[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

dekoratiiv|kosmeetika
jumestus, juuste värvimine, küünte lakkimine jms.

epilaator ‹-i, -it 2› ‹s›
riist karvade v. juuste eemaldamiseks

föön ‹-i 21› ‹s›

1. meteor mägedest puhuv soe kuiv tuul
2. elektriline kuumaõhuaparaat juuste, käte vm. kuivatamiseks. Istub fööni all. *Föönid surisesid. Nende kõrval seisis paar rullidesse pakitud peaga naist järjekorda ootamas. A. Pervik.
▷ Liitsõnad: käsi|föön, lauaföön.

harjas ‹-e 4› ‹s›

1. ka zool tugev pikk jäik karv (mõnedel loomadel), ka jäik karvjas, niitjas v. nõeljas moodustis; (kogumõistena:) harjastik. Sea seljast võeti harjaseid keeva veega. Põrsa harjas on pehme. Harjastest valmistatud hari, vahupintsel. Juuksed on, seisavad, tõusevad, kerkivad harjastena püsti. || piltl (hrl. lühikeste juuste v. lühikese habeme kohta). Harjased nina all. Ajamata habeme tihe harjas. Ta pealael seisid hallid harjased püsti.
▷ Liitsõnad: habeme|harjas, juukse|harjas, seaharjas.
2. harjade jõhv, tehismaterjalist karv vms. Kaardu kuivanud harjastega pintsel. *Ta lemmikuks oli aga varretu, kulunud harjastega põrandahari.. L. Kibuvits.
3. ‹hrl. pl.› van vistrikud, vinnid. Lapsel on harjased. Harjaseid võtma 'lapse nahalt vistrikke kaotama pärmi ja kliitaignaga võidmise ning järgneva vihtlemise teel'.

heleda|vereline
heledate juuste, heleda jume ja nahavärvusega. Heledavereline mees.

henna ‹6› ‹s›
hennapõõsa lehtedest saadav ruugjaspunane värvaine juuste, naha, küünte jm. värvimiseks. Hennaga värvitud juuksed.

hobuse|lakk [-laka]
(ka juuste kohta). Miks sel poisil niisugune hobuselakk on?

juukse|keeris
juuste keerdumise koht. Juuksekeeris pealael, kuklas.

juukse|kuivati
aparaat juuste kuivatamiseks, föön (1. täh.)

juukse|padrik
piltl (tihedate, sassis juuste kohta). Lapse nägu polnud juuksepadriku tagant nähagi.

juukse|palsam
palsam juuste pehmendamiseks vms. Elustav, hooldav, õrnatoimeline palsam. Palsam rasustele, kuivadele, värvitud juustele.

juukse|puhmas
(tihedate juuste kohta). Lopsaka juuksepuhmaga noormees.

juukse|pumat
pumat, võie juuste määrimiseks

juukse|vesi
vedelik juuste ja peanaha hooldamiseks

juukse|vihk
piltl (pikkade lopsakate kokkuseotud juuste kohta). Vööni ulatuv juuksevihk.

juukse|võrk
(juuste kooshoidmiseks)

juukse|värv

1. juuste värvimiseks kasutatav värvaine. Henna on tuntud juuksevärv. Kastanpruun, must juuksevärv.
2. juuksevärvus. Ta hele juuksevärv on aastatega tumedamaks muutunud.

juukse|ädal
piltl (päris lühikeste juuste kohta). *Ta silitas käega üle musta, vaevalt tollipikkuse juukseädala.. E. Rannet.

kamm ‹-i 21› ‹s›

1. piidega ese juuste korrastamiseks v. soengu kinnitamiseks ja kaunistamiseks. Tihe, hõre kamm. Tömpide, teravate, sirgete, laineliste piidega kamm. Sabaga kamm. Soeb kammiga juukseid. Vajutas märjad juuksed kammi seljaga lainesse. Soeng oli kinnitatud kumera kilpkonnaluust kammiga. || riist loomade karvastiku korrastamiseks. Puudlite villataolise karva hooldamiseks on olemas spetsiaalne hõredate piidega kamm.
▷ Liitsõnad: luu|kamm, metall|kamm, plast|kamm, puu|kamm, sarvkamm; ehis|kamm, pea|kamm, tasku|kamm, tihtkamm; hobuse|kamm, koera|kamm, sugemiskamm.
2. mingi kammi (1. täh.) meenutav (piiline) ese
▷ Liitsõnad: linakamm.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

karva|eemaldi
riist karvade v. juuste eemaldamiseks, epilaator, depilaator

kuke|hari

1. lihakas sakiline peanahamoodustis kukkedel. *.. puhtaks pestud pohlamarjad, / punased kui kukeharjad .. H. Jürisson.
2. bot kuival pinnasel kasvav lihakate lehtedega rohttaim v. poolpõõsas, ka ilutaim (Sedum)
3. (harilik) kukeseen
4. kõnek (turris juuste, soengu kohta)

kähar ‹-a 2›

1. ‹adj› lokkis, krussis, krässus, kiharais (juuste, karvade kohta). Hästi käharad juuksed. Kähar pea 'käharate juustega pea'. Kähar habe. || (muus ühenduses, ka taimenimetustes). Käharad pilved. Kähar peakapsas 'kortsuliste, krussis lehtedega peakapsas'. Kähar penikeel, salusammal.
2. ‹s› kihar, lokk. *.. ning punane lint ta [= tütarlapse] kuldkollastes käharates paistis kui puhkenud hiigelmoon. A. Gailit. *.. koketne kähar otsmikul, teine langemas vasaku meelekoha peale.. T. Vint. || ‹sisekohakäänetes› (olukorda väljendavana). Juuksed on käharas, tõmbuvad käharasse.
▷ Liitsõnad: juuksekähar.
3. ‹adj› kahar (1. täh.) Kähar kuusk, kask. Kähara krooniga, ladvaga puu. *.. nende [= puude] vahel laiutasid käharad põõsad. R. Vaidlo.

kübara|nõel
pikk nupuga nõel, millega naiste kübar juuste külge kinnitatakse

lakk1 ‹laka 23› ‹s›

1. jõhvid vm. pikemad karmimad karvad hobuse (ja mõnede teiste loomade) kaelaharjal. Lühike, lõigatud, pöetud lakk. Pika rippuva lakaga hobune. Hobused kappasid lakkade lehvides mööda. Sügab hobust laka alt. Kohendab range, tõmbab laka rangide alt välja. Lõvi möiratas ning raputas lakka. Poisike hoidis ratsa sõites hobuse lakast kinni. || (juuste v. tuka kohta). Punaka lehviva lakaga tüdruk. *.. kammi neid neetuid [= juukseid] nüüd lahedaks! Noorena kelkisin oma lakaga, nüüd sajatan! B. Alver (tlk). *Dagil oli lühikeste juuste lisaks veel lakk otsa ees .. R. Roht. || (muu rippuva moodustise kohta). Hallhaigru pugualal on pikematest sulgedest lakk. Vahuse lakaga lained. *Siis kannab [piibelehe] õisikuraag juba punastest marjadest lakka. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: lina|lakk, lõvilakk.
2. kõnek (tasku)klapp; (mütsi)sirm. Rinnatasku lakk. Lakaga ranits, käekott. Poisikestel olid vanasti lakaga püksid. Lakaga müts peas. Tanu saba ehk lakk. *Neiu nägi ainult veel ühe paberraha saba ümbriku laka alla kaduvat. E. Vilde.
3. vähi liikuv tagakeha. Vähi sõrgade ja laka maitsev liha.

