[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alumiinium|oksiid
keem alumiiniumi ja hapniku ühend, vees lahustumatu valge aine

anaeroobne ‹-se 2› ‹adj›

1. biol elamiseks vaba hapnikku mittevajav; vaba hapnikuta toimuv, hapnikuvaba; ant. aeroobne. Anaeroobsed bakterid. Anaeroobne keskkond. Anaeroobsed tingimused, protsessid. Anaeroobne treening 'treening, mille käigus vajamineva hapniku hulk ületab saadaoleva hapniku hulga'.
2. med anaeroobidest põhjustatud. Anaeroobne haavanakkus, infektsioon.

arseenik ‹-u 2› ‹s›
rotimürgina kasutatav arseeni ja hapniku ühend

hapniku|balloon
(hapniku hoidmiseks)

hingamis|juur
‹hrl. pl.› bot hapnikuvaeses keskkonnas kasvavatel taimedel maa-alusest osast üles kasvav juur õhust hapniku omastamiseks

hüdroksiid|rühm
keem ühest hapniku- ja ühest vesinikuaatomist koosnev negatiivse laenguga aatomirühm

hüdroksüül|rühm
keem ühest hapniku- ja ühest vesinikuaatomist koosnev neutraalne v. positiivse laenguga aatomirühm. Alkoholid sisaldavad hüdroksüülrühma.

karbogeen ‹-i 21› ‹s›
farm süsinikdioksiidi ja hapniku segu hingamise ergutamiseks

koobalt|oksiid
keem koobalti ja hapniku ühend

kroom|oksiid
keem kroomi ja hapniku ühend

lämbuma ‹37›

1. hingamistakistuse v. õhupuuduse tõttu surema; hingamistakistust v. õhupuudust tundma, selle all kannatama. Suitsu kätte, vingu lämbuma. Tõmbas vett kopsu ning lämbus. Järve jäässe tuleb augud raiuda, et kalad ei lämbuks. Tehke aken lahti, sellises õhus võib lämbuda. Ära pigista kõrist, ma lämbun. Ta oli vihast, ärritusest lämbumas 'väga vihane, ärritatud'. Tuikusin naerust lämbudes tuppa. Lämbunud õhk 'umbne, süsihappegaasirikas õhk'. || piltl (tegutsemisvõimaluste, vahelduse, vaimse elevuse jne. puudumise kohta). Sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda. Unelmad lämbuvad argimurede all.
2. (hääle kohta:) sumbuma, mattuma. Ta sõnad lämbusid nuuksumisse, nutusse. Lämbunud karjatus, oie, ohe, korin. Räägib midagi, kähistab lämbunud häälel, häälega. *.. suures meeleliigutuses lämbusid sõnad tal suus. E. Kippel.
3. (tule kohta:) hapniku puuduse tõttu kustuma. Tõmbus on halb, tuli lämbub pliidi all ära. *.. suitsuhämu ja tuhk ümber lämbuvate tukkide. A. Maripuu.
4. (taimede kohta:) valguse ja õhu vaegusest hukkuma. Oras lämbus paksu lume all. Lille-, kapsataimed on umbrohu alla lämbumas.

mangaan|oksiid
keem mangaani ja hapniku ühend

naha|hingamine
füsiol
1. peamiselt alamate loomade hingamine keha pinna kaudu
2. vee aurumine (ka hapniku imendumine ja süsihappegaasi eritumine) naha kaudu, perspiratsioon

oksiid ‹-i 21› ‹s›
keem keemilise elemendi ja hapniku ühend
▷ Liitsõnad: alumiinium|oksiid, lämmastik|oksiid, raud|oksiid, süsinik|oksiid, vaskoksiid.

oksü|hemoglobiin
füsiol hemoglobiini ja hapniku ebapüsiv ühend arteriaalses veres

organogeen ‹-i 21› ‹s›
biol orgaanilistes ühendites sisalduva elemendi (süsiniku, vesiniku, hapniku, lämmastiku jm.) nimetus

osoon ‹-i 21› ‹s›
ka keem hapniku teisend, suhteliselt ebapüsiv iseloomuliku lõhna ja sinaka värvusega gaas. Männimetsade osoon. Päikese ultraviolettkiirgus on osooni tekkimise põhjusi. *Meel tunneb – nagu lõhnaks / osoonist kauge laas... M. Kesamaa.

pauk|gaas
keem vesiniku ja hapniku mehaaniline segu vahekorras 2:1. Paukgaas plahvatab süttimisel tugeva pauguga.

räni|dioksiid
keem räni ja hapniku ühend, maakoores leiduv värvitu kristalne aine

suve|uinak
zool looma elutalitluse ajutine aeglustumine toidu v. hapniku vähenemise, kuivuse vms. tõttu. Veekogu soojenedes poevad koger ja linask suveuinakuks sügavale mutta.

