[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laisklema ‹laiselda 49›
laisana, viitsimatuna olesklema; jõude olema, mitte tööd tegema. Ühed töötavad, teised laisklevad. Pole aega laiselda. Laiskles päevad otsa. Jäin pärast ärkamist natukeseks voodisse laisklema. | piltl. *Aga päev algas kuumalt, kärbsed sumisesid ja meri laiskles. L. Promet.

logelema ‹-lda 38 või -leda 37›
(aega raisates, tööst kõrvale hoides) jõude olema, laisklema. Ühed tegid tööd, teised logelesid. Kellelgi ei lastud logelda ega viilida. Logeleb töö ajal kohvikutes, õllebaarides. Pühapäeval logelesime mõnusalt rannas. *Nüüd logeleb ta isakodus, liigutamata lillegi. J. Lintrop.

puhkama ‹puhata 48›

1. töö vm. pingutuse järel väsimustundest vabanemiseks ja jõuvarude taastamiseks jõude olema, rahuolekus viibima v. millegi lõõgastavaga tegelema. Aktiivselt, passiivselt puhkama. Puhkab peale tööpäeva, pärast suplust. Tahan päeva väsimust puhata. Istus lõõtsutades puhkama. Laske pillimehel puhata. Tantsiti peaaegu puhkamata. Pead kärast, lastest, õppimisest puhkama. Et terve olla, tuleb piisavalt puhata. Väsinud käed puhkavad süles. Las närv puhkab! Läks eksamile puhanud peaga. Kas hobused on puhanud? | piltl. Mets puhkab lumevaiba all. Järv puhkab mägede põues. Puhkav meri, tuul, küla. Las mootor puhkab. Telefon ei saa hetkegi puhata. Arhiivitolmus puhkavad käsikirjad. Kohvripõhjas puhkav kangas. Hing puhkab looduses. Ema pilk puhkab magaval lapsel. Silmad lausa puhkavad pruuti vaadates. || tegevuseta, jõude olla laskma. Istume, puhkame jalgu. Puhka jalga 'istu'! Peab konti puhkama. Peatusime, et hobuseid puhata. || magama. Heida varakult puhkama. Ole tasa, isa-ema puhkavad. Kogu pere puhkas sügavas rahus, magusas unes. || söötis olema. Kütisemaa tuleb pikemaks ajaks puhkama jätta.
2. ametikohustustest vaba olema, puhkusel viibima. Mul on selle suve puhkus juba puhatud. Kas ta puhkab või on tööl?
3. piltl surnuna lamama. Ta puhkab Metsakalmistul, surnuaial, mullas, mulla põues, hauas, mere põhjas. Puhka (issanda) rahus. Isa põrm sai puhkama uude kalmuaeda. Siin puhkavad viimast, igavest und meie esivanemad. Ta on jäädavalt mulla, mätta alla puhkama läinud.

tukkuma ‹tukun 42›

1. pooleldi, hetketi magama. Tukub käsipõsakil laua ääres. Ootajad tukuvad seina najal, pingil, kohvrite otsas istudes. Tukub magusasti, rahulikult. Vanamees tukub lahtisi sui, tonksab tukkudes peaga. Aeg-ajalt tukkusin mõne minuti ja ehmusin jälle ärkvele. Autojuht oli roolis suurest väsimusest tukkuma jäänud. Silmad kinni, nagu tukuks. Tõusis nii roidunult üles, nagu poleks tundigi tukutud. Tukkusime kogu tee (maha). Hobune tukkus püstijalu aiste vahel. Kass tukkus aknalaual päikese käes. || piltl (looduse, ehitiste jm. kohta:) rahulik, liikumatu olema. Loodus tukkus lämmatavas leitsakus. Kõik on vaikne, tuulgi tukub. Laevad tukkusid lastimist oodates. Põllud ja metsad näisid tukkuvat kevade-eelset und. Mets tukkus põuavines. *.. vanker jõudis hallide hoonete keskele, mis vagusalt tukkusid kevadöö unenäolises valguses. R. Roht.
2. piltl tegevuseta, jõude olema v. midagi liiga aeglaselt tegema. Mine teiste juurde õue, mis sa üksi toas tukud! Mis need noored inimesed tukuvad siin ilma tööta! Meie valmistume valimisteks, aga ega teisedki parteid tuku. *Niisama halb olevat see, kui sinu ees keegi aeglaselt niidab ja sina ta kannul pead tukkuma. A. Kaal. || mitte toimima. Tukkuv tulemägi. Niiske ja tuuline ilm äratas üles kontides tukkuva jooksvatõve.