[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

arg ‹ara 23› ‹adj›

1. kergesti hirmu tundev, hirmutunnet mitte alla suruda suutev ning hädaohtu vältiv, kartlik; ant. julge. Arg mehike. Ta on võrdlemisi ara verega. Ei tohi ülemuste ees araks lüüa. Ei tohi lapsi hirmutada ega araks teha. Ma pole kõige aremate killast. Argadest ei saa alpiniste. Arg nagu jänes. *Minu moodi arga nahka prouasid kogunes tosinkond voori. J. Kross.
2. arglik, häbelikult tagasihoidlik, uje. Arg ja häbelik noormees, tütarlaps. Naiste seltskonnas muutub ta araks. Ta on nii arg, et punastub, kui peab midagi ütlema. Tüdrukud heitsid argu pilke poiste poole. Hakkasin aral häälel rääkima. *Ma tahaksin nüüd teha sulle pai – / ja teengi seda mõnes aras salmis. L. Hainsalu.
3. piltl vaevu märgatav, tagasihoidlik, õrn, tärkav. Kevade esimesed arad rohulibled. Mõned arad lootusekiired. *Süttis värisev tuluke, väike arg leek .. L. Promet.
4. hrv tundlik, hell. Hambad jäid hapudest marjadest araks. *„Äkiline valgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema. Juh. Liiv. *Ja lastes sammalt paita jalgu [türnpuu ogadest] argu, / ma kivilt kivi pääle astun targu. V. Ridala.

hammas ‹hamba pl. illat hammastesse e. hambu(sse) pl. iness hammastes e. hambus pl. elat hammastest e. hambust pl. term hammasteni e. hambuni 19 ‹tugevaastmelised paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. (luu)moodustis inimese v. looma suuõõnes toidu haaramiseks ning peenestamiseks ja ka hammustamiseks. Hammaste tulek. Esimesed, tagumised, alumised, ülemised hambad. Kõverad, pikad, teravad hambad. Hooldatud, terved, lagunenud, vigased hambad. Valged, kollased hambad. Haige hammas. Hammas tuikab, pakitseb, valutab. Hambad on puseriti. Hammas tuli (suust) ära. Tal on eest kaks hammast ära. Hammast puurima, plombeerima. Peseb, puhastab hambaid. Pigistas valust hambad tugevasti kokku. Surub hambad leivasse. Räägib, pomiseb läbi hammaste. Liiv ragiseb hammaste all. Ta krigistas unes hambaid. Hambaid kiristama (vihast, viha väljendusena). Mööda, vastu hambaid tõmbama, virutama, andma, saama (näkku löömise kohta). Hambad lõgisevad, plagisevad, plaksuvad suus (hirmu, külma tõttu). Plagistas (hirmu, külma tõttu). hambaid. Koer lõi hambad säärde. Hunt lõgistas hambaid. Rebane ajas hambad irevile, näitab hambaid. | ‹mõnedes ühendites v. adverbiaalselt ka tüvega hambu›. Pani piibu hambu. Koeral on kont hambus. Võttis piibu hambust. Hambuni 'üleni, tugevasti' relvastatud, relvis, sõjariistus vaenlane. *Vastutulijad oma eeslite ja mänguponidega on hambuni märjad. J. Sütiste. | piltl. Külma, nälja hammas. Rooste hambad närivad masinaid. *Tee äärest tõusevad sambad, mis aastate hambaid ei karda.. F. Kuhlbars. *Las lõksutada, Anna ju viimaseid päevi neil hambus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ala|hammas, ees|hammas, jääv|hammas, kuld|hammas, kunst|hammas, lõike|hammas, piima|hammas, puri|hammas, silma|hammas, taga|hammas, tarkus(e)|hammas, vale|hammas, ülahammas; kihv|hammas, kisk|hammas, mürgihammas; ajahammas.
2. terav, väljaulatuv tipp, sakk mingil tööriistal, masinaosal vm. Hammaste lõikamine, soveldamine. Sisselõikega hammas. Ekskavaatorikopa, freesi hambad. Teravate hammastega saag. Hammasrattal on mõned hambad kulunud. *..[kohvi]veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba.. F. Tuglas (tlk). || sälk, täke. Höövliraud, kirvetera, nuga on hambaid täis.
▷ Liitsõnad: kruvi|hammas, sae|hammas, võllihammas; kaar|hammas, kald|hammas, kolmnurkhammas.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes isiku- ja taimenimetuses
▷ Liitsõnad: irv|hammas, nalja|hammas, tummahammas; hundi|hammas, nõiahammas.

hirmu|jutt [-jutu]
hirmu tekitav, hirmutav jutt. Räägiti igasuguseid hirmu- ja õudusjutte.

hirmuma ‹37›
kohkuma, ehmuma; hirmu tundma. Ta justkui hirmus sõbra ettepanekust. Laps on surmani hirmunud. Hirmunud loom. Hirmunud liigutus, pilk, vaade. Miks te mulle sellise hirmunud näoga otsa vaatate? *Lõikus, see mõte pani mind hirmuma. J. Mändmets. *Tüdruku sädelevad silmad hirmusid järsku. I. Sikemäe.

hirmunult ‹adv›
hirmu tundes; kohkunult, ehmunult. Vaatasin hirmunult ringi. Kuulatab hirmunult vähematki kõbinat. Poisi silmad jälgisid hirmunult iga mu liigutust. Põrkasin hirmunult tagasi: ees oli kuristik. Lind tõusis hirmunult lendu.

