[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõhn ‹-a 23› ‹adj›

1. (elusolendite kohta:) õhukese nahaaluse rasvkoega, vähese lihaga luudel, kuivetu, lahja. Pikk kõhn vanamees. Lapsed olid hirmus, väga kõhnad. Jäi kehva toidu peal kõhn(em)aks. Ta oli pärast haigust kohutavalt kõhn – täielik luu ja nahk. Kõhna näoga mees. Ta on näost kõhn. Kõhnad, kuid tugevad käed. Kõhn setukas, hobusekronu. Hobune oli kõhn nagu luukere. *Kas sa ei näe, et mullikas on kõhn kui redel.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kont|kõhn, luu|kõhn, puru|kõhn, ülikõhn.
2. piltl. a. õhuke ning vähe sisaldav. Kõhn ajakiri, luuletuskogu. Kõhn rahakott. *Seal kõik sellised, et ega kõhnema kukruga inimest naljalt inimeseks pea. H. Laipaik. b. vilets, nigel, kehv; vähene, napp, kasin. Kõhn söögipoolis, viljasaak. *Kümme vakamaad kõhna sooveert ja mõnikümmend vakamaad mädasood – see oli kõik. R. Roht. *..siis ta hädaldab, et ristisõja ajal vajuvad kroonilaeka tulud vahest pisut kõhnemaks. H. Saari (tlk).