[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hingamis|auk
auk jääs, mille kaudu veeloomad saavad õhuhapnikku. Hülge hingamisaugud.

jää|lõhkuja ‹1› ‹s›
mer eriti tugeva ehitusega spetsiaallaev, mis rajab jääs teed teistele laevadele
▷ Liitsõnad: aatomijäälõhkuja.

jää|vangistus
jääs kinni olemine. Meresõitjad pääsesid jäävangistusest. Laev oli olnud mitu kuud jäävangistuses. || piltl jääkatte all olemine, jääga kaanetatus. Jäävangistuses jõgi, meri, laht.

lasi ‹11› ‹s›
murd auk jääs nooda vettelaskmiseks

püügi|auk
(näit. kalapüügi jaoks jääs; ka auk püünisena). Kalameeste püügiaugud. *Ülejäänud kütid pidasid laagris nõu, kuidas jahti läbi viia. Püügiaukude kaevamiseks polnud enam aega. L. Metsar (tlk).

sula ‹11›

1. ‹adj› külmunud olekust pehmeks ja vesiseks muutunud, üles sulanud. Lumi on sula. Kevadine sula maa. Lume all on pinnas sula. Põllud on sulaks muutunud. Mättad on juba paljad ja sulad. Sula teega lõikas reejalas sügavale lume sisse. || (ilma kohta:) pehme ja niiske. Sulad ilmad. Mõne aja pärast läks ilm sulaks. Parem vaikne pakane kui sula tuul.
▷ Liitsõnad: poolsula.
2. ‹adj› vedelas olekus, sulanud v. sulatatud. Sula metall, magma. Sula hõbe, kuld, raud, tina. Sula tõrv. Linikule tilkus sula küünlarasva. Südasuvel lõhnas metsas sula vaigu järele. Suvine sula mesi. Suhkrutükk muutus suus sulaks. Pannil särises sula või.
3. ‹s› talvine ilmastikunähtus, mille puhul temperatuur on 0° v. üle selle. Väljas on sula. Küünlapäeva sula. Märtsikuu sula hävitas paksu lumekatte imekähku. Äkiline sula viis kogu lume. Viimane suur sula lõi kõik kraavid vett täis. Hakkab vist sula tegema 'sulale minema'. Ilm läheb, kisub sulale. Ilm on sulal. Uus aasta saabus sulaga. Sulad vaheldusid pakasega. Pakane taandus sula ees. Sulale järgnesid ilma lumeta külmad. Teed on sulaga libedad. *Kui ikka koer talvel lume sees püherdama hakkas, oli kolme päeva pärast sula lahti. J. Tuulik. || piltl ideoloogilise surve lõdvenemise aeg ühiskonnas. Hruštšovi-aegne sula.
4. ‹s› lahtisulanud koht jääs. *Ettevaatlikult jullat ees lükates jõuavad mehed üsna sula lähedale. A. Gailit.
5. ‹adj› pehme. a. (maa kohta:) hästi läbiküntud, kohe. *Üksi kündsin põllud sulaks, viskasin seemne ja äestasin mulda. H. Sergo. *„Sula muld,” ütles ta, mõeldes selle all külviks haritud pinda.. E. Krusten. b. leebe, järeleandlik. Poisi meelituste peale läks tüdrukul süda sulaks. *Oled mul muidu käre tükk, aga selle mehikese suhtes liiga sula. E. Tegova. c. mahe, meelitav. Hääle sula kõla. Räägib sulal keelel. *Sellepärast hakkas teine Alevipoega mesikeelil meelitama ja sula suuga paluma.. J. Kunder.
6. ‹adj› (sula)selge. Räägib sula inglise keelt. Mehed ajasid omavahel juttu sulas maakeeles. Tal on saksa keel sula. *Jah, nad oleksid pidanud enne [mereleminekut] mootori sulaks õppima! Murdlainete ees äkki stopp! A. Mälk. *.. ikka tema jah mingu, temal nagu need konksud ja kavalused kõik sulad! B. Alver.
7. ‹adj› täielik, selge, puhas. Vaatas etendust kui sula imet. Sula õnn, et kõik nii hästi laabus.
8. ‹s› kõnek sularaha. Kas tasute kaardiga või sulas? Maksan sulas. *Praklitzi plaani järgi toimetas Lesta oma ärist nii palju väärtusi kõrvale, kui iganes jõuti sulaks teha. E. Vilde.