbi 21› ‹s›

1. väga erineva kujuga väike madalavõitu hrl. kaanega varustatud papist, plekist vm. materjalist kastike (sageli on juurde arvatud ka selle sisu). Papist, plekist, puust, kasetohust karp. Ümmargune, nelinurkne karp. Karpi avama, sulgema. Karbis on hambapulber. Kingad pakiti karpi. Riiulil olid kompvekkide ja küpsiste karbid. Kolm karpi filmilinte. Karp šokolaadi. Laual oli karp paberosse, sigarette. || vastav plekist hermeetiliselt suletud konservisäilitusvahend (hrl. koos sisuga). Konservid on karpides ja purkides. Karp sprotte, kilu. || piltl (kastikujulise hoone, eseme, seadmeosa kohta). Suvilakruntidel on väikesed majad – täielikud karbid. Maja karp 'maja viimistluseta kujul, maja kere' on juba püsti, valmis. *.. laulis Taaveti pea kohal reproduktor, väike mustjaspruun karp .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: assortii|karp, ehis|karp, ehte|karp, hoiu|karp, hülsi|karp, ilu|karp, kilu|karp, kinga|karp, kingitus|karp, kompveki|karp, konservi|karp, korjandus|karp, kreemi|karp, käsitöö|karp, maniküüri|karp, paberossi|karp, prilli|karp, puudri|karp, ravimi|karp, seebi|karp, sigareti|karp, sirkli|karp, sõrmuse|karp, šokolaadi|karp, tordi|karp, võikarp; metall|karp, nahk|karp, papp|karp, plastmass|karp, plekk-karp; maja|karp, toakarp; haru|karp, jaotus|karp, klemmi|karp, lülitikarp.
2. limuste lubikoda. Järvekarbi karp koosneb kahest poolmest. Mitmete limuste karpidest saadakse pärlmutrit. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: austri|karp, kauri|karp, teokarp; konnakarp.
3. karbid pl zool klass vees elavaid kahest poolmest koosneva lubikojaga limuseid (Bivalvia). Rannikumerede kaljudelt korjati austreid ja muid söödavaid karpe.
▷ Liitsõnad: jõe|karp, järve|karp, kamm|karp, oherd|karp, pärli|karp, ranna|karp, rõõnes|karp, ränd|karp, südakarp.
4. bot mahalangeva kaane varal avanev kupar (näit. koerapöörirohul)

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.

kaugus|mõõdik
fot riist pildistatava eseme kauguse kaudseks mõõtmiseks. Optilised kaugusmõõdikud. Fotoaparaadi kaugusmõõdik. Kaugusmõõdikuga kaamera.

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kere ‹illat -sse e. kerre 6› ‹s›

1. ka anat keha keskosa, keha ilma pea ja jäsemeteta (truncus); (üldkeeles ka:) keha. Kere jaguneb rindkereks ja kõhuks. Kere lihased. Ajas oma pika kere sirgu. Tal oli keret ja jõudu. Pingutus võttis üle kere higiseks. Kalamehed olid poolest kerest saadik märjad. Joodud viin surises mõnusalt kogu keres. Vihtlesime saunas kered kuumaks. Kihutas, laskis vastasele kuuli kerre, keresse. *Kujust oli alles ainult kere koos käe- ja jalaköntidega. L. Metsar. || (loomadel hrl. keha keskosa ilma pea, jäsemete ja sabata). Linnu, looma kere. Hunt on pikema kerega kui koer. Poisid lõikasid ussil pea maha, aga kere elas veel tükk aega edasi. || kõnek kõht. Kere on täis, tühi, hele. Sõi, parkis, vihtus, vitsutas (endal) kere täis. Kere koriseb näljast. Ehmatus võttis kere lahti. *Kahekümne viie rubla eest viina keres, mis siis imestada .. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: luu|kere, rindkere.
2. liiklusvahendi, hoone, eseme vms. keskne osa, mille külge kinnituvad vajalikud lisaosad. Laeva, paadi, purjeka kere. Lennuki, autobussi, sõiduauto kere. Laia kerega vanker. Tuuliku, mõrra, elektrimasina kere.
▷ Liitsõnad: auto|kere, laeva|kere, paadi|kere, vankrikere; kivi|kere, metall|kere, plekk-|kere, puit|kere, teraskere.
3. etn jääle kasetohust, puukoorest v. laudadest ehitatud onn (talvisel kalapüügil)

keteldama ‹37›
tekst kootud eseme silmuseid erilise õmblusega ühendama

kild ‹killu 21› ‹s›

1. asja, eseme purunemisel v. lagunemisel tekkinud väike tükk. Aknaklaas, peegel, taldrik, vaas purunes kildudeks. Põrandal oli lauanõude kilde. Jääpurikas kukkus, lendas kildudeks. Korjasin kõik killud kokku. Killud toovad õnne (lohutusütlus nõu purunemise puhul). Kivilõhkumisel lendasid tükid ja killud kaugele. Kalmest leiti mitmesuguste esemete kilde. Hammustas, lõi suhkrutüki küljest killu. Teda tabas läheduses lõhkenud pommi kild. Lauaplaadi küljest oli kild ära tulnud. || väike tükk, lõik, viil (hrl. toiduaine kohta). Kild leiba, vorsti, sinki. Andis mulle väikese killu juustu. *Küpsetame paar kildu liha, soojendame kartuleid – palju meile siis vaja! J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: granaadi|kild, jää|kild, kivi|kild, klaasi|kild, luu|kild, metalli|kild, miini|kild, mürsu|kild, peegli|kild, pommi|kild, poti|kild, pudeli|kild, šrapnellikild; juustu|kild, leiva|kild, liha|kild, peki|kild, saia|kild, seebi|kild, suhkrukild; kuu|kild, päikese|kild, valguskild.
2. piltl väike osake, katke millestki suuremast v. terviklikumast. Jutustus toob lugeja ette killu meie rahva minevikust. Meenus kilde lapsepõlvest. Kõneleja esitas vähetuntud kilde kultuuriloost. Jõudis oma uurimusest avaldada vaid mõningaid kilde. *Tänapäeval esindab liivlasi ainult väike hääbuv etniline kild Kuramaa põhjaranniku kalurikülades. E. Tõnisson.
▷ Liitsõnad: mõtte|kild, mälestuskild; maa|kild, rahvakild.
3. kirj paarilauselisest kujundlikust ütlusest v. iseloomustusest koosnev süžeelise arenduseta proosapala. *Eesti kirjanduses on mõningaid kilde avaldanud Juhan Liiv. H. Puhvel.

kirjeldus ‹-e 5› ‹s›
mingi eseme, isiku, looma, nähtuse, sündmuse v. olukorra olulisemate tunnuste ülevaatlik esitus suuliselt v. kirjalikult. Üldjooneline, ligikaudne, täpne, üksikasjalik kirjeldus. Aparaadi, eseme kirjeldus. Toote tehniline kirjeldus. Tundsin ta sinu kirjelduse järgi kohe ära. Sündmuse mahlakas kirjeldus. Tema kirjeldust mööda olnud lugu järgmine. *Siin oli pikki kirjeldusi Kolumbuse elamustest, seiklustest ja töödest. H. Väli.
▷ Liitsõnad: isiku|kirjeldus, kombe|kirjeldus, loodus|kirjeldus, maastiku|kirjeldus, matka|kirjeldus, olu|kirjeldus, reisi|kirjeldus, tavandikirjeldus.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kivi|kõva
kõva nagu kivi, väga kõva. a. (aine, eseme kohta). Kivikõvaks külmunud, kuivanud maa. Savipõrand oli kivikõva. Kontpuu on kivikõva puu. Kivikõva leivakannikas. b. väga vastupidav. Kivikõva tervis. c. väga kindel, vankumatu; kalk, osavõtmatu, halastamatu. Jäi kõigis katsumustes kivikõvaks. *.. nii kangesti soovis ta, et Maret jääks tugevaks, oleks kivikõva südamega ja vankumatu. R. Sirge.

klapp1 ‹klapi 21› ‹s›

1. mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa, seadis hrl. mingi ava katteks. Klapiga, klapita tasku. Väikesel poisil olid klapiga püksid. Klapiga käekott. Seljakoti klapp. Kongiukses olev klapp avati. *Radist nihutas klapid higistelt kõrvadelt kaelale .. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: silma|klapp, tasku|klapp, ukseklapp; kuulde|klapp, kõrva|klapp, lauaklapp.
2. tehn seadis masinas v. torustikus auru, vedeliku v. gaasi läbipääsu reguleerimiseks
▷ Liitsõnad: kaitse|klapp, pöörd|klapp, reguleer(imis)|klapp, tagasilöögiklapp.
3. muus pillikeres olevat ava sulgev ja avav mehhanismiosa puhkpillil. Flöödimängija sõrmed liikusid väledalt klappidel.
4. anat vere tagasivoolamist takistav õhuke kilejas siseseina kurd veresoontes. Südame kahehõlmaline klapp.
▷ Liitsõnad: mitraal|klapp, südame|klapp, veeniklapp.

klemm ‹-i 21› ‹s›

1. el elektriseadme osa vooluringi ühendamiseks; elektriahelate v. nende lülide ühenduspunkt
2. kinnipigistamisel põhinev eseme paigalhoidevahend

klirin ‹-a 2› ‹s›
(klaas)eseme purunemisel v. millegi vastu puutumisel tekkiv hele heli. Kostis puruneva klaasi klirinat. Aken tõmmati klirinal kinni. Köögist oli kuulda toidunõude klirinat. Kannuste, kettide klirin. Kostis lärmi ja mõõkade klirinat. Jääkirme murdumise klirin. *Relvade klirinal tervitas valvekomando ajastu esimest näitlejat .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: klaasi|klirin, metalliklirin.

kogu|kaal [-u]
mitme eseme, isendi vms. kaal kokku; ka ühe eseme, aine kaal, kui seda käsitletakse koosnevana mitmest osisest. Aparatuuri kogukaal. Püüti 8 haugi kogukaaluga 5,7 kg. Lennuki kogukaal. Rabaturba kogukaalust moodustab 80–90% vesi.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

konstruktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. masina, mehhanismi, aparaadi, eseme vm. (üles)ehitus, kokkuseade; sün. tarind. Uus täiustatud, parandatud, õnnestunud konstruktsiooniga traktor. Keeruka, algelise, vananenud konstruktsiooniga aparaat. Mootori konstruktsioonis tehti muudatusi. Konstruktsioonilt erinevad lennukid. Spetsiaalse konstruktsiooniga kirjutuslaud.
2. konstrueeritu (ese, detail vm.), tarind. *Projekteeriti [rahvakunstiõhtuks] keerukaid konstruktsioone – elavaid üle-välja-pilte. U. Toomi. || ainult mõttes loodu, konstrueeritu, konstrukt. Niisugust asja pole olemas, see on puhas mõtteline konstruktsioon.
3. ehit ehituskonstruktsioon, tarind. Katust kandev konstruktsioon. Monteeritavad konstruktsioonid. Konstruktsiooni tugevus.
▷ Liitsõnad: betoon|konstruktsioon, kivi|konstruktsioon, metall|konstruktsioon, puit|konstruktsioon, raudbetoon|konstruktsioon, teraskonstruktsioon; kaar|konstruktsioon, kande|konstruktsioon, karkass|konstruktsioon, keevis|konstruktsioon, piirde|konstruktsioon, plaat|konstruktsioon, raam|konstruktsioon, sõrestik|konstruktsioon, tala|konstruktsioon, võlvkonstruktsioon.
4. keel grammatiliselt seostatud morfeemide v. sõnade rühm; morfeemide v. sõnade ühendumisviis sõnavormis v. lauses; sün. tarind. Morfoloogilised, süntaktilised, kaassõnalised konstruktsioonid.
▷ Liitsõnad: absoluut|konstruktsioon, lausekonstruktsioon.
5. konstrueerimine. Konstruktsioonid sirkli ja joonlauaga. Geomeetrilised konstruktsioonid 'võtted geomeetriaülesannete lahendamiseks joonestusvahenditega'.

konts1 ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. suhteliselt pika eseme, taimevarre vms. murdumisel, katkilõikamisel, kulumisel järele jäänud lühike tüüka- v. lõpuosa, tüügas. Aiaposti pehkinud konts. Katkenud kirvevarre konts. Murdunud hamba konts hakkas valutama. Vihast, luuast on paljas konts järel. Okste laasimisel on jäetud liiga pikad kontsud. Kombain jätab pika kontsu. Halb pardel ei võta lõuga päris puhtaks, vaid jätab kontsu. *Mehed kõnnivad kirvestega Märdile järele, mööda pehmet kontsu põiki üle heinamaa. A. Mägi. || kannikas. Leivapätsist oli järel ainult kuivanud konts.
▷ Liitsõnad: habeme|konts, hamba|konts, leiva|konts, luua|konts, oksa|konts, rohu|konts, varre|konts, viha|konts, vikatikonts.
2. kviitungi, pileti vms. kinnitusosa, mis jääb selle väljarebimisel hrl. vastavasse raamatusse. Kviitungi konts. Tšekiraamatu kontsud. Pileti number on trükitud nii piletile kui ka kontsule.
3. kõnek (vana inimese kohta). *..küll ma näitaksin, kui aga noorem oleksin! Aga kes mind, vana kontsu, veel tahab?! E. Särgava. *Kuumus on nii suur, et usski tõuseb mättal püsti, eks ta siis minusugusegi kontsu luid-liikmeid üles sulata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: eide|konts, vanapoisikonts.
4. murd kalts

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kriim ‹-u 21 komp kriimum e. kriimem superl kõige kriimum e. kõige kriimem›

1. ‹s› kriimustus. a. piklik marrastus, väike piklik haav vms. Verine kriim põsel. Käsivars oli sinine ja kriime täis. See ka mõni haav, ainult tühine kriim. Mu käed olid kriimudes. Mees tuli sõjast ilma ühegi kriimuta 'väikseimagi haavata' tagasi. | ‹adverbilaadselt›. *Jalad olid kriimul, tallad valutasid. E. Maasik. b. kriimustus mingi eseme pinnal. Kapiuksel, laual on kriimud peal. Käekott, uued kingad juba kriime täis. Kivi pinnal, kaljul olid suured kriimud. Klaasil polnud märgata ühtegi kriimu.
▷ Liitsõnad: haava|kriim, jää|kriim, küüne|kriim, naha|kriim, oksakriim.
2. ‹adj› kriimustustega, kribitud, kriimuline. Sääred on kriimud ja põlv plaastris. Kass küünistas poisi käe kriimuks.
3. ‹s› jutt, vööt, triip. Kristallil on vertikaalsed kriimud.
▷ Liitsõnad: pori|kriim, tahma|kriim, verekriim.
4. ‹adj› vöödiline, jutiline, triibuline; (jutiliseks, triibuliseks) määrdunud. Metssea kriimud põrsad. Meie kassil kriimud silmad.. Mudast, porist kriimud jalad, sääred. Lastel näod, suud marjasöömisest õige kriimud. Higine nägu muutus pühkimisel veelgi kriimumaks. Kriimuks nutetud silmad. Pesime küll aknaid, aga ikka näisid need veel kriimud. Saunakütja oli nõest kriim. *.. jutustas oma Leenist ja kriimu peaga lambast. J. Parijõgi.
5. ‹s› kriimuline (2. täh.) loom (ka hundi kohta). *Kes aga noore värvukese tähtsusest midagi ei pidanud, oli hallikriim kass – väikeste kriimude ema. H. Jõgisalu.

kriimustus ‹-e 5› ‹s›
kriimustamine; selle tagajärjel tekkinud väike naha, pealmiste kudede v. eseme pealispinna kahjustus, kriim. Kerge, tühine kriimustus. Põsel olid mõned habemeajamise kriimustused. Määris kriimustusi joodiga. Kriimustusest immitses verd. Kannatanu kogu keha on haavu ja kriimustusi täis. Pääses liiklusõnnetusel üksnes kriimustustega. Parketil oli kriimustusi. Autokerel oli mõlke ja kriimustusi.
▷ Liitsõnad: küüne|kriimustus, nahakriimustus.

kruus|tangid pl
ühe liikumatu ja teise liikuva lõuaga tangidetaoline seadis töödeldava eseme kinnihoidmiseks. Detail, ese kinnitati kruustangide vahele.
▷ Liitsõnad: käsi|kruustangid, pöörd|kruustangid, rööp|kruustangid, sepakruustangid.

kude ‹koe 27› ‹s›

1. kanga vm. kootud eseme struktuur. Riide peen, jäme, hõre, tihe kude. Labases, toimses koes kangas. Mõlemalt poolt ühesugune kude. Pitsilise koega kampsun. | piltl. Elukanga kirev kude. *Ja juba higistasid hanged päikesepaiste käes, .. nende puhas peen kude muutus halliks ja krobedaks. E. Tennov. || (kirjandus-, kunstiteose vms. kohta). Autobiograafilise koega jutustus, romaan. Novelli, filmi peen psühholoogiline kude. Luuletuste kunstiline kude. Helitöö polüfooniline kude.
▷ Liitsõnad: kanga|kude, pahempidi|kude, palmik|kude, parempidi|kude, patent|kude, pits|kude, põhi|kude, silm|kude, silmus|kude, soonik|kude, vahvel|kude, vikkel|kude, võrkkude.
2. tekst lõimele risti kangast sissekootud v. -kootav lõng, koelõng. Puuvillase, linase, punase koega kangas. Kude kanga kaunistab. *Poelõim oli pruuni värvi, kude sinakashall, sellest sai kokku tuhmi laadiga kirju kangas. H. Raudsepp. | piltl. *Kui aastad löövad viimse koe / mu elulõime, pelgamata / sust tahan laulda. J. Kärner.
3. hrv kudum, kudumistoode. *Põnts, põnts! lööb kuduja lõngu rapsilauaga tihedaks, kirjuks koeks kokku. L. Kibuvits.
4. biol ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakkude ning nendevahelise aine kogum. Inimese keha, taimede koed. Taimsed, loomsed koed. Elastsed, pehmed koed. Vigastatud kude.
▷ Liitsõnad: aju|kude, arm|kude, epiteel|kude, kopsu|kude, kõhr|kude, lihas|kude, luu|kude, närvi|kude, näärme|kude, rasv|kude, side|kude, silelihas|kude, vöötlihaskude; alg|kude, haava|kude, juht|kude, katte|kude, kobe|kude, kork|kude, parenhüüm|kude, põhi|kude, püsi|kude, sammas|kude, säilitus|kude, taime|kude, toite|kude, tugikude.

kujund ‹-i 2› ‹s›

1. ebakonkreetne (mitte eseme ega olendi) kujutis; mat punktihulk tasandil v. ruumis. Kurnimängu, keeglimängu kujundid. Õit meenutavad kujundid tapeedil. Oskab paberist igasuguseid kujundeid lõigata. Kaleidoskoobis moodustavad värvilised klaasikillud vahelduvaid kujundeid. Sümmeetriline, korrapärane, ebakorrapärane kujund. Tasapinnalised, ruumilised, geomeetrilised, stereomeetrilised kujundid. Kõige lihtsamad kujundid on punkt, sirge ja tasapind. || väike terviklik liikumisosa (tantsus, iluuisutamises)
▷ Liitsõnad: pinna|kujund, ruumikujund; liikumiskujund.
2. filos objekti subjektiivne peegeldus. Aistingud ja tajud on meelelised kujundid.
3. kunstiloomingule eriomane kategooria, tegelikkuse taas- ning ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm. Teadlane opereerib mõistetega, kunstnik kujunditega. Helilooja otsib tekstile vastavat muusikalist kujundit.
▷ Liitsõnad: meloodia|kujund, rütmikujund.
4. kirj teose keele väljendusrikkust taotlev stiilivõte. *Võrdlused, troobid, hüperboolid, perifraasid lausa kuhjuvad ta ridades, nõnda et teinekord järgnev kujund kipub koguni lämmatama eelnenut. R. Parve.
▷ Liitsõnad: kõla|kujund, kõne|kujund, lause|kujund, stiilikujund.

kujutlus ‹-e 5› ‹s›

1. psühh meeleline kujund, mida saab taastekitada varem tajutud eseme v. nähtuse vahetu mõjuta meeleelundeile. Visuaalsed, akustilised kujutlused. Kujutlused võivad tekkida nii tahteliselt kui tahtmatult.
▷ Liitsõnad: kuulmis|kujutlus, nägemiskujutlus.
2. kujutlemise, ettekujutamise tulemus, ettekujutus, kujutluspilt. Ekslik, õige, fantastiline kujutlus. Tahan ise asjast mingit kujutlust saada, et hiljem teistele kujutlust anda, luua. Kujutlus Veneetsiast on ikka seotud kanalite ja gondlitega. Oma kujutlustes on ta juba siit kaugel. Sõjast on tal tekkinud mingi ähmane kujutlus. Temas on juurdunud kujutlus oma eksimatusest.
▷ Liitsõnad: käibe|kujutlus, pettekujutlus.
3. kujutlemine, kujutlemisprotsess. See ei saa olla muud kui kujutluse vili. Kujutlusse kerkib pildike lapsepõlvest. Kirjeldused kaugetest maadest virgutasid mu kujutlust. *Kujutlus töötas ja maalis vastumeelseid pilte. R. Roht.

