[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

airaan ‹-i 21› ‹s›
lehma-, kitse-, lamba-, hobuse- v. kaamelipiima kääritamisel saadav hapupiimajook (Kesk-Aasias, Krimmis, Kaukaasias, Siberis)

allüür ‹-i 21› ‹s›

1. hobuse liikumisviis (samm, traav, galopp, küliskäik)
2. ‹pl.› (ebatavaline) käitumisviis. Boheemlike allüüridega daam.

džigiteerima ‹42›
kiirel ratsutamisel hobuse juhtimise ja relva käsitsemise osavust näitama

higi|sõba
sadula v. sedelga alumine vildist osa hobuse selja kaitseks

hiir ‹-u 21›

1. ‹adj› hiirekarva hall, hiirjas (peamiselt hobuse kohta). *Toomas Togu see kündis kesamaad / isalt päritud hiiru ruunaga. Jak. Tamm.
2. ‹s› hiirekarva hobune. *Hiirud teda [= ämmamoori] viivad, kõrvid käivad .. G. Suits.

hiirjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
hiirhall, hiirekarva (peamiselt hobuse kohta). Hiirjas ratsu. Mehe hiirjad kulmupuhmad.

hiirukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› hiirjas, hiirhall (hrl. hobuse kohta). *Kuid nende eneste ja naabri hobuse vahel seisis pisitilluke hiirukas varss. F. Tuglas.
2. ‹s› hiirjas hobune

hirnuma ‹42›

1. (hobuse tavalise häälitsemise kohta). Varss, sälg hirnub koplis. Hobu hirnub kaeru. Hirnuv ratsu.
2. piltl hrl hlv (suure häälega naermise kohta). Mehed hirnusid täiest kõrist naerda. Mis sa hirnud! Üks naerab ja teised hirnuvad kaasa. Peeter hirnus oma rämedat naeru. Hirnuv naer. *Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas. A. H. Tammsaare.

hobu|jõud

1. hobus(t)e jõud. Masinad pandi käima hobujõul.
2. mittesüsteemne võimsusühik 735,5 vatti (W), USA-s ja Suurbritannias 746,5 vatti (W) (tähis hj). Mootori võimsus oli kümme hobujõudu.

hobu|masin
hobuse jõul töötav masin

hobu|päev
hobuse tööpäev arvestusühikuna

hobuse|jõhv
hobuse sabast v. lakast saadav jõhv. Hobusejõhvist põrandahari.

hobuse|pabul
‹hrl. pl.› hobuse väljaheide

hobuse|pass
hobuse omanikule antud dokument, millele olid märgitud hobuse tunnused

hobuse|poiss
hobus(t)e eest hoolitsev teener; hobuseajaja, hobusejuht

hobuse|päev
hobuse ja sellega töötava inimese tööpäev. Mõisale oli tegemata üle saja hobusepäeva ja kakssada jalapäeva.

hobuse|riistad pl
hobuse etterakendamiseks vajalikud riistad, hobuserakmed. Rangid, sedelgas jm. hobuseriistad.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

ii-ha-ha ‹interj›
(hobuse hirnumise jäljendus). *Nõõ! Las käia! Ii-ha-ha! / Sõidu teeme pika / Tartusse ja Tallinna.. E. Enno.

jalastama ‹37›
sõj jalgsi tegutsemiseks hobuse seljast, soomustransportöörilt v. lahingumasinalt maha tulla laskma. Vahtmeister jalastas kasakad. *Trahh, trahh! astusid jalastatud tragunid nagu üks mees. E. Kippel.

jalastuma ‹37›
sõj jalgsi tegutsemiseks hobuse seljast, soomustransportöörilt v. lahingumasinalt maha tulema. Kasakad jalastusid.

juht|nahk
taimpargiga pargitud rasvatatud (ja hrl. mustaks värvitud) sarvlooma-, hobuse- v. seanahk jalatsiteks ja sadulsepatoodeteks. Tugevad juhtnahast, juhtnahka saapad.

jõhv ‹-i 21› ‹s›
(hobuse, eesli) pikk jäme ja tugev laka- v. sabakarv. Sabas olid mustade seas mõned valged jõhvid. Lind lendas pesa poole, jõhv noka vahel. Juuksed olid karedad ja jämedad nagu jõhvid. || ‹hrl. sg.› (kogumõistena, materjali nimetusena). Töökoda ostab jõhvi. Vanasti tehti pillikeeled jõhvist. Jõhv on väärt polstrimaterjal. Jõhvi(de)st pintsel, hari. *Metsavahi Jüri hobuseid ei varastanud. Aga kõrtsi ees lõikas ta nende sabadelt jõhvi.. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: hobuse|jõhv, laka|jõhv, madratsi|jõhv, sabajõhv.

jää|rauad pl

1. etn saabaste alla kinnitatavad teravate haakidega rauad, mis väldivad libisemist jääl. *Oli jää läbipaistev, siis sidus ta alla teravate haakidega jäärauad ja piilus väledaid kalu järves. J. Mändmets. || hobuse talverauad. *..laskis hobuste esikapjadelt vanad rauad maha võtta ning uued teravanäsalised jäärauad alla lüüa. J. Kross.
2. van uisk. *Minu nooruspäevil tehti meelsasti vastlasõitu ka jääraudadega ehk uiskudega siledal jääl. K. Põldmaa.

kabja|löök
hobuse jalaaste. *Aga kabjalöökidest müdiseb maa, / haabu väristab vankrite põrin. J. Smuul. || kabjahoop. *Juba olid ta [= täku] kabjalöögid vankri esilaua purustanud. E. Vilde.

kaera|torp
hobuse peakott kaertega. Hobusele seoti kaeratorp pähe.

kammits ‹-a 2› ‹s›

1. hobuse, harvemini mõne muu looma esijalgade ümber seotav köidik liikumisvabaduse piiramiseks, näit. karjatamisel. Hobune pandi kammitsasse. Hobune on kammitsas. Hobuse jalad seoti kammitsasse. Hobune on end kammitsast lahti kiskunud. Kuidagi ei suuda edasi minna: nagu kammits oleks jalus. || (üldisemalt:) kütke, köidik. *Ta tundis oma käte ja jalgade ümber kammitsaid – ahelate kõlin tungis talle kõrvu. E. Vilde.
2. miski (v. keegi), mis mõjub köidikuna; millegi mõju takistava v. piirava tegurina. Kardan, et muutun sulle kammitsaks. Ta on üle väikekodanliku moraali kammitsaist. Igandite, ebausu, traditsioonide kammitsas olema. Ta pole vabanenud eelarvamuste, vananenud arusaamade kammitsa(i)st. Alkohol päästis peagi keelepaelad kammitsast. Viibib üha oma mõtete, kunagise oletuse kammitsas. *.. pärisorjus ja äärmine vaesus olid tugevateks kammitsateks eesti talurahvakultuuri arengule .. K. Tihase.

