[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

de iure [juu-], de jure [juu-]
jur õiguslikult, de jure. Uue riigi tunnustamine de iure.

huige ‹huike 18› ‹s›
ühekordne huikamine; huikamise tulemusena kuuldav heli. Karjaste, ehaliste rõõmsad, heledad huiked. Pikk, kauge huige. Kostis öökulli huikeid. Veduri, jahisarve, vabrikuvile huige.
▷ Liitsõnad: rõõmuhuige.

huile ‹huilge 18› ‹s›
ühekordne huilgamine; huilgamisel tekkiv heli. Laeva huile. Mets rõkkas jahisarve huiletest. Kuusikust kostis öökulli huile. *..kõlas uus huile Pipilt, kes juubeldades tõstis maast tühja niidirulli. V. Beekman (tlk).

jube ‹adv›
kõnek väga, eriti, hiigla-. Jube maru film. Jube head kotletid. Jube ilus tüdruk. Jube vastik lugu. Jube tõsise näoga. Tal läheb jube hästi. *Meil oldakse jube uhke, et kõike seda võidakse, mis meie endised rõhujadki võivad. M. Metsanurk.

jube ‹-da 2› ‹adj›

1. õudne, õudust tekitav, hirmuäratav, kole. Jube mõrv, veretöö. Sõjaajast räägitakse jubedaid lugusid. Piinakambrist kostis jube kisa. Avanes jube vaatepilt. See pidi olema jube surm. Kalmistust möödudes hakkas kõigil veidi jube. Pisut jube oli nii kõrgelt alla vaadata. Jube näha, kuulda. Jube mõeldagi. Oli nii jube, et külm judin jooksis üle selja. *Enne uinumist jutustati üksteisele tondilugusid, üks jubedam teisest.. J. Semper. || väga ebameeldiv, vastik; raske taluda, hull. Jube hais. Jube ilm: tuul ja sadu. Jube mööbel, riie. See pole toit, vaid jube solk. Lihtsalt jube ümbrus. Ta aktsent oli jube. *Ja mis kõige jubedam – suud pole naised kunagi pidada osanud. O. Tooming.
2. kõnek väljendab millegi intensiivsust, suurt määra v. ulatust. a. suur, kange, kole. Mul on jube häbi. Peremees oli jube ihnuskoi. Anna midagi hamba alla, mul on jube nälg. *..ning jubeda iiliga lendas regi üle lume. E. Vilde. b. rõhutab üldisemalt tegevuse v. olukorra intensiivsust. *Küll mulle meeldivad mundris mehed, lihtsalt jube kohe. O. Tooming. *Lihtsalt jube, kuidas teil riiet läheb! E. Vaigur.

juhe ‹juhte 18› ‹s›
juhtimine (hrl. liitsõna esiosana).

juhe ‹juhtme 17› ‹s›

1. el painduv hermeetilise kestata elektrijuht elektrienergia edastamiseks, sideliinideks, elektrimasinate mähisteks vms. Kummi-, plastmassisolatsiooniga juhe. Juhtme sooned, isolatsioon, kest. Juhtmeid vedama, paigaldama, maha võtma. Torm on juhtmed katki rebinud. Kas juhe on korras? Juhtmete otsad ühendati, juhtmed otsati. Juhe on voolu all.
▷ Liitsõnad: alumiinium|juhe, bimetall|juhe, elektri|juhe, faasi|juhe, installatsiooni|juhe, isoleer|juhe, kuulo|juhe, maandus|juhe, montaaži|juhe, null|juhe, nöör|juhe, paljas|juhe, raadiotranslatsiooni|juhe, sisestus|juhe, telefoni|juhe, vask|juhe, voolikjuhe.
2. tehn toru, kraav vms. vedeliku, gaasi vm. aine kuhugi suunamiseks
▷ Liitsõnad: auru|juhe, gaasi|juhe, mördi|juhe, nafta|juhe, prügi|juhe, toru|juhe, veejuhe.
3. murd juhivits. Vitsaväätidest juhtmetega vanker.
4. ‹hrl. pl.› murd maasse löödud hargid, millel kuivatatakse märgi kalavõrke

juhe on koos, juhe jookseb kokku
kõnek (seisundi kohta, kus ei saa enam millestki aru, pea ei võta; sellise seisundi tekkimise kohta). Jättis töö tänaseks katki, sest juhe jooksis kokku, oli koos.

