[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kannustama ‹37›

1. (hobust) kannuste vajutamisega, kannuselöökidega ergutama, (hobusele) kannuseid andma. Ratsanik kannustab hobust. Ta kannustas hobuse, ratsu kiiremale traavile, galopeerima.
2. piltl kiiremini tegutsema sundima, millekski hoogu andma, tagant kihutama. Rahahäda kannustas tööga ruttama. Meeletu hirm kannustas põgenejaid kiiremale jooksule. Auahnus, uudishimu, kohustus kannustab. Ta kannustas teisi kiiremale tegevusele. Mees oli kannatamatu, erutus kannustas takka.
3. kannustega varustama. Kuke kannustatud jalad. *Otto seisis kannustatud saabastes .. I. Sikemäe (tlk).

ketitama ‹37›

1. kariloomi v. hobust (rohumaal) keti otsa sööma panema v. keti otsas süüa laskma. Ketitas lehma heinamaaservale. Lehmi, hobust põllul, ädala peal ketitama.
2. ketti panema, ketistama. Lehmad olid ketitatud pika sõime külge. Ketitasin enne külaliste tulekut koera.
3. ketiga varustama. *Masin sai käigu ja ketitatud rattad võtsid jääd rõgistades sõidu sisse. M. Raud.

kutserdama ‹37›
kõnek hobust juhtima, kutsariks olema. *Mart ise istus vankri eesotsas ja kutserdas.. F. Kõlli.

kutsima ‹42›
murd hobust juhtima, kutserdama. Hobust kutsima. *Võtaksime kuskilt hobuse ja mina kutsiksin. H. Lepik (tlk).

kõputama ‹37›

1. kergelt koputama, kõpsutama. Kõputab kepikesega vastu posti, küünega vastu lauda, sõrmega aknale.
2. kõnek (kopsides) kergelt parandama, kõbima. *.. parandas pisut katust, kõputas trepiastmeid .. R. Janno.
3. hrv (hobust) ergutama, tagant sundima. *.. ta kõputas hobuse kiiremalt liikvele. E. Vilde.

köietama ‹37›

1. kariloomi v. hobust köie (v. keti) otsa sööma panema v. köie (v. keti) otsas söötma. Käib kesal loomi teise kohta köietamas. Köietas hobuse maja taha heinamaaservale. Sügiseti köietati lehmi ädalal.
2. köiega kinni tõmbama. *Köietas koorma. Rakendas hobuse ette. L. Promet.

mitmehobuse|tõld
tõld, mille ette on rakendatud enam kui kaks hobust

muisutama ‹37›
huultega imevat häält tegema, näit. hobust liikvele v. kiiremini liikuma ajades. Taat muisutas hobuse liikuma. Muisutab huuli, huultega, suud. Imeb muisutades apelsinist mahla. *Makar muisutas, tiristas ning matkis väga osavasti kandlemängu. M. Nurmik (tlk).

naiste|sadul
endisaegne naistele mõeldud sadul, kus istuja mõlemad jalad olid ühel pool hobust

nõõ ‹interj›
hobust (kiiremini) edasi liikuma sundiv hüüe. Hüüab hobusele nõõ ja plaksutab piitsa. Nõõ! ja nõõ! nõõtavad kündjad hobuseid. *Nõõ! Las käia! Ii-ha-ha! / sõidu teeme pika .. E. Enno.

nõõtama ‹37›
„nõõ” hüüdma (hrl. hobust sundides). Nõõtab valju häälega, piitsa vibutades hobust. Nõõtas hobuse liikvele, sõidule, minema, traavi, vaole. Hobune hakkas nõõtamata sörkima. *.. aga teine [hobune] – ptruuta ja nõõta niipalju kui tahad – midagi! E. Särgava.

piits ‹-a 23› ‹s›

1. kepikujulisest varrest ja selle külge kinnitatud nöörist v. rihmast koosnev löögiriist (hrl. looma) sundimiseks, ergutamiseks, ajamiseks. Piitsa vars, piug, keel. Nahkne, rihmadest punutud piits. Lühike, pikk piits. Pika piuga, haraline piits. Kutsar plaksutas piitsa. Hobust, härga, koera piitsaga lööma. Nähvas hobust piitsaga, poisile piitsaga vastu jalgu. Mees andis hobusele piitsa 'lõi, peksis hobust piitsaga'. Tõrkuv hobune sai piitsa. Karjane ajas sigu piitsaga lauta. Nad ei lähe tööle, aja või piitsaga. Piitsa abil sunniti orje tööle. Nad tuleks pika piitsaga majast välja ajada. Postipoisi piits sundis hobuseid kiiremale sõidule. Piits tantsis teoliste turjal. Lähenev vihm kihutas meid tagant nagu piits. | piltl. Pidev müra on närvidele piits. Jutlustaja vihaste sõnade piitsad langesid kuulajaile. *Surmamõte polnud ainult ahastamiseks, see oli ühtlasi piits, mis taga kihutas, et inimene oma elupäevi maha ei magaks.. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: nahk|piits, okas|piits, rihmpiits; koera|piits, orja|piits, ratsapiits; sõnapiits.
2. piltl (tagant)sund(imine), rõhumine, surve. Talupojad ägasid mõisniku piitsa all. Kui meisse hästi suhtutakse, töötame ka ilma piitsata. Osav valitseja kasutab nii piitsa kui ka präänikut 'meelitusi, kergendusi, soodustusi'. Anname aga vanale valgele piitsa! (õhutusütlus viinavõtmiseks). Parem vana habeme kui noore piitsa all. *Mina aga kasvasin Vene piitsa all. Meil polnud midagi peale viha ja suure püüdlemise vabadusele. A. Gailit. *Anna korjas ja kombineeris, andis endale piitsa [= rabas tööd], et aga lapsed haljale oksale jõuaksid. L. Vaher.