süsihappe|gaas
keem süsiniku ja hapniku ühend, lämmatava toimega värvuseta ja lõhnata gaas, süsinikdioksiid. Põlemisel tekib süsihappegaasi. Rohelised taimed neelavad õhust süsihappegaasi.

vask|oksiid
keem vase ja hapniku ühend

vesi ‹vee, vett 36› ‹s›

1. tavalisim vedelik maakeral, vesiniku ja hapniku ühend; see aine vihma- v. põhjaveena vms. Looduslik vesi. Puhas, selge vesi. Soolane vesi on raskem kui mage vesi. Vesi külmub jääks. Vee ringkäik looduses. Kõik elusorganismid sisaldavad vett. Inimene ei saa elada veeta. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. Arteesia vesi 'kahe vettpidava kihi vahel rõhu all olev põhjavesi'. Räästaist ladistab vett. Okstelt tilkus vett. Kraavid on (ääreni) vett täis. Vesi imbub, kaob pinnasesse. Jalanõud ei pea vett, lasevad vett läbi. Veri on paksem kui vesi. Kõik pilved ei anna vett. *Tibamine läks järjest tihedamaks ja juba valaski vett alla nagu oavarrest. A. Kork. || see aine joomiseks, pesemis- v. puhastusvahendina vms. otstarbega seonduvalt. Värske, seisnud vesi. Destilleeritud, gaseeritud vesi. Võttis lonksu, sõõmu külma vett. Palavaga joovad loomad palju vett. Vett saadi, toodi kaevust. Ammutas ojast vett. Kraanist jookseb, niriseb vett. Liiter vett. Ämber, pudel, klaas vett. Valas kannu vett täis. Mahla lahjendati veega. Vees lahustuv pulber. Seemneid leotati vees. Vett soojendama, keetma. Vesi keeb, aurab. Kare, pehme vesi. Vett filtreerima, puhastama, pehmendama. Segas vee kapas parajaks. Viskas kerisele kapatäie vett. Nõud küüriti kuuma veega puhtaks. Vett peale tõmbama (WC-s). Majja pandi vesi 'veevärk' sisse. Must vesi juhitakse kanalisatsiooni. Püha, pühitsetud vesi. Vaimulik piserdab vett ristitava laubale. || (ütlustes ja piltlikes väljendites). See väide ei pea vett 'ei vasta tõele'. Kirjutises on palju vett 'ülearust, tühja, sisutut teksti'. Kellelegi, millelegi vett peale tõmbama 'kedagi v. midagi maha kandma; kellelegi suuri ebameeldivusi põhjustama'.
▷ Liitsõnad: gravitatsiooni|vesi, juveniil|vesi, kapillaar|vesi, kihi|vesi, kondens(atsiooni)|vesi, kristallisatsiooni|vesi, maake|vesi, mage|vesi, peit|vesi, termaal|vesi, tilk|vesi, udu|vesi, uhkvesi; allika|vesi, jõe|vesi, järve|vesi, jää|vesi, jääsulamis|vesi, kaevandus|vesi, kaevu|vesi, kanalisatsiooni|vesi, karsti|vesi, kaste|vesi, kevad|vesi, kraani|vesi, kraavi|vesi, lauka|vesi, liustiku|vesi, lume|vesi, lumesulamis|vesi, lätte|vesi, mere|vesi, mulla|vesi, ookeani|vesi, pilsi|vesi, pinna|vesi, pinnase|vesi, puurkaevu|vesi, põhja|vesi, raba|vesi, räästa|vesi, sademe|vesi, saju|vesi, sula|vesi, sulamis|vesi, taeva|vesi, tiigi|vesi, vihma|vesi, veevärgivesi; gaasi|vesi, heit|vesi, jahutus|vesi, joogi|vesi, kastmis|vesi, keedu|vesi, kohvi|vesi, kupatamis|vesi, kupatus|vesi, kõntsa|vesi, laua|vesi, leo|vesi, leotamis|vesi, leotus|vesi, loputus|vesi, lubja|vesi, mineraal|vesi, niisutus|vesi, nõudepesu|vesi, olme|vesi, peapesu|vesi, pesemis|vesi, pesu|vesi, põrandapesu|vesi, raua|vesi, ravi|vesi, reo|vesi, riistapesu|vesi, risti|vesi, ristimis|vesi, roisk|vesi, rooste|vesi, sauna|vesi, seebi|vesi, solgi|vesi, supi|vesi, surve|vesi, tarbe|vesi, tee|vesi, tervis(e)|vesi, toite|vesi, toor|vesi, uhte|vesi, vanni|vesi, vihmutusvesi; moosi|vesi, sidruni|vesi, siirupi|vesi, sooda|vesi, sool(a)|vesi, suhkruvesi.