pikad juhtmed, pikk juhe
aeglane taip. Poisil on pikad juhtmed, poiss on pikkade juhtmetega, pika juhtmega.

julge ‹1› ‹adj›

1. kartmatu, vapper, vahva; ant. arg, kartlik. Üsna, väga, liiga, haruldaselt julge. Julge mees, võitleja. Läks, muutus järjest julgemaks. Kutsu mõni julgem poiss kaasa. Julge kaaslasega ei karda ma midagi. Mine üksi, kui sa nii julge oled! Oravad on nii julged, et sõid mul peo pealt. Julge pilk. Julged näojooned. Julge sõnavõtt, kriitika, küsimus. Julge otsus, tegu. Julge pealehakkamine on pool võitu.
▷ Liitsõnad: elu|julge, hull|julge, liigjulge.
2. tavapärast trotsiv, uudsele pürgiv, harjumatult omapärane. Julge võrdlus, riim. Julged kujundid, värvikombinatsioonid, toonid. Üpris julged oletused, järeldused, kavatsused. Väga julge mõte, idee, plaan. Tegelikkus ületas ta kõige julgemadki unistused. || hoogne. Julged pintslitõmbed. Julge joon, maneer. || vastuvõetavuse v. sündsuse piiril olev, väljakutsuv. Julge lõige, dekoltee, jumestus. Rabas sõbrannasid ülimalt julge kübaraga. Te lubate endale üpris julgeid nalju.
3. kindel; ohutu, riskita. Võid olla julge ta heades kavatsustes. Poiss polnud oma teadmistele eriti julge. Olen julge tema abile, abi peale. Seal võid oma elu pärast, elu eest julge olla. Kas võin ennast siin julgena tunda? Ega see vist kõige julgem peidukoht olegi. Kummikutega on hea julge astuda, jalad ei saa märjaks. Äikese ajal on majas julgem olla kui lagedal.

jume ‹6› ‹s›

1. näovärv. Terve, värske, hea, puhas, õrn, roosakas, rõõsk jume. Haiglane, halb, kahvatu, kollakas, hall jume. Ta on tõmmu, pruunika, heleda jumega. Terve jumega nägu. || puna; hea, terve näovärv. Jume tõuseb palgesse, näkku. Palgeilt kadus jume. Õnn tõi jume palgesse. Ta näos on jumet. || piltl värving, värvivarjund. Eha roosakas jume taevaserval. Pruunika jumega kastehein. *Vesi võtab aeg-ajalt kollase, siis roosa ja lõpuks lilla, kanarbikuõie jume. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: näojume.
2. (näo)ilme. Näol on häbelik, rahulik, heasüdamlik jume. Kartlik, kohmetu, piinlik jume. Õnneliku naeratuse jume libises üle ta näo. *Köstri kõrge, lage otsaesine läks kortsu, misläbi tema nägu veel vagama jume sai. E. Särgava. | piltl. Ungari kunstil on tugev rahvuslik jume. Asi hakkab jumet võtma, asjal on juba jumet. Sel jutul, mõttel on jumet. *Ei ole niisugusel abielul õiget jumet, kus mehe harjumused naisele vastikuks lähevad ja vastupidi.. P. Kuusberg.

jume ‹-da 2› ‹adj›
van jumekas. *Silmi pestes tuli tema endine jume nägu nähtavale.. F. R. Kreutzwald. *..nagu tiivustatud oma hääle jumedast kõmast, lisab kõneleja oma kõnesse veel sügavamat tundmuse puhangut.. M. Metsanurk.

