[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kägistama1 ‹37›

1. kõrist pigistama, hinge kinni pigistama. Ta kägistas vastast kõrist. Kitsas krae kägistas (kurku). Haaras mehel kõrist kinni ja hakkas teda kägistama. Mul on kurgus tunne, nagu keegi kägistaks. Tundsin kägistavaid sõrmi kõri ümber. | piltl. *Kägistav viha, alates hingelõõrist, tungis otse kurku. K. Rumor. || kõri kinni pigistades tapma. Surnuks kägistama. Vangid kägistasid valvuri (ära) ja põgenesid. Kurjategija kägistas naise nailonsukaga.
2. piltl (survega, ahistamisega) lämmatama, alla suruma; ahistama, raskelt rõhuma. Vaenlane katsus piiramisega linna kägistada. Võõrväed tahavad meie vabadust kägistada. *Hirmuäratav on vaimselt kägistatud inimeste valmisolek julmusteks. E. Krusten.

kägistama2 ‹37›
kägisema panema; käginat tekitades midagi tegema. Tuul kägistab ust, väravat. Viskles unetult küljelt küljele ja kägistas voodit. *Pole Aadamal ka rahu, jälle kägistab uksega. J. Tuulik.