hirmus ‹-msa, -msat 2› ‹adj›

1. kelleski hirmu, suurt kartust v. kohkumistunnet tekitav, hirmu, hirmuelamusi põhjustav, kedagi kohutav; kole, hirmuäratav. Hirmus mõrv, katastroof, kättemaks. Hirmus paik. Hirmus ja halastamatu sõda. Hirmsad karjatused, oiged. Elati hirmsal ajal. See oli hirmus surm. Ükski tont ei ole nii hirmus, kui teda maalitakse. Selline oht, risk, et hirmus mõelda. Hirmus näha, kuulda. Vesinikupomm on üks hirmsamaid massihävitusrelvi. Nägin hirmsat und. Juhtus midagi hirmsat. Naine vaatas mind nii hirmsa pilguga, et ma võpatasin.
2. ebameeldiv, vastik, vastumeelne. See sügis on hirmus: aina sajab ja sajab. Sellise hirmsa ilmaga ei sõida me kuhugi. Milline hirmus lõhn siin on! Ma ei salli seda hirmsat mantlit. *Aga kaev on hirmus küll, selline kooguga, savi pealt nõrista. E. Rängel.
3. kasut. kohkumist, hirmu v. vastikust väljendavates hüüatustes. Oh, oi, kui hirmus! Lihtsalt hirmus, kuidas ma kõike südamesse võtan! Otse hirmus, kui saamatu sa oled!
4. hirmuäratavalt, erakordselt suur, kõva vms.; tohutu, määratu, hirmuäratav, kole. Hirmus põud, torm, tuul, vihm. See on ju hirmus hind. Hirmus tahtmine supelda, laiselda. Hirmus pingutus, jõud, julgus. Hirmus viha, valu, väsimus. Käis hirmus pauk. Ta on hirmus joodik, ihnuskoi. Kiirus oli (lausa) hirmus. Nälg, janu on nii hirmus, et.. Olen hirmsas hädas. Ei saa kuidagi lahti hirmsast köhast ja nohust. Tuli koju hirmsa ajuga, jooksuga. Unustas hirmsa kiiruga pooled asjad maha. Neiu tundis hirmsat häbi. Hirmus kahju, et ma hiljaks jäin. Te meeldite mulle hirmsal kombel 'väga, hirmsasti'. Mehel oli hirmsal kombel 'väga palju' raha. Tööd tuleb siin teha hirmsat moodi 'hirmsasti, väga palju'. Valutab mis hirmus 'väga'. Spordiväljakul oli kära ja kilkamist mis hirmus 'rohkesti'.

hirmutama ‹37›

1. kedagi hirmuma panema, kelleski hirmu tekitama v. hirmu tekitada püüdma; heidutama, kohutama [1]. Vallandamise, karistuse, vanglaga hirmutama. Tahtsin teda pisut hirmutada. Hirmutad oma õudusjuttudega naised poolsurnuks. Ta hirmutas naabrit tulekahjuga seni, kuni see korstna ära parandas. Meid hirmutati, et põhjamaalastele olevat India kliima talumatu. Ta ei lasknud end äpardustest, raskustest hirmutada. See ettepanek, otsus, teade hirmutas mind. Ebatavaline vaikus hirmutas meid kõige enam. See kohtumine oli teda isegi veidi hirmutanud. Ärge loomi hirmutage. *„Puugi aga kõik kiiresti kõhtu.. Tee ruttu, äkki ma võtan ära!” hirmutas ta pilkavalt. V. Beekman.
2. kelleski hirmu tekitades sundima teda kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Hirmutab hernestest kanu, kartulipõllult metssigu. Hirmutasin lepaoksaga lehmalt parme. Püssipaugud hirmutasid katuselt tuvid lendu. Lõke hirmutab metsloomad laagrist kaugemale. Torm hirmutas kalurid merelt randa.

hirmutis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu tekitav, hirmuäratav olend, koletis. See isevärki mees oli küla hirmutis, kellelt igaüks ebameeldivusi võis oodata. *Öökulli kujutles ta [= kass] nüüd lausa hirmutisena, põlevate silmadega verejanulise röövlina. R. Roht. || (inetu inimese kohta, ka kirumis- ja sõimusõnana). Ah sa hirmutis! Igavene hirmutis! *Juuksed tolknesid kõrvade ääres ja kaelal. Lõug okkaline. Habetunud ja tolmune hirmutis! E. Rannet. || (millegi inetu, ebameeldiva kohta). *Sinu pärast panen selle tema saadetud hirmutise [= kleidi] selga.. E. Rängel.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› peletis lindude ja loomade jaoks. Aeda on pandud hirmutised.
▷ Liitsõnad: herne|hirmutis, linnuhirmutis.

hirmuäratav ‹-a 2› partits

1. hirmu, kartust tekitav v. sisendav, kohkuma panev; hirmus (1. täh.) Hirmuäratav välimus, nägu. Isa hääl oli karm ja hirmuäratav. Armastab hirmuäratavaid lugusid jutustada. Huntide ulgumine muutus järjest hirmuäratavamaks.
2. kohkuma panevalt, eriti suur, kõva vms.; tohutu, määratu, hirmus (4. täh.) Hirmuäratav rahasumma. Tal oli otsa ees hirmuäratav sinine muhk. Lärm ja möll oli hirmuäratav. Mart asus asja juurde otse hirmuäratava õhinaga.

huu ‹interj›

1. väljendab v. aitab väljendada hirmu, õudust, vastikust vms. Huu, kui kole! Huu, mis hirmus! *„Huu!” urises ta iseeneses, „see elu siin hakkab ka juba läilaks minema..” E. Bornhöhe. *Huu, aga siin on tõesti külm, ajab üsna lõdisema. E. Vilde.
2. loodushääli (öökulli häälitsust, tuule ulgumist vm.) järeleaimav häälitsus. *Huu! Huu! Huu! nutab torm Mirnõi kohal. J. Smuul.

ihukarvu püsti ajama, ihukarvad tõusevad püsti
(suure hirmu pealeajamise v. suure hirmu tundmise kohta). See jutt ajas arematel ihukarvad püsti. Hundi lähenemisest tõusid meestel ihukarvad püsti.

julgesti ‹adv›

1. kartmatult, vapralt, hirmu tundmata. Vaatas õpetajale julgesti otsa. Ütlesin oma arvamuse julgesti välja. Tormas, tungis julgesti edasi. Võitles julgesti oma õiguste eest. Tule julgesti, see koer ei hammusta.
2. kindlasti, kahtlemata. Temale võib julgesti loota. Seda võin ma julgesti väita, kinnitada, tõendada. Tean seda julgesti paremini kui tema. Jüri on teistest poistest julgesti peajagu pikem.

juuksekarvu (peas) püsti ajama, juuksekarvad tõusevad (peas) püsti
(suure hirmu pealeajamise v. suure hirmu tundmise kohta). Sinu jutt ajab juuksekarvad püsti. Ehmusin nii, et juuksekarvad tõusid peas püsti.

juukseid (peas) püsti ajama, juuksed tõusevad (peas) püsti
(suure hirmu pealeajamise v. suure hirmu tundmise kohta). *Ma olen näinud sääraseid pilte, mis mu juuksed püsti ajavad. E. Särgava. *Selle mõtte juures kippusid tal juuksed peas püsti tõusma. R. Sirge.

