[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ae ‹interj›
kutsuv hüüatus; pöörduv hüüatus v. pöördumissõna. Jaan, ae, kus sa oled! Ema, ae, kas ma puhta särgi ka saan. *„Pill, ae ... ae! ...” hüüdis eit heledasti. E. Särgava.

aie1 ‹18› ‹s›
hrv aietus. *Ei ühtki aiet ega oiet tema okkalisel kooliteel .. O. Luts.

aie2 ‹18› ‹s›
zool Madagaskaril elutsev kassisuurune pikasabaline poolahv (Chiromys madagascariensis)

black tie [bläk tai] ‹14› ‹s›
märge piduliku vastuvõtu kutsel: ilmuda smokingis

de facto [-kt-]
tegelikult, olenemata õiguslikust alusest. Uue riigi tunnustamine de facto ja de iure.

de iure [juu-], de jure [juu-]
jur õiguslikult, de jure. Uue riigi tunnustamine de iure.

e [ee] ‹part e-d 14›

1. eesti tähestiku täht; vastav häälik. Suur, väike e. Lühike, pikk e.
2. muus mi

e.
ehk. Määrsõna e. adverb.

e-
elektrooniline, elektron-; näit. e-kaart, e-kiri, e-kool, e-maksuamet, e-pangandus, e-post, e-raamatukogu, e-teenus, e-õpe

ee ‹interj›

1. väljendab tõrjumist, vastuvaidlemist, eitamist. *„Ee, kulla sõber,” ütles köster. „Mis puutub minusse, siis ma pole kunagi suur kunstnik olnud.” R. Roht.
2. kasutatakse viivitamisi v. ebalemisi venitatud kõnelemise edasiandmiseks. Ee... jah. Kas su mutt, ee... mamma sellest teab? *„Millal sa siis sõidad?” – „Ee... ei tea...” H. Pukk.

e. Kr.
enne Kristuse sündimist

e. l.
enne lõunat

FIE
füüsilisest isikust ettevõtja. FIE Peeter Sepp. Äriregistris registreeritud FIE-d. FIE-ga sõlmitud tööleping. FIE käsiraamat.

i [ii] ‹part i-d 14›
eesti tähestiku täht; vastav häälik. Suur, väike i. i punkt, pea. Lühike, pikk i. Nimetage i-ga algavaid sõnu.

i
mat imaginaarühiku tähis

I
(Rooma numbrina:) 1

ibe ‹6› ‹s›
põll mulla tahked osakesed (läbimõõduga alla 0,001 mm)

(ei) i-d ega a-d vt a

ige ‹6› ‹s›
murd (vankri) telg
▷ Liitsõnad: puu|ige, raudige.

ige ‹-me 3› ‹s›
hambakaela ja lõualuu sombuosa kattev limaskest. Alumine, ülemine ige. Hambutud igemed. Naerab, nii et igemed paljad, paistavad. Igemed jooksevad verd. Vanake näsis leiba paljaste igemetega.

ihe ‹ihke 18 või ihkme 17› ‹s›
ihumisel käiale, luisule vms. jääv metallikord; ihumistolm
▷ Liitsõnad: käia|ihe, luisu|ihe, tahuihe.

ihe ‹ihke 18› ‹s›
ihkamine; soov, iha. *Kuis pakatab südames ootusi ja ihkeid.. B. Alver. *Tulid mitmesugused mõtted ilusast ja kättesaamata ajast, tulid ihked päikesepaiste ja naeru ja õnne järele.. R. Roht. *Vaike on tugev oma usus ja tugev oma emaks-saama ihkes.. K. Merilaas.

