[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

heina|võrk
hobusele etteriputatav kotitaoline võrk heinte jaoks, kess. Mees istus vankripäras heinavõrgul.

hobuse|koorem
hobusele jõukohane koorem. Paarkümmend hobusekoormat liiva, kive, heinu, väetist. | piltl. *„Ja-jah?” imestab Raul pakke silmitsedes. „Hobusekoorma tõi ära!..” E. Rannet.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

kannustama ‹37›

1. (hobust) kannuste vajutamisega, kannuselöökidega ergutama, (hobusele) kannuseid andma. Ratsanik kannustab hobust. Ta kannustas hobuse, ratsu kiiremale traavile, galopeerima.
2. piltl kiiremini tegutsema sundima, millekski hoogu andma, tagant kihutama. Rahahäda kannustas tööga ruttama. Meeletu hirm kannustas põgenejaid kiiremale jooksule. Auahnus, uudishimu, kohustus kannustab. Ta kannustas teisi kiiremale tegevusele. Mees oli kannatamatu, erutus kannustas takka.
3. kannustega varustama. Kuke kannustatud jalad. *Otto seisis kannustatud saabastes .. I. Sikemäe (tlk).

pea|kott [-koti]

1. kapuuts v. kapuutsitaoline ülerõiva osa. Mungakuue peakott. Peakotiga vihmakuub, jopp. Üles tõstetud, alla lastud peakott. Tõmbas mantli peakoti üle pea.
2. hobusele pähe seotav (kaera)kott, torp. *Isegi hommikueine ajaks pani ta künnihobusele heinad ette või peakoti kaertega pähe. M. Metsanurk.
3. peaalune asemekott. *Siis laskus [isa] tagasi peakotile ning ütles peale pilgulist vaikust.. A. Mälk.

päitsed ‹-te 18› ‹s› pl
hrl. hobusele pähe pandav nöörist v. nahkrihmadest (suuraudadeta) kinnisidumis- v. juhtimisvahend. Hobusele päitseid pähe ajama, panema. Hobusel on päitsed peas. Võttis hobusel päitsed peast. Võtsin hobusel päitsetest kinni. Täkk rebis päitsed puruks. Varss on juba päitsetega harjunud.
▷ Liitsõnad: hobuse|päitsed, lehmapäitsed.

silma|klapp
hobusele (vm. veoloomale) kummalegi poole pead silmade kõrgusele kinnitatav klapp, mis ahendab looma vaatevälja. Silmaklappidega hobune näeb ainult ettepoole. | piltl. Vallavalitsuses töötavad paraku silmaklappidega inimesed.

suu|rauad pl
valjaste rauast osa, mis käib hobusele suhu, suitsed. Hobune närib kärsitult, rahutult suuraudu, püüab suuraudu suust välja ajada. Söö(t)mise ajaks võetakse hobusel suurauad suust ära. Suurauad kõlisevad, kõlksuvad, lõksuvad. *.. lõhkus hobuseid piitsaga, kiristades hambaid, saagides hobuste suuraudu kahele poole. P. Vallak. || piltl vahend kellegi ohjeldamiseks, kuulekaks muutmiseks. Diktaator hoolitses rahva suuraudade eest.