2. see vedelik veekogusid vm. looduslikke veemasse ja -välju moodustavana. a. hüdrosfäär; veekogu(d) kui elu- v. toitekeskkond. Vee ja maismaa vahekord. Vesi ja tema asukad. Osa imetajaid asus elama vette. Kalad elavad vees. Saarmas armastab vett. b. meri, järv vms.; selle osa (ka keskkonnana, kus võib supelda, ujuda, sukelduda). Eesti on kolmest küljest veega piiratud. Nad kasvasid üles vee ääres. Mees on paljud maad ja veed läbi sõitnud. Ta on sõitnud paljudel vetel. Parema elu otsinguil sõideti üle vee 'mere, ookeani'. Kaupu veeti vett mööda. Läänemere, Peipsi, Emajõe veed. Veed on juba kinni külmunud, lahti. Paat lükati, lasti vette. Laev jõudis vabasse vette. Sügav, põhjatu, madal vesi. Seisev vesi. Siin on madal koht, vett on ainult üks meeter. Rahuliku veega madal laht. Vesi õitseb. Lapsed jooksid vette, sulistasid vees. Proovis varbaga vett (enne suplemist). Kuumaga on värskendav vees käia. Tundmatus kohas ei tasu vette hüpata. Uppuja toodi õigel ajal veest välja. Vaga vesi, sügav põhi. || ‹pl.› (mingile riigile v. riikide liidule kuuluva mereosa kohta). Tursapüük Eesti, Euroopa Liidu vetes. Jõudsime Hispaania vetesse. Rahvusvahelised veed 'neutraalveed'. || veekogu pind; veetase. Sukelduja kadus vee alla. Paat vajus vee alla. Vesi virvendab. Vesi oli vaikne kui peegel. Pilved peegelduvad vees. Vesi tõuseb, alaneb. c. muu suurem veehulk, veemassid v. -vood; suur- v. tulvavesi. Vett paisutama, alla laskma. Veed kogunevad tammi taha. Langeva vee energia. Kevaditi oli luht vee all. d. (ütlustes ja piltlikes väljendites). Sellest ajast, kui me viimati kohtusime, on palju vett merre voolanud 'palju aega möödunud'. Kogu töö, raha on vette visatud 'asjatuks osutunud; tulutult kulutatud'. Põgenik kadus nagu vits vette 'kadus jäljetult'. Sellised tüübid kerkivad iga võimu juures vee peale.
▷ Liitsõnad: aju|vesi, ava|vesi, kalda|vesi, kiil(u)|vesi, kodu|vesi, kõrg|vesi, laam|vesi, lahva|vesi, lahve|vesi, laus|vesi, liig|vesi, loe|vesi, madal|vesi, mõõna|vesi, padu|vesi, pagu|vesi, pais|vesi, pinna|vesi, päri|vesi, püügi|vesi, ranna|vesi, riim|vesi, seisu|vesi, sise|vesi, sula|vesi, suur|vesi, sõidu|vesi, süva|vesi, tulva|vesi, tõusu|vesi, ulgu|vesi, vooluvesi; kala|vesi, kalastus|vesi, troopikaveed; neutraal|vesi, territoriaalveed.
3. (mitmesuguste eritiste jms. kohta). a. pisar(ad). Vesi tuleb silma, kui möödunule mõtlen. Need sõnad võtsid tüdrukul vee silma, silmast välja, silmist välja. Saatjatel olid silmad vett täis. Nohu on nii kõva, et silmad jooksevad vett. Tüdrukul läks vesi lahti 'tüdruk hakkas nutma'. || ‹inessiivis ja allatiivis adverbilaadselt›. Perekond seisab haigevoodi ümber, kõigil silmad vees. Silm kisub veele. Suits võttis silmad veele. b. (higi, sülje, uriini vms. kohta). Kõva rassimine võttis mehel päris vee välja. Pühib käega otsaeest vett. Nohus nina tilgub vett. Isuäratav toidulõhn paneb, ajab suu vett jooksma 'toob sülje suhu, tekitab v. suurendab isu'. Suu jookseb vett 'on isu' kalatoidu järele. Vett laskma, viskama 'urineerima (mehe kohta)'. Kutsikal kergesti vesi taga 'kutsikas pissib sagedasti'. *Suur pime oli käes, kui nad veele [= higile] aetud hobustel Limandu vallamajja pärale said. J. Kross. | piltl. Mehel jookseb suu vett võõra vara järele.
▷ Liitsõnad: nutu|vesi, silmavesi; hernes|vesi, higi|vesi, nõresvesi; eel|vesi, lootevesi; õisvesi.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› (muude vedelike ja (vesi)lahuste kohta). Kölni vesi 'odekolonn'.
▷ Liitsõnad: juustu|vesi, piimavesi; humala|vesi, hundijala|vesi, kartuli|vesi, kesva|vesi, peedi|vesi, põrgu|vesi, rõõmu|vesi, tulivesi; ammoniaagi|vesi, ammoniaak|vesi, boor|vesi, kloori|vesi, kuning|vesi, ristiköömne|vesi, tina|vesi, tuhavesi; juukse|vesi, kase|vesi, kurgi|vesi, lõhna|vesi, näo|vesi, roosi|vesi, suu|vesi, tualettvesi; eluvesi.

