[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

isand ‹-a 2› ‹s›

1. peremees, käskija, valitseja. Oma isanda truu teener. Relvakandja saatis oma isandat sõjaretkel. Vasall kohustus oma isandat ustavalt teenima. Koer järgnes truult isandale. Jahikull istus oma isanda käel. Olen ise enda isand. | piltl. Inimene on looduse isand. Rahvas sai oma saatuse isandaks. Kõht on isand, sina tema sulane. *Tõsta pead, õiekene! / Koit on saanud isandaks! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: feodaal|isand, lossi|isand, majaisand.
2. (ütlejaga võrreldes) kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv meesisik, härra, saks (vahel ka irooniliselt). Rikas, uhke, tähtis, auväärt isand. Suurte isandate villad ja luksusautod. Isanda välimusega mees. || van (hrl. keskkihti kuuluv) abielumees; isikunime ees ka kõnetlussõna. Emand ja isand Kiisk. *..kapten Tihu oli sellega juba harjunud, et ta naist emandaks, teda ennast aga isandaks kutsuti.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kirik|isand, köstri|isand, mõisa|isand, opmaniisand.
3. hrl van v nlj (soliidne, lugupeetud) mees, meesterahvas, härra. Kaabuga, prillidega isand. Tuli sisse vanem soliidne hallipäine isand. *..hakkasin vaatlema oma isikut kõrvalt, leides, et olen kaunis tore isand ja tingimata tarvilik siin maailmas. O. Luts. | piltl. *Karu, noh, sellest oli Enn lugenud, et see suvel on kaunis sõbralik isand.. R. Roht.

kaht(e) isandat teenima
kahele kokkusobimatule tegevusele pühenduma. Kaht isandat on teadupärast raske teenida, seepärast tuli teha otsus –- kas teadus või luuletamine.