kammutama ‹37›
hrv hirmu peale ajama, jubedust tekitama. *„Mis sa vahid nõnda?” Jube ja kammutav oli ta jäine pilk. P. Vallak.

kartma ‹kardan 46›

1. hirmu, kartust tundma, kedagi v. midagi pelgama, hirmul olema; mitte julgema midagi teha. Kartma hakkama, lööma. Tüdruk kartis joodikuid.Ta kartis surnuid. Vanaeite kardeti tema kurja keele pärast. Mis sa minust, mind kardad! Kardab hunti, karu, ussi, kurja koera. Naine kartis hiiri. Laps kartis pisut, väga pimedust. Julge mees ei karda kedagi ega midagi. Surma, karistust, kättemaksu kartma. Mis sul siin karta! Kartis üksi koju minna. Kardab lähemale tulla. Kardab nii, et väriseb kogu kehast. Kardab hambaarsti juurde minna. Haige kartis end liigutadagi. Sa ei julge siit alla hüpata, kardad! See mees ei karda kuraditki 'mitte kedagi ega midagi'. Vastased kardavad teda nagu tuld, nagu vanapagan välku, nagu katku 'üliväga'. Jumalat kartma 'jumalakartlik olema'. Linnud kartsid inimesi. Noor hobune kardab autot. Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt. || kellegi v. millegi pärast rahutust, muret tundma. Kardan oma tervise pärast. Ärge meie pärast kartke! Sa ära karda, minuga ei juhtu midagi. Ära karda, küll kõik läheb veel hästi! Mees kartis, et teda vallandatakse. Parem karta kui kahetseda.
2. midagi halba v. ebameeldivat arvama v. oletama. Kardan, et ta ei tule selle ülesandega toime. On karta, et laev hukkus tormiga. Kardan väga, et temaga on midagi juhtunud. Midagi niisugust ei osanud keegi karta. Kõige enam kartis ta Karlist endale vastast. Tema poolt pole meil midagi halba karta. Kardan, et oleme eksinud. Vihma pole niipea karta. Oli põhjust karta ikaldust, orase kooriku alla jäämist. Ei selles peres ole toidupuudust karta. Kes kahju kardab, see kasu ei saa. || (üldisemalt, eriti tagasihoidlikuma väitena:) arvamusel olema, arvama. Kardan, et raiskame praegu asjata aega. „Saad sa mind aidata?” – „Kardan, et mitte.”. *Me ei oskagi neid [= tähti] kokku lugeda. Karta on, et nende jaoks ei jätku isegi numbreid. J. Saar.
3. midagi ebameeldivaks pidama ja seda mitte sallima, ka vältida püüdma. Üksindust kartma. Ta kardab tüli, ebameeldivusi, raskusi. Mõned kardavad igasuguseid uuendusi. See mees ei karda tööd 'on kõva töömees'. *Kõige rohkem maailmas kartis metsaülem ametialaseid arusaamatusi, seletuskirju ja märkusi .. O. Tooming.
4. millegi suhtes tundlik, vastuvõtlik olema; midagi mitte taluma. Jalad, käed kardavad külma. Haige silmad kartsid valgust. Laps kartis kõdi. Klaas ei karda happeid. Lutsern kardab liigniiskust rohkem kui ristik. *".. Pealegi on nüüd leiutatud niisugune seisevnoot, mis ei karda ka suurt tormi,” seletab Kallas. R. Vellend.

karvu püsti ajama, karvad tõusevad püsti
suurt hirmu peale ajama; keegi tunneb suurt hirmu. Need jutud ajasid kuulajatel karvad püsti. *.. jutustab ta lugusid, mis temaga on tehtud, mida kuuldes meieaegsel inimesel juba karvad püsti tõusevad .. G. E. Luiga.

kohutama1 ‹37›
kohkuma panema, (tugevasti) hirmu peale ajama, hirmutama. Koer kohutas last, lapsed ära. Öökulli huikamine, sünge mets kohutas teekäijaid. Pakane, kaugused meid ei kohuta. Võõra ootamatu ilmumine kohutas poisse. 1905. a. sündmused kohutasid mõisnikke. See mõte, jutt kohutab mind. Kõneleja ilme, pilk, hääletoon kohutas kuulajaid. Ära lase end esimesest ebaõnnestumisest (ära) kohutada! Ähvardustega sa mind ei kohuta. Ta on vaikseks ja araks kohutatud. Kohutatud linnud tõusid lendu. *Välkugu teras ja raiugu raud: / mehi ei kohuta surm ega haud. G. Suits. || hirmutades, peletades sundima kedagi kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Vaenlane kohutati põgenema. Kass kohutas linnu pesalt. Kohutad oma juttudega veel poisi metsa. *Kordamööda jookseme lehmi tagasi kohutama. D. Vaarandi.

kohutav ‹-a 2› ‹adj›

1. hirmu tekitav, hirmu peale ajav, kohkuma panev, hirmuäratav; hirmus, kole, jube. Kohutav elukas, kiskja. Kohutav ümbrus, hääl, pilk. Kohutavad kuriteod. Sõja ajal juhtus kohutavaid asju. Ta oli kohutav oma vihas. Tema silmadele avanes kohutav vaatepilt. Nägin kohutavat und. Kõige kohutavam katastroof, õnnetus. Kohutav sündmus, silmapilk, elamus. Kohutav uudis, sõnum, teade. Kohutav must pilv tuli aina lähemale. || äärmiselt ebameeldiv, tugevasti vastumeelsust äratav, raskesti talutav vms. August tuli kohutavat lehka. Väljas on kohutav ilm. Seda on kohutav mõelda, uskuda, kujutleda. Töötingimused olid kohutavad. Kui kohutav, et inimene peab niimoodi kannatama!
2. tugevuselt v. hulgalt ebatavaliselt suur, tohutu. Käis kohutav kärgatus. Tõusis kohutav tuul, mühin ja kohin, lumetuisk, äike, vihm, torm. Kuumus, pakane oli kohutav. Kohutav põud, ikaldus, nälg, viletsus. Kohutav hoop paiskas ta pikali. Kohutavad kannatused, valud. Kohutav väsimus, roidumus, peavalu. See oli kohutav ülekohus. Mind valdas kohutav viha. Hämmastas tema kohutav lihtsameelsus. Mehel oli kohutav jõud. Maja eest nõuti kohutavat hinda. Käsikirjas on kohutaval hulgal vigu. *Alles hiljem, palju hiljem mäletas ta kohutava selgusega iga Hannese öeldud sõna. L. Promet.