lokendama ‹37›
lopsakalt kasvama, õitsema v. vilja kandma; lopsakas olema, lokkama. Vaovahedes lokendab vesihein. Keset lokendavaid viljavälju, põlde. Sõstrapõõsad lokendavad õitest, marjadest. *.. hea hulk marjapõõsaid, haljaid marju nii täis, et lokendasid. R. Sirge. || hrv (juuste kohta). *.. õlgade peale lokendavate mustade käherjate juukste hulgas ei olnud ühtegi halli karva. J. Järv.

loki|kamm
pika peenikese varrega kamm juuste lokki seadmiseks

loki|tangid pl
pikkade kuumendatavate harudega tangid juuste kähardamiseks, lokkide tegemiseks

lopsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. jõudsalt ning (mahlaka ja) tugevana kasvav v. kasvanud. a. (taimede kohta). Lopsakas rohi, oras, vili. Suurte lopsakate lehtedega kapsad. Lehmad söövad lopsakat ristikuädalat. Liigirikas ning lopsakas alusmets. Lopsaka kasvuga põõsad, puud. Mõnel sõstrapõõsal on lopsakad marjad, mõnel peenikesed ja kidurad. Lopsakas südasuvine rohelus. b. (juuste jm. karvade kohta). Lopsakad juuksed, patsid, kulmud, vurrud. Ta kunagine lopsakas juus on hõredaks jäänud. Lopsaka täishabemega mees.
2. (inimese vm. olendi keha v. mõne kehaosa kohta:). a. lihav, täidlane, priske. Laiapuusaline lopsakas naisterahvas. Naine oli kehalt lopsakas, lopsaka kehaga, lopsakate vormidega. Lopsakad käsivarred, kintsud, rinnad, puusad. Paksud lopsakad huuled. Lopsakad lotid lõua all. Suur lopsakas ämblik. *Aeglasevõitu ja lopsaka Anna kõrval on tündersepalesk ootamata käbe luider eit. J. Kross. b. suur. Lopsaka kasvuga, lopsakat kasvu noormees. *Ühtlasi tõuseb värava lähedalt üks loom, haigutades ja oma lopsakaid kõrvu raputades. O. Luts.
3. (hrl. piiskade v. lumeräitsakate kohta:) suur, jäme, lai. Langes esimesi lopsakaid vihmapiisku. Sajab laia lopsakat lund. Lopsakate pintslilöökidega maalitud maastik. *Jahe ja rõske oli: vankriredelite külge korjus sõidul lopsakaid veetilku .. R. Sirge.
4. piltl rikkalik; värvikas, mahlakas. Lopsakas fantaasia, muinasjutulooming. Rahvakeele lopsakad ütlemised, võrdlused. Lopsaka ütlemisega, sõnaga, huumoriga mees. Kirjeldab oma seiklusi lopsakates värvides. Põlispuud annavad õuele lopsaka maalilise ilme. Lopsaka ornamendiga tiitelleht. Lopsakate kroogetega valge pluus. Tal on mõnus lopsakas hääl.

lõige ‹lõike 18› ‹s›

1. lõikamine (üksikaktina v. töö elemendina). Kirurg avab täpse, osava, kiire lõikega haige kõhukoopa. Pikad lõiked kääridega. Voolib kirvevart pikkade siluvate lõigetega. || sisselõige, sälk vms. Lõigete ja põletuskirjadega kaunistatud puuesemed. Lõige ulatub rinnakust kaenla alla. Puukoorde tehtud lõikest voolab mahla. || ‹liitsõna järelosana› (ka:) ära- v. väljalõigatud osa
▷ Liitsõnad: ajalehe(välja)lõige; juurde|lõige, kääri|lõige, noa|lõige, pooke|lõige, sae|lõige, sisse|lõige, sälklõige; keisrilõige; graafiliste tehnikate nimetustes linool|lõige, puu|lõige, vaselõige.
2. tehn eseme mõttelisel ühe või mitme tasandiga lõikamisel ühele poole lõikepinda jääva osa kujutis joonisel. Kui püramiid on lõigatud põhjaga rööpse tasandiga, siis on lõige põhjaga sarnane hulknurk. Ehitise projekti juurde kuuluvad lõiked ja vaated.
▷ Liitsõnad: koonus|lõige, läbi|lõige, piki|lõige, ristlõige.
3. tehn materjali purunemine tema ühe osa nihkumise tõttu teise osa suhtes
4. rõiva juurdelõikamisel kasutatav šabloon; selle kontuurid lõikelehel. Ülikonna, kleidi, kampsuni lõiked. Võtsin lõikelehelt lõike (välja). Lõige suurusele nr. 44. || sellistest šabloonidest lähtuv rõiva üldilme. Sportliku, elegantse, moodsa, klassikalise, inglise, laitmatu lõikega kuub, kostüüm, mantel. Kitsa, avara lõikega rõivad. Seelik on lõikelt sirge, kellukeseline, klošš.
▷ Liitsõnad: jaki|lõige, kleidi|lõige, mantli|lõige, pluusilõige; kimono|lõige, klošš|lõige, printsess|lõige, raglaanlõige.
5. (näo, pea v. mõne selle osa kuju kohta). Kitsa lõikega nägu. Idamaise lõikega silmad. Kummalise lõikega pikergune pea. *Eeva imes oma pehme, aga kangekaelse lõikega huuled hammaste vahele ja noogutas. J. Kross. || (juuste lõikamise viisi kohta). Madal, keskmine, kõrge lõige.
▷ Liitsõnad: näo|lõige, silma|lõige, soengu|lõige, suulõige.
6. hrl van lõik (1. täh.) *.. praeti selle kõrvale sealiha lõikeid .. M. Metsanurk. || ka jur paragrahvi alljaotus. Paragrahv 5, lõige 3.
7. hrl van osav manööver, snitt. *.. ja ilma oma kapitalita asutatud pangast tegi ta nii palju lõikeid, et arvati heaks ta arreteerida. J. Semper.
8. lõikes arvestuses; plaanis; läbilõikes (muud väljendusvõimalused paremad). Kliimaks nimetame teatavale paikkonnale paljude aastate lõikes iseloomulikku ilmastikurežiimi. *Panga profiilis paljanduvad erinevad lademed kuni 600 miljoni aasta lõikes. J. Eilart.