kannus ‹-e 4› ‹s›

1. ratsaniku saapakontsa külge käiv metallese hobuse ergutamiseks. Kannustega saapad. Kannuste tärin, kõrin, kõlin. Sammus kannuseid täristades. Ratsanik vajutas, lõi, surus kannused hobusele kubemeisse. Andis hobusele kannuseid, sundides selle traavile.
2. zool küüniselaadne terav moodustis kuke v. mõne muu kanaliste isaslinnu, harvemini ka mõnede imetajate jäsemel. Kuke kannused. Kukk lõi koera kannustega. Käsitiivaliste kannused.
3. bot õiekrooni v. -tupe piklik (õõnes) väljakasve mõningatel taimedel. Kurekellal, käokannusel, kukekannusel on kannusega õied.
4. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes taimenimetuses
▷ Liitsõnad: kuke|kannus, käo|kannus, lõokannus.

kentaur ‹-i 21› ‹s›
müt inimese ülakeha ja hobuse kere ning jalgadega olend kreeka mütoloogias

klepper ‹-i, -it 2› ‹s›
omaaegne Eesti hobuse nimetus

kooli|sõit
sport
1. ratsaspordi ala, kus hinnatakse hobuse ja ratsaniku koostegutsemist, allüüride puhtust ning liikumise sujuvust ja kergust. Meie ratsasportlased said koolisõidus kolmanda koha.
2. kohustusliku kava kohta kasutatav nimetus iluuisutamises

korskama ‹korsata 48›
(hrl. hobuse kohta:) norskamist meenutavat häält tegema. Hobune ehmus ja hakkas korskama. Täkk ajas end tigedalt korsates tagajalgadele. Korskav põdrapull. | piltl. Näost tulipunane mees korskas meelepaha pärast.

kumõss ‹-i 21› ‹s›
hobuse-, harvemini lehma- v. kaamelipiimast kääritatud (Kesk-Aasia rahvaste) jook. Hapu, kihisev kumõss. Kirgiisid, kasahhid joovad kumõssi.

kusik ‹-u 2›

1. ‹s› allakusija
2. ‹adj› murd (hobuse kohta:) peru ja kergesti kust pilduv. *Ja kus pritsib [auto] aitähi asemel head ja paremat vastu silmi, just nagu kusik mära. K. Saaber.

kõhr ‹-u 21› ‹s›
murd hobuse turi. *Nad olid näinud teda varemaltki kihutamas öhe, hall ja küürutõmbunud, otsekui limukas tihedalt vastu hobuse kõhru. K. Rumor.

kõrb ‹kõrvi 21›

1. ‹adj› punakaspruun (hrl. hobuse kohta). Kõrb hobune, mära, täkk, traavel, varss. Hobune oli värvuselt roostekarva kõrb. *Eemal puu oksal imestas mind kõrb orav. J. Mändmets.
2. ‹s› punakaspruun hobune musta laka ja musta sabaga. Pane noor kõrb vankri ette! Viimaks olid kõrvid rakkes. Ajas kõrvi kiiremale sõidule.

laka|jõhv
(hobuse lakas). Saba- ja lakajõhvid.

lakk1 ‹laka 23› ‹s›

1. jõhvid vm. pikemad karmimad karvad hobuse (ja mõnede teiste loomade) kaelaharjal. Lühike, lõigatud, pöetud lakk. Pika rippuva lakaga hobune. Hobused kappasid lakkade lehvides mööda. Sügab hobust laka alt. Kohendab range, tõmbab laka rangide alt välja. Lõvi möiratas ning raputas lakka. Poisike hoidis ratsa sõites hobuse lakast kinni. || (juuste v. tuka kohta). Punaka lehviva lakaga tüdruk. *.. kammi neid neetuid [= juukseid] nüüd lahedaks! Noorena kelkisin oma lakaga, nüüd sajatan! B. Alver (tlk). *Dagil oli lühikeste juuste lisaks veel lakk otsa ees .. R. Roht. || (muu rippuva moodustise kohta). Hallhaigru pugualal on pikematest sulgedest lakk. Vahuse lakaga lained. *Siis kannab [piibelehe] õisikuraag juba punastest marjadest lakka. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: lina|lakk, lõvilakk.
2. kõnek (tasku)klapp; (mütsi)sirm. Rinnatasku lakk. Lakaga ranits, käekott. Poisikestel olid vanasti lakaga püksid. Lakaga müts peas. Tanu saba ehk lakk. *Neiu nägi ainult veel ühe paberraha saba ümbriku laka alla kaduvat. E. Vilde.
3. vähi liikuv tagakeha. Vähi sõrgade ja laka maitsev liha.

laudjas1 ‹-ja, -jat 2› ‹s›
looma, eriti hobuse ristluupealne. Patsutab hobust laudjale. Laia laudjaga mära. *Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail .. H. Lepik (tlk).

look ‹looga 22› ‹s›

1. U-kujuliselt kõveraks painutatud puu, mille külge hobuse rakendamisel kinnitatakse rangiroomade abil aisad. Ümmargune, lame, kõrge, madal look. Hobune aiste vahele, rangid kaela, look peale ja rangirinnus kinni. Tegi rangirinnuse lahti ja võttis looga maha. Loogaga, loogata rakend. Look painutati, tehti loogapajust, toomingast, saarest. Küll loom veab, kui look peab.
▷ Liitsõnad: sõidu|look, veolook.
2. (mingi lookja moodustise kohta). Oja, jõgi, metsarada, külavahetee teeb looki ja käänakuid. *.. tumesinisel pilvetaustal sädeleb suur värviline look – vikerkaar. K. Põldmaa.

lõhkuma ‹lõhun 42›

1. lõhki v. tükkideks lööma, ajama jne.; katki tegema, purustama. Puid lõhkuma. Pliidipuud lõhu peenemad. Palk lõhuti kiilude abil lõhandikeks. Kaevu ümbert tuli kangiga jääd lõhkuda. Kive, müüri lõhkuma. Linnupesi ei tohi lõhkuda. Kui tülli lähevad, siis lõhuvad mööblit ja toidunõusid. Poiss lõhkus talve jooksul kahed suusad. Ei hakka ma rallisõiduga oma autot lõhkuma. Tuul lõhub katust. Kivine põld lõhub masinaid. Metsatöö lõhub jalatseid ja rõivaid. Puujuured olid lõhkunud kõnnitee asfaltkatte auklikuks. Lõhun ukse maha! Ole ettevaatlik, lõhud veel vaasi ära! Rattarööbastest lõhutud muru. Tööst veriseks lõhutud käed. Päeva lõhud, aasta parandad. *Leib oli kõva kui jääkamakas, lõhu või kirvega. L. Promet.
2. piltl hävitama, kahjustama. Perekonda lõhkuma. Ebaedu lõhub eneseusaldust. Selline elu lõhub närve. Veduriviled lõhkusid öist vaikust. Tervikut, stiilipuhtust lõhkuv detail. *Tervist lõhub see alaline viinapruukimine. H. Kiik.
3. midagi energiliselt, intensiivselt tegema (hrl. kiirete jõuliste liigutustega). a. peksma, lööma, kolkima. Kargab kallale, lõhub teise läbi, lõhub teisel kere kuumaks. Lõhub piitsaga hobust. Kange vihtleja, lõhub, nii et vihalehed lendavad. b. vehkima, lööma, taguma. Rabeleb, lõhub käte ja jalgadega. Laps lõhub teki pealt ära. Hani lõhub tiibadega, tahab lendu tõusta. Lehm ei lase lüpsta, lõhub jalaga. Lõhub sääski peletades sabaga. Hobune lõhub tagant üles. *Üks [ratsanik] lõhkus nagu hull mõõgaga, aga teha ta meile midagi ei saanud. A. Kitzberg. c. kõvasti koputama, taguma, kolkima. Lõhub ukse, värava taga, nõuab sisselaskmist. *Teenija lõhkus ukse pihta. „Härra! Härra, sõidule jääte hiljaks!” E. Oja. d. (hrl. südame kohta:) pekslema, taguma. Süda lõhub ja pea on uimane. Külmavärinad käivad ja pulss lõhub. Meelekohtades lõhub nagu haamriga. e. tormama, kihutama. *Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. F. R. Kreutzwald. *Las ma lõhun veel mööda maailma ringi, kuni saab tahtmine kord täis. K. A. Hindrey. f. (hobuse kohta:) ette rakendatuna juhtimisele allumatult galoppima. Hobune kardab autot, võib lõhkuma hakata. Täkk läks, pistis, pani lõhkuma. g. rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust. Lõhub tööd teha, töötada. Suvel lõhkusin niita, kraavi kaevata. Lõhub tantsida, tantsu. Koer lõhub haukuda. Orkester lõhub mängida. Lõhub, paugub köhida. Lõhuvad kaarte mängida. Pea lõhub valutada. Vanainimese kondid lõhuvad kurja ilmaga valutada.

