[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ida ‹11› ‹s›

1. põhjast 90° päripäeva asuv ilmakaar. Päike tõuseb idast. Tuul puhub, on idast. Taevakaar lõi idas punama. Ešelonid liikusid itta, ida suunas. Matkajad võtsid suuna itta. Rakvere asub Tallinnast ida pool, idas. Ob jääb ida poole Uuraleid, Uuralitest itta, ida poole.
▷ Liitsõnad: lõuna|ida, põhjaida.
2. ‹ka suurtäheliselt› idapoolsed maad v. alad, idaosa. Ida keeled. Asjatundja Ida kultuuride alal. Kaug-Ida. Lähis-Ida.