[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hah ‹interj›
hrl. põlastust väljendav häälitsus. *Hah, kas ilmas vähe õnnetusi? Jõuab tema kõiki haletseda. L. Promet.

hala ‹11› ‹s›
hädakaebus, halamine. *Ons see hala hingelt säälselt / või ehk mõnelt mullapäälselt / mahajäänult kaebehüüd? M. Under. *Paju lehestikust kostab / tuule kurba hala. E. Niit (tlk).

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

halba varju heitma vt vari [varju]

halvaks panema
põlastama. *Rebane krimpsutas halvaks pannes nina .. A. Jakobson.

halvas kirjas olema ~ seisma vt kiri

hale ‹6› ‹s›
vaserooste, paatina

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

halg ‹halu 21› ‹s›
ahju panemiseks paraja pikkusega, hrl. lõhutud küttepuu. Jämedad halud. Sületäis halge. Lõhkus pakud halgudeks. Ladusime halud riita. Ahjus praksusid kuivad halud.
▷ Liitsõnad: haava|halg, kase|halg, kuuse|halg, lepa|halg, männi|halg, puuhalg.

hall ‹-a 23› ‹s›
temperatuuri langemisel alla 0 °C õhus olevast veeaurust tekkinud ebaühtlane jääkristallide kiht maapinnal, taimedel ja esemetel (hrl. kevadel ja sügisel). Kevadised, sügisesed hallad. Varased, hilised hallad. Hommikul oli hall maas. Hallad käivad juba. Esimene hall. Hall rikkus orase. Haned lähevad, hallad taga.

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

(endale) halle juukseid kasvatama vt juus

(end) halliks ootama
väga kaua, lootusetult ootama. Ta ei tule ega tule, oota end või halliks.

halli sõitma
halltõves värisema, halltõves olema. *Ma langesin raskesse haigusesse ja sõitsin nädalat kuus halli. A. Kitzberg.

hall2 ‹-i 21› ‹s›

1. kodasaal, elamu suurem siseruum; suur köetav esik (esimesel korrusel). Külalised kogunesid halli. Kohvi serveeriti hallis.
▷ Liitsõnad: hotellihall.
2. rohkearvulisele publikule mõeldud suur saal v. hoone; suur tootmisruum v. hoone. Metroo avarad hallid. Mess toimus kahes suures hallis. Betoondetailide valamise hall.
▷ Liitsõnad: jää|hall, kaar|hall, kauba|hall, kile|hall, linna|hall, montaaži|hall, muusika|hall, näituse|hall, selve|hall, spordi|hall, tennise|hall, turuhall.

halo ‹11› ‹s›
meteor optilised nähtused atmosfääris (rõngad, kaared, sambad, laigud) Päikese v. Kuu ümber