[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häll ‹-i 21› ‹s›

1. hrl. korvi- v. kastikujuline kiigutatav magamisase imikule v. väikelapsele, kätki, kiik (2. täh.) Tühjad hällid. Laps magab hällis. Ema valvab hälli ääres. Kiigutan last hällis.
▷ Liitsõnad: jalas|häll, vibuhäll.
2. piltl mingi nähtuse, juhtumi, sündmuse vm. algaste, algjärk, sünni- v. tekkekoht. Inimkonna, tsivilisatsiooni, rahvuskultuuri, filmikunsti häll.

hällist hauani
sünnist surmani