[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eba|kõla

1. harmoonia puudumine, väärkõla, dissonants. *.. koridorilt lõikus kõrvu kahe erihäälse vile terav ebakõla .. M. Raud.
2. mittevastavus, häiriv asjaolu; vastuolu, lahkheli. Perekondlik ebakõla. Ebakõla teose sisu ja vormi vahel. *Tema priskusest õitsev nägu on aga imelikus ebakõlas ta pika ja nahkse kehaga. M. Jürna. *Pisikestest ebakõladest hoolimata oli see siiski meeldiv nädalalõpp. V. Lattik.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

konarus ‹-e 5› ‹s›

1. (maa)pinna ebatasasust põhjustav kühmuke, konar. Maapinna, kivi, puukoore konarused. Vanker põrus ja hüples külavahetee konarustel. Müüri konarustele toetudes sai üles ronida. Hokiväljaku jää peab olema pragude ja konarusteta. Detailide pinnale jäänud konarused tuleb maha lihvida. || piltl segav, häiriv, konarlik koht. Käsikirjas oli konarusi, mis vajasid silumist. *.. mõned konarused ei lase [C. R. Jakobsoni] luuletustel siiski Koidula tasemele tõusta. R. Põldmäe.
▷ Liitsõnad: jää|konarus, mulla|konarus, pinna|konarus, teekonarus; keele|konarus, stiili|konarus, tõlkekonarus.
2. konarlikkus. Tõlke konarus pole millegagi vabandatav.

konks ‹-u 21› ‹s›

1. kumeralt v. teat. nurga all kõver v. kõverdatud otsaga ese millegi haaramiseks, kiskumiseks, riputamiseks. Riidepuu, kaevukoogu konks. Supipada rippus lõkke kohal konksu otsas. Õngel on terav konks. Heegelnõel koosneb varrest ja konksust. Plaadid kinnitati seina konksude ja klambrite abil. Paneel ripub kraana konksu otsas. Tal oli konksuga jalutuskepp. Hakkas kesal sõnnikut koormast konksuga maha kiskuma. Vanainimese sõrmed olid konksuna kõverad. Kullil on küüned kui konksud. Sinult kisu sõnu suust nagu konksuga 'sa oled väga vähese jutuga'. || vastavakujuline varn. Seinas olid konksud hobuseriistade jaoks. Laes oli tugev konks kroonlühtri kinnitamiseks. Pane, riputa mantel konksu otsa. *Õnnelik inimene ei riputa end konksu otsa. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: ahju|konks, heegel|konks, kaevu|konks, kartuli|konks, metall|konks, raud|konks, tõste|konks, veo|konks, õngekonks.
2. kõverik, looge. *Mis on käänanud kadaka nii mitmekümnesse keerdu ja konksu? F. Tuglas (tlk). *Keerulisest konksudega käekirjast on üsna raske aru saada. M. Traat.
3. piltl riugas, vigur, nõks, knihv. Tal on mingi kaval konks mõttes. Otsis konkse, kuidas seadusest mööda hiilida. Küllap ta oma naha päästmiseks mingi konksu ikka leiab. Kogu selles loos peab mingi konks olema. See poiss on konkse täis. See oli konksuga küsimus, ülesanne. *Millal on saks seadustest hoolinud! Kui ta neist vägivaldselt üle ei astu, siis teeb ta seda konksudega. E. Vilde.
4. piltl raskusi valmistav, takistav, häiriv, ebameeldiv asjaolu. Kõik oleks ilus, aga asjal on oma konks juures, küljes. Selles see konks ongi, et mul ei ole raha. Küll ma veel need konksud sirgeks räägin!

kõrval|maik
kõnek
1. kõrvalmaitse (toidul). Seisnud võil on kibe kõrvalmaik.
2. (segav, häiriv, ebaloomulik) lisajoon v. varjund. Asjalool on halb, naljakas kõrvalmaik. Sel ütlemisel oli teatav kõrvalmaik.