negriid ‹-i 21› ‹s›, negriidid pl
antr üks inimkonna põhirasse (algse asualaga Aafrika, Lõuna- ja Kagu-Aasia ning Austraalia), mida iseloomustavad väga tume naha-, juuste ja silmade värvus ning lühikesed krässus juuksed. Negriidid jagunevad austraalia, veda- e. vediidi-, melaneesia, neegri-, negrillo- ja bušmani- e. lõuna-aafrika rassiks.

nägu ‹näo 27› ‹s›

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

pahmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› suur hulk, hrl. korratu (kohev) kogum ühesuguseid asju. a. hunnik, sületäis, kimp. Pahmakas õlgi, põhku. Õlgede, põhu pahmakas. Viskas hobusele pahmaka heinu ette. Suur pahmakas sireleid süles. Võime selle (sirelite) pahmaka pooleks teha. *Näe, humal on löönud ennast paksult ja pahmakas [= pahmakana] ümber kuivanud tüve.. L. Kibuvits. *.. aeg-ajalt kukub laia kuuse otsast alla pahmakas lund isesuguse tümpsuva häälega. A. Kivikas. b. (suurte, tihedate, hrl. kohevate v. sagris juuste kohta). Sasijuuste pahmakas kuklas. Ilmatu pahmakas punaseid juukseid peas. Sidus juuksed pealaele kõrgeks pahmakaks. || (millegi pehme, sasise kohta). *Nende sõnade saatel krahmas ta laualt pahmaka määrdunud sidet, lennutas selle kappi rohtudele järele.. K. Ruven. c. (paberi kohta:) patakas. Pahmakas vanu ajalehti. Dokumentide pahmakas. Tal on lauasahtlis igavene pahmakas luuletusi.
▷ Liitsõnad: heina|pahmakas, juukse|pahmakas, lume|pahmakas, paberi|pahmakas, põhu|pahmakas, õlepahmakas.
2. ‹s› pahvak; sahmakas. Pahmakas auru, suitsu. Valge hingeauru pahmakad hobuste peade ümber. Vastu lõi pahmakas teravat kõrbelõhna. *Tuul tõi pahmakatena aurust niisket vedurisuitsu. V. Beekman. *Tulija tõi endaga kaasa pahmaka jahedat talveõhku. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: auru|pahmakas, suitsu|pahmakas, veepahmakas.
3. ‹adj› hrv kohev, pehme. *Kõigil [koolilastel] pahmakate punaste tuttidega vormimütsid peas. A. Beekman.

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

pea|hari
hari juuste sugemiseks, juuksehari. Vanaaegsed peaharjad on tehtud seaharjastest.

pea|pael

1. etn värviline palmitud pael juuste kooshoidmiseks ning peaehteks neidudel, pealõng
2. ümber pea kantav laiem pael (hoidmaks juukseid näole langemast, ehtena vm.), laubapael. Sportlase peapael. Suvepäevadel jagati firma logoga neoonvärvides peapaelu.

pea|side [-me]
(juuste hoidmiseks v. peahaavale)

pika|juukseline

1. ‹adj› pikki juukseid omav, pikki juukseid kandev. Pikajuukseline piiga, noor naine. Pikajuukselisel noorukil kästi juukseid kärpida. || (soengu kohta). Pikajuukselise soengu mitmekesistamiseks on mitu viisi.
2. ‹s› pikkade juuste kandja. Noored pikajuukselised häirisid soliidsete inimeste rahu.

pumat ‹-i 2› ‹s›

1. peam. huulte ning juuste hooldamisel kasutatav lõhnav võie. Tüdruku huuled on paksu kleepuva pumatiga koos. Lillakas pumat huultel. Huulte lõhenemise korral valmistada pumat: maisiõli ja meevaha vahekorras 4:1. Juuksed läigivad pumatist, on pumatiga siledaks võitud. Rasvatas juukseid pumatiga, määris habemelegi pisut pumatit. Pumatiga üleskeeratud, kõvendatud, sissemääritud vuntsid.
▷ Liitsõnad: huule|pumat, juuksepumat.
2. kok suhkru, siirupi, vee v. piima ja maitseainete segu, mis on kuumutades tihendatud ja seejärel jahtunult vahustatud

puna|päisus
punaste juuste omamine. Punapäisus teeb ta huvitavaks. Vanasti peeti punapäisust halva iseloomu tunnuseks.

rant ‹randi 21› ‹s›
(hrl. mingi eseme paksem, kõrgem, kaunistav) serv, äär, ääris. Mündi rant. Karusnahkse randiga kapuuts. Tikitud rantidega pluus. Uksele oli pandud vildist rant. Ämber on randist saadik, randini vett täis. Sinise randiga taldrikud, tassid. Kristallkausil oli kullatud rant. Vanataat tegi ilusaid kirjatud rantidega korve. Mehel olid jalas punase randiga kalifeed. || (mütsil:) pead ümbritsev kõvem, paksem serv. Sinine tumekollase randiga vormimüts. Nokkmütsil on randi all higirihm. || (jalatsitel:) pinsoli serva külge kinnitatud tugev nahariba, kuhu võidakse tald kinnitada. Randiga, randita kingad. Kinnitas suusasidemed suusasaabaste rantide külge. || (meeste soengul:) sirge juuste serv kuklal, kaelal. Juuksed on lõigatud randiga, ilma randita. || (millegi äärjoone v. jälje kohta). Nekroloogi ümbritseb must rant. Koorest jäi piimakannu külge kollane rant. Prillid on jätnud ninajuurele punase randi. Ta näib nii kurnatuna – mustad randid silmade all. *.. laternad põlesid, loodetaevas õhetas veel kustuv roosakas rant. M. Traat.

rass1 ‹-i 21› ‹s›

1. antr kehaehituse pärilike tunnuste (näit. naha värvuse, juuste, pea, näo kuju) poolest sarnaste inimeste rühm, inimrass. Europiidne ehk valge, mongoliidne ehk kollane, negriidne ehk must rass. Inimkond jaguneb erinevatesse rassidesse. Rassistlik vahetegemine kõrgema rassi ja alamate rasside vahel.
▷ Liitsõnad: põhi|rass, segarass.
2. biol mingite geneetiliste iseärasustega organismide liigisisene rühm. Geograafilised, ökoloogilised rassid.

