[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

issand ‹-a 2› ‹s›
‹ka suurtäheliselt› üks ristiusu jumala nimetusi, nii Jehoova kui ka Jeesus (rahvapärastes väljendites tähendus sageli nõrgenenud). Issanda teed on imelikud. Elame kõik sellesama issanda päikese all. See sündis issanda aastal 1208. Olgu issand meile armuline! Sa tuletad seda mulle iga issanda päev meelde. Kadus kiiresti nagu issanda välk. Kontroll tabas neid ootamatult nagu issanda vits. Ootasime pääsemist nagu issanda imet. Vennad ja õed Issandas 'kaaskristlased'. *Issanda nuhtlusena tulid temale nüüd külalised ja ta maja tundub mulle võõrana. A. Mälk. *See on päris issanda õnnistus, et meile niisugune täiendus anti. J. Peegel. || (tunderõhulistes hüüatustes üllatuse, imestuse, kohkumise, kahetsuse, meelepaha, vaimustuse vm. väljendamisel). Sa issand, kui ilus ta on! Issand hoidku, issand halasta, mis nüüd saab? Oh issand, kui kiiresti aeg lendab! Issand (küll), nüüd ta kukub! Issanda rist ja karistus, mis nüüd küll saab? *„Issand jumal!” lõi Juku esimene perenaine käsi kokku.. „Mis ma selle titaga tegema hakkan!?” V. Saar.

issanda karja minema, issanda karjas olema
surema; surnud olema. *Elati ikka aina minevikus, .. kohati selle hämaruses mehi ja naisi, kellest ei teatud praegu sedagi, kas nad veel elavad või on nad ammugi juba issanda karjas. A. Jakobson.

issanda loomaaed vt loomaaed

mitte issanda pennigi
mitte sugugi raha. *Tal endal on täna halvasti läinud – pole teeninud mitte issanda pennigi .. O. Luts.