must ‹-a 22›

1. ‹adj› nõe, tõrva värvi; tume, tõmmu. Must värv, värvus. Must kui tõrv, süsi, nõgi, värskelt küntud muld. Must riie, mantel, ülikond, kleit, pluus, lips, barett. Mustad kingad, saapad, kindad. Mustast graniidist plaat. Värav värviti mustaks. Mustast eebenipuidust laegas. Mustas nahkköites raamat. Mustas raamis leinakuulutus. Sinkjalt must habe, mustad juuksed, kulmud, vuntsid. Ta on mustade silmadega. Mustad malendid. Must lehm, hobune. Must kingakreem. Mustade marjadega taim. Must kalamari. Taevasse tõusid mustad pilved. Magamatusest mustad rõngad ümber silmade. Lapsed päikesest lausa mustaks põlenud. Süda hakkas puperdama ja silmade ees läks, lõi mustaks. Must nagu korstnapühkija. Mustad mungad 'dominiiklased'. Must 'piima v. kooreta' kohv. Must leib 'rukkileib'. Must 'suitsuga' püssirohi. Mustad metallid 'mustmetallid'. Must kuld 'nafta'. Mustad 'tumeda lööbega' rõuged. Must surm 'katk'. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. Must kast 'lennukil lennu kõiki üksikasju salvestav automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. || valgustuseta, seetõttu tume, pime. Must sünge sügisöö. Kuuvalguseta must öö. Ilm läks korraga mustaks. *.. ja kadus otskambri ukse musta ruutu. A. Mälk. || (hrl. maapinna kohta:) lumeta. Öeldakse, et kui on mustad jõulud, siis tulevad valged lihavõtted. Tänavu oli märtsis maa juba must. Lumi sulab – katused, lõunapoolsed nõlvakud juba mustad. || tume, tumedanahaline. Aafrikast veeti Ameerikasse musti orje. Rantšos töötas ka mitu musta perekonda. Aafrikat nimetatakse mustaks 'tumedanahaliste' mandriks. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Sanglepp ehk must lepp. Must sõstar. Must aroonia, leeder, pappel, rõigas. Must maavits, seahernes, vägihein, kurelääts. Must pilvik, riisikas. Must pipar. Must mamba. Must meriahven, haug. Punased ja mustad sipelgad.
▷ Liitsõnad: hallikas|must, kollakas|must, pruunikas|must, punakas|must, rohekas|must, sinakas|must, sini|must, sinkjasmust; eeben|must, kaaren|must, läikiv|must, nõgi|must, pigi|must, ronk|must, samet|must, sitik|must, sügav|must, sünk|must, süsi|must, tint|must, tont|must, tõrv|must, tökat|must, öömust; lambamust.
2. ‹adj› ebapuhas. a. määrdunud, millegagi koos; pesemata, koristamata, kasimata. Su nägu, kael on must. Käed said mustaks. Ära tule mustade jalgadega, kingadega tuppa. Keha on tolmust ja higist must. Määrdunud mustad sokid, taskurätid. Kohvris oli must pesu. Sa ka otsisid kõige mustema käteräti välja! Mustad (toidu)nõud, tassid, taldrikud. Põrand on mustaks tallatud. Toad koristamata, kogu korter must ning räpane. Mustad küünealused. Vii must vesi 'solgi- v. pesuvesi' välja! *.. lapsed mustad kui sead. Pöörlevad õue peal pori sees .. M. Metsanurk. b. (kasimatu ja) puhtusest mittehooliv, puhtust mittepidav. Tuba kui seapesa – tütarlapsed ei tohi olla nii mustad. Kas see on boheemlaslik või on nad lihtsalt mustad ja kasimatud? c. määriv, määrdunuks tegev. (Söe)kaevuri töö on must ning raske. Kumb on mustem, sõnnikuvedu või rehepeks? Läks linna peenema ameti peale, et mitte musta talutööd teha. d. erilisi oskusi mittenõudev; tuim, vähese loovusega. Ehitustööline ei hakka labidamehe musta tööd tegema. Musta tööd jääb tehastes üha vähemaks. Suured üldistused pole mõeldavad eelneva musta tööta. e. kõlalt ebapuhas. *Vahel polnud lahtilaulmisel head kõlavust, isegi intonatsioon osutus mustaks .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: roppmust.
3. ‹adj› piltl sünge, morn; raske, lootusetu, rõõmutu. Kõik on pahas tujus ja mustas meeleolus. Sa teed mu meele mustaks. Peleta mustad mõtted eemale. Tulevik on must ja tume. Must lehekülg meie rahva ajaloos. See oli mu elu üks mustemaid päevi. Meeleheite mustimad hetked. Sa näed kõike liiga mustades värvides 'süngena, lootusetuna'. Must huumor 'millegi tõsise, süngega naljatlemine'. *.. ainult et viha kõiki asju laskis veelgi mustematena paista. G. Helbemäe. || (negatiivse emotsiooni erakordset tugevust rõhutavana). Must meeleheide, masendus, ahastus, lootusetus, mure, tusk. Must viha, (armu)kadedus, pettumus põletab hinge. Meel tulvil musta sappi.
4. ‹adj› piltl süüga koormatud, häbiväärne, kuritegelik; ebaseaduslik, mitteametlik. Must südametunnistus ei anna rahu. Mustad sepitsused, intriigid, plaanid, teod. Üpris musta minevikuga mees. Mõni ärikas või muidu must tüüp. Mingi mustemast mustem tegelinski. Mustad reaktsioonijõud. Ajab musta äri, hangeldab mustal turul. Mingi must tehing, kombinatsioon, mahhinatsioon. Autojuht armastas musti otsi teha. Must kassa. Tema jäi ausaks, teised pidid tema eest musta töö ära tegema. Musta börsi spekulandid. Altkäemaksud ja muud mustad asjad. Kõik käib kuidagi musti teid ja sahkermahker. Temaga oli mingi must lugu, mingisugune segane afäär. Puhas ankeet, ei mingit musta plekki. *Tead sa ka, et ta oli musta südamega mees, valelik ja varas? A. Mälk. *Parun on teda igal pool mõjuvates kohtades laimanud, ta mustaks määrinud. E. Vilde. || sündsusetu, siivutu. Sõimas, kirus, needis teda kõige mustemate sõnadega. Vannub musta kurja. Kõige mustem sõim.
5. ‹adj› piltl nõidusega, maagiaga, vaimudega, ka põrguväega seotud. Must maagia. Arvati, et nõiad, posijad on mustade jõududega ühenduses. *.. ja nõiad teevad oma musti tegusid öö varju all. F. Tuglas (tlk).
6. ‹s› see, mis v. kes on must. a. mustus. Haavale on musta sisse läinud. Vihm uhub akendelt musta maha. Jalgadega, jalanõudega kantakse musta tuppa. Sa pole temast mitte küünealuse musta võrra halvem. Hing vabanes kõigest mustast. *„Mida te tassite?” – „Näh, mis see's ikka,” ühmas voorimees, „tui must, muud ühti.” J. Kross. b. must värv v. värvus. Lagi värviti mustaga. Kindakirjas oli sinist, punast ja musta. c. must (1. täh.) riietus. Vanematele inimestele meeldib kanda musta. Matuselised olid üleni mustas. Musta riietatud mehed. d. kõnek neeger, mustanahaline (vahel ka mõne muu tumedaverelise inimese, näit. kaukaaslase kohta). Ta pole ehtne must, vaid puertoriikolane. Omal jõul läbi mustade maa. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. e. must (1. täh.) loom (hrl. hobuse kohta). Peremees rakendas musta vankri ette. f. must malend v. nendega mängiv maletaja. Mustadega suurmeister võitis. Musta käik, seis. Partii lõpul jäi must ajahätta.
▷ Liitsõnad: kübara|must, trükimust; kirbu|must, koera|must, küüne|must, linnumust.