sõitma ‹sõidan 46›

1. mingi sõiduvahendiga (edasi) liikuma. Sõidab bussiga, laevaga, lennukiga, trammiga, reega, jalgrattaga, hobuse seljas, hobusega. On hobuse märjaks, vahule sõitnud. Sõidab aeglaselt, kiiresti, pikkamisi. Peeter sõidab tööle autoga. Auto on nässu, sodiks, hunnikusse, pulkadeks sõidetud. Sõitsime loginal vankris mööda külavaheteid. Sõidab raudteel esimeses klassis. Sõidab metsateel, mööda jääd, mäest alla, ringiga ümber järve. Põllu sisse, läbi põllu oli tee sõidetud. Tee on auklikuks, põhjatuks, porile sõidetud. Seda teed olen palju sõitnud. Sõitis traktoriga kraavi. Poisikesed sõitsid parvega tiigil. Kummipaadiga tuli terve tee vastuvoolu sõita. Maie oskab juba uiskudega, uiskudel sõita. Kas oskad autoga, jalgrattaga sõita 'seda juhtida'? Üks kelgutajatest sõitis kogemata teisele selga. Oli paras tuul, merel sõideti täite purjedega. Tee oli nii vilets, et hobusega võis üksnes sammu sõita. Ilusa ilmaga käiakse jõe peal lusti sõitmas. Määri suusad ja sõidame siis natuke võidu. Koolivaheajal sõitis õde oma suusad katki. Onu, võta hobuse peale sõitma! Mis me jorutame, hakkame juba sõitma! Nõõ, lase sõita! (hobusele). Suusatajad uhasid, vehkisid sõita, nii et higi voolas. Laps sõitis kaksiratsa isa seljas, turjal. Poisid sõidavad jääpankadega, jääpankadel jõe peal. Sõidab liftiga, liftis (üles, alla). Käis lõbustuspargis karusselliga, vaaterattaga sõitmas. || (sõiduvahendi, -looma vms. (edasi)liikumise kohta). Auto sõitis väga kiiresti. Kas see laev sõidab või seisab? Takso sõitis treppi. Hobune sõidab sammu, sörki, traavi, nelja, kapakut. Hobune sörgib, traavib, nõkutab, kappab sõita. || (elukutsena, tööna, tegevusena). Mehed olid mitu aastat koos kalatraaleri peal sõitnud. Kapten on üle 20 aasta merd sõitnud. Suusataja sõidab slaalomit, krossi, maratoni, 5 kilomeetrit. Ta on aastaid rallit sõitnud. Käib õhtuti oma autoga taksot sõitmas. Selle kapteniga on pootsman ennegi sõitnud. || ka piltl (muu liikumise kohta:); libisema, kanduma; libistama. Poiss sõitis istmiku peal kuhja otsast alla. On püksipõhja liumäel viledaks sõitnud. Lahtipääsenud kastid sõitsid trümmi põrandal ühest seinast teise. Palgiparved, jäätükid sõidavad allavett. Ära sõida mööda trepi käsipuud! Sõidab konarusi otsides käega üle lauapinna. Sõidab käeseljaga üle ninaaluse. *Kahemehesaag sõitis edasi-tagasi läbi männihalu. H. Pukk. *„See on sul heinatõstmisest, käed-jalad sõidavad nagu lapsel,” arutas naine. R. Sirge.
2. reisima; liikuma kindlas suunas v. kindla eesmärgiga. Sõidab ümbermaailmareisile. Klass sõidab ekskursioonile Saaremaale. Ta sõidab Ameerikasse onu vaatama. Lapselapsed sõitsid suveks maale vanaema juurde. Sõitke meile külla. Ants sõidab nädalavahetuseks koju. Edasi sõitke Karepa suunas. Kui kaua buss siit kesklinna sõidab? Istus autosse ja sõitis oma teed, minema. Mihkel sõitis Miinale kosja. Sõideti marjule, seenele, kalale, jahile. Sõitsime Pärnust kiiresti tulema. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Sõida potilaadale, põrgu, seenele, (Sirtsu) soo peale! | piltl. Lusikatäis putru teise järel sõidab lapse suhu. Sõidab 'veab häält' lauldes ühelt noodilt teisele. Sõidab oma jutuga teemalt teemale. Sõitis teisele rusikaga silmade vahele, näkku. Tume kõuemürin sõitis üle taeva.
3. hrv sõidutama. *.. meid sõideti laevale. J. Parijõgi. | piltl. *.. edasi-tagasi sõidetud mõte / on kulunud libedaks. E. Lättemäe.