[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jätk ‹-u 21› ‹s›

1. see, millega midagi jätkatakse v. mis midagi jätkab; pikendus, lisa. Kett on lühike, vaja jätk otsa panna. Lapse lühikeseks jäänud kleidile õmmeldi jätk alla. Põhja-Atlandi hoovus on Golfi hoovuse otsene jätk. Puhkepäevamatkadele järgnevad loomuliku jätkuna kaugmatkad. Kui päevast jääb väheseks, tuleb ööst jätku võtta. Jutt sai jätku jutust. Agan leiva jätk, humal õlle jätk. *Juba varakult hakkas perenaine kartuleid tarvitama leiva sõtkumisel jahude jätkuks. A. H. Tammsaare. *..pisarad tulid ta silmi, jätkuks musttuhandeile varem valatuile.. F. Tuglas.
2. jätkukoht. Jätk tehakse rõival nii, et see võimalikult märkamatuks jääks. *Vaguni ühetooniline lõksumine [rööbaste] jätkude kohal suigutas mind varsti unne. J. Semper.
3. järk, lüli, osa. Sõrme jätkud. Mitmest jätkust koosnev õngeritv. Kahest jätkust kokkupandav antenn. Klarneti ülemine ja alumine jätk. *1910. aastal pärast jaani jõudis Juhan Liiv ühel oma rahutute rännakute jätkul taas Tartusse. J. Eilart. *Romaan on kirjutatud jätkude kaupa ajalehele, iga päev värskelt uue numbri jaoks. M. Metsanurk.
4. hrv kestus, jätkumine. Enam andel jätku kui ahnel kõhtu. *Vaks oli veel jätku ööl. H. Visnapuu.

jutu jätkuks vt jutt [jutu]

jätku leiba ~ leivale!
(tervitus sööjaile)

jätku tarvis!
(vastus tervitusele „Jätku (leivale)!”)