naelama ‹naelata 48›

1. hobuse rautamisel naela liiga sügavale lööma. Rautaja on hobust naelanud, hobune lonkab.
2. van naelaga kinnitama. *Mis lahti on lohisend naelame / kõik kinni ta õigele kohale. F. Kuhlbars.

nelja ‹adv›
(näit. hobuse jooksu kohta:) ülejala, kapates, galoppi. Hobune jookseb, sõidab nelja. Ratsu kappab nelja. Ratsutab vaheldumisi traavides ja nelja lastes. Hüppas vankrisse ja ajas, kihutas nelja linna poole.
▷ Liitsõnad: tuhatnelja.

nohutama ‹37›

1. nohus, nohune olema. Mul on köha ja nohutan ka natuke. Pühib oma nohutavat nina. *Nende ninad nohutavad, / nende koonud ohutavad .. J. Kross (tlk).
2. hrv (hobuse kohta:) vaikselt ja madalalt hirnatama. Hobune nohutab, kui peremees heinasületäiega tuleb. *Trepi küljes nohutas mulle vastu Miralda [hobune]. J. Semper.

nonn2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek hobuse väljaheidete kerajas pabul, junn. Korjas tee pealt nonne ja kandis oma aiamaale. *Isa on mõnel korral maast nonni kahmanud ja [hobusele leiva asemel] pakkunud. Nüüd ta [= hobune] umbusaldab .. A. Beekman.

ohi ‹ohja 32› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. hobuse juhtimiseks kasutatav pikem rakmerihm v. -nöör, mille otsad kinnitatakse valjaste v. päitsete külge kahel pool looma suud. Võttis, haaras ohjad kätte ja sõit algas. Peremees ise hoidis ohje. Küüdimees astus vankri kõrval, ohjad peos. Tõmbas ohjad pingule, hoidis ohjad pingul. Tõmbas ohjadest ja hobune jäi seisma. Hobune seoti ohje pidi lasila külge. Ohjad keerdusid ümber vankri ratta, jäid hobusele jalgu. Pidusõidul pandi hobusele kõige ilusamad ohjad peale. Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? (mõistatus merel sõitva laeva kohta).
▷ Liitsõnad: nahk|ohi, nöörohjad.
2. miski oma kujult ja otstarbelt ohje meenutav. Ohjadega juhitav mudellennuk. Pea mähise tegemisel hoiavad sidet paigal sideme ohjad. Istukile tõusmise abistamiseks olid haigevoodi jalutsi küljes ohjad.
3. piltl (juhtpositsioonil olekut, kellegi v. millegi talitsemist, distsiplineerimist märkivates väljendites). Kodus on ohjad alles isa käes. Meie korvpallimeeskond ei andnud kogu mängu jooksul ohje käest. Kuigi päike käib juba kõrgemalt, hoiab talv veel kõvasti ohje peos. Isa oleks pidanud poissi paremini ohjes, ohjas hoidma, pidama. Valitsus tõmbas ohjad pingumale. *.. olid korraldanud ühe päris ohjadeta olengu kahe rootsi naisüliõpilasega. K. Ristikivi. *.. purjus, ilma ohjata talumehed, kes joovad end kõrtsis täis.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: jutu|ohi, peremehe|ohi, perenaise|ohi, talu|ohi, valitsemis|ohi, võimuohjad.

peru2 ‹11› ‹adj›

1. (hobuse kohta:) (kohkumisest) äkitselt jooksma pistev v. tagant üles lööv, kergesti lõhkuma hakkav, juhtimisele mittealluv. See hobune on peru, kardab autot. Üsna peru noor kõrb. Hobune läks peruks ja hakkas lõhkuma. Kutsaril oli tegemist perude hobuste ohjes hoidmisega. Kihutab nagu peru hobune. Kartsime teda nagu peru hobust. *Hull poiss ajas paugutamisega varsa peruks. A. Beekman. | piltl. *.. Arutamme laiskusse suikunud huumor läks peruks metsavahtide krobelistest naljadest. E. Krusten.
2. piltl (inimese kohta:) taltsutamatu, tormakas; tõrges. Peru ja metsik iseloom. Noor inimene, veel liiga peru sellisteks asjaajamisteks. Tüdruk oli nii peru, et ei lasknud end puutudagi. *Miks ei karju sa, ei kisenda, ei sõima? Miks ei lähe sa vahel peruks..? A. Gailit.

perutama ‹37›

1. (hobuse kohta:) peru olema. Perutavad hobused kihutasid pööraselt. Hobune hakkas perutama ja paiskas koorma ümber. Noor täkk kippus, kukkus perutama. Hobune heitis perutades ratsaniku sadulast. Iga sälg perutab, enne kui talle päitsed pähe pannakse. | piltl. Valges vahus perutav jõgi. Paat lõi lainetel perutama. Mõte perutab. Fantaasia lõi perutama. Pööraselt perutama hakanud kujutlus.
2. piltl (inimese kohta:) tormakas, keevaline, pire olema; vastu hakkama, vastu tõrkuma. Ära nüüd peruta, kuula mind ära! Kunagi ei hakanud ta perutama ega vastu punnima, vaid täitis kuulekalt kõik korraldused. Kukkus perutama ja jättis kooli pooleli. Milda oli uhke ja perutav – ikkagi peretütar! *Aga kui inimesele antakse endisest meelepärasem töö, ei ta siis perutama hakka. V. Saar. *Mehel ei kõlba arg olla. Kui kõik mehed niimoodi perutaksid, jääksid sõjad pidamata. A. Beekman.