rida ‹rea 25› ‹s›

1. hulk kõrvuti v. üksteise järel asetsevaid inimesi, esemeid vm.; rivi, jada, rodu. Poiste, suusatajate, õnnitlejate rida. Pikk rida ootajaid. Kivide, puude, autode rida. Sirge, korrapäratu, looklev rida. Rea algusest ei näinud rea lõppu. Laadaplats oli täis telkide ridu. Majad reas kahel pool teed. Lapsed seisid pikkuse järgi reas nagu oreliviled. Lähtel on jooksjad kõik ühes reas. Telefonimängus sosistatakse sõna rida mööda üksteisele edasi. Istusime esimeses, viimases, akna-, uksepoolses reas. Saime kontserdipiletid kolmandasse ritta. Mul on seitsmes rida, kümnes koht. Istuti pingil nagu kanad õrrel reas, nagu pääsukesed telefonitraatide peal reas. Sünnipäevalauas istuti kirjus reas 'mees ja naine vaheldumisi'. Poisid, (võtke, seiske, tulge) ritta! Mehed seati, käsutati kuuekaupa ritta. Madrused marssisid neljakaupa, neljakesi reas. Loosungit kanti kolonni esimeses reas. Pange, seadke toolid ritta. Rebane astub oma jäljed ühte ritta. Lükib helmeid niidi otsa ritta. Lilli soovitatakse istutada rühmadena, mitte ritta, ridades, ridadena. Ka ridade vahe tuleb umbrohust puhas hoida. Tüdruk keeras helmekee mitmelt realt ümber kaela. Kaks karva kolmes reas (hõredate juuste kohta). | piltl. Mälestuste, kujutluste, rõõmude rida. Ihkasime vaheldust ühetooniliste hallide päevade ritta. *Kas ei saaks parem heaga seda asja ritta [= korda] ajada? A. Kitzberg. || teat. piiritletud pinnaosa. Järgmist lauset alustage uuelt realt. Joonepaberita kirjutades on raske rida pidada. Musta ettur on teisel real. Tabelis nimetatakse ridadeks rõhtsaid jaotusi. Kiirteel toimub liiklemine kolmes reas. Auto rivistus teise ritta. Ringselt heegeldades tekib spiraalselt jätkuv rida. Rea esimene silmus võetakse vardale kudumata. || (elementide, suuruste, avaldiste, nähtuste jms. jada kohta mitme ala terminoloogias). Keemiliste elementide, homoloogide rida. Metallide aktiivsuse rida. Aritmeetiline, geomeetriline rida. Ridade teooria on matemaatilise analüüsi osa. Dünaamilised read ehk aegread näitavad nähtuste muutumist ajas. Dodekafoonilises muusikas on rida helitöö aluseks. || sõnajärgnevus; kirjapandud teksti horisontaalrida. Kirjanik ei tee muud kui seab sõnu ritta. Ei jätnud ajalehest ridagi, ühtki rida läbi lugemata. Juhtumist teatati mõne napi reaga. Ridade arv leheküljel. Honorari makstakse luuletuse ridade pealt. Viimastel aastatel pole temalt enam ridagi ilmunud. Tee aga ridu, sest rida on raha. Päevaraamatus oli osa ridu punasega alla tõmmatud. Kirjuta mulle ikka vahel mõni rida 'kiri, kaart'. Läkitas oma südamedaamile armastusest nõretavaid ridu 'kirju'. Pean sind seekord oma ridadega 'kirjaga' kurvastama. Nende, käesolevate ridade kirjutaja 'mina, allakirjutanu, autor'. Ridade vahel 'mõistu, kaudselt' andis ta märku oma suhtumisest.
▷ Liitsõnad: akna|rida, augu|rida, hamba|rida, helme|rida, inim|rida, istme|rida, jälje|rida, külvi|rida, maja|rida, needi|rida, nööbi|rida, pingi|rida, puude|rida, pärli|rida, taime|rida, tooli|rida, tulbarida; algus|rida, kirja|rida, laulu|rida, luule|rida, lõpu|rida, teksti|rida, trüki|rida, värsirida; edasi|rida, piste|rida, tagasi|rida, tikkerida; aeg|rida, heli|rida, variatsioonrida; külg|rida, liiklus|rida, möödasõidu|rida, sõidurida; diagonaal|rida, horisontaal|rida, kaksik|rida, piki|rida, põiki|rida, püst|rida, rõht|rida, topelt|rida, vertikaalrida; esi|rida, paremus|rida, pinge|rida, tagarida; hane|rida, riburida.
2. mitu, palju, hulk. Kõigepealt hankis ta endale rea vajalikke tööriistu. Real juhtudel on avalduse kuupäev jäänud märkimata.
3. ‹hrl. pl.› mingi tunnuse poolest kokkukuuluvate isikute kogum. Meeskooride read kipuvad hõredaks jääma. Suurkuju eesti kirjanduse tõlkijate ridades. Ta tuttavate read on kokku kuivanud. Katk oli laastanud linnaelanike ridu. Noorukil oli tunne, et nüüd on ta meeste ritta 'hulka' vastu võetud. *Ja alles nüüdsama tülis olnud perekond koondas oma read sissetungija vastu .. K. Ristikivi.
4. kõnek kohustus, ülesanne; ala, valdkond. Igaüks ajagu oma rida. Äri pole sugugi ainult meeste rida. *Suur ja paks armastus, see on rohkem luuletajate rida. V. Lattik.

sagrine ‹-se 4› ‹adj›
sasine, (otsekui) sasitud (näit. juuste, karvkatte, sulestiku kohta). Lapse sagrine pea. Juuksed olid sagrised, nagu oleks neid keegi käega sasinud. Sagrise habemega vanamees. Pika sagrise karvaga rebane. Sagrine koer, vares, raisakotkas. Taeva all uitavatest sagristest pilvedest tuli aeg-ajalt vihmasagaraid. *Ussaiast järelejäänud poste vedeles mitmeaastases sagrises kuluheinas.. M. Traat. || (üldisemalt:) räsitud, korratu välimusega. *Kõik ümberolijad hüüdsid sagriste [= kolkida saanud] kordnike aadressil agaralt mitmesuguseid sõnu. R. Toming (tlk).

sahmu ‹adv›
(hrl. juuste kohta:) sassi, sasituks. *Elina korrastas tantsu ajal sahmu läinud juukseid. H. Lepik (tlk).

salku ‹adv›
(juuste, karvade kohta:) salkudeks kokku. Juuksed on salku läinud.

salkus ‹adv›
(juuste, karvade kohta:) salkudena kokku hakanud. Salkus juustega poiss, tüdruk. Lastel olid salkus juuksed näole langemas. Pea oli pesemata, juuksed rasvaselt salkus. Salkus pea 'selliste juustega pea'. Poiss oli lohakas, alati salkus 'salkus juustega' ja must. Mehe määrdunud, salkus habe. Salkus karvaga koer. Salkus setukas.

sarvis ‹adv›
(juuste kohta:) turris, püsti. Poistel olid juuksed sarvis. *Isegi tema alati sarvis juuksed olid siledaks kammitud.. R. Männis.