kunsti|väärtus

1. kunstiteose, -eseme kunstiline väärtus. Suure, püsiva, aegumatu kunstiväärtusega teosed, looming. Kunstiväärtuselt ei jää ta maalid maha tuntud meistrite töödest.
2. ‹hrl. pl.› kunstiaare, kunstivara. Rahvas on loonud tõelisi kunstiväärtusi. Sõjas hävinud hindamatud kunstiväärtused.

kupp ‹kupu 21› ‹s›

1. muhu- v. kuplitaoline moodustis. a. mingi eseme nupp v. miski seda meenutav (hrl. kaunistuseks). Kuppudega sõlg. Mütsile on kupud sisse kootud. b. nupja õiega taim, näit. vesikupp. Järv oma vesirooside ja kuppudega meelitab paadisõidule. *Ojast kollaseid kuppe / õngitses lapsenäpp. M. Seping. c. kubel. Nõgeste kõrvetusest tekkisid nahale kupud. *..näitas Helle-Mari oma saledat käsivart, millel roosatav kupp üles ajanud.. M. Metsanurk. d. (auastme märkimiseks). Kolm kuppu kraenurgal, õlakul. Sai kupu juurde. *..tal tuleb jälle alla anda mehele, kes on tast noorem ja kellel on kaks kuppu vähem. J. Smuul. e. (muid kasutusi). Poiste pead paistsid üle rohulatvade nagu kaks kuppu. *Paljas on rinnana kingu kupp / lume valgest rebenend särgist. J. Kärner. *Juhan tantsis niisuguse hooga, et tüdruku undruk kupuna laienes. L. Perandi.
▷ Liitsõnad: kuller|kupp, vesikupp; mäekupp; nõgese|kupp, sääsekupp.
2. ka med kupuklaas. Talle pandi kupud selja peale. Haigus süvenes, ei aidanud enam maarohud ega kupud.
3. etn kalavõrgu otsa kinnitatud ümmargune, veepinnal hõljuv ese, mis märgib võrgu asendit vee all
4. emakupp mesilastel, (mesilas)ema kärjekann. Mesilasema kupp. Noor ema koorus kupust.

kvaliteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. omadus. *Niisiis on rütm ja proportsioon elementaarsemateks ilu kvaliteetideks. L. Soonpää.
2. toote, töö jne. omaduste kogusumma, mis näitab otstarbele vastavuse suhtmäära. Toodete, kauba kvaliteet. Toiduainete, leiva, aedvilja, paberi, jalanõude, aparatuuri kvaliteet. Kõrge, hea kvaliteediga kivisüsi. Paber jaotati vastavalt kvaliteedile I, II ja III sorti. Parandati, tõsteti toodangu kvaliteeti. Tööde kvaliteet paranes.
3. filos eseme v. nähtuse määratletus, tema püsivate omaduste kogusumma, mis eristab teda teistest esemetest v. nähtustest. Kvantiteedi üleminek kvaliteediks. See teos on sootuks uus kvaliteet autori loomingus.
4. sport (males:) vanker vastukaaluks vastasmängija odale v. ratsule. Valge kahis, võitis keskmängus kvaliteedi.

kvantiteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. koguseline ulatus, kogus. Kvantiteedi osas toodanguplaan täideti. Arvestada tuleb niihästi töö kvantiteeti kui ka kvaliteeti.
2. filos eseme v. nähtuse erinevus mingi ühe kvalitatiivse määratluse raames v. identsus erinevate kvalitatiivsete määratluste piires. Kvantiteedi üleminek kvaliteediks.
3. keel hääliku v. silbi suhteline kestus

kõlgas ‹kõlka 19› ‹s›

1. vilja peksmisel ja tuulamisel eralduv õlepuru, jämedam agan, kõrresõlm vm. prahiosake. Tuulamata vili oli kõlkaid täis. Terad eraldati kõlkaist ja aganaist. Ta on kerge kui kõlgas. Helmed kaelas, kõlkad kõhus. | (kogumina). *„Loom elab õle ja kõlkagagi,” ütles Mall. A. H. Tammsaare.
2. piltl (kehva, kergekaalulise, alaväärtusliku eseme, isiku jne. kohta). Luulevõistlusele esitatud tööde hulgas oli kõlkaid. *Eluaeg on vana Aniluik igasuguseid kodutuid vennikesi põlastanud, kavatsemata ise samasuguseks kõlkaks saada.. M. Traat.

kõne|käänd
folkl rahvapärane piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme, omaduse vm. iseloomustamiseks. Vana kõnekäänd. Ütlus on rahvasuus kõnekäänuks saanud. See kõnekäänd käib kergeusklike inimeste kohta.

kõrgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas. Puu, tara, seina, maja, kapi, koorma kõrgus. Ruumi, toa kõrgus. Maapinna absoluutne, suhteline kõrgus. Luidete kõrgus on kuni 30 m. Hobuse turja kõrgus maast. Nina kõrgus. *Elupuude allee .. näis seda kitsam, mida rohkem puud kõrgust võtsid. A. Kaal. || mat pikim ristlõik, mis on tõmmatud kujundi punktidest selle sirgjoonelisele v. tasandilisele alusele; selle lõigu pikkus. Risttahuka, trapetsi, silindri, prisma, kolmnurga kõrgus. Koonuse, püramiidi kõrgus.
▷ Liitsõnad: kogukõrgus.
2. teat. eseme v. objekti kaugus maapinnast v. alustasandist. Pilvede kõrgus maapinnast oli üle 6 km. Kõrguse kasvades õhurõhk väheneb. Hüppe kõrgus. Kõrgust hüppama 'kõrgushüpet sooritama'. Kõrguse 2.14 ületasid 3 sportlast. Lennuk lendas suures kõrguses. Kruvi iste parajale kõrgusele. 100 m kõrgusel merepinnast. Pilt on tehtud kümne meetri kõrguselt. Lennuk võtab, kaotab kõrgust 'lennuk tõuseb kõrgemale, laskub'. || astr nurk taevakeha suuna ja horisondi tasandi vahel. Tähe, taevakeha kõrgus.
▷ Liitsõnad: alg|kõrgus, lennu|kõrgus, rekordkõrgus.
3. ‹ka pl.› kõrguv (õhu)ruum; taevalaotus. Udu haihtus kõrgustesse. Hoone pürib kõrgusse. Lõpmatus kõrguses säras tähemeri. Kotkas tiirutab kõrguses. || piltl (taotluste, unistuste, püüdluste jms. ülemise piiriala kohta). Teda ahvatlesid teaduse kõrgused. *..olgu muuga kuidas on, aga kunsti helesinised kõrgused näitavad sulle küll õige pea oma kättesaamatust! E. Tennov.
4. kõrge (4. täh.) isik. a. (monarhi, valitseja, ka nende perekonnaliikmete kohta). Tema kõrguse käsk. Teie kuninglik kõrgus! Pöörduti palvekirjaga keiserliku kõrguse enese poole. Kõrgus, bojaarid ootavad teid! *Meid on kästud ilmuda tema kõrguse prints Oldenburgi juurde. O. Luts. b. kõnek (üldisemalt kõrgema positsiooniga isiku kohta). *Ma olen mõndagi kukkunud kõrgust, lahtilastud vallavanemat näinud.. A. Kitzberg.
5. piltl kõrge, silmapaistev tase. *Eestist peab tulema maa, mis ka oma sisemise korra õiglusega ja kultuuri kõrgusega on eeskujuks kogu maailmale... A. Kivikas. || [millegi] kõrgusel, kõrgusele teat. nõuetele vastaval, kohasel, sobival tasemel v. sellisele tasemele. Ta seisab, on, püsib oma ülesannete kõrgusel. Uus juhtkond viis mõne aastaga ettevõtte ajanõuete kõrgusele.
6. muus heli iseloomustav tunnus, mille aluseks on heliallika võnkesagedus. Heli kõrgus. Erineva kõrgusega helid.
7. keel keeleselja tõsteasendist sõltuv vokaalide hääldusviis. Vokaalide kõrgus.
8. kõnek kõrgushüpe. 1.65 kõrguses on tüdruku jaoks hea tulemus. Kõrguses olid kolm paremat USA sportlased.

kõrs ‹kõrre, kõrt 35› ‹s›

1. hrl. umbsete sõlmedega seest õõnes taimevars. Rukkipõld lainetas, kõrred sahisesid tuules. Tuul keerutas kuivanud kõrsi. Vihust ei pudenenud kõrtki maha. Vili on vilets – üks kõrs huikab teist taga. Kõrtest korjatakse kubu. *..kõrtki ei saa kuiva heina! A. H. Tammsaare. | (kogumõistena). Vili läks kõrre otsas idanema. *Vili on puhas, tihe ja paras kõrge, tugev kõrre, rikas tera poolest.. R. Sirge. || piltl (mingi selletaolise eseme kohta). Pastapliiatsi kõrs. Kokteili juuakse kõrrega, läbi kõrre.
▷ Liitsõnad: heina|kõrs, kasteheina|kõrs, rohu|kõrs, vilja|kõrs, õlekõrs; joogi|kõrs, kokteili|kõrs, mahla|kõrs, morsi|kõrs, pastakõrs.
2. kõrretüügas. Kombain jättis pika kõrre.
3. kõrrepõld. Kõrt koorima, kündma. Karjatab lehmi kõrres. Ta tuli otse üle kõrre.
▷ Liitsõnad: kaera|kõrs, nisu|kõrs, odra|kõrs, rukkikõrs.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

käe|pide
eseme osa, millest selle kasutamisel käega kinni võetakse v. hoitakse. Kurika, reketi, vihmavarju, mõõga, pussi, höövli, triikraua, sae käepide. Ukse, sahtli, laeka käepide. Kõvera käepidemega jalutuskepp. Tangide käepidemed. Haaras uksel käepidemest kinni. Tõmbas ust käepidemest.
▷ Liitsõnad: metall|käepide, puit|käepide, vaskkäepide.

kääbus ‹-e 4› ‹s›

1. kääbuskasvu inimene, liliput. Pügmeed on oma kasvult kääbused. Kuningakodade narrid olid sageli kääbused. Ajuripatsi puuduliku arenemise tõttu võib laps jääda kääbuseks. || ‹hrl. liitsõna esiosana› väga väike loom, taim, ese vm. Mõned koolibrid on päris kääbused. *Sool ja rabal oli kehv taimestik, puud ja põõsad kasvasid siin kääbustena. H. Raudsepp. || (suuruselt normaalse olendi, eseme vm. kohta, mis aga suurema v. tähtsamaga võrreldes tundub tillukese v. ülimalt tähtsusetuna). Mis sa ka tema kõrval oled – vaid kääbus! *Milleks kogub see vaimne kääbus raha? M. Metsanurk.
2. maa all elav muinasjutuline pisiolend, härjapõlvlane, pöialpoiss, päkapikk
3. astr kääbustäht. Valged, punased kääbused.

külg ‹külje 22› ‹s›

1. inimese v. looma vasak- v. parempoolne kehaosa, eriti roiete piirkond. Parem, vasak külg. Laps surub end vastu ema külge. Küljes, külje sees pistab. Küljed valutasid kõvast asemest. Surus käe vastu külge. Istusime tihedalt, külg külje vastas, küljed vastamisi. Lööb, tonksab, müksab kaaslasele küünarnukiga külge. Panin palitu külje alla 'asemeks'. Tüdruk viskles voodis unetult küljelt küljele. Keeras enda teisele küljele. Sel ajal pööras ta alles teist külge 'magas'. Külg külje kõrval 'ligistikku, tihedas kokkupuutes' elama, töötama. Vasturünnak tuli küljelt 'külje suunast'. Pea, keha külg (näit. linnul). Lõi hobusele piitsaga vastu külge. Kass nühib oma külge vastu mu jalgu. Koer jookseb, külg ees. Lehm oli poolest küljest saadik ojas. | (riietusesemel). Kuub on külje pealt katki. || eseme v. ruumi vasak- v. parempoolne pind. Kapp koosneb kahest küljest, põhjast, laest, tagaseinast ja ustest. Tellisel nimetatakse külgedeks kõige laiemaid tahkusid. Laev kaldub vasakule küljele. Lained õõtsutavad paati küljelt küljele. Sõitis teisele autole külje pealt sisse. Kaeveõõne küljed.
▷ Liitsõnad: looma|külg, seakülg.
2. eset piirav välispind; eseme v. maastikuobjekti üks (väline) pool. Ülemine, alumine külg. Mäe külgedel kasvab mets. Kivi päikesepoolsel küljel ei kasva sammalt. Maasika üks külg oli juba punane. Koogi üks külg on kõrbenud. Medali teine külg on sile. Vorstidel keerati pannil teine külg. Mantlil pöörati teine külg 'sisemine, pahem pool välisküljeks'. Istusime põõsa tuulealusesse külge maha. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: ahju|külg, ala|külg, all|külg, esi|külg, mäe|külg, taga|külg, väliskülg.
3. lehekülg. Ajaleht pühendas sündmusele terve külje. Kuulutused on ajalehe viimasel küljel.
▷ Liitsõnad: kuulutuskülg.
4. piltl omadus, iseloomulik joon, esinemisvorm vms.; vaatenurk. Trükise sisuline, tehniline külg. Kunstiteose esteetiline külg. Tutvuti linna muusikaelu organisatsioonilise küljega. Asja majanduslik, rahaline külg. Igal asjal on oma(d) head ja halvad küljed. See kõik oli asja väline külg. Püüdis end näidata paremast, tugevamast küljest. Näeb kõiki asju halvemast küljest. Küsimust arutati igast küljest. Kirjandus peab valgustama elu kõiki külgi. Nähtuse positiivsed, negatiivsed küljed. Siin on kirjeldatud protsessi üksikuid olulisemaid külgi. Joonistamine oli koolis tema kõige nõrgemaks küljeks. Kust küljest ka küsimusele läheneti, ikka oli asi halb. Lool ei puudunud ka oma naljakas, koomiline külg. || konstruktsioon (ühest küljest ...) teisest küljest vastandab kaht asjaolu, täh. 'ühes suhtes ... teises suhtes, ühelt poolt ... teiselt poolt'. Ühest küljest tuli see asjale kasuks, teisest küljest aga tegi kahju. *Seda tuleb kõike arvesse võtta. Teisest küljest ei tohi ka unustada materiaalset baasi.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: varju|külg, vormikülg.
5. suund, kant. Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega. Siit näeme eset samaaegselt kolmest küljest: pealt, eest ja kõrvalt. Tuul puhus pikemat aega ühest küljest. Kanad jooksid mitmesse külge laiali. Mindi laiali, igaüks ise külge. Meil pole ühine tee, mina lähen teise külge. Kuhu külge nad läksid? *Juba ammu horisondi lõunapoolsele küljele kerkinud pilv paisus silmanähtavalt.. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: alltuule|külg, ida|külg, lõuna|külg, lääne|külg, pealtuule|külg, põhja|külg, tuulekülg.
6. mat hulknurka piirav sirgjoone lõik. Ruudu neli külge. Kolmnurgal on kolm külge.
▷ Liitsõnad: lähis|külg, vastaskülg.

küüs ‹küüne, küünt 35› ‹s›

1. inimese sõrme v. varba lõpplüli selgmist osa kattev plaatjas sarvmoodustis. Pikkade küüntega käsi. Maniküüritud küüned. Punaseks, roosaks lakitud küüned. Pöidlal on küüs murdunud, lõhenenud. Küüsi lõikama, viilima. Küünte seentõbi. Varvaste küüned on pikaks kasvanud. Pind läks küüne alla. Küünte all oli mustust. Kraapis küünega aknalt jääd, klaasilt värvilaiku. Poisil on halb komme küüsi närida. Piinamisel rebiti tangidega küüsi. Kratsis küüntega naha marraskile. Vihane naine lõi vastasele küüned näkku. Kraabi siin mullas, et küüned pahupidi. Tiri neid võrke, nii et veri küünte all. Küüntest kübar 'neist valmistatud kübar, mis teeb nähtamatuks (muinasjuttudes)'. *Samuti oli ka valusam, kui kustki umbes mädanema lõi, varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. A. H. Tammsaare. || piltl (sõrmede kohta). Haaras endal küüntega juustest kinni. Uppuja lõi küüned paadiserva taha. *Ema ei liiguta end naljalt töö juurest, millele ta juba kord on küüned sisse löönud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: pöidla|küüs, sõrme|küüs, varbaküüs; akrüül|küüs, geel|küüs, kangas|küüs, kunst|küüs, tehisküüs.
2. küünis. Karu, kotka küüned. Kass lõi küüned saagisse. Koer kraapis küüntega ust. Lind pääses kulli küünte vahelt lahti. *Jajah, kui põrsal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa.. A. H. Tammsaare.
3. mõne eseme teravik v. teravikke omav ese. Ankru küüned. *Maa vabastati tule abil metsast ja kohendati seejärel tarvidust mööda kõpla või „küünega”, s.o. ridvaga, mille ühte otsa oli jäetud oks (või oksi). H. Moora.
4. kõnek küüslaugu mugulsibula omaette osa

laba ‹11› ‹s›

1. tööriista, eseme vm. lai ja lame osa. Aeru, mõla, labida, hokikepi, kirve laba. Kolmnurkse labaga pottsepakellu. Leht koosneb labast ja rootsust. Udusule tüvik ja laba. || lai lame, mõnikord tiivakujuline tööorgan v. selle osa seadmetel ja masinatel. Vesiratta, turbiini, rootori, tiiviku labad. Ventilaatori labad tiirlesid. Pöörlevate labadega sõukruvi. Vana rataslaev pladistas oma labadega vett.
▷ Liitsõnad: aeru|laba, lehe|laba, propelleri|laba, sule|laba, tiiva|laba, turbiinilaba.
2. jala- v. käelaba; neid kattev suka, jalatsi v. kinda osa. Soki, suka, kinda laba. Sukkadele kooti uued labad. Parema, vasaku käe laba. Vana sääriku laba. *Ta ristluudele vaheliti pandud käed vajusid lahti, parema laba tegi nõutu liigutuse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kinda|laba, saapa|laba, sukalaba.
3. kõnek abaluu piirkond; lihakehal labatükk. Rind, külg ja laba. Lamba laba. Labast valmistatud sink.
4. mets kirve vm. terariistaga tekitatud tüvevigastus. Labad ja sälgud.