kohutavalt ‹adv›

1. kohkuma panevalt, hirmu tekitavalt, jubedustunnet tekitavalt. Ma ei suuda seda nii kohutavalt kirjeldada, kui see kõik oli. *Kahvatanud näod valendava päikese all mõjusid ebaloomulikult ja kohutavalt .. K. A. Hindrey.
2. ülimal määral, tohutult, väga. Hinnad tõusid kohutavalt. Ma tahan kohutavalt magada. Kohutavalt piinlik, tõsine, tüütu. Poiss oli kohutavalt kõhn. Olin kohutavalt väsinud, unine, näljane, tüdinud. Kohutavalt ilus, naljakas. Mul oli kohutavalt häbi, kahju. Kohutavalt täpne inimene. Kohutavalt vähe, palju rahvast. Juhan loeb kohutavalt palju. Kui kohutavalt ruttu möödub aeg!

kole ‹-da 2› ‹adj›

1. hirmu, suurt kartust v. kohkumistunnet põhjustav, hirmuäratav, kohutav. Karu on kole loom. Suur kole uss. Kole surm. Nägin koledat und. Ees haigutas kole kuristik. Missuguseid koledaid asju sa räägid! Ma kardan neid koledaid inimesi. Neil oli mingi kole kavatsus. Lastel hakkas metsas kole. *Mis ta seal nägi, oli koledam kui kole, nii et seda ükski ei jõuaks kirjeldada. F. R. Kreutzwald.
2. väga ebameeldiv, vastumeelsust äratav; raske taluda. Kole hais. Täna on kole ilm: kogu päeva sajab. See oli kole töö. Ta on kole inimene, mitte kellegagi ei saa läbi. Võta need koledad riided seljast! Vannub koledate sõnadega. Kole on päevad läbi üksi olla. *Öise saju järel oli sillutamata vankritee kole, paiguti vett täis nagu kraav. T. Lehtmets.
3. kasut. kohkumist, jubedust v. vastumeelsust väljendavates hüüatustes ja ütlustes. Oh kui kole see kõik oli! Kole, kuidas inimesed peavad kannatama. Päris kole kohe, kuidas inimene võib nii alla käia! *Kole on, kui haigus tuleb nii väikse lapse kallale. P. Krusten.
4. kõnek ebatavaliselt, erakordselt suur, tugev vms.; hirmus (3. täh.) Kole janu, peavalu, nohu. Kole tuisk, tuul, kuumus. Teda valdas kole viha. Suitsunälg oli kole. Tundsin koledat hirmu. Tõusis kole kohin ja mühin. Poisil olnud kole tahtmine kinno minna. Kustas oli kole kitsipung. Kole kahju, et sa tulla ei saa. Kihutas koleda hooga mäest alla. Seda tehti koleda kiiruga. Ta ehmus koledal kombel 'väga hirmsasti'. Sajab mis kole 'väga tugevasti'. Hammas valutab mis kole 'väga'. *Kust võtan ma need koledad summad! H. Raudsepp.

kõhe ‹-da 2› ‹adj›

1. (tunde kohta:) (kerge) kartuse tõttu ebamugav; kergelt hirmu peale ajav. Pisut, veidi, vähe, hirmus, päris, kangesti kõhe oli üksinda pimedas. Algul oli kõhe tunne, aga siis harjusin kõigi raskustega. Tondijutte kuulates hakkas kõigil kõhe. Seda on kergelt kõhe vaadata, mõelda. Lähenev lahingumüra võttis südame alt kõhedaks. Kõhe oli esimesena vastama minna. Ta ei kartnud, aga natuke kõhe oli küll. *Kuigi oma mets, aga öösel tundub teine kõhe ja võõras. L. Vaher.
2. jahedavõitu, viluvõitu. Kõhe ilm. Puhub kõhe tuul. Poisil hakkas bussi oodates kõhe. Tuulise ilmaga on kõhe suplema minna. *..pärast magamist tundus kõhe olevat, tõmbasin kampsuni selga.. R. Saluri.

mure ‹6› ‹s›

1. rõhuv sisemise rahutuse ja hirmu tunne, mille kutsub esile ebameeldiv v. raske olukord. Rõhuv, vaevav, piinav, ängistav, näriv mure. Tühi, asjata mure. See on väike, tühine mure suurte murede kõrval. Must 'väga suur', tõsine, ränk, raske mure on südamel. Süda on muret täis. Mure rõhub, vaevab, piinab. Mure tervise, laste käekäigu, töö, toimetulemise pärast. Mured kasvavad üle pea. Juuksed lähevad murest halliks. Mis teile muret teeb, mis mured teil on? Igaühel omad mured. Mõtleb murega tulevikule. Püüab oma muresid peita, varjata. Kurdab oma muresid. Ma ei saa mure pärast magada. Aina mured, üks mure mure otsa! Hakkas murega jooma. Valmistab, teeb oma käitumisega vanematele muret. Kas sul temaga vähe muret oli! Hea, kui on keegi, kellele oma mure(de)st rääkida, kellega muret jagada. See leevendab muret, viib mured minema. Vabanesin oma muredest. Mis sa nii mures oled? Ära tee sellest muret, ära selle pärast muret tunne! Sellest murest saab üle. See nüüd ka mõni mure! Heida mured minema. Ole mureta, see asi saab korda! See pahandus ka veel, nagu mul muret vähe (oleks). Nüüd on see mure murtud 'seda pole enam'. Murest murtud mees. Ta näost paistis mure. Rõõm ja mure kaksikvennad. Mure murrab mehe, valu vaeslapse. Mure teeb mustaks, häda halliks. *Vana Andres oli viimaste aastate murede ja vaevade käes ruttu kokku vajunud .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: argi|mure, elu|mure, korteri|mure, maailma|mure, pisi|mure, päeva|mure, raha|mure, riide|mure, sala|mure, südame|mure, töömure.
2. hool, ülesanne, kohustus. Ema mured. See on rohkem peremehe kui perenaise mure. Kohvilaua korraldamine jääb sinu mureks. Hommikul oli esimene mure ahi küdema panna. Küte on koju veetud, sellega pole enam muret. Minusse see ei puutu, see pole minu mure. Saab tehtud, jäta see minu mureks. Tüdrukute mure oli põrandaid pühkida. Muret pidama, kandma 'hoolitsema, muretsema'. Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure. *Võtad päevatööst väsinud inimestelt toiduvalmistamise mured. K. Raja.
▷ Liitsõnad: kõhu|mure, leiva|mure, majapidamis|mure, söögi|mure, toidumure.