sassoon ‹-i 21› ‹s›
märgade juuste astmeline kääridega lõikamine (juukselõikusviis)

sile ‹-da 2› ‹adj›

1. (täiesti) tasane, ilma väljaulatuvate osade ja konarusteta; (puudutamisel:) mitte krobeline ega kare. Sile pind, sein, põrand. Lükkas höövliga, hööveldas laua siledaks. Vesi, lained on kivi siledaks lihvinud. Klaasi ääred lihviti siledamaks. Siledaks kulunud trepikäsipuu, vana münt. Liivapaberi sile pool. Labase sidusega riie on sile. Rullis taigna siledaks. Palme on nii sileda kui rõngalise tüvega. Sile asfalt. Läksime mööda siledat jääd. Kaldasein oli nii sile, et jalga polnudki kuskile toetada. Reejalasest jäi teele ilus sile jälg. Kunagisest kividega kaetud põllust on saanud ilus sile väli. Sõidame siledal, rööbasteta teel. Tee on sile nagu saelaud. *.. kus ta [= Kalevipoeg] aga kingule astus, sinna sigines sile maa asemele. J. Kunder. *Tapma ma teda ei hakka, aga sihverplaadi õiendan tal siledaks. K. Rumor. | piltl. Tema elutee on olnud üsna sile. Elu ei ole alati nii sile, kui tahaksime. *Ilm aga oli endiselt karvane ja ei mõelnudki siledamaks jääda. J. Tuulik. || (veepinna kohta:) lainetuseta, liikumatu. Järv on vaikne ja sile. Siledal veepinnal polnud vähimatki virvendust. Meri on sile kui peegel, klaas. || (tüve, varre kohta:) oksteta, ogadeta v. lehtedeta. Puud olid siledad kui tornid, sambad. Kõrvu kasvasid ogalise ja sileda tüvega puu. *Leeni.. korjab pärja tarvis lilli ja roobitseb nende varsi siledaks. M. Traat. || paljas, karvadeta; hästi raseeritud. Ajab lõua, näo, põsed siledaks. Kraapis peegli ees lõuga siledaks. Lükka oma lõug ka siledaks. Siledaks pöetud pea. Ühel olid karvased, teisel siledad jalad. Karvamüts on siledaks kulunud. | (taime- ja loomanimetustes). Sile tondipea, peperoomia. Sile keraskarp, valgetigu.
▷ Liitsõnad: klaas|sile, laud|sile, peegel|sile, siidsile.
2. kortsudeta; sirge. Lapse nahk on sile. Näos on kortsud ja laup pole enam sile. Viiekümneselt oli ta nägu veel päris sile. Tüdruku kumer kõht on sile kui marmor. Triigib pesu, riided siledaks. Siledad linad, kardinad. Silus ajalehe käega siledaks. Uhiuued, täiesti siledad rahad. *.. riputas sineli ja seljakoti eestoas varna, tõmbas pluusi siledaks ja astus edasi. A. Jakobson. || (juuste, karva kohta:) lokkideta, mitte krässus; (peadligi) liibuv v. selliseks kammitud. Tüdrukul on siledad ja siidised juuksed. Lapsena olid tal siledad juuksed, nüüd on krussis ja käharad. Harjab, kammib juuksed, pea hästi siledaks. Siledaks soetud lakkadega täkud. Terve looma karv on sile ja läikiv. *.. juuste sile soeng moondas ta näo nukker-leebeks.. A. Adson.
3. hästi toidetud, rammus, ümar. Ilusad siledad sead. Siin talus on põllud korras, kari sile ja kambrid puhtad. Rakendas vankri ette siledad traavlid. Söötis hobused siledaks. See lehm on teistest siledam. *Aga näe, kevad käes, loomad siledad ja udarad maani. V. Saar.
4. piltl kena, hoolitsetud, klanitud; viisakas, peen. Sinusugusel sileda näolapiga, silmnäoga tüdrukul ei tohiks kavaleridest puudu olla. Vaata, kui sileda väljanägemisega, välimusega noormees! Pealtnäha on poiss üsna sileda olemisega, moega, lips ees ja puha. Niipea kui tüdruk veidigi siledamat poissi näeb, kohe läheb põlema. Igas siledamas naises pesitseb konkurentsitunne. See sile ja lihvitud sell tiirleb sinu naise ümber. Tegi sileda kummarduse. Õhtuks peaks habeme ära ajama ja siledamad riided selga tõmbama. *.. ütles naeratades: „Lapsed, hoidke ennast siledad, kosilane kodus.” A. Kitzberg.
5. piltl ladus, kuid võlts, ilustatud, lakeeritud; pealispindne, sügavuseta. Siledad sõnad. Veeretas siledat juttu. Ära mitte püüagi juhtunut siledaks rääkida. Magusad ja siledad kunstiteosed. Näiliselt on selles romaanis kõik sile ja õnnestunud. Sile, väliselt hiilgav lavastus. Näidendis puudub dramatism, on ainult sile olustikumäng. *Lihtsustavalt ümber pannes saadakse pealtnäha sile sõnastus; nii ongi tõlgitud terveid raamatuid. U. Liivaku.

siluma ‹37›

1. (libistavate liigutustega) mingit pinda v. materjali tasandama, siledaks tegema. Seinu siluma. Ehitaja silub pahtliga lage, mördiga pragusid. Meie tänaval on kõik augud täidetud ja silutud. Taat silub vibu. Silusin liivapaberiga kraapimisjäljed maha. Silumata plangud. Peenraid siluma. Pealt silutud heinakuhi. Silub rehaga kääpa tasaseks. Silusin ajalehe lauale laiali. Käega, sõrmedega paberit siluma. Pressis ja silus kortsunud dokumenti. Riideid, tekivolte, põlle (sirgeks) siluma. Karusnahka silutakse masinatel. Silub silmade all kortsukesi. Silu või leiva peal siledaks. Lained siluvad kõik jäljed. | piltl. Naeratus silus mure ta näolt. || (juuste, habeme, karvkatte kohta:) peadligi, pärikarva siledaks tõmbama, kammima, korrastama. Sassis juukseid siluma. Hoolsasti, õliga silutud juuksed. Silub harjunud liigutusega, harjaga, kammiga juukseid. Silus kahlud kõrvade taha, salgud silmilt, tuka otsmikult kõrvale. Tüdruk silus lokid üle. Püüdsin turris juukseid maha siluda. Habet, vuntse siluma. Silub hobuse laudjat. *.. [tahaks] sellist head kammi, mis pead siludes katki ei läheks. Ü. Tuulik.
2. millestki käega (peoga, sõrmedega) üle v. läbi libistama; silitama. Kõneleja silub mõtlikult lõuga, peoga üle habeme, sõrmedega läbi juuste. Ema silub üle lapse juuste, pea. Noormees silub tüdruku käsivart. Eit silub jooksvahaiget puusa. *Töökrobe pihk.. silus arglikult mehe pead, kes alles nüüdsama valmistus silitajale andma surmahoopi.. R. Sirge. | piltl. Tuul silub pehmelt palgeid. *Elu on aga kord säärane, et mõnest küljest peksab ta inimest armutult, teisest küljest silub üleliiagi. V. Gross.
3. piltl. a. leevendama, parandama. Vend tuli isa raskeid sõnu siluma. Pead selle pahanduse ära siluma. Vastuolusid, vigu, möödalaskmisi siluma. Üritab kolleegide suhteid siluda. Ühine idee silus kõik erinevused. b. viimistlema. Keelt, stiili siluma. Silu veel pisut seda luuletust. Ta ei malda oma artikleid lõplikult siluda. Silusin oma klaverimänguoskust. c. mukkima, klanima. Silutud härrased. Oli end külaliste tulekuks silunud, kuidas oskas. *.. mina olin rikaste vanemate silutud ja lakutud pojake.. O. Luts.
4. info arvutiprogrammi õigsust kontrollima, sellest ebatäpsusi (vigu) otsima ja kõrvaldama