õhk ‹õhu 21› ‹s›

1. Maad ümbritsev gaaside segu, elutegevuseks vajaliku hapniku allikas. Arktiline, parasvöötme, troopiline, ekvatoriaalne õhk. Kuiv, niiske, hõre õhk. Konditsioneeritud, saastatud, saastunud õhk. Õhu niiskus, temperatuur, tihedus, rõhk, ruumala. Õhu liikumine. Külm õhk levib Eesti kohale. Soe õhk tõuseb üles. Kuumusest virvendav õhk. Õhku läbilaskev materjal, riietus. Lähme värske 'hapnikurikka, puhta' õhu kätte! Tõmbas puhast õhku sügavalt kopsudesse. Lämbe, sumbunud, raske õhk. Toas on halb õhk. Keldri kopitanud õhk. Õhk oli tubakasuitsust paks. Pumpas jalgrattakummi õhku täis. Õhust tuli puudu. Ahmis õhku nagu kuivale sattunud kala. Künka tipul jäädi õhku ahmides 'lõõtsutades' seisma. Tõmbab, veab ninaga õhku. Lahtist värvipurki ei tohi õhu kätte seisma jätta. Vajan sind nagu õhku 'vajan väga'. Toapoiss kadus kui õhk 'kiiresti ja käratult'. Tüdruk on kerge kui õhk. Nad elasid paljast õhust ja armastusest (väga vaese elu kohta). Ära riku õhku (hrl. peeretamise kohta).
▷ Liitsõnad: haigla|õhk, hommiku|õhk, keldri|õhk, kevad(e)|õhk, linna|õhk, maa|õhk, mere|õhk, metsa|õhk, mulla|õhk, mäestiku|õhk, pakase|õhk, sini|õhk, suve|õhk, sügis(e)|õhk, talve|õhk, toa|õhk, troopika|õhk, tuule|õhk, ööõhk; eluõhk; hingeõhk; liig|õhk, sekundaar|õhk, suru|õhk, varuõhk.
2. (ruumisuhetes:) maapinna kohal olev ruum; atmosfäär. Sünnipäevalaps visati õhku. Linnuparv, lennuk tõusis õhku. Õhku vapustasid plahvatused. Tulistas hoiatuslasu õhku. Sild lasti õhku 'õhiti'. Laskemoonaladu lendas õhku. Lumehelbed tiirlevad õhus. Pääsukesed püüdsid õhust putukaid. Etendus toimus vabas õhus 'looduses, mitte ruumis sees'. || (vaba) ruum. Lehekülje äärtele on jäetud palju õhku. Eksponaadid tuleb paigutada nii, et neil õhku oleks.
3. piltl (ka piltlikes väljendeis). Linnakese provintslik, kopitanud õhk. Ümberkorraldused tööl mõjusid õhku puhastavalt. Siin läheb varsti õhk tuliseks! Õhk on puhas! (kellestki vabanemise kohta). Ta on mulle, minu jaoks (tühi, paljas) õhk 'tähtsusetu, eikeegi'. Lubadus osutus soojaks õhuks (täitmata lubaduse kohta). Müüb õhku (millegi väärtusetu v. olematu müümise kohta). Kasuka hind pani mehe õhku ahmima (üllatusest, ehmatusest kõnevõime kaotamise kohta). Tehinguga lendas kümme miljonit õhku. Varandus auras õhku. Unelmad hakkasid õhku haihtuma. Ah, mis sa õhus hõljud ja unistad! Õhus on elektrit, äikest. Poiss püüab teadmisi lausa õhust 'omandab teadmisi vaevata, lennult'. Tunneb õhust 'intuitiivselt', et midagi on juhtunud. Õhust võetud andmed (välja mõeldud, huupi võetud andmete kohta). Tal on õhus huvitavaid tööpakkumisi (ebakonkreetsete pakkumiste kohta). Projekt on praegu veel õhus (teostamise suhtes ebakindlas järgus).
4. van lõhn. *Mul meeles magus lille õhk .. M. Heiberg. *Taakel tuli Leenut teretama; ta oli jo mõne suutäie viina võtnud, õhk käis suust .. P. Mannteuffel.
▷ Liitsõnad: lilleõhk.