näpistama ‹37›

1. pöidla ja (esimese) sõrme vahele haarates pigistama. Kedagi käsivarrest, kintsust, ninast, kõrvast näpistama. Kellegi käsivart, kintsu, nina, kõrva näpistama. Näpista teda, et ta tukkuma ei jääks. Ai, ära nii kõvasti, valusasti näpista! Näpistab nii, et sinised plekid jäävad järele. *Noorik pidi õhtuti .. tema pihtu näpistama ja voolmeid triikima .. E. Vilde. || millegi muu vahele haarates pigistama. Vähk näpistab sõrgadega. Hani näpistas poissi nokaga. Metallaasa harusid võib tangidega kokkupoole näpistada. *Puhastas haava piiritusega, näpistas paar klambritki peale .. H. Sergo.
2. piltl (millegi justkui pigistava v. näriva kohta). a. (hirmu, mure jm. negatiivse emotsiooniga seoses). Hirm, mure näpistab südant, südames. Hinge näpistav piin, tusk. *Ta hääl värises [kurbusest] ja mul endalgi näpistas kurgust. J. Semper. b. (terava näljatundega seoses). Nälg näpistab (kõhtu). Kõht, kõhus näpistab. Tundis näpistavat nälga. *.. putukad peitu on pugenud – / nälg tuleb [linnukestel] nokka näpistama. O. Kangilaski. c. teravat külmatunnet tekitama; ära külmetama, ära võtma. Külm, pakane näpistab nina, kõrvu, põski, varbaid. Mahe lõunatuul paitab, külm põhjatuul näpistab. Kui öösel halla teeb, siis näpistab kurgid, tomatid, kartulipealsed ära. Külmast näpistatud pihlakamarjad on maitsvad. *.. talvepakane aga näpistavat just lopsakalt kasvanud ja vesiseid [viljapuude] oksi. H. Kiik.
3. pigistades millelgi osa v. tükki otsast eraldama. Istutamisel näpistatakse istiku juur lühemaks. Küünla tahti, peergu näpistama. Aedmaasikaid korjates näpistatakse viljavars küünega läbi. Näpistas vistrikul mädapea maha. Nelgil tuleb külgpungad ära näpistada. Võta tangid, näpista traat katki. Näpistas saiasisust raasukesi ja pistis suhu. || piltl millestki niigi napist teatavat väikest osa mingiks eriotstarbeks eraldama. Eks lugemiseks tule uneajast, öötunde näpistada. Uued kingad peab saama, nii palju annab ehk toidurahast näpistada. Kõhu kõrvalt näpistatud kroonid. Töörohked päevad ning lühikeseks näpistatud ööd. *Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt neile [= tütre perele] näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. A. H. Tammsaare.

painajalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nagu painajast lähtuv, painajast tingitud; painav, rõhuv, ängistav; hirmu ja õudu sisendav. Painajalik unenägu, nägemus, kahtlus, hirm. Suikusin mõneks tunniks painajalikku poolunne. Pähe tulid painajalikud mõtted. Sünge ja painajalik ajastu. Unenägu hakkas teda rõhuma oma painajaliku kordumisega.

peletis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu v. vastikust tekitav (fantastiline) olend, koletis. Kollid, tondid ja muud peletised. Kuningapoeg võidelnud meretaguste peletistega. Loom pidas autot nähtavasti põrisevaks peletiseks. *Madin käis hulk aega küll vees, küll kaldal. Olime liiva ja kasvudega koos nagu peletised. H. Pukk. || (sellise inimese v. looma, ka üldse millegi vastumeelsust äratava kohta). Tal olevat naine päris, püsti peletis. No on ikka peletis see vanamoor! Vastik inimene, ma ei või seda peletist silmaotsaski kannatada. Koer tal ka selline karvadeta peletis! Akvaariumis ujus suur kala, kõvera suuga peletis. Randa ehitati puust putka, ehtne peletis.
2. kuju, ese vms. lindude v. loomade peletamiseks aiast v. põllult, hirmutis. Peletistena kasutatakse hernehirmutisi, käristeid, läikivaid esemeid.
3. (kirumis- ja sõimusõnana:) sunnik, põrguline. Kas tuled mind veel pilkama, va peletis! Mis sa, peletis, lõugad! Ajas järje segi, peletis! Tohoo peletis säh, küll nüüd valetab. Kao siit, sa igavene peletis! *Urrjah peletisi! – kas teil rajakatel mujal ei olegi kohta, kui siia teiste marjamaad tulla tallama?! E. Kippel.

pelgama ‹peljata 48›
kartma
1. hirmu (v. hirmusegust muret) tundma; mitte julgema v. söandama midagi teha. Pelgama hakkama, lööma. Metsloomad pelgavad inimesi. Pelgab hunti, kurja koera. Kas sa tonte sugugi ei pelga? Poiss pelgab võõraid. Seda meest pole vaja peljata. Mis sa sest Jürist pelgad! Ega koer kallale tule, pelgab keppi. Laps pelgab pisut, veidi, hirmsasti pimedust, äikest. Ta ei pelga kedagi ega midagi. Surma, verd, haigusi pelgama. Pelgab nagu jänes iga krabinat. Tulge kaasa, ärge peljake! Tihenev hämarus pani poisid pelgama. Ära sõida nii kiiresti, ma pelgan. Ma pelgasin meie esimest kohtumist. Minu pärast ära pelga, ma saan hakkama. Pelgab lähemale minna. Pelgas õpetajat küsimustega tülitada. Ta näeb halb välja ja pelgab end teistele näidata. Jäi nagu peljates ukse juurde seisma. *Mida ta onu Teodori juures pelgas, seda ta päris selgesti ei teadnud. E. Krusten.
2. midagi ebameeldivaks pidama ning võimaluse korral vältima. Üksijäämist, seltskonda pelgama. Ebameeldivat jutuajamist pelgama. Me ei pelga tööd ega vaeva. Ta vist pelgab pikka reisi ette võtta.
3. midagi halba v. ebameeldivat arvama v. oletama. Pelgan, et loodad asjata. Kõik läkski nii, nagu ema pelgas. *„Mis sa tahtsid mulle ütelda, Milli?” – „Sedasama, mida sa praegu pelgad.” H. Sergo.
4. millegi suhtes tundlik, vastuvõtlik olema; midagi mitte taluma. Öölinnud pelgavad päevavalgust. Sääsed pelgavad suitsu. *„Lähme kambrisse või?” – „Kui on seesugune asi, et pelgab päeva ja taevast...” A. Mälk.

