[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hingus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. väljahingatud õhk, hingeõhk; hingamine. Tundsin kuklas tema sooja hingust. Tuuleõhk tundus kellegi kuuma hingusena. *Aknad suletud, magajate hingus läpatas toa. M. Saat.
2. õhuhoovus, õhuvool (v. maapinnast hingiv veeaur); (tuule)puhang; välja-, vastuõhkumine. Mere külm, värske, soolane hingus. Kõrbe tulikuum hingus. Aasade, metsade, põldude hingus. Raba niiske hingus. Õhus oli tunda kevade hingust. Tuppa voolas maiõhtu värskendav hingus. Lume, pakase karge hingus. Paksude kivimüüride kalk hingus. Tuule soe hingus tõi kaasa värsket heinalõhna. | piltl. Teda oli puudutanud surma jäine hingus. Teose lehekülgedelt õhkub elu vahetut hingust. Lugejat haarab kaugete aegade, möödunud aastasadade hingus.
▷ Liitsõnad: tuule|hingus, ööhingus.
3. van puhkus, rahu. Kedagi igavesele, viimsele hingusele sängitama, viima 'kedagi matma'. *Kui päev mööda jõudis.. ning hiljem aeg kätte jõudis hingusele minna.. M. Sohberg. *Magab lühikest suviöö hingust, / unest raskest on ihu märg. H. Visnapuu.

hingusele minema

1. surema. *.. pastor Hirschhausen oli pikema haiguse järel kevadel hingusele läinud .. E. Vilde.
2. (millestki:) tegutsemast, olemast lakkama, välja surema. Hingusele läinud ajaleht, ajakiri, väljaanne. Ettevõte, laulukoor oli ammu hingusele läinud.