lai ‹laia 23 komp laiem superl kõige laiem› ‹adj›

1. ristsuunas suure ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala vms. puhul); ant. hrl. kitsas. Lai maantee, tänav, jõgi, kraav. Lai voodi. Laiad väravad, aknad, uksed. Lai trepp. Uus lai sild üle Emajõe. Lai org, poolsaar, väin. Saare põhjaosa on laiem, lõunaosa aheneb. Kanjoni kõige laiem koht. Maa-alune käik muutus laiemaks. Nüüd kantakse laiu vöösid. Laia äärega kübar. Moes olid alt laiad püksisääred. Laia kontsaga, laia ninaga kingad. Laiade triipudega riie. Lai kangas. Kas kardin on selle akna jaoks küllalt lai? Tuba oli 5 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. || (inimese v. looma kehakuju, vormide, kehaosade kohta). Küll ta on turjast laiaks läinud. Lapsed pugesid isa laia selja taha peitu. Laiade õlgadega maadleja. Ajas oma laia rinna ette. Laiad (laba)jalad. Mehel on käed laiad kui labidad. Ta on laiade puusadega, puusadest lai. Nägu lai nagu täiskuu. Laiad mustad kulmud. Madal lai nina. Lai laup. Kukkus libedal teel, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Koer on neil laiaks 'paksuks' nuumatud, end laiaks söönud. *See oli keskmisest kõrgemat kasvu ja õige laia kondiga aasta viiekümnene mees. J. Kross. || (naerust veninud näo v. suu kohta). Nägu, suu venis laiale naerule. Nägu laial naerul, laia naeru täis. Tal on alati lai naeratus, irve näol. Räägib oma kordaminekust, endal nägu heameelest lai. || mingist lähte- v. keskpunktist suhteliselt kaugele ulatuv; suure kaarega. Võngete lai amplituud. Postide, talade vahed ei tohi olla liiga laiad. Tal on lai silmade vahe, laiad põsesarnad. Lai viibe, käeliigutus. Laiade tiivalöökidega lendav kurg. Poisil on laiad 'peast eemale hoidvad' kõrvad. Tantsivad valssi kauni laia keerutusega. Tegime laia kaare ümber laugaste, läksime laugastest laia kaarega mööda. Vett tuleb voolikust laias kaares. || suure läbimõõduga; (deformeerununa) normaalsest v. esialgsest suurema läbimõõduga (ning õhem). Vahtral, kapsal on laiad lehed. Kõrvad laiad kui kobrulehed. Laiad baretid on moes. Vana laia võraga tamm. Sadas laia lund, laiu räitsakaid. Laia põhjaga kastrul, kann. Laia suuga, laia kaelaga pudel. Tindiplekk levis aina laiemaks. Laiaks astutud, litsutud tikutoos, karp. Laiaks istutud padi. Laiaks magatud põhukott. Buss on nii täis, et laiaks litsuvad. Lõi kärbse laksti laiaks. || (liiga) avar. Sulle on see mantel lai. Kuub, seelik on laiaks jäänud. Püksid on värvlist laiad. Muidu mugavad kingad, aga mulle veidi laiad.
▷ Liitsõnad: topeltlai.
2. igas suunas suure ulatusega, avar, kaugele ulatuv. Laiad laaned, sood, rabad. Ümberringi lai ääretu stepp, kõrb, meri. Mindi laia ilma õnne otsima.
3. (hrl. millegi abstraktse kohta:) suure ulatusega, ulatuslik, avar. Lai teema, probleem, küsimuste ring. Laiemas mõttes tähendab kirjandus kogu trükisõna. Kitsam ning laiem eriala. Laia silmaringiga inimene. Siin on laiemad võimalused enesetäiendamiseks, edasiõppimiseks. Tegevus laial rindel. Puhtteadusliku kirjanduse levik pole kuigi lai. Tehase toodete sortiment on lai ning laieneb veelgi. || suurt inimeste hulka haarav, suurele hulgale mõeldud. Teos jõudis laiema avalikkuse ette aastaid hiljem. Noore viiuldaja esmaesinemine laia kuulajaskonna ees.
4. kõnek (kõne, laulu jm. kohta:) valjuhäälne (ja vabalt voolav). Pidu käis, toast kostis laia laulu, lärmi. Suuvärk on tal hea, lai jutt käib kogu aeg. Laseb laia vene keelt. Kostab laia voorimehesõimu. Läheb laia vilet lastes küla poole.
5. kõnek (käitumise, maneeride jms. kohta:) suureline, tähtis, praaliv. Laia joonega mees armastab korraldada hiilgavaid vastuvõtte. Ta on nüüd mingisugune direktor ning lai mees. Mõisnikud elasid laia elu. Tahab kangesti tähtis olla ning laia tegelast mängida. Püüab end tähtsaks teha ja laiaks ajada. *„Ei, noor laevnik, nii see asi siin ei käi,” lõi islandlane end laiaks. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigel|lai, ülilai

lainetama ‹37›

1. (veekogu kohta:) lainetena liikuma, laineis olema. Vesi, meri, järv lainetab. Veepind lõi lainetama. Torm pani vee, mere lainetama. || vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest kaetud v. üle ujutatud olema; ujuma. Laud lainetas õllest. Pesuruumi põrand lausa lainetas. Rassisime nii, et higi lainetas. Kevadel lainetavad teed, tänavad porist. *.. nutab [naine] ka omi varbaid vaadeldes. Kae tillukesi varbakesi, ütleb, aga silmad lainetavad juba. A. Gailit. | ‹impers.› Iga päev lainetab sadada.
2. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma; õõtsuma. Rukis lainetab nagu kollane meri. Metsaladvad lainetavad tuules. Jõe ääres lainetab pilliroog. Lainetav rukkipõld, nisuväli. Lipud lõid lehvima ning lainetama. Pikad juuksed lainetavad tuuletõmbuses. Laulupeoliste rongkäik lainetab ning voogab. Ümberringi lainetab udu. Taeval lainetavad virmalised. Rind lainetab ägedast lõõtsutamisest. Naerab nii, et kõht lainetab. *.. ja lainetas rüü ümber õlgade tal / ja kõrgele liiv tuiskas kapjade all. A. Sang (tlk). *.. kurvatooniline vana soldatilaul hakkas rulluvalt, tõusude ja mõõnadega lainetama halli, marsitaktis vappuva roodu kohal. A. Hint. || piltl (tunnete, meeleolude kohta). Me ei aima, millised tunded võivad teise rinnas lainetada. Viha lainetab põues. Rõõmus elevus, pidumeeleolu lainetab kogu linnas. Lapsepõlvemälestused panevad midagi sooja südames lainetama. *Hetkeks lainetab sügav lein ta näost üle .. E. Vilde.
3. (pinna, eseme v. vormi kohta:) laineline, lainjas olema. Rannas lainetavad luited. Aia ääres lainetavad lumehanged. Peegel, aknaklaas lainetab natuke. Pikad lainetavad juuksed lahtiselt seljal. *Rada lainetas mööda väikesi künkaid. A. Saareste (tlk). *Must poisipea lainetas lokkides .. P. Krusten. || priskusest voltis v. õõtsuv olema. *Oma lainetavad kehavormid sai emand Neuhoferi õllest .. E. Vilde.
4. hrv laine(te)na liikuma panema. *Ta [= erutatud kass] lainetas vööte seljas ning ajas saba krampsirgeks. K. Saaber. *Mind [= rohukõrt] tuulevägi lainetab, / pea üles, alla vintsutab – / aeg teeb nii armuga. L. Koidula.

laius ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ruumi, kujundi, keha v. eseme üks mõõtmeid. Mõõda kapi pikkus, laius ja kõrgus. Laius meetrites, sentimeetrites. Koridoril on laiust ainult veidi üle meetri. Mõõtsime, saime mõõtmisel toa laiuseks 3 meetrit. Peipsi järve suurim laius on 48 kilomeetrit. Kleidile tuli vöökohal laiust lisada, juurde anda. Seelik on mulle laiuse poolest, laiuselt paras. Jõelamm oli kogu laiuses üle ujutatud. Õlgade, puusade laius. Sel mehel on pikkust ja laiust. Poiss kipub rohkem laiusse kui pikkusse kasvama. || avarus. *Mingi raske kuppel oli kummunud üle vete laiuse. F. Tuglas. | piltl. Teadmiste, silmaringi laius.
▷ Liitsõnad: haarde|laius, siru|laius, töölaius; normaal|laius, pealt|laius, valmislaius; selja|laius, õlalaius.
2. geogr. Geograafiline laius 'maakera punkti kaugus ekvaatorist nurgaühikutes väljendatuna'. Külmad hoovused suunduvad suuremate laiuste alt ekvaatori poole, soojad hoovused jälle ekvaatori poolt suurematele laiustele.
▷ Liitsõnad: lõuna|laius, põhjalaius.

lamama ‹37›
millelgi v. kusagil pikali, rõhtasendis olema; asetsema, paigal olema, lebama. a. (inimese v. looma kohta:) pikali olema, lebama. Lamab diivanil, voodis, murul, rannaliival. Kõhuli, küljeli, selili lamama. Lamab joobnuna, minestuses, teadvusetult maas. Haavatu lamas vereloigus. Põetaja aitas haige lamama. Ei suutnud teiste abita lamamast tõusta. Lamab liikumatult nagu surnu. Lamades lugemine rikub silmi. Pidi mitu nädalat haiglas lamama. Jäin pärast ärkamist veel natukeseks voodisse lamama. Hüljes lamab nagu puunott jääl. Koer lamab nurgas oma asemel. Kušett, padi on lohku lamatud. *.. palusin, et tõuseme ometi [rohust] üles, sest me lamame lilled surnuks .. T. Vint. b. (eseme, asja jms. kohta:) rõhtasendis olema, lebama; asetsema, paigal olema. Jättis jalgratta külili lamama ja tormas tuppa. Raamat lamas lahtiselt laual. Tormist murtud puu lamas teel. Kalevipoja mõõk lamavat Kääpa jões. Kas teha püst- või lamav krae? Sel taimel on lamavad võsud. *Varsti lamasid nurgakividel tugevad palgid ja üks palgikord tõusis teise peale. F. Tuglas (tlk). c. (mingi loodusvormi v. -nähtuse kohta, tavalisem lebama:) asetsema; laiuma, laotuma. Oru põhjas lamab piklik järv. Lendame lõunasse: meie all lamab künklik Võrumaa. Jõe kohal lamab piimjas udulaam. *Tuleb talv, kus üle maa / lamab lumi lõpmata. G. Suits.

lonkama ‹longata 48›

1. ühe jala lühiduse, valulisuse vm. tõttu teis(t)ele tugevamini toetudes käima. Tugevasti, kergelt lonkama. Lõi naabri koera lonkama. Lonkab vasakut, paremat jalga. Jalad olid nii hõõrdunud, et lonkasin lausa mõlemat jalga, mõlema jalaga. Koer lonkab paremat tagumist jalga. Käib, läheb longates. Lonkab kepi, kargu najal. Väänas jala ära ja lonkas mitu nädalat. Jäi põlvehaavast lonkama. || (jalgadega eseme kohta:) ebakindlalt seisma. Laud lonkab, tuleb mingi liist jala alla panna. Istub lonkavale pingile, toolile. || (seadme jms. kohta:) ebaühtlaselt käima. *.. kus vana lauakell natuke longates käib, üht tiksu teisest kõvemini lüües. M. Metsanurk.
2. piltl korrast v. käest ära olema, mitte normaalne v. normis olema, nõrk v. puudulik olema. Selles koolis distsipliin, kord lonkab. Viimasel ajal kipub tal tervis lonkama. Valesti arvutasid, sul matemaatika lonkab. Ta loogika lonkab. Kui kaubandus lonkab, siis spekulatsioon õitseb. Töö organiseerimine lonkab neil mõlemat jalga, kahte jalga korraga, kõigi nelja jalaga. *Meie karskusselts on lonkamas. Uut eestseisust oleks vaja. A. Kitzberg.

luksuma ‹42›

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

lusikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. nõgusa kahaga söömisvahend hrl. vedela toidu söömiseks. Alumiiniumist, puust, kadakane lusikas. Suppi, putru süüakse lusikaga. Valab kalamaksaõli lusikasse. Võtan lusikaga leent. Tõstan lusika suu juurde. Kes kutsumata tulnud, see lusikata sööb.
▷ Liitsõnad: alumiinium|lusikas, hõbe|lusikas, kuld|lusikas, metall-|lusikas, puulusikas; dessert|lusikas, magustoidu|lusikas, salati|lusikas, suhkru|lusikas, supi|lusikas, teelusikas.
2. (sellist söömisvahendit meenutava eseme, riista, seadme v. selle osa kohta). Kartulipanemismasina lusikad kipuvad ummistuma.
▷ Liitsõnad: adra|lusikas, kingalusikas.

lõhnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. aine, eseme vm. lõhnaga. Kopitanud heinte lõhnaline vana küün.
▷ Liitsõnad: halva|lõhnaline, hea|lõhnaline, heina|lõhnaline, higi|lõhnaline, kannikese|lõhnaline, kibeda|lõhnaline, küüslaugu|lõhnaline, lille|lõhnaline, meeldiva|lõhnaline, mee|lõhnaline, sireli|lõhnaline, terava|lõhnaline, tugeva|lõhnaline, vaigu|lõhnaline, viina|lõhnaline, vänge|lõhnaline, väävlilõhnaline.
2. hrv lõhnav, lõhnakas. *Vaikus lõhnaline palavaimat päeva ennustab. J. Kärner. *Kesk metsalagendikku paistvad, / need lõhnalised, valged [lille]pääd .. M. Heiberg.

lõige ‹lõike 18› ‹s›

1. lõikamine (üksikaktina v. töö elemendina). Kirurg avab täpse, osava, kiire lõikega haige kõhukoopa. Pikad lõiked kääridega. Voolib kirvevart pikkade siluvate lõigetega. || sisselõige, sälk vms. Lõigete ja põletuskirjadega kaunistatud puuesemed. Lõige ulatub rinnakust kaenla alla. Puukoorde tehtud lõikest voolab mahla. || ‹liitsõna järelosana› (ka:) ära- v. väljalõigatud osa
▷ Liitsõnad: ajalehe(välja)lõige; juurde|lõige, kääri|lõige, noa|lõige, pooke|lõige, sae|lõige, sisse|lõige, sälklõige; keisrilõige; graafiliste tehnikate nimetustes linool|lõige, puu|lõige, vaselõige.
2. tehn eseme mõttelisel ühe või mitme tasandiga lõikamisel ühele poole lõikepinda jääva osa kujutis joonisel. Kui püramiid on lõigatud põhjaga rööpse tasandiga, siis on lõige põhjaga sarnane hulknurk. Ehitise projekti juurde kuuluvad lõiked ja vaated.
▷ Liitsõnad: koonus|lõige, läbi|lõige, piki|lõige, ristlõige.
3. tehn materjali purunemine tema ühe osa nihkumise tõttu teise osa suhtes
4. rõiva juurdelõikamisel kasutatav šabloon; selle kontuurid lõikelehel. Ülikonna, kleidi, kampsuni lõiked. Võtsin lõikelehelt lõike (välja). Lõige suurusele nr. 44. || sellistest šabloonidest lähtuv rõiva üldilme. Sportliku, elegantse, moodsa, klassikalise, inglise, laitmatu lõikega kuub, kostüüm, mantel. Kitsa, avara lõikega rõivad. Seelik on lõikelt sirge, kellukeseline, klošš.
▷ Liitsõnad: jaki|lõige, kleidi|lõige, mantli|lõige, pluusilõige; kimono|lõige, klošš|lõige, printsess|lõige, raglaanlõige.
5. (näo, pea v. mõne selle osa kuju kohta). Kitsa lõikega nägu. Idamaise lõikega silmad. Kummalise lõikega pikergune pea. *Eeva imes oma pehme, aga kangekaelse lõikega huuled hammaste vahele ja noogutas. J. Kross. || (juuste lõikamise viisi kohta). Madal, keskmine, kõrge lõige.
▷ Liitsõnad: näo|lõige, silma|lõige, soengu|lõige, suulõige.
6. hrl van lõik (1. täh.) *.. praeti selle kõrvale sealiha lõikeid .. M. Metsanurk. || ka jur paragrahvi alljaotus. Paragrahv 5, lõige 3.
7. hrl van osav manööver, snitt. *.. ja ilma oma kapitalita asutatud pangast tegi ta nii palju lõikeid, et arvati heaks ta arreteerida. J. Semper.
8. lõikes arvestuses; plaanis; läbilõikes (muud väljendusvõimalused paremad). Kliimaks nimetame teatavale paikkonnale paljude aastate lõikes iseloomulikku ilmastikurežiimi. *Panga profiilis paljanduvad erinevad lademed kuni 600 miljoni aasta lõikes. J. Eilart.

lõike|haav
ka med terariista vm. terava eseme tekitatud haav

lõug ‹lõua pl. illat lõugadesse e. lõugu(sse) pl. iness lõugades e. lõugus pl. elat lõugadest e. lõugust 23 ‹mitmuse paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› näo liikuv alaosa, mille toeseks on alumine lõualuu, alalõug. Ümar, pehme, terav, esiletungiv, lai, kandiline, nurgeline lõug. Puhtaks, siledaks raseeritud lõug. Karvane, habetunud lõug. Lohuke, vaoke lõua otsas. Lõua otsas on habemetutt. Lott lõua all. Sügab, näpib mõtlikult lõuga. Ajab lõua õieli, ette, püsti. Lõug väriseb hirmust. Väristab, võbistab lõuga nagu nutu eel. Süljenire valgub mööda lõuga alla. Tukkuja lõug vajus rinnale. Vihmakuub lõuani kinni nööbitud. Seob pearätiku otsad lõua alla sõlme. Paneb viiuli lõua alla, surub lõua viiulile. *Ja see nimi [Ruut Tarmo] on kui rusikas lõuga või puss rindu. V. Panso.
▷ Liitsõnad: ila|lõug, kõver|lõug, lott|lõug, viltulõug.
2. ‹hrl. pl.› ennekõike selgroogsete suuava piiravad teineteise vastu käivad pea osad, mille toeseks on hammaste vm. vastavate moodustistega lõualuud; vastavad moodustised selgrootutel; suu; hrl kõnek v vulg (inimese kohta). Hobuse, lehma, sea, hundi, mao, vaala, haugi lõuad. Ülemine, alumine lõug. Krokodill ajas lõuad pärani, haaras saagi lõugade vahele, lõugu(sse). Kass tuleb, hiir lõugade vahel, lõugus. Hiir pääses kassi lõugade vahelt, lõugust. Koera lõuad laksatasid kokku. Laksutab lõugu nagu näljane hunt. Putuka, mesilase lõuad. Siga lätsutab laia lõuaga (süüa) 'suure suuga, isukalt'. Haigutab laia lõuaga 'suu pärani'. Inimesel on lõuad ja mälumislihased nõrgemini arenenud kui ahvil. Vastu, mööda lõugu andma, saama. Mis sa irvitad, ilmast ilma lõuad laiali! Koerad haukusid poole lõuaga 'loiult, vähe' nagu omainimese peale. | piltl. *Välja sülitavad inimesi uste lõuad. M. Under. || ‹hrl. pl.› kõnek vulg (kõneelundina hrl. liigset lobisemist väljendavates ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa). Tal head lõuad, küll ta enda välja räägib. No on sel naisel lõuad (peas)! Tal on lõuad paraja koha peal. Ei maksa irvhammaste lõugade vahele, lõugu sattuda. Ära ilmaaegu lõugu kuluta, ma ei lase end pehmeks rääkida. Hoidku lõugu kokkupoole, hoidku lõuad koos, koomal 'ärgu rääkigu ülearu(st)'. Talitse, taltsuta oma lõugu!
▷ Liitsõnad: loba|lõug, lora|lõug, pläralõug.
3. piltl (vastavat pea osa meenutava tööriista, mehhanismi v. eseme kohta). Tangide lõuad. Poole lõuaga 'kulunud kahaga' lusikas. *Nagu mingi saurus või ürgkaelkirjak kraapsab ta [= ekskavaator] oma vägeva lõuaga vanast kraavist põiki läbi. A. Kaal. *.. käsiks neil rahakoti lõuad avada ja selle sisu merre valada. A. Uustulnd.

lõõts ‹-a 23› ‹s›

1. laialitõmmatavate voltis seintega seadis; eseme laialitõmmatav voltis osa. Lõõtspilli, akordioni, harmooniumi lõõts. Lõõtsaga fotoaparaat, portfell, buss, peenrahakott, tasku. Lõõts on kokku surutud, lahti tõmmatud. Sepapoiss tõmbas lõõtsa, et ääsis tuld õhutada. Saapasääred, püksid on lõõtsa 'lõõtsana volti' vajunud. *.. kõhud teistel [= sigadel] tühjad kui lõõtsad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: käsi|lõõts, nahk|lõõts, sepa|lõõts, suitsulõõts.
2. lõõtspill. Simmani pillimees tõmbab lõõtsa ning laulab ise kaasa. Lõõts üle rinna lahti venitatud.
3. ‹hrl. pl.› kõnek kops(ud). Mul on mitu häda: lõõtsad läbi ja mootor streigib. *See tänas [suitsust keeldudes] ja näitas oma rinnale. „See lõõts siin ei kannata seda.” J. Semper.

makett ‹-keti 21› ‹s›

1. hoone, seadme vm. eseme v. nende rühma väliskuju jäljendav, hrl. vähendatud mudel. Auto, laeva, maja, tööpingi makett. Paikkonna, Lõhavere linnuse makett.
▷ Liitsõnad: lavamakett.
2. trük paberilehtede kogum, milles on näidatud raamatu vm. trükise teksti, tabelite ja illustratsioonide paigutus, küljendusmakett. Tehniline toimetaja teeb, koostab maketti. Ajalehe järgmise numbri makett on valmis.
3. trük trükiteose prooviväljaanne laiemaks arutlemiseks ning täienduste ja paranduste tegemiseks. Sõnaraamatu, õpiku makett.

marga|puu
endisaegne puust v. metallist käsikaal, mille ühes otsas on konks kaalutava eseme riputamiseks ning teises otsas raskus, päsmer. Riputas koti kaalumiseks margapuu otsa. Peremees kaalus margapuuga kalu, villa. | piltl. *Sõjaaeg on filter ja margapuu. L. Vaher.

materdama ‹37›

1. (malaka vm. eseme v. vahendiga) peksma, taguma, hoope andma. Kulutuld kustutatakse okstega, luudadega materdades. Ussi, rästikut materdama 'löökidega tapma'. Materdab hobust, setukat (malakaga, piitsaga). Pätid tulid kallale, materdasid ta vigaseks, sandiks, oimetuks, vaeseomaks. Poisid läksid kaklema, materdasid üksteist rusikatega. Vaata kui võtan malaka ja kukun materdama! Vanasti pesti pesu kurikatega materdades. *Õige ema oleks ammu selle poisi minema materdanud ning tütrele kaseladvast õpetust toonud. A. Mälk. | piltl. Tugev vihm, rahe materdas vilja maha. Turmtuli materdas vaenlase positsioone. See följeton materdab mitmesuguseid väärnähtusi. *Kolmeliikmeline orkester materdas kogu aeg kõrvu, piinates, hirmsat vaeva valmistades .. A. Jakobson.
2. piltl tugevasti maha tegema, pähe andma; lahmivalt arvustama. Iga rühmitus ülistab ennast ja materdab teisi. Teda materdati mitmel koosolekul ja ajakirjanduses. Teos materdati arvustustes maatasa. Teiste tööd materdab maha, aga ise ei oska midagi teha. Materdav kriitika.
3. hrv midagi kõvasti tegema, askeldama, rühmama. *Tagaajajad materdavad juba järele tulla. R. Vaidlo.

moodul ‹-i, -it 2› ‹s›

1. keerulisema struktuuriga seadme, hoone, eseme vms. terviklik standardne üksus v. osa. Moodulitest mööbel, maja. || ped õppekursuse v. koolituse iseseisev osa. Õppekava moodulid. || info loogiliselt eristatav programmi v. seadme osa. Tarkvara moodulid. || tehn (näit. kosmoselaeva kuumoodul).
2. mat füüs tehn aluseks olev suhe, mõõt, leppeühik vms. Vektori, pidevuse moodul.