perutis ‹-e 5› ‹s›
perutaja (hrl. hobuse kohta). Ega ta mõni perutis ole, temaga võib lapsi sõidutada küll.

pillama ‹pillata 48›

1. kogemata v. tahtlikult kukkuda laskma. Pillas kausi, sulepea, võileiva käest. Perenaine pillas kulbi põrandale. Pillasin ehmatusega prillid eest. Kiiruga tõustes pillas käekoti maha. Pillas klaasi, taldriku põrandale puruks. Pillasin endale sousti sülle. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kallas klaasid täis ega pillanud piiskagi maha. Vares pillas leivatüki noka vahelt. Tütarlaps pillas sitsivale koerale lihatüki suhu. Tõusis ja pillas mõned mündid jootrahaks lauale. Helikopter pillas laagri kohal postikoti hange. *Pruunikalt mustavail põllusiiludel liikusid naised ja tüdrukud .. pikkamisi edasi, pillates pooleks lõigatud musti kartuleid värskeisse vagudesse.. E. Vilde. | piltl. Kastanid, kased pillavad koltunud lehti. Õitsvad õunapuud pillavad helbeid. Taevas pillas üksikuid vihmapiisku. || (vähese nutu kohta). Pillas oma endisest kodust rääkides veel nüüdki pisara. Maria ei pillanud oma elukaaslase surma puhul kuigi palju pisaraid.
2. heitma, viskama, paiskama, pilduma. Kõik esemed toas olid laiali ja segi pillatud. *Pärast mööda kaart tagasi tulles pillas ta löeotsaga paksu kaare laiali. J. Mändmets. *Andres tampis viha pärast jalgu vastu maad, lubas Tiiu surnuks lüüa ja terve Kalmu talu laiali pillata. J. Pärn. | piltl. Vastase väeüksus pillati äkkrünnakuga laiali. Sõda purustas paljud perekonnad ja pillas nad mööda ilma laiali. Suvine päike pillas heldelt oma kiiri, soojust ja valgust. Sügis pillab värve helde käega. *Kadakatäks pillab katkendlikke helisid nagu tillukeste klaaskellukeste tilinat. J. Piiper. || ‹hrl. nud-partitsiibis› (laialdasel alal, siin-seal hajali asumise v. asetsemise kohta). See väike rahvarühm on laiali pillatud väga ulatuslikule metsaalale. Püüti eri paikadesse laiali pillatud sõjapõgenikest kaasmaalastega kontakti luua. Endised koolikaaslased on laiali pillatud üle terve maa. *Külavaheteed ühendasid nagu juhuslikult siia-sinna pillatud talusid.. J. Kello. *Inglaste linnaosa on üksikute elamute kaupa laiali pillatud mereranda puude alla. J. Sütiste. || (kiir)pilku kuhugi heitma. Aeg-ajalt pillas ta mu poole hajameelse pilgu. Ta ei pillanud mulle pilkugi.
3. murd sõidu ajal perutama, lõhkuma (hobuse kohta). *Ja ennegi kärsitu, nüüd veel päris meeletuks kohkunud hobune kihutas pillates edasi. M. Raud. *Hauaksemägi, kust alla sõites tuli hobust kõvasti ohjadest hoida, et ta pillama ei hakkaks, on nüüd lauskmaa. J. Semper.
4. korraks, muu jutu sekka v. teiste jutu vahele midagi lausuma, mingit repliiki, vahemärkust poetama. Pillas ka omalt poolt sekka mõne sõna. Mõtlematult pillatud sõna võib palju kurja teha. Koduteel ei pillanud Ants ainsatki sõna. Keegi oli pillanud kirjutise kohta sõna „diletantlik”. Kõrvallauas pillatud lause äratas mu tähelepanu. Kõneluse kestel pillas ta pilkavaid märkusi. Ta on väga kitsi komplimente pillama. Ott ei pillanud ainsatki etteheidet. „Soovin õnne,” pillasin mokaotsast. *Hiljuti pillas üks mu „Werneri” tuttav paradoksi: parimini läheb siis, kui ei lähe kuidagi.. M. Traat.
5. raiskama, laristama, ülemäära kulutama. Meil pole raha pillata. Pillas oma raha tühistele ostudele, igasugustele lõbustustele. Kogu suur varandus läks pojale, kes selle peagi laiali pillas. Ei maksa oma vara sinna-tänna pillata. Lapsed pillavad, mida isa on kogunud. Vanemad korjavad, lapsed pillavad, lapselapsed näevad nälga. *Va ihnuskott ta küll on, aga kui kord pillama hakkab, siis pillab hullupööra. E. Bornhöhe. || piltl (muu kui raha vm. materiaalse väärtuse kohta). Ei tohi pillata oma energiat, vaimset jõudu. Ei maksaks pillata entusiasmi liiga paljude asjade peale. *Pinna pillas elu nagu paljud teisedki näitlejad neil aegadel. V. Panso. *Kaua ma siis sedaviisi ennast pillan ja joodikutega ringi aelen. Tuleb hakata teisiti elama. P. Krusten.

pillutama ‹37›

1. kuhugi pilduma, (laiali) paiskama, (laiali) pillama. Tuhk pillutati põllule. Mürsuplahvatus on maja laiali pillutanud. Torm pillutas paadid laiali. Vastase ootamatu rünnak pillutas meie väesalga laiali. Pärastlõunaks pillutas tuul pilvemassi laiali. Tuul pillutas puudelt lehti maha. Laine pillutab vett vastu illuminaatoreid. Lõke pillutas sädemeid. *Hirnub heledalt ja ähvardab vankrilt pillutada peremehe ja selle perekonna. L. Kibuvits. *.. laeva järsk kalle vasakule pillutab poisi käpuli. A. Kaskneem. | piltl. Sõda pillutas paljud perekonnad laiali. Tilluke rahvakild pillutati mitmesse ilmakaarde. *Oi sa vaene maa, kes sa oma poegi juba poisikestena võõrastele meredele pillutasid.. J. Peegel.
2. korduvalt ühest kohast teise heitma, paiskama, pilduma vms. Torm pillutas paati, laeva. Tuul pillutas jääpanka mööda merd, lehti mööda õue ringi. Lained pillutasid väikest paati nagu pähklikoort. Terve öö olid merehädalised lainete pillutada. Tuulekeerised pillutasid lennukit üles-alla. Tuulehoog pillutab puude latvu ja oksi. Perutav hobune pillutas vankrit ühelt küljelt teisele. *.. või oled nagu heinapeber, mida tuul lusti mööda pillutab kuhu juhtub. H. Kiik. | piltl. Leivateenistus pillutab inimesi ühest kohast teise. Elu, saatus on seda meest kõvasti pillutanud ja väntsutanud. *..liiga kiiresti oli tüdruku sõnadevool temagi mõtteid pillutanud sinna ja tänna. M. Raud. || hüpitama. Võttis lapse kätele ja pillutas teda kõrgele. *Kristjan vibutas kandamit käe otsas, pillutas üles-alla.. R. Janno.
3. kukkuda laskma, pillama, kukutama, poetama. Lennukid pillutasid pomme. Kased pillutavad juba kollaseid lehti. Sanglepp pillutas õietolmu. *Kasteudu aasadele hõbepiisku pillutab.. J. Kärner. || piltl lausuma, ütlema, kuuldavale laskma. *Kui ma ka vahel olin .. mõne teravuse pillutanud, võimu ülevõtmiseni ma ei jõudnud. R. Sirge.
4. perutama, lõhkuma, pillama (hobuse kohta). *Vaata siis, Juhan, ilusasti ette, et hobune pillutama ei hakka! Chr. Rutoff.