mahe ‹-da 2› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) parajalt soe; pehme, mõnus, leebe. Puhus mahe lõunatuul. Mahe suvine vihm, hilissuvine päike. Saabus mahe suveõhtu. Sumedad ja mahedad augustiööd. Järelsuve mahe soojus. Prantsusmaa kliima on mahe. *.. pärast pikki pakaseid oli mahe poolsula ilm .. J. Kross.
2. meeltele rahulikult mõjuv, meeldivana tajutav. a. silmale rahulik, mitte liiga ere ega kontrastne. Laualambi, hilissuve mahe valgus. Mahe kuuvalgus, kuupaiste. Puude mahe rohelus. Kunstniku maalides domineerivad mahedad pastelsed toonid. *Piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! M. Under. b. kõrvale meeldiv kuulda, mitte liiga vali v. muidu häiriv. Tal oli ilus mahe lauluhääl. Mahe bariton, alt. Naise mahe naer. Mahe taustmuusika. Kostsid mahedad kandlehelid. Pääsukeste mahe vidin. *Tuul oli vaiksemaks jäänud, ta hääled männivõrades mahedamaks muutunud. F. Jüssi. c. maitselt v. lõhnalt mitte (liiga) terav v. vänge. Mahe koduõlu on kibedast poeõllest etem. Soovitatakse munaga mahlajooke: muna muudab mahla maitse mahedamaks. Mahe riisikas 'seeneliigi nimetus'. *Lauda põrand on Niinal kaetud vahtralehtedega, mis levitavad sügisese metsa mahedat hõngu. A. Kaal. d. (muudel juhtudel:) mõnus, tore, hea. *.. kui elu oleks meiesuguste [= väikeste inimeste] teha, küll ta siis võiks mahe ja lahe olla ... R. Sirge. *Mul oli sel hetkel väga hea olla. Lasksin enesesse niriseda mahedat rahu .. L. Ruud.
3. (tehtult) sõbralik, leebe; heatahtlik, lahke. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on mahe nagu sulavõi. Alma oli võõraste ees, võõrastega hästi mahe ja viisakas. Ta räägib täna mahedal toonil, eriti maheda häälega. Prits tegi maheda näo. Mehe näol oli mahe naeratus. Nende jutt muutus järjest mahedamaks. Tal oli omamoodi mahe huumor. *Kena ja maheda silmavaatega inimene. Kuldaväärt mees! P. Vallak.
4. ‹hrl. liitsõna esiosana› orgaaniline (1. täh.), looduslik

rahutu ‹1› ‹adj›

1. ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Mässud ja sõjad – maa elas üle rahutuid aegu. Ajad on rahutud, tuleb ettevaatlik olla. Rahutuisse maakondadesse saadeti kasakaid ja sõjaväge. Rahutu ja mässav elanikkond. Olukord riigis tegi töölised rahutuks, algasid streigid. *.. eesti hõimud on rahutu rahvas, käivad rüüstamistega ühtepuhku õrritamas leedulasi .. E. Kippel.
2. tasakaalutu, kärsitu, kergesti erutuv v. ägestuv; teat. pingest, kannatamatusest vms. elevil v. närviline. Rahutu poisike, eit. Noorus on alati rahutu. Ei tema paigal püsi, on üks rahutu vaim. Antsu rahutu iseloom. Ta on loomu poolest, loomult rahutu. Tal on rahutu hing, veri. Laps on rahutu ega läbe paigal püsida. Haige oli öösel väga, õige rahutu. Miks sa täna nii rahutu oled? Ta oli minust veelgi rahutum. Käis rahutuna toast tuppa. Oodatavat ei ilmunud ja mehed läksid rahutuks. Rinne lähenes ja inimesed muutusid järjest rahutumaks. See jutt tegi meid rahutuks ja ärevaks. Otsiv, rahutu kirjanik. Ema meel on rahutu. Rahutu hingega vanamees. Süda on teadmatusest rahutu. Süda muutub, läheb rahutu(ma)ks. Nooruses on veri rahutu. Loomad olid kärbeste pärast rahutud. Koer muutus rahutuks ja hakkas haukuma. Rasvatihased on elavad ja rahutud linnud. | ‹substantiivselt›. Ta ei kasutanud oma õpetajavõimu rahutute korralekutsumiseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Rahutud silmad. Heitis kaasvestlejale rahutu pilgu. Mehe liigutused on rahutud. Kuulsin ukse taga rahutuid samme. Peas ringlesid rahutud mõtted. Kunstniku rahutu fantaasia. Uni oli rahutu 'pinnaline, katkendlik', ta kuulis iga krõpsu. Viskles rahutus poolunes.
3. (hrl. looduse, loodusnähtuste kohta:) ägedalt siia-sinna liikuv, mittevaikne, pidevalt muutlik. Sügisene rahutu meri. Meri läheb rahutuks. Rahutud lained. Rahutu ja kiirevooluline jõgi. Maapind on siin rahutu: sageli esineb maavärinaid. Jää liikus jões rahutute pankadena. Tuul muutus rahutuks. *Taevas rüselesid pilvevoorid, heites rahutuid varje surnuaiale .. M. Rebane. || pinnamoelt vahelduv. Rahutu kuppelmaastik. Maastiku, mäestikualade rahutu reljeef.
4. tormakas, mitterahulik, sündmusrikas, mitmesuguste (ebameeldivate) juhtumustega seotud. Teatri arengutee on olnud rahutu. Geoloogi rahutu elukutse. Algas rahutu elu, vahetpidamata rändamine ühest kohast teise. Kui pääseks siit rahutust linnast tagasi metsavaikusesse. Iialgi ei ole aega, alalõpmata rahutu ruttamine. Täna on siin kuidagi rahutu.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt ebakõlaline; sellisena häiriv. Rahutu kirju kangas. Rahutu faktuuriga, rahutute värvidega maal. Selle eseme vormid tunduvad liiga rahutuna. Lillede ülemäärane rohkus muudab haljasalad rahutuks. Üldmulje näitusest oli küllaltki rahutu.

