[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ime ‹6› ‹s›

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

imeks panema
millegi üle imestama, üllatuma. *Et vanasti sõda, nälg ja katk üksteise kannul käisid, pole imeks panna, sest üks toob teise ja teine kolmanda enesega kaasa. A. Hint.

seitset ~ sada ~ kümmet ~ viit imet tegema
kõnek igasuguseid tükke tegema; väga mitmesugust korda saatma. *Ämm tegi veepangega seitse imet, kui mitte rohkem .. O. Luts. *Tuul tegi pihladega sada imet. A. Kaal.