[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

[midagi] hinge alla panema ~ võtma ~ viskama ~ pistma ~ keerama, hinge all olema, [midagi] hinge alla saama
(söömise, joomise kohta). Võtame midagi tahedamat hinge alla. Ta on mitu kannu õlut hinge alla pannud, visanud. Pistis taldrikutäie kuuma suppi hinge alla. Talgulistel on juba liiter viina hinge all. *Noorik, kas saaks midagi sooja hinge alla? L. Promet.

hinge eest
väga hoogsalt, pingeliselt, ägedalt. *.. kiskus hinge eest sõuda – järsku ja jõuliselt, nagu tormimeres vaja. A. Mälk.

hinge heitma
surema. Haige heitis hinge.

hinge (kinni) pidades
eriti suure tähelepanu v. põnevusega, eriti keskendunult. Kuulab, jälgib hinge kinni pidades õues toimuvat. Terve klass ootas hinge kinni pidades, mida õpetaja ette võtab.

hinge mahtuma
‹hrl. eitavalt› teat. olukorra, asjaolu, mõttega vms. leppida suutma. See, et ta hüljati, ei mahtunud poisile lihtsalt hinge. Aga või see tema hinge mahtus, et teine temast ette jõudis.

hinge peale ~ hingele ~ hinge pihta käima
valusalt, solvavalt v. häirivalt mõjuma, kedagi pahandama v. häirima. See, et sõbrast rohkem lugu peeti, käis talle hingele. *Üldse need Veeriku saksad, kes silla taga supelranna korraldasid, käisid Benitale hinge pihta. A. Beekman.

hinge seest (ära) sööma
hirmsasti tüütama; närvidele käima. Need laimujutud söövad hinge seest. Hinge sööb seest oma virisemisega.

hinge sisse puhuma ~ ajama, hinge sees hoidma, hinge sisse saama
midagi hoogustama, toimekaks, tegutsemisvõimeliseks muutma v. muutuma, tegutsema panema v. hakkama; tegevuses pidama. Katsed üritusele hinge sisse puhuda ebaõnnestusid. Ettevõtte sööklale ei saadud kuidagimoodi hinge sisse. Juhatus tegi kõik, et seltsil hinge sees hoida.

hinge taga olema
tagavaraks, olemas olema (hrl. raha v. vara kohta). Tal pole midagi, kopikatki, krossigi, pennigi, vasknööpigi hinge taga. Mul pole praegu rohkem hinge taga kui viissada krooni. *Jaan oli aegamööda kõik rahaks teinud, mis tal veel vähegi hinge taga oli olnud. E. Vilde.

hinge (tagasi) tõmbama
puhkama, jõudu koguma. Peatun, istun, et veidi hinge (tagasi) tõmmata. Oli töötanud mitu tundi hinge tõmbamata. Jõudnud metsateele, laskis ratsanik hobusel natuke hinge tõmmata.

hinge täis ajama ~ tegema, hing (on) täis, hing läheb ~ kargab ~ saab täis
vihastama panema, vihale ajama; keegi muutub vihaseks, vihastab v. on vihane. Niisugune elu, jutt ajab hinge täis. Sa ajad, teed mu hinge täis. Sellest häbematust pilkamisest läinud, karanud tal hing täis. Sellise jultunud vastuse peale läheb igaühel hing täis. Hing oli täis nii enda kui teiste peale.

hinge vaakuma

1. elu ja surma vahel kõikuma, suremas olema. Haavatu vaakus öö otsa hinge ja suri alles hommikul.
2. hävimas, kadumas, hääbumas olema. Vene isevalitsus vaakus hinge. *Küünlad kuusel vaakusid hinge .. E. Rängel.

hingi püüdma
kedagi mingisse organisatsiooni, rühma vms. värvata püüdma

hing (on) niidiga ~ paelaga ~ nööriga kaelas

1. hing on rinnus kinni. Jooksis veiste järele, nii et hing paelaga kaelas.
2. keegi on väga haige, suremas. Mehel hing paelaga, nööriga kaelas, ei ta ela ega sure.
3. majanduslikult raskes olukorras. *Mõnedel, näe, talud ja mõisaväljad käes, teistel jälle – et hing niidiga kaelas. R. Sirge.

ihust ja hingest, ihu ja hingega vt ihu

kogu ~ kõigest hingest
väga, tohutult, ihust ja hingest. Ta vihkas seda meest kogu hingest. Anton ihaldas kõigest hingest mootorratast.

(nii) et hing armas ~ väljas
väga hoolsalt, pingeliselt, ägedalt. Rassib, vehib tööd teha (nii), et hing armas, (nii) et hing väljas.

(oma) hinge kuradile ~ saatanale müüma
end millegi (halva) küüsi, meelevalda andma. Jood iga päevaga ikka rohkem ja rohkem ja müüdki nõnda oma hinge saatanale.

(oma) hinge (maha) müüma
kasulootuses kellegi (v. millegi) tahtetuks tööriistaks muutuma; tasu eest kellegi käsilaseks hakkama. On oma hinge vaenlastele (maha) müünud.

(oma) hinge puistama ~ välja valama
midagi pihtima, (kõike) ära rääkima. Tal pole sõpra, kellele hinge puistata. *.. ja siis tahaksin kogu hinge välja valada salgamata, võltsimata. A. H. Tammsaare.

peen ~ peenike kui ~ nagu hing
van väga peenike. *.. pingutab ja silib piinliku hoolega koonla ja värtna vahel jooksvat lõnga, et see peeneks saaks kui hing .. E. Vilde.

(viimast ~ kõike) hinge tagant ~ takka ära andma
kõike (säästetut) ära andma. Annab oma helduse tõttu (kas või) viimase, (kas või) viimase kopika hinge tagant ära.

ühe hingega
pausideta, puhkuseta, ühe hingetõmbega. *Üks popp, räägitakse, võinud pool tundi ühe hingega sõimata, ilma et ainustki sõna oleks korranud .. R. Sirge.

hing2 ‹-e 22› ‹s›
ukse, akna, kaane vms. kinnitusosa, mis võimaldab avamisel ja sulgemisel nende pöördliikumist. Uks kriuksatas, kääksatas roostetanud hingedel. Hinged kirigisevad, kriuksuvad, kääksuvad, logisevad. Hingi õlitati aeg-ajalt. Luuk rippus ühe hinge otsas. Aken on hingedel längakile vajunud. Ta tõstis värava hingedelt maha, hingedele tagasi.
▷ Liitsõnad: akna|hing, uksehing; puu|hing, raud|hing, vaskhing.