[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõrs ‹kõrre, kõrt 35› ‹s›

1. hrl. umbsete sõlmedega seest õõnes taimevars. Rukkipõld lainetas, kõrred sahisesid tuules. Tuul keerutas kuivanud kõrsi. Vihust ei pudenenud kõrtki maha. Vili on vilets – üks kõrs huikab teist taga. Kõrtest korjatakse kubu. *..kõrtki ei saa kuiva heina! A. H. Tammsaare. | (kogumõistena). Vili läks kõrre otsas idanema. *Vili on puhas, tihe ja paras kõrge, tugev kõrre, rikas tera poolest.. R. Sirge. || piltl (mingi selletaolise eseme kohta). Pastapliiatsi kõrs. Kokteili juuakse kõrrega, läbi kõrre.
▷ Liitsõnad: heina|kõrs, kasteheina|kõrs, rohu|kõrs, vilja|kõrs, õlekõrs; joogi|kõrs, kokteili|kõrs, mahla|kõrs, morsi|kõrs, pastakõrs.
2. kõrretüügas. Kombain jättis pika kõrre.
3. kõrrepõld. Kõrt koorima, kündma. Karjatab lehmi kõrres. Ta tuli otse üle kõrre.
▷ Liitsõnad: kaera|kõrs, nisu|kõrs, odra|kõrs, rukkikõrs.

mitte (kõverat) kõrtki liigutama, mitte kõrtki paigast tõstma, mitte kõrt kõrre peale tõstma
mitte midagi tegema. Ta ei viitsinud kõrtki liigutada. Poiss on laisk ega liiguta kodus kõrtki. Ma ei tõsta tema heaks kõrtki paigast. *Me näeme, et meie maa kõrgem klass ei liiguta asja heaks kõverat kõrtki. H. Lepik (tlk). *Aga seni on rikaste klass aina prassinud, kõrt kõrre peale tõstmata .. M. Metsanurk.