pinnuks ~ pinnaks silmas olema
kellegi jaoks häiriv, ärritav asjaolu v. isik olema. Ta vara, käitumine, mõtteviis, peig oli külarahvale pinnuks silmas. *Kool on üldse vallale pinnuks silmas, parem, kui tühja polekski. M. Traat. *.. nüüd olime terved õhtupoolikud ja õhtud teineteisele pinnaks silmas. O. Luts.

tülikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ebamugav, vaeva nõudev, häiriv, segav, tüli (2. täh.) põhjustav. a. (tegevuse kohta). Imikuga on tülikas reisida. Bussiga minek on tülikam kui autoga. Vastuvõtu korraldamine tundus tülikana, aga läks ladusalt. Mätlik maastik teeb edasiliikumise tülikaks. Paneb iga asja oma kohale, et pärast poleks tülikat otsimist. Seinapalkide vahetamine on väga tülikas töö. Sissesõit sadamasse oli tülikas. Naine tüütas teda oma tülika hoolitsemisega. b. (millegi v. kellegi kohta). Allergia on väga tülikas tõbi. Võilill on tülikamaid umbrohtusid. Pikad varrukad olid töötegemise juures tülikad. Peletab tülikaid mõtteid. Sekkub kõigesse, sehkendab ringi, on igati tülikas inimene. Tülikas klient tuleb maha rahustada. Külaline hakkas pererahvale juba tülikaks muutuma.

tüütu ‹1› ‹adj›
tüütav, tüdimust tekitav, häiriv. Tüütu inimene, laps. Kes on see tüütu helistaja? Külalised hakkavad pererahvale pikapeale tüütuks minema. Kõige tüütum kõnepidaja, keda tean. Koolielu oli üksluine ja tüütu. Täna on eriti tüütu päev. Algas pikk tüütu sadu. Tüütu on seda juttu päevast päeva kuulata. Küll on tüütu loba! Tüütud mõtted keerlevad peas. Tüütud kihulased, kärbsed. Sääskede tüütu pinin. *Kanad pidid hirmus tüütud linnud olema, hirmsasti otra tallama .. A. Kaal.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

