[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilmalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ‹ka s› mittevaimulik, mittekiriklik. Ilmalik kirjandus, kunst, laul, raamat. Ilmalikud matused, varrud, kalmistupäevad, kombetalitused. Ordul oli keskajal ka ilmalik võim. *Sisse astuvad uued vaimulikud, nende hulgas ka keegi ilmalik. L. Metsar (tlk). || kergemeelne, jumalavallatu. Ilmalik meel. Jutud olid vaimulikel üpris ilmalikud. Endine lahkusuline on läinud õige ilmalikuks.
2. maine, maapealne. Ilmalik vara, tarkus. Ilmalikud rõõmud, soovid.