ptruu ‹interj›
hobust peatuma sundiv häälitsus. *Ptruu, korrat.. Ta oli hädas ülekihutatud hobuse peatamisega. R. Sirge.

ptruutama ‹37›
(korduvalt) „ptruu” öeldes hobust seisma sundima. Hobust ptruutama. Ptruutas hobuse seisma, peatuma, paigale.

ette rakendama
veolooma, hrl. hobust rakkesse panema. Isa rakendas hobuse ette ja me istusime vankrile. On aeg hobused ette rakendada ja põllule minna. Ladus asjad nartasse ja rakendas koerad ette.

lahti rakendama
veolooma, hrl. hobust rakkest vabastama. Rakendas hobuse vankri, ree, adra eest lahti. Jõudnud linnast koju, rakendas hobuse lahti. Teomehed lõpetasid künni ja rakendasid härjad lahti.

ratsastama ‹37›
hobust vm. ratsalooma ratsasõiduks välja õpetama. Kasvatab ja ratsastab noort sälgu. Hästi, õigesti ratsastatud hobune on kuulekas ja kergesti juhitav. Veel ratsastamata varss, eesel.

ratsutama ‹37›

1. hrl. hobuse seljas (sadulas) istudes liikuma, ratsa sõitma. Hobusel, hobuse seljas ratsutama. Galoppi, nelja ratsutama. Poistele meeldib, poisid tahavad ratsutada. Mees hüppas sadulasse ja ratsutas minema, naaberkülla, metsa poole. Ta ratsutavat iga päev kaks tundi maneežis. Oleme viis miili maha ratsutanud. Mine ratsuta ette ja teata meie tulemisest. Käib hipodroomil ratsutamas. Kaameli seljas ratsutav tuareeg. || hrv hobust tema seljas istudes liikuda, joosta laskma. Mära tuleb jõe äärde jooma ratsutada. *Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. K. A. Hindrey. || piltl (kellegi v. millegi seljas v. peal istumise v. liikumise kohta). Laps tahab ratsutada isa kukil, põlve peal. Nõiad ratsutavad luual, luua seljas. Paat ratsutab lainetel. *Nende [= ideeliste väärtuste] seljas siis ratsutatakse, kui ihad käivad lihtsalt maapealsete varanduste järele. A. H. Tammsaare.
2. piltl ringi liikuma, kihutama, tormama. Lapsed ratsutavad toa ja õue vahet. Istu, mis sa ratsutad mööda tuba! Päev läbi ratsutasime linna mööda ringi, aga sobivaid kingi ei leidnud. Vaatab, kuidas sipelgad mööda tüve üles-alla ratsutavad. Eksami eel läheb kiireks, jõuab ainult ratsutada üle lehekülgede. Jõudis raamatu ühe õhtuga läbi ratsutada. Külmavärinad ratsutavad mööda selga. Torm, maru ratsutab üle lageda karjamaa. Rumalus ratsutab ees, tarkus tatsutab taga järele. *Nad on juba sügavas unes, mina aga ratsutan ikka oma mõtetega siia-sinna .. A. Uustulnd.

suksutama ‹37›

1. hobust meelitades kutsuma. Peremees suksutab hobust.
2. piltl tütarlast meelituste ja hellitustega ahvatlema. Poiss suksutab naabriplikat. *Maali.. oli küll Jüri silmaveega ära saatnud, aga nüüd suksutas teda Pöiatu Jaan.. J. Peegel. *Siis ta muidu suksutab. Aga päitsed paneb pähe mõnele jõukale peretütrele. M. Metsanurk.

sõidustama ‹37›
hobust sõiduks välja õpetama

tpruutama ‹37›
„tpruu” hüüatades hobust peatama (v. peatada püüdma). Peremees tpruutas väravas hobuse. Ehmunud hobused panid ajama, kutsar jooksis tpruutades järele.