[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aher|vare [-vareme]
põlenud hoone(te) (kivi)jäänused. Maja oli öösel maha põlenud, hommikul suitses veel ahervare. Sõda jättis meile laastatud maa ning ahervaremed. Kunagise sünnikodu ahervare.

ahju|vare [-vareme]
hävinud ahju jäänused. *Kui hommik koitis, oli Jukola saunast järel ainult mõni lõkendav tukk ning hõõguv ahjuvare. F. Tuglas (tlk).

detriit ‹-riidi 21› ‹s›
biol geol vees hõljuvad v. veekogu põhja sadestunud surnud taimede ja loomade jäänused, pude

puhn ‹-a 22› ‹s›
murd kõrkjate, pilliroo v. mererohu jäänused (loomadele allapanuks). Järve, mere puhn. *Kohati kattis puhna ja kuiva pilliroo lade veepinda nii tihedasti, et vett paistis ainult paiguti. H. Veromann.

põrm ‹-u 21› ‹s›

1. pihu, peenike puru, kõdu. Pehkinud palk pudenes puutumisel põrmuks. Maas lebavad lehed ja oksaraod kõdunevad, saavad peagi põrmuks. Tuul pillutab tuleasemelt halli põrmu. Sõdalasi tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. *Ja preester täidab kiviriista pühitsetud veega, sinna riputades põrmu templi põrandalt, mis vee vihaks teeb.. H. Raudsepp. | piltl. Tore plaan oli pudenenud põrmu. *Kuid päevad ei pudene põrmu, / ära ei voola kui vesi. M. Under. || põrmuks ‹hrl. ühenduses sõnaga pihuks› puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Lamp kukkus põrandale pihuks ja põrmuks. Vaenlane peksti, löödi pihuks ja põrmuks. Arvustajad tegid näidendi pihuks ja põrmuks. Ta teeb sind pihuks ja põrmuks. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Mitmed linnad muudeti, tehti tuhaks ning põrmuks. Kõik lootused, plaanid pudenesid, langesid põrmuks.
2. (vaimulikus ning sellest lähtunud kõnepruugis:) muld, mullapõu; maapind, selle tolm. Langenute laibad on ammu põrmuks saanud, muutunud. Varsti ei ole temast rohkem järel kui peotäis põrmu. Põrmust tärkab kevadel uus elu. Vennad puhkavad ammu põrmus. *.. istus lõpuks halli raugana kalmistul, surm vikatiga selja taga. Põrmust olid sa saadud ja põrmu läksid jälle tagasi. H. Raudsepp. || (madalana v. alandatuna oleku, ka kõige kaduva kohta). Põlvitas, lamas, oli jumala ees põrmus. Palvetaja on hardalt põrmus maas. Nüüd sa püherdad põrmus ja halad armu! Tema igaühe ees põrmus ei rooma 'ei alanda ennast'. Ori langes isanda jalge ette põrmu. Püüdis teist oma pilguga põrmu suruda. Palub tuhas ja põrmus, et andku ma võlgu. Võidetute lipud heideti põrmu. Olen end iseenese jõul põrmust üles töötanud. Inimene on maa peal nagu ussike põrmus. *Olen alandatud põrmuni, olen teotatud ja häbistatud. M. Metsanurk. *Sinu rõõmud roostetavad ja mured murenevad, kõik on ajalik ja põrm, ainult su laps elab üle su ea.. L. Hainsalu. || (kellegi v. millegi tühiseks, väärtusetuks peetava, mittearvestatava kohta), null. Tunneb end teise kõrval päris põrmuna. See poiss oli tüdrukule põrm. Kaaslaste arvamused on temale põrm.
3. surnukeha (v. selle maised jäänused). Kunstniku põrm tuhastati, sängitati maamulda. Ta maine põrm jäi ühishauda. Kirst, urn lahkunu põrmuga. Tema isa põrm puhkab võõras mullas. Kirjaniku põrm toodi kodumaale, maeti ümber Metsakalmistule. Kapteni põrm õmmeldi purjeriidesse ja heideti merre. Rahu tema põrmule! *Ema põrm oli pestud ja valge puhta linaga kaetud. E. Õun.
4. väga väike hulk. a. kübe, raas(uke). Põrm soola, pipart. *Ta ei sööks ühtegi põrmu, kuid ta teab, et ta ei tohi söömata lauast tõusta.. V. Saar. *Pole tal mõistuse põrmugi, / pole tal aru aimukestki.. Jak. Tamm. b. (võrdlemisi väikese ajahulga kohta:) ivake, natuke, veidike. Kell lõi põrmu aja eest seitse. Oodake veel põrm aega! *„Kuidas see Toomas selle põrmu ajaga ta nii tümaks ja vaeseomaks jõudis teha?” pani imeks Nigula Juhan.. P. Krusten. c. ‹eitusega› (abstraktsete mõistete kohta:) raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm 'mitte sugugi'. Mulle ei meeldi see asi mitte üks põrm. Poiss on käest ära, mitte põrm 'sugugi, üldse' ei kuula sõna. Ma ei ole pahane, mitte üks põrm. *Vaadake mind – kas mul on hirmu? Mitte põrmu. E. Vilde. d. põrmugi ‹adverbilähedaselt, hrl. eitusega› sugugi, üldsegi; natukestki; vähimalgi määral. Jalg ei valuta enam põrmugi. See kõik ei meeldinud talle põrmugi. Ma ei hooli põrmugi sellest, kas sa valetad või ei. Mul polnud temast põrmugi kahju. Mina pole selles põrmugi süüdi. See asi ei huvita neid põrmugi. Läksime põrmugi pelgamata edasi. Sind ei või põrmugi usaldada. Korsten ei tõmmanud põrmugi. Ta pole põrmugi kuri. Olukord pole põrmugi paremaks, halvemaks läinud. Märt pole põrmugi usklik mees. Kas sul põrmugi häbi ei ole? Muutunud polnud ta nende aastatega mitte põrmugi. Ma ei karda teda mitte põrmugi. Töö ei edenenud mitte põrmugi. Ega ma ei eksita? – Mitte põrmugi. *Tuli välja, et Kristin polnud ka masohhist. Põrmugi mitte. E. Vetemaa. *.. aga ka siis oleksin ma nõus Soonikut [= talu] sinu nimele kirjutama, kui sa seda põrmugi tahad. A. H. Tammsaare.