jupike(ne) ‹-se 5› ‹s›
väike jupp. Jupike vorsti. Kampsunile tuleb jupike juurde kududa. Mul läheb veel jupike aega.

jute ‹6› ‹s›
kõnek džuut (2. täh.)

jäide ‹jäite 18› ‹s›
meteor allajahtunud vihma- v. udupiiskade jäätumisest tekkiv (õhuke) jääkiht maapinnal ja esemetel; (maapinnal ka:) kiilasjää

jäine ‹-se 4› ‹adj›

1. jääst koosnev. Jäävihm koosneb jäistest kerakestest. Jäine läikiv koorik puuokstel. Kaevu ümber kasvas mahaloksunud veest libe jäine kiht.
2. jääga kaetud, jäätunud (mitte veekogu kohta). Roniti üles mööda jäist nõlva. Sulale järgnenud külm oli teed jäiseks muutnud. Vedelad suusamäärded sobivad siis, kui lumi on vesine või jäine.
3. jääkülm. Jäine vesi, tuul, raju. Õhk oli lausa jäine. Palja jala all tundus kivipõrand jäisena. | piltl. Jäine taevas. Tähtede jäine helk. || (tunnete, psüühilise sfääri kohta). Teda haaras jäine hirm. Jäine ükskõiksus, viisakus. Säilitas igas olukorras oma jäise rahu. Oskas ka kõige jäisema inimese leebuma panna. Jäine pilk, ilme. Silmade jäine vaade. Vastas jäisel häälel, toonil.

kuine ‹-se 4› ‹adj›

1. kuune (hrl. 1. täh.) Kuine imik. Kuised põrsad.
▷ Liitsõnad: kahe|kuine, kolme|kuine, kuue|kuine, mõne|kuine, nelja|kuine, paari|kuine, poolteisekuine.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. kuul esinev, toimuv vms.
▷ Liitsõnad: jaani|kuine, jaanuari|kuine, juuni|kuine, küünla|kuine, märtsi|kuine, suve|kuine, veebruarikuine; igakuine.

kuive ‹18› ‹s›
med taabes. Seljaaju kuive.

luide ‹luite 18› ‹s›
geogr tuule toimel moodustunud püsivasuunaline liivakuhjatis tuiskliivaaladel (näit. kõrbes, rannikul), düün. Luite pealttuule- ja alttuulenõlv. Luited liiguvad, kanduvad tuule toimel edasi. Metsastatud luited. Kura maasääre luited.
▷ Liitsõnad: kaar|luide, kõrbe|luide, parabool|luide, piki|luide, püramiid|luide, püsi|luide, ranniku|luide, rist|luide, ränd|luide, vall-luide.

luige ‹luike 18› ‹s›
hrv (ühekordne) luikamine; luigatus, huigatus. Mets kajas karjaste luikeist. *.. olid kuulnud orus ekslevaid, üha kaugenevaid luikeid, mis nüüd äkki vaibusid. N. Baturin.

luine ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete, paljude) luudega (hrl. kala kohta). Latikas ja särg on väga luised kalad, kõige luisem olevat aga kiisk. Hästi luised takud.
2. kondine, (väga) kõhn. Haige luised käed, sõrmed. Pika luise ninaga mees. Kehalt on ta alati luine olnud. Luiseks nälginud lehmad. *Tummana, kivistunud ilme luisel ja nurgelisel näol, astus Aliina .. H. Lepik (tlk).

luise ‹luiske 18› ‹s›
hrv luiskamine. *.. on niidumasina lõgin, on vikatite luisked .. E. Maasik. *Need ei või olla midagi muud kui luise ja väljamõeldis. M. Pedajas (tlk).

muide ‹adv›
(sõna, mis osutab, et midagi mainitakse kõrvalepõikena, vahemärkusena:) muuseas. Muide, kas Jaan on abielus või poissmees? Muide, ma ei tööta enam seal. See karskustegelane oli muide noorpõlves kõva viinamees. Marile, muide, ei maksa sellest mitte üks sõna rääkida. Muide, hiljem selgus, et ta polnud üldsegi süüdi. Ma ei ole teda muide mitu päeva näinud. Sellega seoses kerkib muide üles üks tõsisem probleem.