iie ‹iide 18› ‹s›
hrv iidne aeg, ürgaeg

i-le punkti ~ täppi (peale) panema vt punkt vt täpp

ike ‹ikke 18› ‹s›

1. etn härgadele etterakendamisel juttade abil pähe seotav veopuu. Härga, härgi ikkesse panema. Nagu ikkes härg pidi ta oma koormat vedama. Alati koos nagu ikkes härjad. *Härjad lasevad enesele sõnakuulelikult rasked ikked pähe siduda ja kui nad adra ette rakendatakse, tõmbavad nad jõuga .. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: härja|ike, kuklaike.
2. rõhuv, orjastav võim v. valitsus; surve, rõhumine, orjus, üldse rasked kohustused. Isevalitsuse, koloniaalne ike. Okupantide ike. 13. sajandil langes Venemaa mongolite ikke alla. Rahvas heitis, raputas endalt raske orjuse ikke. *Vägisi ei saa inimest puhkepäeval ikkesse panna .. V. Saar.
▷ Liitsõnad: abielu|ike, feodaal|ike, koloniaal|ike, maksu|ike, okupatsiooni|ike, orja|ike, välisike.

ime ‹6› ‹s›

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

imeks panema
millegi üle imestama, üllatuma. *Et vanasti sõda, nälg ja katk üksteise kannul käisid, pole imeks panna, sest üks toob teise ja teine kolmanda enesega kaasa. A. Hint.

seitset ~ sada ~ kümmet ~ viit imet tegema
kõnek igasuguseid tükke tegema; väga mitmesugust korda saatma. *Ämm tegi veepangega seitse imet, kui mitte rohkem .. O. Luts. *Tuul tegi pihladega sada imet. A. Kaal.

in ‹adv›
kõnek moes, soositud, päevakorral. Tukk, kõrged kontsad, miniseelik on jälle in.

in corpore [in korpore]
täies koosseisus. *Hiljem.. jõudsin veendumusele: kui kogu näitlejaskond in corpore oleks üles ütelnud, ei oleks uus juhatus saanud teatrit sellise katastroofini viia. M. Möldre.

ine ‹6› ‹s›
murd inin. *..siin.. [täht] n – keel kurgulaes kinni ja siis läbi nina aja inet.. J. Lapp.

in flagranti
otse teolt. *Aga Flora ema tabas meid in flagranti. J. Kross.

in spe
lootuses, tulevikus. Professor in spe. *Saadik ja minister in spe kurtnud alatasa karjääri takistavat rahapuudust. E. Vilde.

IQ [ai kjuu]
intelligentsuskvoot. Normaalne IQ on 100. IQ alla 70 tähendab debiilsust.

ise

1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. Küünal kustus ise. Jäi mulje, nagu oleks tuli ise süttinud. See haigus ei parane ise, vaid vajab korralikku ravi. Paise jooksis ise tühjaks. Hambavalu läks üsna ise üle. Ega vikat ise nüriks lähe. Ega käeosavus ja vilumus tule ise, harjutada on vaja. Õnn ei langenud mulle ise sülle, selle eest tuli võidelda. *„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,” vastas poiss. A. H. Tammsaare.
2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. Laps oskab juba ise käia. Õpilane lahendas selle ülesande täiesti ise. Tüdruk õmbles kleidi peaaegu ise valmis. Tänan juhatamast, siit oskan ma ise edasi minna. Tulin siia ise, oma vabal tahtel. Esimene maal kingiti, teise ostsin juba ise. Ta ei oodanudki käsku, vaid hakkas ise nõusid pesema. Miks sind alati kutsuma peab, tule mõnikord ka ise. Töökohta ei leidnud noormees ise, vaid sai selle sõprade abiga. *Kui just kutsutakse... ise küll ei lähe. L. Kibuvits. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. Seda ilmaimet peab ise nägema ja kuulma. Tundsin järjest suuremat vajadust päris ise midagi korda saata.
3. ‹adv› van eraldi; peale selle. *Ise olid kaubalaevad, ise sõjalaevad ja vened. C. R. Jakobson. *Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks.. L. Koidula.
4. ‹adv› kõnek oma olemuselt, iseenesest. Ta on ise täitsa ilus tüdruk. Kenad lilled olid ise. Lepalauad olid ise kallid. Ta on selline jutukas ise.
5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. Räägib iga kord ise juttu. Meil kõigil kolmel oli ise ülesanne. On selge, et need mehed käivad ise teid. Tundus, et nad elasid kumbki täiesti ise maailmas. Alustasin lugemist iga kord hoopis ise peatükist. Igaüks hilines ise põhjusel. Igal majal ise tegu ja ise nägu. Iga sein värviti ise värvi. Teisel lugemisel sain raamatust hoopis ise mulje. || omaette, eraldi olev. Teenijad sõid ise lauas. Noored hoidsid rohkem ise kampa. Ema ja lapsed olid juba ammu ise leivas. Meile kummalegi on ette nähtud ise tuba.