muhv ‹-i 21› ‹s›

1. hrl. naiste talverõivastuse juurde kuuluv ese käte soojendamiseks. Karusnahkne muhv. 30-ndail aastail kandsid naised muhve. Mantlikrae üles tõstetud, käed kõhu peal muhvis.
2. tehn detail kahe samal teljel oleva hrl. võrdse läbimõõduga silindrilise toru vm. eseme ühendamiseks
▷ Liitsõnad: kaabli|muhv, torumuhv.
3. muhvigi ‹adverbile lähedasena, eitusega› kõnek natukestki, põrmugi, sugugi, tuhkagi. Kritiseerib laulu, ise ei tea muusikast muhvigi. Tal pole muhvigi kõrvade vahel 'on rumal'. Ma ei taipa su jutust muhvigi. Mitte muhvigi pole tal hinge taga.

mulaaž ‹-i 21› ‹s›
mingi eseme v. elundi loomutruu (kips-, vaha)jäljend. Eksootiliste loomade mulaažid.

mulks ‹interj adv›
annab edasi vedelikust väljuva gaasimulli, mingi väikese eseme vettekukkumise vms. heli. Mulks ja mulks käärib, teeb kääriv vein pudelis.

murdma ‹murran 45›

1. surudes, painutades, väänates v. muul viisil millegi terviklikkust rikkuma, selle kuju v. asendit muutma. a. millegi suhteliselt kõva ja rabeda terviklikkust rikkuma. Katki, pooleks, puruks, tükkideks murdma. Murdsin ridva lühemaks. Vang murdis kongi trellid eest. Murdsin puust paar oksa, põõsast endale paraja vitsa. Murrab põlvel painutades raks ja raks kuivi oksi lõkkesse. Murrab peenralt tulpe, nartsisse. Murrab leivakääru pooleks, leiva küljest palasid, raasukesi. Murdsin šokolaaditahvli tükkideks. Paasi, dolomiiti murtakse kivimurdudes. Torm murdis puid, kuusel ladva ära. Tuulest murtud puu. Linu lõugutades murti linaluud (katki). Kukkudes võib murda kaela, jala-, käeluu. Ära hammusta pähkleid, võid hamba murda. Hoia, et sa ronides luid-konte ei murra! Murtud tiivaga lind. Vesi on murdnud tammi, murdnud tammi läbipääsuks augu. *Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda .. A. H. Tammsaare. | piltl. Talve selgroog on murtud. Jää on murtud 'takistused on kõrvaldatud'. b. millegi suhteliselt sitke eseme, kehaliikme vm. kuju v. asendit muutma. Kõveraks, kahekorra, vinklisse murdma. Murdsin paberilehe pooleks, neljaks, kahekorra kokku. Poiss murdis naksudes sõrmi. Naine halas ja murdis ahastades käsi. Jõumees murrab hobuseraua sirgeks. Mehe käed murti selja taha. Kallaletungijal murti puss käest 'kätt pigistades sunniti pussi langetama'. Haarab teisel ümbert kinni ja murrab ta maha, pikali. Liigendist murtav haavlipüss, taskunuga. Saehambaid murdma 'räsama'. Murtud joon 'murdjoon'. *Vahelduva eduga tuuseldasime ja murdsime üksteist. M. Traat. | piltl. Haigus, palavik, gripp murdis mehe voodisse. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe, vähese intensiivsusega värvitoon'.
2. (jõuga) kuhugi tungima. Osavalt põigeldes murran palliga vastase korvi alla. Öösel olevat purustatud aknast, läbi akna suvilasse, lõhutud uksest keldrisse murtud. Rahvasumm tungleb perroonil, üritab täistuubitud rongile murda. Murdis 'tegi' endale küünarnukkidega rahvahulgas teed. Tükil oli menu, rahvas lausa murdis teatrisse. Kummargil ja külg ees murdsime tuisus ning lumetormis edasi. | piltl. *Kolmest küljest murrab üle Sõrve / meretuulte vaibumatu jõud. J. Smuul. *Samal silmapilgul murdis puudealusesse hämarusse esimene aovalgus. H. Laipaik.
3. ka füüs laine murdumist, levimissuuna muutumist esile kutsuma. Prisma murrab valguskiiri, murrab erivärvilisi kiiri erinevalt. Ionosfäär murrab ning peegeldab raadiolaineid. *.. aknaserv murdis [päikese]kiiri, heitis põrandale vikerkaare. E. Vetemaa.
4. (kiskja kohta:) saaklooma tapma. Kass murrab hiiri, rotte. Hunt murrab lambaid, rebane kanu. Karu murdnud lehma. Ega hunt hunti murra. Ei susi omast karjast murra. | piltl. Katk murdis oma ohvreid. *Mina olen sihuke mees: uss ei kisu, surm ei murra, konstaabel ei aja käsi külge. A. Mälk.
5. piltl millestki seni kehtinust, arvestatavast, järgitavast jms. üle astuma, seda mitte arvestama v. järgima; midagi rikkuma, hävitama, olematuks muutma. Kokkulepet, lepingut, tõotust, traditsiooni, vannet, lubadust, sõna murdma. Mees olevat naisele truudust murdnud. Miski ei suutnud murda tema elutahet, tahtejõudu, optimismi, meelekindlust, vaprust, võitlusvaimu, vabadusiha, usku vabadusse. Kellegi vastupanu murdma. Tema upsakus, ülbus, kangekaelsus on nüüd murtud. Püüdis piitsaga hobuse kangust murda. Päike käib juba kõrgemalt, talve võim on murtud. Minu mured on nüüd murtud. || füüsiliselt v. vaimselt ruineerima, muserdama, hävitama. Haigus, ebaõnnestumine, õnnetus, mure murdis mehe. Raske töö murdis isa tervise. Ta teovõime on halvatud, ta on täiesti murtud meeleolus. Tütarlaps hakkas murtud häälel oma õnnetusest rääkima. Ihult ja hingelt murtud inimene.
6. (intensiivse töötamise kohta:) rabama, rügama. Murrab tööd (teha). Murrab kände juurida, uudismaad teha. Ränk töö – murra kui sunnitööline! Sa ära nii hirmsasti murra, sa pole maatööga harjunud.
7. vigaselt ja kangelt (eriti valesti hääldades) võõrkeelt kõnelema. Võõras ütles mõned laused üsna murtud keeles. *.. eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. A. H. Tammsaare. *Murrab ja väänab [õpetaja] sõnu, saksa sorti mees. A. Mägi.
8. murdlema. Küll karidel meri murrab! *Saare idapoolsel, teravalt merre ulatuval neemel murrab raginal ookeani igavene ummik. R. Sirge.
9. tuimalt, pakitsevalt valutama, nagu rebima. Pea kohiseb ja kontides murrab, vist tuleb gripp kallale. Vist läheb vihmale, reuma murrab kontides, jalgades, puusas. *Suurt [käsi] ei valuta, aga tuhiseb imelikult ja vahete-vahel nagu murrab. R. Roht.
10. kõnek küljendama (varemalt). Veerud murtakse poognateks.

mõistatus ‹-e 5› ‹s›

1. folkl olendi, eseme, nähtuse v. tegevuse kohta mõne tunnusega antav kujundlik (ühelauseline), hrl. küsimusena sõnastatud kirjeldus, mille järgi tuleb ära arvata, kelle v. millega on tegemist. Rahvapärased mõistatused. Vanaema annab lastele mõistatusi mõistatada. Mõtleb, otsib mõistatuse(le) vastust. || muu lahendamiseks, äraarvamiseks antav nuputamisülesanne, teravmeelne küsimus vms.
▷ Liitsõnad: arv|mõistatus, pilt|mõistatus, rahva|mõistatus, ristsõna|mõistatus, silp|mõistatus, sõna|mõistatus, tähtmõistatus.
2. miski v. keegi seletamatu, äraarvamatu. Looduse, universumi, atmosfääri mõistatused. Hieroglüüfide mõistatus lahendati. Kuidas ta minu käikudest teada sai, see on mulle küll mõistatus. Seda ei oska seletada, see on kõigile mõistatuseks. Tehnika on mulle täielik Hiina mõistatus 'midagi täiesti arusaamatut, segast, väga keerulist'. *Ma tunnen, ta on otsast otsani naine, selline, kes mehi segadusse ajab, neile mõistatuseks jääb .. L. Hainsalu.

märk ‹märgi 21› ‹s›

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

nupp ‹nupu 21› ‹s›

1. väike (pool)kerajas, kooniline vm. kujuga moodustis hrl. mingi peenema, varsja eseme otsas (kaunistuseks v. käepidemeks). Kepi, lipuvarda nupp. Sängisamba treitud nupud. Nikeldatud nuppudega raudvoodi. Pärlmutrist nupuga jalutuskepp. Mõõga käepideme hõbedane, kullatud nupp. Nupuga karbi-, potikaas. Värviliste nuppudega ilunööpnõelad. Nupust tõmmatavad, nuppudega sahtlid, kapiuksed. Arvelaua nuppude klõbin. Nupuga müts, soni. Plõksatas rahakoti nupud kinni. || murd nööp. *.. [ema] kohendas ristiema antud salli [poisi] kaela ümber, avitas kõik nupud ilusti kinni panna .. Ansomardi. || heegeldatud v. kootud paksend. Teki äärde heegeldati neljakordsetest nuppudest rida. Nuppu kududes kasvatatakse ühest silmusest 5–9 silmust. || nupjas lüliti, käiviti vms. Uksekella, äratuskella, laualambi nupp. Vajuta ainult nupule ja masin hakkab tööle. Lüliti, juhtimispuldi nupud. Keerab raadio, televiisori nuppe. Akordioni klahvid ja nupud. Ei oska seda aparaati käsitseda, ei tea kõiki nuppe. Tööriistariba nupud (arvutiekraanil). || (mängunupu, näit. malendi kohta). Sea nupud üles, mängime ühe partii. Malehaiged tõstavad päev läbi nuppe. Lauamängude täringud ja nupud. || (puhkemas olev) õiepung; nupjas õis v. õisik, (õie)nutt [-nuti]. Leidsin, et kaktus ajab, kasvatab nuppe. Pojengil on nupud pakatamas, hommikuks lähevad lahti. Kas soovid lahtist või pooleldi nupus õit? Tulp lööb päeval kroonlehed laiali, ööseks tõmbab uuesti nuppu. Lill on kauneim nupu avanemise, puhkemise järgus. Ohakate lillakad punjad nupud. Vesiroosi nupud nagu pallikesed veepinnal. Kullerkuppude kuldkollased nupud. *Oo, õitsvad ristikheina nupud – / .. ja pääsusilmad, kullerkupud .. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kella|nupp, kepi|nupp, lifti|nupp, skaala|nupp, starteri|nupp, ukse|nupp, voodinupp; häälestus|nupp, juhtimis|nupp, käivitus|nupp, lülitus|nupp, seiskamis|nupp, väljakutsenupp; doomino|nupp, kabe|nupp, male|nupp, mängunupp; kummeli|nupp, lille|nupp, ohaka|nupp, takja|nupp, õienupp.
2. kõnek pea. a. pea kehaosana, peakolu, peanupp. Noorsõduritel on nupud paljaks aetud. Lapsed jooksevad kõrge rohu sees, nupud vaevalt paistavad. Sai nipsu nupu pihta. See müts on väike, ei lähe mulle nupu otsa. Viin lõi nupu soojaks. Nupp mõtetest raske. *Mõõk on neil kõver, süllapikkune. Korra äigab – nupp maas! A. Sinkel. *.. pikad [poisid] seevastu pelgavad pead ära lüüa, lasevad nupu longu ja põlved lõnksu .. L. Hainsalu. b. mõistus, taip. Jõust üksi on vähe, nuppu on ka vaja, nuppu peab olema. Temast pole õppijat: tal nupp ei võta, ei lõika, ei jaga. Kaval mees, nupp lõikab iga kandi pealt. Nupp on tal hea, ta on nupuga poiss, mees. Mõelge ometi, pange nupud tööle. Oleks mul sinu nupp, läheksin elektroonikat õppima. Tal on keelte peale nuppu. On sel tüdrukul alles nupp (otsas)!
▷ Liitsõnad: peanupp.
3. kõnek lühikirjutis, lühisõnum ajakirjanduses. Maakonnalehes on nuppe kohalikelt kirjasaatjailt. Kirjutab nuppe ja nupukesi, ühtki pikemat artiklit polegi temalt ilmunud.

nurga|seotis
ka ehit ehitise v. eseme nurki ühendav puiduseotis

nurk ‹nurga 22› ‹s›

1. mat punkti ning sellest eri suundades väljuva kahe kiire ühend, selliselt moodustuv geomeetriline kujund; punkti ümber pöörleva poolsirge asendite ühend algasendi ja lõppasendi vahel; kahe ühest punktist väljuva sirge vaheline hälve, selle hälbe määr nurgamõõtu väljendava reaalarvuna. Nurga tipp ja haarad. Nurga sisepiirkond. Positiivne, negatiivne nurk. Kolmnurga nurkade summa on 180°. 60°-line nurk. Kaardimõõdus, radiaanmõõdus antud nurk. Navigatsioonis, astronoomias mõõdeti nurki sekstandiga. Deklinatsioon on nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna sihi vahel. Ekvaatoril langevad päikesekiired maale peaaegu 90°-se nurga all. Lõiketera ja töödeldava detaili vaheline nurk. Vikat tuleb varretada õige nurga all. Jõgi, tee teeb siin järsu nurga. Paneme söögilauad nurgaga 'üksteise suhtes nurka moodustavalt'. || piltl (käsituse, lähenemisviisi kohta). Uus põlvkond näeb probleeme uue nurga alt. *Mingi nurga alt vaadates võib tal isegi õigus olla .. V. Lattik. *.. kuid niipea, kui lugesin peatüki algust, küllalt kavalat nurka, mille all ta asjale lähenes .. – siis imestasin. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: nüri|nurk, sirg|nurk, terav|nurk, täisnurk; hulk|nurk, kolm|nurk, kuus|nurk, neli|nurk, viisnurk; horisontaal|nurk, vertikaalnurk; alus|nurk, kesk|nurk, kõrvu|nurk, lähis|nurk, piirde|nurk, ruumi|nurk, sise|nurk, tasa|nurk, tipp|nurk, tipu|nurk, vastas|nurk, välisnurk; faasi|nurk, inklinatsiooni|nurk, kalde|nurk, käände|nurk, langemis|nurk, lõike|nurk, murdumis|nurk, nihke|nurk, peegeldumis|nurk, pildi|nurk, põrke|nurk, pöörde|nurk, sihi|nurk, sihtimis|nurk, siht|nurk, teritus|nurk, tunni|nurk, tõste|nurk, tõusu|nurk, varretus|nurk, viskenurk; lähenemis|nurk, vaatenurk.
2. tasapinnalise kujundi, eseme vm. objekti kahe erisuunalise äärjoone v. serva ühinemiskoht; sellise ühinemiskoha piirkond. Vaiba, teki, rätiku, tahvli nurk. Teravate, ümmarguste nurkadega krae. Muruplatsi nurgad on ära tallatud. Kirjutab nime lehe ülemisele nurgale. Murdunud nurkadega postkaart. Vihikulehtedel on nurgad kahekorra ja krussis. Istub arglikult tooli nurgale. Toetub käega laua nurgale. Krundi nurgad tähistati vaiadega. Aiamaa nurka tehti väike kasvuhoone. Laev pöördub ümber saare nurga, kadus saare nurga taha. Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurk. Seal nurgal, nurga peal on kohvik, kauplus. Ajalehekioskeid on igal nurgal, iga nurga peal. Õnneks saime kohe nurga pealt takso. Ma saadan sind järgmise nurgani. Töö on üle nurga 'lohakalt, hooletult' tehtud.
▷ Liitsõnad: ala|nurk, ülanurk; aia|nurk, tänavanurk; krae|nurk, põlle|nurk, räti(ku)nurk; silma|nurk, suunurk.
3. ruumilise kujundi v. eseme erisuunaliste tahkude ühinemiskoht. Karbi, kasti, laeka, sahtli nurgad. Rautatud nurkadega kirst, puukohver. Täringu nurgad ümardatakse. Kas oskad maja nurka laduda? Kutsikas on padjal nurgad maha närinud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (palkehitise nurkamisviisi ning nurkseotise kohta). Koerakaelanurk jt. nurgad. || piltl (mingi isiku- v. eripärase joone jms. kohta). Küll elu nühib ta(l) teravad nurgad maha. Väldib kriitilisi küsimusi, püüab teravatest nurkadest mööda hiilida. *Meie luules tõi see [= konfliktituse teooria] kaasa aastate vältel mingi õõnsa paatose, paraaditsemise, nurkade silumise .. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: esi|nurk, taganurk; ahju|nurk, aida|nurk, kapi|nurk, majanurk; kalasaba|nurk, koerakaela|nurk, ristnurk.
4. ehitise seinte ühinemiskoht ning selle lähem ümbrus. a. (väljast vaadatuna). Istutas kase suvila nurga juurde. Aida ja kuuri nurk on peaaegu teineteises kinni. Nurga taga võeti viina, joodi ja kakeldi. Läks nurga taha asjale. Hüppas järsku nurga tagant välja. Lapsed piilusid nurga tagant. Tuli ümbert nurga igavese jooksuga. Saame kell seitse postkontori nurgal kokku. Avalikult öelda ei julge, nurga taga 'salaja' sosistavad ja susivad. Ässitab, laimab nurga tagant 'salaja, mitte avalikult'. Räägib, küsib, tegutseb ümber nurga 'kaude, ääri-veeri, keerutades'. b. (seestpoolt vaadatuna). Kapp on toa, köögi nurgas. Istub nurgas. Poeb, taganeb minu eest nurka. Jaaniõhtuks toodi igasse nurka kask. Kõndis rahutult nurgast nurka. Vanasti pandi koolis karistuseks nurka (seisma). Aiatööriistad on kuuri nurgas, võta nurgast labidas. Istub saali kõige kaugemas nurgas. *Muidugi ei näinud ta kogu tuba. Ei näinud kogu toa sisustust, nurgast nurgani. J. Kruusvall.
▷ Liitsõnad: sise|nurk, välisnurk.
5. koht (elu)majas, tuba jm. ruum v. selle osa. Olen kodus kõik nurgad läbi otsinud, läbi tuhninud, aga ei leia. Köök on tüütu nurk majas, ikka kipub ta segi olema. Õpilasel peaks olema oma tuba või vähemalt mingi omaette nurk. Elavad pead-jalad koos, oma nurka pole kellelgi. Sai kapitaguse nurga ühe mutikese juurde. Kole on võõra nurgas, teiste nurkades elada. *Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi .. A. H. Tammsaare. *Peaasi – oma nurk, mis kõigi teiste eest varjatud .. Ei, vana ei võinud loobuda oma majast. R. Roht. | piltl. Hinge kõige salajasemas nurgas püsis lootusesäde. || mingiks otstarbeks määratud ja asjakohaselt sisustatud ruumiosa v. ruum näit. mõnes asutuses. Noored kodu-uurijad rajasid koolis oma paikkonna kirjameestele pühendatud nurga. Looduskaitse nurk. || hrv rubriik. Anekdootide nurk pühapäevases lehes. *Kui ma „Päevalehe” toimetuses töötasin, siis jõudis minu kui eesti kirjanduse nurga toimetaja kätte käsikirju, mis, nagu selgus, olid pärit O. Lutsult. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: elav|nurk, koduloo|nurk, laste|nurk, meisterdus|nurk, memoriaal|nurk, mängu|nurk, puhke|nurk, puna|nurk, söögi|nurk, töö|nurk, õppimisnurk; jutu|nurk, keele|nurk, kirja|nurk, luule|nurk, male|nurk, moe|nurk, nalja|nurk, satiiri|nurk, spordinurk.
6. (eraldatud) osa mingist maa-alast, nurgake, sopp; (kõrvalisem, kaugem) osa mingist paikkonnast, maakoht, maanurk, kant; kolgas. Kadriorus võib leida vaikseid rahulikke nurki. Maja taga on roheline nurk basseiniga. Odavalt oli saadaval vaid mõni kaugem ja kehvema pinnasega nurk. Lapsepõlvekodu iga nurgaga seostub mälestusi. Kihelkonna lõunapoolne nurk. Kas sa oled ka sealt nurgast pärit? Siis oleme ju ühe nurga mehed. Mul on seal nurgas sugulasi. Tunnen seda nurka, olen seal käinud. Rahvast tuleb laulupeole igast Eestimaa nurgast. Ta on palju rännanud, kõik maailma nurgad läbi käinud. Saadeti asumisele Siberi kõige kaugematesse nurkadesse. *Kas Paunvere siis nii vaene nurk on meheleminejate tüdrukute poolest? O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilma|nurk, kodu|nurk, kõrve|nurk, maa|nurk, maailma|nurk, metsanurk.
7. hrv (nurga-, lapsevoodi kohta). *Kaks nädalat pärast pulmi jäi Teele nurka. .. Poiss saadi õnnega kätte küll, aga noorik ei võtnud pärast jalgu alla. H. Sergo.

ohvri|leid
arheol ohvrianniks pandud eseme(te) leid

oksjoni|haamer
haamer, millega vastu lauda lüües kuulutab oksjonipidaja eseme müüduks; piltl oksjon. Maja läks oksjonihaamri alla. *Oi, kui palju Aksel Porovardjal on olnud peamurdmist, et oksjonihaamrit talust eemale hoida. J. Kärner.