plaan|vanker
suur, hrl. kahe hobuse veetav veovanker. Mõisate plaanvankrid. *Mida sa siin lusti sõidad, pane parem oma plaanvankrile kaks hobust ette ja vea põhk põllult ära... O. Anton. *Ja siis [sõidab] suur plaanvanker, täis õlesasi ja mõisatöölisi, kaks märjaks aetud hobust ees. O. Luts.

posti|vedaja
posti hobuse, paadiga jne. laiali vedav postimees

prei ‹14› ‹s›
vet nahapõletik hobuse sõrgatsi paindepinnal. Hobusel on prei (jalas).

pruuskama ‹pruusata 48›
(hobuse vm. looma kohta:) puristama. Hobune pruuskas rõõmsalt, ehmunult, vihaselt, tuttavlikult. Mära pruuskab pingutusest, astub valjusti pruusates. Pruuskav kaamel, muul, põder, morsk. | (muu samalaadse heli kohta). *Ta puhkes taas naerma oma pruuskavat hobusenaeru. A. Pervik.

pätk ‹-a 22› ‹s›
vet põletikust tingitud luuvohand hobuse, ka teiste loomade kannaliigesel, kooljaluu

üles raiuma

1. palkhoonet püstitama, üles ehitama. Maja, lauta üles raiuma. Raius endale uue tare, sauna üles. Maja on sarikateni üles raiutud.
2. (hrl. hobuse kohta:) tagumiste jalgadega ülespoole lööma. Hobune hakkas takka üles raiuma. *Algul kepsles [lehm] niisama, siis raius eest ja takka üles .. O. Tooming.

rake ‹rakme 17› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. hobuse jt. loomade rakendamise vahend. Parandab hobuste rakmeid. Võttis rakmed ja läks hobust ette panema. Hobused korralikult rakmeis, rakmes. Noort sälgu harjutati rakmetesse, rakmesse. Tee on porine, hobune veab nii et rakmed ragisevad. Hobuse selg on ebasobivaist rakmeist verele hõõrdunud. Looka, range jt. rakmeid kaunistati sageli mustriga, metallnaastudega, tuttidega. Eesel käru ees oli õige uhkete rakmetega. | piltl. *Siin ta on juba kümmekond aastat rüganud, varavalgest hilisõhtuni rakmeis .. V. Saar. *Elu tahab elada. Ja oma rakmeist ei pääse keegi. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hobuse|rake, ratsa|rake, sori|rake, sõidu|rake, veorakmed.
2. sõj ese (näit. vöö- ja õlarihm, seljakott), mis hõlbustab sõjaväelasel relvade ja varustuse kandmist. Äratuse järel tuli sõduril kiiresti rakmeis olla. *Täies rakmes sõdurid marssisid [õppeplatsil] tundide kaupa pehmes, talla all veerlevas liivas, higistasid, nõrkesid .. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: sõjaväe|rake, välirakmed.

rangid ‹-de 21› ‹s› pl

1. veolooma (hrl. hobuse) kaela pandavad puust, alt polsterdatud rakmed, mis ühendatakse roomade ja looga abil aistega. Pani, ajas hobusele rangid kaela. Hobustel on rangid kaelas. Rangid hõõrusid hobusel kaela katki.
2. kõnek loomale ümber kaela kinnitatav seadis, mis takistab teda läbi aia v. aia alt pugemast. *.. kõigil [kesikutel] aiaroigaste vahelt läbipugemise takistamiseks naljakad pulkadest rangid kaelas. A. Kalman.
3. ehit põiksuunalised sarrusvardad

ratsa ‹adv›
hrl. kaksiti (1. täh.) hobuse seljas istudes. Ratsa sõitma, reisima, liikuma. Koju oleks siit ratsa kolme päeva tee. Kas lähed ratsa või vankriga? *Linnast [tulin] juhusliku küüdiga alevisse, alevist kahejala ratsa [= jalgsi] siia. T. Lehtmets. || kaksiratsa. Istub ratsa toolil. Võttis lapse ratsa kukile. || piltl kibekiiresti. Lootis kinnisvaraäriga ratsa rikkaks saada.
▷ Liitsõnad: kaksiratsa.

ratsa|sõit
ratsutamine, hobuse seljas sõitmine. Tegi pikki, väsitavaid ratsasõite. Poisid armastavad ratsasõitu.

ratsutama ‹37›

1. hrl. hobuse seljas (sadulas) istudes liikuma, ratsa sõitma. Hobusel, hobuse seljas ratsutama. Galoppi, nelja ratsutama. Poistele meeldib, poisid tahavad ratsutada. Mees hüppas sadulasse ja ratsutas minema, naaberkülla, metsa poole. Ta ratsutavat iga päev kaks tundi maneežis. Oleme viis miili maha ratsutanud. Mine ratsuta ette ja teata meie tulemisest. Käib hipodroomil ratsutamas. Kaameli seljas ratsutav tuareeg. || hrv hobust tema seljas istudes liikuda, joosta laskma. Mära tuleb jõe äärde jooma ratsutada. *Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. K. A. Hindrey. || piltl (kellegi v. millegi seljas v. peal istumise v. liikumise kohta). Laps tahab ratsutada isa kukil, põlve peal. Nõiad ratsutavad luual, luua seljas. Paat ratsutab lainetel. *Nende [= ideeliste väärtuste] seljas siis ratsutatakse, kui ihad käivad lihtsalt maapealsete varanduste järele. A. H. Tammsaare.
2. piltl ringi liikuma, kihutama, tormama. Lapsed ratsutavad toa ja õue vahet. Istu, mis sa ratsutad mööda tuba! Päev läbi ratsutasime linna mööda ringi, aga sobivaid kingi ei leidnud. Vaatab, kuidas sipelgad mööda tüve üles-alla ratsutavad. Eksami eel läheb kiireks, jõuab ainult ratsutada üle lehekülgede. Jõudis raamatu ühe õhtuga läbi ratsutada. Külmavärinad ratsutavad mööda selga. Torm, maru ratsutab üle lageda karjamaa. Rumalus ratsutab ees, tarkus tatsutab taga järele. *Nad on juba sügavas unes, mina aga ratsutan ikka oma mõtetega siia-sinna .. A. Uustulnd.

raudjas ‹-ja, -jat 2›

1. ‹adj› rooste- v. maksakarva pruun (hrl. hobuse kohta). Raudjas hobune, täkk, varss. Taevas tõmbus raudjaks.
2. ‹s› rooste- v. maksakarva pruun hobune. Harilik, hele, tume raudjas. Rakendab raudja saani ette. Peremees sõitis raudjaga heinamaale.

riivlema ‹riivelda 49›
hrv korduvalt riivama. Hobune riivleb 'hobuse jalad riivavad kõnnil v. jooksul üksteist, hobune riivib jalgu'. *.. parem must riivles, klõbistades kulumata kabjarauaga.. A. Kurfeldt (tlk).

riivlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
vet hobuse jalgade riivlemine

rubla|tükk
aj hõberubla. Rublatükkidest ehted. || (üldisemalt:) raha. *.. nende [= normipäevade] eest anti ikka häbemata vähe küll – linnunokatäis kaeru ja mõni rublatükk lisaks. A. Maripuu. || piltl (hrl. hobuse kohta). Hall täkk, rublatükkidega 'ümmarguste tumedamate laikudega' külgedel.

saani|kell
saani vedava hobuse kaelas olev kelluke. Sõideti saanikellade helinal.

saba|rihm
saba alt läbi käiv rihm hobuse leidel

sadul ‹-a 2› ‹s›

1. hobuse vm. looma seljale ja turjale asetatav ratsaniku iste v. kandami alus. Hobuse, eesli sadul. Mees hüppas kiiresti sadulasse. Ta istus kindlalt sadulas. Ratsanik hüppas sadulast. Ta kukkus sadulast, rebiti sadulast maha. Hobusel on sadul seljas. Pani hobuse sadulasse 'saduldas hobuse'. Ratsud seisavad eemal sadulas 'saduldatuna'. Ratsutas sadulata hobusel. *Kui turist on kõrgelt platvormilt elevandi sadulasse istutatud, ilmub kohe punase turbaniga mees.. L. Normet. | piltl. See uudis lõi mind täiesti sadulast. *No nüüd läheb lahti, et ole mees ja püsi sadulas! V. Pant.
▷ Liitsõnad: kande|sadul, kasaka|sadul, koorma|sadul, meeste|sadul, naiste|sadul, spordisadul.
2. iste jalgrattal, mootorrattal vm. sõidukil (v. sõitval masinal). Jalgrattur hüppas sadulasse ja asus teele. Istus uljalt mootorratta sadulas. Peremees ise istus niidumasina sadulas.
▷ Liitsõnad: jalgrattasadul.
3. tehn mõne seadme tugiosa v. -tarind (näit. sadulautol)
4. geol kivimikihtide lauge, sadulat (1. täh.) meenutav piirkondlik paine

saps1 ‹-u 21› ‹s›
looma, eriti hobuse eesjala ülemine, õlavarrelihase piirkond. Hobune on väsinud, sapsud värisevad. Hobustel olid sapsud vahus, vahul. Ratsanik vajutas hobusele kannad sapsudesse. *Kits ees, sokk kannul, traavitakse ümber puu või põõsa. Tundide kaupa. Nii et vahtu langeb sapsudelt.. O. Tooming.

sebroid ‹-i 21› ‹s›
zool sebra ja hobuse v. eesli värd

sedelgas ‹-ga, -gat 2› ‹s›
hobuse seljale asetatav polsterdatud sadulakese kujuline riist, mis aitab oma rihma abil kanda veoki aisu. Asetas hobusele sedelga selga. Sedelgas on hobuse selja veriseks hõõrunud.
▷ Liitsõnad: viltsedelgas.

sedelga|vöö
vöö sedelga hobuse selga kinnitamiseks

selja|rihm
üle hobuse selja käiv rihm (leide osa)

setukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hobusekronu, vilets hobune (vahel ka hobuse kohta üldse). Armetu, vilets, kehv, vaevatud, nälginud, tokerja karvaga setukas. Lahja kui setukas. Hobused on setukaks aetud. Pea norus kui setukal. Maksan su kinni kui mustlase setuka. Sul on sitke setukas. *See polnud küll hõbetähnidega traavel, vaid vana setukas.., kelle kõhnadelt külgedelt paistis läbi hõõrdunud karvade võidunud nahk. E. Männik. *Tead, mu vanal on plaanis varsti setuka asemele veoauto osta. V. Ilus.

sidumis|rõngas
(hobuse kinnisidumiseks)

soo|king
hobuse kabjale kinnitatav tald pehmel pinnasel käimiseks. *.. Peetrus oma pisikese hobusega tuli mööda jõekallast, puulauakestest sookingad kruvitud hobuse kapjade külge.. V. Uibopuu.

sukk ‹suka 22› ‹s›

1. jalga kattev, hrl. selle ümber liibuv pika säärega (naiste) riietusese; etn varrastel kootud põlvini ulatuv jalakate. Villased, kirjatud, roositud sukad. Muhu sukad. Laia värvilise säärekirjaga sukad setu meestel. Suka pöid, laba, kand, säär. Paar sukki. Õhukesed, ihukarva sukad. Katkised sukad. Sukad jalas keerdus, lontis. Pani, tõmbas suka jalga. Võttis sukad jalast. Mustades sukkades tantsijanna. Kas sa kannad sukki või sukkpükse? Minu lapsepõlves kandsid lapsed pruune puuvillaseid sukki. Tõmbas suka pähe ja läks teisi kollitama. Lahkus peolt viimasena ja sukis 'sukkade väel'. Magab nagu sukk 'väga sügavalt, väga raskesti'. *Naised panevad tuhvlid jalast, et sukil kasspuhtalt tagatuppa minna. J. Semper. || piltl hobuse jala valge alaosa. Valgete sukkadega mära.
▷ Liitsõnad: elastik|sukk, fildekoss-|sukk, floor|sukk, kapron|sukk, kummi|sukk, nailon|sukk, pits|sukk, puuvill|sukk, siid|sukk, viskoos|sukk, võrksukk; kiri|sukk, vikkelsukk; põlv|sukk, säärsukk; kaitse|sukk, naiste|sukk, ravi|sukk, spordi|sukk, suri|sukk, tugi|sukk, viltsukk vrd sinisukk.
2. hõõgsukk. *.. gaasilampidele pani Äss igaks juhuks uued sukad sisse, sest ta ei sallinud pimedust. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: gaasi|sukk, hõõgsukk.

sälu|iga [-ea]
hobuse iga ühest kuni kolme aastani. Sälueas algab hobuse jooksu ja sammu treenimine. | piltl. Sälueas 'noor, mitte täisealine' tüdruk.

sörk ‹sörgi 21› ‹s›
väikeste tihedate sammudega mõõdukas jooks, sörkimine; (hobuse kohta:) aeglane traav. Tasane, aeglane, paras sörk. Poisid lasksid kohe sörki jõe äärde. Tegime kerget sörki, et sooja saada. Raine käib hommikul pargis sörki jooksmas 'sörkjooksu tegemas'. Keegi võõras lähenes kiirustaval sörgil. Põgenejad aeglustasid jooksu algul sörgiks ja siis kõndimiseks. Hobune laseb, teeb, jookseb sörki. Sõitsime vaheldumisi kord sammu, kord sörki. Kutsar ergutab sörgi üsna nobedaks traaviks. Sunnib ruuna kiiremale sörgile. Sõit läks kerge sörgiga edasi. Kui Pontut hüüda, läheb ta sörgilt kohe hüpetele üle. | piltl. *Võin öelda, kellega aeg käib sammu, kellega laseb sörki, kellega galoppi, ja kellega seisab sootuks paigal. G. Meri (tlk).
▷ Liitsõnad: koera|sörk, seasörk; paigal|sörk, poolsörk.

tabuun1 ‹-i 21› ‹s›
karjatamisperioodiks moodustatud hobuse-, kaameli-, põdra- vm. looma kari

tire ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) erk, elav, vilgas; (hobuse kohta:) pire. Mees on kõrgest vanusest hoolimata veel päris tire. *See [= velsker] tuiskas igal hommikul haiglasse musta tireda täku seljas .. O. Jõgi (tlk).
2. pahur, tõre. *Mis sul vanaga juhtus? Ta käis meid täna kontrollimas ja oli nii tire. V. Saar.