sorakil ‹adv›
lohakalt, harakil ripnemas; sorgus. Sorakil juuksed, habe. Vanamehe hõredad vurrud on sorakil. Sorakil karvaga kass. Laokil lapsed, riided sorakil. Tormas, hõlmad sorakil. Lind istub oksal, tiivad, suled sorakil. Koer lõõtsutas, saba sorakil. *Rukkikuhilad ei tohtinud olla sorakil ja viltu, vaid pidid nägema välja korralikud.. K. Põldmaa. || selliste juuste, rõivaste, karvaga; räsitud. Käib ringi, sassis ja sorakil. Kriimuline sorakil kass.

sugemis|kamm
kamm juuste sugemiseks

säbruline ‹-se 5› ‹adj›

1. (juuste, karvade, villa kohta:) tihedalt, tugevasti kähar. Säbrulised villjuuksed. Säbrulisest karakullist kasukas. Mehe lõuga piirab lühike säbruline habe. Tüdruk sai kingiks säbrulise peaga nuku. || (üldisemalt millegi kähara kohta). Säbrulised samblikututid. Krüsanteemide, astrite säbrulised õied. Säbruline pilvetomp. Rongi järel hõljus valge säbruline suitsuvööt. *Lilli ei ole.. Säbruliste lehtedega taim kasvab üle haua. A. Mägi.
2. (puude kohta:) kahar (1. täh.) Madalad säbrulised põõsad. Leidsime metsas rühma säbrulisi ja haralisi papleid. Säbruliste kuuskede oksad olid omavahel läbi põimunud.
3. (pinna, ka veepinna kohta:) tihedalt kurruline. Leidus nii siledaid kui säbrulisi kivitükke. Keedis serveeriti säbrulistel klaasalustel. Jõe pind on tuulevinust säbruline. *Nende ees avanes säbrulistesse veekeeristesse peitunud rifiväli. A. Pervik.

šampoon ‹-i 21› ‹s›
vedel juuste pesemisaine. Raviv, toniseeriv šampoon. Ostab pudeli šampooni. Pesi šampooniga pead. || ‹liitsõna järelosana› (mõne teise pesemisaine nimetuses)
▷ Liitsõnad: kase|šampoon, kummeli|šampoon, laste|šampoon, muna|šampoon, nõgese|šampoon, takja|šampoon, õlišampoon; auto|šampoon, loomašampoon.

tihke ‹1› ‹adj›

1. tihedasti koosseisev; struktuurilt, koostiselt, konsistentsilt tihe. a. (aine kohta:) kõva, sitke; paks. Tihke maa, muld. Vihmast tihkeks muutunud pinnas. Tihke savi, pori. Tihkeks tallatud tee. Põllud on kohati üsna tihkeks ja tänka kuivanud. Märg tihke liiv. Kaevasime endale tihkesse lumme varjulised koopad. Tihke ja sitke puit. Sinilille tihked nahkjad lehed. Tihke konsistentsiga kreem, mesi. Tihke tainas, puder. Tihke seapekk, tailiha. Tihked klimbid. Hõõrus leivatüki tihkeks ja pani õnge otsa söödaks. Marineerimiseks sobivad tihkema lihaga kalad. Tihkeks vahuks klopitud munavalged. b. (keha v. selle osade kohta:) prink. Tihked lihased. Tihked siredad sääred. *„Issand jumal!” vähkres Milla Prohveti haardes, kui see oma kareda habeme tüdruku tihkete rindade vahele surus. A. Uustulnd. c. (rohu, juuste, karvkatte vms. kohta). Tihkeks kasvanud õuemuru. Tihke karvaga loom. Juuksed on tihked, kamm ei käi hästi läbi. d. (õhu, udu vms. kohta:) paks, raske. Õhk on tolmust ja suitsust tihke. Merelt tõusis tihke udu. Korstnast kerkis tihket suitsu. Puud ja majad kadusid tihkesse vinesse. | piltl. Tihke pimedus, hämarus, videvik.
2. raske, tugev. Tuba on täis tihket viinahaisu. Vagunis levivad tihked lehad. Maad võttis tihke vaikus. || kõnek pingeline, kõva, intensiivne. Tegime tihket tööd. Oli tihket tegemist, et kõik asjaosalised kokku ajada. Vaenlasele anti tihket tuld.

trihhofüütia ‹1› ‹s›
med naha, juuste ja küünte krooniline seenhaigus, pügaraig

tumeda|vereline
tumedate juuste ja silmade ning tumeda nahaga, tumedat verd, tõmmu. Tumedavereline mees. Tumedaverelised lõunamaalased.

tõmmu ‹6› ‹adj›
värvuselt, toonilt tume (hrl. pruunikate v. mustjate toonide kohta). a. (inimese nahavärvi v. looma karvkatte kohta). Tõmmu lõunamaalane. Tõmmu kaunitar. Tõmmu nahk, jume. Päikesest ja tuulest tõmmuks pargitud nägu. Sügav puna värvis näo tõmmuks. Poisid on põlenud tõmmuks kui neegrid. Päike muutis keha veelgi tõmmumaks. Tõmmut verd inimene. Ta on tõmmu nagu mustlane. Tõmmud lehmad. || hrv (juuste vms. kohta). *.. kumer piht minu poole, tõmmud juuksed kohevalt kuklas. M. Metsanurk. *Kuid ta oli oma habeme tõmmuks värvinud .. F. Tuglas. b. (muid juhte). Laukavesi on väga tõmmu. Jõime tõmmut koduõlut. Tee oli kange ja tõmmu nagu kohv. Tõmmud männitüved. | (taime- ja seenenimetustes). Tõmmu käpp, soonerohi, aruhein, karutubakas, kurekell. Tõmmu riisikas.
▷ Liitsõnad: punakas|tõmmu, päevitus|tõmmu, sügavtõmmu.

vale|pats [-i]
kunstlikult valmistatud pats oma juuste lisaks

vanni|müts [-i]
(juuste niiskumise vältimiseks). Tõmbas pähe kilest vannimütsi.