olek ‹-u 2› ‹s›

1. olendi olemis- v. käitumislaad. Tõsise, lihtsa, tagasihoidliku, aeglase, alandliku, rõõmsa, ülbe, kerglase olekuga inimene. Võimumehe, koolmeistri, antvärgi olekuga mees. Neiu on laheda, malbe olekuga, oleku poolest lahe, malbe. Oma olekult erines ta teistest tüdrukutest. Ootaja olek ilmutas tüdimust. Ta olek tundus eile kuidagi iseäralik. Aimasin ta olekust, et asjad ei ole laabunud. Tulevasi kosmonaute harjutatakse kaaluta olekuga. Välise oleku järgi otsustades on ta juba pensioniealine. Tundsin, et ta olek minu suhtes, minu vastu ei ole endine. Usaldav olek oli nende vahelt kadunud.
2. seisund, seisukord; olukord. a. olendi hingeline v. kehaline seisund. Ärritatud, rõhutud, lõbusas, lustlikus olekus inimene. Joobnud, ebakaines, viinastanud olekus mees. Mul on täna (kuidagi) uimane, halb, raske, haiglane olek. Langes unetaolisse olekusse. Lamas teadvuseta olekus, ärkas teadvuseta olekust. Magamata olek kurnab inimest. Kas sa ei näe, et ta on õnnistatud olekus! 'rase'. b. eseme, nähtuse, aine jms. seisund v. eksisteerimisvorm. Maailm on pidevas muutumise ja arenemise olekus. Aine kristalliline, amorfne olek. Soola lahustunud olek. Aine võib esineda tahkes, vedelas ja gaasilises olekus. Aine neljandat olekut nimetatakse plasmaks. Atmosfääri olekut iseloomustavad õhurõhk, -temperatuur, sademed, tuul jm. näitajad. Need vääriskivid on looduslikus, töötlemata olekus. Avatud olekus kuivab märgunud vihmavari kiiresti. Igast asjast paistis majapidamise jõukas olek. Su mantel on juba üsna armetus olekus. c. van olukord. *Missugune olek... missugune võimatu olek... missugune väljapääsemata olek! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: agregaat|olek, alasti|olek, hämar|olek, julge|olek, jõude|olek, kinni|olek, korras|olek, lahti|olek, nõus|olek, peata|olek, piir|olek, pingul|olek, puhke|olek, purjus|olek, päri|olek, rahul|olek, süüdi|olek, valmis|olek, ärkvel|olek, üleolek.
3. olemine, viibimine. Spordilaagris olek on poisile hästi mõjunud. Puhkusel oleku ajaks andsin toalilled naabri hoolde. See oli tema esimeheks oleku esimesel aastal. Siin on meil mõnus, lahe, segamatu olek. Teeme endale õhtul väikese hea oleku.
▷ Liitsõnad: eemal|olek, eraldi|olek, juures|olek, kohal|olek, koos|olek, lahus|olek, ligi|olek, paigal|olek, seal|olek, siin|olek, ära|olek, üksiolek.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

olemus ‹-e 5› ‹s›
iseloom, loomus; tuum; filos eseme v. nähtuse sügavate, püsivate omaduste ja suhete kogum, mis määrab tema eksistentsi, iseloomu ja arenemise. Elu olemus. Keele, mõtlemise, mälu olemus. Milles seisneb selle meetodi olemus? Kirjanduse, kunsti, teaduse ühiskondlik olemus. Valu puhkemine on oma olemuselt keemiline protsess. Mõiste kui mõtlemise vorm peegeldab nähtuste olemust. Vanaema kogu olemus oli tulvil headust.
▷ Liitsõnad: põhi|olemus, ürgolemus.

oma|kaal [-u]
eseme, aine vms. enda kaal. Segu valgub vormis omakaalu mõjul laiali. Vahesein ei kanna peale omakaalu mingit raskust.

oma|vari [-varju]
kunst eseme tagumisele küljele moodustuv pehme üleminekuga vari. Kuubi omavari.

ots ‹-a pl. part otsi e. otsasid 29 või -a 22› ‹s›

1. tipmine osa. Ahju otsa peal kuivasid pirrupuud. Jänese pikad tumedamate otstega kõrvad. Skaala osuti ots. Okste peenikesed otsad. Õis on valge, aga tolmukate otsad kollased. Ülespidi otsaga nina. Juuste otsad on haralised, murdunud, katkenud. Sõrmedel on jämedad, tömbid, peenenevad otsad. Suure varba ots oli villi hõõrdunud. Kummist, metallist otsaga kepp. Mõõga, noole, noa terav ots. Sirge, kõvera otsaga käärid, naaskel. Pliiatsi ots on nüriks kulunud. Need kudumisvardad on paraja otsaga, ei torgi sõrme. Hakkan kinda otsa kahandama, kokku võtma. Sõrmkübaraid on otsaga ja otsata. || piltl juhtpositsioon. Tahab igal pool, igas asjas otsa enda kätte haarata.
▷ Liitsõnad: keele|ots, kepi|ots, lõua|ots, nina|ots, noa|ots, noole|ots, näpu|ots, oda|ots, piitsa|ots, põlve|ots, saba|ots, sarve|ots, sõrme|ots, tiiva|ots, täägi|ots, varbaots.
2. (ristküliku- v. risttahukakujulise) eseme lühem v. väiksema pindalaga külg. Liniku otstes olid narmad. Vanaaegne kõrgete otstega voodi. Puuriida otste tugipuud. Võtsime pingi otstest kinni ja tõstsime ta teise kohta. Söögi ajal oli pereisa koht laua otsas. Riidekirstu otstes olid kandmiseks sangad. Vaadi otsad. Sissekäik on maja otsast. Laut on otsaga tee poole. Elamu otsas 'otsaseinas' on suur aken. Maja otsas 'otsa juures' kasvab suur kask. Niitis sauna otsast 'otsa juurest' nõgesed maha.
▷ Liitsõnad: jalg|ots, pea|ots, peatsiots.
3. algus v. eesosa. Esimene, eesmine ots. Niidi ots ei mahtunud nõelasilmast läbi. See jutt on otsast lõpuni vale. Hakkas mitu korda otsast peale. Kui saaks elu uuesti otsast alustada! Võttis laulu otsa üles 'alustas laulu'. Pööras otsa ümber ja läks tuldud teed tagasi. Oleme rohimise otsaga juba tee ääres väljas. Praelõhn ulatus köögist otsaga tuppagi. Aitas poegade elu, pojad otsa peale 'järjele'.
▷ Liitsõnad: algus|ots, eesots.
4. algus ja/või lõpp(osa), eesosa ja/või tagaosa, ülemine ja alumine v. eesmine ja tagumine pool. Tee, tänava ots. Kas teil on kohad rea keskel või otsa peal? Sõlmis lõnga katkenud otsad kokku. Kandiliseks tahutud otstega palgid. Muna tömp ja terav ots. Palgi tüvepoolne ja ladvapoolne ots. Maja toapoolne ots oli palkidest, laudaosa kivist. Eesmine, tagumine, alumine, ülemine ots. Kust otsast ma peale hakkan? Nad polevat asjaajamisega õigest otsast alustanud. Kumba otsa pidi see riistapuu pihku võtta? Küla ühes otsas on apteek, teises pood. Otsast otsani täis kirjutatud paber. Jutt on otsast otsa(ni) 'läbini, täielikult' vale. Maja laguneb igast otsast 'üleni, igalt poolt'. See jutt on mõnda otsa pidi 'mõneti' kahtlane, pole kuskilt otsast 'üldse mitte' õige. Me pidavat mingit otsa pidi, kuskilt otsast sugulased olema. | piltl. Arutelul jäid mitmed otsad lahtiseks, jäi lahtisi otsi. Autor pole näidendi lõpus osanud kõiki otsi kokku viia, kokku vedada. Kõne hakkab lõppema, esineja võtab juba otsi kokku.
▷ Liitsõnad: tee|ots, trepi|ots, tänava|ots, vaoots.
5. lõpp(osa). Järjekorra ots ulatus poest tänavale. Tema järel läheksin kas või maailma otsa. Tulvaveel ei paistnud otsa olevat. Nüüd on ootamisel ots. Talvel nagu ei tulekski otsa. Naiste tööl ei ole otsa. Ülekohtule peab ots tulema. Igaühe kannatusel on ükskord ots peal. Räägiti viimsestpäevast ja maailma otsast. Aidad olid otsani 'täielikult' vilja täis. Olen selle asja otsani 'täiesti, lõplikult' unustanud. || surm, hukk, elu lõpp. Tahtis endale, oma elule otsa teha. Justkui nägi, aimas oma otsa ette. Tundis, et ta ots on lähedal. Tema ots oli hirmus, õnnetu. Viimasel otsal, viimases otsas 'elu lõpul' oli ta halvatud. || kõnek (paljust, suurt hulka rõhutavates väljendites). Kus selle söögi ots, mis pulmadeks tehti! Kus nende õunte ots tänavu! Kus selle häbi ots! Kus see kahju ots, kui minemata jätad.
▷ Liitsõnad: lõpu|ots, patsi|ots, pära|ots, taga|ots, vuntsiots; eluots.
6. ‹liitsõna järelosana›. a. väike (järelejäänud) osa millestki, jupp, näit. niidiots b. nlj väikest kasvu olend, näit. poisiots
▷ Liitsõnad: niidi|ots, paku|ots, resti|ots, sigareti|ots, suitsu|ots, tikuots; poisi|ots, seaots.
7. teekond, teelõik kahe punkti vahel. Laev jõudis pikalt otsalt kodusadamasse. Kaugemad otsad jäid noorematele bussijuhtidele. Järgmine ots tuleb Tallinnast Riiga. See praam on kogu aeg Rohuküla ja Heltermaa vahelist otsa sõitnud. Sõitsime trammiga mitu otsa lihtsalt sõidulõbust. Vedada on kaugele, rohkem kui kaks otsa päevas ei jõua. Poodi on kaugevõitu käia: 5 kilomeetrit ots. Autojuht tegi lisateenistuseks musti 'ebaseaduslikke' otsi.
▷ Liitsõnad: jooksu|ots, reisi|ots, veoots.
8. kõnek teenistus, töö(võimalus). Käib sadamas ja raudteejaamas juhuslikke otsi tegemas. Raskeks läheb, peab hakkama mõne kergema otsa peale. Juhata mulle üks tasuv ots. Mul on praegu priima ots käes. Kas sul mingit paremat otsa ei paista? Tahtis linna mõne peenema otsa peale.
▷ Liitsõnad: era|ots, laadimis|ots, töö|ots, äriots.
9. (hrl. meremeeste kõnepruugis:) laeva kinnitusköis. Laev valmistus otsi andma. Laev hakkab kohe otsi sisse võtma. Laev andis otsad (lahti) ja reis algas. Otsad päästeti kai küljest ja laev hakkas aeglaselt eemalduma. Otsad tehti klaariks ja jaht liugles merele. Varsti kinnitame otsad Tallinnas. Laevast anti otsad kaile. Paadist hüüti, et kaldal olijad otsa vastu võtaksid. | kõnek. Vanamees olevat hiljaaegu otsad andnud 'surnud'.
▷ Liitsõnad: kinnitusots.
10. otsmik, laup. Kõrge, madal, kumer, lai ots. Lükkas juuksed otsa eest, otsalt tagasi. Istus, ots käele toetatud. Rätik, müts on sügavalt otsa peale, otsale tõmmatud. Hirmuhigi tuli otsale. Töötas nii, et ots higist leemetas. Laksas endale peoga otsa ette, vastu otsa. Üle otsa käis neiul juukseid hoidev pael. Lehmal, hobusel oli lauk otsa ees. *Arno pall tabas Lauri just otsa ette.. O. Luts.

pantsatus ‹-e 5› ‹s›
raske pehme eseme v. olendi kukkumisel tekkiv heli. Mullakamaka pantsatus.

panus|tehnika
kunst esemete kaunistamine teisest materjalist või teist värvi osadega, mis kinnitatakse hrl. eseme süvendatud kohtadesse

pea ‹illat peasse e. pähe pl. part päid e. peasid pl. illat peadesse e. päisse 15› ‹s›

1. inimese keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa. Piklik, ümar, kõrge laubaga, suur, väike pea. Pead pöörama, (üles) tõstma, kummardama, langetama. Pead käte vahele võtma, õlgade vahele tõmbama. Noogutab tervituseks peaga, pead. Raputab, väristab eitades pead. Vangutas, kõngutas laitvalt pead. Pea vajub norgu, langeb rinnale. Kõnnib, pea maas, norus päi.. Vanakese pea tudiseb, väriseb (otsas). Ajasime pead ülespidi vahtides selga. Lõi pea uhkelt püsti, kuklasse, selga. Käib pea püsti, kuklas, seljas. Põrkasid pimedas päid pidi kokku. Naised pistsid pead kokku ja sosistasid salajuttu. Osutab peaga ukse poole. Hüppas pea ees vette. Pane padi pea alla. Poiss oskas pea peal seista ja käte peal käia. Hoidis vihmavarju pea kohal. Pea kohal kärgatas äike. Pea kohal ripub 'on otseselt ähvardamas' oht tööta jääda. Vanaema silitab lapse pead. Uudishimulikud pistsid pead aknast välja. Vesi käis kukkujal üle pea. Hoopi pähe, vastu pead andma, saama. Lõi pea valusasti ära. Kannatanul on pea seotud, side ümber pea. Sai peast haavata. Kukkus endal pea lõhki, endale suure muhu pähe. Mütsi pähe panema, vajutama, tõmbama. Mütsi peast võtma. Tõmbab pluusi, kampsuni üle pea selga, seljast ära. Poiss tiris teki üle pea. Tööd on meil praegu üle pea 'väga palju'. Kübar, rätik on peas. Rippus, pea alaspidi. Meie pea peal 'korrus kõrgemal' korteris tantsiti öö läbi. Vend on õest poole pea jagu, pool pead pikem. Poiss on oma teadmistelt teistest pea jagu, pea jao 'tunduvalt' üle. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. Süüdistusi langes talle pähe nagu rahet. || ‹sisekohakäänetes› rõhutab millegi pea juurde v. külge kuulumist. Lastel olid näod kriimud peas. Silmad põlevad, on pungis peas. Kõigil on naerul, hädised näod peas. Nägu peas väsimusest hall. Küsigu ise, tal endal ka suu peas. Juuksed peas kui harjased, nagu takukoonal. Silmad peas kui tõllarattad. Tal on endal silmad peas, et õiget välja valida. Teevad lahke näo pähe. Silmad läksid valust pahempidi pähe. Külm tahtis kõrvad, nina peast ära võtta. Hoolas ettevaatamine pistab õnnetuse silmad peast. *Pärast vastati talle haiglast, et silm on [mehel] peas, ohtu pole.. M. Traat. || kasut. peas kajastuva tervisliku vm. kehalise seisundi kirjeldamisel. Töötab nii, et pea aurab, suitseb (otsas). Väsinud, unine, joobnud, purjus, vindine pea. Meestel oli õllest väike kilk peas. Oli purjus peaga, joobnud päi jõkke kukkunud. Kaine, targa, selge peaga 'kainena' ei oleks niisugust asja juhtunud. Lähme pead lahutama, pea on õppimisest juba paks, paistes (otsas). Puhanud, värske peaga läheb töö paremini. Pea kumiseb, kohiseb, valutab, lõhub (otsas). Terve eilse päeva valutasin pead. Pea tuikab, lõhub valutada. Pea on raske, uimane, haige. Pea lausa hõõgus palavikust. Tema pea ei kanna(ta) kõrgust. Joob vahel (viina) rohkem kui (nõrk) pea kannab. Viin hakkas, lõi, tõusis pähe. Ving, leitsak, karm hakkab pähe. Tundis, kuidas vihast lööb, tõuseb veri pähe. Magas hommikuks pea selgeks. Haigel hakkas pea pööritama, ringi käima. Kiitus on ta pea ringi käima, pööritama pannud 'eneseimetluse tekitanud'. Haige kaebas pead 'peas oli valu vm. halb tunne'. *Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. A. H. Tammsaare. || selle juustega kaetud osa; juuksed, soeng. Valge, linalakk pea. Sassis, salkus, kräsus, kammitud, lokitud pea. Heleda, musta, punase, värvitud peaga naine. Pead sugema, kammima, kratsima. Pea kõõmetab, hakkab paljaks minema. Ema otsis laste päid, lastel pead 'peast täisid'. Poiste pead aeti nulli pealt, nulliga paljaks. Ema peas on juba halli. Tuul sasib laste päid. Mehed seisid paljastatud päi 'mütsid austusavalduseks maha võetud'. Halli pead austa, kulupead kummarda. *Teised juuksurid .. saavad auhindu, teevad ilusaid päid, pildid pannakse lehte. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: laada|pea, pidu|pea, pulmapea; lagipea; poisi|pea, siilipea; vesipea.
2. muu elusolendi vastav kehaosa. Pühvli, karu, kitse pea. Vaala, kala, linnu pea. Sisaliku, mao pea. Mesilase, mardika pea. Suurte sarvedega, kõvera nokaga pea. Nudi peaga lehm, oinas. Koer paneb pea käppadele, tõmbab kõrvad ligi pead. Kutsikal tulevad silmad pähe, on juba silmad peas. Loomad rapsivad parmude käes peaga. Hobusele pannakse päitsed pähe. Varss loobib pead, lööb pea hirnatades püsti. Kärbes puhastab jalgadega pead. Kašeloti pea moodustab umbes kolmandiku ta kogupikkusest. *„Maas peaga härg on tugeva veoga,” arvas Simmu. A. Mälk. || looma pea toiduainena. Ema ostis turult süldi keetmiseks päid ja jalgu.
3. piltl pea psüühiliste protsesside ja tunnete asupaiga ning võrdkujuna. a. (normaalne, selge) mõistus, mõtlemisvõime, mõtlemine; pea mõtete asupaigana; arusaamine, taibukus. Peaga poiss, tüdruk. Ta on hea, targa, kõva, tuima peaga õpilane. Ta pea on puust, aganaid, saepuru, takku täis 'rumal'. Teos annab midagi nii peale kui südamele. Ehitajal läheb vaja nii käsi kui pead. Tema pea ei suuda sellest aru saada. Matemaatikat ta pea jagab (hästi). Pea töötab nagu kellavärk. Tal ei jätkunud õppimiseks pead. Hakkab peaga leiba teenima. Pea on täis suuri kavatsusi. Peas küpses kindel plaan. See mõte käis, välgatas mul tõesti läbi pea, peast läbi. Lasksin peast läbi (käia) kõik võimalused. Viska niisugune mõte, kavatsus peast! Pähe tikuvad veidrad mõtted. Teeb, mis aga pähe tuleb. Tal(le) tuli pähe kampsun roheliseks värvida. Tuli pähe minna ja läksingi. Mis tal(le) pähe tuli, et ta niimoodi minema pistis? Mis sulle pähe tuleb – nii ju ei tohi! Pane sina ka pea tööle, mõtleme koos! Mõistust pähe panema, võtma. Mõistus tuleb pähe. On hulludel aru peas! Viin võttis meele, mõistuse, viimse arunatukese peast. Läks, jäi suure mure pärast peast segaseks. Niisuguseid asju võib ainult peast ogar teha. Rääkisin rumala peaga, rumalast peast saladuse välja. See on mul omast peast mõeldud muster. Omast peast ta sinna ei läinud, keegi ikka käskis. Ära teisi kuula, otsusta, mõtle oma peaga. Olime ehmatusest peata 'segaduses, ähmi täis'. Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. *„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa.. A. H. Tammsaare. *.. näljas inimene ei mõtle enam peaga, vaid kõhuga.. A. Hint. b. pea teadmiste talletajana, talletuskohana; mälu, meelespidamine; miski mälu abil tehtav. Pähe õppima, tuupima. Sõnad ei jää, ei hakka pähe. Õppetükid on hästi, sõna-sõnalt, otsast lõpuni peas. Mitte ei mäleta: justkui auk peas, justkui peast pühitud. Pea on hõre (nagu sõel), ei pea midagi kinni. Tüdruk teab peast palju luuletusi. Peast lugema, ütlema, arvutama. Peast ununema, minema. Kas oskad meie koolimaja peast joonistada? Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. Mis sa õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. *Toite peaks ta kokaraamatuta, peast keeta mõistma. H. Raudsepp. c. pea tunnete ja tahte asukoha v. sümbolina. Kuuma peaga seda küsimust ei lahenda. Rahulik, külma peaga võistleja. Pead jõudsid juba vaidluseägedusest jahtuda. Ainult tema võib sõbra pead pöörata. *Jutukal minial oli õigus ainult rääkida; tegutseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. A. H. Tammsaare. *„Juhanil oli,” ütles ema, „juba maast-madalast natuke kange pea, kes kord ettevõetud tujust ei tahtnud lahkuda..” F. R. Kreutzwald.
4. inimene v. loom. a. (hulga märkimisel). Farmi piimakarjas on üle 100 pea. Lambaid oli tuhande pea ümber. Veiste arv kasvas mõnekümne pea võrra. *Üks jõuab õhtuks sülla klombitud kive paika panna, teine ei saa poolegagi valmis, raha aga jaga peade järgi. P. Kuusberg. b. kellegi isik, keegi ise. Inimkonna, rahva parimad, helgemad pead. Õpetatud, valgustatud pead. Küsi mõne targema pea käest nõu. Noorukite seas oli andekaid päid. Tema kuulub ärksamate peade hulka. Puudust tuntakse iseseisvalt mõtlevaist peadest. Seal soovib rändur kord puhkama panna pea. Tal on koht, kuhu vanas eas panna pea 'kus elada, asuda'. Vaenlane purustab oma pea vastu meie kaitset. *Ohvitseride seas on ausaid ja mõtlejaid päid. J. Kross. c. (inimese) elu. Kurjategija pea eest lubati kõrget tasu. Põgenikul õnnestus oma pea päästa. Vastuhakk võis osavõtjatele pea maksta. Riskis põgeniku varjamisel oma peaga. *Minule on surmaotsus mõistetud, minu pea peale kümme tuhat tsaarirubla pandud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hall|pea, kahu|pea, kiilas|pea, kräsu|pea, kulu|pea, kähar|pea, linik|pea, nudi|pea, paljas|pea, puna|pea, sasi|pea, tanu|pea, valge|pea, ümarpea; jahu|pea, juhm|pea, kaval|pea, kummi|pea, kõlu|pea, lamba|pea, loll|pea, nüri|pea, oina|pea, pudru|pea, puu|pea, põik|pea, põrund|pea, rumal|pea, tai(g)na|pea, tark|pea, tola|pea, tuisu|pea, tuli|pea, tuule|pea, uljaspea.
5. piltl juht, valitseja, ülemus; eestvedaja, pea- v. ninamees. Kroonitud pead. Katoliku, luteri usu kiriku pea. Rahva ilmalik, vaimulik pea. Peremees oli söögilauas pea. Kapten on laeva(l) pea. Lasterikka perekonna pea. Suurte riikide pead tulid nõupidamiseks kokku. Kunstikoolkonna pea. Temast sai selle kamba pea. *Kui on kord juba olemas vabariik, küllap siis sellele ka pea leitakse. P. Kuusberg. *Siis asus Atta laev jälle ta [= juhtinud laeva] kõrvale ja pisut ettegi, sest Atta oli selle tee pea. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kiriku|pea, linna|pea, perekonna|pea, riigi|pea, sugukonnapea.
6. miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead meenutav. a. taime (jämedam) ülaosa; latv, tõusme ots; õis, vili. Kapsas hakkab juba pead keerama, kasvatama, moodustama. Sel kapsasordil kasvab kõva, tihe, kore, piklik, ümar, lapergune pea. Teravili loob pead. Pika, jämeda, raske peaga rukis, nisu, oder. Tänavu on viljal nii kõrt kui pead. Ostsin paar lillkapsa pead. Ulatas mulle poole päevalille suurest, seemneid täis peast. Juurvilja pea 'ülaosa, kust kasvavad välja lehed'. Punase, valge peaga ristikhein. Lumikelluke on pea mullast välja pistnud. Kurgitaimedel on juba pead väljas. b. hari, tipp; lagimine, pealmine osa. Rukkihakkidele pandi pead otsa, rukkihakid kaeti peadega. Oskan kuhja pead teha, kuhja teritada. Majakale, tuulikule tehti uus pea. Kõrge korstna pead ei olnud udus nähagi. Mahlapudeli lakiga kaetud pea. Mägede lumised pead, lumiste peadega mäed. Aiapostidel on lumemütsid peas. Villi, vistriku pea. Rindade pead 'nibud'. Jätab kirjutades tähtedel pead 'punktid, täpid' ära. c. eesmine, (liikumisel) ettepoole jääv osa. Ree, saani pea ja pära. Komeedi pea ja saba. Spermatosoidi pea. d. (pikliku) eseme jämedam v. laiem ots. Tuletiku, naela, nööpnõela pea. Võimlemiskurika, reketi pea ja vars. Kandilise peaga polt, kruvi. Kullatud peaga täitesulepea. Merevaigust peaga mansetinööbid. Kübaranõelal oli linnukujuline pea. Laskis saapasäärtele uued pead 'labaosad' panna. e. tööriista vm. eseme osa, millest kinni hoitakse, käepide. Noa, kahvli, naaskli, viili pea. Sae leht ja pea. Pöörleva peaga kruvikeeraja. Kirjapressi nikeldatud pea. Luust peaga jalutuskepp. Poiss tegi pussile ise pea taha. *Juhan tõmbas taskust liigendnoa, avas selle, ulatas, pea ees, tütarlapsele. M. Metsanurk. f. tööriista sõlm v. detail, kuhu midagi kinnitatakse. Oherdi, puuri pea. Fotoaparaadi statiivi pea. Kepsu ülemine, alumine pea. Tuuliku tiivad kinnituvad võlli pea külge. Reha saarepuust pea, sirelist pulgad ja kuusest vars. Kitarri, mandoliini peas on häälestusvirblid. Õnge pea abil kinnitatakse õng nööri külge. g. töötamiseks vajalik(em) osa. Harpuun koosneb vardast ja avanevate kidadega peast. Vasara, noole pea ja vars. Treitera kinnitusosa ehk keha ja tööosa ehk pea. Priimuse, õlilambi pea. Mootoriklapi pea ja säär.
▷ Liitsõnad: kapsa|pea, maisi|pea, nisu|pea, odra|pea, rukki|pea, tolmuka|pea, viljapea; küünar|pea, nisa|pea, näärme|pea, reieluu|pea, rinna|pea, sugutipea; frees|pea, heli|pea, jaotus|pea, kopeer|pea, kruvi|pea, lambi|pea, lõhke|pea, lõike|pea, magnet|pea, naaskli|pea, naela|pea, noa|pea, noodi|pea, nõela|pea, oherdi|pea, peitli|pea, pistiku|pea, poldi|pea, priimuse|pea, puuri|pea, pöörd|pea, ree|pea, rist|pea, saapa|pea, sae|pea, silla|pea, sule|pea, süüte|pea, tugi|pea, tuuma|pea, viili|pea, viimistlus|pea, ühenduspea; juustu|pea, suhkrupea; tuulispea; taimenimedes härja|pea, kobar|pea, villpea.
7. piltl algusosa. a. (inimeste rühmal). Kolonni pea. Rongkäigu pea jõudis juba lauluväljakule. *Jaamahoone esisel seisis .. täies varustuses väeühik, ülemad iga allüksuse peas. R. Sirge. *Udu voogas ja muutus paiguti nii tihedaks, et .. paarikümne ree pikkuse voori saba pead ei näinud. E. Rannet. b. (loomakarjal, linnu- v. putukaparvel). *Veidi aega keerelnud, venis elav [mesilaste] pilv koonlakujuliseks, suundudes peaga .. uudismaa kohale. O. Tooming. c. (sissejuhatav andmestik). Ajalehe pea 'nimi koos järjekorranumbri jm. ilmumisandmetega' on sellel aastal uudse kujundusega. Tabeli pea 'lahtrite pealkirjad' on ülevaatlik. Meie sõnaraamatu artikli peas on märksõna koos tema kohta käiva grammatilise infoga. Filmi peatiiter ehk pea.
8. van põhihind. *Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. J. Mändmets.
9. kõnek kasut. elatiivis seisundi märkimiseks (mida eelnev sõna täpsustab); kellenagi v. millenagi, nii ja niisugusena; teatavas seisundis olles, teataval kujul. Lapsest, noorest, väikesest, vanast peast. Elusast, surnud peast. Keedetud, küpsetatud, praetud peast. Ei saanud unisest peast esialgu arugi, kus ta on. Joobnud peast läheb ta riiakaks. Langes haavatud peast vangi. Poisikesest, tüdrukust peast oli ta nii hea laps. Ägedast peast võib ta lüüagi. Läks haigest peast tööle. Küpsekartul on kuumast peast kõige maitsvam. Seened ei kõlba toorest peast süüa. Mis see vile uuest peast maksis? *.. Ott meeldib Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks. A. H. Tammsaare. *Lüüakse [sõjas] vigaseks ja asi vask. Aga kus sa sandist peast lähed... A. Jakobson.
vt pähe

