[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abitu ‹1› ‹adj›

1. abi, tuge, kaitset vajav; jõuetu, väeti; abitust väljendav, jõuetule iseloomulik. Abitu laps, vanake, invaliid. Inimlaps on sündides vist küll abituim kõigist elusolendeist. Abitud nagu munast koorunud linnupojad. Pisikesed kutsikad niuksusid abitutena. Abitust taimest kasvab kord võimas puu. Abitu pilk, naeratus. Laps vaatas emale abitu näoga otsa. Abitu liigutus.
2. oskamatu, toime tulematu, küündimatu; saamatu, kohmakas; vilets, kehv. a. (millegi kohta). Artikli keel, sõnastus, stiil on abitu. Abitu katsetus, etüüd. Käsi väriseb ning kiri tuleb abitu. *Rütm komberdas nagu karkudel. Riimid olid ütlemata abitud. E. Tennov. b. (kellegi kohta). Abitu algaja. Uus müüja on leti taga abitu ning kohmakas. Laur on toidu tegemisel hirmus abitu. Tüdruk on füüsikas üsna abitu.

abitus ‹-e 5› ‹s›
(< as abitu). a. Abitust tundma. Abitus oli haigele masendav. Abitusest tulid talle pisarad silma. b. Stiili, sõnastuse abitus. Jaan askeldas köögis – pisut saamatult ning meheliku abitusega.

haabitus ‹-e 5› ‹s›
biol inimese, looma, taime välislaad; kehaehituse tüüp

hakitus ‹-e 5› ‹s›
hakkimise tulemusena kujunenud olukord. Lausete, kõne hakitus.

hanitus ‹-e 5› ‹s›
hanitamine; selle üksikjuhtum. Külalismeeskond püüdis [võrkpallis] punkte saada ka hanitustega.

harima1 ‹37›

1. maad viljelema, külviks ette valmistama. Maad, aeda harima. Haris mulla kobedaks. Porgandi reavahesid tuleb harida kohe, kui on märgata umbrohu tärkamist. Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub. *Äesta, hari vahelt, harvenda, võitle umbrohuga. H. Kiik.
2. puhtaks tegema, puhastama, kasima (porist, tolmust, mustusest). Harisin toa, põranda puhtaks. Igaüks harigu ise oma ukseesist. Lapse ninaalune tahab harida. Mehed harisid endid lumest ja astusid esikusse. Püüdsin oma poriseid kummikuid veeloigus puhtamaks harida. Lähen sauna, ihu tahab harida. Ta oli mitu nädalat harimata ja pesemata olnud. Linu harima 'lina kodusel viisil töötlema'. *Ometi tõusis ta, et ninaräti ja vee abil pükse vähegi harida. R. Vellend.
3. arendama, silmaringi laiendama, teadmisi, haridust andma. Oma vaimu, kirjanduslikku maitset harima. Püüan ennast kirjanduse lugemisega harida. Ta on end iseõppimise teel harinud. Õpilasi harivad lugemispalad. *Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud.. A. Beekman. || haritud küllaldase hariduse saanud, (suhteliselt) kõrgel haridustasemel olev, laialdaste teadmistega; sellisele isikule v. isikurühmale omane v. kuuluv; ant. harimata, harimatu. Haritud inimene, rahvas. Tema poeg on kõrgesti, väga haritud. Bornhöhe oli oma aja haritumaid eesti kirjamehi. *Autori laiemat silmaringi näitab kaasaja haritud sõnavara. V. Alttoa. *Niisuguse ninatarkuse eest visatakse teid haritud majast välja. E. Särgava. || harimata harimatu. Harimata inimene, rahvas. *See on meie väikekodanlane. Tönts, nüri, harimata vaimu poolest, ilma ideaalideta.. E. Vilde.
4. murd karistama, peksma, lööma. *Tema kahmas kraest kinni / sõimajal kohe sedamaid, / hakkas haukujat harima, / tuttipidi tuuseldama. Jak. Tamm.

haritus ‹-e 5› ‹s›
haritud olek. Mitmekülgsed teadmised näitasid noormehe haritust.

häbitu ‹1› ‹adj›
häbi mittetundev; sündsusetu. Häbitu libu. Oh sa häbitu! Tüdruk oli noor ja häbitu. Häbitu laul, tants, pilk. Kas võib olla veel häbitumat tegu? Ta silmist paistis häbitu uudishimu, ahnus. *Ja nüüd mõtlete, et elame häbitut ja põlastatavat armukeseelu, mis mustab teid, teie perekonda.. E. Männik.

häbitus ‹-e 5› ‹s›
häbi mittetundmine; sündsusetus, häbitu käitumine. Rahuliku häbitusega hakkas ta lahti riietuma.