vihk1 ‹vihu 21› ‹s›

1. keskelt kokku seotud viljasülem. Vihk rukist, nisu. Lõigatud vili seoti, köideti vihkudesse. Naised käisid lõikusmasina järel ja sidusid vihke. Lõikas sirbiga peotäisi ja sidus need vihkudeks. Esimese vihu lõikas peremees. Vihud kanti, laoti, pandi hakki(desse). Rehetoas rabati vihke. || muu suurem kimp taimevarsi. Vihk õlgi, roogu. || (kokkuseotud juuste kohta). Tüdruk kammis juuksed kahte vihku. *Tõukas [neiu] taha juuste raske vihu, / õlult ära. H. Visnapuu.
▷ Liitsõnad: nisu|vihk, rukki|vihk, vilja|vihk, õlevihk; pea|vihk, räästavihk; habeme|vihk, juustevihk.
2. ühest allikast lähtuvad valguskiired, valguskiirte kimp. Päikese-, kuukiirte vihk. Helendavate sädemete vihk. Põrandale langes vihk kuldset õhtuvalgust. Taskulambi vihus vilksatas mingi loomake.
▷ Liitsõnad: kiirte|vihk, päikese|vihk, sädeme|vihk, tule|vihk, valgusvihk.

villak ‹-u 2› ‹s›

1. lamba (pöetud) villkate. Lammas ei paista villaku seest hästi väljagi. Pügaja ajas villakusse esimese vao. Jões nühitakse saastunud villakud puhtaks. Sai iga villaku eest pisut raha. || (inimese juuste vm. karvade kohta). Häbelikult mässis alasti neiu end oma pikkade lopsakate juuste villakusse. *Lindudena ringeldes riivasid ta [= mehe] sõrmed naise rüpe kuldpruuni villakut .. A. Lõhmus.
▷ Liitsõnad: kuldvillak.
2. tekst lausriide valmistamiseks laialilaotatud kraasitud kiukiht

vohama ‹37›

1. (liiga) jõudsasti kasvama; lokkama. Aias vohab umbrohi. Peenramaal vohas malts. Kõnniteede ääres vohasid võililled. Pärast vihma hakkas oras, vili vohama. Hästi väetatud juurvili vohab kasvada. Järves lõid vohama vetikad. Niiske metsa all vohavad sõnajalad. Soe sügis on söögiseened vohama pannud. Keldris lõi vohama hallitus. Peenardel vohasid orhideed. Maja taga vohas võsa. Kunagiste külade kohal vohab džungel. Vohav loodus, rohelus. *Pool luhta oli värskes loos, teine vohas alles kõrges tarnas. A. Kalmus. || (juuste ja karvade kohta). Vohav karvakasv, habe. *Mis pani mu pässi villa küll sedamoodi vohama .. A. Raud. || (seoses haiguslike protsessidega:) jõudsalt levima v. paljunema. Vohav sidekude, kasvaja. Vähk tekib siis, kui rakud hakkavad kontrollimatult vohama.
2. (hrl. millegi halva kohta:) rohkesti esinema, lokkama. Linnas vohab kuritegevus, tööpuudus. Ministeeriumis vohas korruptsioon. Ümberringi vohab vägivald. Lühikese ja täpse väljenduse asemel vohab kantseliit. Segastel aegadel hakkavad vohama pseudoteadused. Noores vabariigis vohas tõusiklus. Lavastuses vohab eklektika. Luules vohab epigoonsus. *Tollal vohas Hiiumaal kõiksuguseid usulahke. U. Toomi.
3. ülevoolav, külluslik olema. Kujutlusvõimel on omadus vohada. Vohav fantaasia. Emotsioonid vohavad. *.. [näitleja] optimism oli nii vohav, et see võis märkamatult üle minna kergemeelsuseks. V. Panso.
4. voogama, tulvama. Lained vohavad üle parda. Köögist vohasid talle tuttavad lõhnad vastu. *Viha, valu, häbi ja alandus vohavad kordamööda tuliste laavahoovustena minust üle. H. Rajamaa.

voogama ‹voogata 48›

1. lainetavalt v. õõtsuvalt liikuma. a. (veekogu kohta). Ümberringi voogab ääretu veteväli. Meri voogas rahulikult, rahutult. Saarte ümber voogavad Vaikse ookeani veed. Kose all keerles ja voogas vahutav vesi. Tinajas jõgi voogas tasakesi kallaste vahel. Hommikuks oli järv voogama löönud. *.. suurmere laine voogas vabalt ja tumedalt otse kaldale .. A. Mälk. b. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma. Tee ääres voogab rukis. Tuulehoog pani nisuvälja voogama. Tuules voogav vili. Rongkäigu ees voogasid lipud. Kandis voogavat seelikut, rüüd. Voogav siid. || (juuste kohta:) laineis langema v. asetsema. Pikad juuksed voogavad seljal, mööda selga alla. Kammis oma voogavaid juuksed. Õlgadele voogavad kiharad. *Bella juuksed voogasid padjal .. A. Beekman. c. piltl. Ülestõusude laine voogas üle maa. Laval voogab lopsakas elu. Ööelu kihas ja voogas.
2. laine(te)na v. joana levima; hoovama, uhkama, voolama, tulvama. a. (niiskuse, õhu, lõhna, soojuse, valguse kohta). Järve poolt, piki jõge voogab külma udu. Udu voogas kord tihedamate, kord hõredamate lainetena. Silmapiiril voogab lillakas põuavine. Soe õhk voogab põldude kohal. Ukse vahelt voogas jahedust. Leti tagant voogab kohvilõhna. Aknast voogas päikesepaistet, kuuvalgust. Lambi pehme valgus voogab vaibale. Köögist voogab tuppa soojust, vingu. *Taevavõlvil voogas koidu võimas tulekahju. M. Rebane. b. (helide, häälte kohta). Kirikus hakkas voogama orelimuusika. Kõlaritest voogas muusikat. Õhus voogasid mustlasviisid. Taeva all voogab lõokese hõiskav laul. Saal täitus voogavaist valsihelidest. c. piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vms. liikumise v. levimise kohta). Hinges voogas õrnus, kirg. Läbi keha, südame voogas õnnelaine. Tunded voogavad rinnas, põues. Rahu voogas südamesse. Kuum juga, laine voogas üle kere. Püüdis taltsutada oma voogavaid mõtteid. *Jõime uue pitsi viina ja ajudesse voogas erksust. L. Kivisaar.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma, lainetena v. katkematu vooluna liikuma; tulvama. Rahvas voogab mööda tänavaid, kiriku poole. Ümberringi, kõnniteedel voogab inimsumm. Turul voogas kirev rahvahulk. Väljakut täitis voogav rahvamurd. Peatänaval voogab tihe liiklus. *.. tagantpoolt voogasid uued ja uued inimhulgad ning pressisid peale. A. Beekman. *Prits võitles enda suurte pingutustega edasi-tagasi voogavast inimmurrust välja .. A. Jakobson. || (nii liikuvaid inimesi) täis olema. Laadaplats lausa voogas inimestest.