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

perspektiiv ‹-i 21› ‹s›

1. ruumilise eseme kujutamine hrl. tasandil nii, et säilib mulje ruumilisusest, ruumivaade. Perspektiivi seadused. Õiges perspektiivis joonistatud vaade. || mat tsentraalprojektsioonis tehtud kujutis
▷ Liitsõnad: joon|perspektiiv, värvi|perspektiiv, õhuperspektiiv.
2. vaade kaugusse, kauguspilt, kaugvaade. Meie ees avanes perspektiiv uute kõrghoonetega. Perspektiivis jooksevad raudteerööpad kokku. *Ja väljudes imeväärne avarus ees, – kuus-seitse kilomeetrit perspektiivi.. F. Tuglas.
3. (tuleviku)väljavaade. Edasise arengu perspektiivid. Tuleviku avarad, suurejoonelised perspektiivid. Noorte ees avanev(ad) perspektiiv(id). Ülevaade looduskaitseala hetkeseisust ja perspektiividest. Juttu oli rahvaluule kogumise perspektiividest. Perspektiivi näen ma ühiste püüdluste liitmises. Aids avab sünge perspektiivi inimkonna ees. Perspektiiv sõita Pariisi oli muidugi meelitav. Kalakasvatusel on perspektiivi. Meie perspektiivid siin on võrdlemisi viletsad. Treener ütles, et poisil on perspektiivi. Matil ei ole sellel alal suuremat, erilist perspektiivi. Perspektiivis on ühisfirma loomine. Leping kirjastusega on mul kaugemas, lähemas perspektiivis. *Kõntsakorraga kaetud hindu ainus perspektiiv on reinkarnatsioon.. L. Normet.
▷ Liitsõnad: arengu|perspektiiv, tulevikuperspektiiv.
4. piltl vaatekoht, vaatepunkt. Vanglast vabanenuna vaatab ta kõigele hoopis uuest perspektiivist. *Teiega vesteldes hakkan härra Uukkivi nägema hoopis uuest perspektiivist. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: konnaperspektiiv.

perspektiivi|õpetus
õpetus ruumilise eseme tasandilise projektsiooni seaduspärasustest (näit. kunstiõppeasutustes)

pide ‹-me 3› ‹s›

1. eseme osa, millest kasutamisel kinni võetakse v. hoitakse, käepide. Luust pidemega nuga, hõbedast pidemega kepp. Inkrusteeritud pidemega kinžall. Kulunud pidemega sirp. Käsi on mõõga pidemel, pidemes. Liiga jämeda pidemega reket väsitab kätt. Lõi pussi pidemeni maasse. Surus käed käru pidemetele. Pitsat oli valmis, polnud muud kui pide taha panna. *.. Peeter oli võtnud käed [jalgratta] pidemeilt ja hoidis juhtrauda enda arvates uljal moel üsna keskpaiga juurest. V. Beekman. || hoob, kang. *Armatuurlauale [lennukis] olid monteeritud kõik vajalikud .. juhtimise pidemed ja raadiotelefon. E. Puusepp.
▷ Liitsõnad: käe|pide, mõõga|pide, noa|pide, saepide; hõbe|pide, luu|pide, pronks|pide, puu|pide, vaskpide.
2. koht, kuhu toetuda, millest kinni haarata v. kus (ka pilguga) peatuda, pidepunkt. Libe jääserv ei pakkunud sõrmedele pidet. Jalgadel pole pehmes mudas õiget pidet. Otsib mäeküljelt, kaljuseinal jalale pidet, et mitte alla libiseda. Udune sügisöö ei pakkunud silmale ühtki pidet. Pilk eksleb ruumis ringi, leidmata kindlat pidet. *Mõis müüakse Timo võlgade katteks muidugi maha ja meil pole seal enam niigi palju pidet ega paika kui siiamaani. J. Kross. || piltl midagi sellist, millele võib toetuda v. millest kinni haarata v. hoida, tugi. Uued avastused ja leiud pakuvad pidet väitele, et.. Mingi pide peab elus olema. Selliseks arvamuseks polnud tegelikult mingit pidet. Otsib teise sõnadest mingit kindlamat pidet, millest kinni haarata. See lootus oli seni ta hingele pidet pakkunud. Sina oled ainus pide, mis mind siin veel paigal hoiab. *.. Paaljaagu ligemaks hindamiseks õieti puudusid pidemed. Ta võis olla härra, võis aga ka olla midagi muud.. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: mõttepide; hinge|pide, ihu|pide, keha|pide, kõhupide.
3. ‹ka pl.› see, mis midagi kinni hoiab v. ühendab, eseme ühendav osa. Tool nagiseb pidemetest, on pidemetest lahti tulnud. Riiv oli ukse küljes ripakil, ilmselt pidemetest lahti murtud. Mitmesuguse konstruktsiooniga pidemed treiterade kinnitamiseks. Piik kinnitatakse pideme abil varre külge. | piltl. *Minu hing oli pidemetest lahti kangutatud. E. Vilde. || piltl seos, side, ühendus. Ta oli sündmuste käiguga juba pidet kaotamas. Perekondlikest pidemeist võib end ainult ajutiseks lahti kiskuda. Su pide eluga võiks olla tugevam. Sellel kõigel pole vähimatki pidet tegelikkusega. *Elu on lõppemas, mõtted ja mälestused on ainsad pidemed, mis teda selle maailmaga veel ühendavad. M. Traat.
4. sõj padrunipide. Pidemes on veel kolm padrunit. Võttis automaadi magasinist pideme välja. || pidemetäis. Kaks pidet padruneid. Vajutas padrunisalve uue pideme padruneid.
5. ‹pl.› murd okaspuu, eriti männi okkad. *.. tulid sipelgad ja tegid sinna pidemeist ilmatu pesa. M. Raud.

piir|joon

1. ‹hrl. pl.› mingi keha, eseme, kujundi, pinna äärjoon, kontuur. Tõmbasin papile maski piirjooned ja lõikasin siis välja. Enne maalimist visandatakse lõuendile portreteeritava piirjooned. Meresõitjad kandsid kaardile tundmatu saare piirjooned. Vees paistavad mingi neljakandilise eseme piirjooned. Teravate piirjoontega varjud. Jumestuskreemi laikudel ei tohiks olla teravaid piirjooni. Healoomuliste kasvajate piirjoon jääb siledaks. Kaunite piirjoontega suu. Kleit laskis aimata ta keha piirjooni. | piltl. Plaan, mõte hakkas mu peas üha selgemaid piirjooni võtma. Muistne ähmaste piirjoontega pärimus. Näitleja vaimusilma ees hakkas tegelaskuju juba piirjooni saama. Kavandati uue näituse piirjooni. *Pidin pimesi anduma mingile hajuvate piirjoontega lootusele.. T. Vint. || mingi eseme v. silueti äärjoon(ed), hrl. taeva taustal. Kaugete mägede hägusad, udused piirjooned. Tornide piirjooned joonistusid vastu õhtutaevast. Öise taeva taustal kerkivad esile katuste piirjooned. Majade ja puude piirjooned kaotasid hämaruses teravuse. Nägime hiilivate inimkogude ähmaseid piirjooni. Udu mahendas, pehmendas kaljude teravaid piirjooni. Sajus kippusid hoonete ja esemete piirjooned laiali valguma. *Tuli teeb kõik võõraks, muudab ja muundab piirjooned.. M. Traat.
2. kahe ala, nähtuse piirijoon, eraldusjoon, piir. Vee ja maismaa piirjoon, mere ja ranniku piirjoon. Silm seletas metsa ja taeva piirjoont. Mööda maad liikus edasi ülelibiseva pilve varju ja valguse piirjoon. | piltl. Ei ole teravat piirjoont tänapäevase ja klassikalise füüsika vahel. Hakkasid tuhmuma piirjooned käsitöö ja väiketööstuse vahel. Lastele tuleb ikkagi tõmmata piirjooned lubatu ja lubamatu, hea ja halva vahele. Selline väljendus läheneb juba lubatavuse piirjoonele. *Piirjoon lauliku ja šamaani vahel on minu jaoks üsna ähmane. L. Meri.

pika|ealisus
(< as pikaealine). Kilpkonnade, kalade pikaealisus. Luiged paistavad silma oma pikaealisusega. Tammed on tuntud pikaealisuse poolest. Pikaealisust esineb sageli perekonniti. | piltl. Vanameistri sportlik pikaealisus. || eseme, materjali, toote vastupidavus, kestvus v. säilivus. Toote pikaealisus ja töökindlus.

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

pink ‹pingi 21› ‹s›

1. hrl. kõva jalgadega iste, mis enamasti mahutab mitut istujat. Pingi jalad, iste, seljatugi. Valgeks värvitud puust pink. Lai, kahest lauast kokkulöödud pink. Lihtne, ilma seljatoeta pink. Tahapoole painutatud seljatoega pink. Puiestee pingid. Pikad pingid kahel pool lauda, seina ääres. Pingi peal on kõva istuda. Istus pingil(e), pingi otsal(e). Tegi endale ööseks aseme kahele pikale pingile. Kohver on vagunis pingi all. Ainult esimesed pingid olid kuulajaid täis. Tagumistelgi pinkidel ei olnud vabu kohti. Kaebealuste pink. Varumängijate, vahetusmängijate pink (võistlustel). || kooli- v. kirikupink. Klassiruumis oli kolm rida pinke. Vanamoelised ülestõstetava klapiga pingid. Õpilane istub pingis. Õpetaja käskis tal pinki istuda. Tagumisest pingist tõusis, tuli välja pikk poiss. Istusime temaga seitse aastat ühes pingis. Kellegagi koos pinki nühkima, kulutama 'koos koolis käima'. Matuselised võtsid istet esimestes pinkides.
▷ Liitsõnad: kivi|pink, puu|pink, tsementpink; ahju|pink, aia|pink, kalmistu|pink, kiriku|pink, kohtu|pink, kooli|pink, pargi|pink, pikk|pink, sauna|pink, seinapink; aeru|pink, iste|pink, jala|pink, kiige|pink, lüpsi|pink, sõudepink; pära|pink, tagapink; häbi|pink, karistus|pink, süü|pink, trahvipink; muldpink.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› pinki (1. täh.) meenutav töö- vm. vahend; tööpink. Rukkirabamise pink.
▷ Liitsõnad: automaat|pink, frees|pink, graveer|pink, höövel|pink, karussell|pink, keermestus|pink, kruu|pink, lihv|pink, metallilõike|pink, puur|pink, puusepa|pink, revolver|pink, teritus|pink, tisleri|pink, trei|pink, töö|pink, valtspink; peksu|pink, pesu|pink, piina|pink, rabamis|pink, tuuli|pink, võimlemispink.
3. mingi eseme v. seadeldise lauakujuline osa, mille külge miski kinnitub. Keskelt kitsama, väliskujult viiulit meenutava pingiga vokk.
▷ Liitsõnad: naagel|pink, vokipink.

pinna|kate

1. mingi pinna kate; tehn eseme pinda kattev kaitsev v. mõnd omadust parandav õhuke ainekiht. Majapidamisõue pinnakatteks olgu muru või kruus. Keraamiline mosaiik on ilus ja püsiv pinnakate. Galvaanilise pinnakattega kruvi.
2. geol aluspõhja katvad kobedad setted. Kruusast koosnev õhuke pinnakate. Suure osa Eesti pinnakattest moodustab moreen.

pjedestaal ‹-i 21› ‹s›

1. kuju, samba, vaasi jm. eseme kunstiliselt kujundatud alus, postament. Büsti, aiaskulptuuri, marmorkuju pjedestaal. Ausamba kiviplokkidest astmelist pjedestaali kaunistavad reljeefid. Riigimehe kuju kõrgel graniitrahnust pjedestaalil. Parki kaunistavad muusade kujud ja vaasid pjedestaalidel. || piltl austav seisund, aukoht. Minu silmis seisab ta oma tegevusega kõige kõrgemal pjedestaalil. *.. korraldati ilutulestikke kroonupühadel, samuti keiserliku perekonna tähtpäevadel. Tsaaritruudus seati [H. Treffneri] koolis väliselt kõigile nähtavale pjedestaalile. H. Puhvel.
▷ Liitsõnad: graniit|pjedestaal, marmorpjedestaal.
2. treppkõrgend autasustamiseks, autasustamispjedestaal. Pjedestaali kõrgeimal astmel seisab kuldmedalimees. Kolm esimest tõusevad võitjate pjedestaalile. Kõik ei mahu pjedestaalile 'kõik ei võida'.