muie ‹muige 18› ‹s›
muigamine, (kerge, põgus) naeratus. Kelmikas, salapärane, irooniline, pilklik, mõru, õel, kahjurõõmus, üleolev muie näol, suunurkades. Nägu, suu mõnusal, heatahtlikul, kohmetul muigel. Tõmbas oma suu muigele. See jutt kisub suu muigele. Püüab muiet tagasi hoida, varjata. Isa jälgis muigega, muigel näoga, muigel sui poiste tegevust. Huuled kõverdusid tigedas muiges. *Muie laienes lausa irvituseks, kui ta nägi Viivi kohmetust. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: naeru|muie, pilkemuie.

puige ‹puike 18› ‹s›
(üksik) puiklus, kõrvalepõiklemine

puine ‹-se 4› ‹adj›

1. puust tehtud, puune. Puine paat. Puised lusikad. *Paneb kaks lauskjamat puuhalgu päitsisse, katab puise padja pealt heintega. N. Baturin. || kõva, mahlatu. Puine lihatükk. Puised kaalikad, peedid.
2. piltl. a. liikumises paindumatu, jäik, kohmakas. Vanamehe puine selg, puised sõrmed. Võtab külalisi vastu puise kummardusega. Natuke puiseks jäänud tantsukeerutus. Lahkub puisel kõnnakul. b. tuim, tundetu; väljendusvaene. Puised huuled. Nad vahetasid puise tervituse. Ütles midagi puise häälega, näol puine ilme. Puise bürokraadi puine asjalikkus. Puised meelitused, sõnumid. Artikli puine stiil. *.. otsuse dikteeris elastne elutarkus, mitte aga puine teenistusmäärustik. H. Sergo. *Ehk küll ta küljed luiseks, / hing pole muutund puiseks.. M. Under.

quiche [kiš] ‹-i 21› ‹s›
kok Prantsuse köögist pärinev munasegutäidisega lahtine pirukas. Lorraine'i quiche. Sõime kohvikus quiche'i.

ruie ‹ruige 18› ‹s›
(üksik) ruigamine. Laudast hakkas järsku ruigeid kostma.

suige ‹suike 18› ‹s›
suigatus. Põgus suige enne õhtut. Püssipauk katkestas suike. Läbi suike kuulis ta tänava häältesuma. Telefonihelin äratas magaja suikest. Ärkas lühikesest suikest.

suine1 ‹-se 4› ‹adj›
kõnek suvine. *Kui hõbeaur vaob udu üle suise aasa.. K. E. Sööt.

suine2 ‹-se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi suuga
▷ Liitsõnad: naeru|suine, pruntsuine.

tuide ‹adv›
murd täiesti, päriselt. *.. viimne lihaloom, poolkasvanud kesik, [oli] aprillis ära veristatud, kui söögilaud tuide tühjaks jäi .. O. Jõgi (tlk).

tuige ‹tuike 18› ‹s›
(ühekordne) tuikamine, tukse. Südame, vere tuige. Tunneb meelekohtades teravat tuiget. Mõnusate tuigetega jooksis joodud vein mööda sooni laiali. | piltl. Õhus on aimata kevade tuikeid.
▷ Liitsõnad: valutuige.

tuike(ne) ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. murd (< dem tui). Tuike sattus kulli küünte vahele. || (inimese kohta). Enne pulmi oli pruut nagu õrn tuikene. *.. isegi Erika, see õrn tuikene, osutus kanakulliks .. A. Kivirähk.
2. kõnek (hellitussõna neiu kohta). *„Tuike, vaata nüüd korraks siiapoole!” palvetas Martin, vaadates üksisilmi, häbenematult tüdrukut. J. Smuul.

tuise ‹tuiske 18› ‹s›
tuiskamine

uide ‹uite 18› ‹s›
uitamine. Orus on uitel põdrakari. Pilk on uitel. Uitel mõtted.