torp ‹torba 22› ‹s›
hobuse peakott. Peremees pani, riputas hobusele torba pähe. Hobune krõmpsutas torbast kaeru. || hrv (üldisemalt:) kott. *.. võttis ta kirevast torbast vasaku käega ube ja asetas need hoolikalt kummalistesse pikkadesse ridadesse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: kaeratorp.

tpruu ‹interj›
hobuse peatamist väljendav hüüatus. „Tpruu!” pidas sõitja hobuse kinni. Tpruu, suksu!

traav ‹-i 21› ‹s›

1. looma (hrl. hobuse) ühtlane kiire jooks, kus vaheldumisi puudutavad üheaegselt maad vastaspoolne esi- ja tagajalg. Hobuste traav oli ühtlane, kärme. Hobune sõitis, laskis, tegi kiiret traavi. Hobused tõlla ees kihutasid täit traavi, täies traavis, täie traaviga. Ratsanik kannustas hobuse traavile. Piitsanähvakas sundis ruuna sörgi traaviks. Täkk läks traavilt üle kapakule. Ratsanikud sõitsid kerget traavi, lähenesid kiires traavis. Hunt laskis kerget traavi metsa poole. Kohmakas karugi võib väga kiiresti traavi joosta.
2. (inimese kiire jooksu v. sörkimise kohta). Poisid lasksid parajat traavi jõe poole. Märt jäi korraks seisma, siis laskis täit traavi teistele järele. Pahategijad plagasid tulises traavis. *.. pistis [Roosi] mäest alla Padriku poole niisuguse traaviga, kui jalad võtsid. V. Saar. *Nad tõttasid edasi. Minnake jooksis isa järel traavi .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: seatraav.

trr(r) ‹interj›

1. annab edasi telefoni-, uksekella- vm. tirinat. Trr! helises telefon. Trrr! kostab äratuskella vali tirin.
2. hobuse peatamist väljendav hüüatus, tprr. *Trrr! – sikutas Tiit ohje, kuna ruun ei tahtnud järsul pärimäel hästi peatuda .. M. Raud.

tuhat|nelja

1. (hobuse vm. looma jooksu kohta:) kapates, galoppi, ülejala. Hobune pistis tuhatnelja edasi. Hüppas sadulasse ja ajas tuhatnelja minema. Koer pani tuhatnelja jänesele järele. Lambad kohkusid ja punusid tuhatnelja kodu poole.
2. väga kiiresti, suure hooga. Poiss jooksis, tormas tuhatnelja kodu poole. Suusatajad tuiskavad tuhatnelja mäest alla. Tuhatnelja pöörlev karussell. Torm kihutas tuhatnelja üle väljade. Ärev mõte käis tuhatnelja läbi pea. Noorus möödub tuhatnelja. || ülepeakaela. Kõik tuli tuhatnelja korda seada. Teeb oma tööd liiga tuhatnelja. *Nõnda pidin Pihlakale just niisama tuhatnelja käsikirja saatma nagu enne lehtedele .. E. Vilde.

tuhkur1 ‹-kru, -krut 2›

1. ‹adj› tuhakarva (peam. hobuse kohta). Tuhkur hobune, mära, täkk. Silitab koera tuhkrut karva. | bot (taimenimetustes). Tuhkur paju.
2. ‹s› tuhakarva hobune. Tõi oma noore tuhkru tallist välja.

tukk ‹tuka 22› ‹s›

1. otsmikule ulatuvad juuksed; salk, kahl juukseid; (üldisemalt:) juuksed. Kannab tukka, tukaga soengut. Tüdrukul oli must tukk otsaees. Pikad silmile langevad tukad. Pühkis, lükkas tukad silme eest kõrvale. Linakarva tukad kipuvad mütsi alt välja. Paksu, sassis tukaga poiss. Sikutas üleannetut jõmpsikat tukast. Laps sai tukast sugeda. || (looma, peam. hobuse puhul:) otsmikule ulatuvad karvad. Lõigatud, lühikese, pöetud tukaga hobune. Põimis hobusele kirjud lindid tuka ja laka sisse.
▷ Liitsõnad: juukse|tukk, otsatukk.
2. väike puude salk, ka muude taimede puhmas v. tutt avamaastikus. Maja ümbritses väike tukk puid-põõsaid. Metsatöölised jätsid siin-seal ilusaid tukki kasvama. Pilliroog kasvas tukkadena. *Vinge kevadine tuul .. mängis mulluse rohu koltunud tukkadega. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: haava|tukk, kaasiku|tukk, kase|tukk, kuuse|tukk, kuusiku|tukk, lepiku|tukk, metsa|tukk, männi|tukk, puude|tukk, tamme|tukk, võsatukk; kanarbiku|tukk, kõrkja|tukk, rammu|tukk, rohu|tukk, viljatukk.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

udar ‹-a 2› ‹s›

1. mäletsejate ja hobuse piimanäärmete kogum. Lehmal on nelja nisaga udar. Ute, kitse, mära udar. Suure, väikese udaraga lehm. Udar pakitseb piimast. Lüpsis, sõõrutas udara tühjaks. Pigistas udarast piima välja. Enne lüpsi on udar täis, pingul. Piimast paisunud, pungil udar. *Aga näe, kevad käes, loomad siledad ja udarad maani. V. Saar. || vulg (naise rinna kohta)
2. (lehma enda kohta hulga märkimisel). *Karja on kaheksa udarat, seitse lüpsavad, üks on aher. M. Raud.

vahetus|hobune
postijaamades hobune sõidus olnud hobuse väljavahetamiseks

varssuma ‹37›
(hobuse kohta:) poegima. Kaks korda varssunud mära.

vibu|look

1. (vibul:) look, vibukaar. Kadakane vibulook. Ühtlase paindega vibulook.
2. etn (hobuse rakendamisel:) vanemat tüüpi kitsas look. 19. sajandi lõpus ilmusid vibulookade kõrvale laiad ja kõrged Vene loogad.

võhm ‹-a 23 või murd -u 21› ‹s›
jõud, jaks. Ei ole enam noore mehe võhma. Sportlasel peab olema kõva võhm. Võhma kippus napiks jääma. Põlvist kadus võhm. Jooksin viimast võhma kokku võttes edasi. Hobune on võhmal 'hobuse jõud on otsas'. Tassimine võtab päris võhmale. Rasked õppused võtsid sõduritel(t) mõnikord otse võhma välja. Mul on võhm täitsa väljas. *.. kui ülearu punnid, viskad võhmu välja. M. Nurme.

võik ‹võigu 21›

1. ‹adj› kollane (hrl. hobuse kohta). Võik hobune, mära, täkk, varss. Traavel oli värvuselt võik.
▷ Liitsõnad: hele|võik, tumevõik.
2. ‹s› kollane hobune. *Tõstis aga piitsa, karjus võiku vaole .. E. Vilde.

üks|sarvik
müt hrl. hobuse välimusega ja keset otsmikku asuva pika sirge sarvega muinasjutuline loom; (kujutatud mitme rahva ja ajastu kunstis)

ürg|hobune
paleont hobuse ürgne eellane