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise ‹6› ‹s›
‹sg. nom.› inimese sisemine olemus, tema mina. Inimese ise on ülitundlik instrument. *Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Juh. Liiv. *..ma ei saa koos teiega iseendaks jääda, nüüd olen ma uuesti üksinda, uus ise. R. Saluri. || (kasut. vastuses sellise inimese jutule, kes püüab ennast esile tõsta, rääkides „mina ise”, „mina teen ise”). Ise laudas, saba rõngas. Ise läks vasikaga turule.

me vt meie

meie ‹rõhulises asendis›, me ‹rõhutus asendis› ‹meie e. me, meid, meisse, meis, meist, meile, meil, meilt, meieks e. meiks, meieni, meiena, meieta, meiega›
‹pron› mitmuse 1. isiku asesõna vt mina
1. osutab vähemalt kahesele rühmale, kuhu kõneleja v. kirjutaja (juhuslikult v. sünnipäraselt) kuulub v. tunneb end (ea, soo, ideoloogia vm. põhjal) kuuluvat. Meie ja teie. Meie – sina ja mina (tema ja mina, teie ja mina, nemad ja mina). Meid on kokku viis. Mitte keegi meist. Kellelgi meist tuleks minna. Meie Mardiga. Mis ta meist tahab, mis tal meiega asja on? Meil pole sellega pistmist. Meieni polnud see uudis veel jõudnud. Püüdke (ilma) meieta hakkama saada. Jäägu see jutt meie vahele, teistel pole vaja seda teada. Siis me hakkasime minema. Me kahekesi jäime teistest maha. Meie kui väikerahvas. Meie maa, rahvas, riik. Meie linnad ja külad, kogu me maa. Ivan on meie keele ära õppinud. Meie ajal, päevil. Meie ajaarvamise järgi, enne meie ajaarvamist. Meil oli suur perekond, meid oli kokku üheksa. Meie ema, vanaisa, Mari. Meie uus õpetaja. Me naised pidime sõja ajal ka meeste tööd ära tegema. Hurraa, meie omade võit! Me peame õnne tänama, et nii läks. Leib on vanem kui meie. *Las kasvame, me tõusev sugu .. G. Suits. || ‹hrl. väliskohakäänetes› märgib kõneleja v. kirjutaja peret, kodu, töö- v. elupaika, kodumaad jne. Jaan oli lapsena meil karjapoisiks. Tule mõnikord meile, meie poole. Naabrid olid eile õhtul meil. Nad olid meilt koju minnes vihma kätte jäänud. Meilt on bussipeatusse 2 km. Tule meile tööle. Ei meil ega mujal maailmas. Meil, meie kandis, meie pool räägitakse murret. Meilt eksporditakse puitu. Meile sissetoodud taimeliigid. || märgib määratlemata isikute ringi. Olgu meil siin näiteks mõõdud 5 × 5 × 7. Mida me mõistame kupeerimise all? Kuidas me selle kohta ütleksime?
2. kasut. mina asemel. a. (autori tagasihoidlikkuse väljendamiseks). Et oma mina mitte esile tuua, räägib ta ettekandes kogu aeg, et meile näib, paistab, meie arvates on nii. b. van (võimutäiuse rõhutamiseks). Keisrid ütlevad enda kohta meie. Meie, Aleksander I, Jumala armust kogu Venemaa keiser.
3. kõnek kasut. sina v. teie asemel (hrl. patsiendi v. väikelapsega suheldes). Ja kuidas me ennast täna tunneme? Täna me võime juba üles tõusta, kõndimist harjutada.
4. kõnek ka iroon kasut. tähtsustades tema asemel. Näe, meil [= imikul] on juba kaks kikut suus! Sealt ta tulebki – ja oh, küll me oleme ikka üleslöödud kui vau!