pära1 ‹11› ‹s›

1. tagumine osa v. ots, tagaosa v. -ots. a. (paadil, laeval:) ahter. Ta istub, seisab paadi päras. Lootsiku pära oli sügavalt vees. Laeva pikkus käilast pärani. Vesi vulises laeva päras 'pära taga'. b. (reel, vankril, autol). Saime ree, saani, veoauto pära peale. Poiss konutas vankri päras. Pani hobuse vankri ette ja sidus lehma pära külge. Auto sõitis nii kiiresti, et pära viskles. || reele peale pandav pulkadest seljatugi, kori. Ilma pärata regi. Seob, paneb reele pära külge. c. (kalapüügivahendil). Nooda tiivad ja pära. Mõrra pära kubises kaladest. d. (laske-, tera-, tööriistal). Püssi, revolvri, püstoli pära. Kargas püsti, käsi lühikese mõõga päral 'käepidemel'. Nikerdatud päraga puss. Oherdi kaba ja pära. Puuri pea ja pära. e. kõnek (raamatul:) selg. *Kabinetis oli mitu raamaturiiulit, täis nahkköiteid, kuldpealkirjaga päradel. M. Metsanurk. f. (kindal, käisel). Kirjatud päradega kindad. Varruka päral on tikand. g. (ehitisel). Ahju suu oli köögis, pära aga toas. *Sauna pära taha järve kaldale oli viidud mõsipink.. R. Sirge. h. (looduslikel vormidel). Lahe suue ja pära. Lõime laagri üles kauni oru päras. || hrv (kauge, kõrvalise kolka kohta). *.. saab hakkama seal Siberi päras, kuhu on varemgi eestlased välja rännanud.. K. Saaber. i. (muid juhte). Keele, kurgu pära.
▷ Liitsõnad: ahju|pära, aisa|pära, keele|pära, kurgu|pära, laeva|pära, lõua|pära, mõrra|pära, mõõga|pära, nooda|pära, ohja|pära, paadi|pära, püssi|pära, püstoli|pära, ree|pära, revolvri|pära, vankri|pära, varruka|pära, võrgupära.
2. jäänus(ed), riismed millestki, millegi alles, järele- v. ülejäänud osa; põhja vajunud paks v. soga. Tangupudru pära sai koertele. Nõu põhjas oli veel natuke seiskunud taari pära. Kummutas viinapudeli põhjast ära viimase pära. Meil on veel pühade pärad 'pühadest järelejäänud toit' süüa. Värvipotti on veel pära põhja jäänud. Kohvi, tee, õlle pära. *Varsti olid viimased saod luga [kuhja] juurde toodud, pärad riisutud.. R. Sirge. | piltl. *Trepil istuja kallab oma südametäie viimase pära veel poisi peale välja. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kohvi|pära, pudru|pära, supi|pära, tee|pära, toidu|pära, õllepära.
3. alus, tõepõhi. *Tea, oli seal nüüd mingit pära või niisama tühi jutt... F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: tõepära.

vare ‹-me 3› ‹s›
põlenud v. purunenud ehitise jäänused. Endise uhke mõisa asemel on nüüd vana vare. Külast jäid järele paljad varemed. Süngete varemete asemele kerkivad uued hooned. Vabatahtlikud käisid varemeid koristamas. Kirik jäi pärast põlengut varemeisse. Teatrihoone, loss, talu, tehas seisab varemeis. Sild tulistati varemeiks. *Külmast lõdisedes oli ta seisnud rusude keskel, varemete mäel .. I. Jaks. | piltl. Mehe väärikusest olid jäänud vaid varemed. Antiikkunsti varemeil, varemeile tekkis uus kunst. Impeerium varises varemeiks. Riigi majandus oli täielikult varemetes. *Kõik hõisatud laulud on varemeis maas .. H. Visnapuu. || piltl vana, kurnatud, armetu inimene. Vanamees pole sugugi selline vare, nagu aastate järgi võiks arvata. Endisest elurõõmsast naisest oli järel ainult vilets vare. Narkomaania muudab inimese mõne aastaga varemeks. *Ta oli haualine – paljas inimese vare. Veidi toekam tuul lükkab ta ümber, tormi pole vajagi. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: aher|vare, lossi|vare, templivare; inimvare.