püksid sõeluvad ~ jahvatavad ~ teevad püüli, püksid sõeluvad tusti
kellelgi on hirm nahas, keegi kardab väga v. on hirmu täis. Kottpimedas metsas hakkasid poistel püksid püüli sõeluma. Vaenlast pole veel kusagil, aga meestel sõeluvad juba püksid püüli. Ei Julius julge vastu hakata, tal püksid sõeluvad püüli! Kas nüüd jahvatavad püksid hirmu pärast püüli? *Kas on hirm nahas, ah? Kas püksid teevad püüli, ah? O. Luts. *Ammuks see oli, kui püksid teisel Maslaki püssitoru ees tusti sõelusid! O. Jõgi (tlk).

rahustama ‹37›

1. kellegi erutust, ärevust, hirmu vms. vaigistama, kedagi (v. midagi) rahuliku(ma)ks tegema. Ema püüdis nutvat last rahustada, äiutades ta unele. Ta on endast väljas, katsu teda kuidagi rahustada. Püüdis õnnetusest vapustatud vanemaid rahustada. Tülitsejaid ei ole kerge rahustada. Õpetaja katsub sumisevat klassi rahustada. Nurisejaid rahustati lubadustega. Rahustab end teadmisega, et töö saab varsti valmis. „Kõik läheb hästi, usu,” rahustati mind. Peremees tuli uksele koeri rahustama. Arvatakse, et närve saab rahustada suitsetamisega, kohviga, alkoholiga. Kerge ei ole (oma) südant, südametunnistust rahustada. Suits, alkohol rahustas veidi. Lohutussõnad rahustasid. Arsti ilme ja toon rahustasid haiget. See jutt ei rahusta küll kedagi. Mere vaikne kohin rahustas ja uinutas. Haigele tehti rahustav süst. Broom ja palderjan on rahustavad ained. Arstimi rahustav toime. Nahahaiguse raviks kasutati ka rahustavaid 'kergendavaid, leevendavaid' mähiseid. *.. ta laskis Karini rääkida ja nutta, arutada ja targutada, sest see rahustas teda kõige paremini. A. H. Tammsaare.
2. kõnek tõrkumist, vastuhakku vägivaldselt maha suruma, selliselt korda jalule seadma. Karistussalgad rahustasid linna ja maad, töölisi ja talupoegi. Pärast Jüriöö ülestõusu rahustati Põhja-Eestit tule ja mõõgaga.

südamealust külmaks ~ õõnsaks võtma, südamealune läheb külmaks ~ õõnsaks
hirmu peale ajama, kartma panema; hirm tuleb peale, hakkab kartma. Kohutav vaatepilt võttis meestel südamealuse külmaks. Nii ähvardav jutt, et südamealune läheb külmaks.

südame|värin
(hirmu, ärevuse, erutuse, harduse jms. tundetoonide kohta). Vangid ootasid südamevärinaga oma saatust. Poiss piilus südamevärinaga isa poole: mis see ütleb! Südamevärinaga, südamevärinal kuulati uusi teateid. Neile hirmsatele sündmustele ei saa südamevärinata mõelda.

süda langeb ~ kukub ~ vajub saapasäärde (~ saapa säärde), süda (on) saapasääres (~ saapa sääres)
keegi läheb hirmu täis, hakkab kartma, kellegi julgus saab otsa; keegi on hirmul, kardab. Sõjaväe lähenemisel langes mõnelgi kangel mässumehel süda saapasäärde. Halbadest eelaimdustest vajub poisil süda saapasäärde. Õhtul pimedas oli küll vahel süda saapasääres. Ära hiili midagi minema, kas juba süda saapasääres? *Kui olin küsimused läbi lugenud, kukkus süda mul saapasäärde. E. Vilde.

südame alt külmaks ~ õõnsaks võtma, südame alt külmaks ~ õõnsaks minema ~ tõmbuma
hirmu peale ajama, kartma panema; hirmu tundma, kartma hakkama. Oli kohutav äike, eriti võigas vaatepilt, päris südame alt võttis külmaks. See ähvardus võttis südame alt üsna õõnsaks. Südame alt läheb külmaks, kui näed teda katusel ronimas. *Benital võttis südame alt külmaks. Ta aimas halba. A. Beekman. *„Tohoo!” hüüatas reporter lõbusalt, aga Taavetil tõmbus südame alt külmaks. T. Vint.

südant kurku tõstma, süda (on) kurgus, süda tõuseb kurku
väga kohutama, hirmu peale ajama; hirm tuleb peale; on väga hirmul v. ärevil. Jutud kontrollimisest tõstavad poistel vägisi südame kurku. Ohtlikust kohast möödumisel tõuseb tahtmatult süda kurku. Roomati kahuritule all, süda kurgus. Süda kurgus, jälgitakse sündmuste käiku.

terroriseerima ‹42›

1. terrorit rakendama; äärmuslike survevahenditega hirmutama, hirmuvalitsuse all hoidma. Sõjaväevõimud terroriseerivad okupeeritud alade elanikke. Vallutajad terroriseerisid rahvast igal viisil.
2. pidevalt kiusates v. ähvardades kedagi psüühilise pinge v. hirmu all hoidma; psüühilist pinget tekitades kellegi üle võimutsema. Suuremad poisid terroriseerisid väiksemaid. Psühhopaat terroriseeris väikelinna elanikke. Mõni konfliktne töötaja terroriseerib tervet kollektiivi. Naine terroriseerib meest pideva halvustamisega. Selles peres terroriseerib 'türanniseerib' laps vanemaid.

türanniseerima ‹42›
kedagi türannina valitsema v. kohtlema, kellegi üle võimutsema, kedagi hirmu all hoidma. Feodaal türanniseeris oma alamaid. Abikaasa on teda terve elu türanniseerinud. Isa türanniseerib tütart. Kogu ümbruskonda türanniseeriv kamp.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

uu ‹interj›

1. kutsuv hüüe. Uu, kus sa oled? Uu! Uu! Tulge siia, ma leidsin hea seenekoha! *Uu-uu, siin on keegi! Võtke kinni! V. Pant.
2. väljendab vastikust, hirmu vm. ebameeldivat tunnet. Uu, kui kole! *.. missugused käed tal olid! Uu-uu! Suured punased käpad – hirmus! B. Alver.
3. ulgumist v. undamist imiteeriv häälitsus. Unine laps nuttis muudkui uu ja uu. Linnast kostis järsku vabrikuvile: uu-uu! *Uu, uu, uu – undab rehepeksumasin nüüd päris ligidal .. I. Saks (tlk).