oie ‹oige 18› ‹s›
ühekordne oigamine. Haavatute ja surijate oiged. Rusude alt kostis oigeid. Nõrga, tumeda, kaebliku oigega ajas haige end püsti. Tema suust ei tulnud, kuuldunud ainsatki oiet. | piltl. *Kuskilt kandus kõrvu viiuli oigeid ja kõrtsivõõraste määgimist. L. Remmelgas (tlk).
▷ Liitsõnad: valuoie.

re ‹re, re'd 14› ‹s›
muus teise alusheli silpnimetus

Roquefort'i gen
Roquefort'i juust 'rokfoor'.

te vt teie

teie ‹rõhulises asendis›, te ‹rõhutus asendis› ‹teie e. te, teid, teisse, teis, teist, teile, teil, teilt, teieks e. teiks, teieni, teiena, teieta, teiega›
‹pron› mitmuse 2. isiku asesõna vt sina
1. osutab kahele v. enamale isikule, kellest vähemalt üks on kuulaja (lausungi adressaat) ja kelle hulka ei kuulu kõneleja (v. kirjutaja). Teie ja meie. Teie – sina ja tema, sina ja nemad, teie ja nemad. Te töötate, joonistate. Poisid, täna lähete teie poodi. Teie Peetriga enam välja ei lähe. Teie meiega läbi ei käi. Teie kolmekesi. Kas te tulete mulle vastu? Kuidas te ilma minuta hakkama saite? Sain teie pärast riielda. Te riided on mustad. Mitu teid on? Kutsume teid kõiki külla. Olen teis kindel. Üks teist neljast peab minema. Olen teist mõlemast kuulnud. Tõin teile kommi. Annan teile kummalegi õuna. Teil on ilus elamine. Tahtsin teilt nõu küsida. Tuleme teieni. Ilma teieta ma ei lähe. | (personifitseerides). Tervitus teile, kodused metsad! Pauka ja Polla, kuidas siis teie elate? || esineb hüüatustes, ütlustes, püsiühendites. Oh teid lapsukesi! Oh teid küll! Jumal teiega, vennad! Susi teid söögu! Minge, pagan teiega! Kurat teid võtku! || ‹väliskohakäänetes› ka kohavarjundiga, märkides kuulaja peret, kodu, töö- v. elupaika, elukohamaad jne. Kas ma tulen õhtul teile? Teil peetakse täna pidu. Sinna on teilt kaks kilomeetrit. Teile tuleb tööle kaks noort inimest. Kas teil on tööpuudus suur probleem?
2. ‹kirjalikul pöördumisel hrl. suure algustähega› osutab ühele kuulajale (adressaadile), kasut. pöördumisel võõra v. vähem tuttava inimese poole vrd sina Proua Mets, kas see on teie raamat? Teie, noormees, ei tunne filosoofiat! Tahaksin teiega rääkida, härra professor. Ja mina arvasin, et see on teie pruut! Kes te selline olete? Pöördun Teie poole ühe palvega. | (kirja lõpus saatja nime ees). Tervitustega Teie Arnold Mets. | (pöördumisel kõrge võimukandja poole). Teie kõrgeausus, ausus, kõrgus, hiilgus, ekstsellents.

õe ‹interj›
kutsuv v. pöörduv hüüatus v. pöördumissõna, ae. Linda, õe, tule ruttu tuppa! *Vanamees, õe, vanamees, mis sa seal vommi peal põõnad! F. Tuglas.

äie ‹äige 18› ‹s›

1. (ühekordne) äigamine. *Viimase otsustava äigega rabati terad vihutüvest põrandale. J. Lintrop.
2. äigekiht. Emakakaelalt äige võtmine.