[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hang ‹-e 22› ‹s›
tuulest kokku keerutatud, kokkutuisanud lume-, ka liiva- vm. aine kuhjatis. Kõrged, suured, sügavad, kohevad hanged. Lund on hangedena. Vajusin põlvini hange. Sumab hanges, läbi hangede. Regi libises hangelt hangele. Hanged vajuvad kokku, sulavad. Kollased tuiskliiva hanged. Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab. || ‹illatiivis ja inessiivis› (olukorda väljendavana). Tuisk oli tänavad hange ajanud. Tee, õu on üleni hanges.
▷ Liitsõnad: liiva|hang, lumehang.

hang ‹-u 21› ‹s›
kolme v. nelja haruga (kaks v. kolm ühes tasapinnas, üks teises tasapinnas) tööriist heinte, põhu, vilja jm. tõstmiseks. Pika varrega hang. Pani hangule varre taha. Tõstab hanguga heinu, põhku. Võtab peaaegu poole rõuku korraga hangu otsa.
▷ Liitsõnad: heinahang.

hangele minema
talvel surema, lõppema. *„Kui palju loomi on mul õnnetult otsa saand, kui palju lambaid hangele läind!” A. H. Tammsaare.