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

poole2 ‹poolme 17› ‹s›
eseme üht (teisega kokkukäivat) poolt moodustav osa. Merikarbi, hernekauna poolmed.

projitseerima ‹42›
joonise v. eseme kujutist ekraanil esitama. Kinofilme projitseerib ekraanile filmiprojektor, slaide diaprojektor. Ekraanile projitseeritud joonis, tekst. || piltl üle kandma. *Ent uus uid projitseeris juba ta näole teise ilme.. N. Baturin. *.. kaldutakse üldse projitseerima oma inimlikku hingeelu ka igale poole ümbritsevasse loodusesse.. O. Loorits.

psühho|kinees ‹-i 21› ‹s›
(parapsühholoogias:) eseme mõjutamine (liigutamine) psüühilise energia varal

pulbitsema ‹37›

1. mullitades keema v. üles purskuma; selliselt voolama. Kraatri põhjas pulbitseb laava. Basseinis pulbitses kuum muda. Kivide vahel pulbitsevad kuumaveeallikad. Allikas voolab pulbitsedes maapõuest välja. Keev tõrv pulbitseb katlas. Vesi lausa pulbitseb kannus. *Raba mätaste vahel korises ja pulbitses mülkaid. T. Braks. *.. [oja] kadus samblasse ja pulbitses mõne kivi alt jälle esile taevasselge allikana. H. Lepik (tlk). || (eseme v. objekti kohta, kus v. mille tekitatuna see protsess toimub). Ärganud vulkaan pulbitseb. Pulbitsev purskkaev, lihapada.
2. kobrutama, vahutama; selliselt kiiresti voolama. Lained pulbitsevad laeva ahtris. Kaljude juures, kivide vahel pulbitses vesi. Pulbitsev jõgi, veevoog viib parved endaga kaasa. Pulbitsevad keerised.
3. piltl kihama, keema. a. liikumist, saginat täis olema. Trahterites pulbitseb õhtuti elu. Noot otse pulbitseb kaladest. Linn pulbitseb inimestest. Keskpäevane pulbitsev turuplats, peatänav, südalinn. b. hoogsalt toimuma v. arenema, tormiliselt kulgema. Klubis pulbitseb innukas tegevus. Apteegis pulbitses kibe töö. Noores riigis pulbitseb uuenev elu. Pulbitsev tänapäev. c. rahutu olema, käärima. Saal, publik möllab ja pulbitseb. Kogu linn pulbitses, valmis iga hetk plahvatama.
4. piltl inimese sees (väljapääsu otsides) mäslema, tormitsema. Lihastes pulbitseb meeletu jõud. Nooruses pulbitses vanaisalgi veri soontes. Peas pulbitsevad suured ideed. Hirmus viha pulbitseb rinnus. Hinges pulbitsenud vaen plahvatas. Temas pulbitseb rõõm, auahnus, rahutus, elu. Kuulekuse taga pulbitsev trots. Südames pulbitsev uhkus. *Joodud mõdu pulbitses veres, tõustes öö jaheduses pähe. A. Kalmus. *Kogu ärevus, mis Vinnalis oli pulbitsenud, purskas nüüd välja.. J. Semper. || ‹v-partitsiibis› ülevoolav. Mari pulbitsev loomus, temperament, elurõõm, fantaasia. Pulbitsevad tunded, muljed. Pulbitsev kirg. || tulvil olema, pakatama. Ta lausa pulbitseb teotahtest, huumorist. *Pealinna jõudes sukeldusin ülepeakaela töösse. Pulbitsen energiast ja jõust. O. Tooming.

punn1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust, paberist vm. prunt, kork. Tünni kaane punn tehakse haavast, pajust või paplist. Pane õlleankrule punn ette. Panin vaadile, pudelile punni peale. Õlu on juba ankrus punni all. Tõmbas õllevaadil, kaljaastjal, lähkril punni eest ära. Õlleankur lõi punni ära, viskas punni eest. Kummipadja, õhkmadratsi punn on kadunud. Vile teises otsas on puust voolitud punn. Pistsin augu ette paberist punni. Kase mahlaaukudele löödi punnid ette. Punniga suletav ava. Augud seinas täideti puust punnidega. Ma ei saanud sõnagi suust, oli nagu punn kurgus. *„Riia palsam paneb kõhu kinni, nagu punni pistab ette,” arutas külamees. M. Aitsam. || (mingi punni meenutava, lühikese laia eseme kohta). Poisid loobivad klassis paberist punne. *Ja sektipudel, mille Papa ise köögist kohale tõi, oli ilus külmaudune punn. J. Kross. || piltl takistus, pidur. Ta meelepahal oli läinud punn eest. Uus juhatus pani majandi allakäigule punni ette. *.. õpetaja juuresolek oli ju õigele peotrallile punniks ees. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: heina|punn, kaltsu|punn, korgi|punn, paberi|punn, puupunn.
2. kõnek väike (noor) õun, mari vm. Tal on õunaaias iga viimane kui punn arvel. Niisuguseid tooreid punne ma ei söö!
▷ Liitsõnad: marja|punn, sibula|punn, õunapunn.
3. (mäda)põletiku vinn, vistrik; mügerik. Tal on mõned punnid nina peal. Kehvast toidust lõid ihul välja paisetaolised punnid. Parmu hammustusest tekkis seljale punn.
▷ Liitsõnad: katku|punn, mäda|punn, sääsepunn.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõnek hlv jonnakas, kiusakas v. saamatu, armetu inimene. Ta on selline kangekaelne punn. *Allohvitser Bock möirgas: „Sa ei hakka ju soldatipunni paluma! .. Anna jalamaid punnile käsk kätte!..” V. Tomberg (tlk).
▷ Liitsõnad: jonni|punn, kaebu|punn, kaevu|punn, kiusu|punn, nannipunn.
5. kõnek punkt (8. täh.) Kaotasime, võitsime mängu kahe punniga.

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

põhi2 ‹põhja 31› ‹s›

1. (õõnsa) eseme, sõiduriista vm. alumine (rõhtne) osa; selle sise- ja välispind. Kannu, kausi, purgi, klaasi, tassi põhi. Kastruli, paja, poti põhi. Panni nõgine, tahmane põhi. Tünni, tõrre, vanni põhjas on auk. Veinivaadil löödi põhi alt. Ämbril on põhi püsti 'ämber on kummuli'. Karbi kaas ja põhi. Paberkoti põhi läks katki. Tasku põhjas oli auk. Korvi põhi sai maasikatest, maasikatega kaetud. Kapi lagi ja põhi. Punutud, nöörist põhjaga tool. Voodil on kõva, pehme, hööveldamata laudadest põhi. Madala põhjaga regi. Paadi põhi riivas veealust kivi. Heitis paadi põhjale, põhja pikali. Tasandas kellu põhjaga mörti. Jalgade põhjad 'jalatallad' tulitasid. Panin kingadele soojad põhjad 'sisetallad' sisse. Taldrikul juba põhi paistab 'taldrik hakkab tühjaks saama'. Jõi, kummutas, võttis, rüüpas pitsi, klaasi põhjani 'tühjaks'. Puder kõrbes põhja 'põhja külge kinni (ja söömiskõlbmatuks)'. Piim hakkab põhja 'kõrbedes põhja külge kinni'. Sulamata suhkur kohvitassi põhja peal, põhjas. Salve põhja peale, põhja on natuke teri jäänud. Silmaalune sinine nagu paja põhi. Püksitagumik on auklik nagu sõela põhi. | piltl. *Teiste kaela / ma enese muret ei vii. / Selle karika ise põhjani joon.. T. Lehtmets. || midagi, mis on põhja v. põhja peale jäänud. Joo pudeli põhi ära! || ‹sisekohakäänetes› kõige alumine, põhjalähedane osa. Raamatud ja pesu laoti põhja, toidumoon peale. Kindad on teiste asjade all põhjas. Raha on teises sahtlis, põhjas. Kott on nii täis, et põhjast ei saa midagi kätte. Räägib, naerab nagu tõrre põhjast 'kõmisevalt, madalalt'. *Täna õhtul peidan käsikirja kohvri kõige sügavamasse põhja. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: paadi|põhi, paja|põhi, pesa|põhi, pudeli|põhi, sõela|põhi, tooli|põhi, vankripõhi; kõrkja|põhi, laud|põhi, polster|põhi, reform|põhi, vedru|põhi, vineer|põhi, õlgpõhi; kohvri|põhi, sahtli|põhi, taskupõhi; jala|põhi, kurgu|põhi, mao|põhi, silmapõhi; õiepõhi.
2. looduslike vms. moodustiste alumine pind v. kõige madalam osa. a. (veekogu vm. veega süvendi kohta). Kivise põhjaga jõgi. Tiigi mudane põhi. Kaevu, basseini põhi. Liivase põhjaga ujumiskoht. Pehme põhjaga madal jõesopp. Vesi on sogane, silm ei seleta põhja. Tundsin põhja jalge all. Jalad ei ulatu oja keskel põhja. Kaotasin põhja jalge alt. Siin oli madal, paat jäi põhja kinni. Hoidis mõla põhjas, et paat paigal püsiks. Liiv, kruus setib põhja. Loigud ja lombid külmusid põhjani. Uputas varanduse järve põhja. Laev läks põhja 'uppus'. Vaenlane tulistas laeva põhja. Parv lasti põhja 'uputati'. Vrakid mere põhjas. Poiss läks, vajus nagu kivi põhja. Keeris kiskus uppuja põhja. Põhjast pinnale kerkivad veemassid. Põhja veekihtide temperatuur. Vaga vesi, sügav põhi. b. (ilma veeta süvendi vm. kohta). Augu, lohu põhi. Sügaval oru põhjas, piki oru põhja lookleb jõgi. Kuristiku, jääraku põhjast kerkib udu. Koopa põhjas on rõske ja pime. Tee laskub mahajäetud kivimurru põhja. Lapsed mängivad kruusaaugu põhjas. Haua, kaeviku, kaeveõõne põhi. Rebasepojad kükitasid uru põhjas.
▷ Liitsõnad: jõe|põhi, kraavi|põhi, mere|põhi, ookeanipõhi; kruusa|põhi, liiva|põhi, muda|põhi, savipõhi; orupõhi.
3. millegi aluseks olev, kandev pind v. kiht; pinnase sügavam osa. Kõva põhjaga tee. Pinnas on alles külmunud, sool veel kohati kõva põhi all. *Ikka novembrikuul, kus Pärnu maantee oli põhjata, vihmast vedel kuni üle rattarummude.. A. Kitzberg. *Ja muistise osalt veel säilinud põhja kaevamisel leiti madalast lohust suur hulk rauaräbu.. O. Raudmets. | piltl. *.. vana põhja peale lõi pool klaasigi meeldivalt sarve. S. Hallik (tlk). *Ja vaja süüagi natuke. Olgugi et sõidan külla, aga alati on parem, kui kodune põhi on all. O. Luts.
▷ Liitsõnad: alus|põhi, kalju|põhi, maa|põhi, paepõhi; pooli|põhi, tordipõhi.
4. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõige kaugem (ja varjatum) koht. a. kolgas, pärapõrgu, teadmata koht. Tõmmu mees kusagilt Siberi põhjast. Elab võõraste keskel, jumal teab kus Venemaa põhjas. Mitu peret küüditati mine tea kuhu Venemaa põhja. Seitsmel vennal oli talu kaugel laane põhjas. *Mul tekkis korraga kahtlus, kas ei minda mitte Kõpu metsade põhja. V. Luik. b. (sisemaailma ja sügavalt sisemusest lähtuva kohta). Olen talle hinge, südame põhjast tänulik. Ema sõnad ulatusid lapse südame põhja. Matsin selle tunde sügavale põue põhja. Tema pilk puuris mulle hinge põhja. „Isa!” karjatas poiss südame põhjast. Ohkas sügavalt südame, rinna põhjast. Lugu vapustas, liigutas mind hinge, südame põhjani. Hakkas rinna põhjast köhima. Kraaksub, röögib kurgu põhjast. Tema pilgu põhjas võis aimata võitlust pisaratega. *Teadvuse põhjas hakkab värelema kujutelmi nagu kauget valgust. K. Kangur.
▷ Liitsõnad: põrgu|põhi, pärapõhi; hinge|põhi, südamepõhi.
5. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb, alus (2. täh.), lähtekoht. Kool andis mulle reaalainetes kindla, tugeva põhja. Tal on inglise keeles hea põhi all. Romaani ajalooline põhi. Konflikt on igasuguse draamateose põhi. Oma avastusega pani ta põhja uuele uurimissuunale. *Rahvatarkus on see kõige muu tarkuse põhi. M. Traat. *.. tema on nagu sari, millest kõik läbi voolab, sest ta elul ega tööl pole armastuse põhja all. V. Saar. | põhjal ‹postpositsioonilaadselt› millegi alusel, järgi; millegi kohaselt. Ütlen seda esimeste muljete, igapäevaste kogemuste, pikemaaegsete tähelepanekute põhjal. Otsus tehti faktide põhjal. Uurimus on kirjutatud väga ulatusliku materjali põhjal. Mille põhjal sa mind süüdistad? Eelnenu põhjal on pikemata selge, et.. Muinasjutu põhjal loodud ooper. Jutustuse, romaani põhjal tehtud film. Vabanes vanglast üldise amnestia põhjal. Sain vara omanikuks pärimisõiguse põhjal. *.. seal on Kaarel kihlveo põhjal kahte muna joomas, millest üks mädaks osutus.. L. Metsar. || põhjus, ajend, põhjendus. Sinu jutul pole mingit põhja (all). Kas selles süüdistuses on ka ikka põhja? *Mis oli siis sündinud või mida sündis, et niisugusele umbusaldusele ja kahtlusele vähegi põhja anda? E. Vilde. || majanduslik alus, majanduslik järg. Kaasavara lõi majapidamisele tugeva põhja. Selle rahaga panime ettevõttele kindla põhja alla. Jõukamail oli vana põhi all. Pani oma varandusele juba noorpõlves põhja alla. Laenu saab ainult see, kellel juba enam-vähem põhi all. *Saaks kusagile rabaveerele saunamehe krundi. Kui lõhuks kahe eest tööd, lööks elule põhja alla. H. Laipaik. || piltl alustalaks olev(ad) isik(ud). Tulid tagasi näitlejad, kes olid teatri põhjaks enne sõda. *„Ma olen see Kärneri küla põhi,” ütleb Juuli Mölder. „Teisi nii vanu inimesi pole enam mitte.” A. Kaal.
▷ Liitsõnad: tõepõhi.
6. taust, tagapõhi, foon. Pildi hele põhi. Tumedale põhjale maalitud kuldsed tähed. Vana sildi luitunud põhjalt eraldusid üksikud sõnad. Tumeda põhja ja lilleliste kirjadega põll. Lipp oli valge ristiga punasel põhjal. Laeva esiosa hallil põhjal seisab mustade tähtedega nimi. *Kaugel kiirgasid mõned Lodijärve lossi valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval põhjal. E. Bornhöhe.
7. mingi eseme ülemine pind v. osa. Nelinurkse, kalevise, valge põhjaga vormimüts. Võttis mütsi peast ja pühkis selle põhjaga otsaesist. Meeste sõrmkübar on ilma põhjata.
▷ Liitsõnad: mütsipõhi.
8. mat geomeetrilise keha pind, mis asetseb risti selle kõrgusega. Püramiidi, koonuse põhi. Prisma, silindri põhjad.
9. ‹illatiivis ja inessiivis› kõnek kasut. seoses millegi lõpuni, viimseni vajutamise v. keeramisega. Juht vajutab gaasi, pedaali, pidurid põhja. Hoidsin gaasipedaali põhjas. *Näe, Ilmar lükkab akna lahti, tõstab raadio aknalauale ja pöörab häälenupu põhja. O. Anton.
10. põhjani läbini, üdini, täiesti, lõpuni. Põhjani aus, halb inimene. Kogu see lugu on põhjani vale. Ma tunnen ja mõistan teda põhjani. Olin sellest põhjani haavunud, rabatud. Etendus tehti põhjani maha. Asja põhjani ära seletama, selgeks rääkima. Põhjani läbi uurima, järele mõtlema. Tahtis oma õnne põhjani maitsta. Otsisin kõik kohad põhjast põhjani 'täielikult, eriti põhjalikult' läbi.
11. ‹sisekohakäänetes› (piltlikes väljendites seoses majandusliku v. kõlbelise allakäiguga). Põllumajandus on praegu päris põhjas. Võlad ajasid, vedasid, kiskusid ettevõtte põhja. Kas oled tõesti nii põhjas, nagu sa välja näed? Ta jõi ennast (täiesti) põhja, läks joomisega põhja. Mees hakkab joomisega põhja jõudma. Poiss läks põhja ja pätistus.

põnn ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi väikese õõnsa (tühja) eseme tekitatud vaikset heli. *Seejuures teeb plasku põhi, mis natuke luppis on, igakord [rüüpamisel] naljakat häält: põnn-põnn. O. Luts.

põõn ‹-a 23› ‹s›

1. hrl. puidust põikliist laudadest eseme ühendamiseks ja tugevdamiseks. Pajakaane põõn. Põõnadega tugevdatud puukastid. Sisselõigatud põõnadega uksed. Ukselaudu hoidsid koos kaks puust põõna. Põiki üle värava löödi põõnad.
2. mõlemast otsast kinnitatud riideriba hrl. riietuseseme seljal (rõiva laiuse reguleerimiseks v. kaunistuseks). Palitu, kuue, jaki, kleidi, kitli põõn. Põõnaga pintsak, mantel, vest. Mantli varrukal on nööbiga kinnitatud põõn.
3. kõnek löök, hoop, mats [-u]. *.. vastutulijad enam ei andnud mulle ribidesse põõnu.. O. Luts. *.. hilisemad kihutas Riho sõimuga, vahel koguni valusate põõnadega minema. V. Alttoa. || piltl (raske kahjustamise kohta). Tige inimene püüab teisele põõna panna. Jäi põdema: külmetamine pani tervisele põõna. Viin on maole põõna pannud. Inetu vahejuhtum pani nende sõprusele põõna. *Isegi naisevõtmisega, millega mitu head meest endale eluaegse põõna on saanud, võis Villem rahul olla. H. Sergo.

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

rabe ‹-da 2› ‹adj›

1. kergesti murduv, murenev v. katkev, habras, pude (mingi aine, eseme vm. kohta). Malm on kõva ja rabe sulam. Põlevkivi, kivisüsi, liivakivi jt. rabedad kivimid. Lepp on rabe puu. Rabe karusammal. Leib oli nii rabe, et pudenes sõrmede vahel laiali. Rabe lõng, niit. Vana rabe riie kärises katki. Rabe paber. Külma käes läheb kautšuk rabedaks. Vanas eas muutuvad luud rabedaks. Päike on jää rabedaks sulatanud. Külmaga on lumi rabe ja tuhkjas. *Aga karjamaapoolnegi kallas on rabe raba .. M. Raud. | (taimenimetustes). Rabe remmelgas. | piltl. Rabedad mõtted. Ärkasin tihti, uni oli rabe. Jutt muutus kord-korralt rabedamaks, katkes üksikuteks lauseteks. Ajapuudus muutis maletaja mängu rabedaks. Romaani kompositsioon on rabe. *Ning taevas on hall ja rabe, pudendades tuisku ja vihma. A. Gailit. || piltl (hääle, helide kohta:) murduv, katkendlik. Vanadusest rabe hääl. Rabe, hapravõitu naisehääl. Nooruki hääl muutus rabedaks, katkendlikuks. Puhkes rabedal häälel naerma, mügises rabedat naeru. *.. eemal hakkas undama karusselli väntorel, paisates oma rabedaid kriiskavaid helisid õhtuvaikusse. O. Kuningas (tlk).
2. kärsitu, rahutu, peru, tormakas, rabelev. Rabedate liigutustega naine. Küll sa oled rabe ja tormakas! Kannatust, ära ole nii rabe! Ilmar ei mallanud oodata, ta oli rabedam kui õde. Tema tegutsemine, esinemine oli kuidagi rabe. Hobune kohkus ja muutus rabedaks. *.. vaenlase pealekäimine on rabedam, kui ta veel kuu alguses oli. J. Kross.
3. murd väle, kärmas, nobe. *.. ega mina puutöö kallalt palju liigutada ei saa. Rabe ja kasin naisterahvas peab ta olema .. L. Koidula.

rae|jalad pl
etn leivaküna, pesuküna vm. suurema eseme nelja jalaga alusraam, kraejalad. *.. üha tõusev tuul rullis .. üle kiriku põhjapoolse nurga, mille varjus raejalgadel ootas hooletult kokkulöödud kirst. A. Mälk. *Magas ema ristseliti voodis, magasid Karli ja Helmi madalatel raejalgadel .. A. Jakobson.

rakis ‹-e 4› ‹s›

1. bot lehtedeks ja varteks eristumata keha alamatel taimedel, tallus. Sambliku, maksasambla rakis. Vetikatel on harilikult üheaastane rakis.
2. tehn metallilõikepinkidel, ka mujal kasutatav seadis töödeldava eseme, lõikeriista vm. soovitavas asendis hoidmiseks. Treipingi, puurpingi rakis. Detailide töötlus toimub rakiste abil.
▷ Liitsõnad: agregaat|rakis, eri|rakis, kinnitus|rakis, universaalrakis.

randme|pael
ümber randme käiv pael. a. (kaunistuseks, pileti asemel vms.). Lõbustuspargi randmepael. Kollase randmepaelaga pääseb nii veeparki kui ujulasse. Laulupeost osavõtja randmepaelaga saab ühissõidukites sõita tasuta . b. (mingi eseme kandmiseks). Kaameraga, mobiiltelefoniga on kaasas randmepael.

rant ‹randi 21› ‹s›
(hrl. mingi eseme paksem, kõrgem, kaunistav) serv, äär, ääris. Mündi rant. Karusnahkse randiga kapuuts. Tikitud rantidega pluus. Uksele oli pandud vildist rant. Ämber on randist saadik, randini vett täis. Sinise randiga taldrikud, tassid. Kristallkausil oli kullatud rant. Vanataat tegi ilusaid kirjatud rantidega korve. Mehel olid jalas punase randiga kalifeed. || (mütsil:) pead ümbritsev kõvem, paksem serv. Sinine tumekollase randiga vormimüts. Nokkmütsil on randi all higirihm. || (jalatsitel:) pinsoli serva külge kinnitatud tugev nahariba, kuhu võidakse tald kinnitada. Randiga, randita kingad. Kinnitas suusasidemed suusasaabaste rantide külge. || (meeste soengul:) sirge juuste serv kuklal, kaelal. Juuksed on lõigatud randiga, ilma randita. || (millegi äärjoone v. jälje kohta). Nekroloogi ümbritseb must rant. Koorest jäi piimakannu külge kollane rant. Prillid on jätnud ninajuurele punase randi. Ta näib nii kurnatuna – mustad randid silmade all. *.. laternad põlesid, loodetaevas õhetas veel kustuv roosakas rant. M. Traat.

