[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõrini ‹adv›

1. väga, kõvasti, äärmiselt, viimase võimaluseni; ülemäära, liiga palju. End kõrini täis sööma, jooma, õgima, larpima. Nad on porist ja sajust kõrini tüdinud. Ta on mu kõrini ära tüüdanud. Ettevõte on kõrini võlgades. Mees on kõrini uhkust täis. Tööd on kõrini. *Mul on kõrini villand sellest linnavalitsemisest.. J. Kärner.
2. millestki v. kellestki (väga, äärmiselt) villand, tüdinud, isu täis. Mul on nendest lõpututest arutlustest, sellest kõigest kõrini. Poistel oli tuupimisest kõrini. Mine ära, mul on sust kõrini! Tal sai ootamisest kõrini. *„Palvetame,” pani Gaius ette. – „Pea suu, mul on kõrini,” ütles patjadel lamav Camilla. A. Valton.