[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hahk1 ‹haha 23› ‹adj›
tuhkjashall, (ebamääraselt) hall. Hahk suits, udu. Hommikune hahk taevas hakkas pikkamööda valendama. Ta ihunahk oli vanadusest päris hahk. *.. rahehallid pilved olid katnud päikese ja kõik oli muutunud sügisõhtuselt hahaks. E. Maasik. *Taluväravast ajab end teele hahk veoauto. R. Sirge.

hahk2 ‹haha 23› ‹s›
zool põhjapoolsete merede rannikuil elunev veelind (Somateria mollissima)