veri ‹vere, verd 13› ‹s›

1. inimese ja loomade veresoontes ringlev hrl. punane kehavedelik. Inimese, lehma, kala veri. Hapnikurikas veri. Kunstlik veri. Täiskasvanud inimesel on verd 5-6 liitrit. Vere puna- ja valgelibled. Vere suhkrusisaldus. Veri hüübib kiiresti. Konjak pani vere käima, soontes surisema. Mudis sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Käis verekeskuses verd andmas. Haigele kanti üle verd. Haigel lasti verd 'lasti aadrit'. Sääsed, parmud imevad verd. Patsient köhib verd. Ninast, nina jookseb verd. Haavast purskab, voolab, niriseb, immitseb verd. Kannatanu kaotas palju verd. Kukkus, ja kohe veri väljas, taga. Igaüks ei kannata verd näha. Haavatu võib verest tühjaks, kuivaks joosta. Side on verega koos. Riietel oli paakunud verd. Lastud hunt lamas oma veres. Mehed tirisid võrke, nii et veri küünte all. Tõusev päike oli nagu verre kastetud. Kristuse ihu ja veri (armulaualeiva ja -veini kohta). *Kes pääsukese surnuks lõi, selle lehm hakkas verd lüpsma. R. Soar. *Elutoa ukse avab Lion. Täies elusuuruses. Lihast ja verest. V. Luik. | piltl. Püüdis uue novelli kondikavale liha ja verd juurde mõelda. || (seoses mingisse kehaosasse tulvamisega; näopuna muutumisele, punastamisele v. kahvatumisele osutavates väljendites). Veri kohiseb kõrvus, taob meelekohtades. Veri valgub, tõuseb näkku. Tundsin, kuidas veri pähe lõi. Minestanul kadus veri näost. Verd täis valgunud silmad, silmavalged. || ‹allatiivis ja adessiivis› (seisundit väljendavana:) veriseks, veritsema; verine, veritsemas. Hobuse turi oli sadula all verele hõõrdunud. King on kanna verele hõõrunud. Kratsis kogu keha verele. Hammustas huule verele. Verele näritud huuled. Suurest sõudmisest on peopesad verel. || sea vm. looma vastav vedelik toiduainena. Loomade verest valmistatakse käkke ja leiba. Verd on ammust aega lisatud tanguvorsti sisule. || piltl miski, mis on (värvuselt, helgilt) selle vedeliku sarnane. Päike loojus pilvede verre. *Siis asendus roheline valgus äkki punasega ja rööpad kattusid helkiva verega. V. Gross.
▷ Liitsõnad: inim|veri, doonori|veri, konserv|veri, tehisveri.
2. (kasut. tapmisele, haavamisele, vägivaldsele surmale osutavates (piltlikes) väljendites). Vägivald ja veri käisid okupantide kannul. Rahva veri ei voolanud asjata. Süütute veri nõuab kättemaksu. Keset lahingute tuld ja verd saadi sõpradeks. Vaenlaste rünnak varises verre. Lahinguväli ujus veres. Ülestõus uputati verre 'suruti veriselt maha'. Vereni kokkupõrge siiski ei läinud. Vabaduse eest tuli maksta verega. Iseseisvus saavutati rahva vere hinnaga. Tema ise oma käsi verega ei määri, tapatöö teevad tema eest ära teised. Veri vere eest! (tapmisele tapmisega vastamise kohta). Veri nõuab vere hinda. *Verd, vägivalda, toorust hõõguvad lehtede veerud. Mõte sõjast luurab kui painaja .. F. Tuglas. *Katsume, kumb kummal vere laseb! ... Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare.
3. piltl (kasut. loomulaadile, temperamendile, emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ara verega inimene. Tüdruk on nõrga, vedela verega, ehmub kergesti. Keevalise, rahutu verega nooruk. Kuuma, tulise verega lõunamaalased. Verelt on ta rahulik ja tasakaalukas. Äge veri võtab kergesti tuld. Tühinegi märkus ajas mehel koledasti vere pähe (ärritumise, vihastumise, ägestumise kohta). Noor veri ihkab tegevust. Noortel on rahutu veri. Kevad teeb vere rahutuks. Tal on rahutus veres. Tüdrukus on midagi, mis poiste vere kihama paneb. Veri mässab elulustist. Abiellu sellega, kelle poole veri rohkem tõmbab, kisub. Kõhedus puges verre. Õudne karjatus pani vere soontes tarretama, tarduma 'põhjustas suurt hirmu, õudu'. Veri tardub soontes, kui sellist vaatepilti näed. Pimedusest kostva imeliku heli peale lõi valvuril veri värisema 'tuli valvuril suur hirm peale'. Vaga veri ei värise. Noor veri, noor tahtmine. || (harjumustele v. kalduvustele osutavates väljendites ja tarindites). Kord on tal juba lapsena verre istutatud. Luuletamine, muusika, töö, jonn on tal veres 'talle igiomane'. Huvi kunsti vastu püsis tal veel vanuigigi veres. Poisis on seikleja verd. Vennal tundub ärimehe verd olevat. *Aga Kai polnud seda verd [= sorti, liiki] naisterahvas, et ta kaua oleks saanud väravale najatuda. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: kala|veri, orjaveri; südameveri.
4. piltl (kasut. sünnipärale, rassilisele kuuluvusele, sugulusele, suguvõsale osutavates väljendites). Oma, võõras veri. Eesti, saksa verd helilooja. Ema poolt on temas rootsi verd. Tal näikse olevat saarlase, hiidlase verd. Tema soontes voolab ka piisake mustlase verd. Suurte sõdade ajal segunevad paljud vered. Segatud, segamata veri. Noormees on kuninglikku verd. Sinine veri 'aadlipäritolu, siniveri'. Tumedat, tõmmut verd 'tumedavereline' mees. Heledat, valget verd 'heledavereline' rahvas. Poiss on isaga ühte verd 'sarnane'. Veri seob kirjanikku tema rahvaga. Kui see laps oleks meile vere poolest sugulane, siis võiks ta ju kasulapseks võtta. Oleme üks suguvõsa, üks veri. Loss oli inimpõlvi sama vere valduses. Sellest verest jäi järele, maha ainuke poeg. Minu verel pole järeltulijat. Sugulusabielude tõttu rikutud veri. Veri on paksem kui vesi. Veri hoiab vere poole. *Siin on nüüd see laps – kas pole seegi Anna veri? K. Ristikivi. *Kas peab tema .. olema see viimane vilets, kelle verest talule õiget pärijat ei tule? R. Sirge.
▷ Liitsõnad: siniveri.