viga ‹vea 25› ‹s›

1. eksimus reegli, normi, standardi, fakti vms. vastu, kõrvalekaldumine õigest sooritusest. Mardi arvutustes oli palju vigu. Mul polnud etteütluses ühtki viga. Õpetaja parandas õpilaste vihikutes vigu. Pärast kontrolltööd tuli teha vigade parandus. Vigade analüüs. Ränk, jäme, tühine, tüüpiline viga. Teeb vigu nii kirjas kui kõnes. Kardab vigu teha. Töötasu arvestamisel ilmnes vigu. Teksti on sattunud eksitav viga. Metodoloogiline, taktikaline, strateegiline viga. Tegi pallingul, servi vastuvõtmisel vea. Mängija sai viienda vea ja lahkus mängust. || soovimatuid tagajärgi kaasa toov, ses mõttes vale otsustus, käitumine, tegutsemine vms. Teed suure vea, kui jätad sünnipäevale tulemata. Tark õpib ka teiste vigadest. || füüs mat mõõtmis-, vaatlus- v. arvutustulemuse erinevus vastava suuruse tõelisest väärtusest. Mõõteriistad näitavad mõõdetavat suurust teatud veaga. Juhuslik viga. Vigade teooria (matemaatilise statistika haru).
▷ Liitsõnad: arvutus|viga, fakti|viga, grammatika|viga, hooletus|viga, hääldamis|viga, hääldus|viga, interpunktsiooni|viga, kasvatus|viga, keele|viga, kirja|viga, kirjavahemärgi|viga, kirjutus|viga, koma|viga, käitumis|viga, loogika|viga, murde|viga, mõõte|viga, mõõtmis|viga, näpu|viga, objekti|viga, ortograafia|viga, pallingu|viga, pisi|viga, reguleerimis|viga, ründe|viga, sihtimis|viga, säritus|viga, söödu|viga, topelt|viga, trüki|viga, tõestus|viga, tüüp|viga, vaatlus|viga, välte|viga, õigekirja|viga, ümardamisviga.
2. korrast ära olek. a. (mehhanismil, masinal vms.:) rike, häire, tõrge. Kellal on mingi viga, et ta ei käi. Mart parandas vea mootoris ja sõit läks edasi. Pärast starti tekkis raketi juhtimissüsteemis viga. b. (materjalil, tootel:) mehaaniline vigastus vms., mis põhjustab kõrvalekalde normist, standardist v. halvendab kvaliteeti. Hoidiste tegemiseks võetakse ainult valminud ja vigadeta marju. Tema mündikogus on ka mõned vigadega mündid. c. (elusolendil, taimedel:) haigus, tõbi, häda; puue. Tal peab olema mingi sisemine viga, jääb järjest kõhnemaks. Sai raskest tööst eluaegse vea külge. Mis vea kätte ta suri? *Minu tikerberidel näib olevat mingi viga sel aastal, mingi haigus kallal või nii. I. Jaks. d. (üldisemalt:) vigastus, kahjustus. Poiss kukkus puu otsast alla ja sai viga. Raskelt viga saanud mees toimetati haiglasse. Ärge tehke talle viga! Auto on õnnetuses kõvasti viga saanud. *.. [isa] astus rasketes töösaabastes ettevaatlikult trepiastmeil, et meie nukutoad ei saaks viga. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ihu|viga, keha|viga, põie|viga, pöia|viga, rühi|viga, südame|viga, terviseviga.
3. puudus, puudujääk, häda, miski häiriv. a. see, mis ei võimalda kellelgi v. millelgi olla täiuslik, häiriv omadus, kalduvus v. nähtus, nõrk v. negatiivne külg. Igal inimesel, ametil, asjal on oma(d) head ja vead. Ta ainus viga on tema talumatu riiakus. Reinul on see viga, et ta armastab kiidelda. Tunnista oma vigu! Tema otsib, näeb, leiab teistes ainult vigu. Kirjutisel on üks suur viga: üldsõnalisus. Minial on mitu viga, ämmal ei häda kedagi. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. || nlj (tunnustavalt). Masinate kallal nokitsemine oli Elmaril juba vana viga. b. (üldisemalt, mitmesugustes ütlustes). Miks sa nutad, mis sul viga on? Mis sul viga on, et sa nii morn oled? Mis autojuhi ametil viga? Tüdrukul pole viga midagi. Ega sel naisterahval viga ole. Viljasaagil polnud sel aastal viga. Ilmal ei ole täna vigagi. Kuidas läheb? – Pole viga. Polnud seal elul viga ühti. Asjata keeldusid, konjakil pole viga. Mis siin viga elada – värske õhk ja merevesi! Mis viga teiste seljas liugu lasta. Mis sul viga rääkida. Mis sul viga – tuled töölt ja keerad magama. Ah, mis teil viga, te rikas inimene! *Ei teeks viga [= poleks paha], kui sinagi ivake harjutaksid. A. Jakobson. *„Viga's siin murul on mängida,” seletas Kaarel .. A. H. Tammsaare. || lohutavates ütlustes ja viisakusvormelites. Pole viga, küll lepite jälle ära. Pole viga, varsti harjud ära. Vabandust! – Pole viga. Pea valutab pisut, aga sellest pole viga 'sel pole tähtsust, sellest pole lugu'.
▷ Liitsõnad: figuuri|viga, ilu(dus)|viga, loomu|viga, perekonnaviga; jooma|viga, viinaviga.
4. midagi põhjustav asjaolu v. tegur, süü. Oma viga, kui hakkama ei saa. Ega ma sind nii väga süüdistagi, viga on muidugi minus endas. Sa polegi rõõmus? – Vähese viina viga. Suvel maal on tal kombeks ilmatu palju süüa, vist värske õhu viga. *Maas viga või kündjas, kes seda teab, kui vili ei kasva. A. Mägi. *Arnil ei ole isu, või on see söögi viga .. V. Uibopuu.

viirus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. biol üliväike rakulise ehituseta haigusetekitaja. Tappev viirus. Bakterid ja viirused. Nakkushaigusi, kasvajaid põhjustavad viirused. Hingamisteede viirused. B-hepatiidi, suu- ja sõrataudi, ringlaiksuse viirus. Viiruste klassifikatsioon.
▷ Liitsõnad: looma|viirus, taimeviirus; adeno|viirus, aidsi|viirus, anti|viirus, bakteri|viirus, gripi|viirus, leetri|viirus, marutaudi|viirus, marutõve|viirus, onko|viirus, retro|viirus, rota|viirus, rõugeviirus.
2. info tarkvara ja andmeid hävitav v. andmetöötlust häiriv väike programm, mis end arvutisüsteemides ise paljundab. Arvutis on viirus. Arvuti on nakatunud viirusega. Võrgu kaudu levivad viirused. Viirus ummistas arvutid rämpspostiga.
▷ Liitsõnad: anti|viirus, arvuti|viirus, ussviirus.