[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaan ‹-i 21› ‹s›
lamedakehaline iminappadega (magevee)rõnguss, kes imeb loomade ja inimeste verd. Kaan oli end ujuja külge imenud. Põhjamudas vingerdasid kaanid. Velsker pani haige seljale kaane. Liiakasuvõtja imes kaanina oma ohvreid.
▷ Liitsõnad: ahas|kaan, apteegi|kaan, hobu|kaan, kala|kaan, lame|kaan, verekaan; maksakaan.

täis nagu ~ kui kaan
täiesti purju(s). *Igal simmanil lakub enda täis nagu kaan ja siis norib tüli. M. Mõtslane.