verest välja ~ verest ära lööma ~ viima, verest ära kukkuma ~ langema; verest väljas ~ ära (olema), verest välja ~ ära minema
heidutama, araks tegema, hirmu täis ajama; heituma, ehmuma, araks lööma, hirmu täis minema; heitunud, hirmu täis (olema). Mis asi sind nii hullusti verest välja lõi? Nägime vaatepilti, mis meid verest hoopis ära lõi. Kõva kärgatus viis poisid verest välja. Peaasi, et sa kaamera ees verest välja ei lähe. Ülemustega rääkides lähen ma alati verest ära. Suurtükitule all kukkusid mehed verest ära. Poiss lõi verest välja ja tegi putket. Sa juba ette verest väljas, kõik võib ju veel hästi lõppeda.

võit ‹võidu 21› ‹s›

1. vastas(t)e vastupanu murdmine, vastas(t)e alistamine.; ant. kaotus (2. täh.). a. (sõjas, võitluses). Eesti maleva võit sissetungijate üle. Olulise võidu rootslaste üle saavutasid saarlased 1220. a. Julge vastuhakk oli toonud talle võidu. Armee sai ühe võidu teise järel, sammus võidult võidule. Kaklus lõppes Atsi võiduga. Pyrrhose võit 'eriti suurte kaotuste hinnaga saavutatud võit'. Julge päralt on võit. Julge pealehakkamine on pool võitu. b. (spordis, võistluses, konkurentsis). Võit korvpallis, tennises, kabes. Mullune meister on oma võidus kindel. Pretendent realiseeris oma paremuse 56. käigul võiduks (males). Uus partei sai valimistel hiilgava võidu. Kohtuprotsess lõppes tööandja võiduga. Rasket peamurdmist kroonis lõpuks võit. Järjekordset leiutist peeti inimese võiduks looduse üle. Jaanipäeval pühitsetakse valguse võitu pimeduse üle. Küll ükskord õiglus võidule pääseb! Sai hirmust võitu 'võitis hirmu, sai hirmust jagu'. Ei suutnud kiusatusest võitu saada. *Teel ta kuivatab pisarad ja saab võidu nutust. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: ala|võit, esikoha|võit, etapi|võit, kaksik|võit, kolmik|võit, kuldmedali|võit, kulla|võit, loobumis|võit, medali|võit, meeskonna|võit, naiskonna|võit, olümpia|võit, punkti|võit, selja|võit, suur|võit, turniiri|võit, üld|võit, üllatusvõit.
2. suur saavutus, edu, õnnestumine. Loominguline võit. Kosmonautika võidud. *Te tahate mind ainult suudelda, et oleks üks võit naiste juures rohkem. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: töö|võit, üllatusvõit.
3. (raha, eseme vm.) võitmine lotomängus. Võitude loosimine.
▷ Liitsõnad: loterii|võit, pea|võit, suurvõit.
4. kasu; sääst, kokkuhoid. Talitee annab vooridele kenakesti võitu, sest pole vaja sõita ringiga ümber järve. Viiesendine vahe bensiiniliitri hinnas tähendab 40-liitrise paagi puhul vaid kahekroonist võitu.
▷ Liitsõnad: aja|võit, topeltvõit.

värisema ‹37›

1. (inimese v. looma keha v. kehaosade puhul:) tahtmatult kiiresti ja väikese amplituudiga siia-sinna võnkeid tegema. Vinge tuul pani matuselised kõigest kehast, üle kogu keha värisema. Värisesime külmast, külma pärast, külma käes. Laps väriseb palavikus(t). Pingutuse järel värisesid mehe õlad veel hulk aega. Haige ajas end põlvede värisedes jalule. Taadi käed värisevad vanadusest. Liikmed nõrkusest värisemas. Hobuse sapsud värisesid kiirest traavist. *Laur värises naerust ja koer värises sabaliputamisest. V. Panso. || (ärevusest, hirmust vm. tugevast tundest tingituna). Suur erutus pani kogu keha värisema. Värises surmahirmus(t), hirmu pärast. Võib väriseda rõõmust, pahameelest, õudusest. Poisi lõug lõi ehmatusest värisema. Huuled hakkavad vihast värisema. Tulekahju nägemine võttis jalad all värisema. Sosistas midagi ärevusest värisevate huultega.
2. piltl tugevasti kartma, hirmu tundma; muretsema. Teoori värises oma isanda ees. Napoleoni ees värisenud kogu Euroopa. Kes väriseb või kardab, jäägu koju. Arg mees väriseb oma naha pärast. Ei maksa kogu aeg homse pärast väriseda. Läksin eksamile väriseva südamega, südame värisedes. Vaga veri ei värise. *Aga mees on ju nagu tallesaba, hakkab isegi härra nime kuuldes värisema. H. Sergo.
3. (esemete v. nähtuste kohta:) vappuma, vibreerima. Rongi lähenedes hakkas maapind värisema. Soine maakamar värises sõdurite jalge all. Kärgatus pani maja värisema. Tsehhi põrand väriseb masinate töö rütmis. Virutab ukse mürtsuga kinni, nii et seinad värisevad. Laevakere lõi mootorimürinast värisema. Õhk väriseb mürsuplahvatustest. Klirisedes värisevad aknad. Haavalehed värisesid tasa. Õngekork hakkas värisema. Lusikas väriseb vanaema käes. Tarretis värises isuäratavalt. Tähed värisevad otsekui kangest pakasest. Jälgis kompassi värisevat magnetnõela. Vahib arvuti värisevale ekraanile. Lugesin öölambi väriseval valgusel. Vanadusest värisev hääl.

õuduma ‹37›
hrv hirmu tundma, kohkuma. *Kes siis on ohver, kui mitte see, kes veel naeratades loodab ega õudu ega sule silmi selle ees, mis teda ootab? N. Baturin.