voolama ‹voolata 48›

1. (vee vm. vedela aine kohta:) ühes suunas edasi liikuma. Orus voolab jõgi. Jõgi voolab mere poole, merre. Kevadise suurvee ajal hakkas jõgi tagurpidi voolama. Kaljupõuest voolas välja allikas. Voolikust, kraanist voolab vett. Loputas marjad voolava vee all üle. Vahepeal on palju, hulk vett merre voolanud 'mingist sündmusest, ajahetkest on palju aega mööda läinud'. Pisarad voolavad silmist, mööda põski (alla), üle põskede, põskedel. Kuningakojas lõõmavad intriigid ja voolavad pisarad. Kõigil on palav, higi voolab. Tundis, kuidas higi voolab üle keha, mööda selga alla. Suunurgast voolab ila. Haavast voolas verd. Sõda kestab ja veri voolab edasi 'verevalamine jätkub'. Ta soontes voolab kuninglik veri 'ta on kuninglikku päritolu'. Vein voolas pokaalidesse. Märjuke voolas kõrist alla. Kõrtsides voolas viin ja õlu 'joodi rohkesti viina ja õlut'. Šampanja voolas ojadena. Vihma voolab 'sajab, kallab, valab' kui oavarrest, nagu ämbrist. Sulametall voolab vormi. Laava voolas mööda mäekülge. Merre voolanud nafta. || (peeneteralise aine samalaadse liikumise kohta). Vili voolab kottidesse, salve. *.. see sõre aine, mis lapsesõrmede vahelt voolab, on tuhk .. M. Traat.
2. (gaasi edasiliikumise kohta; niiskuse, soojuse, lõhna, valguse vms. kohta:) levima, hoovama, voogama. Gaas voolab mööda torustikku. Lahtisest aknast voolab tuppa värsket õhku. Jahe õhk voolas eeskotta. Udu voolas madalalt üle tee. Ahjusuust voolab suitsu, soojust. Mehe suust voolas tugevat alkoholilehka. Lambist voolab sumedat valgust. || piltl (tunde, meeleolu vms. kohta). Hinge voolas igavus, rahu. Südamesse voolas valu, kurbus. Pilgust voolab armastust, viha, põlgust. Võitlejaisse voolas uut jõudu. Kuum laine voolas üle keha. *Ta nõrkus hakkas järele andma ja eluvaim voolas temasse tagasi. A. Pervik.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma (tulema v. minema); üksteise järel kuskile siirduma. Rahvas voolas väljakule. Kirikust voolas rahvast. Põgenikud voolavad jaama, sadamasse, laeva, linnast välja. Rahvast aina voolas juurde. Lauluväljakule voolas kokku suur rahvamurd. Inimesi voolas sisse ja välja. Tööliste rodu voolab vabrikuväravate poole. Teedel voolas laadalisi, küll vankriga, küll jalgsi. Tööjõud voolab maalt linnadesse. *Pärast Kreeka alistamist voolas Rooma palju kreeka õpetlasi .. A. Elango. || (tulu, saagi, kaupade vm. ohtra pideva liikumise kohta). Tema teenistus voolas kõrtsmiku taskusse. Sea sisse oma äri, ja raha muudkui voolab. Kellel müüa oli, sellele voolas raha tuhandetes. Maksudena voolasid suured summad riigikassasse. Rikkus lausa voolab talle kätte. Nisu, vili, õli voolab siit igasse ilmakaarde. *Honorarid voolasid, trükikojad ja paberivabrikud töötasid .. H. Evert.
4. (ühtlaselt, sujuvalt, ladusalt) liikuma v. kulgema. Aeg voolab kiiresti. Minutid, tunnid voolasid pikkamisi. Elu voolas rahulikult. Kõik voolab ja muutub, miski ei püsi. Laskis mõtetel voolata. Mõtted hakkasid vabamalt voolama. Värsid voolavad kirjaniku sule alt vabalt, kergelt. Värss voolab, luuletustes pole tunda „higilõhna”. || (heli, hääle kohta:) seotult, sujuvalt kõlama. Lavalt voolas aeglane muusika. Flöötidest hakkas voolama tantsuviis. Viiuldaja poogna alt voolas kurbi helisid. Põllu kohal voolab lõokese hõbedane laul. Laulja hääl voolab vabalt, pehmelt. Lapse suust voolas rõõmus naer. || (jutujooksu kohta). Sõnad voolasid tal suust, üle huulte. Jutt voolas lakkamatult, vaikselt, kui määritult. Jutt muudkui, aina voolas. Pitsi viina peale hakkas vestlus paremini, libedamini voolama. Voolav 'ladus, sorav, takerdamatu' kõne. *Nõnda oli esimene tutvus soetatud ja jutt pääses voolama. L. Vaher.
5. (pikkade lahtiste juuste kohta:) pehmelt, vabalt langema. *Ta paksud, pikad, siidpehmed juuksed voolasid vallali pea ja näo ümber .. E. Vilde.

õhuke(ne) ‹-se 5 komp õhem superl kõige õhem e. õhim› ‹adj›

1. (lamedate, plaatjate esemete, moodustiste kohta:) suhteliselt väikese ristlõikepinnaga; ant. paks. Õhuke värvi-, huumusekiht. Õhuke maakamar, lumekord. Õhukesed mullad. Õhukesed kiudpilved. Jää on veel õhuke. Vesi on siin liiga õhuke 'madal', kala läheb sügavamale. Õhuke paber. Õhuke luuleraamat. Mu rahakott on õhuke 'tühjavõitu'. Õhuke diplomaadikohver. Õhukesed küpsised, koogid, singiviilud, leivaviilakad. Õhukesed laastud, saelauad. Tubade vahel on ainult õhuke laudsein. Õhukese põhjaga nõu. Õhukese teraga uisud, nuga. Õhukesest riidest kleit. Õhuke nahk. Õhukese kiviga on hea lutsu visata. | piltl. Õhuke kultuurikiht. || (kergest materjalist riideeseme kohta). Tüdruk on õhukeses pluusis. See mantel on tänase ilma jaoks liiga õhuke. Telk oli õhuke, tuul puhus läbi.
▷ Liitsõnad: ime|õhuke(ne), laud|õhuke(ne), leht|õhuke(ne), loor|õhuke(ne), paber|õhuke(ne), siid|õhuke(ne), udu|õhuke(ne), võrk|õhuke(ne), õhkõhuke.
2. (keha ja selle osade kohta:) suhteliselt väikese läbi- (ja ümber)mõõduga, peenike, kitsas; ant. lai, jäme, paks. Õhuke nina. Õhukesed huuled. Ulatas teretuseks õhukese käe. Õhukeseks jäänud nägu. Surus huuled õhukeseks kriipsuks. Õhukeseks kitkutud kulmukaar. *Imeline oli väike õhuke mehike. Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.
3. (juuste, vurrude jm. karvakasvu kohta:) hõre(nenud), koguselt vähene; ant. paks. Õhukesed juuksed. Silus oma õhukesi halle vurre. Suvel on loomade karvkate õhem.
4. (veini kohta:) vähetäidlane, ilma parkaineta, kerge. Aromaatne, nõtke ja õhuke vein. Õhukese maitsega vein.
vt õhem