rihveldus ‹-e 5› ‹s›
rihveldamine; rihveldamise teel saadud pind v. reljeef eseme pinnal. Mutri, viili rihveldus. Margikoguja pintseti ääred peavad olema ilma igasuguse rihvelduseta.

riibe ‹riipe 18› ‹s›
‹hrl. pl.› riipimisel tekkinud jälg eseme pinnal. *Nõude [= savinõude] pinnad on hoolikalt tasandatud mingi hambulise servaga riista abil, mis neile on jätnud nõrku riipeid.. L. Jaanits.

rumm ‹-u 21› ‹s›

1. ratta (1. täh.) tugev keskosa, milles on ava võlli v. telje tarvis. Metallist, puust rumm. Treitud, tahutud rumm. Vankriratta rummud tehti kasest. Määrimata rumm hakkas nagisema, kriuksuma. Rumm on pöiaga ühendatud kodarate või kilbi abil. Ohjad on ümber rummu kinni jooksnud. Vankrid, rattad vajusid rummuni sisse. Vesi, pori ulatus rummuni, rummudeni. Paistes jalg oli jäme nagu rumm. Kui on läind rumm, siis mingu ka kodarad. *Vankrit pidi iga sõidu järel uuesti määrima, vesi loksus ju rummus. O. Tooming. || (masina) trummel, valts vm. rummutaoline detail; mingi eseme silindriline v. torujas osa. Auto käigukasti sünkroonmuhvi rumm. Roomiktraktori kanderullikute rummud. Vanaema keris rummu peale lõnga. | piltl. *.. alandlikkus ja järelmõtlemine on rumm, mille keskel tõe paigalt liikumatu telg seisab... A. Saal.
▷ Liitsõnad: kodar|rumm, rattarumm; piibu|rumm, voki|rumm, võtmerumm.
2. peakatte jäigast materjalist torujas kere. Silindriline, tüvikoonusjas, ülaltpoolt laienev rumm. Kõrge, madala rummuga kaapkübar. Sinise, punase rummuga vormimüts. Nõuab kaapkübara rummu täit taalreid. Rummu ümber oli seotud pael, lint.
▷ Liitsõnad: kaabu|rumm, kübara|rumm, mütsirumm.
3. kõnek (mustril:) sõõr, rõngas, täpp. Suurte rummudega seelik.

saba ‹7› ‹s›

1. loomade (imetajate, lindude jt.) tagumine, enamasti pärakust tagapool olev kehaosa. Pikk, lühike, karvane saba. Koer liputas saba, tõmbas häbelikult saba jalge vahele. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). Ära tiri kassi sabast! Hobune, lehm vehkis sabaga. Lehmad tõstsid äkki sabad selga ja tormasid koju. Hobusel on saba ja lakk ära lõigatud. Põrsaste rõngas sabad. Rebane, hunt putkas padrikusse, nii et saba välkus. Oraval on suur kohev saba. Kuke ilus saba. Paabulinnu võimas saba. Linavästrik õõtsutab saba. Katkenud sabaga tuvi. Haugil on tugev saba. Isa metsas, saba seljas (vallaslapse kohta). Kes koera saba kergitab kui koer ise. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *.. ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ta näpitsa otsas sipelgapessa viinud. A. H. Tammsaare. | piltl. *Tulede kett keerdus jõe kaldal, tegi ringi ja ta saba kandus tundra suunas. H. Laipaik. || inimese puhul mõnedes käitumislaadi ja meeleolu osutavates väljendites. Omasuguste hulgas kuraasikas mees, aga saksa ees tõmbab kohe saba jalge vahele. Ära lase tänase ebaõnnestumise pärast veel saba sorgu! *.. tahtsid prouaks saada? Aga võta näpust, pidid ikkagi maale tagasi kobima, saba sorgus... J. Piik (tlk). *Tema [= kriitiku] juurest ei tuldud, saba jalge vahel, vaid saba rõngas. Matsu ei saadudki. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: haard|saba, hark|saba, hiire|saba, hobuse|saba, kala|saba, lai|saba, lehvik|saba, roti|saba, sisaliku|saba, talle|saba, töbisaba; pilve|saba, sõna|saba, tolmu|saba, tulesaba.
2. mingi eseme, liiklusvahendi(te) vm. tagaosa, päraosa. Panni, lusika, lehtri, viili, puuri, peitli, reketi saba. Noole saba. Piibu saba 'piibupits'. Löe saba 'alumine ots'. Sabaga miin, mürsk. Linuk ehk sabaga tanu. Lennuki, raketi saba. Kolonni, voori saba oli veel kaugel. Perroonil nägin veel ainult kaugeneva rongi saba. Igas komeedis eristatakse tuuma, pead ja saba. Sabaga täht 'komeet'. Sabaga noodid 'kirjas varre ja lipukesega noodid'. Tema kirjatähed olid sabade ja konksudega. Kolm sabaga 'kolm miinus (koolis)'. || kõnek trükise lõpuosa, selle lisa. Kalendrite sabad olid vanasti hinnatud lugemismaterjal. *Millegipärast hakkasid teda korraga huvitama õnnetused ja kuritööd ajalehtede sabades. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: pannisaba; ajalehe|saba, kalendri|saba, lehesaba.
3. rõiva alumine (seljatagune) osa. Undruku, sabakuue saba. Väänas seeliku sabast vett. Kleidi pikk saba keerutas tantsu ajal tolmu üles. Kannab lõhkise sabaga pintsakut. Lastel olid seljas pika sabaga särgid. Naised tõstsid lompidest läbi minnes sabad üles. Väike laps hoidis veel ema sabast kinni. Rabas mul sabast kinni ja tiris tagasi. *.. polka hoog viis sabad segi, / see veel rohkem tuju tegi. H. Mänd. || (üldisemalt takistamise, tagasihoidmise kohta). Praegu pole teda veel keegi keelamas ega sabast hoidmas. *Aga vot: seal rentnik ja villakraasija kohe sabast kinni, et: „Kus sa lendad, Lible, mis tuld sa ajad taga, tule istu siia..” O. Luts.
▷ Liitsõnad: kleidi|saba, kuue|saba, kördi|saba, mantli|saba, palitu|saba, pintsaku|saba, pluusi|saba, põlle|saba, seeliku|saba, särgi|saba, undrukusaba.
4. ‹ainsuse sisekohakäänetes postpositsiooni- v. adverbilaadselt› järel, kannul, jälitamas, taga läheduses; järele, kannule, jälitama, taha lähedusse; järelt, kannult, jälitamast, tagant lähedusest ära. a. ‹postpositsioonilaadselt›. Lapsed jooksevad kogu aeg ema sabas. Astusin ka teiste sabas uksest sisse. Mis sa aina tolkned selle Mardi sabas! Mis sa ripud, käid mu sabas! Värdi pole tüdrukute sabas jõlkuja. Tilpneb muudkui suurte sakste sabas. Nad lahkusid sõjaväe sabas kodumaalt. Ta on kogu aeg oma töödega teiste sabas 'teistest maas'. Juba peaaegu tööpoiss, aga sörgib veel lehmade sabas. Koer sörkis laste sabas. Üksteise sabas liikudes lähenes mitu laeva. Sõlmjaamas haagiti meie vagun teise rongi sappa. Ei tema sinu sabast jää kuhugi maha. *Hommikul kaovad Anti vanemad kuhugi ära, poisi sappa [= poissi valvama, kantseldama] pannakse vanaema.. R. Kaugver. b. ‹adverbilaadselt›. Kiki tatsas emal sabas. Mis sa jõlgud mul sabas! Poistekamp käis tüdrukutel sabas. Ta on sul sabas nagu takjas. Lesknaise elu oli raske: puudus majas ja lastekari sabas. Kontrollis korduvalt, et nuhke sabas ei ole. Kana tuli suure jooksuga, kukk sabas. Kõigil autodel olid kahurid sabas. Auto sõitis mööda, tolmupilv sabas. Salkkond uudishimulikke asus talle sappa. Randaal haagiti traktorile sappa. Põgenikul õnnestus jälitajad sabast maha raputada. *.. ja kui pilv hakkas ära vajuma, riputas päike talle vikerkaare sappa. O. Kool.
5. kõnek järjekord (hrl. 3. täh.) Ootajate saba. Piletikassade ees looklesid pikad sabad. Toidupoed on rahvast täis, kõikjal on sabad. Tuli tükk aega sabas seista, enne kui letini jõudis. Mitmes sa sabas oled? Mis sa veel ringi vaatad, asu sappa! Ma võtsin aegsasti koha sabas ära. Sa oled üsna saba alguses, lõpus. *Müüjad taipavad juba kindlasti, et ta jõlgub niisama ühest sabast teise ega kavatsegi midagi osta.. V. Lattik. *Igal simmanil või tantsuõhtul tantsivad kõik poisid ikka ainult minuga – ootavad kohe sabas! A. Taar. || selle lõpp, lõpuosa. *.. kolme hinge peale jagatud ruutmeetrite arv lükkaks neid [korterijärjekorras] hädaliste rea sappa. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: jäätise|saba, kassa|saba, kino|saba, korvi|saba, leiva|saba, liha|saba, piima|saba, pileti|saba, poe|saba, raha|saba, sauna|saba, suhkru|saba, supi|saba, takso|saba, viina|saba, õllesaba.
6. kõnek jälitaja, nuhk. Ole ettevaatlik, sulle võidakse saba järele, taha panna! *Paar korda piilus ta vargsi üle õla, järsku on saba taga. Ta ei märganud midagi kahtlast. P. Kuusberg. *See on nüüd päris kindel, et olen kõva valve all. Päeval läks mitu tundi, enne kui sabadest lahti sain. A. Siivas.
7. kõnek õigel ajal sooritamata jäänud eksam, arvestus vm. töö (üliõpilastel, õpilastel), võlgnevus. *.. kuigi ta oleks pidanud õppima, sest esimesest kursusest olid mõned „sabad” jäänud likvideerimata. R. Eliaser (tlk).
8. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmetes taime-, looma- jm. nimetustes
▷ Liitsõnad: hiire|saba, kassi|saba, kuke|saba, rebasesaba; kannel|saba, lüüra|saba, pahl|saba, pääsu|saba, siidisaba; rõngassaba.

sahtel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›
hrl. kastikesekujuline eraldatud ruumiosa mingi mööblieseme, harvemini muu eseme sees, laegas. Laua, kummuti, öökapi sahtel. Taskurätid on kapi ülemises, kõige alumises sahtlis. Pani käsikirja kirjutuslaua sahtlisse. Tõmbas sahtli lahti. Keerasin sahtli lukku. Tuhnis midagi otsides sahtlites. Peitis võtme portfelli, rahakoti sahtlisse. Oma esimesed tööd kirjutasin sahtlisse 'need jäid avaldamatuna seisma'. | piltl. *Oma hästikorrastatud aju sahtlitest võtab ta ühe fakti teise järel.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: kapi|sahtel, kummuti|sahtel, laua|sahtel, pingi|sahtel, raha|sahtel, salasahtel.

sammas|konstruktsioon
hoone, eseme selline konstruktsioon, milles elemendina esinevad sambad. Sammaskonstruktsiooniga ehitis, kirst.

sang ‹-a 23› ‹s›

1. mingi anuma, eseme ülemises osas, peal olev kaarjas käepide vm. osa, millest kandmisel kinni võetakse. Paja, kannu, ämbri, lüpsiku sang. Keedunõu sangad. Sangaga piimanõu, mannerg. Vana ilma sangata pada. Kartulikorvi sang. Kohvri, portfelli sang. Kilekoti sangad. Ühe, kahe sangaga kandekott. Sangpommil on tõstmiseks küljes sang.
▷ Liitsõnad: metall|sang, plast|sang, puu|sang, raudsang; korvi|sang, pajasang.
2. prillidel kõrva taha ulatuv kinnitusosa. Pikendatavad sangad. Kuldsete sangadega prillid ees. Jäikade sangadega päikeseprillid. Prillidel oli üks sang katki.
▷ Liitsõnad: prillisang.
3. kaarjas lisaosa mingi muu eseme küljes. Sangaga vasknööp. Sangadega hobune 'nahaga kaetud riist hooglemis- ja hüppeharjutusteks'. *.. jõudis sõbra korteri ette ja tõmbas tugevasti pika sangaga uksekella. A. Jakobson. || ‹pl.› kõnek (puusade kohal olevate rasvavoltide kohta). Tal on lodev kõht ja sangad puusadel.
▷ Liitsõnad: käesang.

sarv ‹-e pl. illat sarvedesse e. sarvisse e. sarvi 22› ‹s›

1. loomade, eeskätt sõraliste peast väljaulatuv piklik kõva moodustis. Veise, põdra, oina, soku sarved. Ninasarviku sarv. Kõverate sarvedega oinas. Pull lõi sarved mättasse, puskis sarvedega karjast. Lehmad, põdrapullid lõid sarved kokku. Põder ajab iga aasta sarvi 'ajab vanad sarved maha'. Jääral murdus sarv. Sarvedeta 'nudid' lehmad. Perenaine sidus lehmale köie sarvi. Sarvest valmistatud ese. Tegi salamahti istuja selja taga sarvi 'tõstis sõrmed nagu sarved istuja pea juurde'. Meest sõnast, härga sarvest. | (kurjal vaimul). Vanapaganal, kuradil on sarved peas. | piltl. Kui ta sind veel tülitab, viruta talle sarvede vahele. Ta on äge: kui midagi on, kohe sarved püsti. *.. ootame, vaatame, laveerime, venitame.. Ei, sedasi meie kaugemale ei saa: sarved vastu! E. Särgava. || piltl suur muhk. *.. kui nad mängult [= kettalöömiselt] tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: härja|sarv, jäära|sarv, looma|sarv, oina|sarv, põdra|sarv, siku|sarv, soku|sarv, veisesarv; keerd|sarv, kühvel|sarv, piik|sarv, püst|sarv, umb|sarv, õõnessarv.
2. sarvest (1. täh.), ka metallist vm. materjalist valmistatud sarvetaoline ese. a. tugevakõlaline puhutav mänguriist. Jahimees, karjane puhub sarve. Sõdalased puhusid sarvi ja põristasid trumme. Puhusid pasunad ja huikasid sarved. Eemalt kõlas sarve luikav hääl. b. mingi muu ese. Veini joodi sarvedest. Puistas sarvest püssirohtu püssitorusse. Sarvedega ehitud kiiver peas. *.. ja kõik minu varandus, kupumasin ja vereimemise sarved on siin pää all kotikese sees. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: jahi|sarv, karja|sarv, lutu|sarv, posti|sarv, signaal|sarv, sõja|sarv, tulekahjusarv; joogi|sarv, kupu|sarv, püssirohu|sarv, tubaka|sarv, veinisarv; küllus(e)sarv.
3. (mingi eseme, ka taevakeha loomasarvi meenutava osa kohta). Pakid olid seotud jalgratta sarvede 'juhtraua' külge. Härghöövli sarved 'käepideme põikpulgad'. Võtsime sae 'suursae' sarvedest kinni ja hakkasime saagima. Trollil tulid sarved 'kontaktjuhtmed' maha. Sarvedega sai kõnek sarvesai. Noorkuu sarved 'noorkuusirbi teravikud'.
4. kõnek (putukate, tigude tundlate kohta). Põrnika, viinamäeteo sarved.
▷ Liitsõnad: katsesarv.
5. muus mahedakõlaline vaskpuhkpill. Sarved moodustavad puhkpilliorkestris omaette rühma.
▷ Liitsõnad: metsasarv.

sein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. hoone hrl. püstne piirdetarind, mis võib täita ka kandetarindi ülesannet. Paneelmaja, palktare, garaaži sein. Sauna, küüni, onni seinad. Puust, tellistest, maakivist sein. Pruunid, valkjaskollased, valgendatud seinad. Seinu püstitama, ehitama. Seinad tahuti siledaks. Seinte vooderdamine. Seinad kerkisid jõudsasti. Uuel kirikul on seinad juba püsti, ainult torn puudub. Pank ehitas peegelklaasist seintega maja. Poisid põrgatasid palli vastu seina. Kaur on kange mees, läheb kas või läbi seina. *.. isamaja pole üksnes neli seina, vaid ka see, mis nende seinte ümber, ees ja taga.. V. Saar. || toa vm. siseruumi piirdetarind; selle sisepind. Elutoa, pesuköögi, keldri seinad. Mittekandev sein 'vahesein'. Krohvitud, värvitud, värvimata sein. Seinu pahteldama, tapeetima. Sein higistab, hallitab rõskusest. Terve sein on kaetud raamaturiiulitega. Seintel, seinte peal on maale ja gravüüre. Riputas pildi seinale, seina peale. Ei oska naelagi seina (sisse) lüüa. Varn on seinas. Tare ühes seinas on voodi, teises (seinas) kirst. Käib oma kabinetis närviliselt seinast seina, ühest seinast teise. Pime kobab piki seinu. Lauad ruumis lükati seina äärde. Jutt kostab läbi seina. Seinad kostavad läbi. Püüdes jääda märkamatuks, surusin end vastu seina. Ilusa ilmaga ma ei taha nelja seina vahel 'toas, sees' olla. *Vahel on Pommeril [= koolmeistril] tunne, et ta räägib seintele. M. Traat. | piltl. Räägi tasem – seintel on kõrvad! 'keegi kuulab salaja pealt'. Tuleb hoolitseda, et skandaal meie seinte vahelt välja ei ulatuks.
▷ Liitsõnad: aida|sein, keldri|sein, kuuri|sein, lauda|sein, maja|sein, sauna|sein, talli|sein, taresein; betoon|sein, kahhel|sein, kivi|sein, klaas|sein, laud|sein, metall|sein, muld|sein, paekivi|sein, palk|sein, paneel|sein, puit|sein, puu|sein, rõhtpalk|sein, savi|sein, suurpaneel|sein, suurplokk|sein, sõrestik|sein, tellis|sein, vineersein; kald|sein, kande|sein, kapitaal|sein, massiiv|sein, piirde|sein, põim|sein, püst|sein, sise|sein, tugi|sein, täidis|sein, umb|sein, vahe|sein, välis|sein, õõnessein; ees|sein, esi|sein, fassaad|sein, kerg|sein, krohv|sein, külg|sein, ots(a)|sein, piki|sein, põik|sein, taga|sein, vastassein; lükand|sein, peegel|sein, redel|sein, rippsein.
2. pinnavormi v. muldrajatise järsult püstine nõlv. Paelava järsud seinad. Taevaskojas moodustab jõekallas kohati järsu seina. Kõrgete seintega kuristik. Alpinistid harjutavad paekalda astmelisel seinal ronimist. Pommilehtri, kaeveõõne seinad on sisse varisenud. Maa-aluse käigu seintele oli midagi kraabitud. Mannerjää lõpeb meres järsu seinaga. *Mäed jõuavad mõnel pool .. lausa mereni ja langevad sellesse kohati mitmesajameetriste seintena.. J. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: jää|sein, kalda|sein, kalju|sein, koopa|sein, liivakivi|sein, mäe|sein, paesein.
3. õõneselundi, anuma vm. eseme õõnsust ümbritsev pind. a. (elundil). Kõhuõõne seinad. Kopsutorude, arterite seinad. Veresoone seina vigastus põhjustas verejooksu. Kaks ristuvat seina jaotavad südame neljaks. b. (esemel). Purgi, savinõu seinad. Teeklaasi seinad lõid uduseks. Õhukeste seintega vaas. Rooste oli raudpaja seinasse augu söönud. Liftikabiini seinad. Vineerkasti, sektsioonkapi seintele on midagi soditud. Linnupesa soojalt vooderdatud seinad.
▷ Liitsõnad: kõhu|sein, mao|sein, raku|sein, soole|sein, veenisein; ahju|sein, kamina|sein, kapi|sein, katlasein.
4. piltl. a. (millegi ääristava, varjava kohta). Hekk moodustab rohelise seina. Jõe taga kõrgub metsa tume sein. Kõrkjad kerkisid kalda ääres seinana. Pilve tihe must sein varjas päikese. *Veel kullapunane on taeva sein.. M. Under. *.. nende looduslikku peavarju eraldas muust maailmast mahavoolava vee [= tugeva vihma] hall sein. E. Krusten. b. (vaheseina, tõkke kohta inimsuhetes). Sein rikaste ja vaeste vahel. Suhtumises võis tajuda jäika seina. Tunneb, et nende vahelt langes sein. Põrkus bürokraatia ja rumaluse seina vastu. *Väga selgesti võis igaüks märgata, kuidas vanaproua enese ning oma poja ja Kreeta Nõgese vahele hakkas eraldavat piiri panema, seina seadma. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: metsa|sein, pilve|sein, taeva|sein, tule|sein, udu|sein, vee|sein, vihmasein; kodusein.